Kell oli 10, täna enne lõunat, kui läks liikvele maailma esimene ajamasin. Andsin talle veel viimase lihvi, kontrollisin kõikide sõlmede tugevust, tilgutasin kvartsvarda otsale veel ühe õlipiisa ja ronisin sadulasse. Arvan, et püstolit meelekohal hoidev enesetapja tunneb järgneva suhtes samasugust ärevust nagu tundsin tol hetkel, mina. Haarasin ühe käega stardi hoovast ja teisega pidurdus hoovast. Surusin esimest ja kohe ka teist. Tundsin pööritust Luubaynojaliku kukkumise tunnet. Ent ringi vaadates nägin laboratooriumi täpselt sellisena, nagu enne. Kas ülepea oli midagi juhtunud? Arvasin juba, et mu meeled vedasid mind alt. Siis silmasin kella. Hetk tagasi oli ta ju natuke 10 läbi, nüüd aga peaaegu pool neli. Tõmbasin hinge, kogusin end, haarasin mõlema käega stardi hoovast ja võtsin Prinsti paigalt. Laboratoorium ähmastus ja vajus hämarusse. Proua vatised astus sisse ning suundus mind ilmselt nägemata aeda viiva ukse poole. Arvan, et tal võis ruumi läbimiseks kuluda ligi minut kuid mulle näis, nagu tuisanuks ta sealt raketina läbi. Lükkasin kangi päris põhja. Öö tuli järsku otsekui kustutanuks keegi. Tule. Ja kohemaid saabus hommik. Laboratoorium muutus tuhmiks ja ebamääraseks. Päev pimedas järgmiseks ööks, siis tuli jälle päev jälle öö jälle päev ikka kiiremini ja kiiremini. Kuulsin kõrvus undamist. Veider, tuim meeltesegadus, looritas mu mõistust. Kardan, et ei suuda teile ajas rändamisega kaasnevat omapärast tunnet edasi anda. See on piisavalt ebameeldiv. Täpselt samasugune abituse tunne valdab teid liumäest alla tuhisedes. Mindki haaras läheneva kohutava kokkupõrkeaim. Varsti kadusid laboratooriumi ebamäärased piirjooned mu ümbert ja ma nägin päikest nobedalt üle taeva hüppamas. Minutiga läbista terve taevakaare ning iga minut tähendas üht päeva. Maastik nägi välja ähmane ja ühtesulav. Ma viibisin ikka samal mäenõlval, kus maja praegugi asub minu kohaleendus hallija hämusena tuttav kaljunuk. Nägin puid kasvavat ja nende auru pahvakutena moodustuvaid võrasid kord roheliseks, kord pruuniks muutuvad. Nad kasvasid suureks, sirutasin end laiaks, langesid maha ja kadusid. Nägin uduselt, kuidas kerkisid uhked ilmatu kõrged ehitised ja kuis nad siis haihtusid, otsekui unelmad. Meie maakera pind näis üha muutuvat. Otse mu silme all lainetavat ja laialivalguvat. Minu liikumiskiirust näitavad väikesed osutid masina numbrilaudadel pöörlesid aina kiiremini ja kiiremini. Varsti panin tähele, et väikesega õõtsa suvise ja talvise pööripäeva vahel umbes minuti või koguni vähem. Seega oli mu kiirus üle aasta minutis. Iga minuti tagant kattis lumi nagu nõiaväel maa ja kadus siis asendudes ereda, kuid põgusa kevadrohelusega. Sõidu algul tekkinud ebameeldiv õõnes tunne polnud enam nii talumatu. Ängistus andis maad mingile hüsteerilisele lõbususele. Esialgu ei mõelnud ma peatumisele ega üldse millelegi, vaid ahmisin ainult uusi muljeid. Kuid siis hakkasid mu peas mõlkuma pisut teistsugused mõtted. Uut laadi uudishimu ja sellega kaasnev uutmoodi hirm võtsid kindlama kuju ning said mu viimaks täiesti oma võimusse. Huvitav, millises etteaimamatu suunas arenenud inimkonna, millise kummalise, moondunud tsivilisatsiooni sekkama külastun, kui sisenen sellesse silme ees tormavasse ja võnklevasse ähmastunud ime tabasesse maailm. Nägin suurejoonelisi vägevaid ehitisi enda kohale kerkivat palju suuremaid kui meie ajamajad. Need näisid koosnevat sätendavast udust. Nägin mäenõlva katvat rohelust, lopsakamaks muutuvat ja alaliselt talvega vaheldumata püsima jäävat. Erutusest looritatud meeltele vaatamata näis maailm mulle väga kaunis. Seepärast hakkasin üha enam mõtlema peatumisele toimuma kogu uudsus, masina iiveldama ajav kriiksumine, õõtsumine eelkõige muidugi pikaajalise kõrgelt kukkumise tunne olid mind tasapisi närviliseks teinud. Mind ängistus, mõte, et ma ei suuda enam kunagi seisma jääda ja äkilise aja mõjul otsustasin otsekohe peatuda. Rebisin hooba nagu kärsitu hull masin kukkus taltsutamatult pöörlema ja Ma paiskasin pea ees õhku. Kõrvus kostis kõue kärgatus. Kaotasin vist korraks meelemärkuse. Mu ümber rabises halastamatu rahe. Mina aga istusin pehmel rohul ümber paiskunud masina kõrval. Maailm näis alles udune, aga kohin mu kõrvus andis juba järele. Vaatasin ringi, istusin mingil muruplatsil, mida ümbritsesid rododendroni põõsad. Kiberahehoog peksis neilt parajasti kahvatulillasid ja purpur-seid õisi maha. Üles põrkuvad tantsisklevad raheterad, moodustasid masina kohale väikese pilve ja varjasid maapinda. Kui aur hetkega sain üdini märjaks. Milline külalislahkus mehe vastu, kes ei pidanud paljuks läbi arvutute aastate teile külla sõita. Torise siin ma ei tea, kellele. Kui rumal minust nii märjaks saada, leidsin ma seejärel. Tõusin püsti ja uurisin ümbrust. Mingi tohutu suur, vist valgest kivist raiutud kuju kangastus ähmaselt rododendronid kohal läbi raheloori. Kuid kogu muu maailm oli nähtamatu. Mul on raske oma muljet kirjeldada. Kui rahe viirud hõrenesid, nägin kuju selgemini. See oli väga suur, kõrval kasvav kask küündis talle vaid õlani. Kuju oli valgest marmorist ja meenutas tiibadega sfinksi. Aga tiivad olid mitte püstloodis külgedele kinnitatud, vaid laiali nagu lendaks see, olen parajasti. Juhtumisi asetses kuju näoga minu poole. Ta näis mind oma tühja pilguga piidlevat huulil vaevumärgatav naeratus. Kiskusin lõpuks silmad temalt lahti ning märkasin, et rahe kaardil on üsna õhukeseks kulunud ja taevas kiiresti selginimas. Varsti võis päikegi välja tulla. Ühtäkki kohus mulle pähe kogu mu reisi meeletus. Mis saab, kui see hägune kaardin kord eest kaob? Mis on saanud inimkonnast? Äkki on julmus ja jõhkrus muutunud üldiseks normiks. Äkki on inimsugu minetanud oma voorused ning moondunud millekski ebardlikuks vastumeelseks ja kõike põrmu tallavalt võimsaks. Mind võidaks pidada mingiks endisaegseks metsloomaks nende arusaamade kohaselt koledaks jälgiks värdjalikuks elukaks, kes tuleb jalamaid tappa. Juba märkasin muudegi võimsate rajatiste piirjooni. Tormi vaibudes ilmus üha teravamalt nähtavale metsaga kaetud mäenõlv. Mind haaras paaniline hirm. Säästsin pöörasena ajamasina juurde ja püüdsin kõigest jõust teda sõiduasendisse upitada. Sedaaegu tungisid esimesed päikesekiired läbi tormihall, rahehoog nügiti minema ja see hajus nagu heljuv tondirühm. Pea kohal, särav sinises taevas, nägin pruune õhukesi, pilveräbalad pööristena keerlemas ja olematuks haihtuma. Tundsin end võhivõõras maailmas otsekui alasti, otsekui linnuke selges suveõhus, kes teab, et on märklauaks ülal tiirlevale kullile. Tõmbasin sügavalt hinge. Surusin hambad risti ja hakkasin jälle kõigest jõust masinat sikutama. Masin andis mu meeleheitlike ponnistustele järele ja Moupitasin ta püsti olles nüüd täiesti valmis põgenema. Sain korraga julguse tagasi. Vaatasin pigem uudishimulikult kui hirmunult seda kauge tuleviku maailma. Kõrgel lähema hoone seinal silmasin ümarat avaust. Selles märkasin Saldkonda olendeid, kõigil peened avarad rüüd üll. Ka nemad olid mind märganud, nende näod olid minu poole pööratud. Siis kuulsin hääliliginevat. Valges finksi poolt paistsid läbi põõsastel ragistavate inimeste pead ja õlad. Üks neist ilmus nähtavale teerajal, mis tõi otse selle väikese muruplatsini, kus ma oma masinaga seisin. See oli habras olend, umbes neli jalga pikk, seljas purpur, tuunika, mida vöökohalt hoidis koosnahkne rihm. Jalas olid tal midagi sandaalide või rihm saabaste taolist. Sääred olid põlvini paljad ja pea täiesti kiilas. Teda nähes tundsin alles nüüd, kui soe on õieti ilm. Esimene mulje temast jäi kui väga ilusast, ent uskumatult kleenukesest olevusest. Tema hõõgvel nägu meenutas mulle tuberkuloosihaige erilist palavikulist ilu, mis meie ajal nii tihti on kõneainet pakkunud. Teda silmitsedes sain järsku enesekindluse tagasi. Lasksin käed masina küljest lahti. Järgmisel hetkel seisime silm silma, vastas mina ja too habras tuleviku olend. Ta tuli otsejoones minu juurde ja naeris mulle näkku. Mind hämmastas, et temas polnud märkigi kartusest. Siis pöördus ta kahe teise omataolise poole, kes olid talle järgnenud ning ütles neile midagi kaunilt ja pehmelt kõlavas keeles. Neid tuli veel ja peagi oli mu ümber kogunenud umbes kümneliikmeline seltskond. Üks neist kõnetas mind. Mulle turgatas millegipärast pähe, et mu hääl on nende jaoks liiga sügav ja kare. Raputasin pead, näitasin sõrmega oma kõrvadele ja raputasin taas pead. Olend ligines sammu võrra kõhkles ning puudutas siis mu kätt. Hetk hiljem tundsin just nagu väikeseid pehmeid tundlaid selga ja õlgu kompamas. Nad tahtsid veenduda, et ma olen ikka päriselt olemas. See ei tekitanud minus mingit ohutunnet, otse vastupidi, miski nendes kenades inimestes nende pehme leebus ja lapsemeelne muretus suurendas mu enesekindlust. Pealegi näisid nad nii abitud, et kujutlesin end neid vajaduse korral, kui taku Koonlaid tosinate kaupa laiali loopima. Siis aga tegin nende hoiatamiseks äkilise liigutuse, sest nägin nende tillukesi roosasid käsi ajamasina poole küünitamas. Rõõmus, et ma ohtu õigel ajal märkasin. Astusin masina hoovastiku juurde, kruvisin väikesed käivituskangid ära ja pistsin taskusse. C tehtud, pöördusin taas nende poole, uurimaks, kuidas nendega suhteid arendada. Olendeid lähemalt silmitsedes avastasin nende nii-öelda Dresdeni portselanitüüpi ilu uusi üksikasju. Nende ühtlaselt lokkis juuksed lõppesid järsult kaela ja põskede juures. Näol polnud karvkattest jälgegi. Kõrvad olid ebaharilikult tillukesed. Suudki olid väikesed ja erepunased üpris õhukeste huultega. Pisike lõug, lõpes terava tipuga. Silmad olid suured ja leebed. Võib tunduda, et olen endast liiga heal arvamusel, aga juba siis tajusin, et neis polnud seda huvi, mida olin oodanud. Kuna nad ei teinudki katsete minuga suhelda vaid lihtsalt seisid naeratades ja pehmel Gudrutaval häälel üksteisega vesteldes mu ümber, alustasin maise, osutasin ajamasinale ja iseendale, siis otsides viisi, kuidas rääkida ajast näitasin päikesele. Otsekohe kordas üks purpurpunase valge ruudulises nooblis riietuses kogu mu liigutust ja üllatas mind äikesemürina matkimisega. Olin hetke lausa rabatud, kuigi tolle olendi poolt väljendatud mõte oli üpris selge. On need olevused kohtlased, küsisin ma endalt. Vaadake, olin alati eeldanud, et tulevikuinimesed on oma võimete poolest meist mõõtmatult üle nii teaduses, kunstis kui ka kõiges muus. Ning ühtäkki küsib üks neist minult midagi, mis näitab, et ta mõistus on umbes meie viieaastase lapse tasemel. Niisiis ta küsib, kas see äikesetorm tõi mind siia päikeselt. Hea mulje, mille nende õrn ja kaunis välimus mingi peenkehaehitus olid tekitanud, hakkas hajuma. Mu meeli valdas masenduse voog. Viivuks tekkis mul mõte, et olin oma ajamasina ilmaasjata ehitanud. Siis lähenes üks neist mulle naerdes, kandes kätel kaunitest, mulle tundmatutest, lilledest, vanikut. Ta pani selle mulle kaela. Tema žest pälvis teistelt kõlava aplausi ja järgmisel hetkel jooksid kõik sinna-tänna lilli korjama. Nad loopisid neid minu peale, kuni olin õitekoorma all peaaegu lämbumas. Seejärel pani keegi ette toimetada mängusõber kõigile tutvumiseks lähimasse hoonesse. Mis peale mind juhiti valgest svinksist mööda hiigelsuure hallidest tahutud kividest hoone poole. Kui me niimoodi kõik koos seal kõndisime, tükis mulle vastupandamatult peale lõbus naer. Olin arvanud eest leidvat tõsimeelse üliaruka ühiskonna sissekäigu juures ootas mind veelgi uhketes hõlstidesse olendeid ja nii me ühises summas sisenesime. Mina oma üsna grotesk seis narmendavad 19. sajandi rõivais lillevanikute all köökus ja mu ümber erksavärvilistes rüüdes valgete jäsemete välkudes tantsisklev helinal naeru tillerdav laulval häälel jutlev rahvahulk. Sissekäik viis tohutute mõõtmetega pruunide seintega saali. Lagi jäi varju osalt värviliste klaasidega, osalt ültse klaaside aknad heitsid ruumi mahedat valgust. Põrand koosnes mingisugusest heledast väga kõvast metallist plokkidest ja oli paiguti nii kulunud, nagu oleks keegi sellesse vagusid söövitanud. Põiki üle ruumi paiknes ridamisi loendamatul hulgal lihvitud kivitahvlitel laudu põrandast vaevalt jala võrra kõrgemal. Laudadele oli kuhjatud puuviljahunnikuid. Mõned puuviljad meenutasid ebardlikult suuri vaarikamarju ja apelsine, kuid enamjaolt olid nad mulle tundmatud. Laudade vahel asetses korrapäratult hulk patju. Mu võõrustajad võtsid neil istet ja andsid mulle märku teha sedasama. Saalis lõunatas umbes mõnisada inimest. Enamik neist oli seadnud end mulle võimalikult lähedale. Kõigil neil olid seljas ühetaolised pehmest ometigi tugevast Tseediast materjalist riided ilma mingi tüütava kombetalitused, ta asuti kohe puuvilju sööma, kestad varred ja muud jäägid heideti laias kaares laudade kõrvale vabale põrandapinnale. Ma ei kõhelnud nende eeskuju järgimast, sest tundsin suurt nälga ja janu. Puuviljad muide oli kogu nende toit, need ülikauge tulevikuinimesed olid ranged taimetoitlased. Kuni ma nende seas viibisin, pidin oma mõningasele lihahimule vaatamata ajama läbi tollesama vesise menüüga. Vähe sellest, pärastpoole avastasin, et hobused, lehmad, lambad, koerad olid välja surnud nii nagu yhtualsaurusedki. Aga puuviljad olid väga mõnusad. Üks püramiid ja kesta ja jahuse sisuga vili, mis kogu mu sealoleku ajal kõikjal puu otsast võtta paistis olevat, maitses eriti hea ja see Saimu põhi toiduseks. Niipea kui olin oma nälga leevendanud, otsustasin uute kaaslaste keele õppimise käsile võtta. Puuviljad sobisid ehk alustuseks hästi. Tõstsin ühe vilja üles ning püüdsin häälitsuste ja žestide abil väljendada küsimust. Algul jäi rahvas mind üllatunult vahtima, siis tõusis vaibumatu naer. Kuid peagi näis üks heledapäine olend mu püüdlusi mõistvat ja ütles mingi sõna. Nüüd oli neil muidugi vaja madistada ning asja pikalt ja laialt arutada. Ja kui ma tegin esimese katse nende peent keeldi jäljendada pakkusse neile tohutut, lausa sündsusetud lõbu. Kummatigi tundsin end kui õpetaja õpilaste keskel. Ma jätkasin visalt oma ettevõtmist ja varsti oli mu sõnavaras oma paarkümmend nimisõna. Seejärel omandasin, mõned näitavad asesõnad ja koguni tegusõna sööma. See oli vaevaline töö. Pealegi tüdinesid nood väikesed inimesed varsti mu pärimistest ja ma otsustasin, et targem on neilt tunde võtta väikestes annustes siis kui neil selleks parajasti tahtmist. Kuid need väikeseidki annused olid nende jaoks liiga suured. Ma polnud kunagi enne kohanud nii laisku ja nii kergesti väsivaid inimesi. Kui ma suurest saalist taas väljusin, oli maad võtnud õhturahu ja loojuva päikesesoe kuma valgustas ümbritsevat maastikku. Otsustasin ronida umbes pooleteise miili kaugusel paistvale künka harjale, saamaks paremat pilti oma koduplaneedist aastal 802701. Unustasin teile mainima seda, et just seda aastaarvu näitasid mu sõiduki numbrilaua väikesed osutid. Jalutades püüdsin järgselt leida mingitki niidikest, mis seletaks niisuguse laguneva hiilguse põhjust. Tõepoolest kõik lagunes. Näiteks vähe maad ülesmäge nägin päratut suurte alumiiniumitükkidega segatud graniidilasud hiigelsuurt püstloodis seinte ja muredate kivihunnikutega labürinti, mille vahel lokkas pagoode meenutavate lehtedega imeilus taim. Ühel endil puhkamiseks peatudes vaatasin äkilise mõttevälgatus ajal ringi ja saingi kinnitust, et väikesi maju polnud kuskil näha. Võis oletada, et pereelamud või ka koguni perekonnad olid välja surnud. Siin-seal roheluses paistsid palee taolised hooned, aga maamajad ja talud, mis Inglismaamaastikule nii omased olid kadunud. Kommunism, ütlesin endale. See mõte tekitas teise. Vaatasin poolt tosinat mulle järgnevat, kogu mu silmad läksid korraga lahti ja ma taipasin, et neil on ühtemoodi riided, ühesugused kiilaspead ja plikalikult ümarad käed-jalad. Oma riietuse, oleku ja käitumise poolest, mis meie ajamees soolia naissool selgesti erinevad olid nood tuleviku inimesed, ühesugused Nende lapsed, naised, oma vanemate vähendatud koopiad olevat. Aimasin, et sealsed lapsed on eriti varaküpsed. Vähemalt kehaliselt ja hiljem sain oma oletusele veenva kinnituse. Nähes, kui hõlbus ja turvaline on nende elu leidsin, et sellist sugupoolte sarnastumist oligi oodata, sest jõuline mees, leebe naine, perekondlik eluvorm ja sugude erinevad tegevusvaldkonnad on vajalikud vaid vägivallaajastul julgeoleku huvides. Kui rahvastik on tasakaalus ja parajalt suur, saab lapse sigitamisest pigem pahe kui õnnistus. Kui vägivald muutub haruldaseks ja järeltulijad on ohust priid, väheneb õieti kaob vajadus laste kasvatamisega tegeleva perekonna ja eri sugupoolte järele. Me näeme niisuguse protsessi algeid juba praegu, seega tulevikus jõuab lõpule. Selline rõhutan ma teile oli mu arutluskäik tol õhtul hiljem pidin endale tunnistama, et ma olin tõest õige kaugel. Olin sattunud hääbumise järgus ühiskonda. Hõõguvpunane loojang seonduv mõtteis inimkonna loojanguga. Esmakordselt hakkasin aru saama, milliste kummaliste tagajärgedeni meie aja inimpingutused lõpuks viivad. Aga mõtlesin ma edasi, need on vägagi loogilised tagajärjed. Ihurammu pole enam vaja. Täielik julgeolek viib jõu kängumisele. Elamistingimuste parandamise heaks tehtav töö, tsivilisatsiooni areng, mis muudab elu aina turvalisemaks, jõuab lõpuks stabiilsesse seisundisse mis praegu näib vaid unistus saab tulevikus vaimutöö tulemusena teoks ja seda arendatakse üha edasi. Kogu maailm saab vaimliseks harituks ning ühineb koostööks, mis kiirendab looduse täielikku allaheitmist. Olin veendunud, et selline elukorraldus sai teoks ja täiustus üha edasi. Kogu selle aja, millest mu ajamasin üle hüppas, polnud enam sääski, umbrohtu ega seenhaigusi. Kõikjal kasvasid viljapuud ja põõsad ning lõhnasid imetlusväärsed lilled. Sinna-tänna lendas säravaid liblikaid. Ennetava arstiabi ja idee oli teostunud, haigused olid maha surutud. Kogu oma sealoleku aja ei märganud ma mingeid nakkushaiguste ilminguid. End elutingimuste muutused toovad vältimatult kaasa ka nendega kohanemise. Kui bioloogiline areng toimub tänu eksisammude jadale, millele toetub siis inimese arukus ja jõud kannatus ja vabadus. Nende kehtides säilivad tegusad, tugevad ja taibukad. Nõrku aga ootab häving. Perekond kui ühendus oma tundelisuse ja kiivus puhangutega oma õrna ja ennastsalgava hoolitsusega järelpõlve eest toimib pisikeste järeltulijate heaks, kaitstes neid ähvardavate ohtude eest. Kus on need ähvardavad ohud, nüüd? Leidnud end täieliku heaolu ja turvatunde embusest muutub inimese väsimatu energia temas pulbitsev jõud jõuetuseks. Isegi praeguse ajal hakkavad mitmed kalduvused ja kired, mis kunagi olid enesealalhoiuks hädavajalikud, tähtsust kaotama. Näiteks suur kehaline ramm ja võitlushimu ei vii tänapäeval meest kuigi palju elus edasi vaid võivad talle hoopis takistuseks olla. Inimeste hästi arenenud kehalised ja vaimsed võimed pole tulevikus enam füüsilise julgeoleku ja vaimse tasakaalu eelduseks. Juba lugematuid aastaid olete siin, ma polnud enam sõjavägivalla ja röövkallaletungi ohtu. Polnud verejanulised metsloomi ega laastavaid haigusi, mis nõudnuks kehalt vastupanu võimet oli kadunud vajadus teha ränkrasket tööd. Sellise elu jaoks kõlbavad nõrgad niisama hästi kui tugevad. Nad pole enam nõrgad. Nõrkus on koguni eelis, sest tugevaid pakitseb teotahe, mida pole kuhugi panna. Pole kahtlust, et kohatud ehitiste oivaline ilu oli inimkonna teotahte viimane puhang enne seda, kui tung teha muutus mõttetuks ja rahunes ümbritsevate tingimustega ühtsesse kooskõlla. Viimse suure rahu võimsaks võidukäiguks. Teotahe jõudeoleku tingimustes viib kõigepealt kunsti ja erootika õitsengu, nii seejärel aga roidumuse ja kängumiseni. See viimanegi ülespuhutud hoog sureb lõpuks välja. Õieti oligi see peaaegu surnud tolles ajas, kuhu mina sattusin ehtida end lilledega päikese käes laulda ja tantsida. See oli kõik, mis kunstilembusest vaimust veel järel. Seegi vaibub lõpuks laisaks loiduseks. Häda ja valu on need, mis meid vahedaks käiavad. Ja mulle paistis, et see vihatud käi on lõpuks purunenud. Nõnda lihtne ja loogiline oligi mu teooria. Nagu enamik valeteooriaid.