Järgmisel ööl magasin halvasti. Vist polnud mu tervis päris hea. Mind rõhusid nõutus ja ebakindlus. Korra paar haaras mind paaniline hirm, millel polnud mingit silmanähtavat põhjust. Mäletan, et hiilisin hääletult suurde saali, kus kuu valgustas väikeste magajate kogumit. Uina magas tol ööl ühes teistega ja sain neid nähes rahu tagasi. Sellises seisukorras turgatas mulle pähe, et veel mõne öö paistab kuu viimane veerandik. Siis lähevad ööd pimedaks ning nende eemaletõukavad elajate nende sügaval jalge all pesitsevate valgendatud Leemurite nende uue aja tõukuda. Maa peale ilmumine võib sagenena. Paarin. Pimedate Ööde nii jäänud päeva vältel tundsin kärsitust justkui inimene, kes hiilib oma vältimatust kohustusest kõrvale. Olin nüüd kindel, et ajamasinat saab tagasi võita üksnes vapralt müstilisse allilma tungides. Aga ma olin nii hirmutavalt üksi. Paljas mõte sellest, et mul tuleb pimedasse kaevu laskuda kohutas mind. See kärsitus ja ohutunne kihutasid kivist mind üha kaugematele uurimisretkedele matkal mööda tõusvat maapinda edelasse. Silmasin kaugel mürakat rohelist rajatist, mis erines kõigist siiani nähtud ehitistest. Fassaad, naisidamaine keskosa läikles, kahvatu rohelistes värvivarjundites, meenutades hiina portselani. Väline ainulaadsus viitas hoone erilisele otstarbele ja ma võtsin nõuks suunduda lossi vastu uutele elamutele. Ent päev kaldus juba õhtusse, sestap otsustasin kogu seikluse jätta järgmiseks päevaks ning pöördusin tagasi uina jällenägemisrõõmu ja hoolitsuse rüppe. Aga järgmisel hommikul taipasin suurepäraselt, et mu huvi rohelise portselanpalee vastu oli vaid väike enesepettus, püüd lükata palju kardetavam seiklusi järjekordsele homsele. Ja ma otsustasin pikemalt aega viitamata sügavikku laskuda. Mul tuli laskuda oma 200 jardi ronima pidi mööda kaevu külgi kulgevaid, metallist põiklate, mis aga olid mõeldud minust palju pisemaile ja kerge kaalulisemaile. Olen teile kohe laskumise algul tekkisid krambid ja ma hakkasin ruttu väsima. Vähe sellest korraga paindus, üks latt mu jala all ja ma jäin Musta sügaviku kohal pendeldades üht kätt pidi rippu. Pärast seda ei julgenud ma enam puhkamiseks peatuda. Viimaks nägin oma määratuks kergenduseks, et jõuan peagi seinas paikneva päikesemulguni ent sinna sisse vinnanud avastasin, et tegu on kitsa rõhtsa tunneliga, kus saab lamada. See tuli küll õigel ajal. Käed valutasid, selg kiskus krampi. Peale selle kannatasin pidevalt kukkumishirmu all. Kõigele lisaks piinas läbitungimatu pimedus mu silmi. Kõrvu täitis šahti õhku imema masinavärgid, põksuv kõmin. Ma ei tea, kaua ma seal lamasin. Virgusin sellest, et kellelegi pehme käsi puudutas mu nägu. Läksin otsemaid liikvele, krabasin tikkude järele, tõmbasin kähku ühe põlema ja nägin kolme valget Küütsus kogu samasugust kui maa peal varemeis kohatud olend valguse eest plehku panemas. Katsusin nendega rääkida, kuid nende keel oli maapealsete inimeste omast sootuks erinev. Nii jäin oma püüdlustes üksi ning tundsin uuringute jätkamise asemel taas tahtmist jalga lasta. Siis põrutasin endale, sa tead väga hästi, milleks sa siin oled. Kobasin käsikaudu tunnelit pidi edasi ja kuulsin masinate müra valjenevat. Peatselt kadusid seinad mu ümbert. Olin jõudnud mingisse suuremasse ruumi. Tikku tõmmates nägin end viibivat avaras võlvitud laega koopas. Vaatasin ringi, aga palju sa tikutule valgel ikka näed. Hämaruses eristasin suurte esemete, vist masinate piirjooni. Nood heitsid pikki viirastuslik varia, kuhu läpatuustid olid tulekuma eest peitunud. Õhk oli muide lämmatavalt paks, oli tunda justkui vast valatud vere imalat lehka. Koopa kesklöövi mööda edasi minnes silmasin heledast metallist lauda, millel lebasid mingi söömaaja jäänused. Tuleb välja, et läpatuustid on lihasööjad. Mulle meenub, et panin seal imeks, millisele veel mitte väljasurnud loomale. Laual asetsev punane kints küll võiks kuuluda. Kuni selle hetkeni polnud ma tundnud vajadust tikke kokkuhoida. Olin raisanud peaaegu pool pakki lõbustamaks maapealseid, kellele tuli oli tundmata. Nüüd nägin, et toosis on veel vaid neli tikku. Kuni ma seal pimeduses olukorda vaagisin, tundsin käe puudutust, pikad kõhnad sõrmed libisesid mööda mu nägu ninna, aga tungis isesugune, ebameeldiv lõhn. Tundus nagu kubiseks mu ümbrus nendest väikestest peletistest. Igast kandist kuulsin ma selgesti nende hingamist. Nüüd katsus keegi tasakesi tikutoosi mu pihust ära tõmmata. Kellegi teise käed sakutasin mind selja tagant riietest. Viis, kuidas nood nähtamatud elukad mind kompasid, oli kirjeldamatult vastik. Taipasin ühtäkki, et ma ei tea ju nende mõttega eluviisist mitte kui midagi. Röögatasin nende peale nii valjult kui jaksasin. Nad võpatasid tagasi. Aga peagi kuulsin neid jälle lähenemas. Nad haarasid must tunduvalt jultunult omavahel ise äralikult sosistades. Raputasin nad endalt maha ja röögotasin uuesti pimedalt. See neid enam eriti ei heidutanud. Kuulsin nende ebardliku naeru, kui nad mulle taas ligi pressisid. Tunnistan, et mind valdas pöörane hirm. Otsustasin laita veel ühe tiku ja selle valgusest kaitstuna põgeneda. Nii ma tegingi, pikendades põlemist taskust leitud paberitükiga. Mul õnnestus taganeda tuttavasse tunnelisse. Ent vaevalt olime tunnelis, kui õhuvool kustutas leegi, mis peale kuulsin, läpatuuste justkui lehti sahistavad tuulehoogu ja Bladisevat vihma, mulle järele tuttavat. Ühe hetkega haarasid mind kümned käed. Nüüd oli selge, et nad kavatsevad mind tagasi tirida. Lappasin veel ühe tiku põlema ja lehvitasin seda nende pimestunud silme ees. Ei kujuta ette, kui öökimaajavalt värdjalikud nadolid Valendavad, lõuata näod ja suured rohekashallid laugudeta silmad, mis mind tulest pimestatuna totralt jõllitasid. Taganesin taas, ja kui teine tikk oli ära põlenud, läitsin kolmanda. Seegi oli kustumas. Kui tunnelit pidi šahti jõudsin, jäin selle servale lamama, sest suure pumba mütsumine pani pea ringi käima. Olin just käsikaudu leidnud redelilatid šahti seinal, kui mul haarati jalust ja tiriti toorelt tagasi. Süütasin viimase tiku, mis kohe kustus, kuid teine käsi oli mul juba lati küljes. Virutasin jalaga jõhkra matsu ning vabanesin läpatustide haardest. Putkasin kärmelt šahti mööda ülespoole, nemad jäid mulle vilkuvaid silmil järele vahtima. Šaht näis lõputu. Kui oli jäänud veel paar-kolmkümmend jalga, hakkas mul kole paha. Oli tegu, et lattidest mitte lahti lasta. Viimaks sain kuidagi üle kaevu ääre ning tuikusin varemetest välja pimestava päikese kätte. Kukkusin näoli maha. Muld lõhnas puhtalt ja mahedalt. Edasi tundsin kätel ja kõrvadel uino suudlusi ja kuulsin teistegi Eloide hääli. Seejärel olin natuke aega meelemärkuseta. Teid ehk üllatab, millist vaenlast ma kõige rohkem kartsin. Parajasti oli algamas pime kuu loomisfaas. Tolle kartusi olid minusse süstinud viina esiti arusaamatud vihjed mustadele öödele. Nüüd polnud raske arvata, mida nood musta tööd võiksid tähendada. Kuusirp oli kahanemas, ühtlasi pikenes pime kuut aeg iga ööga. Nüüd hakkasin ma vähehaaval aimama väikeste Eloide hirmu põhjusi. Juurdlesin aeg-ajalt, milliseid häbematuse võisid läpatuustid kuu loomise aegu küll korda saata. Oli selge, et mu teinegi hüpotees osutus täiesti valeks. Pealmaalased võisid küll kunagi olla aulikud, ülikud ja läpatuustid, nende masinlikku teenrid. Kuid see aeg oli ammugi minevik. Kaheks pooldunud inimkonna mõlemad liigid olid omavahel laskumas, kui mitte juba jõudnud uut laadi suheteni. Eloyd olid nagu kunagi Karolingi kuningad kängunud kauneiks, kuid vastutusvõimet tuiks olendeiks. Nad valitsesid endiselt maa peal, sest sadu põlvkondi põranda all elanud läpatuustid ei kannatanud enam päevavalgust. Läpatuustid järeldasin, ma valmistasin Elloidele päevavalgust ja rahuldasid nende igapäevavajadusi küllap vanast harjumusest. Nii nagu hobune harjumusest kabjaga maad kaabib või inimene lõbu pärast loomi maha nutib. Iidne ja ammu kadunud sund oli kodeerinud nende olemusse teenimise. Nüüd aga oli too vana kord vist mõnes mõttes pea peale pöördunud. Ajastute eest tuhanded põlved tagasi oli inimene oma ligimese päikese alt minema ajanud ja heaolust ilma jätnud. Nüüd ilmus too ligimene tagasi. Sootuks muutununa. Juba olidki Elo iid ühe vana õppetunni uuesti omandanud. Nad tundsid jälle hirmu. Olgu too väike rahvas kui abitu tahes oma saladusliku hirmu käes. Mina olin teisest puust. Mina tulin 19.-st sajandist inimsooküpsest koidikust, kus hirm ei löö jalust ja müstikaga enam ei hirmuta. Mina vähemalt kavatsen end kaitsta. Viivitamata otsustasin valmistada endale relvad ja soetada turvalise magamisaseme. Kogu pärastlõuna hulkusin pensiorus ringi, kuid ei suutnud kuidagi leida kohta, mis tundunuks küllaldaselt kaitstuna. Kõik puud ja inimkäte poolt loodu näisid läpatuustid taolistele vilgastele ronijatele kergesti kättesaadavad. Siis meenus mulle kõrgete tornide ravikke ja läikivaks lihvitud seintega roheline portselanpalee. Õhtul võtsin uina kui lapsukese õlale ja suundusin üle küngaste edelasse. Lõuna paiku palee juurde jõudes leidsime selle varisemisohtlikus seisus ja hüljatuna. Tuli välja, et ehitis on tõesti tehtud portselanist esiküljel silmasin mingit tundmatut raidkirja. Pärani laevakil suurte uste vahelt sisse minnes leidsime end tavapärase halli asemel paljude külgakendega valgus küllasest galeriist. Esmapilgul meenutas muuseumi kivipõrandat kattis paks tolmukiht, tolmuvaip varjas ka mitmesugustest esemetest koosnevat huviäratavat väljapanekut. Nüüd märkasin keset saali kummalist monstrumit, mis kaheldamatult sai olla vaid hiiglasliku luukere. Alumine pool. Pikkadest kõveratest jalgadest tundsin temas ära Megateeriumi laadse välja surnud looma. Eemal paistis Brontosauruseitsiid luustik. Uurimist jätkates sattusin eelmise suhtes põigiti kulgevale galeriile. Simmist eksponeeriti mineraale. Väävlitüki silmates meenus mulle otsemaid püssirohi, kuid salpeeter ega mingeid muid lämmastikuühendeid ma ei leidnud. Kahtlemata olid need ammuilma veendunud. Väävel aga püsis mul meeles ja andis peamurdmisainet. Järsku puges viina mulle külje alla, nii järsku, et ma päris ehmatasin. Temata poleks ma vahest märganudki, et galerii põrand oli veidi allamäge viltu. Peatusin kõheldes, virgusin oma mõtetest ja märkasin, et tolmukiht pole siin enam nii paks ja ühtlane kui eespool. Mida enam haigutava pimeduse poole, seda tihedamini kirjasid tolmu. Kitsad jalajäljed. Silmapilk tajusin jälle läpatuustide lähedalolekut. Manitsesin ended, hiline pärastlõuna on ammu käes, ent minul pole ei relva pelgupaika ega vahendit tule tegemiseks. Võtsin vuhinal käest kinni, äkilise mõtte ajel aga jätsin ta sinnapaika ja astusin masinavärgi juurde, mille küljes oli umbes samasugune kang kui signalisatsiooni kappidel. Roninud platvormile, haarasin kangist ja sikutasin kogu keharaskusega, kaaludes seda enda poole mõningase pingutuse järel murdusse küljest ning ma laskusin tagasi uina juurde, käes paras kurikas proovimaks seda läpatuustid pealuude peal. Seejärel läksime mööda laia treppi üles, jõudsime oletatavasti rakenduskeemianäitusesaali. Siit oli mul lootust leida üht-teist kasulikku. Innukalt uurisime igat terveks jäänud vitriini. Lõpuks leidsingi ühest õhukindlast vitriinist tikud. Proovisin neid kohe. Nad olid täiesti korralikud, üldsegi mitte niisked. Pöördusin uina poole, tantsi nüüd, hüüdsin talle joomas tuult. Nüüd oli meil nende ilgete ja kardetavate vaenlaste vastu tõhus relv. Praegu paneb küll imestama, kuidas seal tikutoosi õnnestus jääda lugematuid aastaid ajahambast puutumata. Selleks et mina oma suureks kergenduseks ta siit leiaksin. Kohe sattusin ka pisut teistsugusele leiule Camplile. See oli hästi suletud õhukindlas purgis. Torkasin ta taskusse. Plahvatavaid aineid ma kahjuks ei leidnud ega ka mingit muud vahendit valges sfinksi all asuvate pronksuste mahalõhkumiseks. Raudkang oli mu ainus toekas abiline. Ometi lahkusin sellest näitusesaalist ülevas meeleolus. Evakueerusime rohelisest portselanpaleest siis, kui osa päikesekettast oli veel pealpool silmapiiri. Kavatsesin hommikuks sfinksi juures aegsasti kohal olla. Sestap oli mul nõu veel enne pimeda saabumist tungida läbi metsast, mille taha eelmisel õhtul toppama olime jäänud. Tahtsin jõuda nii kaugele kui võimalik. Ööseks teha lõke ja magada selle kaitsvas, paistes. Korjasin käigu pealt puuoksi ja kuiva kulu. Peagi Saimus ülipõletusmaterjali käis. Selle koormaga liikusime aeglasemalt, kui olin eeldanud. Pealegi väsis uina ära. Minagi jäin uniseks. Nii juhtuski, et enne, kui jõudsime metsani, oli käes pilkane öö. Ümbrus oli piisavalt tontlik ja uina klammerdub kramplikult mu külge tikkima ei süüdanud, sest mõlemad käed olid kinni. Vasakul käsivarrel kandsin oma pisikest paremas peos, hoidsin rauast kangi. Algul polnud kuulda muud, kui okste prüksumist jalge all tuule sosinad ülal mu enese hingetõmbeid ja kõrvus tuikava verekohinat. Siis tundus, et kuskilt kostab tuttavat Bladinat. Lisasin raevunud sammu. Bladin muutus selgemaks. Jälle tabas mu kõrv samu iseloomulikke helisid ja häälitsusi, mida olin kuulnud allilmas. Ilmselt viibis lähikonnas mitule padusti. Vist liginesid, meil juba tundsin, et keegi tõmbab mind kuuest ja keegi teine näperdab mu kätt. Uina tõmbles ägedalt, järsku aga jäi päris vagusi. Oli aeg tikku tõmmata aga doosi kätte saada tuli uino maha panna. Nii ma tegingi, Kunima taskus kobasin, algas mu jalgade ümber madin. Uinalt ei tulnud seejuures piuksugi, kuid läpatuustid kudrutasid oma tavalisel moel. Ühtlasi kobasid väikesed pehmed käed mu 600 selga, käperdasid koguni kaelani. Peale krapsatust lõi tik visinal põlema. Hoidsin seda kõrgel ja nägin tulevalgel puude vahel läpatuustid. Valendavaid selgasid. Krahmasin kärmelt taskust Kampri kämbu ja valmistusin seda süütama niipea kui tikk kustub. Siis sain mahti vilinat vaadata. Ta lebas mu jalgade ümber klammerdunud peaaegu liikumatult näoli maas. Ehmusin ja kummardusin teda lähemalt uurima. Ta näis vaevalt hingavat. Süütasin Campbelli tüki ja viskasin, mahakamber lõi leegitsema, tõrjudes läpatuustid ja sünged varjud eemale. Mets lausa kihas vilkas saginas ja häälte posinast, otsekui pesitseks seal terve kompanii. Viina oli vist meelemärkuseta, tõstsin ta ettevaatlikult õlale ja tõusin, et edasi rühkida, kuid siis selgus kohutav tõde. Tikkudega mässates olin mitu korda ennast pööranud ega teadnud enam sugugi, kuhu poole minna. Pidin kiiresti mõtlema, kuidas tegutseda. Otsustasin teha lõke ja jääda siiasamasse laagrisse. Asetasin ikka veel liikumata huvina maas lebava le sammaldunud tüvele ning hakkasin rutuga maast, oksi ja lehti korjama sest esimene Kamprigamp kippus kustuma. Juba särasid pimedusest läpatuustid silmad, kui punased granaatkivid. Camperloitis veel korraks ja kustus. Süütasin tiku ja nägin, kuidas kaks ligi hiilinud peletist viina juurest väljadest eemale kargasid. Üks neist sai valgusest nii pimestatud, et tuli otse minu poole. Kuulsin, kuidas ta kondid mul rusikahoobist purunesid. Ta tõi kuuldavale valju kisa, tuikus pisut tagasi kukkus ja jäi lamama. Süütasin järgmise Campli kamaka ja jätkasin lõkkematerjali kogumist. Õige pea oli mul haljastest ja kuivanud okstest lämmatav suitsu tuli. Seejärel püüdsin hoolitseda raudlati kõrval lebava uina eest. Tegin kõikidega elustada, kuid ta lamas nagu surnu. Ma ei saanudki aru, kas ta veel hingab või ei. Nüüd kandus lõkkesuits minu poole ja ma jäin äkitselt uniseks. Õhus hõljus Kampriving. Umbes tund aega oli mul nüüd tulega mureta. Pärast äsjaseid katsumusi tundsin suurt väsimust ja istusin maha. Mets oli täis uinutavad podinat. Mu pea oleks nagu korra nõksatanud, misjärel lõin silmad kohe pärani. Aga kõik oli pime ja läpatuustid asunud rünnakule kinni haakunud küüniseid endalt lahti rebides ja eemale paisates. Kobasin taskust tikkude järeltikke polnud. Siis tulid nad jälle ja jälle mind rebima. Otsekohe taipasin, milles asi. Olin uinunud. Lõke oli kustunud ja nüüd ratsutas surmul kukil. Mind kisti kaelast juustest kätest ning tiriti viimaks pikali. Maa kui kirjeldamatult ilge oli tunda ühtäkki enda otsas pehmete kehade kobarat. Kellelegi väikesed hambakesed näksis mu kaela. Rabelesin hiiglaslikus ämblikuvõrgus, rullisin end mööda maad, korraga puutus käsi kangi vastu. Sain sellest nagu uut jõudu, rabelesin püsti, raputasin nood inimrotid turjalt, krabasin kangi pihku ja torkasin sinna, kus arvasin vaenlasi nägusid nägevat. See mõjus. Järgmisel hetkel olin prii. Minhar sõge joobumus, nagu meeletuid heitlusi sageli tekib. Mõistsin, et me mõlemad uinoga oleme kadunud. Et läpatuustid tuleb selle liharoa eest võimalikult kallist hinda maksma panna. Seisin seljaga vastu puud ning lohistasin enda ees raudkangi. Hullunud vaenlase kisa muutus kriiskamiseks nende liigutused äkilisemaks, aga kangiulatusse ei tulnud enam keegi. Puurisin pilgu pimedusse. Must tärkas, lootus. Kas läpatuustid lõid tõesti kartma? Lootuse kannul tuli hämming. Pimedus näis kiirgama löövat. Ma ei uskunud oma silmi. Terved läpatuustid, hordid putkasid katkematu tulva, annan minust mööda ja kadusid metsa. Puude vahel vilkuvad seljad polnud enam valged, vaid pigem punakad. Ammuli sui neile järele vahtides silmasin pisikest punast sädet tähistaeva taustal lendlevad ning kustuvad. Nüüd sain aru, kust tuleb põleva puu lõhn ja punane kuma mille eest läpatuustid pagevad ja miks on nende posin paisunud hoogsaks müürgeks. Kui ma puu tagant välja astusin ja tagasi vaatasin, nägin lähemate puutüvede kui mustade sammaste vahelt, et mets põleb. Metsaäärne lõke oli mulle järele tulnud. Selle paistel otsisin uinat, kuid teda polnud kusagil. Kang endiselt löögivalmis. Järgnesin Malepa tuustidele. See oli tõeline võidujooks. Minust paremal kargasid leegid korraga nii pika hüppega edasi ründasid mind juba küljelt. Pidin hoidma vasakule. Õnneks jõudsin väikesele lagendikule, kus nägin ühte läpatuustid vastu Tarvat ja minust mööda otse tulle tuigerdavat. Tulekahju paistel muutus ilm valgeks kui päev. Keset lagendikku oli väike küngas nagu kääbas mille üle kooldus kõrbenud viirpuu. Selle tagant lähenes tule rinde teine tiib, kust eristus kollaseid Nilpsavaid tulekeeli. Künkanõlval redutas oma kolm-nelikümmend balangust täiesti pimestatud ja pea kaotanud läppadusti. Nad kooperdasid lausa üksteisel seljas. Ma ei taibanud veel, et nad ei näe mitte kui midagi. Pöörases paanikas virutasin igaühel, kes lähenes julmalt kangiga tappes neist ühe ja sandistades mitut. Sageli selle öö jooksul tekkis mul tunne, et näen halba und. Näpistasin ennast, röögatasin ühtepuhku kirglikkust, soovist ärgata. Tagusin jõuetult rusikatega maad, kargasin püsti, istusin uuesti maha, tõusin, visklesin sinna-tänna. Siis langesin silmi hõõrudes kummuli ja anusin jumalat, et ta mind ärataks. Kolmel korral nägin, kuidas agoonias kägarasse tõmbunud läpatuust pea ees tulle jooksis. Lõpuks saabus lahtuva balangu punatuulest aetud tahma pilvede osalt vahk valgete, osalt mustaks söestunud puutüügaste ja kohmardite kahaneva karja üle. Päevavalgus. Otsisin uuesti väikest uinakut, kuid tulutult. Arvata võis, et läpatuustid olite vaesekese metsa jätnud. Teil pole lihtne mõista, millist kergendust ma tundsin, et uina keha oli pääsenud ta liigikaaslastele määratud saatusest surmast, läpatuustid hammaste vahel. Vähe puudus, et oleksin nende abitute jäletiste seas toime pannud veresauna. Kuid talitsesinenud. Nagu ma juba rääkisin, oli too väike küngas või kink olnud justkui saar keset metsa. Nüüd võis kingu otsast läbi suitsuvine näha rohelist portselanpaleed, kust olin saanud tööriistavalges sfinksi kallale asumiseks. Jätsin õnnetute lummutiste riismed sinna ägama ja ringi tuiama. Mässisin jala labadele rohtu ümber ning liipasin valgeneva ja selgineva taeva all läbi suitseva tuhaajamasina peidukoha poole. Kibedus aga mõtlesin oma kodule, meenutasin seda hubase tulega kaminat ja mõnda teie seast. Ning sellised mõtted tõid kaasa piinava igatsuse.