Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Nõukogude aegse ülekohtu heastamine kirikutele on teema nii Eestis kui ka naaberriigis Lätis. Anglikaani kirik sai tagasi tari, mis omal ajal hoonest välja visati. Anglikaani kirikust sai Polütehnilise Instituudi üliõpilaste klubi ja klubil ei olnud vaja altarit, vaid oli vaja sihukest lava, kus saab kontserti teha ja kõnet pidada. Räägime ka sellest, mida usuvad Jehoova tunnistajad ning teeme tutvust kristliku popmuusika kuninganna emigrantiga. Kõigest lähemalt alanud saates. Me räägime ühest kirikuhoonest jahest altarit Lätis. Lätist räägitakse Eestis päris palju seoses siin mõned aastapäevad tagasi alkoholi ostmisega üle piiri. Viimasel ajal sellest, kuidas Läti on paremini Eestist tulnud toime koroonaviiruse ohjeldamisega ja näitajad on seal oluliselt paremad ja madalamad. Aga räägime Lätist ka kirikuelu mõttes ja ma tean, et üks altar liigub ühest kirikust teise luteri kirikust anglikaani kirikusse. Meil on vestluskaaslane kirikuõpetaja, Lätis, Läti Evangeelse Luterliku kirikuõpetaja Martin samm. Mis lugu see on, et, et altarit liigutatakse ühest kirikust teise? Selle altariga on olnud päris niisugune huvitav lugu. Nagu kirikutega siin nõukogude ajal tihti juhtus, et kirikud sattusid kultuurimajadeks või klubideks või vilja ladudeks, siis anglikaani kirikust sai Polütehnilise Instituudi üliõpilaste klubi. Ja klubil ei olnud vaja altarit, vaid oli vaja sihukest lava, kus saab kontserti teha ja kõnet pidada siis seal ümberehituse käigus oli see altar nagu kuidagi sealt oma olemuse nagu kaotanud, et otsiti kohta, kuhu panna ja samas see oli 1967 vist oli tulekahju tegelikult tahtlik süütamine oli Riia luteri kirikus ja süüdati põlema siis altar, mis põlebki maha ja ka nii palju, saad jaole, et puidust laed ei jäid puutumata. Ja siis oligi see võimalus, et see üks autor, mis siis maha põles, asendati teise altariga, mis siis nagu enam kasutust ei leidnud. Ja see tolleaegne muidugi kirikute jagunemine anglikaani või luteri katoliku kirikutesse ei olnud ilmselt nii väga oluline, sest kirik oli üks vaenlane. Valitsevale ideoloogiale ja nihukest suurt vahet seal ei tehtud, kirikud olid ka suhteliselt sõbralikud omavahel ja anglikaani kirikus enam kogudust ei olnud ja ka need inimesed, kes seal ilmselt kunagi koos käisid, ei olnud neil ka suurt sõnaõigust, et lihtsalt leiti niisugune hea lahendus, et üks ebamugav asi või segav asi viidi teise kohta, kus aidast nagu asjalik asi. No mõnes mõttes võib öelda ka seda, et see altar, mis siis vahepealsel ajal oli luteri kirikus, leidis oma, kuidas öelda siis varjupaiga või mis teab, mis sellest oleks võinud saada. Kuna anglikaani kirikut ju koguduse kooskäimise kohana ei kasutatud. Kui vara korjati kokku mingil hetkel aga see oli juba kaheksakümnendatel aastatel rundale lossi aga ka see oli juba siis nõukogude ajal, aga kuuekümnendatel aastatel ilmselt oleks teda oodanud lihtsalt nagu mahapõletamine. Kui vaadata seda altarit kunstiväärtuse poole pealt, et siis noh, millega oli tegemist või millega on tegemist tänapäeval? Kunstiväärtuse poole pealt see altar ilmselt ei ole nüüd Läti niisugune au ja uhkus. Ta on päris kena ja niisugune 19. sajandi puutöö näidis. Siis kui ta sattus sinna luteri kirikusse, talle ei ehita sinna lisavarustus, tehti külje tiivad ja veel natuke ülemist osa seal puditati, tehti sinna sihukene raam, kuhu sai sisse ka siis vitraaž mingil ajal. Tähendab, püüti nagu selle uue kohaga nagu kohandada. Aga võib-olla see väärtus oligi pigem selles, et ta ikkagi kirikus loodud mingi ese, mis siis päästeti tol ajal valitsev ideoloogia käest, kes siis püüdis kirikut hävitada, et seal oli kõige suurem ilmselt niisugune ajalooline situatsiooni väärtus. Jah, kui kirjeldada seda, seda altarit just nimelt, et milline see siis nagu tänapäeval välja näeb? Ta puust neogooti stiilis ehitis ilma altarimaalid ja minu meelest tumedast puidust lauaga, väikse lauaga ees altarilauaga puukäsitöö näidis suhteliselt sihukene mõõdus, võib-olla väike, isegi kui need, kes on käinud kunagi anglikaani kirikus, Riias või siis Riia luteri kirikus. Ta on umbes niisugune kolme meetri kõrgune, võib-olla polegi nii kõrgelt kaks pool kolm meetrit kõrge ja umbes sama palju laiust. Ja siis need tiivad, mis on juurde tehtud, need on niuksed. Samas stiilis küll noh, näha on, et nad on tehtud juba nõukogude ajal, et küll heade meistrite poolt, aga materjal on teine ja võib-olla ka natuke seda statistikat on, mitte nii väga täpselt järgi tehtud. Kas ma saan õigesti aru, et sa, altar on veel kusagilt kirikust läbi käinud, et ta on nagu reisinud ühest kohast teise või tähendab eri konfessioonide poolt kasutatav olnud? Ei, ta rohkem ei ole olnud kasutada talonge, käinud nüüd siis anglikaani kirikust luteri kirikusse, mis ongi nagu otse Riia luteri kogudus, luteri nimed on Teil kogudust. Ja nüüd siis tagasi. Aga üks moment oli jah, et see praegu tuli meelde, et see kirikust altar oli viidud mitte otseselt nüüd välja visatud hoovi peal, aga ta seisis. Sealsamas lähedal on reformatsiooni kirik reformatsiooni kiriku siis hoones seisis, kui see kirik ei olnud tegev kirikaga, ta lihtsalt hoiti seal, et ja seda me teame seda käinud ka ühes teises kirikust läbi ja siis alles sinna luteri kirikusse. Et võib-olla selle tagamaad, niuksed kurioossed või natukene nagu inimlikku suhtumist asjadesse näitab päris kenasti see omal ajal, kui põles maha siis luteri kiriku Alt päri osa noh, altari ja siis natukese kahjustada see ruum ka seal. Et siis oli muidugi kindel plaan, oli kogudusel olnud taastavad vana kiriku siis autori et see, et sinna tuuakse uus altar, ase jääb mingiks ajaks nüüd seda asendama vana, siis see nagu ei olnud plaan üldse. Ja oli olemas juba täiesti meister, kes oli nõus seda asja hakkama saanud nagu tegema uuesti ja aga ilmselt siis nii finantsilised kui, kui ka natuke ilmselt poliitilised või oludest tingituna ei saadud seda asja nii kiiresti hakkama, siis toodi see altar ikkagi sinna, et see oli mingi niukene vahevõimalus või, või kuidas öeldaksegi hädaabinõu mingiks ajaks. Ja see väga pikalt veel oli olnud see sisemine koguduse niuke soov just nende vanemate koguduse liikmete poolt, et ikka see endine altar siis saaks taas üles ehitatud nii nagu ta oli enne. Ja siis, kui see nüüd praegune see vahetus siis nüüd sündis, siis noh, eks see põlvkond on juba läinud ja uuel põlvkonnal on juba pigem teistpidi see niisugune sisetunne on see, et seal meie altar, et pigem on see asi muutunud nagu teistpidiseks. Isegi uuesti alustas tööd anglikaani kirik, siis seal kirikus ei olnud enam neid inimesi, kes oleks väga unistanud oma vanast altarist ja kirikuõpetajaga rääkides, tants, isegi inimestel ei olnud niisugust informatsiooni, et nende kiriku altar oleks kuskil olnud täiesti olemas teises kirikus. Et see info hakkas tekkima alles viis, kuus seitse aastat hiljem ja ka siis ei olnud seal suurt Niukest olulist tahtmist seda sinna tagasi nõuda, sest sinna oli tol ajal ehitatud suur orel, mis altari asemel seal kirikus ja seda kasutati väga intensiivselt seal kontserdil, tegevuses ja nii edasi, et et need ajad muutuvad ja siis need tahtmised ja soovid ja kuidagi muutuvad koos. Kas on teada ka seda, et kas oli mingisugust? Ma ei tea, soov ikkagi edasi seda vana altarit säilitada või anglikaani kiriku altarit seal luteri kirikus säilitada, et kas lasti kergesti lahti sellest või, või oli see ikkagi pigem pikk läbirääkimiste protsess? Ei olevat olnud. Eks ta natukene kurblike inimestele kindlasti kahju, aga see arusaamine, et Sa kirjutad teise, ütles mulle niimoodi, et see küsimus tõsteti niimoodi üles, et kui meie altar oleks olnud kuskil teises vaos või kirikus või mingis muus ruumis kuskil olemas, et siis me tahaks ka teda ikkagi tagasi, kui oleks võimalus. Et sedapidi nagu inimesed said kõik kenasti aru ja see asi veidi pidulikult ellujääjaid, eks ta ongi nüüd oma uues või vanas kodus tagasi see altar ja see luteri kirik on Riias suurim kogudus ja eks neil on seda finants ja ka siis hingejõud on piisavalt, et uut altarit sinna üles hakata ehitama, et praegu käib pigem diskussioon seal uue altari üle seal, et see on nagu, et vana enam ei ole, sa nagu kurb fakt, aga ka pidulik. Kurb, aga pidulik. Kuidas on kinnisvaraga seotud küsimustega ja kiriku KDK kirikuhoonetega seotud küsimustega Lätis, kas on veel mingisuguseid arutelusid, sarnaseid olukordi, kus tarvis, kas midagi liigutada ühest kirikust teise või tagasi või, või taotletakse mingisuguseid varasid, kas riigilt või teiselt koguduselt, kuhu nad on nõukogude ajal sattunud tagasi? Eks neid varanduse vahetusi ja Mikk alati saatnud niukesed, vastuolud ja konfliktid, kuigi peab ütlema, et nüüd kiriku otseselt siukest liigutatavad vara nüüd tagasi anda kellelegi teisele, kelle omad on olnud seal ma ei ole nagu täheldanud kunagi probleem, et see on tavaliselt väga kenasti niimoodi hakkama saada. Tihtipeale võib-olla on probleem selle just, et on mõne kiriku või koguduse, siis säilinud varad on teises koguduses hoiul, kes seda enam nagu ülal ei suuda pidada, et kohus ei ole väiksemaks ja need varad tuleb leida uus koht, kuhu neid siis panna. Eriti, kui tegemist on veel restaureerimist vajavate asjadega, et siis see ei ole niisama lihtne, et neid asju on käinud sinna? Mäletan isegi, oli täiesti situatsioon, kus käidi siis konstanteerimas resekne linnas kohalikus siis sünagoogis olid kunagised luteri kirikupingid ja siis sõnagoogist rabi tahtsid asja välja visata. Tuli meelde, et need kunagi olid sattunud sinna just kirikus tehti filmiladu ja siis sealt kirikust välja tulnud ja nad väga viisakalt helistasid ja ütlesid, et tulge oma kaubale järgi, et meil neid enam vaja, jalad ära. Et ka niisugust situatsioon on päris palju neid asju viiakse ja tuuakse, aga, aga noh, võibolla siuke altarite tagastamine see on, ilmselt ma polegi kuulnud, kas neid on veel niisuguseid situatsioone olnud peale selle, mis sind sellel luteri kirikuga seotud. Ja kui ma mõtlen Eesti olukorra peale, siis praegu meenub, et altarit või sisustust liigutatud vähemasti Tartu Ülikooli kirikust, mis siis muudeti raamatukoguks sealt sisustus viidi Põltsamaa kirikusse, mis ehitati taas üles. Et, et selliseid asju on ka Eestis. Neid näiteid on. Ja samas ma kujutan ette Põltsamaa kirikut ilma selle praeguse sihustuseta on ilmselt raske ette kujutada. Ja on juba enda endale leidnud selle elukoha seal ja ilmselt teda tagasi nagunii on ilmselt keeruline, et nüüd selle selle praeguseni rääkinud edasisest anglikaani kiriku ja luteri kiriku sellest küsimusest, siis seal tekkiski tegelikult küsimus selles, et anglikaani kiriku kogudus siis kaks-kolm aastat tagasi võttis vastu otsuse, et nad tahavad mitte lihtsalt seda koguduse nüüd vara seal lihtsalt ülal pidada, tahaksid siis seda kirikut restaureerida, niisuguse nagu ta on olnud. Et seal tekkis ka siis soose algne altar tagasi saada sinna, nagu ta on olnud. Et see orel pandi teise kohta ja nad püüavad seda asja seal taastada, nii nagu see oleks võimalik praegusel hetkel, et et see võib-olla ei olnudki nii oluline, ta kelleltki midagi tagasisaadava ei võta, aga, aga just see, et aastaga asi restaureerida maksimaalselt, nii palju, kui see on võimalik. Et see anglikaani kiriku kogudus ja samblik Jaani kiriku nagu uuesti ellu astumine või see olid väga tihedalt seotud tegelikult Luterliku kirikuga. Et need esimesed kirikuõpetajad olidki nagu ühiselt ja ka üks huvitav fakt on ka see, et oma kirikuõpetaja teed alustas seal anglikaani kirikus teenindas ka praegune luteri kirikuõpetaja Linnart Rosen taas, et omal ajal Ta oli ülikoolis siis üliõpilane teoloogiat õppida, siis seal alustas oma nagu noh, praktikat et seal anglikaani kirikus olidki siis pigem need ülikooliga seotud õppejõud ja siis kogudus tekkis sealt baasilt, kuigi need õppejõud olid ka siis seotud tihedalt välisläti luterliku kirikuga. Et see side oli pigem kuidagi jah, ühe jalaga oldi tegelikult luteri kirikus ja teise jalaga anglikaani kirikus ja nüüd on ta nagu jõudnud sinna, et ta on ikkagi anglikaani kirik, et. Ta on oma omamoodi kummalise arengutee teinud läbise kirik. Võib-olla siis lisada seda ka, et kus anglikaani kirik Riias asub, et kuidas seda üles leida, kui Riia külastamine praegu muidugi koroona ajal jällegi ei ole võimalik, aga kui selle võimalikuks saab? Ja anglikaani kirik asub vanalinnas jõe pool presidendi siis lossi kõrval, praktiliselt, kui vaadata jõe poolt, siis seda vanalinna panoraami, siis see anglikaani kiriku telliskivist laotud torn ongi seal presidendilossi kõrval. Et ta on vanalinnas täitsa kesklinnas, et siin on päris kena auto jätta, kohe seal ees on auto parkimisplatsid seal jõe ääres ja sinna saab auto jätta, siis seal saab ka kirikus ära käia. Lõpetuseks seoses koroonapiirangutega ja, ja ettevaatusabinõudega, missugused on praegused juhised ja suunised Lätis, et jumalateenistusi läbi viia? Praegu on, jumalateenistused on kirikutes lubatud. Meil on need desinfitseerimisnõude sissepääsu juures ja inimesed võivad olla ühes ruumis kuni 300 inimest, et nii suuri kirikuid on meil vähe, kus 300 inimest korraga koos käivad, et see on pigem Riia suurte kirikute nagu küsimus, et siis peavad olema mingid piirangud. Võib-olla on siis natukene muudelt jumalateenistuse korda, et ei ole siis seda rahu soovitajat, jumala rahu sinuga seda nagu ei anta enam kätte lätlastele komme nagu üksteiselt niimoodi käega ümbert kinni võtta ja siis jumala rahu soovida üksteisele enne kui mingi armulauale. Et seda kallistamiste käe andmist enam ei ole praegusel hetkel ja ka armulauda jagatakse siis niimoodi, et see kirikuõpetaja kastab siis leiva veini sisse ja siis annab inimesele otse nagu huulte peal. Et omal ajal anti siis see karikas siis veiniga ja seda nagu koos, enam ei kasutata seda karikat niimoodi, ta käib ühe inimese käest, teise et suuremaid, noh, jah, võib olla ka see aega nagu piiratud, et meie oma koguduses püüame tunni ajaga nagu hakkama saada, et me kaua ei ole seal ühes ruumis, eks kuidagi niimoodi. Me oleme asjaga siiamaani päris kenasti hakkama saanud. Aitäh selle intervjuu eest ja selle ülevaate eest, mismoodi luteri kirikust altar anglikaani kirikusse riies liikus ja ülevaate sellest olukorrast. Martin samm Läti Evangeelse luterliku kiriku krunda, koguduse õpetaja. Kirikuelu vahetame teemat ja räägime edasi usuliikumistest, kelle tausta ja tõekspidamisi võiksime teada. Tutvustame kirikuelu saates erinevaid usuliikumisi ja kui me täna rääkisime Jehoova tunnistajatest, siis esimene küsimus on see, et kas nad on kristlased, kas on kristlik usund meie vestluskaaslane on usundiloolane Ringo ring või kuidas liigitada Jehoova tunnistajaid, kristlased, mitte kristlased. See on suhteliselt hell küsimus, isegi. Seal on tihtipeale jah, suhteliselt helge küsimus, aga mina, isik rikkur, liigitan neid küll kristlaste alla, sellepärast et noh, suur küsimus on see, et kes need kristlased on kas need, kes ütlevad, et nad on kristlased või need, kelle kohta teised ütlevad, et nad on kristlased ja kui vaadata nagu erinevaid selliseid statistikaid või kui vaadata nii-öelda seda klassifitseerimist, siis Jehoova tunnistajad ikkagi kuuluvad kristlaste hulka kah ja sellesse suurde ja väga kirjusse kristlaste perekonda. See, kuidas teised suhtuvad, see on juba juba teine küsimus. Aluseks on ju samamoodi nendelgi tekstiks või pühakirjaks piibel. Täpselt nii, et selles suhtes see oli, nagu see ei ole, aga nii nagu me ju teame kõikide religioonide juures kristlus ei ole selles suhtes erandlik, et neid tõlgendusi on väga erinevaid. Rõhuasetusi on väga erinevaid. Kust on Jehoova tunnistajad pärit? Jehoova tunnistajad on pärit Ameerika ühendriikidest 19. sajandil see usuliikumine tekkis ja 19. sajandi Ameerika ühendriigid üldse usuliselt oli, oli väga aktiivne, erinevad ärkamised, erinevad ärkamisliikumised aset leidsid ja muuhulgas oli sündinud ka adventliikumine ja ka adventliikumise sees oodati nii-öelda Kristuse teist tulemist. Ja sellest samast ootusest ja piibliuurimisest siis ka Jehoova tunnistajate liikumine sündis tollal tunti Piibliuurijate nime all aga siis 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel sai nende nimeks Jehoova tunnistajad. Selles mõttes on tegemist nii-öelda kristliku-protestantliku usuliikumisega, kus piibli uurimine, nii nagu protestantluses ikka on olnud alati au sees. Kus on need rõhuasetused? See on suuresti ühelt poolt, kui nagu vaadata algusaega selle usuliikumise algusaega ja Charlseteist rasselit, siis tollases Kristlaskonnas oli selline oluline küsimus Kristuse teine tulek või taastulek, et advendiootamine, aga võib olla, mis Jehoova tunnistajatele ka tänasel päeval kõige iseloomulikum on, see puudutab niinimetatud piiberliku Eluviisi ehk teisisõnu siis oma elu seadmist piibli põhimõtete järgi ja sealt tulevad ka teatud erisused võrreldes võib-olla mõnede teiste kristlike liikumiste ja uskondadega. Et purest, jah, ma ütleks, et see puudutab nii-öelda eluviisi. Kas selle piibellik, kui eluviisi puhul võib öelda, siis seda, et on rohkem sellist sõnasõnalist tõlgendamist piibliteksti puhul? Jah, võib-olla ka tähendab sellist sõnana sõnalist tõlgendamist ja oma elu seadmist ütlemegi selle järgi, mis piiblis kirjas on, sest et noh, võib-olla kõige tuntumad asjad, millega hoova tunnistajad on nii-öelda silma jäänud ka väljaspool oma kogukonda kõige tuntum on see jõulude, mitte täitistamine, sest piiblis ei ole kirjas, et kristlased jõule peaksid tähistama või samamoodi ka sünnipäevadel mitte tähistamine. Et need on võib-olla sellise kõige silmatorkavamad põhimõtted, et miks mingeid asju teha, sellepärast et nii on piiblis kirjas või miks mitte teha sellepärast et piiblis seda kirjas ei ole, kristlased tegema peaksid. Ja noh, nagu me teame, siis ju võib-olla nagu kõige suuremaid vastuolusid ka igapäevaelus, et need ei tule tihtipeale mitte nii-öelda õpetusest, mida usutakse, vaid sageli sellest, mida tehakse. Jehoova tunnistajatel on ka oma piiblitõlge, et mis on selle tinginud, et Jehoova tunnistajatel väga tihti eri riikides on siiski nagu oma oma tõlge, oma tekst, mis suures osas küll kattub, aga siis mõned nüansid on, on veidi teistmoodi. Veks piibli tõlkimist ju esineb, ütleme niimoodi, et erinevates kristlikes traditsioonides piiblit tõlgitakse ja kasutatakse erinevaid piiblitõlkeid. Et noh, kui me vaatame kas või näiteks õigeusu kirikut või vene õigeusu kirikut, kus on sinodaalsel kinnitatud tõlge, mida kasutatakse miks see tõlge on Jehoova tunnistajatel uue maailma tõlge. Esiteks, kui me vaatame, nagu kaasaegseid piibleid käid, siis me jõuame selle juurde, et nii-öelda vanemat nimetust vanemat jumala nime Jehoova enam uuematest tõlgetes ei kasutata. Mis Jehoova tunnistajate piiblitõlkes on olemas, samamoodi kui me räägime Jeesuse risti, mille löömisest, et me räägime postist ja nii edasi, et need on sellised väikesed nüansid. Aga teisest küljest on see ka nagu, ütleme oma tõlk olemasolu selles mõttes arusaadav, et kui piibliuurimine ja nii-öelda piibli järgi oma eluseadmine on oluline, et siis tuleb ühel hetkel ka oma piiblitõlge. Kui me nagu vaatame Eesti kontekstis eestikeelne Jehoova tunnistajate piiblitõlge ilmus siin mõned aastad tagasi, siis tegelikult see on saanud suhteliselt positiivset tagasisidet ka Eesti tunnustatud piiblitõlkijate veel, kui ma ei eksi, siis kas Toomas Paul et mõnikord võib tulla selliseid noh, ütleme ka nagu üllatavaid hinnanguid, ilmselt selliseid hinnanguid, mida mitte keegi ei oska oodata. Jah, keeleliselt on kahtlemata Jehoova tunnistajate uue maailma tõlge praegu kõige kaasaegsem ja, ja ta on tervik. Aga sellest turistist postist ikkagi rääkides, mis küsimus selle ristipostiga, miks Jeesus posti löödi risti? No see on see arusaam, et milline oli tollane hukkamismeetod, et kas see, kas see oli nii-öelda risti peale löömine, võiske, oli posti külgelöömine. Ma ei oskagi seda nagu täpsemalt kommenteerida, et see on nii-öelda kuidas ma ütlen, ajaloolist filosoofiline küsimus, et kuidas see täpselt aset leidis, sellepärast et kui on usuliikumine, kes püüab nii-öelda olla nagu võimalikult autentne selles sõnumis ja ka selles, kuidas asjad olid siis sellised küsimused võivad nagu muutub oluliseks, et kas tola löödi risti peale või see hukkamisviis oli veidikene veidikene teistsugune, milline see rist oli ja nii edasi. Ja kindlasti tähendab sellist, et üksikud nüansid tekitavad mitmesuguseid küsimusi. Võib-olla suurem küsimus ja seda just teiste kristlaste jaoks on arusaam Jeesusest, et kes tema oli, milline on tema roll ja positsioon siis selles usuliikumises. No vot, siin on ka nagu see küsimus, et kui me räägime kolmainu jumalast, et meil on üleüldiselt nagu ettekujutus või ütleme, selline üldlevinud kristlusest on see kõik kristlased usuvad kolmainu jumalat aga see päris nõnda ei ole. See kristlik traditsioon on ka selles suhtes palju mitmekesisem, hoolimata sellest, et Eestis enamik kristlikke kirikuid usuvad kolmainu jumalasse. Et siin me tuleme nende erinevate arusaamade juurde. Kas Jeesus on üks nii-öelda jumala kolmest isikust või on ta eraldiseisev isik, et need on sellised teoloogilised küsimused aga peamised küsimused, millega probleeme tekkinud tegelikult ja millega on tekkinud ka neid arusaamatusi puudutavad ikkagi tegelikult seda eluviisi, sellepärast et me ei hakka ka nagu Armeenia kiriku puhul küsima, et kas, kas usutakse, et Jeesusel oli üks loomus või oli tal jumalik inimlik loomus segatult aga samal ajal segamatult ja nii edasi, et need on sellised bioloogilistel eripärad. Aga need suured küsimused on siiski eluviisi puudutavad ja kui me vaatame Jehoova tunnistajate nii-öelda ajalugu siis tegelikult kuni 20. sajandi viimase veerandini, ehk tegelikult 1970.-te aastate keskpaigani oli ka küsimus maailmalõputulekust, et see ootus, et maailm saab otsa, tuleb Kristuse teine tulemine ja sellega koos kõik sündmused, need on nagu ma ütleks, palju eluliselt olulisemad küsimused olnud. Ja samamoodi ka jah, kui me mõtleme erinevatele inimkonna ajalooetappidele, no näiteks selline äärmuslik patsifist, et sõjaväeteenistusest või kaitseväe teenistuses ei osaleb, Ta relva kätte ei võeta ja nii edasi. Need on olnud teemad, mis puudutavad näiteks usuvabadust, juustuvabaduse praktiseerimist, Ameerika Ühendriikides, need küsimused olid väga olulised nii hästi esimese või teise maailmasõja ajal. Ja et kui tihtipeale Jehoova tunnistajad jäävad silma ka nii-öelda oma eripäraste uskumuste või tavade poolest, siis selle medali nii-öelda teine külg on ka see, et nad on olnud väga aktiivsed nii-öelda usuvabaduse eest seisjad, võib-olla sageli mitte nii-öelda väga laias perspektiivis aga vähemalt nendes küsimustes, mis neid otseselt huvitavad. Ja selles suhtes ma võib pidada neid ka selles nii-öelda usuvabaduse valdkonnas mingis mõttes Pioneerideks. See, millega Jehoova tunnistajad silma paistavad? Tavainimeste jaoks on selline aktiivne misjonitegevus ja küllap on vist igaühe uksele koputanud ja tahetud rääkida ja siis usust. See vist on ka see, mis on teatud mõttes natukene sellist eelarvamust ja võib-olla ka vastasseisu Jehoova tunnistajate suhtes Eestis ja ilmselt ka mujal maailmas tekitanud. Tähendab seda kindlasti, aga noh, jällegi, et kui me räägime näiteks kristlusest sisi, misjonitöö on enamike kristlike kirikute ja koguduste üks nii-öelda töövormidest oma usu kuulutamine millise intensiivsusega seda tehakse, kas see on hoopis teine küsimus ja Jehoova tunnistajatel, noh, nii nagu juba nimigi ütleb, Nad tunnistavad, tunnistavad jumalast siis selline aktiivne kuulutustöö on alati olnud nagu väga-väga oluline. Et selleks, et olla nii-öelda koguduse või kogukonna täisõiguslik ja aktiivne liige, siis eeldab seda, et inimesed käivad ja, ja teevad nii-öelda tänaval tänaval misjonitööd varasemal ajal rohkem ukselt uksele. Aga tänapäeval siin ju ma arvan, et sellest on nüüd praeguseks kuskil kümmekond aastat möödas. Kui see tänavamisjon muutust nii-öelda stendide põhiseks, et on üleval materjalidega, siis inimesed saavad ligi astuda ja küsida ja siis neile neile antakse vastuse, neile antakse sõnumit. Aga jah, nende kaminisjoni puhul, kui vaadata sellises ajaloolises perspektiivis ja näiteks 1900 kahekümnendatel aastatel siis näiteks filmid või kino oli Jehoova tunnistajatele oluline misjonivahend, mida tollal no ütleme nii, et teised usulised liikumised eriti aktiivselt ei kasutanud. Et nad on püüdnud leida nagu kõikvõimalikke viise ja kasutanud seda aktiivselt ja noh, ka kui me räägime nagu kogukonnast, et kui eeldatakse, et kõik aktiivsed inimesed või nii-öelda kogukonna liikmed kuulutavad, siis küllap on seda kuulutamist mingis mõttes lihtsam teha ja teisest küljest ka keerulisem kõrvale jääda, et need on nii-öelda need kogukonna ootused. Aga see on kindlasti üks asi, mis inimestes, kes sellesse kogukonda ei kuulu. Kui sul ukse taga koputada tahab usuasjadest rääkida, siis ega ilmselt Eestis eriti lihtne selle lähenemisega populaarsust võita ei ole. Mis küsimus meil selle verega vereülekannetega, see on jällegi üks selline väga suuremaid vastuolusid tekitanud küsimus ja ka etteheide, et Jehoova tunnistajad loobuvad vereülekandest. Jah, see on tõepoolest üks selline spetsiifiline nähtus ja selle juured ulatuvad tegelikult 1940.-tesse aastatesse. Et varasemal ajal nii-öelda vereülekandega meditsiini kontekstis ilmselt ei olnud selline laiem teema, mis nii-öelda päevakorda tõusis, aga 1900 neljakümnendatel aastatel hakati Ameerika Ühendriikides rajama esimesi vere pankasid ja ka vereülekanded levisid rohkem, sealt tekkis omakorda, et kui piiblit vaadata, eks ole, siis piibli arusaama kohaselt veres hing, inimese hing ja veretoite ei tohiks süüa, aga ka siis nii-öelda võõrast verd vastu võtta. Et sealse sealse loogika tuleb. Ja isegi kui me vaatame tapma tulles selle piibeliku Eluviisi juurde apostlite tegude raamatus on öeldud, et kristlased ei pea nagu muudest juudi usutavadest kinni pidama, ka on kaks asja, millest tuleb hoiduda lämbunud loom ja veretoidud millele, ütleme niimoodi, et enamik kristlikke kirikuid tähelepanu ei pööra. Aga siis neljakümnendatel aastatel sai see pereteema oluliseks ja sealtpeale siis Jehoova tunnistajad on tõepoolest keeldunud vereülekannetest usulistel põhjustel. Seal on alati see küsimus, et kas vereülekanne päästab inimese, kas see on võimalik, et see inimeste päästab nii-öelda tervise päästab või mitte, aitäh. Aga kui see liitub ka selliste usuliste ja väärtus ja põhimõtteküsimustega, siis see pilt on noh, ütleme natukene teistsugune. Teisest küljest, kui me vaatame seda, kuidas õpetus sest vereülekandest on aastakümnete jooksul arenenud või ka muutunud, siis tegelikult, et tänasel päeval nii-öelda täisverd üle kanda ei tohi, küll aga teatud verekomponente. Aga see põhimõte, et nii-öelda täisverd inimesele üle kanda, see on siiski asi, mida Jehoova tunnistajad üleüldiselt nad hoiduvad sellest või tähendab täiskasvanud hoiduvadki sellest. Ja siis sellega kaasneb ka see, et inimestel on tihtipeale siis kaasas sellekohane tõend või tunnistus, et olen Jehoova tunnistaja, palun mulle vereülekannet mitte teha, mida siis eeldud takse, meditsiinitöötajad arvestavad. Need on sellised küsimused ja mõnigi korka problemaatilised küsimused, sellepärast et siin tulevad ju nii-öelda meditsiinieetika, kas arst peab alati aitama öelda püüdma inimese elu, päästab millistel võimalustel on võimalik seda päästesiis tulevad nii-öelda need usulised põhimõtted. Et kui me mäletame Eesti konteksti, siis 90.-te aastate lõpus oli Eestis üks selline vereülekandega seotud juht, tõmbus reesuskonfliktiga sündinud laps ei jäänud elama ja seal tekkisidki nii-öelda vanemateõigused, arstide kohustused. Ja lõppkokkuvõttes see kohtuprotsess päädis sellega, et mitte keegi ei ole süüdi sellepärast et see oligi nii-öelda juriidiline auk mingis mõttes. Tänasel päeval, kui me vaatame, kuidas olukord on lahendatud, siis me võime vaadata võlaõigusseadusele seal paragrahvid, mis puudutas, tahad patsiendi õigusi. Et see on nii-öelda, kui me räägime täiskasvanud inimestest. Laste puhul, see praktika on Jehoova tunnistajatel olnud maailmas selline Eesti puhul me ei tea, kuidas see, kuidas see rakenduks ja loodetavasti seda ei ole ka kunagi tarvis. Aga küsimus on selles, et kui riik otsustab vanemlikud õigused teatud meditsiiniliseks protseduuriks vanematelt ära võtta ja tehase protseduur ära ja siis vanemlikud õigused taastada, et see on asi, mida on mujal maailmas rakendatud Jehoova tunnistajaga nukuriik niimoodi otsustab, siis nad aktsepteerivad, aga nad ise kindlasti ei saa nagu seda luba anda, öelda. Tehke vereülekannet, sest see läheb vastuolul nende usuliste põhimõtetega, kui tegemist on nii-öelda täisvere ülekandmisega. Et mingis mõttes me läheme siin nagu detaili. Aga teisest küljest see pilt ei ole ka võib-olla nagunii morbiidne, nagu seda teinekord tahetakse kujutada või kujutatakse või nagu see on ka kunagi olnud. Et aeg muutub, meditsiin muutub, arusaamad muutuvad ja see puudutab ka religiooniga seotud küsimusi. Rääkisime Jehoova tunnistajatest aitäh selle ülevaate eest, usundiloolane Ringo Ringrajal. Kirikuelu enne saate lõppu veel hüppe meie kaasaja kristlikku muusikasse. Teejuhiks on Hannes Hermaküla. EM-i klient, Ameerikast pärit laulja, muusik ja meediategelane. Kui tänapäevases kristlikust popmuusikast räägitakse, siis temast ei saa kohe mitte kuidagi mööda minna. Teda nimetatakse lausa kristliku popmuusika kuningannaks. Ta on rohkem kui neljakümneaastase muusikukarjääri jooksul müünud üle 30 miljoni albumi, võitnud kuus grammi ja 22 tav auhinda. Tema oli esimene kristlik artist, kelle ühte albumit müüdi üle miljoni ehk ta saavutas plaatinastaatuse. Immigrandi puhul on siiski kõige unikaalse, et ta oli esimene naisartist, kes läks edukalt kristlikust popist ala muusikamaailma ja siiani tegutseb kahel tandril. 15 aastaselt salvestas ta koguduse noortejuhi juhendamisel oma esimese singli, mille esitas oma koolis NSVL-is. Juhuslikult kuulis seda produtsent Krist Christian, kes muuseas on koostööd teinud ka rokikuninga. Elvis Presley produtsent mängis salvestis omakorda üle telefoniplaadifirmale ette ja seal oli ilmselgelt vaimustusest noore naise talendist. Ja juba kolm päeva enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva allkirjastas immigrant esimese plaadilepingu. Tema kiriku noortejuhist Braun bänistamist saigi tema järgmise 11 albumi produtsent. Üheks tema lõbusaks tunnuseks on paljajalu esinemine. Üsna karjääri alguses võttis immigrant ühe kontserdi ajal kingad jalast, esines paljajalu. Ta teeb seda siiani ja ise ta ütleb. Nii mugavam. Immigrant on paljude muusikutega koostööd teinud. Tema abikaasa on tuntud kantrimuusika vints kristliku muusikaks tuntuim meesartist Maiken Schmidt on temaga juba 80.-te aastate keskelt koos esinenud Emmiguenton laulnud Art Garfunkeli jõulualbumil. Pill poodi edetabeli tippu jõudis naine esimest korda koos Chicago laulja pedesed teraga sellise lauluga nagu näks taeva foonil lav. 2020. aasta suvel sattus ta eneselegi ootamatult südameoperatsioonile. Koos abikaasaga tavakontrollis käies avastati Emil sünnitrauma, mille põhjusel vereringlus oli häiritud ja laulja tervis ohus. Immigrant oli viimastel aegadel tundnud väiksemaid tervisehäired, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Nüüd on aga eduka muusika sõnum. Kontrollige ennast, ärge eirace märke, millest kehadele märku annab. Tänane laul on albumit Liidmi Jaanson. Selle albumi nimi laulis. Ja tuli välja 1988. aastal. Laul räägib sellest, kuidas need, kes päevast päeva kellegi teise rikastumiseks rasket tööd teevad ja näevad, kuidas üks inimene teisele haiget teeb. Õhtuti jumala poole, hüüavad ja laulavad juhi mind kohta, kus jõgi voolab sinu hoolde juhiminud vabanemisele. Juhilin. Rämpiga lõpetame mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Kohtumiseni taas tuleval pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit, kui jumal lubab. Ja me elame rahulikku õhtut.