Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Seekordses saates räägime muusikateost, tere õigustest jumalateenistustel. Eesti kirikute nõukogul on autorite ühinguga leping, siis ei kata see ülekandeid internetis ning kirikut pole esitanud ka kasutatud autorite nimekirja. Me oleme seda küll küsinud, aga seniajani pole meil õnnestunud seda eriti saada. Ja Me oleme jaotanud seda raha, kuna see on suhteliselt vähe. Me oleme jaotanud seda nii-öelda kirvemeetodil, ehk lihtsalt lisanud selle raha meie üldisse potti, mis tuleb raadiotest. See ei ole küll õige päris aga samas kui ei ole repertuaari meie ülesanne ikkagi tasu ära jaotada, isegi kui ta alati ei lähe päris täpselt lähemalt autoriõiguste tagamisest kirikus, räägib Autorite ühingu tegevdirektor Kalev rattus kes muuhulgas tunnustab kirikute nõukogu, sest et autorite õigusi tagav leping pikka aega kehtib. Kirikuloolase Priit Rohtmetsaga tuleb seekord juttu adventistidest. Nis adventistide puhul on, on ilmselt oluline välja tuua on siis inimese selline noh, vaimse ja hingelise ja ja füüsilise tervise sümbioos või ühendused, et rõhutatakse, et need on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu rõhutatakse ka tervislikke eluviise. Alustades muidugi alkoholi pruukimise keelust ja kõigest sellest aga lõpetades ka lihtsalt toitumise ja kõige sellega. Saate lõpuosas tutvustab gospelmuusikahuviline Hannes Hermaküla kristlikku bändi Graystafaray. Me räägime seekord kirikuelu saates kuidas öelda May sel teemal või see on autoriõigused ja muusikateoste kasutamine jumalateenistustel jumalateenistuste ülekannete puhul internetis ja meil on stuudios Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev rattus, tervist, tere õhtust. Kui me räägime autoriõigustest, siis kuidasmoodi see tavapäraselt toimib, et mismoodi seda süsteemi üldse kirjeldada? No üldiselt mulle meeldib see professor Heiki pisuke ise, kes on meie autoris isa lause, et kõik me oleme autoridant, kahjuks me kõik ei tea seda ise. Aga kui täpsemaks minna, siis osa inimesed on need, kes loovad midagi. Ja kui teised inimesed seda loomingut kasutavad, siis nende puhul võib ka öelda, et nemad on autorid ja autoritele teadupoolest on omad õigused, need õigused loetletud autoriõiguse seaduses. Kui ma nüüd lähme konkreetsemalt siin kirikutes kasutatava muusika juurde, siis noh, kirikutel tavaliselt tekib mingisugune kohustus järgida autori need õigused, mis on seotud autori teoste avaliku esitamisega. Ehk kui jumalateenistusele või mingitel muudel ütleme, kirikus toimuvatel üritustel kasutatakse muusikateoseid, siis ma täna tõesti räägiksime muusika teostest, mitte teistest teostest, teoseid on tegelikult ju väga palju. Siis on vaja järgida selliseid nõudeid, mida autoriõiguse seadus ütleb. Esiteks algab kõik sellest, et selleks, et kellelegi võõrast teost kasutada vaja saada selle isiku käest luba. Praktikas muidugi tähendab seda, et kui maailmas näiteks on Eesti Autorite ühingu poolt esindatud kuskil neli miljonit muusikateose autorit siis on ilmselt ilmvõimatut igav muusikateose kasutaja hakkaks keegi need nelja miljoni käest luba küsima. Et see asi oleks lihtsam ühelt poolt nii autoritele kui ka teose kasutajatele, siis ongi sellised organisatsioonid, mida nimetatakse kõnekeeles autorite ühingud. Ehk kui autor tahab, et tema õigus esindaks läbi ühingu siis taastub ühingu liikmeks ja ühing esindab kõiki neid autoreid, kes on siis ühingu liikmed või siis teiste riikide autorid, kellega siis vastava maaühing on sõlminud sellise niinimetatud vastastikuse esindamise lepingu. Kasutada omakorda selle asemel, et otsida nüüd mööda maailma autorid taga saavad sõlmida ühe lepingu, näiteks siin Eestis Eesti Autorite Ühingu ja läbi selle ühe lepingu saavad nudki praktiliselt kõigi nende minu poolt mainitud nelja miljoni autori teoste kasutamise õiguse. See kasutamise õigus on muidugi noh, erinev, nagu ma ütlesin, kirikutel on reeglina vaja ju, mida vaja nimelt õigust teose avalikuks esitamiseks. Aga noh, teistel kasutajatel võivad need õigusega muid vaja minna näiteks teler, raadiol on vaja teoste edastamist oma programmis ütleme siis kaabellevivõrku, teil on vaja teose taasedastamist oma oma võrku kudes internetiplatvormidel on vaja siis teose kättesaadavaks tegemise õigust, need, kes tahavad salvestada mingit teost muusika teostumist, mõtlen siis nemad peavad saama jälle õiguse teose produtseerimiseks ehk salvestamiseks. Aga ma tahaksin siinjuures, Ta on juba kirikutes, siis ma tahaksin teha väga sügava kummarduse Eesti kirikute nõukogule. Nemad on tõesti üks selline, minu meelest väga lugupidamist vääriv organisatsioon, kes pöördus ise täiesti vabatahtlikult Eesti Autorite ühingu poole ja sellest on juba kuskil 20 aastat möödus, ütles, et kuulge, et meie kasutame muusikat, me tahaksime, et kõik oleks seaduspärane, õiguspärane tahaksime teiega lepingut sõlmida, et me saaksime kõik õigused kaetud. Me olime muidugi ausalt öeldes üllatunud, sest meie kogu aeg mõtlesime, et noh, ega siis kirikus mängitakse Bachi või ennelit. Et ega seal siis noh, pole väga vaja seda luba saada, sest teadupoolest autoriõiguse ajalise piiranguga kehtib ainult autori eluaeg pluss 70 aastat autori surmast. Autori surmast on möödas juba rohkem kui 70 aastat, siis ei ole vaja enam selle autori käest ema teostjagaduseks luba küsida. Kirikute nõukogu teatas meile, et ei me kasutame ka ikka veel praegul kaitstud autorite teoseid, isegi veel elavate autorite teosed ja. Me olime muidugi väga liigutad, ütlesime, et jah, me oleme loomulikult nõustele load andma aga et tasu osas meie nüüd teile küll midagi ette ütlete, öelge ise paljud oleksite nõus siis kõigi Eesti kirikute eest ühes aastas maksma ja me saime kokkuleppele. Ja noh, see tasu on vahepeal küll natukese tõusnud võrreldes selle esimese lepinguga ja see initsiatiiv tuli tegelikult jälle kirikute nõukogu poolt, müts maha nende ees. Ja praegu on, kui rääkida tasust ja raha on alati see asi, mis tegelikult inimesi väga huvitab siis praegu maksavad kõik eesti kirik kud läbi Eesti kirikute nõukogu sõlmitud lepingu autorite muusika avaliku esitamise eest 266 euri aastas. Aga see oli vanas rahas 4000 krooni, siis kui veel see kokkulepe seal Omarale sõlmitud No kas sellest rahast midagi tõepoolest ka heliloojate, nii jõuab? No loomulikult jõuab, aga küsimus on pigem selles, et kui palju see osa on, siis mis jõuab sellepärast et kasutatakse päris paljude autorite teoseid ja üks asi, mille puhul muidugi ma võin natukse sõrme viibutada ütleme siin selle lepingupartneri kirikute nõukogu poole ei ole kahjuks saanud nende poolt kasutatavate teoste autorite sellist, noh, ütleme nimekirja ehk repertuaari, mida me saaksime jaotada siis perrautor. Me oleme seda küll küsinud, aga seniajani pole meil õnnestunud seda eriti saada. Jaotanud seda raha, kuna see on suhteliselt vähe. Me oleme jaotanud seda nii-öelda kirvemeetodil ehk lihtsalt lisanud selle raha meie üldisse potti, mis tuleb raadiotest. See ei ole küll õige päris. Aga samas, kui ei ole repertuaari, meie ülesanne on ikkagi tasu ära jaotada, isegi kui ta alati ei lähe päris täpselt. Kas tegelikult peaks siis olema niimoodi, et kui toimub jumalateenistus, seal mängitakse muusikat, lauldakse, et siis see info, millist, kelle teost mängiti see peaks tegelikult Autorite ühingu nii ka jõudma. Nii on ka meie lepingus kirjas tegelikult ja me isegi oleme siin pidanud kirjavahetust sel teemal, et kui tõesti oleks arvestada see summa suurust, et me räägime alla 300-st eurost aastas, eks ole, siis kui kõik autorid võiks nimekirjas, siis ilmselt, et meie arvutiprogrammis tasu jaotab peale kahte komakohta enam ei jaota seda summat lihtsalt. Aga et kui me saaksime kasvõi top 10 nendest autoritest, keda mängitakse näiteks Piret Rips, tuleb mulle kohe esimesena meelde, kes kindlasti väga palju mängitakse. Aga noh, me ei saa ka päris nii-öelda omavoliliselt seda jaotust teha, võeti siis nii-öelda taevast, mingid nimed ütlevad, vot teie nüüd saate selle tasu endale, nii et me oleksime väga tänulikud, kui me saaksime selle informatsiooni. Kuidas nende kirikutega, kes ei kuulu Eesti kirikute nõukogusse kas neil on omad lepingud? Te olete ühinguga, ausalt öeldes ei ole ja tõesti on ainult kirikute nõu meil selline leping ja ma ütlen ausalt, et ära, et me ei ole ka väga jälitanud nüüd neid erinevaid konfessioone me usume, et tegelikult ju kirikuinimesed peaksid olema kõige rohkem, ütleme südametunnistuse selle asja juures on me loomulikult võtame hea meelega kõik ettepanekud lepingu sõlmimiseks vastu, ei ütle mitte kellelegi ära. Ja ei kavatse kellegi käest mingisuguseid hiigelsummasid küsida ka hingehinda. Siis me saame aru, et kogudused ei ilmselt väga palju rahas, ei suple. Aga ega neid noh, nagu öeldakse, jälita. Kas seda üsna soodsalt raamlepingut on ka ära kasutatud, mõnes mõttes kontserdite puhul. Muusikud, kes teevad oma kontsert, uurid kirikutes? Jah, see oli nüüd see asi, millele ma oleks ka ise jõudnud, et see meie leping hõlmab tõesti, ainult ütleme siis noh, teenistusega seoses olevat muusikat, et kui näiteks mingisugune noh, ma ei tea, kes võib olla Eesti Kontsert, Tallinna filharmoonia, kes iganes teeb kuskil kas siis Kaarli kirikus Jaani kirikusse kontserdi, siis see ei ole enam kirikuasi, see on juba selle kontserdikorraldaja asi sõlmida meiega leping ja üldiselt nad ka sõlmivad meil, ütleme kirikukontsertidega noh, väga probleeme ei ole, Nad reeglina tulevad, sõlmivad lepingu, esitavad aruande, maksavad tasume saamisele, tasuga jaotad vastavalt nendelt saad aruannetele. Aga ma ütlen, et see on juba teine leping ja see nagu ei puutu aga sellesse kiriku nõu lepingusse. Tõsi küll, meil on näiteks Tallinna Jaani kirikuga on veel eraldi leping. Et kui nemad kasutavad muusikat, siis kui ma õieti mäletan, see tasu määr oli vist mingi kaks, kaks euri per kontsert oli, mida nad vist maksid. Aga see on siis tõesti siis, kui kirik nüüd ise kogudus, õigemini on ise korraldaja. Aga muude korraldajate puhul on jah, need korraldajad, need, kes on kohustatud need lepingule, mitte kirikut. Mis juhtub siis, kui teenistus peetakse vabas õhus. Laulatus mere kaldal? Matmistalitus surnuaial, kas leping? No meie tegelikult oleme ikkagi lähtunud sellest, et kui see jumalateenistus on ikkagi selles konkreetses kirikus endas toimumas ja kui me räägime nüüd laulatustest ja matustest, siis me oleme nagu käsitlenud neid nagu pereringis või ütleme, mitte nii-öelda avalikku esitamisena, mis on nagu erand autoriõigusseadus, kus öeldakse, et oma pereringis lähimate tuttavate sugulaste ringis toimuvad muusikakasutused on, on tegelikult ütleme vabad, nende puhul ei ole vaja küsida luba ega maksta tasu. Tõsi küll, see on nüüd meil Eestis siin meie oma praktika, mida me oleme kasutanud, ma tean, et näiteks meie kolleegid Rootsis korjavad iga matusepealt ka ühesõnaga tasu. Meie seda teinud ei ole ja noh, see on praegu meie nii-öelda juhatuse otsus olnud, ma ei tea, mis edasi saab, meil valiti uus juhatuseks, siis uus juhatus võib-olla peab seda üle vaatama, aga noh, minu meelest võiksime sellised üritused. Kuigi jah, meil siin Eestis on need pulmad ka suhteliselt ju tagasihoidlikud, isegi kui on meil mingi sadakond inimest või isegi paarsada inimest, siis see on meie arvates väga suur pulm. Aga mul on näiteks oma Armeenia ja Aserbaidžaani kolleegidega olnud sel teemal, vestlesin seal, kui seal pulmas on 3000 inimest näiteks või 4000 inimest siis see on juba nagu pool meie väikest laulupäeva kuskil maakonnas. Kuidas on nüüd jumalateenistuste edastamisega internetis, alates kevadest tehakse seda rohkem, seda muidugi tehtud ka juba varasemalt internetis kantakse jumalateenistusi otse üle, jah, olgu siis Facebook live is või, või Youtube'is. Seal on veel mitmeid eri platvorme selleks kas autoriõigused internetis edastamiseks sedasama jumala edastamiseks, mis võib-olla tõesti toimub siinsamas saalis on lepinguga kaetud ja, ja autoriõigustega on asjad korras või mitte. Siin on nüüd jälle erinevad asjad. Esiteks meie leping, mis on sõlmitud, on ju aastast 2002, kus nagu sellist internetis laialt levinud. Ta vist nii väga veel ei olnud. Meie lepingus on ka otsesõnaliselt öeldud, et näiteks ei teles raadios ja internetivõrgus arvutivõrgu, see ütleme kasutamine ei ole selle lepingu objekt, et see on nagu välja jäänud sellest. Kui me räägime nüüd nendest suurtest platvormides nagu näiteks Facebook ja Youtube ja ütleme, kui seal toimuvad siis nende teenusepakkujatega nendega meil lepingud sõlmitud ja tegelikult nemad vastutavad selle eest, et leping oleks olemas, tasud oleksid makstud. Kui nüüd oleks tegemist tõesti nüüd mingi konkreetse Eesti oma platvormiga, ma ei tea, kui kirikute nõu näiteks oleks oma mingisugune platvorm, siis oleks muidugi korrektne, kui ka seletatud oleksid õigused klaaritud meiega. Aga del teemal meil praegu veel mingeid läbirääkimisi ei ole peetud ja ilmselt on see ka edaspidi mõeldav ja tehtav. Aga siin me ootaksime ka muidugi hea meelega. Ütleme nüüd kirikute-poolset initsiatiivi, sest ega me päris täpselt nagu ma ütlen, et ei tea ka, kui palju neid võrgupõhiseid või siis mingi muu võrgu kaudu levitada, vaid asja iseenesest on. Youtube ja Facebook vist filtreerivad väga hästi välja, kui nad avastavad mingi autoriõiguse rikkumise ja ütlevad, et see või teine video sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja ja siis isegi piiratakse selle levikut. Nad teevad seda siis tavaliselt vähemasti praeguse praktika põhjal tehakse seda niinimetatud nutistanud town, et anna teada ja siis me võtame maha. Seda päris ise ei tee. Muidugi siin taga on suuremad plaadifirmad, kes ütleme, hoiavad silma peal suured muusikakirjastajad, noh, nemad on need, kes siis ütlevad, ei, seda ei tohi sinna üles panna, aga noh, sellega on ju Youtube'i. Me kõik, kuidas sellega on, et täna võetakse maha Homan lell üleval, seal see asi ja nüüd just on tulemus Euroopa Liidust uus direktiiv, mis käsitleb just nimelt seda võrgukasutajad, et ütleme, õigusliku regulatsiooni. Ja seal tahetakse muidugi nendele internetiteenuse pakkujatele rohkem nagu vastutust panna. Aga noh, see peab meie seadusesse olema sisse kirjutatud järgmise aasta juunikuuks, nii et praegu töö sel teemal alles käib ja ma ei tahaks siin väga palju sellel teemal tere anda. Kuidas nüüd meil Eestis hakkab nüüd see, ütleme võrgu kasutajate regulatsioon olemas? Aga see on siis selline lahtine ja kirikute poolt ka läbi, rääkimata teema autorite ühinguga. Jah, praegu on see küll niimoodi, aga ma tahaksin veel kord rõhutan, ma ei kahtlusta sugugi meie meie kirikuid tahtluses autorite õigustest nii väga üle sõita, lihtsalt võib-olla praegu pole lihtsalt selleni jõutud ja siis tegelikult kõik see koroona ütleme, garantiinid, piiranguid ja need on tegelikult suhteliselt ikkagi värsked asjad veel, eks, iga asi võtab natuke aega, et nii-öelda atra seada. Kas kindlam on siis kasutada ikkagi Bachi ja Handelit ja Martin Lutheri loomingut, et siis on kindel, et kellelegi nii öelda varba peale ei astu ja kellegi õigusi rikkuv? Siin on jälle teine teema, ma alguses rõhutasin mee esindama autoreid, aga on olemas ka selline, ütleme, õiguste omajate grupp nagu esitajad, ehk need on nüüd need siis, kes laulavad, mängivad mingit pilli. Ja nende õigused on täpselt samuti asjaga seotud. Ma jään siin vastuse võlgu, kas näiteks esitajad, et meil on olemas selline organisatsioon nagu Eesti esitajate liit, kas Eesti esitajate liidule, kirikute nõukogul või mingil teisel kontseptsioon on nendega lepingut sõlmitud või mitte, ma seda ei oska öelda. Tuleb mõelda ka selle peale, et üks asi on jah, autor võib-olla ammu surnud ja ta on kaitsmata aga võib-olla teose esitus, mida näiteks kasutasin lindi pealt kuskilt mahamängimiseks või võrgust kas või võetav muusikapuu, et nende õigused võivad seniajani veel kehtivad olla. Kui palju autoreid üldse ühel teosel võib olla? Oleneb sellest, kas tegemist on instrumentaalteosega või tegemist on ütleme siis sõnadega teosega tavaliselt muidugi meie klassikaline näide on see, tegemist on muusika autoriga, tegemist on sõnade autoriga siis võib mängu tulla veel arranžeerija ehk see, kes teeb sellest esialgsest teosest siis mingisuguse omapoolse arranžeeringu, mis ta põhimõtteliselt toimuma ka muidugi esialgsete õiguste omajate ehk autorite nõusolekul. Siis reeglina kipub olema niimoodi, et kui võetakse mingi välismaa lugu, siis on keegi eesti autor, kes on teinud sellel eestikeelset teksti. Siis reeglina lääne lugude puhul vähemasti on olemas ka muusikakirjastaja ehk müüsid pabisher ja võib-olla ka veel allkirjastaja kirjastajad jaganud oma õiguste territooriumid maailma peale laiali, et kui originaal Pablishera istub näiteks Ameerikas sisendiks tema allkirjasta valmistuda Stockholmi ja tema siis näiteks omab Eesti territooriumil õigusi. Nii et tegelikult neid on päris suur grupp ja meie ülesanne ongi siis, kui me teame, kelle teosed on kasutatud ja ma annan selle eest tasu saanud ongi kõigile nendele õiguste omajate tasu ära jaotada. Kui me räägime vanadest kirikulauludest, siis võib-olla tõepoolest heliloojat enam ei ole. Sõnade originaal autorit ka enam ei ole, meie hulgas aga eestikeelse tõlke ja kas siis tegija või toimetaja võib olla ju elus? Kui on tõlke tegi elus, siis tuleb loomulikult saada tema käest luba. Kui tema on meie liige, siis meie leping katab juba seda. Kui ta ei ole meie liige, siis tuleks vähemasti autoriõigusseaduse põhimõtte järgi tema poole pöörduda ja küsida, kas ma võin sinu teost kasutada? Nii see seadus ette näeb, praktikas ma ei tea, kui palju seda tehakse. Ja praktikast tegelikult on ju niimoodi kah, et Eesti Autorite ühingus on praegu kuskil 5500 eesti autoreid, kes on meie liikmed tegelikult, kes on ka enam-vähem midagi muusikast kirjutanud, aga meie liikmeks tulnud nii et tegelikult leping meiega annab reeglina ikkagi õigused kasutada. Aga ma tahaksin öelda, et ega iseenesest ei pea ju kasutama seda kaitsmata muusikat. Ütlen veel kord. Leping meiega annab õiguse kasutada kõigi meie poolt esindatud autorite muusikat ja see tasu, mida me oleme seniajani ja siis nagu küsinud selle eest ei peaks olema selline kellelegi kaela murrab. Nii et kasutage julgesti Eesti muusikat. Eesti muusika minu arvates on maailmatasemel muusika ja seda tuleks ikka kasutades, kus seda veel kasutatakse, kui mitte Eestis. Ja teisipidi, et kui need autorid on autorite ühingu liikmed ja kui on ülevaade sellest, kelle palasid on esitatud, kelle muusikat on kasutatud siis seal võimaluse toetada neid samu heliloojaid ja sõnade autoreid absoluutselt. Täpselt nii see ongi ja ütlen veelkord, ega siis Eesti on niivõrd väike turg ja Eesti muusika. Kui me jätame suuremad, nimetasin kõrval, eks ole, nagu nagu Pärt ja Tüür, Tormis siis, eks see turg on ikka siin Eestis ega seda mujal, maailm on päris raske levitada. Sellepärast siit turult kogutav raha on nendele autoritele oluliselt väga tähtis. Aga ma ütlen veel kord, et kirikute nõukoguga sõlminud lepingu puhul ei ole, pigem see raha on nagu selline väga oluline. Aga ma ütlen veel kord, suur tänu kirik nõukogule, küsimus on ju selles, et asi oleks korrektne seadusega kooskõlas ja see praegu nende poolt on tõesti kõik korras. Aitäh selle olukorra tutvustamise ja kirjeldamise eest. Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev rattus. Aitäh ära kuulamast. Kirikuelu. Kirikuelu saates läheme edasi kristlike usuliikumiste tutvustamisega. Teame ju luterlased, teame katoliiklasi, õigeusklikke, aga neid on mitmeid. Kes Eesti usumaastikul tegutsevad? Adventistid tuleb täna juttu ja meie vestluskaaslane on kirikuloolane Priit Rohtmets. Tervist. Tere adventistid, millal nemad Eestisse jõudsid? No nemad jõudsid Eestisse 19. sajandi lõpul. Et see liikumine ise ei ole sugugi mitte palju vanem, esimesed sellised organiseerumise märgid on 1840.-test aastatest ja organisatsioonina, siis pandi talle alus 1863. aastal. Eestis esimene advent, ristimine toimub 1897. aastal Tallinnas. Et ta jääb siis sinna sellise äratusliikumiste Eestisse jõudmise esimesse etappi, b sinna 19. sajandi lõppu. Milliselt pinnalt tekib adventliikumine? Kõigepealt ta tekib Ameerika Ühendriikides. Ja võib-olla natukene tähelepanu tuleb pöörata ka selle organisatsiooni nimele seitsmenda päeva adventistid. Et ta on, on kantud kõigepealt Kristuse teise tulemise ehk sellise lõpuaja ootusest, see tähendab sealt tuleb siis see advent või see sa advendi mõistes ootuse mõiste. Sellele Kristuse teisele tulekule eelneb kohus, mis on oluline silmas pidada nimes võib-olla siis teine poolse seitsmenda päeva viitab siis sellele, et liikumine tähistab seitsmendat nädalapäeva ehk hingamispäeva siis laupäeval erinevalt valdavast osast teistest kristlikest kirikutest, sest et seda arvatakse olevat kooskõlas algkristliku korraga. Ja see omakorda toetub siis siis sellisele Seitsmenda päeva adventistide identiteedile, et et uuritakse piiblit. See nii-öelda usupuhastus on jätkuv ja piiblile toetudes tuleb siis ajapikku puhastuda ja puhastada sellist kirikliku traditsiooni ja kinnistunud ideid kõiksugu eelarvamustest, ehk siis see liikumine ja need arusaamad oleksid, oleksid kooskõlas algkristliku korraga. Nii et ta on selline piibliuurimise ja piiblipõhine liikumine. Kui me räägime, oodatakse Kristuse teist tulemist, siis sisuliselt arvatakse, et kohe-kohe on maailma lõpp. No päris nüüd apokalüptilise, eks liikumiseks teda ka nimetada ei saa, et tähelepanu ikkagi pööratakse ka sellele, mis milliste elu elab, kristlane siin siin maa peal ja praegu, et võib-olla sellest see tõepoolest see ootusaeg on oluline aga, aga selle ootusega kontekstis siis tuleb tähelepanu pöörata just sellele inimese uuestisünnile, jumalale pühendumisele. Need uuestisünnilood on olulised ja, ja äratusliikumisele omaselt muidugi ka ka tunnistused ja ja, ja kristliku elu elamine. Ja, ja siin võib-olla veel eraldi tasub rõhutada, mida adventistide puhul on ilmselt oluline välja tuua. On siis inimese selline noh, võiks öelda, et vaimse ja hingelise ja, ja füüsilise tervise selline sümbioos või ühendus, et rõhutatakse, et need on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu tõttu rõhutatakse ka tervislikke eluviise. Alustades muidugi alkoholi pruukimise keelust ja kõigest sellest, aga lõpetades ka lihtsalt toitumise ja kõige sellega sealiha söödavere toite ei sööda. On see on, see on jah, vähem ka tõepoolest, tõepoolest nii ja, ja, ja, ja siia lisaks veel siis ka kõiksugused nii-öelda ei ole näiteks abielueelsed, seksuaalsuhted ja homoseksuaalsed suhted siis siis selles adventistide liikumises sallitud, kes oli Helen vait? Tema oli üks adventliikumise, selliseid võiks öelda ideolooge või selliseid. Usutõdede paika panijaid, kellele toetutakse advent liikumas, siis tänase päevani neid põhimõtteid järgitakse, neid põhimõtteid kuulutatakse ka teenistustel. Nii et ta on selline keskne kuju adventistide liikumises. Kui nüüd natukene veel sellest Eesti ajaloost rääkida, siis siis Eestis nad küll 1897. aastal viivad läbi esimesed ristimised, aga siingi on näha, et just 1905. aasta järel, kui hakkab ilmuma kõigepealt kuukiri siiani vahimees. Ja eriti just 1900 seitsmeteistkümnenda 18. aasta järel asutakse nii-öelda organisatsioonina tegutsema, et 1900 seitsmeteistkümnenda aasta juulis vas moodustatakse seitsmenda päeva adventkogudust Eesti ühisus. 1918. 19. aastal elatakse läbi ka juba esimene sisemine kriis, kus seal isikute vahel tekib väike lahkheli ja Tallinna ja ja Tartu kogudused. Seal tekib väike lõhenemine, mille tulemusena 1900 kahekümnendatel aastatel tegutseb ka teine adventkogudus või adventliikumine Eestis millele tõmmatakse pidurit 1934. aasta järel, kui siis Eestis viiakse läbi riigipööre ja sellist usulist maastikku, kui hakatakse natukene enam kontrollima. Näha on, et juba juba 1900 kahekümnendatel aastatel on on liikumine elav ja ta kasvab, nii et 24. aastal on liikmeid 1120 8930. aastal juba 1474 ja ja 1940.-ks aastaks on ületatud juba siis 2000 liikme piir. Ja kasvab ka koguduste arv, nii et omariikluse lõpus on tegutsemas lausa 38 kogudust. Milles, tõsi, nõukogude ajal jääb, jääb järele vaid 13 esialgu, nii et see liikumine võimude poolt, et nii nagu ka teised äratusliikumised leiab piiramist. Tõsi, esialgu liikmete arv lausa kasvab ja adventkoguduse puhul on ehk huvitav ära märkida ka see, et 1946. aastal ehk siis nõukogude aja algul antakse välja uus lauluraamat, adventlaulude lauluraamat. Aga, aga 40.-te aastate lõpul juba hakatakse siis ära võtma kirikuid. See jätkub ka 1900 viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel kus jäädakse ilma siis just nendest omariiklusaegsetest kirikutest, mis sageli on väga-väga moodsad. Olgu siis näiteks Pelgulinnas asuv või, või Tartus Lille tänaval asuv kirikuhoone. Ja see kulmineerub siis 1900 kuuekümnendatel aastatel sellega, et et nende tegevus lühemaks ajaks üleüldse lõpetatakse. 60.-te aastate algul, tõsi, 60.-te aastate lõpul saavad nad nad siis uuesti tegutsema asuda, aga, aga, aga nendega on nõukogude ajal võimudel üksjagu tegemist, alustades juba sellest et valdavas osas nõukogude ajal ju käidi tööl ka laupäeviti ega koolis laupäeviti, mistõttu siis tekkis atlentistidel sellega alatasa probleeme. Ja miks nad sellest laupäevast nii kõvasti kinni peavad? Sellepärast, et see on selline, nagu öeldud, selline nii-öelda arusaam algkristlikust, et korrast, et et see pühapäeva peale nihutamine on toimunud alles kristliku kiriku ajaloo käigus. Et selline varajane pärimus siis paigutab teenimise seitsmendasse päeva ja nädalat nädala lugemist, siis alustatakse pühapäevast, nii et see seitsmes päev ongi siis just laupäev. Ja kui arvukas praegu adventliikumine Eestis ka siingi erinevad need arvud, et mis, mis arvud annab liikumine ise ja, ja mis arvud on siis rahvaloenduse andmed. Et Adventist on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1194 nüüd siis nende oma oma andmed on pisut kõrgemad. Aitäh selle ülevaate eest adventistide eest Eestis. Priit Rohtmets, kirikuloolane. Kirikuelu. Möödunud aasta Eesti kirikute nõukogu aruande järgi on adventistide kogudusi. Siis 19 liikmeid 1342 ja vaimulikke 41. Nüüd on aeg avastada tänapäevast kristlikku muusikat. Ansamblist nimega Graystafaray räägib lähemalt gospelmuusikahuviline Hannes Hermaküla. Raystafaari on kristlik rege bänd, mille südameks on ordineeritud pastor maak Moor. See kirju minevikuga nüüdseks uuestisündinud kristlane oli enne rastafaari usku. Pärast Jamaical elamist hakkas ta kanepit kasvatama ja tegi juba noorena tutvust alkoholiga. Siis liikus edasi nende meelemürkide pealt LSD ja kokaiini juurde. Omadega täitsa läbi, proovis noormees endalt mitu korda elu võtta. Kuni seitsmeteistkümnendal eluaastal hakkas kristlaseks mehe kannapööre. Pikad meditatsioonid aitasid tal üheksaaastasest narkosõltuvusest ja vägivallast vabaneda. See oli keeruline samm, kuna Jamaical on kanep osa religioossest avasta. Saareriigis elades huvitas Mark regest ja õppis ära patoysi dialekti ehk Jamaika kreol keele. Selle omapärase kõnepruugi, mis kõlab rege muusikas. 1989. aastal, esinesid oma esimese gospel lauluga. Seepeale ütles bassimees, et enam saiale rastafaarilane. Nüüd oled sa Crystafaariana, sellest ka bändi algne nimi Raystafaarian, millest hiljem sai lihtsalt paistafari. Nende esimene, 1993. aastal ilmunud album jõudis kohe Billboardi edetabelitesse. See haaras tookordse kristliku superbändi This siin droogi, peame truubi mäki tähelepanu ja Graystafaari saigi omale menuka produtsendi. Järgmised kaks albumit jõudsid samuti edetabelisse, üks oli lausa 32 nädalat järjest esimese 15 hulgas. Omapärase rekordi tegi bänd 2012. aastal oma esimese ülistusmuusika albumiga, mis kannab nime vägevueship, ruuts rullvaibal. Nimelt esimest korda Billboardi edetabeli. Natuke vähem kui sajandi pikkuses ajaloos tõusis kristlik album rege muusika kategoorias esikohale. See oli esimene pääsuke. Tänaseks on kokku veel seitsmelt albumilt jõudnud hittide esikohale. Kokku on üldse bändile ilmunud 29 albumit. Graystafaaria on esinenud üle maailma kõikvõimalikel festivalidel, televisioonis ja Ameerika presidendipallidele. Muideks, mine sa tea, võib-olla on neid näinud ka meie sportlased. Nad esinesid Eestile edukalt 2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys. Kokku on nad esinenud 35-l maal ja oma viimase kolme albumiga tuuritanud keskmiselt aastas 25 maad läbi. Nüüd nimetavad nad ennast sisseneris ehk muusikamiljonärideks. Mõne aastaga sai bänd niivõrd populaarseks omas nišis, et kaheksast liikmest tahtsid osad sekulaarsesse peavoolu üle minna. Bändi rajaja Mark oli aga selle vastu, jäi Graystafaari enda välja töötatud stiili omapärase segu, mille koosluseks on Ruts Dance hooli ülistusmuusika juurde. Mark ei olnud nõuska kristlikes evangeelsetes laulusõnades kompromissi tegema. Bändi lõhenemise aastal 1997 lõpetas ülikooli, ordineeriti pastoriks. 2003. aastal abiellus ta Trinidadist pärit abi joonud Claude truudi Henrietta pläkmeniga. Sellega rikastusmehe muusikamaailm veelgi. Lisaks sellele, et abi on, oli mõned albumid ise väljanud ja Graystafaaris laulnud. On naise isa, artistinimega, šoti Soka muusikastiili looja, mida tuntakse ka kalipso Soulina. See kõlab uskumatult, aga Avioonil on 24 õde-venda, kes kõik kasvasid üles metsas, kuna nende vanemad otsustasid ühel hetkel maalähedast elu elada ja kolisid piparkülast seitsme miili kaugusele loodusesse. Lapsed käisid seal kodukoolis. Aasta pärast abiellumist rajas Mark triini taadi postmodernistliku kiriku nimega käedroving ehk kogunemine mille iganädalasel palvekoosolekul käib ligi 100 liiget. Tänase muusikapala valisin nende 2018. aasta albumilt Original lav ehk originaalarmastus. Kuulete nimi, laulu, kus laulavad mõlemad abielupaarist Graystafaari solistid, mark, moor ja Avion, pläkman. Laul räägib nagu pealkirigi originaalsust armastusest. Enne Aadama ja Eeva loomist oli taeva seisa müstiline armastus. Ringi luusib saatan üritas eksitada kõiki, kes seda taevast tulnud suurt armastuse ministeeriumit uskusid. See on südameasi, sest jumal on armastus ja armastus on jumal. Osad inimesed teavad, mis neil on. Sest kui sa ei tunne armastust, ei tunne sa jumalat. Originaalarmastus otse loomsest originaalarmastust kohe algusest. Originaalarmastus minu südamepõhjast. Kristafovitš ja võitsin alla. Niisiis jääb saate lõpulugu käris armastusest rütmis. Mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast. Soovin rahulikku õhtut. Kohtumiseni taas järgmisel pühapäeval, kui jumal lubab ja me elame.