Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, kolmapäeval allkirjastati ühispöördumine Eesti rahva poole seoses piibli uue tõlki ettevalmistamise ja väljaandmisega. Seekord räägimegi Piibliseltsi peasekretäri Jaan Pärnsoniga, nendest ettevalmistustest, et uus tõlge võiks ilmuda eestikeelse piibli 300.-ks aastapäevaks hiljemalt aastal 2039. Normaalne on, et iga 20 aasta tagant Peaks olema tekstiga Fredigeerima korrigeerima ja teine printsiip on see, et iga põlvkond peab tõlkima piibli uuesti. Usundiloolase Ringo Ringveega tuleb juttu elusana, liikumisest on tegemist. Ma julgen küll öelda, et nagu suhteliselt olulise ärkamisega, sest et mis elusana liikumisele tollasele eriti tuntav oli, oli ka nõukogudevastasus, tähendab selline režiimi vastases, aga teiselt poolt ka puhas entusiasm. Kõigest pikemalt hetke pärast. Ja me räägime siis juubelipiibli ettevalmistusest, juubelipiibli väljaandmisest, eestikeelse piibli tõlkimisest ja uus eestikeelne piibel võiks ilmuda siis aastal 2039. See on 300 aastat pärast esimese eestikeelse piiblitõlke ilmumist. Ja meil on praegu vestluskaaslane Eesti piibliseltsi peasekretär Jaan Berenson, tervist. Ja kui vaadata seda ja piibliväljaannet, mis praegu on laiemalt kasutusel, no minu laual on piibel, kuhu on siis trükitud aastaarv 1997. Aga kui vana see see piiblitekst õigupoolest on, sellepärast et, et see, see trükkimise aasta ei ole ju päris sama, mis on teksti tõlkimise aeg. Nojah, sest tõlkimise töö algas peale juba siis, kui me 91. aastal Eesti Piibliselts taastati ja üheks esimeseks eesmärgiks oligi uue piibli välja anda ettevalmistamine. Ja 93. aastal selle tööga alustati ja 97. aastal sai valmis siis vanaaja ja uus testament ja 99. aastal siis piibliväljaanne koos hapuprojektidega. Nii et, et kui me võtame sellises traditsioonilises, siis 99. aastal oli kogu piibel valmis. Kas see on nüüd paras aeg, et peaks hakkama uuesti tõlkima, et kas keel on nende 20 30 aasta jooksul nii palju muutunud? No siin peame vaatama neid kahte asja, üks asi on see, et normaalne on, et umbes iga 20 aasta tagant peaks olema tekstiga Fredigeerima põhi korrigeerima. Ja teine printsiip on see, et iga põlvkond peab tõlkima piibli uuesti. See muidugi peab, ei tähenda seda, et tingimata peab, aga kultuurrahvaste hulgast, kuhu ka meie endine arvame, on see loomulik just nimelt keele muutumise ja arengu tõttu. Aga muidugi meie 190 799. aasta väljaandega on see lugu, et vana testament on ju 1968. aasta tõlge. Redaktsioon ja ainult apokalifidia uus testament on uus tõlge, mis samuti tõlketoimkonna poolt redigeeritud. Et selle tõttu oli kohe selge, kui see piibel ilmus, et esimesel võimalusel tuleb alustada vana testamendi uue tõlkega. Aga nagunii meil Eestimaal kõik asjad on, et võimalusi on piiratud ja vahendeid on vähe. Siis vana testamendi tõlkimine, projekt, mida me ka siin 21. sajandi algul alustasime, see kahjuks ei jõudnud kuigi kaugele. Kuigi jah, siin 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmus Genesis eksaduse proovitrükk. Aga eks meie piirdualk ajaloos ka 68. aastal ja ka täpselt sama lugu, et uus testament on ju 38. aasta redaktsioon ja vana testament on siis uus tõlge. Ja üks kõige olulisem asi, mida me oleme nüüd möödunud ja selle aasta jooksul teinud, on see, et me oleme digitaalse sisestanud mitte ainult 90 799. aasta teksti parateksti ehk selle põhipiilu tõlkeprogrammi, vaid ka 68. aasta tõlke ja samas praegu käib tööga nii siis väiksemate nagu Vello Salo nende tõlgetega, mis olemas on ja veel mõne tõlke sisestame isegi sinnasamasse parateksti. Ja sellel aastal veel kõige suurem töö on veel see, et Me tahame selle aasta lõpuks siis selle paratekstiformaati saada ka meie esimese piiblitõlke ehk 1739, see on tänu siis koostöös ka Eesti keele Instituudi, kuna see põhitöö on nende poolt juba ära tehtud. Et ütleme, see on nagu see eeltöö, mis me teinud oleme, selleks et saaksime hakata rääkima tõlkimisest. Kui me tuleme tagasi selle kolmapäeva juurde, siis allkirjastati ühispöördumine Eesti rahva poole ja seoses siis selle uue piiblitõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega, et kes on selle pöördumise taga ja, ja mis on selle mõte? No pöördumise taga on see pikaajaline ettevalmistustöö, kus siis kolm partnerit Eesti piibliselts, Eesti kirikute nõukogu ja rahvastikuminister, nende töökoosolekute ja arutelude käigus leidsime piibliselts ei oma nii palju võimalusi, et me võiksime uue tõlkega alustada ka kirikutel ei ole seda võimalust nii palju ja kuna piibel ei ole ainult kirikutekst, vaid ta on ikkagi nii-öelda tüvitekst, nagu meie keeleinimesed armastavad öelda kogu Eesti rahvale, et siis nagu see platvorm oleks laiem, et kogu Eesti ühiskond võiks öelda, eesti rahvas võiks kaasa aidata, et see piiblitõlge võiks ilmuda. Ja selle tõttu see koostöö kogu ühispöördumine tehti kolme institutsiooni poolt ja sellele reageeris suur hulk erinevaid institutsioone, alates siis kirikutest, aga ka ministritest, haridusasutustest, kultuuriasutustest, kes andsid kõik oma allkirja selleks, et nad tahavad selle koostöökogu kaudu seda tulevast piiblitõlketööd toetada. Nii et tegutseb siis nüüd alates sellest nädalast ka juubelipiibli koostöökogu, et, et see on siis ka moodustatud. Jah, sõitke kas juubelipiibli või siis öeldakse uue piil uue tõlke ettevalmistamise ja toetamise koostöökogu, sest et olgem ausad, et see piibli juubel, mis toimub 2039. aastal ehk 19 aasta pärast, praktiliselt on piisavalt pikk aeg, et seda oodata, sest piibli tõlkimisega peame alustama tegelikult kohe, sest et me ei saa istuda ja oodata, et kui juubeliaasta kätte tuleb, siis hakkab midagi tegema. Sest nii nagu ka Toomas Paul ja mitmed teised on öelnud siin Eestimaal, aga ka rahvusvaheliselt, et piibli tõlkimine on üks traditsioon, mis ei tohi katkeda. Et ta peab olema kogu aeg jätkuvalt toimima ja selle tõttu on ka selle koostöökogu üheks ülesandeks aidata kaasa ja leida vahendeid selleks, et piibliseltsi saaks piibli tõlkimisega alustada nii kiiresti, kui on võimalik. Mida sa üldse eeldab, et et eestikeelne tekst saaks siis aastal 2039 tervikuna uuendatuna ilmuda, et on ju vaja tõlkijaid, on vaja raha. Nojah, eks ütleme, selles mõttes nad on omavahel seotud ja eks selle koostöökogu üks eesmärk ongi see, et, et leida uusi võimalusi, kuidas seda tõlkeprotsessi rahastada ja toetada. Et see ei ole mitte ainult piibliseltsi huvi või kirikute huvi, vaid et see on kogu meie ühiskonna huvi, vaatamata sellele, et on ka neid, kes arvavad, et piiblist üldse peaks rääkima, et see nii vana raamat, et kellel seda vaja on, aga ta on meie kultuuritekst ja see piiblitekst ühendab kõiki põlvkondi, sõltumata sellest, kas nad on kirikus. Nii et selle tõttu selle koostöökogu ülesanne on eelkõige just see seda piibli tõlkimise kandepinda laiendada ja aidata piiblitõlketööd alustada, sest et kui on vahendid, siis on võimalik ka planeerida seda, kes tõlgib, millal, kui kaua, sest olgem olgem ausad, et ega meil ei ole täna sellist kloostrit, kus meil piiblitõlkeid istuvad ja ootavad, et millal nad saaksid seda tööd tegema hakata, sest kõik need inimesed, kes täna on piibli tõlkimisega võimelised ja kes praegu ka ette valmistatud, olgu siis ka magistrandid või doktorandid kõik see vajab ju eelkõige ka rahastamist, et siis saaksid nad ka sellega tegelema hakata. Ma just mõtlen, et kui palju on seda inimressurssi praegu üldse olemas, et saaks nii mahukat teksti uuesti tõlkida. Vanaheebrea ja, ja vanakreeka keelest. No tähendab, ütleksime niimoodi, olles siin konsulteerinud meie teadjatega Tartu ülikoolist, usuteaduskonnast ja mitmete teistega, siis umbes 200 lehekülje tõlkimine ühel inimesel aastas, esimese öeldakse börs drafti tegemiseks ei ole üle jõu käia. Aga selge see, et ega me Eesti resursse ka inimressursse arvestades ei saa mõelda, et meil on 10 12 tõlki või 20 tükki. Tõenäoliselt me saame rääkida tõlkidest. Võib-olla neli, viis, kuus nende lähiaastate jooksul ja tõenäoliselt tunduvalt mahukam töö kui piiblitõlkest tikkimine on kogu selle teksti ekseegeetiline toimetamine, keeleline toimetamine, ühtlustamine, õigete vel mõistete leidmine, et see tekst oleks loetav stilistid ja nii edasi ja nii edasi. See töö on palju mahukam. Et kui nii mõelda, siis puhta tekstina võiksime tõlkida ära piiblist, praegu on kuskil Osapu krühvidega on üle 1400 lehekülje. Et kui me paneme viis tõlki, siis on praktiliselt kahe aastaga kogu tekst on nii-öelda esimene käsikiri olemas, aga küsimus, mis me edasi teeme? Et kas on vajadus kõik kohe valmis teha hakata, seda vaid, see ongi jälle küsimus, kuidas kogu seda piiblitõlketööd organiseerida. Ja siin on arutelu, küsimus ka, kas teeme kõigepealt vana testamendi ära ja siis uue testamendi siis hapukrohvid. Kui, kui on olemas rahalisi vahendeid, on olemas tõlke, need võiksid kõik kolm osa paralleelselt käia, sest need on omavahel seotud. Et noh, ütleme, et see on kõik selline arutelude küsimus ja, ja finantsilise võimekuse küsimus. Samal ajal No ma olen öelnud, see projekt on miljoniprojekt üks miljon kuni poolteist miljonit. Ja julgen öelda, et see oleks korraliku rahastamisega kuue kuni kaheksa aasta jooksul teostatav. Jehoova tunnistajad andsid välja oma eestikeelse piiblitõlkesiin kuus aastat tagasi seal üsna uus, värske tõlge. Aga seda ei võta teised kirikud omaks. Et milline peab üks, üks piiblitõlge olema, et tegu oleks tõesti sellise üleüldise ja kõikide kirikute poolt aktsepteeritava tõlkega. No sa ise oma küsimusele vastasid, need kirikud peavad seda aktsepteerima. Ja selleks töörühmade tõlkijad ja samuti ka see koostöökogu ongi ka samas ka see koht, kus lisaks vahenditele leitakse need ühishuvid, see, mis on oluline nii, ütleme nii-öelda kirikule ja mis on oluline ka meie kirjanduse ja kultuuriinimeste. Et siin me peame leidma just selles mõttes, kuidas seda tööd teha, aga ma arvan seda, et kui me sõnastaksime niimoodi, et piibli uue tõlke eesmärk on piiblialustekst anda edasi kaasaegses, kõigile arusaadavas eesti keeles selge seemned nende aru andma, et liturgiline tekst on midagi muud. Ja osa kiriku traditsioonis on erinevad rõhuasetused, erinevad traditsioonid, kuidas liturgilise pühakirja lugeda. Samas on ka osa nooremast põlvkonnast, kes seal võib-olla harjunud rohkem nii-öelda Twitteri või Facebooki või selle keelekas on lühendatud ja ütleme selles mõttes ka selle tõlkeprojekti, kui me oleme seda nüüd arutanud ja tagasisidet saanud nii kirikutelt kui ka teistelt asjaosalistelt, siis ongi nagu selgunud, et see tõlge peaks koosnema Ühest sellisest, noh, nimetame siis klassikalisest tekstist, mida saab kasutada nii kirikus kui siis väljapool kirikut lugemiseks jumalateenistusel ja osa tekste, mida kasutatakse teatud kirikutes liturgilise tekstiks, olgu need psalmid, evangeeliumid. Et siis sellesama tõlkeprotsessi käigus on võimalik ka teostuda ka need tõlk ja miks mitte ka võib-olla sellises lihtsustatumas eesti keeles ka nooremale põlvkonnale. Ja samas me peame vaatama ka neid tendentsi, mis kogu maailmas, mis ka on Eestimaal pedagoogidel suureks mureks on ju see, et lugemis oskus on kahanenud võimekus loetud tekstist aru saada, see tähendab seda, et me peame vaatama ka juba nendele erivajadustega inimeste neile sobivat teksti. Et ütleme, see on üks suur kompleks ja kui me tavaliselt räägime uuest piilu tõlkest, siis me mõtleme, et seal oli üks uus trükitud raamat, aga ta sisaldab palju enamat mitte ainult see tekst mööda loeta, vaid tema nii-öelda audioversioonid, internetiversioonid, täkk, raudinformatsioon, ütleme, ajalooline, kultuuriline, seletuslik, kõik see, mida tänapäeva inimene vajab, olgu ta siis kas sellises heas eesti keeles kui ka lihtsustatud eesti keeles, aga see Igase lugeja vajab ka taustainformatsioon, on ta siis trükitud raamatuna, aga on seotud näiteks äpiga, ta saab kui tuleb sõna Efesose linn, seda teab, mis asi FS olin, kus asus, mis ta on, või mõni teine sõna, sest ega me ei saa kõik Piibli mõisteid ka panna tänapäeva keelde. Me võiksime panna ka, et Jeruusalemm uues tõlkes võiksin panna püha linn, aga siis kaob ära see seos nii-öelda selle ajaloolise Jeruusalemma ja selle taevase sümboliga. Et noh, ütleme et siin on palju asju, mida me peame arvestama ka selle uue piibli allianss Aitäh selle ülevaate eest Eesti piibliseltsi peasekretär Jaan Berenson. Ja palju jõudu ja püsivust selles piibli tõlkimise töös. Kirikuelu. Aga me tutvustame kirikuelu, saates usuliikumisi, neid, mida me ka Eestis tunneme või mis on Eestis eri aegadel tegutsenud, olnud siis kas populaarsemad või vähem populaarsemad hetkel. Ja me räägime seekord elu sõna liikumisest, elusana, kogudustest. Vestluskaaslane on usundiloolane Ringo ringvee. No 80.-te lõpul kerkis Eestis väga nähtavalt esile elu sõna liikumine. Suured saalid ja spordiväljakud olid rahvast täis. Aga kui alustaks sellest, et kas elusana kogudused on veel? Mul on täna ka alles. Ja erusõna kogudused on veel alles ja neid koondab täna tänasel päeval Eesti kristlike vabakoguduste liit. Kogudusi on märgatavalt vähem ja kindlasti noh, kui nagu sellisest usundi ajaloolisest perspektiivist vaadata siis see tipphetk jääb tõepoolest sinna 80.-te aastate lõpu ja 90.-te aastate algusesse. Aga teisest küljest, kui vaadata elu sõna kumise ja elusana koguduste mõju Eesti usuelule laiemalt siis tegelikult see mõju on olnud suhteliselt suur ja seda väga, kuidas ma ütlen nagu erinevatel viisidel. Sellepärast et kui vaadata kas või näiteks erinevate kirikute vaimulikke siis väga mitmete vaimulik usuline tee on alanud just nimelt seal elusana liikumises, kas 80.-te aastate lõpus või üheksakümnendatel aastatel ja selliseid vaimulikke, ma arvan, et me kohtame praktiliselt kõikides Eesti kirikutes ja kogudustes, et selles mõttes elu sõna mõju on olnud märgatavalt suurem, kui seda võib olla tegelikult esmapilgul arvatagi oskaks, et sealt on tulnud vaimulik kõike nii hästi vabakirikutesse vabakogudustes kui ka nii-öelda traditsioonilisemat esse kirikutesse. Et selles suhtes see mõju on olnud siiski nagu suhteliselt suur, kuigi võib-olla mitte nii tähelepandav, kui, kui esmapilgul arvata võiks. Mis iseloomustab ELU SÕNA liikumist, elusana, kogudusi? No elusana kogudusi algselt kui me räägime nagu päris alguses, siis me räägime aastast 1986, millest on möödas rohkem kui 30 aastat ja see haakub mingis mõttes selliste varasemate äratusliikumistega või äratus. Noh, võib-olla ma äratusliikumine vale öelda. Aga kui me vaatame Oleviste kirikule Tallinnas, siis seal, 60.-te lõpus, seitsmekümnendatel aastatel oli Oleviste ärkamine, Fatah ärkamine ja mingis mõttes sellesse samasse sängi langes ka elusana ärkamine, sellepärast et see on seotud ju nii hästi Oleviste kogudus kui ka Tallinna metodisti kogudust tollal kus audil tegevad kaks meest, üks oli Hubert Jacobs ja teine oli Rein Mets. Ja, ja selles mõttes on tegemist, ma julgen küll öelda, et nagu suhteliselt olulise ärkamisega, sest et mis elusana liikumisele tollasel ajal tiimi öelda tuntav oli, oli ka nõukogudevastasus, tähendab selline režiimi vastasus, aga teiselt poolt ka puhas entusiasm mis, mis noori haaras ja mis ausalt öeldes tegi ka tollal vanemaid üsna murelikuks, sellepärast et selline keeltes palvetamine, palve abil tervendamine ja paljud muud sellised karismaatilised nähtused, misjoni tegemine üle üle kogu Eesti. Et need olid suhteliselt avatud ja tegemist oli selles mõttes ikkagi üsna radikaalse usuliikumisega kui me seda algust vaatame, see on väga kirju, väga hoogne, väga kiire, väga suuri inimhulkasid, haarav siis kasvõi kui nüüd tagantjärele rääkida inimestega, kes tollal olid elusa näoga liitunud see haaraski inimest täiesti pärast on inimesed liikunud kas erinevatesse kogudustes teistesse jäänud elu sõna kogudusse või siis siis lahkunud. Ja, ja veelkord, et kui me vaatame nagu seda elusana liikumise ajalugu, siis Hubert Jakobsoni tänasel päeval harta koguduse liider Mart Metsala, kes oli aktiivselt elusana liikumises on valguse tee vabakoguduses. Selle pastor, et see vanus on tõepoolest nagu suhteliselt suur. Aga kui vaadata jah, selle usuliikumise päris algust, väga tugeval karismaatiline liikumine ja muuhulgas võttes arvesse nagu tollast poliitilist olukorda või ühiskondlikku olukorda, siis ka tugevalt poliitiline liikumine, seesama, loobuti Nõukogude kodakondsusest, oldi valmis lahkuma sellest, mida nii hästi elusana kontekstis kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeerium. Miks see oli selline väga mitmekesine, väga elav ja teistsugune usuliikumine omas ajas. Kust see elu, sõna liikumine Eestisse tuli? Elu sõna liikumine ise sündiski Eestis, tähendab et selles mõttes ta siin ongi nii-öelda tõlkekirjandus ühelt poolt taustal, et kui me räägime Hubert Jakobsonist, tema tõlketegevusest tõlgiti nii-öelda Ameerika Ühendriikide karismaatilist jutlustajad usuliidrite tekste eesti keelde ja seesama, et me räägime siin metodisti kirikus, noortetööst, Oleviste kogudusest, Oleviste koguduse, sellisest karismaatilisest liikumisest, aga samal ajal nii Jakob sigu, metsa, see usuline praktika, kui lihtsalt kasvõi, kui vaadata nagu tolleaegseid dokumente, mis puudutavad elu, sõna liikumist näiteks elusana liikumise või Jacobsi ja metsasuhteid Oleviste kiriku juhtkonnaga siis seal läksid need suusad selles mõttes risti, et see oli liiga radikaalne ka nii-öelda dollastele. Sellistele kirikutele, kogudustele, keda üldsus pidas nagu karismaatilist, eks, et see oli lihtsalt nagu vindi juurde keeramine või see oli nagu see usu tulisus oli veelgi tulisem sündis Eestis ja siis üheksakümnendatel aastatel, nii nagu ma olen aru saanud, algas, algas kontakt Rootsiga Rootsi elu sõna liikumisega. Ja see on siis ka periood, kui preili metsvestist lahkub ja kogu see liikumine saab nii-öelda natukene teistsuguse kuju ja ka need kontaktid Rootsi elusana liikumisega Liivet sordiga muutusid palju tihedamat, eks. Et aga see päris algus sellel usuliikumisel selle kohta võib öelda, et see on selline spetsiifiline Eesti Nõukogude perioodi lõppu. Selline suur usuline ärkamine. Ja mille poolest see erineb meil ka siin varem saates kõneldud Nelipühi liikumisest. Tollasel hetkel ta oli kindlasti karismaatilisemaid nii-öelda, kui me räägime siin püha vaimu tööst ja, ja teistest sellistest mõistetest nii-öelda usu kontekstis siis tollane neli pühilus Eestis kindlasti ei olnud nii karismaatiline, seesama keeltes palvetamine, uskumine palve abil on võimalik tervendada, aga mitte ainult segavaid, et palve abil on võimalik ka surnud üles äratada. Ja teine asi, mis võib-olla natukene hiljem aga tegelikult ka päris algusest peale olid ju mõju, et Ameerika niinimetatud edu teoloogiast, sest Hubert Jacobs tõlkis nii-öelda põrandaaluse kirjandusena ju gene Seideni raamatuid ja seal oli oluline koht seal niinimetatult vaimulikud sõjapidamisel. Et vaimumaailm on reaalne, seal toimub nii-öelda reaalne võitlus hea ja kurja vahel. Ja kui me räägime sellisest edu teoloogiast või noh, seda võib ka nagu võib-olla teiste nimedega nimetada võib-olla jõukuse teoloogiaks, õitsengu dioloogiaks. Seal taustal on siis olnud arusaam, et Jeesus, mitte ainult vaimulikult ei lunastanud inimesi, aga Jeesuse ristisurm ja lunastus puudutab ka väga konkreetselt inimese tervist. Ja see puudutab ka inimese nii-öelda majanduslikku olukorda. Jeesus ei ole, et ainult vabastanud inimesi nii-öelda vaimses plaanis, vaid ka tervise ja majandusküsimustes ja sealt tulid ka paljud sellised kuidas ma ütlen, võib-olla nagu pilkamine, aga ka ütleme, teistsugune arusaam, sest et tollases Eestis sellist eduteoloogiat või jõukuse bioloogiat otseselt ei olnud. Ja kui kuulata nende inimeste jutte, kes tollal selle liikumisega olid seotud, siis need on nagu üsna muljetavaldavad. Et inimesed uskusid, kui neil on õigeusk, kui nad paluvad ühte konkreetset asja või mingit konkreetset asja, siis jumal seal annab. Ja suur osa sellisest varajasest elusana liikumise ajaloost võibki öelda, et see on selline noh, omamoodi nagu imede ajalugu, aga see peegeldab ka seda millises tegelikkuses inimesed elasid. Et tõepoolest, kui on haigus, siis palvetatakse tõsi, seal on probleemid, mis, mis tekkisid, olid need inimesed ei läinud arsti juurde. Ja sealt omakorda seda võib ise ette kujutada, et kui inimene otsustab palve abil ennast tervendada ka või, või kedagi teist tervendada. Aga ülejäänud perekond arvab, et siiski tuleks arsti juurde pöörduda. Ja, ja, ja väga suur hulk ju tegelikult kui me elusana liikumist vaatame, ta oli noorte äratus, tegemist oli suhteliselt noorte inimestega. Et me räägime teismelistest Me räägime varajasest 20.-test eluaastatest, noori, intensiivselt kaasahaarav usuliikumine, mis on ebatavaline nii-öelda traditsioonilise kristluse mõttes, mis on riigivastane nõukogude võimu suhtes. Et selles suhtes oli tegemist väga huvitava kombinatsiooniga ja omakorda võib öelda, et sealt sündis ka see, et näiteks Rein Mets oli sunnitud Eestist lahkuma. Ja lahkus see ju päris hulk inimesi loobudes siis Nõukogude Liidu kodakondsusest ja ja minnes suhteliselt enne Eesti iseseisvumist veel Eestist välja. Just nimelt, et me räägime siin tõepoolest elusana liikumise puhul, see fenomen on see, et ta on puudutanud nagu väga lai ja inimhulka. Kas või kui me vaatame ju siin võib olla üks tuntumaid näiteid on ju näiteks Tõnis Mägi, kes oli ju elusana liikumisega seotud ja ikka samamoodi lahkus, kui ma ei eksi, siis 80.-te lõpus, et see väljaminek kurjuse impeeriumist lahkumine, see oli suhteliselt suur ja, ja, ja, ja selles võtmes seda tollal lubati. Et võib-olla, kui nagu Nõukogude Liidu perspektiivist võimuorganite perspektiivis seda vaadata, et see oleks olnud kõige lihtsam viis, kuidas sellest usuliikumisest vabaneda, nad kõik välja saata. Sest et kontrollida seda tundub, et see oli tegelikult ilmvõimatu, et vaadates kasvõi näiteks erinevaid raporteid, aga ka vanemate pöördumisi, mis on tehtud näiteks tollase usuasjade voliniku poole siis seal peegeldub inimeste siiras mure kas siis oma laste pärast või siis kooliõpilaste pärast. Et seal selles suhtes väga huvitav nähtus ja, ja ma arvan, et tegelikult võib-olla ka nagu kirikuloo või usundiloo perspektiivist see oleks midagi sellist, mis vajaks nii-öelda natukene võib-olla põhjalikumalt ja võib-olla ka nagu mitte sensatsioonilist või kindlasti mitte sensatsioonilist lähenemist. Et tal on üks väga huvitav nähtus, väga spetsiifiline nähtus, siis mingis mõttes haakub varasemat ärkamist, ega, aga samal ajal just nimelt see, et haaratakse nii palju noori ja kõik see, mis sealt, nagu hiljem sündis, on nähtus omaette. Sest et kui me näiteks tänasel päeval räägime ju usuorganisatsioonide usuliste ühenduste poolt või nende MTÜde poolt loodud kristlikest koolidest, siis tegelikult üks esimesi, ma arvan, et äkki see ongi esimene kristlik kool öelda konfessionaalne kool oli elu sõna Tartu kristlik kool, mis tegutseb siiamaani. Et need on tähendab sellised uudsed nähtused, mis sellega kaasas käisid ja kui me räägime siin kooli rajamisest, sest noored inimesed, ka põhjused, on suuresti samad, mis tänapäeval erinevate kristlike koolide rajamisel. Et on kogukond, kogukonnal on lapsed ja nad tahaksid oma kogukonnale nii-öelda sobivat haridust või nii-öelda maailmavaateliselt sobivat haridust. Sealt sündis kool, elu sõna oli, andis välja oma ajaleht üheksakümnendatel aastatel kaks 2000.-te alguses veel et ta on olnud väga aktiivne ja muuhulgas ka poliitiliselt aktiivne, et see poliitiline aktiivsus ja nõukogudevastasus, mis seal oli 80.-te lõpus nii-öelda selles esimeses laines, et sisepoliitiline aktiivsus püsis tegelikult suhteliselt pikalt. Selles elu sõna lehes, intervjueeriti poliitikuid, võiks öelda, korraldati erinevaid poliitilisi sündmusi ja nii edasi, et ühiskondlikult aktiivne, usulises mõttes aktiivne ja nii edasi. Aga et mis selle liikumisega aja jooksul juhtus öelda seda, et need inimesed, kes selle ärkamisega selle elusana ärkamisega nii-öelda usule tulid, leidsid sageli endale nii-öelda kodukoguduse kusagil mujal. Tuleks tagasi veel nende tervendamist juurde, et kui tõsiseltvõetavad need koosolekutel inimeste tervendamise don. See on keeruline küsimus, sellepärast et kui vaadata nagu sellise usutervendamise või usulise tervendamise fenomeni siis on ju paljud usulised tervendajad või, või siis palve abil või palve kaudu tervendajad. Olgu see siis penni Hinn näiteks. Või siis varasemast ajast näiteks Katrin kuulman. Nad on mõlemad öelnud seda, et ega nemad ei terveneda ka, et nad loovad sellise keskkonna, kus püha vaimu vägi hakkab toimima ja inimesed saavad terveks. Kui tõsiselt võetav selline tervendamine on? Selle, ma arvan, et võib läheneda nagu väga erinevatel viisidel, et kui tegemist on inimesel nii-öelda psühhosomaatilise haigusega siis on võimalik kaid seal paranemist ja tervist leiab. Teisest küljest ma olen lugenud ka selliseid raporteid, mis on siin osade kirikute, koguduste ajalehtedes ilmunud. Kui sellised tervendajad, prohvetid on kohal käinud, siis nendes ajalehtedes on olnud ka seda, et ennem teenistust me mõõtsime ära, inimesel oli jalg miibi ja siis pärast tervendusteenistust oli jalg pikemaks kasvanud. Või kuidas siin 2000.-te aastate alguses oli näiteks selline tervendamine, kus inimestel hambaaugud täitusid, tähendab, kas see on võimalik meditsiinilises mõttes. Nii nagu osad hambaarstid ütlesid, et nad siiski soovitaksid nendel inimestel päris hambaarsti juurde minna. Aga eks tõenäoliselt ka paljud asjad, kui me haigustest räägime, et seal on nii-öelda see psühhosomaatiline moment ja kui sealt mingit leevendust saab, siis on väga võimalik, et mingisugused sümptomid kaovad. Kas on inimest võimalik nii-öelda vabastada Aitsist, vähist ja paljudest muudest asjadest, see on juba ma ütleks selle kohta, et see on juba usu küsimus. Aga inimese usk on ju imeline. Usujõuga tehakse väga paljusid asju. Ma ei oska nagu muud midagi öelda, et see on väga huvitav selline religiooni valdkonda usu valdkonda kuuluv nähtus, aga kui inimestel on väga tugev usk siis noh, jumal teab, mis juhtuda võib. Sest et nüüd on noh, ütleme nagu samasse kategooriasse ja mis puudutab just nimelt konkreetselt elusana liikumist ja sellist õitsengu, teoloogiat või eduteoloogiat, kuidas seda nimetatakse. Aga ongi see, et inimestel on olnud konkreetne vajadus mingi konkreetse asja järele ja kui nad palvetavad konkreetselt teatud asja, et jumal seal annaks, siis nad seda ka saavad. Aga et kui on soov olnud nagu ebamäärasem siis tulemus ei ole olnud ka sellima ja no loomulikult alati võib öelda, et kui palvevastust ei tule siis on lihtsalt usk nõrk olnud. Aitäh sulle tagasivaate eest usundiloolane Ringo ringvee ja me jätkame saates kristliku muusika tutvustamisega. Sõna saab Hannes Hermaküla, kes ka liitus omal ajal elusana liikumisega, lahkus Eestist, olles nüüd jõudnud siis juba aastaid tagasi kodumaale naasta. Kirikuelu. Tšaša keres on üks minu viimase aja huvitavamaid leide, keda kuulsin muideks esimest korda mõned aastad tagasi Raadio Tallinnast. Kodanikunimega Tšaša Maikel kärvers on 80. aastal sündinud Ameerika laulja, produtsent ja helilooja. Indiana osariigist pärit rulafänn. Viie lapse isa on oma 18 tegutsemisaasta jooksul juba 14 albumit välja andnud. Tema muusikastiili kohta on öeldud. Ta kombineerib traditsionaalse folkmuusikat teiste muusikastiilidega ja ebatraditsiooniliste kristlike teemadega. Kuigi tema viimane 2020. aasta album piis voolu välteria ehk rahu kõigile, kes siit sisenevad sisaldab hulga kristlikke hümne ja ülistuslaule, ei liigita mees end kristlikuks või sekulaarseks artistiks, vaid laseb oma muusikal iseenda eest rääkida. Juba kolmeteistaastaselt hakkas ta muusikat tõsiselt võtma. Noorena mängis kärves punkbändides ja enne kolledžit armus sellisesse omapärasesse muusikastiili nagu idaranniku räpp. Oma varajastes kahekümnendates hakkas mees kristlaseks ja see pöördumine sai läbivaks jooneks kogu tema muusikalises rännakus. Kuna mehele ei meeldinud kuidagi üldine muusikatööstus selle bürokraatia ärimaigu pärast leida koos partneriga oma plaadifirma Smuul Boys Records, mille alt hakkas oma albumeid välja andma. Tema naine kirjutas käsitsi albumitele peale ja sellisel kodukootud moel need soovijateni jõudsidki. George keresse kohta on öeldud, et see mees on tuntud sellepärast, et ta ei taha tuntud olla. Tema kuuenda albumi lav moor. Andes siinbitriin kohta kirjutas ajakiri Krist jäänitiitsid. Ei, et see on prohvetlik. Intelligentselt analüüsiv, valusalt inimlik ja igatsevad vaim. Minu arust võtab see kirjeldus hästi tška järeldusi muusikalise olemuse kokku. Seda albumit kiideti nii kristlikus kui sekulaarsest, meedias nimetati maamärgiks tema karjääris. Kaks aastat hiljem, 2013. aasta märtsis lasi muusik kahe nädala jooksul oma albumeid tasuta alla laadida. Hinda ei määranud, kuid kes tahtis, võis nii-öelda jootraha jätta kokku latti alla 161245 albumit ja annetati talle 71566 dollarit ehk umbes 65000 eurot. George annetas kogu selle raha kristlikule humanitaarabiorganisatsioonile World realif et aidata kaasa rahu ja taastusprotsessiga Kongo demokraatlikus vabariigis. Tundub, et mehele meeldib oma albumeid tasuta jagada. Sama trikki tegi ta oma 2015. aasta albumi kahu. Esimese nädala jooksul andis ta fännidele võimaluse tasuta alla laadida või siis aita untsist osta. Tasuta laaditi uut albumit alla 42000 korda. Ja kui nüüd kergarvutus teha, siis see võiks väärtusega olla üle veerand miljoni euro. Tema muusika on jõudnud filmidesse TVs Harredesse, Ameerika otsib superstaari saatesse USA spordimeediagigandi ESPN saatesse ja loomulikult ka Billboardi edetabelitesse. Tänane pala on tema eelviimaselt ehk 2019. aasta albumilt Guess laena. Laul nimega Klaus tähendab radar, ehk siis lähemal, kui vend on omamoodi pühendus jumalale. Pimedal päeval hüüan sinu poole. Oma kätel mind kanna. Ma ei lähe ilma sinuta, issand lähedasem kui vend sõber, kellele võib toetuda minu päästa. Jumal viisid mu koormad ristile. Ühelgi inimesel pole suuremat armastust kui surra oma sõbra eest ka siis, kui. Tänaseks ongi kõik mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Kuulmiseni taas tuleval pühapäeval õhtul kell seitse, kui jumal lubab ja me elame rahulikku sügisõhtut.