Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Luterlik kirik sai usupuhastuspühal juurde kolm uut kirikuõpetajat. Annely niimi, Katri Aaslav-Tepandi ja Ariel Süvari. Kõigi kolme tegevus vaimulikud, kuna ulatub kiriku müüride vahelt väljapoole, olles kaplani või hingehoidjana ametis haiglas, politseis või hooldekodus. Eriti, kui me mõtleme tänast päeva, kus me oleme siin. Ma ilmselt pandeemia küüsis. Kirik ei saa jää juba kevadel ei saanud jääda ainult oma müüride vahele, et see ongi see vaimuliku teenimine või kiriku ühiskonna teenimine. Et me läheme välja, uurime ka, mida arvavad noored preestrid, abielu referendumist ning vihakõne kriminaliseerimine, sest Eestis ajaloorubriigis tutvustab kiriku Lorne Priit Rohtmets. Vennastekoguduseliik kummist. Kristliku muusikavalikus on Hannes Hermakülal, seekord Ashley kliivlat. Kirikuelu saates on mul hea meel öelda tere ja palju õnne uutele preestritele, kes ordineeriti Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus usupuhastust pühal. Need preestrid on nüüd siis kolm, kes jätkavad tööd kirikus, varem olid nad kas diakonit või, või muidu ka juba aktiivsed kiriku töötegijad, aga meiega on siis liitunud preestrid Katri Aaslav-Tepandi. Tervist. Tere, Anneli. Nii tervist. Ja Ariel, Süvari ere. Kui ma vaatasin seda meediakajastust Postimehes pildigaleriid siis seal oli pealkiri, et Urmas Viilma Ortineeris kaks naispreestrit muidugi ordineeriti kolm, kus oli siis kaks naist ja üks mees. Kas see naiste teema on jätkuvalt nii oluline ka kirikus, et et see, kui naine preestriks ordineeritakse või kirikuõpetajaks, siis noh, siis see on ikkagi sündmus, suursündmus. Ei ole ta kirikus, ta ei ole selline selline terav teema. Võib-olla mõnele inimesele üksikult on teema minule Katriale, ta oli väga suur teema, et me oleme naisega, meid ordineeriti preestriks. Aga kellegi teise vaatevinklist ei peaks nüüd küll olema erisündmus. Naiste ordineerimise teema puhul on ju tegelikult väga palju teadma, kust ja kuidas see käib. Millest see algab, miksi see, kui vaatame suhtarvu, et miks vähem küsimus ei ole ju kirikupoolne küsimus on inimesi endapoolne, on ta siis mees või naine, et ta peab läbima usuteaduse instituudi Joloogia teaduskonna metodisti seminari või teise bioloogia kõrgkooli esmase õppe sisel bakalaureusetaseme siis meie EELK põhikirja järgi peab talle läbima magistriõpe. Ja ta peab vastama pasteraal seminarid. Ja see on väga pikk ja põhjalik teekond õppimisteekond ja kui ollakse selleks valmis, siis Ongi viimane eksam, siis proministeerium ja siis toimubki siis ordineerimine, aga et kuna sellest ei teata ühiskonnas ja isegi kirikus ei teata, siis on selle ümber paga palju müüte. Meie ülesanne on müüte lahti rääkida, et tegelikult on elu palju lihtsam ja olukorrad on palju. Ratsionaalsemad. Need naised kuidagi eriliselt ennast tõestama tänapäeval vähemalt luterlikus kirikus ei pea, et samasugused tingimused, samasugune protsess on kirikuõpetajaks saamiseks Kanaistel. Täpselt ühtemoodi ja et soopõhist sissearvamist välja raamis kindlasti ei ole. Ja üldse selline teemad naisvaimulikke, noh, ma ei ütle, mees vaimulik samamoodi ei peaks ütlema naisvaimulik, et meil on vaimulikud ei ole naispreester meest, preester. Rehve eks ta kiriku poolt vaadates või ütleme, sellises niukses ideaalpildis tõesti, see võiks nii olla, aga noh, ma kujutan ette, et kas see pealkiri tolles Postimehes oli pigem ajendatud või, või inspireeritud sellisest ühiskonna ootustest või, või ühiskonna, sellistest eelarvamustest, et, et üks asi on küll jah, selline poliitkorrektsus, aga, aga teisest küljest nagu sellises salajases siukses emotsionaalses kontekstis on, on siiski inimestel ju mingisugused välja kujunenud arusaamad, mis, mis võib-olla ei olegi nii nagu ilusad ja viisakad ja võib-olla sellest ei ole ka see pealkiri ajendatud, aga, aga noh, tõesti jah, et kui nüüd, kui see küsimus on tõesti nagu kiriku poolt vaadatuna, siis ega meil seal vahet teha ei saaks paratamatult selge on see, et põlvkondadel on erinevus vanemal generatsioonil on natuke erinev vaata arusaamade erinevad hinnangud ka sellise ühiskonna jaotuse suhtes ja kui aeg läheb edasi, siis võib-olla need ka nagu Vormaadi muutvad. Võib-olla see teema muutub, aja jooksul jääb tahaplaanile, rohkem. Aga räägime teist, mida te teete värskete vaimulikuna luterlikus kirikus ja, ja ma nimetan teie ametid. Ja neid on palju, et mõnes mõttes juba need annavad aimu, millega üks kirikuõpetaja, kes saab äsja ordineeritud, tegeleb Ariel Süvari, sina oled siis Harku järve koguduse abiõpetaja aga samuti Tabasalus asuva pihlakodu hooldekodu hingehoidja siis Katri Aaslav-Tepandi on sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, on hingehoidja Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Anneli, nii on siis Jaani koguduse abiõpetaja Tallinnas kirikuvalitsuses arengukava, projektide juht ja politsei põhja prefektuuri abikaplan. No tundub, et päris lai spekter on see, mida üks, üks vaimulik peab tegema ja, ja kuidagi selline hingehoidlik teenimine, olgu siis tõesti hingehoidjana või kaplanina, tundub, et käib nagu ameti juurde. Ja kindlasti, eriti kui me mõtleme seda tänast päeva, kus me oleme siin ülemaailmselt pandeemia küüsis, et kirik ei saa ja juba kevadel ei saanud jääda ainult oma müüride vahele. Et see ongi see vaimuliku teenimine või kiriku ühiskonna teenimine, et me läheme välja. Me läheme inimese juurde, me läheme sinna, kus on kannatavad kriisis hädas inimesed ja, ja selles mõttes küll, et see vaimulik teenimine jätkub, et ma just täna hommikul mõtlesin, et, et mis on siis muutunud, võib olla muutunud, on see enese identity teed see küsimus ja see ka, et kui, kui teatakse, mida oodata näiteks haiglas minult on see, siis need haige ravil olevad inimesed, nende lähedased, meie kolleegid, et minult saab oodata Ta ka selliseid vaimulikke, Kuutalituse teenimisi, mis puudutavad siis ristimist, kuigi ristimis sain maga dialkunina teha ja tegingi haiglas, aga ka mis puudutab armulaua ja, ja ka pihitalituse läbiviimist ja need, need, need on need hästi olulised punktid, mõtlen hingehoiutöös. Katri Aaslav-Tepandi, nii et kogudust, sellist klassikalist kogudust sul põhimõtteliselt ei olegi. Mul on kaks kogudust, on Põhja-Eesti regionaalhaigla ja sotsiaalministeerium on minu kogudused ja seal oleme koos Ove Sander iga, kes on peakaplan ja, ja me olemegi käsitlemegi, sotsiaalministeeriumit oma kogudusena, kõik sealt töötavad ja kõik need, kes on meie allasutuste nimetame siis kliendid või patsiendid või et tegelikult, et me olemegi nagu Eesti ühiskonna kaplanid. Et see on meie, meie kogudus on kogu Eesti. Aga Ariel Süvari ja Annely, nii, teil on siis ka ütleme, kiriku müüride vahel kogudus olemas abiõpetajatena siis. Anneli on Tallinna Jaani koguduses ja Harku järve koguduses Ariel ja lisaks siis abikaplani töö politsei põhja prefektuuris, et kuidasmoodi, see vaimulik sinna politsei struktuuri passib. Politsei struktuuris on kaplanaat olnud ikka juba aastaid ja politseikaplan teenib politseid, politseinikke, politseiametnike abikaplanina. Minu minu põhiline selline tööteenimise võimalus on, on luua kontakte politseinikega, et luua siis see usaldus usalduspinnas ja seal kui nemad kuna nendel on, ma suudan neid aidata toetada milleski, et siis mul oleks alust nende ellu Rõngu rääkida ja hingehoidliku tööd teha. Aga kogudus ütleme müüride vahel, et et ma juba oma oma loomusest juba nööride vahel väga ei püsi, et neil on väga suur kogudus ja minu töö jätkub, olin ennem diakon. Nonii, koguduses nüüd on abiõpetaja, kogudusega liitub aastas 80 kuni 120 inimest, siis ütleme, et mina nagu oma oma rollina näengi, seda oma võimalusena läbi Toomamissa teenimise läbi leeri, leerilaagrite töö, Nende inimeste kaasamist rohkem, aga mitte tingimata nende inimeste müüride vahele toomist, vaid väljendite otsimist, kogukonda ja üks minu selline suur töö millega ma tegelen Jaani koguduses on sotsiaalrestorani loomine, mis on siis ka ikkagi nööride vahelt välja. Aga selline diakooniatöö uue vormi loomine, sihtgrupiks on noored ja teine on siis need, kes on meil veri kaudu ja ristimise kaudu kogudusega liitunud ja tahame toetada noori, siis ellu kutsuda sellised vormid, kus me saame teha süüa, teha koostööd, luua võimaluse noortele töökasvatuseks ja sõpruse tutvuse loomiseks mitte ainult siis kasumi ja tulemuse saavutamiseks, vaid kogukonna kogukonna loomise näol. Ja siis muidugi pakkuda süüa inimestele. See on tegevus, kus tänalas selgumas. See kõlab ambitsioonikat just restorane, et oleks einelaud söökla kiosk aga restoran. Eks ole ambitsioonikas, on hea. Ariel Süvari teenimine Harku järve koguduses abiõpetajana ja Tabasalus, pihla kodus, hooldekodu hingehoidjana. Kuidas neid võrrelda? Jah võrdlus võib olla paras väljakutse. See pihla kodus töö on, on ju väga konkreetne ja see on seal väga mahukas ja ma nagu igal sammul tajun ka seda, et, et see mida mina ka oma piiratud ressursiga suudan sellele nendele inimestele nagu anda või lihtsalt juures olla, et seal on ikkagi väga pisku see, võrreldes sellega, mida nad vajaksid. Aga üks asi, mida võib-olla võiks võrrelda või mis mind on nagu natuke mingis suunas nagu aidanud mõtelda, on see et kui sa liigutad seal hooldekodus, siis ega see töö ei ole selline, et et noh, et sul on mingisugune kabinet, kus sa istud ja siis noh, umbes stiilis, et, et kui keegi tahab, nii-öelda tunneb, et tema hingega nagu halvad lood, siis ta tuleb sinna kabinetti ja siis ta saab sealt hingeabi. Et see on nagu absoluutselt vastupidine, et minu töö on tõepoolest selline, kus ma käin läbitubasid ja küsin lihtsalt seda, kuidas inimestel läheb või kuidas ta ennast tunneb või. Alati ei teki ka sellised pikemad vestlused ja, ja, ja mõnikord on lihtsalt selline noh, niisugune hetk päevas, aga, aga, aga jah, teinekord sa istud inimese juures, seal veedad temaga pool tundi või isegi tund aega ja räägid erinevatel teemadel ja võib-olla jõuad ka nagu hinge hoidlikel või selliste klassikaliste hinge hoidlikele küsimustele igaviku sellistest asjadest või jumalast. Aga noh, see on ka inspireerinud võib-olla sellises kiriku kontekstis selles suunas nagu mõtlema, et et noh, kuidasmoodi siit nagu välja minna, millisele uksele siin nagu peaks kirikust välja hor koputama mitte siis seda, et ootad siin nagu noh, nii-öelda jutumärkides kabinetis siis kirikusaalis, et nad tuleksid ja siis nagu nagu tuleksid oma murega ja siis nad issand, mis oleks ju imelik, kui see niimoodi oleks, aga see ei ole ju niimoodi. Et, et noh, see kuidagi on ärgitanud ka mõteldes selles suunas, et kuidasmoodi on võimalik siit nagu ruumist välja astuda ja jõuda nende inimesteni. Aga noh, Akkar kirik on loomulikult alati olnud nagu natuke teistsugune või just see idee sellest, et see on täiesti nagu kogukonna kirikuid. Katre ennem ütles seda, et tema on terve eesti vaimulikult, siis testisin, Archer, me ikkagi tahame rõhutada seda, et siin kirikuõpetaja on kogu selle kogukonna kirikuõpetaja ja sellised, nagu me näeme ka seda, et inimeste arvu oluliselt suuremana. Aga see küsimus, et kuidas nagu jõuda nendeni, et see on, see on igapäevane nagu töö, et noh, praegu loomulikult näiteks konkreetselt me ju tegeleme sellega, et kuidasmoodi ette valmistada koolile siin advendi kontekstis mingisuguseid üritusi või selliseid lastele võimalust nagu kirikus kohtuda ja mis loomulikult nagu on, praeguses olukorras on aga äärmiselt suur väljakutse, et kas, kas see on võimalik ja, ja millises mahus. Aga aga just, et, et see idee siin kirikus on ikkagi igal sammul välja ulatuda, aga teine asi, mis kindlasti on nagu just õpetaja pädevuses ja, ja mida mina nagu näen, et mis on nagu hästi oluline vaimuliku jaoks on see, see sõnum jumalast sõnum armastavast jumalast peab jõudma tõesti iga koguduse liikmeni ja, ja see ei ole mitte midagi sellist, et ta korraks tuleb pühapäeval siia vaid see sõnum peab olema midagi sellist, mis, mis neid Need liigutab, puudutab ja, ja paneb välja poole ka ise seda sõnumit elav väljapoole jagama seda rõõmu, mida nad siin isekeskis kogevad. Paar päevakajalist küsimust, ka abielureferendum noored kirikuõpetajad, äsja ordineeritud Katri Aaslav-Tepandi, Annely nii, Mariel Süvari, mida arvate abielu referendumist? Ma tulen tegelikult ühe ühe teema juurde korraks tagasi, enne kui ma sellele küsimusele vastan, sellepärast et kui ma räägin sellest, et kogu eesti vanemkaplan või et sellel on väga selge ülesanne haiglate ja hoolekande kaplanaadi, meie eesmärk on see, et hingehoid, hingehoiuteenus, hingehoidjad oleksid nii hoolekande kui meditsiinisüsteemi lahutamatu osa, see tähendab seda, et hooldekodudesse oleksid tööle saadetud hingehoidja, et me oleme saanud 15.-st sooled kudesse saata suurimasse, et haiglates oleks hingehoidjad, et psühhosotsiaalne tugi oleks olemas igas haigusstaadiumis iga see, ütleme ka vanurid puhul igas hooldekodus üksinduses ja, ja seesama see hingehoiutelefon, mis nüüd käima läinud mida siis kapla nad koos Tartu teoloogia Akadeemia toimetab. Et need on need asjad, mis puudutab kogu Eesti rahvast, Eesti, meil on, ütleme, üle 20000 inimese hooldusel, hooldusasutuste sügaveringsetes erinevad on siis üldhooldus ja erihoolekanded, haiglates on ja see, see emotsionaalne kitsikus, mis tegelikult on Nendel inimestel. Et see ongi see hingehoiu ju teema ja see on ju tegelikult ka kiriku teema, mis ma räägin, et kirik minema välja ühiskonda, ta läheb seal kannatava inimese juurde. Et ma hästi oluliseks pean seda, seda selgitust praegu. Aga kas ma nüüd vastan siis sellele küsimusele ka selle abielu referendumi puhul ja ma olen hingehoidja ja ma tunnetan oma oma rolli hingehoidjana lepitajana ja, ja see, mis meie ühiskonda lepitaks, mina praegu hetkel ei tea ja ma ütlen endale tõesti, ma ei oska vastata. Ja, ja ma olen mõelnud selle endale jaoks selle teema küll lõpuni. Ja mis puudutab üldse seda, mõtles homoseksuaalsuse ja, ja sidumist üldse selle abielu referendumi ja selle kirikuga kõik, mis meid lepitaks omavahel kõik, mis meile annaks hingerahu kõikidele osapooltele kõikidele nendele inimestele, kes siin või teistpoolt seal rindejoont kannatavad. Et see on see, mida me peame otsima praegu see on palju olulisem kui see tõde ja õigusarmastus. Halastus on palju olulisem ja kokkuleppimine. Kas kirik peaks võtma ka mingi poole ikkagi noh, peapiiskopi puhul me teame, et ta otsib lepitust, on käinud välja oma kompromissvariandi aga, aga kuidas siis on, et kas, kas kirik peaks siin ka nagu pooli võtma, et see vist sõltub jällegi ka kes kuidas hindab? Hingehoidja ei võta kooli, me püüame mõista kõiki osapooli, see on nüüd see, mis ma saan ka aru kiriku rollist ja kui õnnestuks see lepitusprotsess niimoodi ühiskonda lõhestav ja see oleks see, mida ma arvan, looja meilt ootab. Ta püüab mõista kõiki osapooli ja sealtkaudu hakata otsima, aidata, otsida tütress kirik ja otsi lahendust. Meie ei otsi, meile see lahendus antakse, aga antakse ainult, kui me 11, austame 11, armastame üksteisest. Hoolime. Kuulame 11 ära. Seda on küll praegu ühiskonnas vajaka väga. Ma mõtlen, kui abielureferendum, siis referendum tehakse rahva hulgas rahva hulgas rahvalt rahvas koosneb inimestest, inimestelt küsitakse nende arvamust. Igaüks arvab, mida ta arvab. Omad põhjused, inimestel on erinevad, erinevad teekond, teekonnad, kogemused, kust nad tulevad ja ja noh, ütleme, et kiriku roll ma ei saa. Ma räägin ka inimesena ja eks ole, mina, mina isiklikult oman arvamusi ja mõnes asjas võib-olla arvan, et ma, et mul on õigus. Aga kui ma nüüd mõtlen just nimelt vaimuliku perspektiivist hingehoidlikus perspektiivis, siis kui mina oma arvamuse välja ütlen. Ta paneb mõnele teisele inimesele, kui sellega tee kinni ja ma pean oma südame läbi katsuma, siis ehk siis see, mida mina isiklikult arvan. Ma pean Niibel esitusele allutama oma kutsumise tõesti ametisse, millest ma olen tõotuse andnud. Ehk ma saan aru küll, et noh, me vastavalt küsimusele otse on jah. Aga ma arvan, et sellele küsimusele ei saagi vastata niimoodi, sest et ma teeksin iseendale ülekohut, kui ma ütleksin jah, kindlasti ei, kindlasti mitte. Selles mõttes mulle meeldib ka kaatri, kuidas sa nagu nagu mõtestasid läbi selle hingehoidliku perspektiivi ja ma olen viimasel viimastel päevadel pidanud päris mitmele inimesele selles suhtes nagu vastama ja ja arutlema, ja ma niimoodi leiangi, et kohe, kui ma hakkan ütlema, et mina arvan nii või naa, arvan teisiti siis ma panen kellelegi ukse kinni ja, ja võib-olla see inimene esitas mulle selle küsimuse sellepärast et tal on mingit muud küsimused hoopis, aga ta katsetab mind selle küsimusega ja ma vastan mõnes mõttes valesti. Siis on tee kinni ja meil on edasine jutt läbi. Et see ei ole minu roll, noh, vähemalt mitte esimesena oma oma meelsust selle sind nagu väljendada. Väga raske on selles situatsioonis üldse midagi nagu ütelda. Ühest küljest on see, et, et selle, et meie ühiskonnas selline stigmatiseerime või nagu määratlemine, et kas, kas üks pool või teine pool, et see tuleb kohutavalt ruttu ja, ja noh, teine asi loomulikult on see, et, et kui peapiiskop on ka midagi väljendanud üsna konkreetselt, siis ega see ei ole sellises kiriklikus süsteemis nagu ei ole väga lihtne, mingisugust väga erinevat positsiooni, nagu esitada mina iseenda jaoks olen küll selle asja selliselt nagu sõnastanud riigiküsimused ja, ja küsimused jumala ees, et nad on natuke lahutatud või mitte, natuke laudtee. Seal on, seal on erinevus. Võib-olla siit võiks meenutada sellist revolutsiooni ajast ja, ja ka varasemast ajast, kus, kus räägitakse kahest mõõgast või vaimulikest mõõgast, ilmalikust mõõgast. Ja, ja tõesti, kirik, kus meie kuulutama kõigepealt mitte seda, et, et kas kuidagiviisi inimesed on abielus, mitte. Esimene asi muidugi kuulutame, on see, et jumal armastab inimest, jumala otsib inimest ja järgmiseks me ütleme seda, et inimesed on pattu langenud, ükskõik kas nad on homod või nad on, nad on abieluinimesed siis selles mõistes, nagu, nagu me seda täna mõistame või mis iganes. Ja, ja kiriku sõnum või selline sõnum armastavast jumalast kuulub tõesti kõikidele. Ja, ja selles mõttes ma ei, ma ei taha ka ehitada siin mingisuguseid müüre või piira, et, et kuidagiviisi normatiivne ja ja lõppkokkuvõttes, isegi kui mul peaks olema ükskõik vaimulikuna või täiesti eraisikuna ka mingisugune seisukoht, siis täpselt nii nagu katse alguses ütles, et noh, sellist leppimise vaimu otsima igal juhul ja igal juhul, kui mul on ka mingisugune positsioon mingisuguses suunas siis kui ma olen tõepoolest nagu jumalaga kohtunud, siis see ei tähenda seda, et, et ma sellest hetkest peale hakkan, oma positsioon on kõikidel peale suru, vaid see tähendab seda, et sellest hetkest peale ma olen valmis kommunikatsiooniks, et ma olen valmis kõnelema osapoolega kellega minu seisukohta erinev. Ja selliselt ma mul natuke on selline tunne, kui me nagu praegu üritame midagi väga kõvasti kuskile kivisse raiuda või mingisugusesse normi raiuda, et siis praeguses situatsioonis me me ikkagi pigem nagu lammutama, pigem nagu tõmbama väga tugevaid jooni. Aga, aga ma tahan veel kord rõhutada, et ma ei, vähemalt tänases päevas ma ei, ei räägi kaaspoliitikas ja, ja ei pretendeeri sellele, vaid tänases päevas. Ma tunnen ikkagi väga selgelt kutsumast seda, et minu asi on kuuluta seda, et jumala armastus on üle kõige Ja ma tahtsin ühe asja öelda veel kuuldes oma oma häid kolleege, et ma haiglas töötades iga päev olen surijate kõrval. Ja iga päev olen igaviku palge ees, kus nendega. Kui ma sellest vaatest või sellest perspektiivist mõtlen Nende tänase ühiskonna probleemide peale ja selle peale, mida inimesed oma oma elus vajavad armastust, hoidmist 11 siis igatahes on, mul on seda meedias võimendatud ja poliitiliselt võimendatud vastuseisu. Mul on väga palju mõistetamatu seal inimlikult vaimulikuna. Et meil on ainult üks elu antud siin maa peal neil ei ole teist valida. Ja see, et kas me kasutaksime oma oma elupäevi armastava ja targa südamega tõesti saame, saab palves endale ja teistele meelde tuletada. Ja teine küsimus, mida ma tahtsin veel ka meie tänapäevaste arutelude taustal küsida, on, on vihakõne teema ja vihakõne kriminaliseerimine Eestis seadusega. Kuidas on, et kui, kui nüüd vihakõne oleks karistatav Eestis ja selle eest saaks ka vastutusele võtta? Kas teil äsja ordineeritud vaimulikuna jääks midagi kantslist ütlemata? Kui see need küsimused aga nagu üles tulnud, siis mind on nagu alati imestama pannud, et et just, et, et kirikus on selles suhtes olnud noh, väga selline tugev seisukoht. Aga noh, ma, ma respekteerin seda loomulikult ja see, see, ega ma ei saa sellest nagu kuidagiviisi nagu ükskõikselt mööda valda. Aga see, mis nüüd teise küsimuse poolde puutub, kas mul midagi jääks kampsist ütlemata, siis lühike vastus on ei, sest ega kantslist ei räägi inimene seda, mis tal nagu noh, tundub õige. Kui inimene läheb kahvlisse, siis ta palub seda, et, et jumal tõesti muudaks selle kõne siis jumala enda kõneks. Ja, ja, ja see on, see, on see kuidasmoodi jumal on siis seda konkreetset preestrit või seda, seda jutlustajad nagu kõnetanud ja seal ei ole, seal ei ole nagu selles mõttes nihukest filtrit selles plaanis, et, et, et et noh, vaatame nüüd seadusandlusest järgi, et kas seda, seda, seda kantslist tohib ütelda, et kui jumal paneb inimesele südamesse midagi kantslist ütelda, siis ta sellega sealt ütleb. Ja, ja isegi sellisel juhul, kui sellele peaks järgnema siis sanktsioonid kuni sinnamaani välja, et tal üldse keelatakse, kõlanud ja mis iganes siis noh, ma ei näe nagu alternatiiv, ma ei näe nagu seda võimalust, et preester, kes kõneleb, et ta räägiks midagi muud kui seda, mida, mida jumala südamesse paneb. Ja noh, loomulikult siin võib väga kiiresti jõuda tõesti selle teemani, et noh, mingisugused seisukohad, mida välja öeldakse, lähevad vastuollu ühiskonna normidega. Aga ma kardan, et, et noh, sellest me ei pääse. Võib, et see ei ole midagi sellist, mis, mis nagu meie püha ürituse nagu vee peale tõmbaks. Vastasel korral ei saa nagu rääkida, et sa oleks jumalast inspireeritud kõne või midagi sellist, mida mida jumala südamesse pannud. Sellisel juhul oleks tõesti see poliitiliselt korrektne kõne, mis ei erineks mis, mis tahes ideoloogiast, mida, mida ühiskonnas viljeldakse. No minu küsimus oli suunatud sellele, et vihakõne selline definitsioon üldiselt on see, et et see on siis avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt siis nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usus, puudest või, või siis ka seksuaalsest orientatsioonist lähtuvalt. Et kas selline situatsioon üldse kantslist tekib, kus kus kirikuõpetaja peaks hakkama ähvardama solvama? Alandama ma loen Matteuse evangeeliumist VII, viiendast peatükist seal 21 sall, aga nüüd tõesti, see on nüüd, see on hea küsimus, mis sa küsid? Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud, sa ei tohi tappa ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile, igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla. Kes aga ütleb oma vennale, kapsapea peab minema ülemkohtu alla, kes ütleb lollakas minema tulepõrgusse. See on nüüd pühakiri. Ja nagu ütleb püha Paulus Te, ei ole siin vahet. Oled sa kreeklane või juut või? Pagan või me oleme kõik kohtualused tegelikult ja see, et ühiskond püüab reguleerida seal vihastamist ja solvamist, minu arust on see kiiduväärne. See, see on ühel hetkel me vajame kõike seda kümmet käsku, sa ei tohi tappa ja, ja ühel hetkel meil on kõigil, me oleme kõik vihal, tegelikult oleme me kõik patused ja meil on kõigil need mustad tungid, kuskil peab see pidur olema ja kui inimesel endal neid pidureid ei ole, siis on ühiskonna kohus, see riigikohus neid pidureid panna peale. Aga mis puudutab, kas kantslist, siis jah, meie sõnum on ikkagi evangeelium. Armastuse sõnum vihaga, vihal ei saa vastata. Ühel hetkel see ahel tuleb katkestada ja see on ka kiriku ülesanne see vihaahel katkestada. Ehk Nelis, sa ise, kui sa täpsustasid ära oma küsimuse, siis, siis see ongi belgia et sellisel kombel sildista kellelegi kasti asetanud kõne mitte kuskilt ei saa olla lubatav. Ja mida Aariel ütles, eks ole, et kui me läheme kantslis, kui me seal jutlustama saame, ainult paluda, et meie kõne võiks olla jumala kõne ja sellisel kombel ei saa kindlasti see ei olegi vihakõne, et see ei olegi nagu muud öelda, kindlasti ei saa olla vihakõne lubatav kantslist, aga sellise nädalase ei ole siis inimene, jutlustaja jumala sõna. Nõnda teel. Aitäh selle vestluse eest. Ariel Süvari Harku järve koguduse abiõpetaja ja Tabasalus asuva pihlakodu hooldekodu hingehoidja, aitäh Jaani koguduse abiõpetaja, Anneli niim, kirikuvalitsuse arengukava, projektide juht ja politsei põhja prefektuuri abikaplan. Ja aitäh ka Katri Aaslav-Tepandi hingehoidja regionaalhaiglas ja sotsiaalministeeriumi vanemkaplan. Ja teid ühendab siis see, et, et eid ordineeriti preestriks või siis kirikuõpetajaks Eesti evangeelses luterlikus kirikus usupuhastuspühal 31. oktoobril ja, ja palju õnne ja jõudu selles ametis. Aitäh. Kirikuelu kui eelmisesse See oli meil juttu luterluse ajaloost, siis seekord teeme tutvust vennaste kogudusega, mis on samuti väga tihedalt seotud luterlusega ja luteri kiriku omaksvõtmisega. Tartu stuudios on kirikuloolane Priit Rohtmets. Millist osa mängib luterluse omaksvõtmisel vennastekoguduste liikumine, mis ka tegelikult vähesel määral veel täna ju alles on? Jah, ta tõesti on alles ja ja mõnes paigas täitsa täitsa kenasti alles ja ja on ka veel mõned vennastekoguduse palvemajad täitsa olemas. Neist kõige suurem ja uhkem ilmselt Hageris. Jah, vennastekoguduse liikumine on, on luterlik kui kiriku puhul selliseks oluliseks levitajaks küll, et vennastekoguduse liikumine siis rõhutab sellist suuremat inimese enda usulist ärkamist ka sellist egalitaarsed või sellist võrdset, et ehk siis luterlikus kontseptsioonis sellist üldpreesterliku vormi või korda, kus siis ka vennaksed jumala sõna loevad ja ja saadakse siis kokku, kui sellistes vennastekoguduse palvemajades, mis ei paista üldse kirikute moodi välja, vaid mis siis on pigem taluarhitektuurilaadsed hooned ja seal siis loetakse ja lauldakse. Laul on ka väga tähtis, aga, aga siis ka loetakse, loetakse piiblit. Ta on ka väga pühakirja keskne liikumine, on seisukohti tõepoolest, noh, näiteks Villem Reiman on ärkamisaja rahvusliku liikumise tegelane, Villem Reiman on väitnud, et just vennaste kogudusega jõudis usk eestlaste või lutelus eestlaste südamesse. Sest just südame usk on, on ka miskit, mis just vennastekoguduse selliseks printsiibiks on, et inimene peab selle usu läbi elama ja kristlasena elama. Ja need vennastekoguduse kogukonnad sageli on ka sellised. Kõigepealt see vagadus laad on, natukene, võib olla erinev sellisest tavalisest luterlikus vagadus, laadist, mis on natukene nii öelda kainem vennastekoguduse vagadus laadi, ilmselt on natukene selline eksklusiivse omaette hoidev ka kohati, aga ka selline nii-öelda südameusku propageeriv ja sellega seoses ka algusotsas, kui vennastekoguduse levima hakkab. Muidugi on kõiksugused usulised liialdused varmad tulema ja ka nii-öelda füüsiliselt seda nii-öelda inimese elu. Ta mõjutab, et inimese loobutakse näiteks alkoholi tarbimisest. Räägitakse, et need vennastekoguduse liikmed ja need külad, kus vennastekogudus rohkem levib, on, on loobunud alkoholi tarbimisest. Räägitakse ka sellest, et muidugi, et nad suhtuvad varasemasse rahvakultuuri võib-olla mõnevõrra põlgusega. Et jah, vennastekogudus on selline just kristluse leviku kontekstis üldiselt Eesti Eesti usuelu seisukohast tähtis liikumine mis on vennaste kogudusest tänapäeval ikkagi saanud. Me teame jah, tõesti, et Eestis on teatud palvemajasid, on siis piirkondi, kus on see liikumine alles kuidas on, mujal maailmas vist on ka mõnes riigis eraldi kirikuna registreeritud. Vennastekogudus on ajaloos olnud valdav osa oma eksistentsist seotud luteri kirikuga. Ta ei ole tegutsenud Eesti alal kuni 20. sajandini eraldi organisatsioonina, vaid on alati alati kuulunud luteri kirikusse, koondanud neid nii-öelda usuliselt ärksamaid ärksamaid tegelasi, olnud muuseas ka selliseks innustajaks või algeks kristlikele vabakogudustele, mis 19. sajandi lõpul Eesti alal tegutsema hakkasid. 20. sajandil vennastekogudus asus ka Eesti omariikluse ajal omaette tegutsema. Aga seda saatsid suured tülid. Et kuidasmoodi ja milliseks kujuneb vahekord luteri kirikuga. Küsimuseks sai ka omaette armulaua jagamine. Et kas vennastekoguduse vendadel on õigus armulauda jagada või on selleks vaja ikkagi ordineeritud, ametisse kutsutud ja seatud õpetajaid. Ja selle tulemusena siis 1930.-te aastate lõpuks kujunes tegelikult kaks kogukonda vennastekoguduse peavool kes luteri kirikuga ikkagi ühenduses oli ja teine siis nõndanimetatud tanner lasterühm kes hoidis rohkem omaette ja need vastuolud tegelikult, et on kandunud ka siis 1991. aasta järgsesse aega. Nõukogude ajal juhtus nii, et vennastekogudus sisuliselt lakkas, lakkas tegutsemast organisatsioonina kindlasti? Jaa, ja vennastekogudus nii-öelda noh, võib öelda, et integreeriti siis teistesse usulistest ühendustesse. Aga 1991. aasta järel. Et see vaimulaad ei olnud ju kuhugi kadunud nõukogude ajal, siis siis alustati taas tegevust ja praegugi praegugi tegutsetakse täiesti omaette registreeritud üksusena. Tegelikult selline omaette tegutsemine on ka, on ka mujal. Täiesti praktika näiteks Saksamaal. Vennastekogudus on, on siiani küll vähenev aga siiani aktiivne kogukond kellega ka Eesti Eesti vendadel on, on kontaktid olemas. Jah, vaata. Eestis registreeritud usuliste ühenduste nimekirjas on 70 üksikkoguduse hulgas täiesti olemas Eesti evangeelne vennastekogudus. Aitäh selle tagasivaate eest. Kirikuloolane Priit Rohtmets. Kirikuelu. Enne saate lõppu veel üks lugu kristliku muusikamaailmast melomaan Hannes Hermaküla räägib täna äss lik liivlandist. Ashley klievlanud Ameerikast TMS-ist ehk rahvakeeli muusiku osariigist pärit laulja ja laulukirjutaja, kes on kõige rohkem tunnustust saanud just taustalauljana, aga loomulikult on mainega ise albumeid välja andnud kokku lausa 10 tükki. Tema muusika žanriteks loetakse rokki, kantrit, kristlikku rokki. Taustalauljana on ta oma panuse andnud rohkem kui 300-le albumile, millest osad on ka Taav tunnustuse pälvinud. Ta on koos John Harrieti bändiga mänginud sellistes tuntud telešõudes nagu David läerman arseeni hoolia serile näit laev ning koos Steve uinuliga duetti laulnud omamoodi rekordi lauljannaga saavutanud Grammy auhindadega. Nimelt on ta ainus naismuusik, kes on kolm korda nomineeritud parimaks rokk gospel lauljaks ja ta on kõik need korrad ka selle auhinna noppinud ja seda aastatel 1000 996999 ja 2008. Lisaks muusika tegemisele andis Ashly 2013. aastal välja oma autobiograafia lilledel pläkship ehk väike must lammas. Praegu töötab naine oma teise memuaare raamatuga ja temast vändatakse dokumentaali, mille tööpealkirjaks on house that Köll ehk kes see tüdruk on? Ta peabki aktiivset blogi, ta on abielus ja kolme täiskasvanud lapse ema. Hoolimata edukast ja laiaulatuslikust karjäärist on naisel ka tumedam pool, millest tema esimene raamat räägib. Kui Ashley oli lasteaias, õhutasid tema vanemad. Tema vanemate viimane tüli oli mingisuguse pahanduse pärast, mida Väike-Ashley oli teinud. Isa läks, ei tulnud kunagi enam tagasi, kuigi naine kasvas üles. Kirikus käies ei leidnud lohutust jumalast. Ta arvas, et jumal on distantseerunud ja hoolivaid tulemustest. Teismelisena hakkas ta mässama ja oma 20.-teks olid alkohoolik ja narkomaan. Naine üritas viinakuradi ja uimastitega võidelda, kuid tulutult. Siis jäid rasedaks ja kartis, et kahjustab oma sõltuvusega loodet. Üheksa kuud hiljem sünnitas ta ka tervisest pakatava beebitüdruku. Äsli ütleb ise niimoodi. Kui ma sünnitusest taastasin, oli mul võimas kohtumine jumalaga. Iga mu ihurakk tajus teda, tema ligiolu tuli taastusruumi. Ta tõmbas eemale selle nähtamatu eesriide ja ütles mulle, et ma ei ole see, kes sa arvad, et ma olen. Naine jätkab ja ma sain aru, et tal on tõsi taga, aga sel hetkel ma tabasin ühte asja ja see muutis kõike. Ma teadsin, et ta armastab mind ja see oli tõelise usu algus minu jaoks. Samm-sammult hakkas tookordse üksikema elu muutuma ning ta läbis sõltuvusraviprogrammi. Kuigi tema teekonnal on olnud tagasi langemisi, on naine nüüdseks juba 20 aastat kaine olnud. Äsli ütleb, et jumala andis talle selle ühe komponendi, mis tal oli edasiliikumiseks vaja. Tänane muusikapala pool Tibruituste kasvul on Ashley 2018. aasta albumilt One Mossaang. See laul on tegelikult pärit 90 aastat tagasi ja esmakordselt salvestas 1928. aastal selle gospellaulja Washington Philips originaalpealkiri Jämboon võitluste Kaspal ehk Ma olen sündinud selleks, et kuulutada evangeeliumi. Ja laulusõnad kõlavad umbes niimoodi. Ma sündisin evangeeliumit kuulutama ja mulle meeldib mu töö. Ma pole käinud kolledžis ja koolis mulle vedanud, aga kui Jeesus võides mind evangeeliumi kuulutama, andis ta mulle täiesti uue varustuse. Ashley Cleveland ja poonud priituste kasvu. Selleks korraks kõik saate, pani kokku toimetaja Meelis Süld. Kohtume taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis, kui jumal lubab ja me elame rahuliku õhtu jätku.