Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast ning kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura Kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Hakkan roll ja ridamaja alustab. Tänases saates räägime sellest, kuidas kasvatada lapsi. Eks kõik on, kas siis oma kogemusest või teiste elu pealt nähes näinud olukorda, kus näost siniseks nutnud laps lihtsalt röögib ja oma jonni ajab. Pisike inimene on sel ajal endast nii väljas, et ei saa enam isegi aru, mida ta tahab ja kuidas nutt lõpetada. Tihti on seal kõrval samuti näost siniseks vihastanud lapsevanem, kes ei oska olukorras midagi ette võtta. Veel jubedaks muutub olukord siis, kui sekkuvad targad ja elukogenud tädid ja onud, kes omakorda soovitusi hakkavad jagama või siis lapsevanema kasvatusmeetodeid kritiseerima. Kuidas kasvatada last nii, et nii endal kui ka lapsel jääksid närvid terveks ning laps ka tulevikus sinuga hea meelega suhtleks sellest hakkamegi täna rääkima. Meil on külas Siiri-Liisi Läänesaar perekasvatuse instituudist. Maris kuin Delfi naistekas Julia Bernstein, kelle peres kasvab kolm last, kahe 11 ja 16 aastane ning kes teab täpselt, millised mured ja rõõmud mingis vanuses lapsi vaevavad. Kui tunned, et tahaksid ka enda kogemusi jagada, siis saab seda teha rock n roll ja ridamaja foorumis raadio kahe lehel või Facebooki kaudu. Saade on hiljem ka raadio kahe lehelt järelkuulatav. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Tänases rock n roll ja ridamaja saates räägime veel sellest, miks lapsed jonnivad. Meil on külas maris kuin Delfi naistekas siis Siiri-Liisi Läänesaar perekasvatuse instituudist ja Juulia Berg Stein, kolme lapse ema, kes oskab väga täpselt rääkida erinevatest arenguetappidest, millal lapsed jonnivad, sest et temal on kodus kahe 11 16 aastased lapsed. Kõigepealt aga Siiri-Liisi. Mis asi on perekasvatuse instituut? Et perekasvatuse instituudi ajalugu läheb meil siin esimese vabariigi aega, kus arvati, et lapsi kasvatada enam ei saa, nii nagu alati. Ja siis otsustati, et peab õppima ja siis tehti koduse kasvatuse instinkt, mille nõukogude võim ära keelas. Ja kui nõukogude võim läbi sai, siis 98 tehti uuesti, aga nüüd siis perekasvatuse instituudi nimega ja meil on siis neli põhivaldkonda, millega me tegeleme, on uurimused. Kohalike eesti pedagoogiline uurimus on kirjastamine, et anda raamatuid välja inimestele, lugeda kasvatusest. Nõustamine, koolitused kõik selle nimel, et oleks eestlastel parem kasvada ja vanemad oskaks paremini lapsi kasvatada. Kuidas siis nii, et kogu aeg on hakkama saadud niimoodi suust suhu teadmistega ja siis mingil hetkel oli vaja äkki mingisugust koolituskeskust laste kasvatamiseks ja sellepärast Ta ei elata ju enam koos, nii et suust suhu edasi anda seda teavet, et lihtsalt maailm muutus ja inimesed kolisid linna ja hakkasid elama omaette. Ja siis need pisikesed noored lapsevanemad oma väikeste lastega ei oska enam, kui neil ei ole vanaemasid kõrval. Nii et sellepärast oli tarvis Millised üldse sellised lapse erinevad arenguetapid on, et selline põhijonniiga on vist kaheaastaselt, aga ega see nagu ka hilisemas eas Päris ära ei kao, tegelikult ongi niimoodi, et, et laps hakkab põhiliselt jonnima, siis kuidagi oma mina kujuneb. Aga sellist tõsist eestlase jonni ja, ja vahel ka sellist lööb juhtme kokku, Jonny on ju täiskasvanutel ka, et miks mitte Need samamoodi siis teismelised jonnivad, mõnes mõttes aga see, mida meie kasvatuses nimetame jonniks ikkagi jonni, hoogia jonniiga ja läheb tõesti sinna kaheaastaste kanti, miks lapsed jonnivad? Nad jonnivad tihtipeale sellepärast, et et miski, mida nad üritavad saavutada, neil ei õnnestu. Kui me võtame nüüd jonni, hea jonni eas nad ei tee seda mitte meelega, nad ei tee mitte niimoodi, et oi, ma tahan hirmsasti Jonny täitlema, vanematele pinda käia või et ma, et ma üritan aga midagi saavutada esialgu esimesed korrad jonnihoog tuleb täiesti tahtmatult lihtsalt lööbki ajus juhtme kokku järsku Andol, ta ei suuda enam kontrollida iseennast, ta ei suuda maailma kontrollida ja ta ei ole kontaktis ka millegagi. Nende esimene jonnihoog. Aga kui sinna nüüd vahele ei seganud ja siis see läheb üle sellise pooleteist kahe poole minutiga. Ja pärast seda. Peaks olema jällegi koik korras niimoodi, et see laps, kes on ennast sinna võib-olla poe põrandale pikali visanud kes on jalgu trampinud, täiest kõrist karjunud, pead vastu põrandat peksnud. Et siis ta rahulikult tõuseb püsti ja tuleb, rähib oma emale või isale sülle, kes tema juures parasjagu on, üritab kontakti siis taastada. Aga kus see viga tehakse? Tavaliselt on selles, et inimesed ei jaksa poolteist minutit ära oodata, vaid lähevad seda last näppima sinna. Ja siis lähevad teda torkima, üks võimalus on see, et nad lähvad teda meelitama millegagi, et ära ikkagi jonni, lähvad talle midagi pakkuma, tähelepanu kõrvale, juhtima uid vaata mis seal on. Või siis hakkavad karistame pahandama temaga. Järeldusi, laps sellest teeb, on see, et ahaa, nüüd ma saan tähelepanu. Maria-Julia, teil on mõlemal kindlasti kogemusi sellega, millised on jonnivad lapsed, kas te olete sellega nõus, et jonn läheb üle pooleteist minutiga, kui ei sekku, olete te jõudnud kaua kannatada? No mina küll ei ole jõudnud kannatada, nii kaua see poolteist minutit näiteks just poes Sirilisi ütles, no see tundub ikka nagu kolmeaastane vahepeal. Et mina tõenäoliselt olengi olukorda lahendanud valesti, aga minu puhul on see toiminud hästi minema, kuidas sa siis oled käitunud sellisel juhul, kui laps hakkab jonnima? Kui ta kodus seda teeb, siis olen üritanud ignoreerida, kuna mul on laps juba praegu kuue aastane, et nagu väga tihti enam ennast pikali ei viska, selle kombe ma olen nagu külg sära harjutanud või on see aeg lihtsalt mööda läinud. Aga ma mäletan küll, et kui teile väiksem ja tõesti ta olidki need Hoodet põrandal oli pikali, näost punane ja ei pisaraid ja higi voolasid sealt vaheldumisi, et ma lasin tal lihtsalt olla, ütles, et okei Johnny ära ja saab kergem, aga läksid pooleteist minutiga mööda, not ei istunud stopperiga kõrval, aga noh, need hetked tundusid küll tõesti, ei ole niivõrd juhile, sinul on kolm sellist võrdlust. Mina vist õnnelik ema, mina, kui ma nüüd kuulan Marit, siis mina ei mäleta, et meil oleks üldse selliseid jonnihoogusid olnud. On olnud jah, sellised nõudmised, aga poes mul pole keegi pikali pildunud. Ma võib-olla jah, ei oskagi kommenteerida küll, aga jah, et kõige paremini on mul praegu saan kommenteerida oma nooremat poega. Et tuleb jah, selle oma minagi oskan rohkem tähele panna, kui, kui nooremas eas olid vanemate lastega oma, mina avastamisega tulebki see enne istun maha, aga emme, istu siis juba läheb nõudmiseks. Aga see ei ole jah, selline jonn või kisama, põhimõtteliselt ma istun, mina olen siin ja mängime nii. Ja siis ta rahuneb maha ja ei ole nagu suurt probleemi, vähemalt mina enda kogemusest mul on kaks täiesti erinevat last, et kui minu vanem laps üldse ma arvan, jonnis kokku oma elu jooksul kolm korda sellist tõsist jonnihoogu, siis noorem laps on mul selline, kes ma arvan, päevas viis korda, on võimeline põrandal püherdama ja täiesti noh, läheb täiesti pööraseks ja ma arvan, et see poolteist minutit eiramist tema puhul kindlasti ei tööta, et ma olen üritanud ikka igasuguseid mooduseid ja seal seal ei aita nagu midagi, et ma olen vaadanud, saab aega kuskil pool tundi, et ta ise maha rahuneks. Aga tead, sellega ongi niimoodi, et kui sa esimesel korral või, või noh, seal üsna alguses lähetada näppima ja ta saab selle kogemuse kätte, et sellega ma saavutan mida iganes. Et siis ta hakkabki teda pikendama, et sel hetkel, kui ta muidu võiksid juba nüüd juhtmata tahti minna, siis ta karjub sinnamaani ära ja siis mõtleb ahhaa, keegi veel ei olegi tulnud ja siis ta jätkab seda ja nad võivad jätkata seda pool tundi on isegi hästi selles mõttes, et see võib olla ka niimoodi, et ta tund aega karjub, siis puhkab vähekene ja siis hakkab uuesti otsast pihta, et ta tõesti päev otsa ta paneb seda jonni kõnnib sulle järele, kui sa eest ära lähed, ikka karjub, et seda tähele paneksid. Et nagu see on täiesti võimalik ja see tuleb just nimelt sellest, et esimene kord teda näppima lähed. Räägimegi sellisest klassikalisest olukorrast lähed koos lapsega poodi, ta hakkab midagi nõudma või noh, ükskõik mis tal siis pähe viskab ennast pikali, hakkab seal röökima. Kas siis vanem peakski käituma lihtsalt vaatama kõrvalt seda poolteist, kaks minutit kannatama teiste inimeste selliseid kriitilisi pilke või kuidas siis peaks selle olukorra lahendama? No siin on mitu võimalust selles mõttes, et kui sul on võimalik teha nii nagu mari tegijat, lihtsalt okei, nüüd on poes käimine läbinud, lähme minema ja, ja kogu lugu, et siis see on ka täiesti okei, et sa ei pea seal kõrval, istume ootama. Peamine on see, et laps ei saavuta sellega midagi, kui ta tahab tähelepanu või kui ta tahab seda kommi, et see ei ole nii, et ta kihukesele jonni seal üles ja siis anna talle ja võta võtlase kongeelset Olev Ait, eks ole. Sest niimoodi me õpetame talle väga selgelt, mis tuleb teha, et kommi saada. Kui sa ei ole niimoodi, et sa võid ka pool tundi hiljem poodi minna või käia õhtupoole hoopis siis jah, varianti ei ole, siis seisad seal oma lapse juures nagu turvamees ja ajab minema kõik need tädikesed ja armukesed, kes tulevad temaga pahandama, soovitama, talle vitsa anda, või siis talle vastupidi oma Ta komme pakkuma. Et nendega siis tuleb lihtsalt võidelda selle ühiskonna arvamusega, mis seal ümberringi keerleb ja luua oma lapsele rahulik koht, jonni, midagi. Mina arvan ka. Tegelikult iga lapsevanem tunneb oma last, et millal ta hakkab jonnima või selles mõttes, et mille peale, eks ole. Et kui me räägime jonnima, sest võib-olla äkki on, on lapsel mingit rahuldamata vajadused, võib-olla ongi ta tähelepanu puudus balla ta teab, et avalikus ruumis ta võib-olla saab selle tähelepanu võib-olla rohkem kodus, ta saab võib-olla pahandada ja siis seal on nagu võimalus ennast välja elada. Aga kui sa juba tead, eosed, et sul laps jonnib poes, siis tõesti on ju võimalik ju kuidagimoodi organiseerida, et sa ei lähe lapsega poodi. Kui sa just täiesti üksi kasvata last ja sul ei olegi muud võimalust, eks ole. Võib-olla lihtsalt rääkida näiteks nüüd lähme poodi ja me ostame ainult seda, seda, seda, ja, ja lapsed on asi selge, lähmegi ostame ainult seda, seda, seda ja tullakse rahulikult välja, et nojaa, aga kui see laps on aastane, kaheaastane selline temas hakkab see oma soov ja tahe ja mina just ärkama, et temale väga hästi ei tee selgeks, et täna me ostame ainult piima ja leiba ja kõik petised, kommide kindral, sõbraisid, mis seal on, et need nimetame täna siia, ta vaatab sulle otsa ja ütleb, et oleme aasta aia kahene, mul ei oska kommi nõuda, selles mõttes kommipoes ma mõtlen, kui ma poodi lähen, aga ma väldin lapsega poodi minema, sest see on lihtsalt füüsiliselt kurnav, et ma lihtsalt ei käigi lapsega poes, kui ma tahan poodi minna, siis ma, et on lapsehoidjaga koju, mehega, vanemate lastega, mis iganes, et ma lihtsalt ei lähegi. Kui on selline variant, kui seda ei õnnestu teha, on ju, et sa jätad lapselised koju, sa pead kaasa võtma, et igal juhul võiks selle ära vaadata, et tal on kõht täis Ethani uue, saanud, et liiga palav ei oleks. Tõesti kurb on see pilt, kui nad tulevad niimoodi, et nad on päev otsa olnud kuskil lasteaias või lastehoius 10 tundi seal olnud viimane söögiaeg on kuskil nelja paiku, siis kell seitse veetakse väsinud lapsed poodi. Need on paksult riidesse topitud lahti. Ja siis nad hakkavad seal igasuguseid asju nõudma, mitte sellepärast, et nad nii väga tahavad seda kommi vaid sellepärast, et tõesti, et lihtsalt nad tahavad midagi nõuda. Üks isa ütles, et temal on alati leivatükk taskus, et see lahendab ära kõik jonni. Ühesõnaga, et lapsevanem peab olema ise ette valmistatud selleks, et võimaluse korral vältida selliseid kriisiolukordi Just nimelt, et 100 korda kergem on ennetada, kui, siis hakata seda lahendama. No aga vahepeal tekkis küsimus, et kui laps hakkab jonnima, siis mitte mingil juhul ei tohiks talle kommi kätte anda, on ju. Aga mis siis saab, kui ma ikkagi need ühe korra ütlen, ma 10 korda ei ole andnud talle seda kommi, ma lähen nüüd jonnivad ära kannatanud, olen olnud vapper ema ja, ja lükanud eemale kõik need kurjad pilgud ja tädikesed, kes tulevad kommenteerima. Ja siis mul ühe korra kiire ja ma pean sealt poest saama välja väga kiiresti, sest mul buss läheb kahe minuti pärast on ju, et sa oled ise ka väsinud täpselt. Ja siis ma ütlen, et okei, seekord võta komm maha, rõhusid hoitlejad, mis siis saab, et kui mitu sellist eksimust võidakse lubada? Sa võid lubada nii palju, kui sa tahad, sa lihtsalt pead arvestama, et igal asjal on tagajärjed, et tõenäoliselt õpib sellest midagi ja siis ta üritab seda järjekindlamalt viia sind järgmine kord jälle sama hullusti endast välja. Annaksid talle kommi. Aga noh, aeg-ajalt ikka tuleb, mis teha, on ju, et, et me ei ole keegi imeinimesed ja, ja. Tuleb järele rääkides jonnimisest, suuremas eas, et jonnimine näiteks üheksaaastase jonnimine näeb teistmoodi välja ja kui sa nagu tapad ära, mis põhjusel see võiks olla, et, et siis siis on nagu hea juttu rääkida oma tunnetuslikult, ema või isa tunneb ikkagi ära, mis on see põhjus ja kui sa küsid, kas see on see, kui vastaseks on ei tea, siis tulebki välja, et tegelikult see, see nii ongi ja, ja siis juba koos leida lahendus ja, ja lahenebki väikestel lastel võib-olla tõesti see komm ja kui seal tõesti on see vajadusel kommi järgi. Aga et natuke suurematele, kellega saab juba niimoodi jutt kui rääkida, eks ole. Ma arvan, viie-kuue aastane juba küll selline, eks ole. Et siis ma arvan, et seal nagu küll enam neid jonnihoogusid vist ei ole. Tegelikult teooria järgi need jonnihood sellisel kujul hakkavad ära minema sel ajal, kui lapsel kõne piisavalt areneb, et ta suudab välja väljendada siis ta ei pea enam seda niimoodi kisa ja käraga väljendama. Siis ta ei pea jah karjuma, aga siis tal on juba uued nipid, kuidas ilmselt oma tahtmist saada. Mõnikord saab lihtsalt öelda, tähendab kui ta midagi tahab. Lihtsalt tuleb ära selgelt, kas see on see tahe, sellepärast et ta tahab tähelepanu või tahe tal tõesti on seda asja vaja, eks ole, ja siis kui ta suudab põhjendada mingisugust, noh, ma ei räägi ainult kommi, eks ole, mingit muud asja, eks ole, sest maailm on ahvatlusi täis, on just seda, seda teist või kolmandat vaja, onju kui saab mõistlikult ära rääkida ja laps saab aru ju. Aga miks üldse osad lapsed jonnivad rohkem kui teised, kas see on nagu iseloomus kinni, on see kasvatuses kinni või millest üldse sellised asjad sõltuvad? Ma arvan, et mõlemad, mis sa nimetasid, et iseloom on kindlasti oluline ja kasvatus on oluline ja samuti see, et vanema temperament sinna ka juurde, et kuidas vanem reageerib sellele kõigele see keskkond nagu näiteks see, et kui me siin juba enne me oleme rääkinud pikalt, eks ole ennetamisest ja siis see, et et noh, et kuivõrd tal üldse on tarvis vaata ennast seal võimule seadma ja, ja kui palju see keskkond tal on selline kurnav ja koormav, et tal on tarvis oma tahtmist niimoodi nõuda. Et, et kui tal on hästi nagu rahulik ja mõnus olemine ja, ja üldiselt see on selline talle hea kohane kõik, mis teda ümbritseb, ehk siis väga palju ei olegi tarvis jonni, aga praegu mida, mida nagu sellisem noh, ebakindlam, see meie elu on. Sest tal on vaja ka kuskilt moodi endale seda ebakindlust, siis tal on tarvis kuidagimoodi määrama hakata seda ja siis kasvõi ise seda turvatunnet endale niimoodi selle läbi tekitada, et ta paneb vanemaid paika ja ta nõuab ja ta saavutab midagi siis kasvõi selle jonniza Minul muideks on siin üks näide või õigemini mul mitu näidet oma elust, et kui mul oli laps haige, meil oli kas tööl oli pingeline olukord või üldse närvid olid läbi või siis nagu suhted ei olnud parasjagu noh, väga suurepäraselt kodus ta hakkas kohe seda välja näitama, laps muutus närviliseks, täpselt siis tuligi neid jonnihooge ka, nagu oluliselt rohkem on ja ja nii, kui olukord rahunes maha, tööl said asjad korda ja mehega saime ka sotid selgeks räägitud, nii oli laps ka eelarve 100 rõõmus ja, ja palju rahulikum. Et lapsevanemad võiksid, kui nad näevad, et lapsed hakkavad võib-olla tihemini jonnima, natuke enda sisse vaadata, et võib olla, on nende käitumisele tagasi just täpselt. Julia sinul on kolm last, on sul lapsed, kõik sellised ühesugused head, nagu sa ise ütlesid, või on mõnega olnud selliseid keerulisemaid aegu ka, et on kuidagi natuke Jonjakam kui teised väikse lapse kohta ma ei oska praegu veel niimoodi seisukohta võtta. Aga suurematest lastest rääkida, siis, siis on küll öö ja päev, poeg on kinnisem ja rahulikum, seal on seevastu särav päike energiline ja, ja selles suhtes on nad küll erinevad ja üks on introvert, leinan ekstraverdid, eks ole, et juba selles suhtes nagu erinev. Ma ei saa öelda, et ma nüüd erinevalt neid kasvatada, aga aga ma pean nagu seda arvestamata nendega nendega suheldes on ju. Et aga jonnimist ma võib-olla need halvad asjad lähevad meelest ära. Aga seda küll võin öelda, et ma ise noorena just esimese lapse puhul saad ise ebakindel veel, eks ole, ta ju veel ei tea, see on su esimest korda olla ema, eks ole, ja sa ei tea, kuidas õigesti käituda ja ja sinna juurde tulevad sinu enda ja mingit üleelamised, täpselt nagu Maria ütles, eks ole, suhteprobleemid töö, sa tahad ju ka ennast teostada ja, ja õpingud noh, kuidas iganes noortel on, eks ole, ja see tegelikult just nagu avaldub ka käitumises lapsega, nii et Mayna kori järsem ja, ja praegu olen oluliselt rahulikum, onju. Et need võib-olla ka annavad mingil määral võib-olla mõjutavad lapse olemust või iseloomu, eks ole. Aga jonnimist jah, ma selle koha pealt ei saa, on olnud kangekaelsus, ma võib-olla ütleks, et mitte jonnimist, vaid, vaid lihtsalt, et ma ei tee midagi või näiteks, et ma ei allu su su nõuetele või korraldustele, et seda on küll olnud näiteks poja puhul, aga sellega on nagu üle saadud või, või ma ei ole nagu sellest võib-olla väga suurt probleemi teinud või nõnda lahene, ütleme nad on ajas lahenenud Siiri-Liisi kas on vahet ka poiste ja tüdrukute käitumises, sellisel jonniperioodil? Räägitakse sellest, et tüdrukud on sellised printsessid ja nõuavad ja tahavad ja poisid on justkui rahulikumad ja, ja võib-olla ei ärritu iga asja peale peab see paika. Pigem ei, et samas jälle, mõnes mõttes on poisid keerulisemalt kasvatada, niipidi öeldakse ka, et, et ma olen täpselt kuulnud mõlemat pidi ja ma ei julgenud öelda kummagi kohta, et vot sul on poiss, vaesekene, sul on nüüd raske või vastupidi, et oi, sul on väike printsess kodus, et kindlasti elu keeruliseks, et, et on rohkem. Tal on lapse individuaalne, et iga lapse puhul eraldi, et kes on missugune, aga mul tuli sinu jutu peale pähe see, kui sa ütlesid, et ise oled veel ebakindlana, ei oskajaid, et mis ma praegu näen, kuma vanematega töötan, on nagu hästi suur jama minu meelest see, et neid kasvatus, õpetusi Netikust palju. Et need vanemad tahavad olla hästi head, vanemad, noored, vanemad, esimene laps, see, kuidas ennast on kasvatatud, see on täiesti iganenud, eks ole, niimoodi ei taha teha ja siis võetakse kilode kaupa kasvatusalast kirjandust eesti poodidest ja see ajab niivõrd segadusse vanemad siis ongi, tuleb selline tohutu ebakindluse kõikumine mingite äärmuste vahel, et aga vaata, kordoni järgi on niimoodi ja siis psühholoog ütles niimoodi, siis tullakse minu käest mõnikord küsima, et aga kas tõesti tohigi, lastele ei öelda. Et lähedased ei sõna kohta midagi öeldud et, et ma tahaks nagu seda küll rõhutada, et kui vanemad suudavad endas leida mingisuguse sellise võib-olla üdini või, või mingi omaenesekindluse, selline, et vot mina olen nii ja mina teen nii ja ma pean seda õigeks, et selline enesekindluskasvatuses on hästi lapsele toetav, isegi kui see võib-olla ei lähe tänapäevaste pedagoogiliste meetoditega nagu 100 protsenti kui nende uuenduste ja kõigega, mis on tulnud, aga just see enesekindlus ja see, see tunne, et vot ma tahan nii teha, sest ma pean seda õigeks. No siit ongi hea edasi minna selle teemaga, et Need meetodid, kuidas meid võib-olla kasvatati, on nagu tänaseks päevaks täiesti iganenud, nagu sa siirilis juba ütlesidki, et ilmselt sellepärast, et kuna see süsteem on nii teistsugune, kui oli ta paarkümmend aastat tagasi, et lapsevanemad ei, ei oska ja ei teagi, et kuidas nagu siis täpselt välja peaks nägema. Mari, sina, Delfi naisteka toimetajana puutud ilmselt kokku väga paljude erinevate emade arvamustega, et oskad sa mingisuguseid põhijooned välja tuua, et kuidas tänapäeval siis lapsi kasvatatakse. Üks asi, mida mina näen, Sirilise ütles, ongi see ebakindlus, Nad ei tea, sellepärast et neil on infot nii tohutult palju ja siis nad miksivad, onju siis miks kordonite siis nad loevad ühest portaalist ühte, siis neil on kodus on 15 raamatut ja siis vanaemad soovitavad veel noh, mingisuguseid oma asju, onju ja nad ei suuda kõigepealt iseendaga kokkuleppele jõuda, mida nad peaksid selle lapsega tegema, et ühel päeval nad ütlevad, et telekat ei vaata. Järgmisel päeval nad ütlevad, et ma olen nii väsinud, et pole, täna vaatas multikaid ja nii on ju. Siis ühel päeval nõuavad nad seda, et lapsed Peaksid ära koristama oma toad on ju panema iseenesest riidesse, järgmisel ajal teevad seda ise kõik nende eest ära ja siis on need lapsed ka segaduses, ei tea ka, mida nad peaksid tegema, kui emo ühel päeval nõuab üht ja teisel päeval teistesse, et see ebakindel, sest, ja siis see ka, et emad ja isad ei suuda omavahel jõuda kokkuleppele mis on nagu ka täielik jama, et noh, selge on see, et nad ei peagi olema alati nagu 100 protsenti ühel meelel, sest me poleks, inimesed ei saagi kunagi nagu olla ju täiesti niimoodi ühel tasemel ühe mõtteviisiga. Aga siis ongi see ema nõuab ühte, isa nõuab teist ja siis see laps on seal vahel ja ta ei teagi, kuhu poole peaks nüüd jooksma, on ju. Kui ema ei anna kommi, siis isa ikka saab, et noh, et minul jama ja see kurb on vaadata, et nõu anda ka ei oska. Mine nüüd, võta see raamat ja loe sealt, et see just on õige, on ju? Ega seda vist ei olegi, et kui me võtame, kuidas meid kasvatati. Ma ei oska öelda, kas minu ema kasvatas mind mu õdesid-vendi mingi metoodika järgi, pigem see tuli ikkagi südamest, armastad oma lapsi ja, ja teed oma, kas äranägemise parima teadmise juures, eks ole, sa arvad, et see on õige, sest igaühel meil on oma õige ja vale mõõdupuu, eks ole, et kui sa arvad, et see on õige, siis sa üritad nagu seda õiget asja oma lapsel nagu edasi anda, eks ole. Kui ma nüüd võrdlen oma oma emaks olemise aega, 96, kui sündis poeg, siis ega vist ei olnudki väga sellist kaasaegset kirjandust. Benjamin Spocki raamat, see on juba aastakümneid olnud, mida ma ei viitsinud lugeda, sest see, kui ma tegin lahti, siis saab väga kõik pidi olema paljude Pukk, eks ole, söötmine, magamine ja minule selline elukorraldus nagu iseenesest ei sobi. Mina võtsin asja nagu lõdvalt ja, ja nii nagu ema minuga on toimetanud, eks ole. Ja, ja ma ei ole tegelikult väga palju lugenud neid, nüüd aga, kui ma nüüd pärast kolmanda lapse sündi mul on isegi kingitud raamatuid lapse kasvatamisest ja mulle õudselt ja ma ei oska öelda, mis, kes on selle raamatu autor. Aga mulle meeldis sealt ma ei olegi seda läbi lugenud, aga kui ma sirvisin, mis mulle õudselt meeldis, eks lause et ärge süüdistage ennast, kui, kui teile tundub, et midagi on valesti, te teete täpselt seda nii, kuidas te oskate ja see ongi õige sinu ja sinu lapse poolt, tegelikult on sihuke suhe ju oma oma iseenda ja oma lapse vahel, eks ole. Piisab sellest, kui tegelikult, kui armastad oma last ja üritad anda parima ja see vist ongi see, ma ei oska nüüd öelda, kuidas see kõlab metoodiliselt, eks ole. Minul puudub igasugune metoodika, et järjekindlus on võib-olla jah, see, mis marimari juures tuligi välja, et vanemad oleksid enam-vähem ühel meelel, aga tihtipeale isegi mõelnud, et üksikvanemal on, lastel pole lihtsam lapsel üksikvanemaga on lihtsam kasvada, sest sul on nagu üks inimene, kes ütleb, mida teha, eks ole. Et kui sul on kaks erinevat arvamust, kui vanemad on koos ja ma ei ütle, et laps kasvab üksikvanemaga. Aga lihtsalt ma olen iseenda jaoks niimoodi mõelnud, on lihtsam aga jahedad, kui hakata last kasvatama, selles mõttes, et ikkagi mees ja naine peaksid olema ühel arvamusel, et ema-isa, et ei oleks nagu selliseid vastakaid nõudmisi, lapsed õpivad väga mõnusasti. Manipuleerima seal ja laveerima kahe lapsevanema vahel, et et selles mõttes see isegi ei ole nii suur probleem kui tehakse. Aga ma tahtsin enne kommenteerida, kui sa ütlesid, et piisab sellest, kui sa armastad lasteteed, nii nagu sa ise õigeks pead, et piisab sinu puhul, kes sa oled tore, korralik ema, aga meil on ju näiteks noh, aastasadu on olnud lapse füüsilise väärkohtlemise ehk siis rihmaandmise peamiseks argumendiks see, et aga ma teen seda sinu enda heaks. Ma teen seda sellepärast, et armastan sind ja siis sa hakkad paremini asjadest aru saama, kui ma su läbi peksan. Et noh, et see niimoodi me ei saa ka öelda, et ikkagi kuskil kohapeal on õige kuskil kohapeal on vale ja on asjad, mis tõepoolest last kahjustavad ja ja me ei saa neid valgeks rääkida, kui nad on mustad. Mina ei usu, et see nüüd mina, lapsevanema, nüüd olen tohutult veendunud, et lapse füüsiline karistamine on üldse kõige parem, ma arvan, seda ligi tuleb inimese enda emotsionaalsest seisundist, et ma ei ole psühholoog, mul on nagu selline mingi tunne, et see inimene, kes füüsiliselt karistab või üldse, kes kasutab nagu sõnadest enamat mingi füüsilist karistust üleüldiselt ma ei räägi üldse lapse selles inimeses endas on probleem, et me ei saa nagu kasvatusmetoodikaga seda põhjendada kuidagi sest inimesed, kes ei ole nagu kunagi kätt tõstnud, eks ole, kellelegi vastu on ja ja kellel nagu esimese asjana kohe käsi käib, on ju. Et ega mina ei ole ka sellest patust puhas, muidugi loomulikult, mind on käe välja viidud, eks ole, loomulikult on lapse puhul ka onju, aga et üks asi, kas sa võtad nüüd rihma, eks ole, konkreetselt korraldad mingi peksu, eks ju, ja teine asi, kui sa lihtsalt aitäh leid, eks ole nagu selline üks äärmus, teise. Me jõudsimegi nüüd sellise järgmise väga suure ja tõsise teema juurde, mis ongi siis lapse füüsiline karistamine ja karistamine üldse. Et jälgides igasuguseid foorumeid, pereelu, foorumeid jääb ikkagi üsna niimoodi tugevalt kõlama see arvamus, et ega see vitsahirm on üks paras asi küll, et kui jonnib, siis toonika vitsa välja näitan ja laps muutub kohe heaks. Tegelikult see ju ei ole lahendus. Füüsilise karistuse ainukene efekt seisneb hirmus, nii et kui inimene üritab last füüsilise karistuse abil noh, tema käitumist siis modifitseerida siis see ongi, sellepärast võib olla näiliselt hetkeks tõhus, et laps kardab, et tal on see kogemus, jah, ma sain haiget ja siis see hirm jääb nii suur, et ma üritan vältida karistust. Ta üritab seega vältida karistajad ja siin võiks iga vanem mõelda, et kas tema tahab, et tema laps teda iga hinna eest üritaks vältida. Samas see, kui laps mingi füüsilise karistusehirmu tõttu jätab seal ütleme nüüd jonnimise pooleli või jätab mingi pahanduse tegemata mõnda aega siis see ei ole talle tegelikult õpetanud, miks ta ei peaks seda tegema, et sellega, kui laps karistuse tõttu teatud aja kontrollitult käitub, siis sellega me ei ole talle sisemiselt jõudnud selgeks õpetada seda, et miks nii või teisiti, miks see on hea, mis tähendab seda, et kui ära ka karistuse hirm siis kaob ära kase soovitud adresseeritud käitumine ja mul on, mul on inimesed rääkinud ka seda, et kuidas Nad käitusid vitsahirmus väga hästi kuni mingi 15. eluaastani, siis tõmbasid vanemalt vitsa käest ära ja pärast seda nad läksid nagu täiesti hulluks, eks ole, kolisid kodust minema ja, ja noh, et lihtsalt siis kõik edasi tuli. Selliseid näiteid ikkagi on, muidugi ei ole kõik nii ekstreemsed, et paljud inimesed on saanud mingil perioodil füüsiliselt karistada ja ei ole sellepärast kodust ära jooksnud hiljem aga efekt on seesama, et sa ei õpi sellest, kui sind lüüakse. No mina olen. Kuulnud ja näinud päris palju selliseid vanemaid, kes on ise saanud karistada füüsiliselt ja kes siis nüüd kasutavad sedasama meetodit ka oma laste peal nende argumente, see mina olen oma vanematele väga tänulik, et nad mulle vitsa annuses tänu nendele tänu sellele karistusele minust kasvanud. Tore ja tubli inimene. Muidu ma oleks käest ära läinud ja mis sa selle peale ütled? Noh, hästi raske on esiteks endale tunnistada, et minuga on midagi valesti või minuga on tehtud midagi valesti ja teiseks on seesama õigustus, mida vanemad on ju lapsele sisse söötnud. Nende sama enda see väide sinna juurde, et aga ma teen seda sinu enda heaks. Ja, ja laps on selle niivõrd osavasti alla neelanud ja täiesti kõhklematult omaks võtnud. Ta tegi seda minu heaks, sellepärast et muidu ma oleksin ülekäte läinud ja ma räägin 20 aastat hiljem sedasama juttu teen sedasama asja oma lastele, sellesama müüdi alusel, et muidu laps läheb üle käte. Vägivald on nagu läheb, põlvkonda sünnitab vägivalda jah, täpselt, et kui sind ei ole karistatud siis sai karistada ka oma lapsi. Ei ole nagu põhjust, kuidagi kasvavad ise rahulikult, eks ole. Kas teie olete saanud lapsepõlvest füüsiliselt karistada? Muidugi, mina olen saanud ainult üks kord. Laks Mul läks hästi. Mari, kas sa tunned, et sa tänu sellele, et sa lapsena said füüsiliselt karistada, oled kasvanud tubliks naiseks? Vaevalt et see oli just sellepärast on? Ei, ma ei ole selle poolt mitte mingil juhul. Ma mäletan seda hirmu. Ma mäletan. Kõike, mitte nagu nüüd oleks kogu aeg toimunud mingi lapsepeks meil kodus, jumala eest mitte, on ju töödiga oiga erandlikud juhused. Aga ma ei mäleta nagu täpselt seda tulemust või mäletan oma hirmu. Kas sa mäletad seda mõtet, et aga mina valin teile vanadekodu, et nagu selline kättemaksutunne sinna juurde, et kui ma suureks saan, siis ma näitan. Ei mäleta, et meil on sellised plaanid, olid mul muidugi teismelise eas, noh kolmeteistaastaselt, kui mind ei lubatud õhtul kodust välja, on ju? Päris väiksena ei. Lihtsalt lapsena sai võtta seda selliselt. Teismelisel on see, et kui sa tõesti lubata kuskile aga lapsena ma ei noh, ma sain asja eest ka, ma võin öelda, et asja eest sain laksu, et mina mäletan, mina olen saanud ühe korra Sa ja mitte oma vanemate käest, aga vanaisa käest. Ja ma mäletan seda põhjust ja ma ei saa siiamaani aru, miks see oli sellepärast, et ma ei tahtnud sauna minna. Ja see tundub nii jabur, et kuidas siis nüüd üks täiskasvanud inimene ei saanud siis nagu ma ei tea, ma võisin siis nelja-viieni olla, kuidas ta sellest siis nagu üle ei saanud, ma ei kujuta ennast selles olukorras nagu ette, et ma sellise asja sellepärast nagu endast välja läheks, aga ju siis just ongi, et nagu vanaisad, et ja see generatsioon, et nende jaoks oli see ilmselt nagu täiesti iseenesestmõistetav, et lapsed ikka said kohe nii kui midagi ei sobinud. Et mina olen veendunud, mida vanemaks ma saan, seda rohkem veendun, et tegelikult need, kes kasvatavad vägevad või probleem on tegelikult selles inimeses sees, mitte tegelikult. Peaks endale otsa vaatama, kui, kui tal on vajadus kedagi peksta. Ma ütlen, et see on lihtsalt enesekehtestamise küsimus, kes seda teeb sõnadega, eks ole, kes sõnadega ei suuda siis peksad, eks nojah, et just nende siiani olukordades, millest me enne rääkisime, et ma olen siis näinud päris palju just poodides veel mingites avalikes kohtades. Kuidas laseme oleval viskabki niimoodi katusel säält, et ta võtab lasel juuksed kinni, tirib teda minema või käest, võtab ja sikutab ta ära sealt platsi pealt või siis lihtsalt sealsamas paneb laksu kirja, on ju vastu põske vastu tagumikku. Kahju, sellest lapsest on ju, kes on tõenäoliselt ise segaduses ja ei oska kuidagi olla ja, ja siis on ema segaduses või siis kõik veel vaatavad ja niimoodi näitavad näpuga ka, et oi jumal küll ja mina olen just mõelnud tegelikult kui õnneks ma ei ole sellist vaatepilti väga tihti näinud, aga, aga ma nagu ise mõtlen, et issakene, kui palju on tegelikult vot sellist varjatud vägivalda, mida me tegelikult ei näe, on ju, kas mina kõrvalseisjana, täiskasvanud inimesena kas mul on õigust ja kas ma peaksin sekkuma? Et, et see on nagu selline Tomlinson lapse ja lapsevanema vahel suhe, aga mul on jäänud nagu piinama on ju? Tegelikult laps ei ole süüdi, on ju? Noh, mida iganes on ju, samas kui sa lähed sinna vahele tänitama, siis sa oled üks nendest. Vot see ongi see, et kas mul on õigus, kui ta samas ma näen, et väike inimene saab nagu karistatud, tema on pisike, tema ei saa ennast kaitsta, kujutad ette, kui sulle tuleb hiiglane, eks ole ja ta hakkab sind peksma. Jõuvahekord on juba erinev, eks ole. Et hästi kurb on vaadata neid sakutavaid vanemaid. Et lastest on natuke kahju, mina arvan, et sul on kohustus sekkuda, sellepärast et näiteks juba lastekaitseseadus ütleb tegelikult, et, et okei, sa pead teavitama. Aga et on jah, see, et kas ma oma lapsele nüüd lumivalgekese muinasjuttu räägin, Ta või, või et kas ma ostan talle ainult roosasid riideid eri värvi, et see on iga vanem oma otsus. Aga sealtmaalt, kus tuleb last hakata kaitsma ja kus reaalselt me näeme midagi, mis Ast kahjustab, ise ei ole laps enam nagu vanema omand vaid ta meie ühiskonna, et on Eesti vabariigi kodanik. Ja kui tema oma vanem hetkel ei ole pädev temaga käituma nii, et teda mitte ei kahjustatakse siis järelikult me kõik peame sellesse sekkuma. Ja üks põhjus, ma arvan, miks meil on see lastevastane vägivald ka niivõrd ikkagi nii palju levinud, kui ta on Eestis on just nimelt sellepärast, et ühiskond on ükskõikne, et Eestis on see pere privaatsuse tajumine on tohutult kõrge, see, et mitte keegi ei taha sekkuda, eks ole, krimin, naaber kakleb kõrvalkorteris, siis me lähme vaid me ei kuuleks, me ei kutsu politseid selle pärast. Aga samal ajal, eks ole see perevägivald, naistevastane vägivald, võib-olla, et seal murti kellelgi mingeid luid parasjagu, aga meie lähme teise tuppa, et mitte kuulda, et tegelikult rohkem kodanikujulgust, rohkem sekkumist teiste inimeste eludesse. Mis tuulel? Oleme rääkinud sellest, miks lapsed üldse jonnivad ja kuidas käituda, kui pisikesest sõstra siinsest printsessist saab ühtegi kohutav maas Piheldav koll. Põgusalt jõudsime arutada füüsilise karistamise teemat. Järgmises saatetunnis arutleme pikemalt teemal, kas ja kuidas saab võõras inimene sekkuda, kui ta näeb lapse väärkohtlemist. Räägime ka sellest, kuidas lapsi kasvatada nii, et nad ülekäte ei kasvaks. Ja kas kahe vastandliku kasvatusmeetodi vitsahirm versus pidev selgitamine vahele jääb veel ruumi ka teistele lahendustele. Külas on meil siirilisi Läänesaar perekasvatuse instituudist Maris kuin Delfi naistekas ja kolme lapse ema Juulia. Selle saab kaasa elada ka rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel ning raadio kahe kodulehel olevas foorumis. Rock n roll ja ridamaja, see on saade meestest, naistest, lastest ja miks mitte ka merisõjast kuldkalakesest akvaariumis. Sest kõik see on osa pereelust. Saatejuht on Laura Kõrvits. Rock n roll ja ridamaja. Tere tulemast tagasi kuulama saadet rock n roll ja ridamaja tänases saates räägime teemal, mis iga lapsevanemad puudutab kuidas kasvatada last ja üle elada tema väikesed ja suuremad kapriisid. Möödunud tunni lõpus jäime pidama teemal, mis on Eesti lastekasvatuskultuurist visa kaduma ja see on lapse füüsiline karistamine. Kuidas käituda, kui näed lapsevanemat oma last ülekohtuselt karistamas sellest räägimegi nüüd pikemalt edasi. Meil on külas Siiri-Liisi Läänesaar perekasvatuse instituudist maris kuin delfi naistekas Juulia Berg, Stein, kelle peres kasvab kolm last. Mina olen saatejuht Laura kõrvits. Kuidas sellises olukorras siis käituda, kui sa näed, et lapsevanem tuuseldab asjatult oma last, mida siis teha, lähed juurde, ütled, et palun ärge tehke nii, aga mis edasi? Mingid juhtumid on ju ka need, kus on kohapeal politsei kutsutud sellele vanemale, et kui nad on väga kiiresti eest ära ei liigu, et siis täiesti okei, on helistada ja öelda, aga noh, see on muidugi ekstreem, et kui ta seal natukene sakutab seda lastaks, siis mina arvan, et on normaalne, minna juurde ja öelda, et see ei ole õige käitumine ja see ei too mitte midagi kasu. Loomulikult see vanem sel hetkel tohutult vihastage, see võib-olla sealt sealt ise ka, aga see jääb talle kuhugi sisse ja vähemalt ta tunneb, et ühiskond ei ole ükskõikne. Mina mõtlen sellisel puhul just, et siis see vaene laps umbes läheb koju ja siis ta saab veel topelt selle eest, et vaatav, kuidas sa käitusid, et teised kõik tulid ja nagu saab selle eest veel lisaks kodus. Ja sinu pära, et sinu pärast noh, see rikkumine alati ei olegi võib-olla nagu positiivne lukku. Vaata, kui sa tead, kes see on väiksemas kohas näiteks, et siis teha laste, kattis avaldus ja siis lastekaitse läheb sinna kohale perre räägid nende nende inimestega ja, ja nad pakuvad ka abi, et see ei ole ainult karistama funktsiooniga. Et siis ongi see, et talle pakutakse võimalust, et kuidas võib-olla mingit koolitust, nõustamist, lihtsalt abi, et kuidas oma lapsega paremini hakkama saada. Aga suures linnas, eks ole, noh, mingis kaubanduskeskuses kuskil me ei tea ju, kes on kes, et me ei saa seda sekkumist nagu edasi lükata, selles mõttes see risk on olemas, et siis vanem elab ennast lapse peale välja, aga Ma arvan, et ikkagi me ei saa nagu täiesti mööda kõndida täiesti niimoodi suvalist vägivalda lasta toimuda nende silme all. Kui hästi Eestis selline sotsiaaltöötajate süsteem üldse toimib, et kui teatada lastekaitsesse, et kui suur see tõenäosus on, et sealt saab päriselt kaabi. Kui teha lastekaitsesse avaldus ja seal minu teada võid teha nii, et sa palud, et sind jäetakse anonüümseks. Et muidugi oma nimega selle avalduse. Aga et vanem ei saa teada, kes tegi, et siis igal juhul lastekaitse reageerib sellele ja ta läheb sinna lapse juurde koju vaatama ja sellest, kui sealt ka muud ei järgne, siis ikkagi see, et vanem saab selle signaali, et see, see ei ole päris okei, mis ma tegin, et ma pean ennast rohkem kokku võtma. Aga näiteks meie tegime hiljuti, nüüd sügisel tegime lapsevanematele koolitust ja just selle suunasime sellele raskele lapsevanemale nii-öelda, et noh, et kellel tõesti on probleeme mitte neile, kes tahavad olla veel paremad vanemad. Ja sinna me saimegi oma need osalejad lastekaitse kaudu. Et selliseid asju ikkagi on, et on mingeid koolitusi, mingeid programme ja siis lastekaitse pakub seda välja oma klientidele. Ja osad meie vanemad olid muidugi ka need, kes olid ise läinud lastekaitsest ja sellepärast, et neil on kasvatusprobleeme ja nad ei osanud mujalt abi otsida. Ma usun, et need emad või isad, kes juba iseendale seda probleemi tunnistavad, et see on juba üks samm nagu edasi, et paremuse poole, jah, et aga ma kujutan ette, et päris tihti on ka neid, kes ei saagi võib-olla aru, et nad midagi valesti teevad. Ja neid on päris palju, ma võin öelda nagu naisteka põhjal, et paar kuud tagasi meil oli see teema väga teravalt üleval. See laste füüsilise karistamise teema noh ikkagi kommentaaridest jäi, jäi kõlama selline toon, et see on väga okei. Et see on normaalne ja lapsed on praegu käest ära just sellepärast, et füüsiline karistamine ei ole enam lubatud. Ja seda ei kiideta heaks, et vanemad ei ole ei ole vahendeid, millega oma last mõjutada nagu hästi käituma, kui laps on teinud midagi valesti. Ja sellepärast peabki õppima selles mõttes, et vahendid on olemas, aga vanemad ei tea neid, et praegu on tõesti, meil on Eestis see situatsioon, kus me oleme ära keelanud need füüsilise karistuse, eks ole. Ja me peame muidu halvaks võib-olla mingeid muid lapse korralekutsumise viise, mis varem olid okeid, aga me ei ole õpetanud veel vanemaid uutmoodi käituda ennast kehtestama läbi sõnade, mitte läbivitsa. See ongi selline segaduse koht ja, ja ega ma ei saa öelda, et vanemad on süüdi praegu, et nad ei oska midagi teha. Lihtsalt nii on. Statistikat selle kohta ilmselt ei ole tehtud, et kas tänapäeva lapsed on siis kohutavalt kasvatamatud õudsad ja vanasti olid kõik hästi korralikud ja head tänu sellele, et neid nagu füüsiliselt karistati. Et. See jutt tundub sama jabur, et vanasti oli muru rohelisem, et alati tundub, et see, mis on kaugemal, et siis oli kõik hästi ja ta on siis tänapäeva lapsed kuidagi erilisemad, halvemad. Vanad roomlased juba ütlesid, et noorus on hukas, eks ole, minu arust iga põlvkond ütleb, et järgmine on jälle hullem, mina ei usu seda. Ma ei tea, ma olen ilmselt optimistega, ei ole loomulikult, alati on mingi hulk noori, kes võib-olla ei allu ühiskonnas kehtestatud reeglitele, ütleme niimoodi, eks ole. Aga ma ei ole. No kui sa vaatad praegu minna indigolapsed järjest rohkem diagnoositakse seda igasuguseid käitumishäireid, tähelepanu, häire hüperaktiivsus, et kõiki neid diagnoose tuleb järjest juurde, samas on noh, kõike seda lastega lahmimist nagu sinna lähed normist väljapoole, seda on järjest rohkem. Ja, ja selline üldine ebakindlus ja, ja ma arvan, et mingil moel, et, et see kirjeldab just nimelt seda, et ei ole nii nagu vanasti, et on, ongi suurem ebakindlusjaan teisiti. Võib-olla on asi selles, et ma ei tea, kuidas siis oli, et siis ei teatud, mis asjad on indigolapsed ja igasugused käitumishäired, noh, lihtsalt oligi ulakas laps, oli diagnoos, mitte midagi nagu sellist meditsiinilist, et et võib-olla see tundub sellepärast, et kuna ongi nagu nii palju edasi arenenud, igasugused haigused, diagnoosid on nagu väljamõeldud, et võib-olla sellepärast tundub, et neid on rohkem, ma ei ole spetsialist selle koha pealt sõna võtma. Nii et, aga nii palju, kui ma olen lugenud ajakirjandusest kindlasti on võib-olla olemas käitumishäiretega lapsi ja, ja see on võib-olla meditsiiniline, mis iganes probleem. Kohati mul on nagu tunne, et isegi hästi lihtne on öelda muna käitumishäirega laps, võib-olla laps lihtsalt vajabki rohkem tähelepanu, võib-olla ta mõne lapsega on lihtsam, eks ole, ta kasvab iseenesest kõrval ja ongi tubli ja tark sünnist saadik, eks ole, polegi kunagi muret, on ja teine sealsamas kõrval niuke Buy jäänik, et sa ei pea kohe, mis ta. Ta on ju, võib olla, kas seda diagnoosi pannakse äkki liiga palju või kuidagi määratakse kohe lastele mingisuguseid ravimeid, eks ole, mis tegelikult keerab tal aju nagu puhta sassi, eks ole. Ma arvan, et probleem ei ole võib-olla selles, ma ei oskagi öelda, kus see probleem või mis ta on, et võib-olla me paneme iga sulle asjale diagnoosi võib-olla lihtsalt see, et mugav Ma olen sinuga täiesti nõus, et, et see diagnoosimine, tembeldamine, sildistamine, see on nagu täiesti üle piiride läinud, praegu ei ole Eesti probleem, see on nagu igal pool on seesama probleem, et et see on nii kerge väljapääs, et ta käitub halvasti, ma ei jaksa seal õpilasega tegeleda, määrame talle diagnoosi ja, ja nõuame ta ravimeid. Mõtaks. Ja mulle tundub, et võib-olla isegi nagu lapsevanemad ise vabandavad nagu kuidagi välja, et ahtan, mul asbergerdan, mul see, see, see on ju samas mulle nagu tundub, et mingid muutused on ikkagi toimunud, et lapsed on kuidagi. Ma ei saa öelda, halvemad, et nad on nagu tola nagu avatumad või enese enesekindlamad. Jah, täpselt, et noh, näiteks ma arvan, siis kui meie käisime koolis, et siis ei tulnud klassist kellelgi pähe õpetajat saata suguelunditesse või või noh, märatseda tunnis niimoodi, et pole võimalik tunde anda või või segada nagu terve klassitööd ja, ja õpetajatööd samamoodi. Et praegu me ju kuuleme sellistest asjadest iga päev, kuidas lapsed on ja läinud niimoodi, noh, nad on, võtavad endale õiguse rikkuda ära see tund ja teha seda nagu päevast päeva ja need ei ole mitte üksikud lapsed, kes niimoodi teevad, vaid need on ikka nagu klassidega. Või siis paneb mõtlema selle üle, et kas see tund ja kas see süsteem siis järelikult on praegu enam ajakohane et võib-olla, et kogu see süsteem ongi iganenud, sest et me võime selle peale ka mõelda, et noh, et kui meid kasvatati teatud viisil, siis see oli sellepärast, et meist taheti teatud sorti inimesi kasvatada, mis oli alluv inimene, aga praegusel hetkel no mina küll ei taha oma last alluvaks kasvatada, ma ei tea, kuidas teiega on, et needsamad asjad, mida me täiskasvanud hirmsasti hindame, see Ta on ettevõtlik, et tal on omad ideed, et ta mitte ei allu esimesele korraldusele, kui seal idiootne korraldus, Vaideta mõtleb oma peaga kõik need asjad, need on väga head täiskasvanu eas, aga lapsena eriti koolisüsteemis, me üritame selle täiesti välja tampida lastest, samuti see, et ta on eriline, et on teistest erinev. Elu on edasi läinud, aga minu meelest nagu kooliõpetussüsteem ei ole nagu on ikka sama täpselt nagu ta oli, et kui sa ütled, et vaata praegu lapsed saadavad õpetajaid ja nii edasi, sest ega minu ajal oli täpselt sama asi, sõltus õpetajast just au ja kiitus nendele õpetajatele, kes suudavad klassi valitseda ja ennast kehtestada. Ja minu ajaloos on olnud ainult üks õpetaja, kes vehkis joonlauaga vastu sõrmi, aga ülejäänud küll ja oli üks õpetaja, kellel lihtsalt poisid teadsid, et teda on võimalik endast välja viia ja nad tegid seda senikaua, kuni ta läkski välja. Jaa, ta nutma küll ei hakanud, aga siis hakkaski poiste väljasaatmine ja, ja ongi tund läbi, eks ole. Mina mäletan sama, et osade õpetajat tunnis lihtsalt ka kõige krattimat poisid istusid ja kuulasid ja siis teine tund oli nii et ka viielised tüdrukud lobisesid kõva häälega ja noh, absoluutselt ei teinud välja, mida õpetaja omaette seal klassis tegi. Et see on ikka pigem jah, selles kui õpetaja ka päris palju kinni, et kuidas ta suudab neid lapsi ohjata. Kindlasti, aga siis, kas nüüd õpetajad on muutunud leebemaks või kas nad ei nõua enam nii palju või siis mul on nagu tundub, seda, et ma olen kuulnud, on ja mul on tuttavaid õpetajaid ka päris mitmeid, et no võib-olla siin on jälle see, enne oligi rohi rohelisem, on ju jälle sinna välja ära hirmutatud, et lapsed tulid koolist ja meil on oma seadus, meil on oma lastekaitseseadus, kui sina teed mulle nii või naa, siis mina võin sinna-tänna minna, mis on väga hea tegelikult lastele õpetada, mis, mis sa nende õigus, eks ole. Aga muidugi tuleb, mitte ei tohi ära unustada sõnaga loe mulle ette, millised on seal kohustused. Et õppida ja, ja nii edasi, eks ole, et sealt siis juba jäi nagu asi väiksemaid õpetajad on ilmselt ka ära hirmutatud, et ma ei oska nüüd öelda, et kas omal ajal meie õpetajatele ette kirjutatud nii et kui lapsed käituvad nii, et siis sa võid neid karistada nii ja nii, eks ole. Ma ei tea, võib-olla kunagi Tootsi ajal oli herneste peale. Aga et praegu on võib-olla õpetajatele hästi rangelt need piirid ette seatud ja, ja nüüd on vist niimoodi, et sa pead politsei kutsuma, ma isegi ei olegi täpselt nagu kursis, et mul ei ole selliseid, praegu vist ei tohi isegi klassist välja saata, ma ei teagi täpselt jah, sest mul nagu kogemus puudub, meie ajal olid minu arust pool kassi, käis vahel direktori direktori ukse taga istumas. Aga räägimegi siit edasi, et selles me oleme kokku leppinud, et füüsiline karistus kuhugi ei vii, aga millised on siis need karistusviisid, sõna karistuse kõlab juba minu meelest nii Juledal mõju? Jah, et kuidas siis mõjutada last nii et et ta käituks normaalselt nii nagu lapsevanem seda eeldab. Aga et see kuidagi tulevikus siis nende vaimset tervist ei kahjustaks. Nurka panemine, tutistamine mind kunagi pandi nurka ka, mitte oma ema poolt, mina leidsin, et see on nii nõme, mis asja ma siin teen? Et ma ei ole tänu sellele ka väga seda praktiseerinud oma laste puhul, aga olen selles mõttes, et olen kasutanud küll. Aga siis ma olen alati küsinud, kas aruga said, et mille pärast ma siin nurka panin, siis siis me nagu arutasime, siis oli okei. Nurka panemine tänapäevasel viisil on see aja maha võtmine, eks ole, see tooli meetod, mida sellest Supermani saate ohtralt näidatakse meile. Aga mulle nii meeldis, et sa ütled, et karistus on juba selline vastik. Seda, et minu meelest see ongi nagu paljud vanemad ei ole valmis selleks, et lihtsalt karistusest loobuda kui sellisest, sest see tundub nagu nii abitu, et mis saab, kui karistatagi lapsi, aga tegelikult on. Mulle väga meeldivad Jesper juuli raamatud, mida Eestis on õnneks ka tõlgitud ja välja antud ja, ja igatepidi, et tema propageerib seda varianti, et, et kui me räägime lastele piiride seadmisest siis see tüüpiline arusaam on see, et piirid pannakse lapse ümber. Mis tegelikult on ju kah nagu mõnes mõttes lapsele pealesurumine, piirid lapsele ümber, tegelikult on piirid iga täiskasvanu enda ümber täiskasvanu teab, kus on tema enda piirid ja mida tema iseenda jaoks nõuab. Näiteks ma ei lase sul endal seljas turnida, sellepärast et ma ei taha, see on minu keha. Ma ei lase sull ennast lüüa, sest mina ei taha seda. Et niimoodi säilib nii täiskasvanu kui lapse oma. Isiklik tervik rikkus ja oma vastutustunne enda käitumise enda tegude eest. Aga see ei ole üldse mitte nii kergega, loen naksti selle raamatu läbi ja siis hakkangi nii käituma, vaid nõuab juba sellist tohutut tööd enda isiksusega. Ja oma elu ja oma olemasolu ümbermõtestamist uuele tasemele, aga just noh, ma arvan, et mida nagu selle karistusega tahetaksegi saavutada, aga selle füüsilise karistamisega on see, et saaks ruttu asja kaelast ära, onju talle too kirja ütleme, et nii selle praeguse said laksu selle eest, et ma ei tea mille iganes eest, selgitame ära põhjuse selle asja ära, kõik teavad ka rohkem ei tee niimoodi, kui sa räägid piiride seadmisest nagu lapsega pidevalt suhtlemisest, rääkimisteni kõlab jõle tüütult. Jõle ei viitsi. Et kui ma tulen õhtul töölt, onju, ja ma olen väsinud nagunii ma pean veel hakkama sind süüa tegema perele ja siis tuleb, on ju laps, kes kallab kuskile midagi põrandale või eksperimenteerib seal mingite toiduainetega, loobib nuge, jäme, vaatab, tikud leiab näiteks, onju. Et siis selle asemel, et pada kõrbema lasta, pliidi peal ja supp, keeda last, et siis ja lapsega rääkida samal ajal pikalt ja põhjalikult tikkude nagu kahjulikkusest ja sellest, mida see võib teha, tõstaksite lapse teise tuppa. Teada ole sina praegu seal, tegid pahandust, pärast räägime, või siis paned tõukirja tõugu ei viitsi praegu kiiresti-kiiresti saaks selle asja ära, et see on ju niimoodi, et ma saan marist aru, see ongi täpselt sõidetud. Mina ise tunnen vahet alla kolmekümneaastase ema reaktsioonid ja üle kolmekümneaastase ema reaktsioonid. Et ma ei saa nüüd öelda, et ma nüüd esimese lapsega oli nii nagu sa kirjeldad, eks ole, aga aga keerulisem oli jah, tähendab, et ma ise olin selles mõttes jah, nagu ma enne juba ütlesin, et ebakindel ma ei oska, kuidas õigesti käituda, eks ole. Annan oma emotsioonidele, vali et praegu ma tegelikult olen hoopis teine inimene, et ma juba tean, et see kõik möödub, kõik need pahandused, need asjad, need kõik möödunud. Ma pean nad lihtsalt üle elama. See, kui laps joob ja lihtsalt nalja pärast kallab kogu aeg tassi näiteks ümber põranda peale, eks ole, noorsi v mis iganes piimaonju tema jaoks on nii lõbus, et ma olen väga veendunud, et esimese lapsega ma oleks läinud, õudselt närvi on ja ma oleks kindlasti aita talle teinud, onju, aga praegu ma saanud ei tohi nii teha, mina, millal ametlikele õpetajatele teema tünnid ära ja ma tõsiselt, ma ei olegi kuri, sest ma tean, et see möödub, ma olen iseenda üle ka selles suhtes nagu hea meel, eks ole, aga see ongi, võib-olla see vanusega tuleb see teema kogemusega kogemusega jahedad võib-olla, kui mul oleks praegu selles eas võib-olla esimene laps, võib-olla ma käituks ka võib-olla täpselt samamoodi nagu esimesega. Aga jah, et, et see selline nagu enesekindluseta. Ma tean, et see saab läbi. Ma jään rahulikuks, et noh, mis seal on, siis läheb maha, koristan ära ja, ja elu läheb edasi, eks ole, ta kuidagi nagu oled oma olemuselt lihtsalt rahulikum, et siis on nagu ka kergem, et siis lähevad lapsed karistada, õiendada, eks ole. Et karistada just õiendada. Ma tahtsin mari kommenteerida, kui sa ütlesid, et ehk siis räägid talle jälle, et räägid talle pidevalt mingit asja, et tegelikult see on ka üks asi, mida ma olen hästi palju vaadanud, et et mis on praegu Vigo. Et kujutatakse ette, et lastele on kogu aeg vaja seletada seesama asi, mida ta tegelikult pea ütleme ka lastehoius meil oli eile selline selline moment, kus kaks last läksid omavahel kaklema ja siis see lapsevanem, kes meil oli seal parasjagu proovipäeval oma väikese lapsega et tema siis pani pahaks, et miks me ei hakanud lastega rääkima, neile selgitama, et ei tohi kakelda, et tegelikult laps ei ole loll. Laps saab esimese korraga aru, kui talle ilusti ja eakohaselt rääkida. Aeg-ajalt võib talle meelde tuletada, aga see asi, mida ta juba teab, minna seda talle uuesti üle rääkima ja veel uuesti üle rääkima ja selle juures all olla enda üle hirmus uhke, et ma teen nüüd õiget kasvatustest mas, selgitan lastele, et see on nagu pigem minu meelest selline tüütu ja võib-olla isegi vägivalda, see, et kogu aeg räägitakse sama juttu jälle ja teiselt poolt lapse poolt seal paras manipulatsioon ka, et ma tean, et vot ma teen nii ja siis ma panen selle plaadi jälle käima, siis on mingisugune ennustatav tulemus on ju. Ja siis ta hakkab mulle seda rääkima, kuidas ei tohi seda, seda, seda seda teha. Et liigne selline soov olla ideaalne ja hea ja kõik kogu aeg seletada ei pruugi ka lõppkokkuvõttes kõige nagu suuremat kasu tuua, aga noh, need vanemad, vaata, kes on näinud paar korda mingit kordoni raamatut, näiteks lugenud mingeid nõuandeid, onju, mis jääb kõlama see, et lapsega peab rääkimas eletar, räägi, jutusta õpet ja siis nad võtavadki seda täpselt niimoodi, et kellel see aeg on, on ju kus ma viitsin seda rääkida kogu aeg. Ja see ei toimi, mõõdukus kõiges. No kuidas siis peab käituma, kui laps teeb sigadust, teeb seda korduvalt ja rääkida, rääkida, rääkida, nagu sa ütled, see ei ole ka nagu kõige parem lahendus, mis siis teha tuleb. Talle tuleb anda märku, et see ei olnud okei, no oleneb, eks ole. Sest et osa pahategusid olid täiesti külm rahuga ignoreerida, et negatiivse käitumise ignoreerimine on täiesti selline vettpidav kasvatusvõte väga palju negatiivse käitumise taga ikkagi see soov, et vaata mind, pane mind tähele, hakka minuga pahandama. Aga kui ma ei anna sulle tähelepanu halva käitumise eest, ma annan sulle hea käitumise eest tähelepanu. Et see on nagu üks kasvatusvõte. Teine variant on see, et kui me ei saa seda ignoreerida kui seal näiteks just nimelt see, et nad läksivad kaklema, et eile oli seesama situatsioon, mis ma ütlesin, et kaks tüdrukut läksid kaklema, meil Nad hakkasid üksteisele mingit asja käest ära kiskuma, minu reaktsioon oli see, et ma ütlesin oi või midagi, hoiatava häälega tõstsin näpu püsti ja mul oli nende mõlemaga silmside. Ja sellest piisab sellest, et mul on nendega silmside ja nad saavad aru, et ah ja tegelikult me oleme sellest rääkinud, rääkinud ei pea hakkama praegu 10 minutit uuesti loengut pidama, kakelda ei tohi. Et seesama see märkamine, et ma olen siin, ma näen ja sa tegelikult tead, et sellest piisab. Kui on nagu läheb füüsiliseks, et tõesti, keegi kellelegi hakkab liiga tegema, et siis ka füüsiline sekkumine tõstate selle lapse selle ohuallika juurest ära ei tohi, tõstata meeter maad eemale ja seal ei ole vaja, ei pea pahandama hakkama, ei peasüüdlast kindlaks tegema, ei pea pakkuma alternatiivseid käitumisviise, sest laps tegelikult teab, aga tema impulsid on niivõrd tugevad, et ta ei suuda ennast kogu aeg kontrollida. Ta ei suuda ennast peatada, kui tal tuleb tahtmine võtta teise lapse käest. Härra, just see mänguasi. Talle tuleb meelde tuletada ja anda talle võimalus ka eksida, nii et me ei tee temast sellepärast pahalased. Minu lapse lasteaias on, ma tean seina peal kirjas mingisuguseid rühma reegleid, mida mu poeg siis kolmeaastane väga tihti kodus nagu meelde tuletab, et käitun teistega viisakalt, jooksen ainult seal toas, kõvasid mänguasju, kaissu kindlad asjad ja ma kuulen seda kodus kogu aeg ja üks õhtuda hakkaski siis võtva endal mingit kõva hobuse kaitse, ta tuli meile aga lasteaias on ju kirjas, et kõvasid mängu ei tohi ise suunda. Tundub, et noh, sellised nagu kindlaks lepitud reeglid, mida ilmselt siis kasvataja nagu näpuga näitab, seinale näed, siin on kirjas see, et nagu töötab. See on väga hea, mis sa praegu ütlesid selles mõttes, et et esiteks on kokku lepitud eelnevalt, nagu ma enne viitasin, sellele sa ütlesid nurka panemine, et see on tänapäeval, see on see aja maha võtmine, siis aja mahavõtmist tohib kasutada ainult siis, kui on rikutud reegleid, mis on eelnevalt kokku lepitud. Ehk siis omavahel läbi räägitud, kokku lepitud teatud reedel, siis tohib aja mahavõtmist kasutada. Mine rahunesid rikkustada reeglid. Ja teine asi, mis mulle meeldib selle juures, mis sa rääkisid, on see, et need on positiivselt sõnastatud, mitte ta ära jookse vaid vaid jooksen ainult selleks ette nähtud kohas. Kui siin on vanemates, on hästi palju segadust tekkinud sel teemal, et kas ma ei tohi lapsel ei öelda ja ma ei tohi öelda, ära tee. Et tegelikult see ei tähenda, et lapsi ei tohi keelata, vaid ongi efektiivsem on lihtsalt, kui see pakub talle alternatiivse käitumisviisi. Mitte ära jookse vaid istu, sest siis laps teab, mis sellest tahad. Kui sa lihtsalt ütled, ära tee, siis ta ei oska endale midagi peale hakata. Mulle tundubki, et vanemad tihti nagu lihtsalt nagu noh, on reaktsioon sihuke, ära tee, ära tee, ära tee seda, aga et laps ei saagi aru, et mida ta siis nagu tohib või ei tohi teha, tegelikult me kõik ju teame seda, eks ole, oleme lugenud, aga siis, kui sa oled selles situatsioonis, saad ka inimene, eks ole, ikka tuleb see asi ära tee, kas sa siis nagu mõtled väga kogu aeg pingsalt, nii, ma pean niimoodi sõnastama, et see on tõesti töö iseendaga. Aga eelkõige iseendaga, et niimoodi toimetada. Jah, meil on lapse haiguste kursustel on hästi tihti see, et pärast esimest kahte päeva inimesed hakkavad vahetama, et miks ma seda siis ei õppinud, kui mul oli endale laps alles ja et kõik lapsevanemad peaksid siit kursuselt läbi käima ja ma olen nõus, et see on väga-väga hea kursus. Aga veel rohkem. Minu meelest on see, et vanem peaks käima oma lapsepõlve läbi kima kas või teraapias käima niimoodi, et seal tõesti ise saab selgeks, et mis minuga on toimunud, mida ma pean õigeks, kuidas ma tegelikult tahan käituda, kuidas ma tahan kasvatada, et selline tohutu eneseareng endaga töö tegemine on see, mida peaks tegema, kui sa tahad olla hea vanem. Kui palju sa näed selliseid lapsevanemaid, kes niimoodi teevad järjepidevalt ja teadlikult endaga tööd? Ma näen neid küll sellepärast, et ma lihtsalt. Ma olen selles businessis. Et, et just nimelt palju on ju seda, et, et vanemal endal on mingid kriisid, mingid traumad, mis ta on üle elanud ja siis üks tõuge, või üks põhjus, miks ta hakkab endaga tööd tegema, miks ta näiteks läheb teraapiasse või õppima midagi uut, on sellepärast, et ta ei taha oma lapsele edasi anda seda et osa inimesi on ikka ilusti teadvustanud selle, et need kõik, need probleemid ja, ja mis iganes jamad, meil käivad, need lähvad sugupõlvest sugupõlve. Et tahetakse seda nagu seda spiraali peatuda mingi koha peal või seda tsüklit kinni panna, et ei taha edasi anda oma lapsele oma jama. Kas võiks olla nii, et ütleme, rasedatele mõeldud igasugused koolitused, kuidas sünnitada, kuidas imetada mida iganes, aga seda, et kuidas nagu kasvatada oma last, mis on noh, lõppkokkuvõttes nagu olulisem periood tegelikult, et kas selliseid nagu kooli kütused võiksid olla nagu ka ütleme, kas siis rasedatele või siis väikeste lastega emadele mingil moel, isegi nagu kohustuslikud või sooviga võimal võimaluse Võimalused näiteks Pelgulinna selles pelgu sünnitusmaja perekeskuses. Mina olen seal käinud küll korduvalt nii onnist rääkimas kui sellest, kui teine laps sünnib perre, mis on ka, eks ole kriisimoment ja et mingeid teemasid seal tegemas ja on mingil määral seda võimalust, aga see on kindlasti väga lapsekingades. Olles mulle tundub ka, et neid koolitusi tegelikult ju nagu on ja lapsevanematele pakutakse võimalust, aga neid on nii vähe. Esiteks on neid vähe ja teiseks on teavet nende kohta ka väga vähe. Et need inimesed, kellel tegelikult oleks seda vaja, jäävad sellest ilma, sest et nad ei tea, et sellised üritused on olemas ja neid korraldatakse ja neil ei ole ka raha ja nad võib-olla ei teadnud seda, vajavad just, sest tegelikult võib-olla see ei ole nii, nagu sinu jutust tegelikult välja tuli ja üldse nagu välja tulnud meie jutuajamises on see, et Me räägime lapse kasvatamisest tegelikult me peame nagu rohkem ikkagi enda sisse vaadata, siis tegelikult see ei ole mitte lapse kasvatamine enda reaktsioon lapse käitumisele tegelikult on. Mina läksin ülikooli siis, kui ma olin juba ema ja me õppisime psühholoogiat ühe kursuse raames ja sisuliselt issand, miks ma seda varem ei teadnud. Ma õppisin selle küll ära. Võtsime kursuse läbi ja sinna ta jäigi, aga ma ikkagi käitusin ikka samamoodi nagu ma, kui ma poleks seda loengut nagu kuulnud, et tegelikult see ongi töö iseendaga, et sa pead tegelikult oma sellisest käitumismustrist lahti laskma ja muutma iseenda käitumist, onju, aga see on hea, kui sa jõuad sellise teadlikkuseni ja sa hakkad seda muutma. Teine asi, et sa ei saagi aru, et sa midagi valesti teed ja sa ei tunne, et sa vajad mingisugust abi, et mitte abi iseendale, vaid et sul oleks seda informatsiooni vaja või, või et sa peaksid iseennast muutma, selles osas. Jah, hästi kiire on ka, et me peame sellega arvestama, et see kriis, mis vanemal peab olema, et ta tuleks vanemaga koolitusse, seal peab ikka metsikult suur olema, et leida pere ja töö ja kõigi probleemide kõrvalt veel see energia sinna kohale tulla. Aga see hea koht tegelikult, kus õpetada seda kõikidele vanematele on olevasse gümnaasiumis mitte perekonnaõpetuse kava järjest rohkem iga aastaga, praegu meil läheb selliseks turvaseksi ja narkootikumid. Aga, aga see võimalus, et õpetada kõigile lapsevanematele tulevastele lapsevanematele, kuidas lapsi kasvatada, see on just nimelt see, et gümnaasiumiastmes, sellepärast et siis tal on esiteks veel meeles, mis temaga tehti ja teiseks ta ei võta seda veel nii palju isiklikult, et oi, aga ma tegin oma lapsega teisiti. Järelikult noh, ma pean hakkama võitlema, et kas ma olen nüüd halb lapsevanem või siis on lektor loll, onju. Et selles mõttes see on hea koht, kus läbi mõelda, et kuidas ma tahan tulevikus, milline vanema tahan olla. Ma arvan, et resena lapsed ei vaidle selle peale ma ei seosta seda probleem iseendaga, mul on iseendagi tegemist, eks ole, et, et mul on elu ees jumala armastusse ja pea pulki täis ja, ja keskkool vaja lõpetada ja ülikooli saad, et praegu järjest enam see sünnitusiga läheb kui paine kaugemale. Mina nagu ka ei oska ju öelda, et ma ei näe, mina näiteks ei tundnudki mingit vajadust, kui ma lapse sain, et mul, ma peaks nüüd koolitama mis iganes lihtsalt kooli käigus, kui me õppisime seda psühholoogiat, et siis nagu tuli ahaa, lambike läks põlema, eks ole, et midagi võiks muud moodi teha. Ja sina oled venelaselt pärit suurest nagu tugevast perest on ju? Et ei nurise jah, just. Ja sa oled ise ka selline tugev ja väga nagu iseteadlik isiksus, et ma kujutan ette, et sul ongi nagu lihtne lapsi kasvatada, sest seal on head nagu eeskuju ja sa tead ise, mida sa tahad, onju. Ta on aja jooksul aga jah, aga kui palju nagu meil on ikkagi päris palju selliseid perest ja selliseid vanemaid, kes tulevad katkisest, perekonnast, kes tulevad sellisest perest, kus võib olla alkoholiprobleemid olnud, kus nendega on nagu käitutud valesti on ju nemad tahaksid ka teada saada, et kuidas saaks paremini või võib-olla nad ise ei tea, et nad tahaksid teada saada, onju, siis ei ole ka kedagi, kes neile seda ütleks või nagu suunaks neid sinnapoole. Sest nad arvavad, et nii ongi normaalne. No jah, et siis nad jätkavad, võib-olla noh, tublid on need, kes jõuavad sellest august lugu edasi ja nad hakkavad ennast harima ja arendama ja uurima. Aga hästi, palju on ka neid, kes jäävadki nagu sedasama mustrit kogu aeg kordama. Et kuidas saaks nagu sinnamaani, et me leiaks mingid inimesed, võime leiaks mingi vahend selleks, et neid inimesi kellel oleks soov võib-olla nagu suunata. Et palun, et me anname sulle võimaluse. Tule palun õpi, kuidas saada sellest august välja, kuidas saada paremaks lapsevanemaks, et ma olen päris palju kuulnud, et nüüd, kui me talvel tegime ühte projekti lastekodudega koosnete Need teadmised on olemas, aga ei ole inimesi ja ei ole võimalust neid teadmisi nagu jagada sellele seltskonnale, kellelt tegelikult oleks vaja. See minu meelest on hästi kurb. Mul on tõesti kahju ühest raske jah, nendel, kellel polegi olnud sellist mingit mudelit ees, kuidas tegelikult asi peaks käima ja kui nad oma perekonna loovad, siis nad ei teagi, nad ei teagi just, et nad jätkavad paratamatult kopeerida oma vanemate käitumismustrite ja kõike seda, millest sa oled ise üles kasvanud, et seal on ka võib-olla see, et kui see laps nagu teadvustatud, ma ei taha niimoodi oma lapsi kasvatada seal algus. Sest noh, kui ma vaatan oma ema karmi lapsepõlvega, et on, on näinud vete viidet ja vaeva ja vitsa ja tema ütleski, et tema ei taha, et tema lapse niimoodi kasvaksid ja, ja ei ole tema meid peksnud. Muidugi laks olema saanud, ega see ei ole nagu see, mida tema nägi. See on teadlik enda otsus, et kas ma tahan seda jätkata või mitte. Võtakski nüüd siin selle saate otsad kokku, et kui ta nagu kõik enda kogemustest räägite ja vaatate, et milline see olukord tundub, kas Eesti lapsevanemad oskavad oma lapsi kasvatada, kas nad on teadlikud sellest, mis nad teevad, kui te sellist ülbik, Te, näete, mul on ikka teadlikud, mina arvan ka eriti nüüd ma vaatan, noored emad, kui palju. Nüüd suhtlen rohkem nooremate emadega tänu oma nooremale lapsele. Siis ma peaks ütlema, et kohati teadmistega täitsa alla, mina, kolme lapse ema, küsin nõu noorelt emalt, eks ole, sest esiteks ta on juba rohkem infot igasuguste asjade kohta kasvatuse ja, või mis iganes asja kohta. Et mina arvan küll. Ta läheb kõik hästi, mina jään siin seinast seina vastuse juurde. Meil on kõik äärmused olemas, keskkoht on olemas, et on seda igal välistada kunagi tegelikult ju kui kokku panna, et kuhu poole ta pigem nagu liigub, kas positiivse või negatiivse suunas lõpetada sa saadad niimoodi hea noodiga, et kõik on hästi, sellepärast et minu meelest me ikkagi nagu hästi suur töö on veel ära teha ja seesama segadus, mis ma enne rääkisin ka, et nagu see ebakindlus on niivõrd suur praegu ja see, et me ei tea keegi, mis on õige, mis on hea mitte millestki, me ei tea seda. Et see on minu meelest praegu valdav. Ma oma kogemustest arvan ka seda, et noh, nii palju kui ma olen suhelnud teiste emadega, räägingi, nii vaadanud, et saavad hästi hakkama, et lapsed toredad, kasvavad hästi ja keegi nagu väga üle käte ei lasta minna, vaata aga samas ma näen ka kõrvalt näen neid vanemaid, kes tõesti on hädas, tõesti ei saa hakkama, nad ei, nad ei oska, lihtsalt ei oska väiks, selliseid on ju kogu aeg olnud, et ma just praegu ütlesin, nii palju halvem, näed siin täiesti lõpetuseks veel, et millised on teie nõuanded kõigest siin paar tükki, et kuidas kasvatada last nii et lõppkokkuvõttes oleks suhted head ja ja ka nagu täiskasvanuna oleksid, käiksid tihedalt läbi ja hoolitseksid ja austaksid, et 11 mina ütleks rahulikku meelt mõõdukust kõigest talitage oma südame järgi. Eneseusaldust, et ükskõik mis meetod valida või ükskõik mis, mis kasvatus võta kaasaks vanem, siis otsustab, ta peab olema ise seal 100 protsenti taga, mitte nii, et ma teen seda sellepärast et ühes raamatus oli kirjas niimoodi väidetu tõesti ise on südamest veendunud, et nii, nagu ta praegu toimetab, on kõige õigem tema lapse ja tema enda suhtes. Mina ütleks märksõnaks järjekindlus, et ära muuda kogu aeg meelt, vaid vali üks-d ja siis kõnni seda rada, et siis on lapsel ka lihtne. Teda teab liigne eksperimenteerimine ei ole hea, ma arvan küll, jah. Aitäh. Lootsin veel mõnd pikka päeva, lootsid, et kord sind näen, ma tahtsin, et mu jalad lumest märjaks veri saaks. Nüüd ma seisan lume süles ikka häire vaatajates. Naeratan, kui tunnen meeli enda sees talonge ammu läinud, sinu, kellelgi pole neid sellel ta lume seesmist jälgi otsima. No näed siis? Mööda läevad uued talved, mõned kärnid, mõned trüdis elas ka Süüria punas või aga siis vii lumi sulab, pesi kreaalideses sulab vees ma peale oma peegelpildi nuudine. Jälle kõnnin mööda rada ikka vaatada korjega, kui jäljed üksikud voodis maha jäänud. Käed on taskus, ootan lund kuningaks või tellin tund. Miks pean sind otsima? Näed, siis. Sajab kilu, kui sulada. Me jäljed jälgedes Aitäh Siiri Liisile marile ja Juliale. Loodetavasti sai vähemalt mõni lapsevanem kasulikku nõu või siis julgust edaspidiseks käitumiseks. Nüüd aga vastab rock n roll ja ridamaja viiele küsimusele. Legendaarne Singer Vingeri laulja Hardi Volmer. Tere Hardi. Kas head lapsed kasvavad vitsata? Üks, terve sort lapsi, keda me nimetame headeks lasteks, kohe ongi oma natuurilt sellist looduse poolt sätitud, et nad ei eriti Lonni ja nad ei ürita midagi tõestada ja on sellised kukupaid ja, ja pisut igavad. Ja, ja need kasvavad tõesti ilma vitsata väga edukalt. Aga see on jah, natukene kipub olema selline keskpärasem selts on selles mõttes, et et on jälle terve hulk erinevat tüüpi laps, eks ole, kelle puhul kelle puhul on nähtav selline kuidagi rohkem avatud meel maailmale ja, ja nad püüavad katsetada ja piire kombata ja ja nii-öelda noh, hea ja kurja kraamata, nii et, et aeg-ajalt see on see seltskond, kellele kulub jälle teinekord ära. Et nad paika panna nii-öelda ühiskondliku olemise suhtes. Aga sinna sorti kuulub terve hulk neid, kes hiljem tuleb tuleb tähelepanu, tähelepanuväärseid isiksusi kasvab suuremalt jaolt selles seltskonnas, kes otsingulisen ja, ja meile täiskasvanutele tülikam. Mida on täiskasvanutele lastele? Mida eks ole, noh, esimene asi, mis pähe tuleb, küllalt suure tõenäosusega võiks olla ausus, siirus aga, aga see, selle teine ots on jälle koheselt juba kurvavõitu, selline naivism või, või selline ohtlik, ohtlik lihtsameelsus elus paremini läbi lüüa on, on ikkagi hääl, kui inimeses on õige pisut sellist nurjatud salakavalust ka peidus. See, mis sa teed, eks ole see ka teistele kannatusi tekitada, selle oma oma tegemistega niisama lihtne see ongi. Lapsed, vastupidi, eks ole. Nagu eelpool juttu oli, just, et kui nad kombivad piire siin maailmas, eks nad kipuvad just nimelt katsetama ka neid põhjus-tagajärg seoseid, eks ole, et et kui ma nüüd teen nii, et mis siis juhtub ja pahatihti teevad just nimelt haiget ülekohtuselt haigelt haiget teistele. Et lapsesuu ei valeta, öeldakse ja, ja mõnikord mõnikord on tõesti võib-olla ausus selline selline positiivse märgiga, selline siirus. Kas mees on perekonna pea, naine, aga selle kael? Noh, kuidas võtta väga sagedasti, see kipub niimoodi olema, tegelikult prevaleerib juhib asju Pespoodist, naine või naisel on ka 10 muud hooba millest ja mismoodi ennast maksma panna. Et nii see on ju see tähelepanek on üsna, üsna tõene. Jah, paraku, aga, aga see nagu ikka ei ole absoluutne reegel. Sest et on, on ka väga teistpidi haledaid variante näha olnud. Ja üldiselt üldiselt on ikkagi hea, kui asjad on tasakaalus. See on veel hea variant, kui naine on nii-öelda peaks olevale kael, eks ole, on ju küll ja küll sadamas mees naisele suaalsus a'la midagi sellist. Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas? See on kõik puhtalt asjadele nimega nähtustele nime andmise küsimusele Petermineerimise küsimused. Et mis asi on armastus, jäämegi filosofeerima? See on iga inimese isikliku kogemuse pinnalt on see nähtus ju väga erinev, eks ole. Seda võib alati matemaatiliselt teaduslikud kokku panna, armastus koosneb sellest, sellest sellest, eks ole, aga aga see esimese pilgu jutt on tegelikult selliste pisut jalad maast lahti, mees rahvasta, selline naiivne elu nägemine kipub pigem nii olema. Et, et lõpuks on, on, eks ole, tundub, et ka inimene on see liik nagu väga paljude imetajate juures. Toimub loos kvaliteet, partneri valik, toimub Nabi naise ema, emane, valinud ikkagi lehede tantsuq tunnistada, üldjuhul see nii on. Ja, ja siis, kui mõni mõni selline kena tüdruk pilgu peale viskab ja pikalt vaatama põlved nõrgaks mõtlev ossa see oli armastus esimesest silmapilgust, lihtsalt tegelikult. Tegelikult potentsiaalne paariline fikseeris ära seisundi, et et selle jura aga võiks mõelda järglaste soetamise peale. Banaalne jutt, aga eks ole, pigem ta kipub see sedapidi olema, aga muidugi inimesed armastavad asju ilustada ja poetiseerida roman romantiseerima etappe järgi. Me räägime, et see oli armastus esimesest silmapilgust, see kõlab väga ilusti sellisesse. Ja tegelikult on ikkagi sellise literatuuris ja mõista ka tegemist. Tagada ilu, ilus on mõelda, et ta on olemas. Aga kas igavene armastus on olemas? Muide on, eks ole, et selles mõttes seesama nähtus see nii-öelda tunnete ja isegi materiaalse maailma erinevate külgede selline kogum, eks ole, mis nagu kaks inimest liidab ja mida me üldiselt oleme harjunud nagu üldnimetaja armastuse alla viima. Et, et see, et, et on selline igikass keskelt tõmme kahe inimese vahel. Et seda on nähtud. Kuigi eks ta kipub haruldane olema, ausalt öelda, sest et sellisest nii-öelda aktiivsest ja, ja ennekõike seksuaalsest tõmblusest ja vastastikusest keemiast iga organism väsib, eks ole, lõpuks ja jääb selline soe, soe ja, ja samamoodi ilus ilus, selline vastastikune austus ja sõprus ja ja, ja, ja samal ajal ka eks ole, seksuaalne tõmme ka ikkagi. Aga, aga me ei saa rääkida mingist normidest armastusest sealjuures, et see on lihtsalt selline püsikindel kiin pigem et mis ju. Nende juuresolevatelt piltidelt näha vanamoore, kes on hästi kõrge eani üksteise külge kinni klammerdunud ja seal võib olla lisaks sellele ka läbi elatud raskused ja jõudu ja ja kõik see liigavest, et seda pelgalt armastuseks nimetada, noh seda võib ju. Aga nagu ma ütlesingi veel kord kordan et defineerigem mõista armastust ja, ja siis me jäämegi, jäämegi seda Petermineerima või, või lahti mõtestama neil nüüd selles mõttes on see kõik nii-öelda sõnamise küsimus, et kuidas, kuidas me asju nimetame ja ja las ta siis olla pealegi. Ilusa suur armareni, sellise nimega. Suur tänu hargile ja aitäh ka Siiri Liisile marile ja Juliale, kes oma kogemusi ja teadmisi kuulajatega jagasid. Laste kasvatamine ei ole kerge töö, aga nagu saatest välja tuli, tuleb lapsevanemal tihti hoopiski ennast kasvatada. Siis kasvavad lapsed ise toredateks tublideks. Kes soovib saate kohta oma arvamust avaldada, saab seda teha raadio kahe kodulehel olevas foorumis või rock n roll ja ridamaja Facebooki lehel. Kellel jäi saade mõnel põhjusel kuulamata või tahaks seda veel korra teha, leiab raadio kahe kodulehelt ka järelkuulamise võimaluse. Rahulikku meelt ja ilusat kevadet soovib saatejuht Laura kõrvits.