Mõne päeva pärast asub Eesti tähistama omavalitsusasutuste kaheksakümnendat aastapäeva. 11. novembril 1918 kapituleerus Saksamaa. 11. novembril alustas avalikult tegevust Eesti ajutine valitsus. Peaministri asetäitja Jaan Poska allkirja kandev teada on samast kuupäevast lõppeb pöördumisega. Eesti ajutine valitsus loodab, et Eesti rahvas sel suurel ajaloolisel silmapilgul omaenesemääramise õigust kultuuriliselt tarvitada oskab. Ajaloolisele silmapilgule järgnenu ongi meie ajas ajalugu. Käesolev saade keskendub Eesti välisteenistusele, üritades pakkuda põimikut hilisminevikust talletatud mälestustest. Eesti vabariigi kõige väiksemas saatkonnas Kaunases oli aastatel 1000 938940 atašee. Eks Erich Lipstok järgnevast kuuleme. Millist rada tuli ta Eesti välisministeeriumi teenistusse. Ma lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1000 936. aastal ja selle järgi olin lühikest aega kohta ameti kandidaat. Aga kuna mul eelnevalt oli antud avaldus välisministeeriumi ja sellele avaldusele reageeriti kutsuti mind välisministeeriumi teenistusse, võeti mind sinna ametisse esialgu praktikandid 36. aasta novembris ja selle järgi 37. aastal kinnitati mind välisministeeriumi kandidaadiks, kuidas oli sätestatud või korraldatud diplomaatilised teenistusse võtmine Eesti vabariigi välisministeeriumis. Kuidas kandidaate sõelus? Mul oli niimoodi, et kui ma olin aasta juba kandidaadina töötanud välisministeeriumis siis mul tuli sooritada eksam komisjoni ees kahes võõrkeeles tähendab, prantsuse keeles ja teises võõrkeeles minu omal valikul saksa keeles selle järgi rahvusvahelises õiguses ja kaubandusõiguses peale eksami sooritamist mind 37. aasta detsembris kinnitatud D. Välisministeeriumi atašee ametikohale ja esimesest detsembrist pluss 38 määrati mind Kaunase saatkonna atašee, eks minu tookord me žess oli, saadi Aleksander varma. Ja tema pühendas mind nii-öelda diplomaatilistesse saladustesse jutumärkide vahel, see tähendab, andis mulle näpunäiteid, kuidas käituda kuidas olla, kuidas rääkida, keda tegi mulle siis teatavaks, et millised ülesanded mul saatkonnas tuleb täita. Ta kui varsti pärast saabumist tuli teha ettenähtud visiidid teistesse saatkondades. Novisiitidega oli niimoodi, et 38. aasta detsembrikuu oli nagu kohanemise kuu ja esimestele siitidega alustasin 39. aasta jaanuaris ja ma pidin visiite tegema kõikidele konna, diplomaatilistele töötajatele alates saadikutest, sekretäri test ja atašee test. Esimene visiit oli diplomaatilise korpuse vanemale kus asus Kaunases, Eesti vabariigi saatkond. Eesti vabariigi saatkond asus Kaunases. No ma ütlen leedu keeles, Barrodoscatve son näituse tänav, son tänav, mis viib ülesse. Noh, seal on niisugune mägi või kõrgendik, kuidas seda nimetada. Ja seal asub ka spordihall 39. aastal valmis. Ja see oli esimene leedukeelne lause, mis oli mul selge, kui ma ütlesin, et pardas Kappesshoolika, see tähendab parraldas Katre või näituse tänav 16. Esztios patsion tiniide, see on Eesti saatkond, soli neljakorruseline maja. Üürimaja ja kahel korrusel asus saatkond. Esimesel korrusel oli saatkonna kantselei ruumid saadikukabinet, et ja teisel korrusel elas saadik. Ja me maksime selle eest üüri, 1200 litti. Hakkaks, olite. Teie eluruumid olid siis samas hoone, minu eluruumid olid alumisel korrusel. Mul oli omaette tuba ja selle toa eest maksin ma muidugi üüriraha. No see eriti kõrge ei olnud, see oli midagi Eesti tookordses rahas 12 krooni. Ilus suur tuba. Peale selle oli seal külalistetuba siis niisugune väikene saal, kantselei ruum. Ja saadikukabinet. Üleval oli siis terve korrus kuulus saadikule. Kui suur oli saatkonna? Saatkonna koosseis oli kolmeliikmeline saadik. Ametnik saatkonna ametnik kuulus nagu tehnilisse koosseisu kellel oli amet pass, diplomaatilise passiga olid siis saadik ja atašee. Peale selle oli, kuna autojuht, soli, leedulane ja kaks teenijad need olid ka siis leedulased. Ja mul on isegi meelde jäänud saatkonna autojuhi nimi oli kiun jäävičus ja kõik kutsusid teda perekonnanime järgi vaid Boonaseks. Aga Boonas on leedu keeles härra. Nii et tema oli kogu aeg Boonas Boonas ja jäigi Boonaseks. Teie saabumisel oli saadikuks varma, kes tutvustas teile teid ootavaid tööülesandeid, missugused olid teie funktsioonid? Mul oli, esiteks, tähendab konsulaarülesanded. Kuna Leedus konsulaati ei olnud, siis konsulaadi ülesanded olid täielikult saatkonna peal. Saadik oli ühtlasi ka peakonsul ja atašee oli konsul. Konsuli ülesannete hulka, see tähendab minu ülesannete hulka kuulus Eesti vabariigi kodanike huvide eest seismine. Neile osutada abi ja nõu. Minu ülesannete hulka kuulus ka perekonnaseisuametifunktsioonid. Abielu, sünni, surmajuhtumi registreerimine, tuli paaripanekuid, et sageli mul tuli ette selle aja jooksul ainult üks kord ja see oli väga kummaline. Sest ühel heal päeval sisenes saatkonda oma aegs kohvik Feysshneri omaniku poeg, kes avaldas soovi abiellumiseks registreerimiseks oma juba kord lahutatud naisega. Peale konsulaarülesannete olid esinduslikud, ülesanded tuli Käia saatkondades vastuvõttudel ametnikudel, pallidel, mis toimusid õige sageli Kaunases ohvitsete kasiinos. Saabus kutse saatkonda ja saadik tegi siis minule ülesandeks tingimata pallist osa võtta. Kuna tavaliselt reeglina saadikud käinud, siis saatsid nad oma kas sekretäre või atašee. Oli see siis nii tüütu kohustus, et saadikud ei käinud või lihtsalt diplomaatiline etikett nõudis, et see diplomaatiline etikett nõudis seda. Ega see nii väga tüütav ei olnud. Selles mõttes, et seal sai nagu vabamalt rääkida, muidu tavaliselt saatkondades, vastuvõttudel oli see jutuajamine väga niukene, ametlik räägiti ilusast ilmast ja, ja nõnda edasi, nõnda edasi. Aga pallidel sai oma tantsupartneritega ka rohkem vabalt juttu ajada. Ja muidugi seal oli kohustus siis tantsijad teda kõike tahame küll keskealisi vanemaid küll nooremaid ja need pallid, kes ja hommikuni välja ja see väsitas natuke, aga noorele mehele oli see muidugi ametlikud vastuvõttude kõrval heaks vahelduseks. Kas varma andis kaasa ka mingeid soovitusi selleks puhuks? Varna soovitus oli niimoodi, et palju rääkida, aga mitte midagi öelda. Nii nagu üks diplomaat peab olema muidugi kogu aeg rõhutas minu šeff farma. Et tuleb väärikalt käituda. Sest igal sammul leedulased otsustavad Eesti üle, kuidas Eesti diplomaadid käituvad nende riigis. Mingeid mälestuskilde Eesti välisteenistusest leidub raadioarhiivis veelgi varasema aja kohta. Jutustaja droide on riigivanema, välisministri ja Eesti vabariigi mitmekordse saadiku tütar. Friedrich hakkel oli Eesti saadikuks Soomes aastail 1922 kuni 23, Rootsis 1928 kuni 33, akrediteeritud ühtlase Norras ja Taanis saadikuna Saksamaal 1934 kuni 36. Asta droide. Koos vaatasime seda postiga läbi kõik, kes, mis kirjutas ja mina olin ikka Stockholmis, ma mäletan Togolmisel, meil ainult x x sekretär. Nii et kõik papa, need aruanded kirjutasime, papa rääkis ja siis ma kirjutasin masina peal kõik ümber, nii et tuli palju aidata, sellepärast seal oli väike saatkonna personal. Seal ei olnud kedagi ja autod olid meil ikka oma auto, ainult Helsingis ma mäletan, oli. Igatahes seal oli üks ohveriks Simon laadsed nimeline autojuhte, aga teistest saatkonnad, kus olid limusiinid, missugused Stockholmis Berliinis ja missugused autod ja missugused mundrites autojuhid meil seda iialgi olnud, minul ikka õhtukleit seljas ja autosse ja. Ei olnud veokijuht, meie saatkond on selles mõttes küll vaene. Keda te olete 20. sajandi riiki meestest oma silmaga näinud? Mina olen käinud hindenburgi matusel isa-emaga, see oli väga suur kantsler. Siis, keda veel näinud olen. Göring meie ajal abiellus. Laulatus oli toomkirikus, abiellus ema Sammemanniga, meie muidugi olime sellel laulatusel pealtvaatajad seltskonnas tantsinud, olen Alfred Rosenberg, iga kõnetasin teda, küsisin, et kas tal ka teadsid, et ta Tallinna toomkoolipoiss oli. Küsisin, et kas teil on ka igatsus Eesti jätkuvalt saksa keeles, küsisin. Ta nagu pidurdas, lükkas mind natuke eemale. Ehmatus ehmatas. Ei oskanud kohe vastata, võib-olla ta ei teadnudki, et ma eesti saadikud, tütar on mõtteliselt keegi juhuslik olen ja. Ja siis ta ehmatas, muidugi ei oskanud muud vastata, küsis minu käsk tagasi. Hakkaks, minul oli igatsus päästa, ta pidurdas, tants. Rootsis olin Gustav viiendat pallipoiss, sellepärast et mehel staadionil tennist mängisin, mina muidugi omad sõbrannadega ja sõpradega ja tema mängis, tema oli väga suutilist siis. Tapa oli akrediteeritud ka Norras ja Taanis on sealt kuningapidudel käidud ja kelle liigi meid inimestega veel huvitavat inimest, keda mina olen kohtunud ja ma olin kohe nii kui vaja, sõber, seal, see oli. Alexandra kolontai. Aleksandra kolmanda ja oli meie ajal Nõukogude saadik, meie saatkonnad olid väga lähestikku Stockholmis, Stockholmis, nemad. Vene saatkond oli Valhalla vei kindlasti väga ilus villa. Elasime tavalises bee saatkondade, tavalises üürimajas, nikkurkuse jooks. Berliinis oli väga ilus maja, mitmekorruseline Soomes. Kaivo Puisto oli villa. Aga Stockholmis oli üürikorter. Jah, ja see Alexandra kolontai. Ta valdas kõiki keeli, kõiki geelide valdas, aga ta oli nii isa küljes kinni seltskonnas. Kas nüüd tõesti selle tõttu, et need vene keelt rääkinud ja ta sai oma saatkonnas vene keelt, ma leian isu, käis rääkida ikka toliisik kõrval, ta käis meil täitsa mitteametlikult, käis meil kodus külas nii kui nagu oma inimeste juures. Ta oli väga šarmantne, väga nii prantslanna tüüpi. Tapal oli väga palju austajaid just seltskonnadaamide hulgas. Mammaliga tore koju tulid kusagilt vastuvõtul, papa ikka, selgitas ema, ütles küll, ma olin uhke sinu üle. Järgmises meenutusest tuleb mängu saatusliku aastanumber. 1939. Eesti saatkonna atašee Kaunases eris Lipstok jätkab. Esimesel septembril ma mäletan, ma viibisin jõe kaldal, istusin autosse Googles ühe kohalikule eesti kodanikule, üks insener oli tema oli mu hea tuttav. Ja raadiust siis kuulsin, kuidas see oli, muidugi ma sattusin ka Leetu niisugusel ajal, kus olid kõige traagilisemad sündmused. Poola vallutamine sakslaste poolt seitsmeteistkümnendal septembril Ida-Poola hõivati punaarmee poolt. Ja sellele järgnes Vilniuse hõivamine. Seitsmeteistkümnendal septembril. 10. oktoobril 1939 Leedu ja Nõukogude liidu vahel sõlmiti vastastikuse abistamise leping ja lepingu järgi Nõukogude Liit andis Leedule üle Vilniuse aga selle eest pidi Leedu andma Nõukogude liidule loa punaarmee tulekuks baasidesse. Esimesest septembrist 1939 määrati saadikuks Kaunases Jaan Lattik ja Aleksander varma pidi minema Rooma saadikuks, aga seoses teise maailmasõja puhkamisega määrati ta siiski Helsingisse saadikuks. Jaan Lattik kui väga hea noorsookirjanik ja niuke silmapaistev kirikuõpetaja taia rahvamees ja ta oli Viljandis oma koguduses väga populaarne. Ma tegin sellest järelduse, ta sai pidevalt Viljandist oma koguduse liikmetelt kirju ja meile ta kõigile vastas. Seal tegi tema erandi ja lasi kõik kirjad kirjutusmasinal trükkida, nii et kõik kirjad, mis ta saab, jättis oma koguduse liikmetele, need olid kõik masinal trükitud ja, ja seda tegin mina. Et oleks võinud anda ka saatkonna ametniku kätt, aga millegipärast ta seda ei teinud. Võib-olla sellepärast, et see oli naisterahvas. Ja et meesterahvast võib rohkem usaldada niisugustes asjades. Ja vahest tegi viha küll, kui tööaeg oli juba läbi, ma kavatsesin minna välja, siis saadik tuli alla ja ütles, et mul on siin mõni kiri trükkida. Ja ma mäletan, et kõik need kirjad lõppesid niukse lausega surun südamlikult teie kätt. Teie endine õpetaja Jaan Lattik. Mis puutub diplomaatidesse võimetes, selle kohta noh, noore inimese nii-öelda nägemuses järgi tundus niimoodi, et ta ei olnud kõige õigem diplomaat, kui nüüd võrrelda saadik varmaga. Aga oli kuidagi nii natukene villane ja liiga kodune. Ja just eriti Ta muidugi rõhutas seda, et andnud vanem härra ja tema kohta kõik need etiketid just eriti ei maksa. Ta ei tahtnud hea meelega neist kinni pidada ja mul oli temaga mõningaid raskusi, sest tema oli nagu minu suhtes kui ekstsellents, sest tema temale meeldis, kui, kui atašee tituleeris teda. Härra minister, Teie ekstsellents? No see oli tookord natukene nii, kui nüüd praegu mõelda tagasi natuke naljakas, aga kui saadikul ja see meeldis ja miks ma siis ei võinud teda niimoodi tituleerida? Ta suhtus minusse hästi. Ma ei julge tema kohta täit hinnangud anda, Alexis, tema ostu, ülekohtune, sest ma olin liiga noor selleks, et nüüd õieti välja tuua tema puudusi diplomaatilisel alal. Muidugi see oli mulle natuke vastu võtma. Ta ET määrati Leetu Eesti saadikuks just kirikuõpetaja, pealegi Leeduni puh, katoliiklik maa ja leedulased oleks võinud aga võib-olla, aga nadolid veidi solvunud. Seda nad küll välja ei näidanud. Aga natukene oli küll. Imelik, et luterliku kirikuõpetaja on siis katoliku maal esindab siis nii-öelda oma riiki. Mõned aastad enne balti riikide iseseisvuse likvideerimist astus Eesti välisministeeriumi teenistusse Tamara Kask. Alustanud palgata praktikandina, oli ta lühemat aega välisminister seljamaasekretär seejärel Soomes Eesti vabariigi kindral konsuli sekretäriks. 1939. aasta viimastel päevadel saabus jutustaja eesti saatkonna käsutusse Berliini Tamara Kask skolimowska. Me olime väljaspool Berliini, meil oli üks koht, kus me alati käisime nädalavahetustel lenda under maak 60 kilomeetril Berliinis, see oli niisugune väikene linnakene, seal oli ainult kaks rida tänavaid maantee ääres, väiksed roosad majakesed ja kõigil lillekastid ees ja Läksime lihavõtteks selle sinna sekretäriks oli pilk, vaat eesnime ma ei mäleta ja tema läks kirikusse. Lihavõtte ajal tuleb sealt tagasi hirmsasti endast väljas, ütles niisugune asi oli, et pastoriks noor pastor oli pidanud jutlust ja ütleme niimoodi, et meie ei käitu õieti oma kaasvendadega, et ka poolakad ja teised rahvad on ka inimesed, et me käitume ebainimlikult ja kohe oli kaks meest platsis, võtsid käe alt kinni, pastori viisid minema, jäi kõik pooleli. Ja see muidugi sa saatkonna inimene tuli, kasvataja oli endast nii väljast. Nojah, jamalt tuli tegeleda siis Saksamaale jäänud Eesti passide omanikega, kes tahtsid ütelda kodakondsust. Mul tuli nende saksa keeles kirjutatud avaldusse muidugi eesti keelde vormistada. Noh, see oli muidugi trafaretne, seal midagi erilist ei olnud, aga neid oli väga palju, üle 1000 inimese. Paned, kirjutasid eesti keeles, oli ka eestlasi, kes seal elasid. Ta on ümberasumise korras Saksamaale tulnud eestlastest või olid. Einet, kes elasid juba Saksamaa, Saksamaa ja need sellest, need, kes Ümera asustasid, minu meelest need said siin vahetada juba saatkonnas tähendab jätta oma avaldused, aga meie tegime need, kellel olid eesti passid käes. Nad ei tahtnud enam tagasi minna, aga muidu ei eesti passiga, nad elasid aastaid seal, sest Eesti pass oli väga hästi tunnustatav ja lugupeetav bass. Sellega võis julgesti igale poole minna. Nii, ja noh, siis tuli, kui tuli siseministeeriumist vastused, sest see inimene on kodakondsusest vabastatud, siis andsime saksakeelse kodakondsus vabastamise tunnistuse niimoodi ja. Esimesel juunil ja pööre olid jätte ja meie sõitsime me 90 kilomeetrite linnast väljas härrad rööde autoga, sest ta ostis endale uue Mercedese ja tuli 1000 kilomeetrit maas sõites selleks, et ta tollita välja viia. Ja me väga usinasti sõitsime ringi, nii et ma olen päris suured tiirud Saksamaale peale teinud. Sõitsime sinna, üks väga ilus koht oli kahe järve ääres eelsele Hotell Elsa, otsustasime seal ööbida Olissis Gazasse, härrat rööde, autot juhtis urla. Siis oli meie perenaine peal. Mina ja Birk. Istusime õhtulauda pandi Eesti lipp meie laua peale, nagu kombeks, oli restoranis ja see oli ikka niimoodi saatkonnatad, seal käisid teisedki saatkonnalt väljasse. Jah, peale järvel sõudmiste, kõiki niisugust, siis tulime sena õhtust sööma ja korraga tehakse raadio lahti ja teatatakse, et Eestis riigipööre. Ja nii palju kui restoranis inimesse oli meie lähedal, kõik pöördusid meie poole, see oli nii jube. Tõusime üles, läksime tuppa, istusime terved ööd ühes toas, kõik koos, pidasime nõu, mis teha. Kui me lähme sinna, kas kohe võetakse meid kinni või jäetakse rahule või ema, meil ei olnud midagi muud üle, eks ole, tuli tagasi sõita. See oli väga-väga kole öö, aga noh, neid e-tuli väga palju, kus me olime kahevahel ja kahtlesime, mida teha ja mida ette võtta ja kuidas toimida. Sest Saksamaa ei tulnud nagu kõne alla üldse sinna jäämiseks. Mulle pakkusid soomlased varjupaika, kas oleks suur viga olnud, sest mind oleks välja antud sealt kohe niikuinii? Tähendab Soome oleks väljendunud Nõukogude liidule. Ja, ja see oli nende sõja lõpetamise tingimus, oli ette nähtud. Nende lepingus andsid ju kõiki, meil, rääkimata riigiametnikest. Hommikul siis sõitsime varahommikul välja, meil oli plaanis jääda küll pühapäevaks sinna, et vaadata ringi, mis, mis seal on, aga see on nagu midagi ei olnud, kõik oli vaikne ja. Ja töö käis edasi. Saatkond oli alles ja saadikud käest küsisime, kuidas Ta ütles, et midagi pole. Pole muutunud, keegi pole siin käinud, keegi pole helistanud, et tulema ka esmaspäeval ilusti ühele ja tulimegi. Jätkasime oma tähtaegu. Jah, üheksanda augustini. Muide, tööd oli väga palju, nii et meil tuli kogu aeg ületunde teha. Ma istusin iga õhtu peaaegu kella kaheksani saadik. Müllerson oli Berliinis. Kas te mäletate? Tema põgenes vahetult enne venelaste sissetulekutest, venelased tulid kõigepealt kantseleis ja selle aja sees ta kadus. Jätas suri pommitamise tagajärjel saadud infarkti Berliinis ja tema ei tulnud. Palun kirjeldage neid kriitilisi päevi. Ülevõtmist jää, no Mul oli veel viimane, basse tähendab vabastamise tunnistuse saaja Friedrich von Schlejal Tärno parunitest sesse Fonsleier, kellele viimase vabastamise tunnistus ainult siis see oli väga eestimeelne, väga kena inimene. Ensenerine seemnest sukalt Verkesse oli eestlanna kihlatud, kes ei olnud nõus saksamaale tulema. Ja minuga ta saatis väga ilusa kuldse puudri doosidele kingituseks viisidele. Te jõudsite talle veel tunnistuse välja kirjutada. Ma jõudsin ja, ja nii kummad temast sai ukse kinni, välisukse tähendab sellest ruumist. Nii läks vastasuks lahti, tulid venelased, siis. Ta läks jooksuga trepist alla, ma kuulsin, trepp kris. Temale pole midagi tehtud, aga me ei teadnud, kuidas meiegi meisse suhtutakse ja nemad tulid kõigepealt. Kantselei ruumi ülesse, vemod kui palju nüüd vene saatkonna esindajad, kaks või kolm meest, ma ei mäleta, iga rohkem kui üks rääkis, väga head saksa keelt. Mäletan niisugune hallis ülikonnas igatepidi korrektne härra oli. Ja minu tuppa nad tulid viimasena, Nad tulid tralide toast nagu keskmisesse tuppa, rääkisid nende kahe daamiga, kes seal olid, siis tulid minu juurde. Ja ütles, et jah, et paluksime teid, asud need daamid ka võitis sealt kaasa. Et me paluksime, et allaruumidesse, saadikuruumidesse me tahame teile näidata kuidas eesti rahva raha raisati niisuguse uhkuse peale nagu saadikuruumid. Ma ütlesin selle peale, et me oleme ennegi seal teinud, nad arvasid vist, aga ma arvan, et Vene saatkondades sellist demokraatiat ei olnud. Nad ikkagi, tulge siia alla, et me tahame teiega rääkida. Seal vist oli keegi mees veel ees. Igatahes meile esitati küsimus, kas me tahame sõita kohe Nõukogude liitu või soovima mõneks ajaks veel jääda. Ja meil tuleb võtta Nõukogude Liidu viisumama passidele sissesõidu viisum. Mina soovisin jääda veel 10-ks päevaks, vist, kui ma ei eksi. Jah, umbes 10 päeva ma olin veel seal. Et ennast veidi koguda. Lõid meile siis viisumid sisse ja siis lasti meid kõige nelja tuule poole. Saatkond ööbitseeriti kinni ja kõik. See ei olnud siiski kõik. Ka iseseisvuse kaotanud, aastaid aastakümneid oma riigita elanud eestlane otsis ikka veel mingit lootuskiirt ja vahelise jõudiski temani läbi eetri, ladinahäirete ja segamiste. Anname teile edasi heliülesvõtteid ühelt pidulikult kodulikult New Yorgis, kus asub kõige suurem grupp Eesti päritoluga ameeriklasi New Yorker hotellis tuur. Balliruum on täidetud viimse kohani. Lava kaunistavad Ameerika tähelipp ja Eesti sinimustvalge lipuvalves skaudid ja gaidid. New Yorgi Eesti meeskoor yanaisk koor moodustavad laval taustanaiskoor, värviküllaseid rahvariideid. Pärast avapalvus. Praost Rudolf Kivirannalt avab piduliku sündmuse Ühendriikide Eesti üliõpilaskonna esimees väljuning. Ta kõneleb noore sugupõlve andumusest eesti probleemidele. Kuulake, mida tal on ütelda noorte kohaloleku kohta. Olemas, siduda minevikku, tulevikuga. Tulevik on ainult sellel rahval, kes olevikus ehitab tuleviku jaoks. Üliõpilaskonna juht annab kinnituse, et noorem generatsioon tahab anda omada parema tuleviku loomiseks Eestile. Tulevik on ka teemaks aktuse kõnele, millega esineb Eesti vabariigi diplomaatiline esindaja. Ent Jaakson peakonsul saadiku kohustes. Ta ütleb iseseisvuspäeva tähistamise kohta järgmist. Meie ei mäleta mitte ainult meie rahva minevikku vabaduse talvi vaid meie sihime oma pilgud tulevikku kui minevikku. Kogemused peavad andma läte ja sisu ja suuna homse päeva tegudele. Eesti rahvakogemused viimase 30 aasta jooksul on olnud täis erakordseid ja raskeid kannatusi. Võõras võim on tunginud Eestisse hävitanud rahvas ja rüüstanud maad ning püüab veel seda hävitustööd õigustada. Samal ajal käib edasi meie rahvavaenlase kuritahtlik tegevus Eestis. Täpiline venestamine kui ka meie inimjõu ja maapõuevarade ekspluateerimine. Nii kaua kui meie rabad Eestis ei saa oma hääleõigust maksma panna ei saa meie vabas maailmas vaikida ülekohtust ja hädas mille all meie rahvas on sunnitud elama. Selles välisvaidluses juhib meie meie südametunnistus ja armastus meie vastu. Kuid samuti meie kaose ja õiglustunne. Kui me kõneleme eesti keele ja kultuurivarades nendes helistamisest ja edasikandmises iis, rõhutame sellega meie rahvusliku omapära. Kõige kesksemalt ja väärtuslikumat osa tuleb aga silmas pidada. Vot see rahvusliku elusüdamik on määratud hävingule, kui tal puudub hingamise võimalus ning hingamiseks vajame vabadust. Ainult vabas ühiskonnas võib kultuur õitseda. Kuna diktaatorliku hõim ei luba mingit intellektuaalset avaldust, mis ei ole koos kõlatele, võime poliitiliste sihtidega kavitas peakonsulent, jaksan oma kõne noore generatsiooni osale, ütles tänasel Eesti vaba Vabaduspäeval. Tahaksin toonitada meie noorosa eesti rahva parema tuleviku loomisel. Meil on küllalt põhjust olla uhked meie noorema põlve muudatustele vabas maailmas. Ja meiega, et ka kodumaal võrsunud eesti noored leiavad neid ja võimalusi oma rahva teenimiseks. Peakampsuni jaksan, tegi põgusa ülevaate tingimustes praeguses maailmas ei ole just julgustavad lähema tuleviku huvides kuid ta lõpetas oma tänavate järgmise seletusega. Praktilised kaalutlused kuid iga rahva algelised õigused kuuluvad ikkagi vaid rahvale endale, mille üle keegi teine ei saa lõplikul katsetada. Nii saavutas ka eesti rahvas ise oma iseseisvuse 1900 18.-le rasedal. Ning pole kahtlust, et õigel ajal leiab meie rahvas jälle tee vabadusele. Eesti vabariigi esindaja Änthiaksoni kõne järel loeti ette temale Ühendriikide välisministri William raditki poolt saadetud kiri mis kõlab eestikeelses tõlkes. Ernst Jaakson on olnud järjepidevuse kandja, riikluse hoidja, ütleb suursaadik Trivimi Velliste saatesõnas. Ernst Jaaksoni elutöö kokkuvõttele kannab pealkirja Eestile. Teos nägid trükivalgust taasiseseisvunud Eestis 1995. aastal. Selleks ajaks oli Ernst Jaakson viibinud diplomaatilise viisaga ühendriikides 67 aastat ja tegutsenud Eesti välisteenistuses 77 aastat. Ning veel kord Trivimi Vellistele laenates. Need arvud märgiksid mõnegi inimese tervet eluiga. Ja ärgem hetkekski unustagem. Ernst Jaakson pole olnud päevagi paguluses. Ta on olnud kõik need aastakümned kõigi vorminõuetekohaselt Eesti riigi teenistuses. Heliülesvõtte Ülemiste lennuväljalt 23. veebruaril 1992. Täna kell 16 astus lennukist kodumaa pinnale mees, kes võõrsil Eestimaad esindanud 63 aastat. Kauaaegne eksiilvalitsuse peakonsul, nüüdne erakorraline ja täievoliline suursaadik Ameerika Ühendriikides, Eesti esindaja ühinenud rahvaste organisatsioonis. Ernst Jaakson. Staažikaimat Eesti diplomaati saatsid Eesti vabariigi välisminister Lennart Meri ja New Yorki suursaatkonna nõunik Enn Liivak. Lennujaamas andis Eesti komitee esimees Tunne Kelam Ernst Jaaksonile üle Eesti vabariigi kodaniku isikutunnistuse number üks. Rõõm tervitada täid Eesti kongressi, noh ja Eesti pinnale saabumise puhul anda teile üle Eesti vabariigi kodaniku isikutunnistus number üks, sest te olete Eesti vabariigi kodanikkonna järjepidevuse kandja ja Narvas on väga oluline, et just teie olete täna siia jõudnud. Ernst Jaakson on sündinud 1905. aastal. Eestist lahkus ta diplomaatilisele tööle Ameerika Ühendriikidesse. 1929. aastal. Mullu 20. septembril esitas ta volikirjad ÜRO peasekretär tarile, 25. novembril aga USA presidendile George Bushile. Homme võtab härra Jaakson osa Eesti vabariigi aastapäeva tähistamise üritustest. Keskpäeval antakse talle Kadrioru lossis Eesti Wabariigi mälestusmedal. Siinviibimise esimestel minutitel andis Ernst jaaksoo intervjuuga päevakajale. Raske kirjeldada seda meeleolu, kui sa oled 62 aastat ja rohkem eemal olla. Et on lahkumise päeva, see oli raudteejaamas, mul olid sõbrad välisministeeriumist kes meid tulid saatma. Ja muidugi tol ajal ei veennud ma ette näha, et minu tagasitulek oleks võtnud nii pika aja, mis vahepeal on juhtunud. Ei, kõik teate, me oleme püüdnud kaitsta Eesti rahva huvisid, eesti rahva õigusi kogu nende pikkade aastate jooksul. Nüüd on Eesti jälle vabanemise. Kogu läänemaailmas ja on iseseisvate riikide perre astunud ja selle poolest on välisesinduste töö praegu äärmiselt tähtis. Meie esindus Ameerikas teeb kõik, mis võimalik, et Eesti küsimuste ette kanda Washingtonis ja ÜRO-s, kus on 160 kuusmaad, praegu esindatus, väiksed riigid suudavad ÜRO kaudu luua sidemeid kogu maailmaga. Tähendaks tsentrum. Igal riigil ja maal ei ole võimalik igale poole oma saadikuid saata. Lootus, et Eesti saab iseseisvaks, oli meil alati. Meie olime kindlad, et õigus, võidad kord. Kuuldud saates mälestusi Eesti välisteenistuse päevilt kasutati heliülesvõtteid Eesti raadio heliarhiivist ja kirjanik Enn Nõu eraarhiivist Rootsis.