Kuni ma seal seisin ja inimkonna liiga hiilgava arenguloo üle mõtteid mõlgutasin. Väljas kirdes voogavast hõbedasest kumast kollane hallilaiguline täiskuu. Väikesed vilkad kogud allpool olid sagimast lakanud. Üks öökull lendas hääletult mööda minaga, värisesin ööjahedusest. Otsustasin künkast alla laskuda, et leida endale magamiskoht. Otsisin pilguga mulle juba tuttavat hoonet, seejärel lasin silmad üle pronkspjedestaalil seisvast valgest svinksist. Too muutus seda silmapaistvamaks, mida heledamaks läks tõusva kuuvalgus nägingas sfinksi kõrval kasvavat kaske. Seal Tuvendasid kahvatus, kuupaistes puseriti, rododendroni põõsad. Seal oli too väike muruplats. Vaatasin muruplatsi veel kord. Iseäralik õõnes tunne hajutas mu rahulolu. Ei, sõnasin endale vapralt. See ei ole see muruplats. Aga see oli toosama muruplats, sest sfinksi Valendav leeprahaige nägu vaatas selle suunas. Kas te kujutate ette, mida ma tundsin, kui kogu tõde mulle lõpuks selgeks sai? Ei, te ei kujuta. Ajamasin oli kadunud. Nagu piitsahoop, rabas mind väljavaade jääda ilma oma ajastust jääda abituna siia imelikku võõrastavasse, maailma. Paljas mõte sellest oli, kui närvivapustus. Tundsin, kuidas kurgus pitsitus ja hingamine seisma jäi. Järgmisel hetkel jooksin hirmust meeletuna pikkade hüpetega künka nõlvast alla. Korra kukkusin silmily maha ja lõhkusin näo ära, kuid ma ei raisanud aega verejooksu peatamisele, vaid kargasin püsti ja jooksin edasi. Joostes kordasin endale järjepanu. Nihutasid seda natuke, lükkasid tee pealt eest ära põõsastesse. Sellegipoolest jooksin kõigest jõust, hingamine muutus raskeks. Arvan, et katsin kahemiilise vahemaa künka tipust muruplatsini umbes 10 minutiga. Muruplatsile jõudes nägin, et mu halvimad kartused osutusid tõeks. Mu sõiduriistast polnud jälgegi. Nõrkust ja külmavärinaid tundes seisin keset põõsraega silmitsi tühja muruplatsiga. Hetk hiljem visklesin pöörasena otsides ringi, just nagu võiks masin kuskil nurga taga peidus olla. Aeg-ajalt peatusin äkitselt ja tirisin end kahe käega juustest. Minu kõrval pronksalusel kõrgus valge pidalitõbine tõusva kuuvalguses helendav sfinks, kes justkui irvitas mu peataolekule. Mind rabas vist lausa hullus. Mäletan end kuupaistel raevukalt ühe põõsa alt teise alla tormavad ja üles ehmatavat mingi valge looma, keda hämaras valguses võinuks pidada väikeseks hirveks. Mäletan samuti, kuidas ma öö edenedes rusikatega põõsaid tagusin ning sõrmenukid vastu murduvaid oksi veriseks lõin. Siis läksin ahastusest ulgudes ja nuuksudes suure kivi palee poole. Suur saal oli pime, vaikne ja mahajäetud. Libastusin konarliku põrandal ja kukkusin ühe malaksiit laua otsa. Äärepealt oleksin sääreluu murdnud. Leidsin tiku ning möödusin tolmustest kaardinatest. Avastasin teise suure saali. Selle põrandat katsid pirakad, padjad, millel magas umbes paarkümmend väikest inimest. Kindlasti tundus neile mu teine ilmumine niisama imelik kui esimene. Kui ma tikku tuleb, õbinal kolistanes ja äkilisi seosetuid häälitsusi kuuldavale tuues vaikusest ja pimedusest välja kargasin. Kus mu ajamasin on? Rääkisin maa kui vihane laps. Haarasin neist kinni ning raputasin nad kõik üles. Kindlasti oli olukord nende jaoks kummaline, mõni naeris, aga enamik olid tõsiselt ehmunud. Näed neid enda ümber seismas, jõudis mulle pärale, et midagi lollimat ma selles olukorras teha ei saakski. Kui praegu teen, püüan aegade hämarusest taaselustada neis hirmutunnet. Päevase käitumise järgi otsustades olid nad hirmutunde minetanud. Järsu liigutusega virutasin ma tiku maha, lõin ühe oma teel seisva inimese pikali ja läksin komistades uuesti läbi söögisaali välja kuuvalgele. Kuulsin selja tagahüüdeid ning ähmi täis olendeid ringi sagivad ja kooperdavat. Ei mäletagi, mida ma kõike veel ära tegin. Eks see kaotuse ootamatus lõi mind niivõrd rööpast välja. Tundsin end omadest ära, lõigatuna justkui veidra loomana võõra silmas. Siis visklesid Mavist märatsedes ja jumalat ning saatust needes veel mõnda aega sinna-tänna. Lõpuks lamasin täiesti kurnatuna ja nuuksudes sfinksi kõrval maas isegi mu viha omaenda rumaluse üle. Jäta masin, valveta oli koos jõuga lahtunud. Polnud järel muud peale masenduse. Siis uinusin ja ärkasin alles, kui väljas oli suur valge muru metal päris mu käeulatuses. Kekslesid varblased. Tõusin värskelt lõhnavaks hommikus istuli pannes imeks, miks ma siin olen ja miks on mul säärane hüljatuse ja rusutuse tunne. Siis meenus mulle kõik. Kirkas kainestavalt päevavalguses suutsin ma olukorrale rahulikult näkku vaadata. Meenutasin oma nõdrameelset märatsemist sel jõledat ööl ja kaalusin nüüd asja mõistusega. Oletagem halvimat, ütlesin endale. Oletagem, et masin on lõplikult kaotsis näiteks hävitatud. See tähendab, et ma pean säilitama rahu ja mõistlikku meelt õppima elama nende inimeste seas ja selgitama välja masina kadumise asjaolud. Pean leidma võimaluse soetada endale tööriistad ja materjalid, et kunagi ehitada uus masin. See oleks mu ainus lootus. Vilets küll, aga ikkagi parem kui mitte midagi. Asusin tegutsema, võtsin kätte ja uurisin läbi maapinna muruplatsil ja selle lähiümbruses. Leidsin rohtu rebestavad lohistus, jäljed, mis kulgesid kohast, kus ma peale saabumist masinat olin püsti upitanud. Kunis Finccini. Masina ärandamisest kõnelesid teisedki tõendid. Nägin veidraid kitsaid jalajälgi, minu meelest umbes selliseid, mida jätavad laiskloomad. See viis mu mõttele uurida ligemalt sfinksi alust. Alus oli, nagu ma vist juba nimetasin, pronksist. See ei olnudki lihtlabane ühest tükist plokk, vaid seda ilustasid mõlemalt poolt kõrgete ääristega tahvlid. Läksin, koputasin nende pihta. Alus oli seest õõnes. Tahvleid hoolikamalt silmitsedes avastasin, et need polegi ääristega ühest tükist. Tahvlitel puudusid käepidemed või võtmeaugud. Kui nad olid tõesti uksed, nagu ma oletasin, saineid avada ainult seestpoolt. Ões olin kindel, et mu ajamasin on selle aluse sees. Kuidas ta sinna sai, oli juba iseküsimus. Nägin kaht oranžides riietuses inimest, kes läbi põõsaste ja õitsvate õunapuude all teed otsides minu poole sammusid. Pöördusin naeratades neile vastu ja kutsusin neid käeviipega enda juurde. Nad tulidki. Moosutasin pronks pjedestaali poole ja püüdsin väljendada oma soovi seda avada. Aga kohe mu esimeste liigutuste peale reageerisid nad väga eriskummaliselt. Ma ei teagi, kuidas nende ilmet teile edasi anda. Nad käitusid umbes nii, nagu käituks vooruslik naine, kui talle vallatu käeliigutusega ebasündsa ettepaneku teeksite. Nad jooksid minema, nagu oleks neid eriti rängalt solvatud. Kuid ma ei tunnistanud end veel ööduks. Virutasin rusikaga pronkstahvli pihta. Mulle tundus, et kuulsin seestpoolt liikumist, õigemini justkui naeru kihinat. Aga ma võisin ka eksida. Siis tõin jõest suure kivi ning kukkusin aluse pihta Prammima, nii et vaserooste tolmas ja üks pronkskaunistus läks lömmi. Väikesed inimesed muidugi kuulsid mu kolkimist kuni miili kaugusele aga asi lõppes tulemusteta. Nägin neid mäenõlvadel hulgakaupa mind vargsi jälgimas. Viimaks istusin higise ja väsinuna hinge tõmbama ning jäin sfinksi põrnitsema. Mõne aja pärast tõusin püsti ja jalutasin ilma kindla kavatseta mäe poole tagasi. Rahu, ainult rahu, ütlesin endale. Kui tahad oma masinat kätte saada, siis jätases vinksüksi. Kui nad on tõesti otsustanud sinult masina ära võtta pole nende pronksplaatide lõmastamisest ka suurt kasu. Kui aga mitte, saad sa selle tagasi niipea, kui leiad, kellelt küsida. Sammu siinsele maailmale avasüli vastu. Õpi teda tundma, uuri teda, ole aga ettevaatlik, kogetu liiga rutaka tõlgendamisega. Lõpuks leiad niikuinii kõige jaoks võtme. Nii kaugele kui silm ulatus nägema kujutas kogu ümbritsev maailm endast samasugust lopsakat külluse aeda nagu Thamesi org. Igalt künkalt, kuhu ma ronisin, nägin ikka suurepäraseid stiili ja valmistus materjali poolest lõputult varieeruvaid ehitisi. Metsistunud igihaljad padrikuid, õitekoorma all lookas puid ja puissõnajalgu. Siin-seal läiklesid hõbedased veekogud. Taamal tõusis maapind sina vaiks lainijaiks künkaiks kuni sulas ühte säravselge taevaga. Peagi köitsid omapärase maastikuelemendina mu tähelepanu ümarad ühtmoodi kaevud. Üks neist asus künka tippu kulgeva teeraja ääres, mida mööda ma õhtul olin jalutanud. Sellel nagu kõigil teistelgi kaevudel olid huvitavalt sepistatud pronksääred ja kuppel. Vihma kaitseks. Istusin mõnegi kaevuveerele ja puurisin pilgud pimedasse sügavikku kuid ei näinud allveeläiget. Süütasin tiku, kuid ei silmanud põhjas leegi vastupeegeldust. Igast kaevust kostis ühetaoline helitrenn, trenn, just nagu töötaks all mingi suur mootor. Taipasin tikuleegi järgi, et kaevud imevad katkematult õhku sisse. Peagi tulin mõttele, et kaevude ja küngastel hajali kõrguvate tornide vahel võiks olla seos sest sageli võrreles õhk nende imelike tornide kohal just nii, nagu oleme näinud päikeselõõmas rannaliiva kohal. Otsi kokku viies tegin julge oletuse, et maa all hargneb ulatuslik õhutussüsteem, mille otstarvet oli raske määratleda. Esmapilgul kaldusin seda pidama väikese rahva mingiks sanitaarseadmeks. See oli hõlpsaim seletus, aga kahjuks täiesti vale. Tol päeval leidsin muide endale sõbra, kui nii võib öelda, see juhtus nõnda. Vahtisin parasjagu madalas kaldavees sulistavaid väikesi inimesi kui üht neist tabas äkki kramp ja vool viis ta allajõge. Jõe keskel oli vool küll kiire, ent isegi keskpärasele ujujale jõukohane. Teil tekib neist kummalistest olenditest veelgi ebardliku mulje, kui kinnitan teile, et mitte ükski neist ei teinud katsetki. Nende silme all upuvad abitult niutsuvat kaaslast päästa. Kui ma seda taipasin, heitsin kähku riided seljast, kahlasin uppujast pisut pärivooluvette. Haarasin vaesest nääpsukesest kinni ja tirisin ta kaldale. Hõõrusin veidi ta jäsemeid ja ta hakkas toibuma. Lahkusin temast pärast seda, kui olin kindel, et kõik on korras. Mul oli temasugustest tekkinud nii halb mulje, et ma ei oodanudki mingit tänulikkust. Ometi eksisin. See juhtum leidis aset hommikul. Pärastlõunal, kui ma järjekordselt uurimisretkelt tagasi pöördusin. Kohtasin taas oma väikest daami. Ma vähemalt oletan, et ta oli naissoost. Ta tervitas mind rõõmuhüüetega ja kinkis mulle lopsaka lillepärja, mis paistis olevat valmistatud ainult minu jaoks. See seik tekitas minus hämmeldust. Väga võimalik, et juba mõnda aega oli mind purenud üksildus. Igal juhul andsin endast parima, et väljendada heameelt tolle kingi üle. Peagi istusime kahekesi ühes väikeses kivik lehtlas hoogsalt vesteldes õieti küll naeratusi vahetades. Olevuse sõbralikkus liigutas mind nii nagu lapse kiindumus. Ulatasime teineteisele lilli ja ta suudles mu käsi. Mina tema omi samuti. Kui siis temaga juttu tegin, selgus, et ta nimi on viina. Nõnda sai alguse omapärane sõprus, mis kestis ühe nädala ja lõppes. Nii, nagu ma teile varsti räägin. Ma vist juba mainisin, et kuldses ajastus oli ilmastik tunduvalt soojem kui tänapäeval. Ma ei tea, miks võimalik, et päike oli muutunud kuumemaks või siis maakera päikesele liiginenud. Ühel väga palaval hommikul vist minu neljandal, kui ma ei eksi, otsisin ma sööklaks ja öömajaks oleva suure hoone lähedal hiidvaremete vahelt varju päikese lõõsa eest. Kui juhtus imelik lugu. Räsakile vajunud müüride vahel ringi turnides leidsin kitsa koridori, mille otsa ja küljeaknaid varjas väljapoole varisenud kivi mürakatel asu. Kiiskava päevavalgusega võrreldes näis mulle seal lausa pilkaselt pime. Leidsin teed kobamisi, sest valguse järsk asendumine pimedusega tõimu silme ette ujuvaid värvilisi rõngaid. Äkki tardusin soolasambaks? Pimedusest vahtis mind väljast imbuma valguse toimel helendav silma paar. Minus süttis vaistlik hirm metsloomade ees. Pigistasin käed rusikasse ja vahtisin otse jõllitavatesse silmamunadesse. Kartsin talle selga pöörata. Sel hetkel meenus mulle mu esmamulje täielikust turvalisusest, milles siinne inimühiskond naiselavat kohtumisest mingil määral võitu saades astusin sammu edasi, tegin juttu. Tunnistan, et mu hääl kõlas pimedalt ja ebardlikult. Sirutasin käe ja puutusin millegi pehme vastu. Samal hetkel põikas silma paar kõrvale ning midagi valget putkas must mööda, süda kurgus tagumas. Pöörasin ringi ja nägin jooksmas veidrate väikese ahvisarnast olendit peagentsakalt longus. Ta põrkas graniitplokki vastu vaarus ning kadus järgmisel silmapilgul mustavasse varju lähima varemekuhja alla. Ma ei saanud temast kuidagi selget pilti. Jõudsin vaid märgata, et ta oli tuhm, valget värvi, suurte hallikas punaste silmadega. Tema takkused juuksed ripnesid mööda selga alla. Aga nagu ma juba ütlesin, tormas ta täpsemaks nägemiseks liiga kiiresti minema. Ma ei saanudki õieti aru, kas ta jooksis neljani asemel või hoidis ta küünarvarsi lihtsalt väga madalal. Liivu pärast. Läksin talle selle varemete lasu alla järele. Kohe ma teda ei leidnud, kuid ma jõudsin kottpimedas kobades peagi samasuguse kaevu moodi asjanduseni, millest olen teile juba jutustanud. Selles uuet kattis poolenisti üks ümber kukkunud sammas. Järsku turgatas mulle pähe, et imeloom võis kaduda, sinna šahti. Leidsin tiku, vahtisin alla ja nägingi valget elukat mind suurte põlevate silmadega seiravat. Mind läbistas juudin nagu mingi inimämblik. Ta turnis seina mööda alla ning alles nüüd märkasin ma metallist jala ja käetugede rodu, mis moodustasid omamoodi šahti viiva redeli. Siis kõrvetas leek mu sõrmi, tikk kukkus käest ja kustus, samas kui ma uue põlema sain, polnud peletis enam näha. Ma ei mäleta, kaua ma seal istusin ja alla kaevu jõllitasin. Ei läinud just palju aega, kui jõudsin kindlale veendumusele, et äsja nähtud olend oli inimene. Järk-järgult koitis mulle kogu tõde. Inimene polnud enam üks liik, vaid jagunenud kaheks täiesti erinevaks liigiks. Minu graatsiliselt sõbrad maapealse silmas polnud sugugi ainsad meie sugupõlve järglased vaid see valkjas kasimatu ööloom, kes mu eest plehku oli pannud, oli samuti ajastute saadus. Mõtlesin õhuvärelust tekitavatele sammastele ja oma maa-aluse õhutussüsteemi hüpoteesile. Hakkasin aimama nende tõelist tähtsust kuhu peaksin oma täiuslikult tasakaalustunud ühiskonnamudelis paigutama tolle Leemuri. Kuidas seostada teda ülailma kaunite asukatel lodeva jõude eluga, mis küll peitub seal kaevu põhjas. Nüüd olid mul uued seisukohad. Polnud kahtlust, et too teine liik inimesi elutseb maa all. Kolm asjaolu viisid mind järeldusele, et nad on juba pikka aega kohanenud maa-aluse eluviisiga ja käivad seepärast harva maa peal. Esiteks pleekinud värvus on omane enamikule valdavalt pimeduses ellutsevatele elusolenditele. Teiseks teame, et suured valgust peegeldavat silmad on iseloomulikud paljudele ööloomadele näiteks Kullile ja kassile. Ning lõpuks too peataolek päevavalgel. Too pakiline, ent kohmakas, saamatu püüdlemine pimedusse, Evarju toomapärane peahoiak valguse käes, mis viitab ülitundlikele silma võrkkestadele. Sügaval maa sees mu jalge all on niisiis määratu tunnelitevõrk mis on uue inimtõukoduks. Kaeve ja õhulõõre olid ju täis kõik kohad peale jõe oru. Sellest nähtus, kui laiaulatuslik ja hästi hargnenud oli too võrk Polnud raske järeldada, et tehisliku allilmas töötati valgus Lemmese rassi heaks. See mõte tundus nii loogiline, et võtsin seda otsekohe puhta kullana ja hakkasin arutlema, kuidas inimkonna lõhenemine oli toimunud. Usun, et te juba aimate mu sellekohaseid mõttekäike ehkki elu näitas varsti, et tulin tõest ikka veel väga kaugel. Mõtlesin tagasi meie oludele, kus vahekapitalisti ja töölise vahel on alles põgus ja seisneb erinevas ühiskondlikus kuuluvuses. Ning mulle naispäevselge, et see vahe hakkab edaspidi süvenema, mis ongi kogu mõistatuse võti. Mõistagi peate seda ideed jaburaks, aga juba tänapäeval viitavad sellele paljud tundemärgid. Praegu otsitakse võimalusi leida inimkonna vähem roosiliste vajaduste jaoks ruumi maa all. Võtame või Londoni metroo, maa-alused tänavad, töökojad, restoranid, mis aina paljunevad ja laienevad. Paistab nii arutlesin ma, et see tendents on hiljem üha hoogu saanud kuni selleni, et tööstus kaotas lõpuks koha selle sinase päikese all ning kolis aina sügavamale ja sügavamale maa alla üha suuremateks vabrikutes, mis muutkui paisusid kuni lõpuks. Eks tänapäevalgi ela iistendi tööline juba niivõrd tehislikes tingimustes, et on looduslikust elukeskkonnast pea täiesti võõrdunud. Ühtlasi süveneb rikastes soov omandada üha peenem haridus, millega laieneb lõhe nende ja alamast soost rahva toore jämedakoelise vahel. Londoni ümbruses on juba pooled looduskaunid paigad kutsumata külalistele suletud, sest rikkad tahavad neid paiku endale pidada. Ühelt poolt kõrghariduse omandamiseks tarviliku raha ja ajakulu kasv teisalt tung peenemasse, seltskonda ja kõrgharidusega kaasnevad laiemad võimalused aiva suurendavad lõhet. Ent praegu on veel võimalik sellest üle hüpata ning segada klasse seisustevaheliste abieludega. See on alati olnud ühiskonna täieliku kihistumise piduriks, kuid pole seda enam kauaks. Lõpptulemusena elavad maa peal lõbu, mugavuse ja ilu, lendasid isandad, maa, Allaga sulased järk-järgult oma töötingimustega kohastuvat töölised. Maa allasurutuna peavad nad oma koobaste ventileerimise eest kahtlemata soolast renti maksma. Kui nad sellest keelduvad, jäetakse nad võlgade tõttu nälga või lämmatatakse. Nii loomult nõrgakesed kui ka vastuhakuhimulised hävivad. Viimaks tasakaalu saabudes on alles jäänud vaid sellised, kes on maa-aluse eluga suurepäraselt kohastunud ning seejuures omamoodi õnnelikud ja rahul. Nii nagu maapealse ilma inimesed oma eluga. Viimaste peen ilu ja esimeste pleegias kahvatus tekivad arengu käigus. Iseeneslikult arvasin ma. Inimkonna suur võidukäik oli kujunenud sootuks teistsuguseks, kui mina olin unistanud. See polnud mitte niisuguse kõlbelisuse harituse ja üleilmse koostöö triumf, mida ma oodanuksin. Selle asemel kohtasin teaduse kõrgsaavutusi, maitsvat ülikonda, meie ajad tehnokraatliku, ühiskonna loogilisi järglasi. Mitte ainult loodus polnud alistatud, vaid ka ligimene. See võtke palun teatavaks, oli mu teooria siis. Mul polnud varrast võtta mõnda mõnusat teejuhti, nagu juhtub harilikult ulmeromaanides. Mu tõlgendused võisid olla täiesti valed. Ent ma pean neid praeguseni tõelähedasteks kui neil vähegi paika peavad ja tsivilisatsioon tõesti jõudis. Niisuguse tasakaaluni oli ta oma kõrgpunkti vist ammugi selja taha jätnud ja nüüd teel hävingule. Ülailmlaste liiga hea kaitstus kõikide hädade vastu oli pannud nõnda aegamisi manduma ning määranud nende kehalised mõõtmed jõu ja mõistuse kängumisele. Selles asjas oli mul nüüd selgus käes. Mis aga oli sündinud allmaalastega, seda ei osanud ma veel öelda. Niipalju kui ma läpatuuste, nii neid elukaid muide nimetati, olin juhtunud nägema, sarnanesid nad praeguse aja inimestega veelgi vähem kui Eloyd. Too kaunis inimtõug, keda ma juba tundsin. Kuid edasi tulid tülikad kahtlused, mis pärast olid läpatuustid mu ajamasina minema viinud. Olin päris kindel, et nemad seda tegid. Kui Elo iid olid isandad, miks nad siis mulle masinat tagasi ei toonud? Miks nad nii hirmsasti pimedust kartsid? Ma läksin uina juurde, et temalt allilma kohta andmeid pärida. Ent algul ei saanud ta mu küsimusest aru, siis aga keeldus ta vastamast. Ta hakkas vabisema, justkui oleks teema talumatu. Kui me talle siis natuke liiga valjult peale käisin, puhkes nutma. Need olid ainumat pisarad, mida ma kuldses ajastus juhtusin nägema.