Vikerraadios algab saade lennuväest, õhu väeni. Esimest nimetust kasutati Eestis enne sõda, teine on käibel tänapäeval. Nii või teisiti Ämaris korraldatud lennupäev, märkis väeliigi kaheksakümnendat. Aastapäeva. Stardi ootel lennumasinatest tõusis esimesena õhku üks Eesti õhuväe kolmest lennukist. Ligemalt Piiblaani konstruktsiooni, muide huvitav on võib-olla märkida, et see lennuk omal ajal ehitati tankitõrje Vello, kes tal on olemas kõik rakettide paigaldamiseks mõeldud aga sõda lõppes otsa ja temast sai üks Nõukogude Liidu. Olles lennanud selle lennuki peal ka küllalt pikka aega, näete, see on nüüd äkktõus, kus siis näidatakse, kuidas lennuk järsult kiirust kogu mööda sirget. Ja selle lennukiga tehti päris palju asju. Alates siis reisijateveost, ta võtab pardale 12 reisijat standardses variandis. Teda on võimalik kasutada suuskade peal. Teda on võimalik kasutada Capantoonidel, et ta saab maanduda vette ja peab ütlema, et kõik põhjapooluse ekspeditsioonid, nende varustused on leitud. Eesti lennuvägi sai esimese lennuki sõja saagina enam lastelt Narva rindel. Vabadussõja ajal veebruarist 1919 käidi esimesel vaenulennul pommitamas venelaste positsioone ida pool Narvat. Vabadussõja lõpuks oli soetatud juba 40 lennukit. Selle aasta karm talv sulges Eesti rannad, jäävangilaevaliiklus seiskus ja siis said lennuväelased valitsuselt eriti tähtsa ülesande tuua Soomest ära seal trükitud esimesed Eesti vabariigi rahatähed. Lennuretk sooritati viis päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Lennuväes algas rahuaegne teenistus ja samast ajast leidub mälestusi juba ka Eesti raadioarhiivis. Tõusime õhku sorry, detsembri algpäevil, ilm ei olnud veel väga lumine. Külm meri oli võrdlemisi vaikne, rõhku soriisordic masin, see oli vanem inglise masin, suure pika kandepindadega vineer batoonidega veel ja siis võrdlemisi väikse kiirusega, tal oli muidu võrdlemisi hea mootor peal, aga Taali mitte meie ilmastikuoludes ründamiseks kõlbulik, ta võis kõrbes lennata või kuskil, kus ei ole vihmega Lundega karburaatori, Olosoolitaja pool lahti ja kõik, mis sealt ülevalt siis jumala andis, see läks siseneda kuraator säranitiskis, räägi, mootor ennast, tunned, sa tead. Niipea kui kõrvaatsake vet karburaator, siis tekivad seal juba gaasisegu hoolduses, et hakkab tulema masin ja võib minna põlee. Ma kõigepealt on põlemisoht. Olime juba ära lennanud, piki maad oli importkalast möödas ja keerasime tagasi Tallinna poole. Lumesadu tuli muidugi juba ennem väheneksby laialt plärakat nii vaja, uued vajul vajuvad. Ei olnud 15 laeva tiigi saanud kui masina, kas särtsumad taevasse taevased ja tuurid. Vaat nende oli väga rahulik, külmavereline mees, no mis siis ikka, nisujahu põle. Mis viga. Õnneks oli meri vaikne, tuul oli väikene, laine rullissioon Nymargan lamelaine, see ei ole karatav. Istusime, mis masinal teha, no mis sa talle teener? Mitte midagi ei tee, kiskuda lahti maa peal, kui oli tegemist temaga, mitte meiega. Johannson kõigub seal ja oli tegemist masinaid hoida. Pikalt, kandepinnad võtavad ette kinni ja ega see ei tõuse enam, tuleb aina peale kirja kummuli. Noh eriti veel mootor veel ikka käis nii. Tükati saime värske, uus saade, uurige, uurinud saksa turtsuma, hoida tuules. Viimaks jäi seisma. Tuul oli ka läänest, et riismeid siia ei triivinud, otse, mida Soome laheteid Soome rannikule triivis, umbes kui me oleks arvestanud selle tuulega. Trioatsiooni suunagasvastes Kunda või selle kohta, kuidas me sõna oleks võinud minna, kui me oleks vee peal püsinud nii kaua. No tegime, mis võimalik oli, varsti leidsime mõlemad kandmine riietatud pealt ära käristada, sest segab ja pind jookseb vee alla. No teine mõte on, mis ülemus ütleb selle kohta. Pagalmis ütleb ülemustel puhul mitte midagi ütelda. Maa pealt, revisjon purustada, aines rebida, Alumäe pindi võtavad. Ja tuules pidada olid väga raske, nüüd juba kui tema kaldus viltu tuues välja, tähendab küürbur tibuninaga sihturi jooksta, minul lendurite slaidi juures drooni ülemmasina kere vasaku peale back portlandpinna peale surusid alla, kaaludelisel ette, lähetab, pidurdab toppinud huulde. Lättasid puurist välja jookseb, teine pole niieteks, hirmul ronime oli, pine oli juba, mis see kell võis olla? Vaatame üks laev tuleb mööda, Ladid, suured tuled peal kõik reisilaev, see võis olla kas baldabur või patareidel või midagi niisugust. Läksingi sünnipäev, nii et olin eestiks. Kilu, mida ta märkas. Ma jõudsin ühes mitu raketti. Mul oli üldse esinenud Orgeetiline, võistles suurt püstoli, ma lugesin ülesse, niipalju sain, laev oli ikka sugesime tagantjärele neid. Ja see pani mööda nii Maiesteetlikud. Nii kui poleks meid üldse olnud jama kibedusega, mõtlesin, et võib-olla mõnigi härragis neid masinaid aidanud oste sokutada sõidab, mis seal Londoni poole kabiinis ei aima üldse siin kaks noort elu võitlevad oma olemasolu eest, niuksed räbala risu peal. Mis üldse ei kõlba enam lennukiks. Noh, igasugune looduskahju säravad toonid täituvad veega masina madalamale, madalamale tuulaga pöörama, tähendab kui peale päeva tuul pöörab. Pealegi vastselt päikest tuleb tormi, see võis olla umbes vastil. Võis olla. Mina kuulen, kuulen mootori hääl, niuke, Kalawadi mootor, midagi kuskilt oled kuuga pärast talent välja. Paat paat tuleb lähemale, kuuvalguses paistab, seal on kolm meest peal. Sõidavad Eesti ümber ja pelgavad. Tont teab. Nägijaid eesti märkisi karjub ikka jugo virolaisi, mina väidan taruga virulane, mõistsin, virulinenud jajaa ikka virulased ikka virulased. Veel ligemalt idel ühe ringi, need olid jälle niuksed, aga need olid tuld LIFE rest biilse koormaga. Nendel oli nüüd 25 riidesse pingut seal kottides ja jess protesti olla ranna poole. No mis teha, nendele kahjulik meid peale võtta, sest kaotavad oma piirituse? Jah, see oli ju tähtsam, aga no nii palju inimlikkust ja nadiga rootsi keeles. Ma rääkisin vahepeal Arvoga soome keelest, ma ise ei, kui rakkuja tuleb kaasa võtta. No me saime ära ja masin oli ka nii kaugele siis ilusasti. Ta ujus veel natukene aeglane, sõitsime ringi testi sama pika nende üles, ei oleks niukse majesteetlik käiguga ja kadus silmis vesi veel vuliseb seal kohal seitsmeseid Eleringi ja Soome Vial Enga raugasse. Puhka rahus. Ehk mõistame, miks omal ajal lennuväes jäeti lennukitele pardanumbreid maalides üks number vahele. See number oli 13. Oht võiks varitseda lausa lennuväljal, sest sõna lennuväli manab dollasega võrreldes meie kujutusse väära pildi. Algusaastate lendur, õpilane nägi seda lenduri istmelt oma silmaga. Vähe teisiti. Minu arust suurem cashout suurem mootoris sees ma üle tema pea läinud laiad kõrvad kraalide skulptuuris. Maandumisel peal nii päev mõtelda, suurema kõrgused, siis uurib rattaid jah, et siis ratas alt mootorist kummardamast välja, Gabrate tuurima välja. Rattad olid ikkagi kuidagi all, olid Klaialis, vaatasin alla kah, et kas seal nüüd antakse märku nüüd. Aga seda ei tulnud, siis lõppude lõpuks riskisin maantee maantee Sermsed tellikoli viltu läinud saba karkulisalt. Esimesed 10 aastat ei võtnud Eesti sõjaväelendurid lenduma minnes kaasa langevarju sest seda lihtsalt ei olnud. Langevarjuhüpe oleks aga olnud nii suur ime, et seda jooksüks vaatama pool linna. Järgmist tõestisündinud lugu kuulama asudes arvestagem, et see on Eesti raadio, heliarhiivist ja juttu tehakse tegelikult 1926. aasta lennupäevast Tallinnas. See on ka üks, üks episood endise lennuväeelust. Umbes 30 aastat tagasi, 12-l septembril toimus lennud. Ja selleks päevaks oli tarvis ka langevarjud, et demonstreerida rahvale siiamaani. Senini tähendab ei olnud languses üldse Eesti pinnale ka. Ma arvan, Euroopaski kasutamisel peale Ameerikat. No mina palusin ülemaid, et mulle antakse, edeneb luba ehitada langevarju valmistada oma konstruktsiooni järgi oma kulude ja kirjadega ka. Ja mul tuli niisugune idee. Tähe tähendab, et ma teen seda pindala suuremaks. Aeg oli kiire, mulle antud oli ainult seitse päeva umbes ehitamiseks. Sest järgmisel pühapäeval nädala pärast oli lennupäevi ja ma pidin seda langerg viskama. Muidugist liivakottide miteesi. Muide, leivakotile anti nimega Julius ja see jõulus teenis mind pärast mitmet aastat. Viskasin selle juulis alla, aga ei õnnestunud hästi, sest langevarjukõikumise amplituud oli suurem kui minul oli ettekavatsetud. Langevarju ei tohi kõikuda, sest maandumisel või lendur ehk kes päästab tempel langevarjuga, võib vigastada saada. No ma katsetasin edasi veel sellesama langevarjuga. Ja oli ka Mulle ergudeseks see, et mina sain tol ajal 150 krooni ergudes rahale ülemate poolt. Mul oli mõte, et ma hakkan oma seda ideed edasi arendama ja saingi loa ühe eksemplari veel ehitada, oli määratud viisada sedasama langevarju mitukümmend korda. No ülemad muidugist ütles, et jaa, te hüpata ei saa, katsuda veel visata ja proovida ja nii edasi ja mul oli umbes paarkümmend korda visatud langevõre, alati oli lahti läinud ja eriti viimane vise oli mul 25 meetri kõrguselt. Tuligi mõte, et ma hüppan ise. Sõnad ilma Loa küsimata. Meil oli üks väga hea lendur. Villu muidugi ütleb, et ah soo ja ka Teppada, no muidugist, aga kuule lähme räägime ligemalt ja tol ajal üks väga hea koht Küba restoran. Läksime sinna ja rääkisime ja see rääkimine kestis kella 12 õhtu ja et homme, kui hea küll, et küsime lennud ja lähme hommikul, muidugi siis ma läheksin ülemate juured, palun mulle lennuki anda, et ma tahan sooritada ühe katse, veel. Ülemad, ütled ei, praegusel tuulan üle 10 meetrit sekundis, et lennuk ei saa. Lennuk muidugi soli vanematüübiline albatross, see ei olnud nii stabiilne kui löidset lennukit, öeldi ära. Aga siis mul tuli meelekuule. Ma lähen tagasi ülemate juured, kui siin. Et ma just tahangi tuulise ilmaga proovida, kuidas reageerib mu langeva tuult, tuulepea, nende õigemat ülem ütles ja et hea küll, kui niisugune asi on, siis luban, access lendab diskusilmaga, lendurite ei leia. Aga no pill ütleb, et hea küll, et ma viin ta üles siis kui niisugune Asjon. Ja andke mulle albatross number 10 ja oligi need umbes 100 meetrit üle lendamisel. Ma läksin tiiva peale öeldud seal kiilu tiiva peale ja siis teine jalgastme peale ja hüppasin maha. Muidugi enne seda koputasin talle õla peale jumalagajätuks. Ja tema naerdes mulle ja ja mina tundsin ainult niipalju, et lennuk kadus ülesse. Ja, aga pärast umbes sekundi pärast vali-paari pärast on see, et oi, see on nagu külma vette küll külma vette, kiige peal hinguvates kinni ja, ja ka rabas tugevalt rabas tähendab õlgadest kinni nagu pidurdas ja ja olingi õhus, vaatasin ülese langevari korralikult lahti ja tuulevaikus ise mõtlen. Et all oli nii suur tuul, et kuidas nüüd ei ole seda tuultele. Ja siis tuli meelena. Me liigume tuulega koos ülevalt nägin veel, et inimese tardroomit jooksevad kah sinna suunas, kuhu poole ma maid tuul viib. Maandusin Lasnamäe veerule kartulivagude vahele. Esimese iseseisvusaastail lõpetas Eesti lennukooli 10 kursust, sõjaväelendureid ligikaudu kaks, poolsada meest. Kuna tänapäeva Eestis sõjaväelennukool puudub vigu, järgmine mälestuskild meenutama omaaegset lennukooli kursust. Kaua see kestis, millal algas, millal lõppes? Esimesel aprillil 1935. Ja lõppes ära, 37. jaanuari lõpus oli lennukolledž 22 kuud. Palju poisse vastu võeti ja palju lõpetas. Vastu võeti 15 ja lõppedes 10, viis langes ära oliga niisugusi mehi, kes jões silmast oli täiesti pime. Hea sai sisse ja niiskuse vigurigaat hoiak või selle käe-silma ees terve silmaga lohed numbrid ära, eks ole, siis see arst ütleb, et nüüd teise silmaga, aga jälle sellesamaga teise käega katab saba, Silvariaaja jaanituli välja, see mees oli minu grupis veel ja ja lendasime ja siis instruktor, ütleme, et midagi on selle mehega valesti, tead, ükskord ta tuleb maa lähedale, tead, liiga lähedale, tead suure kiirusega, teinekord jääb katuse kõrgusele, hakkab juba istuma. Et midagi on silmadel viga. Oma esimest soololendu mäletate home'i pidime lendama instruktoriga vähemalt 15 tundi ja siis lasti alles soolusse. Soololennul oli niimoodi, pandi sabaotsa, pandi pikk lint Clintoni taga, nii et kes teised üleval olid. Need, nägitatsioon, õpilane hoiavad sust eemale, sellepärast saab õpilane, olin. Niisama kui farmeri teadetele põllu peale siis termomaailmu vaba, tema võiks sinna minna, kuhu ta tahab, eks ole. Nii oli selle. Esimese soolod olid ju, tõusid üles tihedama pöörangu ära jälle maandud ja jäi terveks, olid tehtud mees. Ega teil eelarve koguti Tallinna linna kohal? Linna kohal oli keelatud lennata, lendasime rohkem ikka seal raba peal ja ja Pirita peal ja, aga ka ikka nii. D vaatasime, mis muud linn välja paistab, eks ole. Aga hiljem kui juba lenduripaberid taskus olid ja seda ma ei tea, sellepärast et kui paberid kätte andis, ma olin jälle tsiviilisik. Aga oli kord niisugune, et neid omadusi lennuomaduse alal hoida. Kõik need seitsmes meel ja mis seal oli selle aja jooksul säilitada, vaja säilitada, siis lubati meil aeroklubis lennata Eesti sportlennukitega ja ja tookord veel. See oli väga hea ots. Valitsus maksis viis, viis krooni, selle eest viis tondi kuus pidi vist oli umbes viis tundi kuus pind lendab naes kui ajakoolist läksid jälle sinna ja lendasid, ülemistel tegid oma lennuotsad ära ja noh, eks see oli rohkem lõbu ja muidugi lõbu. Aga ega linnapeale sellepärast ei tohtinud ka tulla. Üks mees, ma mäletan, lennukooliaeg tuli liiga lähedale ja tegi mingi surmasõlm, mis ta tegi. Ja, ja sai selle eest Tartu maanteed, see oli peavaht seavad ja ja siis tal oli mingisugusest eraelu. Venaeru patud olid nii, et tuli lennuga, kes siis anti ka seitse päeva peavahti ja küsin, kuidas on vahet, et oli päris eanis pehmed, lauad olid ja nii. Aga treeningul siis kurat kõvad koos elavad, ei olnud ja noh, nüüd ma võin rääkida sellest sellepärast, et see mees on juba mitu aastat siks viit Ander see tähendab kuus jalga maa sees. No, ja mis siis olid lennud läbi ja tunnistus taskus ja prii mees jälle Tõid lennukooli lõpetamise järel arvati reservi ja reserve ja aga sain sõpradega kokku, kelle koos olime lennukoolis ja hea, et mis me teeme. Läheme õige, ega muidu lennuväe juurde ei saanud, kui pidime tondi kaudu ringi käima. Ja võttis kolm aastat aega. Lennukooliaeg pead ütlema on minu elus kõige ilusam aeg olnud. Muidugi terves Eesti lennuväes olek, sellepärast see ka hiljem divisjonides divisjoni pavinalt Tallinna kolmandas divisjonis oli ikka üht ühineb, tere, olid seal siis lendur, õpilane, ajateenija või või olid sa hiljem siis noore ohvitserina, seal? Oli väga sõbralik pere? Mulle tuleb meelde ja lennukoolis tehti. Küllap see oli vist lõpupidu, siis oli meil seal kah pooli valmistati joogiks ja tantsiti. Ja siis need ohvitserid, kaptenid, oh nad olid siis minu meelest vanakesed, meie olime siis 21 aastased, nemad olid kuskil kolmekümneviiesed ja keegi ei olnud siis oma prouad kaasa võtnud, kõik siis kippusid aga meie pruut tantsima. Ma. Ja mul oli seal üks väike seiklus. Minul ja minu tulevasel kälimehel. Leo Kruusmäel oli kahepeale üks pruut ja kruus virust üks sentimeetrit, viis läheb ja ja krapsakas kiirem. Ja tuli vinge tants. Et ebavõttis siis meie neiu tantsima. Ja mina vaatasin ringi, keda võtta olid mõned ohvitseride prouad ka ei nendele pusilm pidama jäänud, aga siis nägin ohvitseride kasiinoettekandja, kes meil seal pooli jagas. Door tüdruk, ma läksin kohe kummardasid, võtsin ta tantsima, ei saanud seal poolt ringi, koputati õlale. Lennukooli ülem tahab, kutsub sind enda juurde, koridori läksid. Öeldi kopli. Tänasest päevast otsustati, et jääte Leeduga edasi teenima. Te tegite niisuguse Fapa? Kindral Tomberg oli nii tege, homsest päevast olete te arvatud reservi. Pange riided selga ja minge koju. Ma läksin ülalkorrusel, see oli juba maha. Aga siis ta alla tulles oli juba, kutsus ta mind uuesti, vahetasin Tartu divisjoni ülem, kolonel Fischer ütles teie eest paar head sõna. Fischeri me tegime koos eksami lennumarsruutlennutartu tagasi. Võite edasi peol head, homme tulge minu juurde. Ja siis teisel päeval oli jah, et ei. Et kopad kooli ülemetest, mul õnnestus siiski, kindralid läbivad rääkida, et lubati teid jääda edasi lennuväkke teenima. Sel juhul, kui te aitate ülesse laitmatu Tutt ja kiiduväärt teenistust. Ja niimoodi siis jäigi, aga meil tuli valmistuda sõjaväe OFF klassieksamiteks ja selleks oli vaja õppida vene keelt. Koolis meil vene keele tunde ei olnud. Siis kindral käis ise kontrollides kuskil veebruarikuus jagalas kutsus ta ükshaaval kõik enda ette ja kui baasis läksid piineldes sisse A söödi pöiatantsumeister teeta mäletas kohesega juhust ja see oli üks imelik asi Salov klassi sisseastumiseks oli. No igatahes, kas 10 15 eksami vahel seal tehti eksinud kõik, noh, ühesõnaga pealiselt jalaväepassi pidime lendurid, Läheme sellepärast, et ta ei olnud niivõrd väike omaette lennuväe off-klassi olnud oli eraldi suurtükiväe plass. Klass ja suur oli siis jalaväeplasku meiega lendurid, siis läksin aastaks, minu lennukooli, kursus oli siis esimene meiele lennukooli ajaloos, kus siis lõpetajad tulid välja reservohvitseridega. Eelmised kursused peatasid allohvitseri täna 1939 esimesel septembril algas teine maailmasõda, kus ta sel ajal olite. Esimene september oli mul esimene päev Tondil sõjakooli ohvitseride klassis ja polnud nii selgelt meeles, kui võeti kokku teed, lipnikud auaste oli siis lipnik, kes oli Soffklassisse, tähendab, suures loengute saalis pidas siis meie Yaleva klassi ülem kapten punt lasi uksed kinni panna. Ja rääkis seda, et täna algas suur maailmasõda. Et Vene ja Saksamaa on omavahel sõpruslepingu sõlminud. Ja ühtlasi hoiatati neetud suurte rahvaste sõjad. Ja meil, eestlastel, kui ta ikka rahval on igati kasulik, katsuda kõrvale hoiduda nende suurte meestevahelisest heitlusest. See poliitika nagu teada ei olnud. Pääsetee. Aasta pärast juunis 1940 maandusid Tallinna ja Tartu lennuväljadel punaviisnurkadega lennukid. Sinimustvalgeid kolmnurki tiibadel kandvad sooritasid eesti lennuväes viimase lennu. Kolmapäeva hommikul ma tulin juba sõjaväe aerodroomile, siis oli selge, et järgmine hommiku tuleb anda sõjaväe aerodroomi Vene lennuväele ja kõik lennukid viia jagalasse. Neljapäeva hommikul 20. toimus äraviimine, kell kaheksa pidime, olime aerodroomil sõjaväe aerodroomil. Ja siis oli niisugune teade, et on komissioon määratud, kes laseb lennukit starti, startida tuleb, tuleb start oli mere suunas mere suunas üle maarjamäe. Startida tuleb mere suunas 200 meetri kõrguselt üle maarjamäe õudselt tuleb teha, kohe pööranud paremale. Ja võta kurssi Jägala pärale 200 meetri kõrgusel, mitte kõrgemal. Kui on jõudnud 200 meetri kõrgusele, siis järjekord tehti ka ärakomisjonis. Oli komisjoni esimees, oli kolonelleitnant Kitvel. Ja seal olid ka punaarmee lennuväe esindajad. Centrali Eesti lennukoolile kittel oli eesti lennukooli ülem viimane ülem kolonelleitnant, mina olin tema õpilane, kui ta 35. aastal veel major oli, tema juures tegid lenduri eksamid. Kuidas sündmused edasi arenesid ning nüüd anti meile stardijärjekord. Minu järjekord oli 48. Niimoodi 10 minutilised vahed. Kõige huvitavam oli see, et vahepeal tehti vahet kolmene hävitajate e viieteistkümnete hävitajate kolmik oli pidevalt õhus, kaks kolmikud, üks oli maha pääl, tuli maha, siis startis jälle teine. Nii et meil oli antud kõrgust 200 meetrit, aga need patuleerisid 500 meetri kõrgusel, kas teie järel või kõrval? Päris Meijaid marsruudil Maarjamägi Jägala päris edasi-tagasi ja aeru meie peal kumalt, kummal käel? Vot seda, seda mandri pool või Soome pool, seda ma isegi, seda ma isegi kolmikut ka soove, aga fakt on see, minu BDO võttis maksimum 220, aga selle hiil tal oli muide neli kuulipildujat pääl. See võttis välja oma 390 400 ja huvitav on see, et kas demonstratiivselt või oli see meeliga või see tõesti, sest ma tean, et neil olid neli kuulipildujad peal. Need seitse, 62, Maxim tüüpi kuulipildujat, seitse, 62 kaliiber, Maksimi kaliiber. Ja nad vahetasid need kolmikud peaaegu meie ees angaaride tagauks 300 meetrit. Jätkas demonstratiivselt iga kord, kui eelmine kolmik alla tuli, siis oli meil lendude vahe, järgmise, tassiti sinna kuulipildujalinte Me nägime seda. Reili ütles, et näed, näitavad, millega sind tulistatakse. See oli demonstratiivselt nii et näidata, et meil ei olnud mitte ainult Aueks, vaid ka kindel kaitse, et me mitte ei satuks eksiteele oma lendudega. Elu on pööranud teise lehekülje ja rahuldustundega võime järgmises lõigus kuulda punaste viisnurkadega lennumasinate lahkumisest. Eesti taassündinud õhuväe esimese üksusena moodustati 1992. aastal üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon. 1994 loodi õhuväestaap. 1997 jälgisime Ämari lennuväljal rahvusvahelisi õppusi Baltic Challenge. Ei. Ole. Siin kajab nagu kirikus. See on harilik standartne lennukite jaoks ja ta oli rajatud arvestusega et kui juhtub tuumasõda, siis lennukid oleksid kaitstud. On aastat 10 tagasi oli siis siin, kus me praegu seisame üks viisnurka hävitaja või, või vähem kui 10 aastat tagasi. Ja siin olid põhiliselt ja nii-öelda maailma taktikalise talitajad või siis hävituspommitajad ja viimased lennukid, noh, asi ei ole nimetatud, et viimane lennuk, mis siin asus, oli siis suur 24. Ja see oli tõesti mõni aasta tagasi. Viimane lennuk lahkus Eestis sellelt lennuväljalt 1910 neljanda aasta kevadel. Et isegi nagu ma ütlesin, sisse tulla ja seal olid mõningad lennukid pandud postamendile, siis ka need on juba lahkunud, nagu näete kõik ja ja praegu on see ümberehitatud Baltic Chalmers õppuste ajaks ruumiks. Loengusaal jah, ja mitte ainult, sest rahvusvaheline labor, laager ongi paigutatud sellistesse angaaridesse, Need on puhtaks tehtud, elektrifitseeritud, taastatud elekter, valgustus. Kõrvaltvaatajale näib, et siin on suur töö ära tehtud. Ja ilmselt see nii on, see on tõesti niimoodi ja ma olen tõesti tänulik õhuväeisikkooselu, kes on selle suure töö ära teinud ja väga lühikese ajaga. Ja inimesed on teinud seda tõesti innukalt, mitte ainult nii-öelda sunni kombel, nad on teinud seda innukalt, sest nad on näinud oma töö tulemusi ja rõõmusta mind. Ma enne rääkisin ka Ameerika kolonel täiust ja ta vaatas, käis seal nendes hoonetes ja ta ütles, et kuidas see nii võistluse 3002 kuud tagasi ma olin, siin oli seal lage plats ja reostatud ja rämpsustatud asjata ka nüüd on väga toredad sil ehitatud majake ja lennud. Oodatud silmapilk hakkab lähenema, jah, lennuk tuleb. Mis kõrgustel võiks olla praegu? Praegu on tal kuskil 1000 meetri kõrgusel on see sees 130, see 130 Ta on toodud ja lennud ja ta on tõestanud oma tähendab selle olemasolu väga hästi ära, väga töökindel, töö, kindel ja nelja mootoriline. Ja tal on väga ajad, need lennuandmed on ja, ja ta lihtsalt olla õhus 11 tundi, maksimaalselt täpselt pea kohal, esimene lake harjulise langevari või oli see mingi märk, see on kontrolliks vaadata nüüd, et kuhu ta langeb, et siis pärast teine ring tuleb, siis visatakse välja langevarjurid ja ja siis täpselt Varblase koht, kus, kus koha pealt arvestades tuultes, kus koha peal peab langevarjud välja hüppama, et siis nad jõuaksid sinna tollesse punkti, kus nad peavad maanduma. Nii, ja nüüd ta läheb siis teisele ringile ja nüüd vaatavad, need trump, maastasid on seal peal, vaatavad, kuhu need langevad nüüd need proovi langevarjud ja, ja lindid ja siis sellega määratakse tuule kiirus ja siis pärast siis hakataks langevarjudest nalja viskama, siis Märdakse kohta, kus nad teevad välja hüppama mõnekümne või 20 sekundi pärast, peaks hakata mehi välja viskama. Või ei tule mingisugune teine otsus. Vaatame, kas luugid lahti ja esimene tuli. Esimene, teine ja kolmas. Neljas. Raivarjud avanesid. Üheksa ja viimased tulid juba üks. Ja kõigil on langevarju, samal ajal tuleb veel kindlasti tuleb olek, tuleb veel kolmas ring kindlasti sellepärast et hulga need langevarju jäi veel lennukisse. Kõik langevarjuta avanesid, mehed on kuulda, kuidas karjuvad üksteisele. Näe. Ja arvatavasti maandumine tuleb ka täpne. Ja mehed maanduvad seal ettenähtud kohas. Need tulid meie ees. Need, kes nüüd esimesena hambad olid millesti, tundsid eestlased langevarjutüübi järgi. Need maandunud langevarjud kustutati Ämari lennuväljal 1997 rahvusvaheliste õppuste aegu ja toimuvat kommenteeris kolonel Teo küüner. Läinud kuul kohtusime Ämaris uuesti lennupäeval. Õhuväe ülem kolonel Grüner, Eesti raadio viimati ajasime Ämari lennuväljal juttu Baltic senise 97. Mis on sellest ajast Õhujõududes muutunud, mida olete juurde saanud, mille võrra targemaks? Rikkamaks tähendab esiteks, rikkamaks oleme saanud kõvasti selle poolest, et meil on tulnud juurde uusi inimesi, haritud inimesi, ettevalmistasid inimesi, oleme ise edasi arenenud just selles suunas, mis on vajalik meie õhujõudude edasiviimiseks. Kahjuks me ei ole midagi juurde saanud, lennutehnika taga, õhuvägi ei ole ainult lennundussee, on ka veel mõned muud asjad, seal on õhuseire, on, meil on meil andmesidevõrgu ülesloomine tegemine ja nagu näete, siin on üks jälle üks see torn lennuvälja tormis pooleldi valmis saamas, nii et me oleme teinud ikkagi suure sammu edasi, olgugi et meil olnud võimalust olid väiksed ja lennurada tahab remonti, rulemist tahavad remonti, haad remonti, aga ütleme nagu kaks aastat tagasi oli Baltic seal, mida te mainisite. Me saime selle asjaga hakkama ja me oleme alati valmis vastu võtma partnerriikide lennuvahendeid, kui see on vajalik. Mis on Eesti õhuväe arengu peasuund. Mida on meil kõige rohkem vaja? Eesti õhuväe arengusuund kõige üldises mõttes on selline. Ta peab saama väärtuslikuks ja, ja täisjõuliseks väeliigiks, mis võtab enda peale meie õhuruumi kaitsma. Kas meil on praegu juba nii head silmad, et me oleme suutelised jälgima, mis toimub Eesti õhuruumis? Kahjuks ma pean nentima seda, et me seda teeme pisteliselt, kahjuks pisteliselt ja ma võin teile lubada, et väga varsti, väga varsti aasta pärast me võime juba midagi rohkemat näha oma Eesti ruumis, mis meil toimub. Suur tänu, oleme palunud. Pere teise maailmasõjaaegseid, kuule Jaaner, neil seda õhku päris asja ei ole, aga Soude lõikovile ammuli. Mis mulje. Tänan. Meil on vahva ikkagi kõigepealt, et lennukid mürisevad ja vormis mehi on siin Eesti vormis ja õigesti jah, väga õige, väga õige ja Eestimaal ikka õhuelu elada ja ongi, on tema nimel. Arvab maker korvpallikorv Kaljo Alaküla ja niimoodi ja eks me hinnatiseerid. Ja tuletame meelde oma kõnnime noorusradadel tasapisi sind ära. Mis ajast seda lennundusasja. Kuulge meie sõjaajad, meenugi, sõjaaegsed, lapsed, kõik, lõpetasin lennukooli 44 43. Mõtlesin, et lähen tohtriks õppima, aga sattus lennuväkke ja jäävad nimelised elule, mille elanud ja siis pärast muidu nõukogude võim tänas meid ka 25 pluss viiega muidugi selle asja eest kõik ära. Nii et, et on meeles peetud. Ja, ja see on ikka algusjärgus, riik mulle kallis muidugi lasen. Selge, õhuvägi on üks kallis vägi ja ma isegi tuletan meelde seal, kui lennuki ümber sebisid seal pommipardid ja relvurid ja mootoristid ja elektrikud ja. No ja, ja siis tervede tankerid ja prints oli kole kallis. No ja, ja siis lõpuks olid seal lendurid ka veel pardalaskurid ja tead, see asi. Mul on väga suur kallis lõbu ja eks seal meie meie viiks vabariigi alguses on see asi ka nii. Ja võib-olla olulisem on see lennuväli lennubaas tingituna siia juba ja ette teha ja kui sa hakkad edasi minema edasi arendama ja kus külalisi vajaduse korral vastu aeda Mida te näete, on meie lõunanaabrite, lätlaste, lätlaste kopter? Te hävitaja lendu nägedes jajajajaja no mida selle mehe lennuoskuste kohta väga-väga tubli osa täidab, väga hea meessoo peale. Just rääkisime, need on kadestada, kui inimene veel noor paljas mõte ja, ja füüsiliselt peab vastu. Reporter ütles õigesti, et paistab küll, et ta tegi lihtsalt sügavat pöörangut, aga see süga pöörang, seal on ülekoormus on küllalt küllalt suured ja võib juhtuda, et läheb pilt eest ära ja see ei ole lendab nagu tavaliselt. No aga tegelikult on ka juba niisugune raske lugu. Kas sama võimaluse sama tunne oli ka teie omaaegsete aegsetele, oli, oli, ikka ei aegsed muidugi kiirused olid väiksemad ja selle tõttu need ülekoormused olid ka väiksemad. Aga igatahes lastel oli juba nende kuulsate tukkadel. Sööstpommitajad oli, vaat piloot võttis välja, sest lõi pildi eest ära, ikka lendurite välja. Oligi täpselt nagu lugu ja nii, et ega seal Lendamine ei ole naljasi ega ei ole. Mul tuletati meelde natuke uuritud lennundusajalugu sedasi ja kui see sõlme viskaja eieiei sõlmediskajast Nester ja pandi selle eest peavahti, et viskaks surmasõlme ja muuseas omavahel ütelda surmasõlm on üks kõige lihtsam vigur üldse praegu nagu külakiige peal. Viskad aga üle võlli, lähed sedasi ja. Ma mäletan lennukoolis, noh, kui ma esimest korda üksi läksina leppigojaanes, kuule sa viska sõlmi piki raudteed piki raudteed, siis jalgadega, hoiad ennast selles suunas, eks ole. Ja siis oli muidugi mina seal nii mõnus tunne nagu külakiigenurka ainult rahvariides uuringuid. Imestama seal ja panin siis Riia poole minema, neid sõlmi visates ja Jaan ütleb minusse Robreetval sepikoda. Kuule Kuala küla nüüd midagi muud ka tegema hakkab, kui sõlmi viskab, siis ütle mulle ka. Muidugi tegin immelmannijasse õnne tipud, keerasin jälle riie poolt tagasi. Nii et. Aga jah, seal aga muuseas oli ka Eterpone sõlm ja seal, kus oli vaat selle tavalise sõlmega sind paneb see sendini koolijuht surub istmesse ja, aga vot kui ette pole lepingu Jaan tegi silmad olnud kõik punased ja on kogu raskusrihmade peal. Ma ei tea, kas eesti lennuväest saab kunagi asja Ferodo, miks ta on, asi oli olemas, jumal hoidku, ei ausalt, ausalt, ega siis ega meil ei olegi seda isegi perspektiivis, ma kujutan ette, et meil on siin 500 hävitav, seisavad siin olevat kurat ja kellega kaklevad. Aga nad ajavad oma asjad ära ja kontrollivad piiri, aitavad, abistavad, teevad päästeteenistus, metsatulekahjudel poisid puistavad vett alla, no jumal hoidku ja ikka õhust. Lennuvägi on veel olemas reaalsuse piirides kogu aeg, mida meil võimalik on oma need investeeringud teha võimalikult soodsalt, võimalikult igal igal pool saab kosta, nagu jutt oli piirivalves ja igal pool ja Peeter, ta meeldiv kuulda, et nii räägivad teise maailmasõja, et eesti lenduri jumala õige jutt jumala õige elu kaitseministeerium leedulasega agressiivsed kunagi olnud ja ei ausalt hoiab oma piirid korras ja abistame ja ja mis on peos ja arendatakse ka, linnud oskavad seal lennukolledž töötab ja nii et elame veel.