Ärkasin natuke enne loojangut ringutades laskusin künkalt alla ja suundusin valged sfinksi poole ühes käes raudkang, teine käsi taskus, tikke hüpitamas. Küllap olid need pudenenud sinna kaotsi läinud tikutoosist. Ent selgus midagi ootamatut. Sfinksi aluse juurde jõudes nägin, et luugid on lahti. Need olid allapoole avanevad lükandluugid seisab ta siin üllatunult ega söandanud siseneda. Aluse sees oli väike ruum, mille nurgas paikneval lavatsil seisis ajamasinat. Väikeselt käivitus. Hoovad olid mul taskus. Mul oli päris kahju, et mu vaevarikkaid ettevalmistusi tormijooksuks ei läinudki vaja. Viskasin raudkangi eemale. Kummargil luugist sisse ronides turgatas mulle äkki pähe, et jou, olen ma läpa tuustidele muljet avaldanud. Tundsin vastupandamatut tahtmist naerda, kui juba teisel pool pronksraami ajamasina poole astusin. Minu suureks imestuseks oli masin hoolikalt puhtaks nühitud, jäära õlitatud. Mina olin kogu aeg kartnud, et läpatuustid on masina otstarvet teada tahtes oma hullu aruga selle osaliselt või täielikult laiali lammutanud. Seisin ja uurisin ajamasinat siit ja sealt, tundes mõnu lihtsalt oma leiutise puudutamisest. Siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Äkitselt kargasid pronkstahvlid üles ja sulgesid kõminat raami pihta põrgates väljapääsu. Olin pimedas ja lõksus. Nõnda mõtlesin läppadustid. Pugistasin üleolevalt naerda. Juba kuuldes nende posisevat naeru, mille saatel nad mulle lähenesid. Väga rahulikult võtsin tiku, et seda põlema tõmmata. Mul pruukis vaid kinnitada masinale hoovad ja kaduda kui vaim. Midagi olin siiski kahe silma vahele jätnud. Mul polnud ju doosi, mille vastu tiku põlema kratsata. Te muidugi mõistate, mu uljus kadus, kus seda ja teist. Väikesed tõprad koondusid tihedalt mu ümber. Üks juba nügis mind. Rabasin oma hoobadega pimedusse. Katsusin end sadulasse rabelda. Juvad hoopis üks kui teine mulle kätt ümber. Hetke pärast võitlesin nende konksite sõrmedega hoobade pärast. Samal ajal püüdsin leida hoobade pesi. Ühed rebisid nad mul peaaegu käest. Ohverdasin neid huupi peaga, nii et läpatuustid kolbad kõlisesid ja sain hoova nende käest ära kiskuda. Selles viimases rüseluses rippus mu saatus vist küll peenema juuksekarva otsas kui ennist metsas. Ent lõpuks said kangid ometigi paika ja täiskäik sisse tõmmatud. Mu külge klammerdunud käed libisesid kuhugi ära. Varsti ei ümbritsenud mind enam pilkane pimedus, vaid toomhall Segadik, mida kirjeldasin oma jutustuse algul. Olen teile juba pajatanud, millist iiveldust ja meeltesegadust ajas rändaja kogeda. Seekord ei istunud ma sadulas mitte otseti, vaid kõlkusin külgmise serva peal, tundmata muret, kuhu sõit viib. Kui ma ka jälle numbrilaudu märkasin, vaadata jahmusin. Selle asemel, et kangi tagasisõiduasendisse seada, olin tõmmanud ta enda poole, mis tähendas, et liikusin täiskäigul edasi tulevikku. Edasisõidul hakkas ümbruskonnas toimuma mingi kummaline muutus. Värelev hallus justkui pimenes, ehkki kihutasin endiselt meeletu kiirusega, vaheldusid öö ja päev aina aeglasemalt. Veidi enne seda, kui ma masina seiskasin, rippus päike liikumatuna silmapiiri kohal kujutades endast määratu suurt tuima kuumust, kiirgavad kuplit, loiust, päikesetõusust ja loojangust. Järeldasin, et loodejõud on vaibunud. Maakera oli peatunud ühe ja sama valgega päikese poole nagu meie ajal kuu on pöördunud ühe küljega maa poole. Peatusin seekord väga pikkamisi ja vahtisin ajamasinal istudes ringi taamal punaseid karedapinnalised kaljud. Ainus elu ilming, mida ma esialgu nägin, oli ereroheline kagu poolt vaadatuna viimset kui jalatäit. Maad kattev taimkate. Ajamasin seisis lauljalt merre laskval kaldanõlval edela pool, laius meri. Mil polnud vahusaid harju ega üldse mingeid laineid. Õhus ei tundunud olevat tuule virvedki. Veepiirile, kus loksub vesi vahel põgusalt murdus, oli kohunud paks soolade, mis mädamuna värvi taeva all näis roosana kaugel eemal. Selsamal troostitult tühjal nõlval kuulsin, kiljuvad karjet ja nägin nagu mingit hiigelsuurt valget liblikat laperdades taeva poole tõusvat. Karje tundus nii masendav, et tundsin õndsat judinad ja sättisin end kindlamini ajamasina sadulasse. Külje poole vaadates märkasin, et see, mida olin pidanud punakaks kalju massiiviks liikus aegamisi minu poole ning oli juba üsna lähedal. Taipasin, et tegelikult oli see krabilaadne koletis. Mida te arvaksite krabist, kes on suur nagu see laud seal ning liigub aeglaselt ja ebakindlalt, sõrad läbi õhu vihisemas. Pikad kompivad tundlad voogamas kui voorimehe piitsvarte otsas paiknevad silmad aga helgivad teile vastu kahelt poolt metallina läikivat laupa. Eluka selg oli jämeda toimsest Kügaraist mustriliselt kipras siit-sealt katistada inetu rohetav koorik. Ta vormitust suust nägin tolknemas kobijaid, millega ta oma teed katsus. Jälgides, kuidas kurja tõotav lummutis üha ligemale roomab. Tundsin põsel kõdi, nagu oleksin kärbes laskunud. Rehmasin käega teda minema peletada. Aga ta tuli kohe tagasi. Üks teine kudistas juba kõrva juures. Äigasin talle ja pihku jäi midagi elusa niiditaolist. See libises käbedalt käest. Pööritus tundes vaatasin tagasi ja avastasin, et olin haaranud teise selja taha jõudnud krabi tundlast. Nägin varte otsas väänlevaid õelaid, silmi, söömahimust, nõretavalt suud ja minu poole küünitavaid, tohutuid sült ja limaga kaetud sõrgu. Otsemaid oli mu käsikangil ning ma põgenesin. Myyma rändasin, tegin peatusi ja rändasin jälle 1000 või enama aasta kaupa edasi lummatuna maa saatuse saladusest, vahtides jäägitult haaratuna, kuis päike üha suuremaks ja tuhmimaks läks. Kuis elu vananevalmaal muudkui ahenes. Viimaks kui sai mööda enam kui 30 miljonit aastat täitis päikesepunane soojust uhkav kuppel. Ligi kümnendiku pimenenud taevast. Peatasin masina veel korra, sest roomavate krabide kogumid olid kadunud. Punav kallas näis nüüd pea elutuna kui luitunud rohelised maksa samblad ja samblikud välja arvata. Randa katsid lugematud heledad laigud. Minhars jäine külmus. Püüdsin ümbrust teraselt silmitsedes leida jälgi loomastikust. Sõnulseletamatu valvsus hoidis mind endiselt masina sadulas. Kuid ma ei näinud mingit liikumist emal, taevas ega meres. Üksnes kaljusid kattev roheline lima tunnistas, et elu on veel alles. Äkki märkasin, et läänetaevas hakkab päikese ümara hiigelkettaga toimuma, muutus selle kumerasse serva, oli tekkimas lohk või tühik. See süvenes umbes minuti, vahtisin kohkunult kiiresti võimust võtvat pimedust. Siis taipasin, et tegu on algava päikese varjutusega. Pimedus süvenes silmanähtavalt. Idast hakkas puhuma külm iilitine tuul ning alla pihkuvate valgete helveste hulk kasvas järsult. Mere äärest kostis kahinat pahinat. Mida pimedamaks läks, seda tihedamaks muutus silme ees keerlevate ja tantsisklevate helveste sadu, seda kõvemini näpistas külm vagur, tuuleke paisus oigavaks Maruks. Nägingudes varjutuse must serv mulle üha ligemale tuhises. Järgmisel hetkel võis näha vaid kahvatuid, tähti, kõik muu sai vähimagi valgus kiireta pimeduseks. Mind haaras õud selle suure pimeduse ees. Üdini tungiv külm ja hingamist takistav valu olid minust võitu saamas. Hakkasin vappuma ja tundsin talumatud iiveldust. Siis ilmus taevasse päikese serv nagu hõõguvpunane vibu. Tulin masinalt maha, et toibuda. Pea käis ringi. Mulle tundus, et minust pole enam tagasisõitjat. Seisin juhmilt ja nõrkenuna, kui äkki nägin leetseljakul mingit asja liikumas. Ta oli ümmargune, jalgpalli suurune ehk pisut suurem, ta küljes rippusid tundlad. Ta hüppas seal hoogsalt ringi, näides veripunase mere taustal mustana. Siis hakkasin teadvust kaotama. Kuid surmahirm siia kaugesse Kaledasse hämariku jääda süstis minusse uut elu ja ma ronisin taas sadulasse. Niisiis asusime tagasiteele. Küllap olin masinal tükk aega meelemõistuseta. Öö ja päev hakkasid taas teineteisega vilksamisi vahelduma. Päike muutus uuesti kuldkollaseks ja taevas siniseks. Hingasin kergemalt, maapinnal võbelevam kontuurid, voogasid ja liigestusid. Osutid numbrilaudadel ketrasin tagurpidi. Lõpuks ometi nägin jälle hoonete ebamääraseid piirjooni. Tundsin ära juba tuttava mandunud ühiskonna, kuid pilt muudkui muutus. Ühe vaate asemele tuli kohe järgmine. Kui miljoni päeva näitur nulli jõudis, tasandasin käiku. Hakkasin ära tundma meie oma armsat väikesemõõtmelist arhitektuuri. Siis jõudis tuhandete päevade seier nullini päev ja ööblinkisid ikka aeglasemalt. Mulle tekkisid ümber laboratooriumi kodused seinad. Nüüd asusin väga ettevaatlikult masinat peatama. Sain ühe veidra vaatepildi tunnistajaks. Ma vist rääkisin teile, et oma reisi algul, kui kiirus polnud veel suureks paisunud nägin ma proua Whahheti läbi laboratooriumi minemas. Mulle näis siis, et ta lendas sealt läbi nagu rakett. Tagasi saabudes jõudsin sellesse samasse minutisse, mil ta laboris käis. Nüüd aga paistis iga tema liigutust täpselt vastupidi, sõna eelmise korraga võrreldes. Ruumi ühes otsas avanes uks proua watched liugles selge ees läbi ruumi ja kadus selle ukse taha, kus ta möödunud korral oli sisse tulnud. Seiskasin masinat ja leidsin end oma vanast heast laboratooriumist mille sisustus ja tööriistad olid täpselt samas seisus nagu enne mu lahkumist. Ronisin pisut tudisedes ajamasina sadulast maha ja istusin pingile. Vabisesin ägedalt õige mitu minutit, enne kui rahunesin. Viibisin ju omaenda töökojas. Midagi polnud siin muutunud. Ju ma jäin siia magama ja nägin kogu lugu unes. Ega ikka näinud küll. Aparaat oli oma teed alustanud laboratooriumi kagunurgast saabustaga, loodenurka ka ning puhkab nüüd vastasseinas. Seega võite täpselt mõõta, kui kaugel väikesest muruplatsist asus valges vinksi postament, mille sisse läpatuustid olid mu masina tirinud. Võttis aega, enne kui mu mõte tööle hakkas. Tõusin siis üles ja liipasin vahekäiku pidi teie juurde. Kand valutas endiselt ja olemine oli kole räpane. Ukse kõrval laual silmasin pol mooli teatajat. Tõdesin, et kuupäev on juhtumisi tänane. Samas nägin, et kell saab kohe kaheksa. Kuulsin ukse tagant teie hääli ja taldrikute klõbinat. Lõin kõhklema, sest tundsin end põdurana ja nõrgana. Aga siis tõmbasin sõõrmeisse kosutavat lihapraelõhna ja avasin otsustavalt ukse. Ülejäänud te teate? Ma mõistan küll sõnasta pärast väikest pausi, et eile näib see kõik täiesti uskumatu. Kummatigi on minul jälle raske uskuda, et istun taas selles nii tuttablikus toas koos teie oma vanade sõpradega ja pajatanud eile oma kummalistest seiklustest. Ta vaatas arstile otsa. Aga ei, mis õigus on mul nõuda, et mind uskuma jääksite pidage seda luiske looks või omamoodi ennustuseks. Mõelge, et ma nägin oma töökojas und. Arvake pealegi, et ma juurdlesin nii kaua inimsoo saatuse üle kuni haudusin välja sellise lood. Võtke mu visa kinnitust, et see kõik on tõde. Kui katsed tõsta huvi oma väljamõeldis ta vastu. Oletagem, et tegu ongi muinaslooga. Mida te sellest arvate? Ta võttis jälle oma piibu ja koputas seda, nagu tal kombeks närviliselt vastu kaminavõret. Mõnda aega olid kõik vait. Siis hakkasid toolid Navisema ja kingad vaibal sahisema. Kiskusin silmad ajaränduri näolt lahti ning jälgisin nüüd kuulajaid. Arst näis hoolega uurivat meie võõrustajat. Toimetaja põrnitses pingsalt oma kuuenda sigari otsa ajakirjanik, koba suuri järele. Ülejäänud, nagu mäletan, püsisid liikumatud. Toimetaja tõusis ohates püsti. Kahju, et te pole kirjanik, lausus ta kätt ajaränduri õlale pannes. Ei usu seda. Kuidas nüüd öelda. Nii ma arvasingi. Ajarändur küsis meilt. Kustikud on. Ta, panime piibu põlema ja kõneles seda pahvides. Tõtt-öelda ei usu ma seda isegi. Aga ometi. Tummalt heitis ta pilgu väikesel laual lebava le närbunud lilledele. Siis pööras ta piipu hoidvat kätt ja ma panin tähele, et ta silmitseb oma kärnas sõrmenukke. Arst virgus astus lambi juurde ja uuris lilli. Emakondon, neil kummaline, märkis ta. Kapsühholoog küünitas ettepoole, sirutades käe ühe eksemplari järele. Huvitav küll, hüüatas arst, aga ma tõesti ei oska nende lillede liiki määrata. Kas ma tohin nad kaasa võtta? Ajarändur kõhkles viivu, siis pahvatas äkitsi. Ei tohi. Kus te need tegelikult saite? Küsis arst. Ajarändur haaras oma peast kinni. Ta vastas surutult nagu inimene, kes klammerdub kramplikult vägisi käest Livisevasse mõttesse. Need pani uina mulle taskusse, kui ma ajareisil viibisin silmadel toas ringi käia lastes, jätkas ta. Olgu ma neetud, kui see kõik pole viirastus, teie ja see tuba ja see kodune õhkkond. Kõik käib mul üle mõistuse. Kas ma tõesti olen ehitanud mingi ajamasina või ajamasina mudeli või oli kõik vaid meelepete? Öeldakse, et elu on üldse meelepete ja seejuures mitte alati kõige paremat laadi. Aga üks neist kahest viirastusest on mulle liiast. See on vaimuhaigus. Kust säärane meelepete üldse tuli? Pean vaatama oma ajamasinat, kui see üldse olemas on. Ta krabas lambi pihku ning tormas sellega uksest välja. Koridori leek lõi punakat lõkendama. Me läksime talle järele. Huviseva lambitule valgel veendusime, et too masin oli täiesti olemas. Loppis räsitud ja räämas, upakile kaldunud aparaat, mis kätkes endas vaske, eebenipuud, elevandiluud, läiklevat, läbipaistvat kvartsi. Ta oli täiesti käegakatsutav. Puudutasin nimelt ta käsipuud valgest elevandiluust osi katsid mingid pruunid plekid. Masina alaosa küljes ripnes rohuliblesid ja samblatükke. Üks käsipuu oli aga kõveraks paindunud. Ajarändur pani lambi pingile ja silitas kõverdunud käsipuud. Kõik on jälle korras. Kõik on tõsi, mis ma teile rääkisin. Andke andeks, et ma teid siia külma kätte meelitasin. Ta võttis lambi. Menaasime täielikus vaikuses suitsetamistuppa. Ma söön oma mütsi ära, kui kell pole juba kolmveerand üks, ütles ajakirjanik. Kuidas me koju saame? Jaamas leidub voorimehi piisavalt, kostis psühholoog. Temagi tuli koos meiega halli, kus aitas toimetajale mantli selga. Arst vaatas talle silma ning manitses ettevaatlikult, et hoidku ta oma tervist ja ärgu enam üle töötagu, mispeale ajarändur laginal naerma pahvatas. Mäletan teda, heledas ukse, avas seistes meile head ööd käratamas. Mina sattusin toimetajaga ühte troskasse. Toimetaja pidas lugu ontlikuks valeks. Mis minusse puutub, siis ma ei osanudki seisukohta võtta. Jutustuse sisu oli olnud pöörane ja uskumatu ent esitus veenev ja arukas. Mõtlesin sellele voodis peaaegu kogu öö ega saanud kuidagi sõba silmale. Otsustasin järgmisel päeval uuesti ajarändurid külastada. Mulle öeldi, et on laboratooriumis, kuna tundsin maja hästi, suundusin kohe sinna. Aga laboratoorium oli tühi. Ma lihtsalt vahtisin natuke aega ajamasinat, siis sirutasin käe ja puudutasin hooba. Otsemaid lõidu, kentsaka välimusega keerukas riist kõikuma, justkui tuules õõtsub puuaks. Taoline tundlikus jahmatas mind. Mulle meenusid hetked lapsepõlvest, kui olin toppinud oma nina sinna, kuhu sugugi poleks tohtinud. Väljusin koridori. Ajarändurit, kohtasin suitsetamistoas. Ta tuli just majast ühes kaenlas, fotoaparaat, teises reisipauna. Mind nähes naeris ta rõõmsalt ja ulatas teretuseks küünarnukki. Ärge pange pahaks, mul on praegu hirmus palju tegemist, vabandas ta selle asjaga seal. Kas te ei ajanudki siis meile puru silma? Pärisin. Kas te ikka tõesti suudate ajas rännata? See on tõsi, mis tõsi, ta vaatas mulle usalduslikult silma. Justkui kahevahel olles eksles ta pilk toas ringi. Mul on vaja vaid pool tundi. Tean tean, milleks te tulite ja see on teist väga kena sirviga ajaviiteks siin neid ajakirju kui lõunasöögini jääde. Toon teile oma uuest ajareisist põhjaliku aruande koos proovide ja muu tõendusmaterjaliga. Ehk vabandate teid nüüd üksi jätan? Muidugi ma nõustusin, aimamata ta sõnade tohutut tähendust. Ta noogutas ja astus koridori. Kuulsin laboratooriumi ukse paugatust, seadsin end mõnusasti istuma ja lõin lahti värske ajalehe. Mis tal küll enne lõunat teoksil on? Üht reklaam kuulutust lugedes meenus mulle äkki, et pidin kell kaks kohtuma kirjastaja härra Richard soniga. Vaatasin kella ning mõtlesin, et kui tahan sõna pidada, jaan minema kiirustama. Kargasin püsti ja töötlesin piki vahekäiku seda ajaränduri ütlema. Kui ma laboratooriumi ukselingi pihku võtsin, kuulsin mingit kära, mis aga äkki lõppes. Siis kostis kilksatus ja algas kõmin. Kui avasin ukse, haaras mind õhukeeris samal hetkel kuuldusi, justkui põrandale kukkuva klaasiklirinat. Ajarändurid seal ei olnud. Mulle tundus, nagu näeksin keset pöörlevat kohati musta, kohati vasekarva virvarri istumas üht viirastusliku kogu sedavõrd läbipaistvat olendit, et nägin läbi tema koguni joonestustööde pirnaga pinki. Kui ma silmi hõõrusin, kadustu meelepete ajamasinat polnud kusagil näha. Läbi langeva tolmukeerise paistis laboratooriumi tagumine ots tühi. Üks aknaruut oli nähtavasti just äsja katki läinud. Seisin kui soolasammas taipasin, et midagi imelikku on juhtunud, kuid ei osanud tol hetkel arvata, mis nimelt. Ma muudkui jõllitasin. Kuni avanes uks ja sisse astus teener. Tunnistasime viivu teineteist, siis hakkas mu pea tööle. Kas härra väljus sellest uksest? Küsisin ma. Ei, söör, keegi pole siit välja tulnud. Arvasin, et on siin. Nüüd ma teadsin. Richardsoni pahandada riskides jäin laboratooriumisse ootama, ajarändurit ootama uut, loodetavasti veelgi kõmulisemale lugu koos tõendusmaterjali ja fotodega. Aga ma kardan üha enam, et jään ootama kogu eluks sest ajarändur kadus kolme aasta eest. Keegi pole midagi kuulnud, ta tagasitulekust. Jääb üle teha vaid oletusi, kas ta iial jõuaks koju Pole võimatu, et ta vuhises kaugele minevikku ja langes kivikirveaja karvaste verejanuliste metslaste kätte. Võib-olla leidis ta oma hauakriidiajastu merepõhjas või sai temast sauruste, nende juura ajastu kohutavate hiidroomajate saak. Vahest hulgub võtta veel praegugi, kui sõna praegu siin kohane on plesi osauruste seas ordoviitsiumi pärit korallrihvidel või Triiase kõledate soolamerede rannikul. Ta võis muidugi minna hoopis tuleviku sootuks ligemasse kui esimesel korral sinna, kus inimene on veel inimese nägu, kus aga meie ajamõistatused on leidnud lahenduse ja meid koormavad mured, on kõik murtud. Lühidalt sinna, kus inimkonna püüdeid on krooninud, edu. Mina küll ei usu, et meie aeg, mil teadused saavutused alles lapsekingades ja teooriad, Linklikud, mil maailmas valitseb veel nii palju pingeid et nüüdne aeg ongi inimkonna arengu haripunkt. See on minu arvamus. Ma tean, et tema nägemus inimsoo edasisest arengust oli kõike muud kui rõõmustav. Too teema oli nimelt meile kõneainet pakkunud ammu enne ajamasina ehitamist. Ta võrdles tsivilisatsiooni arutult kasvava lumepalliga, mis lõpuks tagurpidi veeredes oma loojad enda alla matab. Kui see tõesti tõsi peaks olema, jääb meile üle leida elujõudu, enesepettusest, et ehk ikka ei lähe nii. Ent minu jaoks on tulevik nüüd jäädavalt tume ja troostitu. Suur teadmatus, millele heidavad vihuti Valgust meelde jäänud katked ajaränduri jutustusest. Õnneks lebab mu ees kaks lillekest. Tõsi, nüüdseks olnud lamendunud, kortsunud pruuniks, rabedaks kuivanud. Aga nad tunnistavad, et isegi kui mõistus kustub ja elujõud hääbub jäävad tänutunne vastastikune kiindumus ja hoolivus inimese südamesse ikka alles.