Kui kogu rahvas Tänast saadet tahaksin alustada väikese lõiguga kirjanik Aleksandr Fadejev Vi päevikulaadsest raamatust Leningrad blokaadi päevil mille sünniaega dateeritakse aastaga 1942. Mihhail tol Maatovi armastajat tuimaks väljendiks on balti mere käekiri. Sellega määratleb ta kõike kangelaslikku, väljapaistvat, imetlusväärset ja kaunist, mis iseloomustab laevastikku. Balti mere käekiri, see on torpeedokaatrite ja allveelaevade tegevus merel. Balti mere käekiri, see on Nõukogude Liidu kangelane, kummanenko, see on kontraadmiral Moskalenko. See on teise järgu kapten Smirnov. Ja kui meremees hästi tantsib, siis on ka see balti mere käekiri. Me kuulsime mitut nime kummanenko, Moskalenko ja Smirnovi, ka on seotud terved EPO pühad. Kuid Mihhail tolmaatov endine allveelaevakomissar siis juba kui Fadejev temaga 1942. aasta kevadel tutvus laevastiku poliitvalitsuse töötaja üks kümnetest tuhandetest, kelleta poleks olnud balti laevastiku meremeeste vaprust, poleks olnud balti mere käekirja. Tean, et keeletarkadele ei meeldi sõna käekiri tarvitamine mingis ülekantud tähenduses ja eks ennastki aja muigama, kui tõsimeeli kirjutatakse maalikunstniku, käekirjast või agronoomi, käekirjast või inseneri käekirjast soovides sellega rõhutada kellegi individuaalsust või erilist tugevust. Kuid Mihhail tolmaatovi balti mere käekirja kätketud sisu on võimatu teiste sõnadega väljendada. Sest tegu on ühtaegu nii üldistuse kui ka iseloomustusega. Ja sõjas möödunud aastakümnete jooksul on seda käekirja üldistatud iseloomustatud ja kirjeldatud kümnetel tuhandetel lehekülgedel proosas, luules, publitsistikat, ajaloouurimus, siis, ja lõppu sellele ei tule, sest ikka on veel kangelastegusid. On sündmusi, mis õigluse ja ajaloolise tõe huvides nõuavad päevavalgele toomist. Balti meremeeste võitlus. Suure isamaasõja aastatel oli oluliselt tähtis osa kogu rahva võitlusest vihatud vaenlase vastu. Meie kuulajale on igasugune teave sellest eriti lähedane, kuna see võitlus käis ka meie kodumere ja kodurandade vabastamise pärast. Meenutame sügist 1941 fašistlik ajaleht kirjutas. Punane laevastiku hävitatud kogu tee Tallinnast Kroonlinna sai talle hauaks saksa õhukütid ei lasknud märgist mööda, mis nendest üle jäi, selle hävitasid miinid ja Soome kiirkaatrid. Leningradini jõudnud üksikud laevad on saanud nii palju tabamusi, et kõlbavad ainult vanarauaks. Ettekandest füüreri peakorterile 18. novembril 1941 Möödunud ööl uputas tundmatu allveelaev torpeedotabamusega saksa 12000 tonnise transpordilaeva, mis oli teel lahinguvarustusega Soome. Tugevasti said kannatada kaks valvelaeva allveelaeva, otsingud tulemusi ei andnud. Arvatakse, et tegemist on Hancost lähtuva bolševike allveelaevaga. See, millest pasundasid fašistlikud propagandistid oli muidugi soovunelm, mille ebareaalsust tõestas kuuldud katkenud füürerile tehtud ettekandest. Kuigi laevastik oli kandnud raskeid kaotusi, olid tema põhijõud säilinud ja andsid ennast vaenlasele tunda nii merel kui ka maal. Ometi ei saa jätta märkimata, et too esimene sõja sügis oli Balti laevastikule kõigist aegadest kõige traagilisem. Ta oli surutud kitsasse Soome lahesoppi. Mingil määral võisid tegutseda vaid allveelaevad ja kiirkaatrid. Ja tuli üle elada seegi aeg, kus oodati valusat käsku kõigi laevade uputamiseks. Kui vaenlasel peaks õnnestuma Leningrad vallutada tõepoolest siis poleks siis laevadel enam kuhugile minna olnud. Laevastikule said osaks kõik blokaadi raskused, nälg, külm, pimedus, lakkamatut õhurünnakut. Kõigest hoolimata ei lakanud meremehed hetkekski võitlemast. Saksa föderatiivses vabariigi merejõudude esimesi juhatajaid, endine Hitlerlik admiral Friedrich ruuge nimetab oma raamatus sõda merel 1939 kuni 1945 nõukogude balti mere laevastiku suureks mõistatuseks ja tema tegevust täiesti reegli päratuks meresõja tuntud kaanunitest lähtudes. Ta teeb Hitlerile tagantjärele etteheiteid, et too sõja alguses Saksa laevastiku Balti merel täiesti passiivseks jättis ega suunanud seda Nõukogude laevastikule kohest surmahoopi andma. Me teame, et Hitler Barbarossa plaani koostades ja seda ellu viima hakates ei pööranud tõepoolest ei oma ega vastase laevastikule mingit tähelepanu. Tema arvates pidi piisama maavägede ja õhujõudude tugevatest koondlöökidest, et siinsed sadamad ühe ropsuga enda kätte saada ja sellega koos laevastik alistuma sundida. Füürer pidas ju silmas välksõda. Miks aga hinda pruuke meie laevastiku tegevust reegli päratuks? Ta väidab, et nõukogude laevastik täitis talle mittekohaseid ülesandeid ja see olevat olnud tema suurim nõrkus. Admiral peab siin silmas meie mere ja õhujõudude ning maavägede tihedat koostööd kaitselahingute perioodil. Hoopis vastupidiselt hindab seda meie sõjaaegne mere sõjalaevastiku rahvakomissar admiral Nikolai Kuznetsov, kui ta oma mälestusteraamatus võidukursil väidab. Tegelikult oli see meie laevastiku tugevus Odessas, Sevastoopolis, Tallinnas ja Hankos tegutsesid meie meremehed ühise strateegia kohaselt. Võitlesid vaenlasega, kus tarvis merel, õhus, võimaal. Just selle tõttu nägid meie laevastiku õhujõud sageli oma peaülesannet maapealsete objektide ründamises, jättes kõrvale puhtalt laevastiku objektid. Kui oli vaja, andsid laevastikud sadu tuhandeid inimesi moodustades merejalaväeüksusi, kes võitlesid peaaegu kõigil rinnetel. Leningradi blokaadi tingimusi, kus laevastiku tegevusvabadus oli piiratud, oli eriti oluline meremeeste rakendamine kuival maal. Kui suures ulatuses seda tehti, seda võib öelda praegune Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud Ülo taigro, kes kogu sõja aja võitles balti laevastiku meremeeste ridades. Jah, midagi 500000 laevastik last, läksivad seal nii-öelda maa rindele kaevikutes Actarnides soomusrongides ja võrdlemisi rasketes Ko tades Nevskajatu Provkašodcasoleeriti jahvatab inimesi läbi, kus oli raske ja ohtlik moment, seal olid paljud meremehed hulkuva kõrgendikel ja olid. Dessant paisati Peterkopi peale. Mereväelastest 41. aastal kahjuks ebaõnnestus, palju langes tal nuia nii üsna mitmetes kohtades. Merekindlused pandi maavägesid toetama ja rakendati muidki abinõusid. Kogu aeg ta ümisesid, Wordid, tüli rasket. Seal loksus seal 16 tollised ja igasugused teised moodsad kaevurid paljudelt laevadelt võeti isegi kahurite ära ja toimetati siis maa rindele või siis soomusrongidele platvormidele, kus nad siis nii vastavad juba operatiivsemalt said nüid vaenlast kahjustada oma tulega. Tegelikult muutusid ka sõjalaevad mere kindlusteks isegi raskesti haavatud lahinglaev marat. Alati olid võrdlemisi kaugele laskjad peal, siis oktjaablaski revolulise teine lahinglaev selline oli. Juhtus nii, et mina olin tol korral üsna sadama ligidal. Kui Marat sai pihta. Tuli üks vaenlase lennuk. Üldse oli midagi kaks-kolm päeva Leningradi koha 41. aastal kus saks vaenlase lennuvägi, kasutades oma oli absoluutselt üleolekut neil aegadel üks-kaks-kolm, päeva elas laevastiku kohal vaid nii-öelda lendas laevastiku kohal ja mitmedki laevatel neil aegadel said pihta, hukkusid, sest õhukaitset või õhust kaitset laevastikus siis peaaegu üldse ei olnud, sest meie lennuvägi siis veel võrdlemisi nõrk, vähene. Ja vot selles käigus siis oli kah maraks, sai pihta, nägin ise, kui lennuk tuli ja pikeeris ja ma ei ole kindel, kas see oli nüüd lennukpomm üliraske med alla niiskus, või oli see mere Torobleedu? Ja see õnnetuse kombel sattus just marati, laskem oma keldri kohale. Ja muidugi sisselaskemoona seal lõhkes. Ja see muidugi viis, siis ma alati peaaegu selle esiosava vööri osaleda, murdes peaaegu pooleks kohe ja seal oli ka kahjuks oli palju, nii ohvreid oli, kuid marad pärast teatud määral remonditi. Ja tema muidugi kui laev enam teostada ei saanud, kuid teda kasutati kui kaugelaskepatareid. Kui ujuvpatareid ta oli seal kroonlinnast ja sealt siis vastavalt täna oma tulega toetas neid ühte või teist lõi Ko lohvrisleja kiirud, mitmed korrad nägin seal keelte taga pütiga, peitav siia-sinna mööda neelab seal varjata Ta ja nii edasi, nii edasi. Eda, Saksa lennukit eritinud jah, jaga miiniristlejat, kui oli söömaadigatsiooni periood, said seal mööda, müüvad liikuda siis ka seal Laadoga ligiduses, nii-öelda kus kaevurit võtsid, saitab seal vaenlast kahjustada. Peale otsese maa võitluse muidugi laevastiku kahurid ikkagi tegid ka tähtsat osa etendasid. Lõpuks tõusite taas Linetest sõõrmeisse lõi värske tuul. Ent mis vee all tunda saite, peate kõik meeles, truult. Ühed, unelmad ja valud, ühte sihti koondus. Üks kõige eest, mis rahvas Talun tabas vaenlast, kättemaks on torpeedo teraskatel sõnad nagu tasuleik Leningradi jada laste, kõigi mõrvatute eest. Kuulsite algus Trohve poeemist surematu allveelaev, mille poeet Sevolood Azarov sõja ajal pühendas allveelaeva Lembit meeskonnale. Nüüd tahakski veidi pikemalt rääkida selle laeva lahinguteest, kuna see iseloomustab hästi balti meremeeste vaprust, visadust ja kartmatust. Paljud vanemad inimesed aga mäletavad veel hästi Lembitu saamislugu. Seepärast peaks tema saatus nendelgi huvi pakkuma. Mõni sõna selgituseks noorematele kuulajatele. 30.-te aastate alguses sahkerdas Eesti kodanlus Lõuna Ameerikasse Peruus-le maha kaks miiniristlejat. Lennuki ja Vambola Need olid endised punalaevastiku laevad, mis 1918. aasta lõpus inglise interventide kätte sattusid ja mis kodanliku Eesti sõjalaevastikule üle antiristlejate müügist saadud raha aga ei läinud kõik riigikassasse, vaid suur osa sellest veeres ministrite ja ärimeeste taskusse. Tekkinud skandaali summutamiseks alustas 1934. aastal diktaatoriks saanud päts allveelaevade soetamise suurejoonelise kampaania. Ristlejate müügist saadud raha oli siis juba nii vähe järele jäänud, et tuli tunduvat lisa hankida erimaksude lotte, riide, korjanduste ja muude ettevõtmistega. Eriti kärarikkalt organiseeriti vanametalli kogumist nõndanimetatud allveelaevastiku sihtkapitalile. Loomulikult oli see kõik seotud ohjeldamatu kodanlik natsionalistlikud propagandaga. Jõutigi siis nii kaugele, et Inglismaalt telliti kaks allveelaeva, mille ristimine toimus seitsmendal juulil 1936 poolsmossis Vickers ja ämbstongi laevatehases. Allveelaevadele pandi nimeks Lembit ja Kalev. Tallinna jõudis Kalev esimesel juunil 1937, Lembit aga pisut hiljem, üheksandal juulil. Allveelaevade muretsemine oli üks osa eesti kodanliku võimumeeste militariseerimise plaanidest, mille teravik oli suunatud nõukogude liidu vastu. Revolutsioonilisel 1940. aastal, kui Eesti rahvavägi liitus punaarmeega, läksid ka allveelaevad balti laevastiku koosseisu. Nendele tuli uus paljurahvuseline meeskond, Lembitu näiteks olid esindatud viis rahvust. Eks muidugi, kohaneda oli tarvis, kuid üsna ruttu sulasid meeskonnad ühte. Meenutab allveelaeva Lembit, endine Mitzmann Kirovi nimelise näidiskalurikolhoositöötaja Alfred Sykemäe. Tublid poisid olid vaid öelda kohe taga, Eesti nendega tähendab ees, kui ikka tehnilised mehed, üks nii huvi ja nemad võitsid ka kohe, mis ma ikka rääkisin neile seal ja nemad võtsid sellest kohe kinni ja öösse tegime lahinguülesandeid, rõhuaeg, uputuse, koorid, mehed, kellad käima, mehed maast üles. See auk on seal külje sees, panime plaastri peale kinni ja nihukesi harjutusi, tegime nendega siis torustikud ja siis masinad olid ka neil täiesti võõrad. Õitsevad kõik väga hästi ja nende meestega ja siis õppisime seal ja olime Liibavis. Läksime kaheksandail mail välja, 41. aastal läksime Liibavi ja pidime sealt Est hakkama Tallinnasse toki tulema, minule anti Putjovka, pidin minema sotsi, pidin bukesel minema, naine ja laps poisid tagasi. Siis oli riiede, oli minul sünnipäev 20.-st ja siis peainsener, filisemaid, masseeeffmid, talitlus, meeste riieteta lähtesünnipäevale, et laupäeval Läksime laupäeva õhta on olnud kaua ei olnud nii kella 12 tulime tagasi pärast midagi kliinilist omal koormat kaela ei võtnud. Väiksemaks tegime ja meie ei olnud laevas, meie elasime kaldal, kõika uinus, meest magama. Lagin peale. Nikerdas oli dok, kus lähedaste trukid seal võiks, millal sellele kohe põrutati, esimesed ärapüksid jalga välja. Kaljundi puina. Seal selgel Kaleti sar võis nimaid valgitad. Nii katkestas alanud sõda noore meeskonna õppused. Kuidas allveelaev edasi tegutses, sellest räägib praegune personaalpensionär Toivo Sumera, kes samuti teenis Lembitut. Ja me hakkasime taganeme siia kroonile poole, niimoodi Ventspilsis olime sadamakaitsel oma suurtükiväe suurte laske mul meil oligi peale tagasime liigasse aerodroomi, kaitseväe olime ja kurjalangemine oli, siis läksime rohukülasse välja läbi Riia lahe kohe. Ja niimoodi pisitasapisitasa ikka edasi ja edasi ja Tallinnas siis ei tulnudki kohe välja. Krooniline ja kroonelas oli juba siis väga kibekiire, et lahingut torpeedod peale panna, lahingmiinid peale panna. Ja sealt juba Tallinna, meie tegime esimese lahingu retke augustikuus tulime tagasi 21. augustil, aga me olime siis umbes üks 12 päeva väljas. Me käisime siis nii, ütleme sakslaste lõugade vahel seal Bornholmi lääne pool veel ja seal oli siis meil ülesanne mineerida need faarvaatrit, kus sakslaste laevad käisid Stockholmis rauamaaki toomas. Ja siis teised laevad viisid siis meeskondi. Soome esimene miinipanek lahing, Minni pane oligi siis seal Bornholmi taha ütelda riigine saare Polhol vahel 20 miini sai sinna pandud veel 20 mahtus meil üldse. Ja nende miinide peal läksid siis niipalju kui pärast selgus kolm laeva õppelaev Deutschland. Sure suurte meeskonnaga koos üheksa tonni maaki oli ühel kaubalaeval ja üks suur raudteepraam ja seal oli allveelaev ja meeskond, kes läksid vahetama teisi soome. Vot need on dokumentaalselt kõik selgeks tehtud. Ja see miinide panek ise taas Alfred Sykemäe. Omamiidendiate on ka, kui nemad peal, sul ka süda kripeldab, et kui midagi juhtub või et siis on jälle pauk suurem paljud siis saadisquerdumist koormast lahti on palju kergem tunne, et sa oledki selle ära teinud, et see on, siis on hea meel, et talle oma ülesande lahendanud ja teadet nüüd keerame ringi ja kodusadamasse peale. Aga no see on juba elukutse, asi ei ole nii võõras. Edasi kojusõit ja siis see kõige raskem retk. See oli siis oli ju kiire kiire tagasitulek, meid ootas Soome lahes traalerid Soome lahte ilma Travers ei tohtinud ükski sõita, sest see oli igal pool mineeritud. Ja need miiniväljad olid Tralleritel kõik teada, kus oli ja meil oli kindel päev, millest me pidime sinna saabuma ja nagu ikka öösel laadimine päeva jälle vee all ei tohtinud päeva vee peal sõita. Ülekaalu täiesti sakslase käsi. Ma tean, me jõudsime siiski õige õige õigel ajal sinna ja siis sealt tulime tagasi Tallinnasse ja Tallinnas oli juba siis täiesti kiirevolid reidil, lahingud käisid, suurtükid lasid kaugele ja muidugi Tallinna laht pommitati ja kõige mesisema miinisadamas ja seal me nägimegi seda Tallina lahingut. Ja siis, kui see lahkumine oli seal 28. augustil, valitsus oli suurte libel. Meie laevastiku staap, admiral tributsega kirve ja kõige selle karavani kaitseks neli allveelaeva. S5, S4, Lembit ja Kalev. Ja niimoodi me lahkusime siis peale lõunat umbes. Ja niimoodi me jõudsime siis kuskil õhtu hilja kuskil seal Juminda alla ja seal olime öö poolest miini miiniväljade peale ja need viis traalerid, mis seal miitraalisid miinist nagu korkisid olid ülesannete. Ja selle tõttu olid portide peal olid mehed suure peegaakadega, et kui miiniga hästi lähedal tulises tõugata, eemale mees kõik vee peal, allveelaevade oli oma suurte kaitsel just nende õhut, tornide suurte kividega suurtele, meil on ka oma suurtükid kuulipildujad ja paaristatud ja siis oli muidugi kiirus oli väga kõva kaitse. Nii et sakslased ei julgenud meile kallale tulla. Niimoodi siis jõudsime pimedas sinna sinna kohta ja enam ei julgenud edasi minna ja vaatamata sellega traaliti, uju, uju, miinid olid S5 sai kõvemini poordi, S5 läks põhja, ei tohtinud ju ka kõrvale minna, sellest pill vees, kus, kus me läksime korraga ei saa Justoppadega. Ja sel ajal, kui see S5 mehed ujusid seal siis ühe me üks mees meie pardale, seda võtsime omale peale. Meie ei jõua selle ääretult raske retke kõigist üksikasjadest rääkida. Tohutu oli see vaimne ja füüsiline pinge, mida meremehed pidid taluma miiniväljadel ja vaenlase lennukipommide all. Paljud leidsid igavese puhkepaiga Soome lahe sügis jahedas vees. Kuid koos kümnete teiste laevadega jõudsid ka Allveelaevad Lembit ja Kalev. Kroonlinna kalevile jäi see sügis viimseks, sest ühelt lahinguretkelt ei tulnud ta tagasi ning tema saatusest ei teatud kaua midagi. Nüüd on siiski teada. Atlases on teada küll ja selles on lehes ka olnud siin kirjutatud ja, ja seeneurov, kes oli komandör seal peal, temal oli ülesanne viie õhti luuregruppi kaldale kuskil Kunda lähedal seda ülesannet täitis, oli Telegram antud. Ja pärast see luuregrupp pidas sukasidet juba selle ülesande täitmisest. Aga temale anti ka vaba, ütleme jahti, et vot teie võite vee sealt sealt, kuni, ütleme seal suurupini kursseerida ja luurata kellades, saate seal kätel võib torpedeerima kõik see oli lubatud ja tehtud. Ja Kalev läks muidugi selle peale välja, aga enam mingisugust teadet Kalevist ei tulnud. Hulk aega hiljem, pärast sõda selgus, et oletatavasti 31. oktoobril või esimesel novembril 1941 sattus Kalev Keri saare lähedal miinidele jahu pus kuid tema sõsarlaev jätkas oma retki sel sügisel ja ka järgmistel sõja aastatel kuni võiduka lõpuni välja. Aasta 1942 balti laevastiku allveelaevad hakkasid käima taasretkedel. Tulid teated, et Alvela Komsomoletš uputas 12000 tonnise Saksa transpordilaeva. Seejärel uputas Pjotr Krišenko Alvela ühe retkega viis vaenlase alust. Need sõnumid erutasid ja rõõmustasid. Ühtlasi sundisid ka kõiki meremehi hoolikalt valmistuma merele minekuks. Vahepeal aga mõni sõna sellest, mis tähtsus oli vaenlase transpordilaevade uputamisel. Andmed on võetud ajakirja agitaator 1942. aasta 19.-st numbrist. Kui transpordilaeva veeväljasurve on 10000 tonni siis mahub demontrimmidesse ja tekile 5000 kuni 6000 tonni laadungit näiteks 80 kuni 90. rasketanki või 250 soomusautot. Kui säärane laev veab inimesi, siis võib trümlides kajutites olla 2000 sõdurit ja ohvitseri koos relvade ning laskemoonaga. Toiduaineid vedava transpordilaeva põhjalaskmisega hävitavad allveelaevnikud nelja-viie fašistliku diviisi. Kahe kuu pajuki. Tanklaev veeväljasurvega 10000 tonni võib peale võtta kuni 6000 tonni kütust, millest jätkub 1000 pommituslennuki juu 88 ja mitme 1000 keskmise tanki ühekordseks varustamiseks. Ja siia kõrvale nüüd siis arvepidamine allveelaeva Lembit, mõnedest lahinguretkedest. Kutsusin vestluskaaslaseks praeguse leningradlasi esimese järgu kapteni erus Aleksei Mattiassejevitsi, kes juuli lõpus 1941 oli Lembitu komandöri asetäitja septembrikuust alates Aga komandör siia juurde veel nii palju, et 1941. aasta hilissügisel kutsuti laevalt ära eestlastest meeskonna liikmed, kuna oli tulnud käsk kõigi eestlaste koondamiseks rahvusväeosadesse. Nüüd aga tutvustab Aleksei Mattiassejevits ühe raskema ülesande täitmist. Meie kõige pikem retk oli 1942. aastal. Lahkusime Leningradist 12. augustil ja suundusime Kroonlinna. Seitsmeteistkümnendal augustil sõitsime Soome lahte. Retkel oli tulemusi. Esmalt uputasime ühe transpordilaeva, siis aga tuli pikk passimine. Kahe nädala jooksul keegi sellesse piirkonda enam ei ilmunud. Lõpuks siiski. Me avastasime viiest laevast koosneva tugevasti kaitstud konvoi. Otsustasin rünnata. Ja meie rünnak, ütleksin, õnnestus ülihästi. Ühe ainsa löögiga tabasime kahte transpordilaeva. Ühte tabas torpeedo neljandasse trümmi, teisel lõhkes ninas. Kui periskoobi tõstsin, nägin, kuidas esimene neist põles. Tõusis paks tumesinine suits, inimesed hüppasid reelingud, pette. Teine laev vajus nina ees. Ahter ja vint kõrgelt. Väljas. Alles jäänud alused rabelesin paaniliselt edasi-tagasi. Meie komissar Ivanov õnnitles meeskonda eduka rünnaku puhul. Arutlesin, et meil on aparaatides veel kaks torpeedot, mis siis, kui. Tillu nägime, et meie poole suundus valvelaev. Me olime sunnitud kiiresti sügavusse laskuma. Ent meri oli seal madal, ainult 36 37 meetrit. Kui olime jõudnud umbes 30 meetri sügavusse, lõhkesid meie ümber süvaveepommid laevakere lõivappuma, niiet orvas, kus asusid teise rühma akumulaatorid, plahvatasid gaasid. Kuna kuskil oli säde tekkinud. Laev kaotas juhitavuse, hakkas kiiresti vajuma, kuni peatus täiesti põhjas. Tulekahjus tekkinud suits hakkas meid lämmatama. Samas tungis laeva vesisest akumulaator, patarei kinnitus luukoli vigastatud. Kujutlege olukorda, laev istub põhjas, ülevalt heidetakse tema pihta pomme. Laevas endas aga tulekahju ja uputus. Kuus meeskonnaliiget olid tõsiselt haavatud. Kuid me ei mõelnudki alistuda. Kõik, kes vähegi liikuda suutsid, astusid võitlusse tule ja veega. Tundus, et aega kulus tohutult palju, aga tegelikult saime avariiolukorrast jagu 12 minutiga. Vaenlane pommitas meid umbes neli tundi. Ta toimis, nii. Viskas ükskaks. Pommi jäi kuulama. Kuna meiega mingeid elu tunnusmärke ei andnud, olid arvamisel, et uputas meie paadi. Pimedas umbes kella 11 paiku õhtul õnnestus meil pinnale tõusta. Kontrollisime oma mehhanism, meie võtsime suuna Saaremaa poole. Ristna majaka kontuuride järgi majakesi põlenud. Kontrollisime kompassi ja oma väheseid allesjäänud energiaressursse kasutades sõitsime Lavassaare juurde, kus meid ootasid traalerid. Koos nendega jõudsime pärast 30 seitsmepäevast merel viibimist Kroonlinna. Lembit, tule. Oli see sõjaaja raskeim retk? Kuid see jäänud viimaseks, tõsi, 1943. aastal laev operatsioonile käinud sest sakslased sulgesid Soome lahe Tallinnast kuni Porkkala uudini Kahekordse terasvõrguga. Sellest ei saadud jagu ei lennukipommide ega torpeedo tega. Duellis selle kiusliku tõkkega kaotas Balti laevastik kolm allveelaeva. Olukord muutus pärast Soome väljaastumist sõjast. Siis paiknesid meie allveelaevade ümber Helsingi ja Turu sadamasse ning Soome saarestiku vahel ei olnud miine. 1944. aasta hilissügisel käis Lembit korduvalt sakslaste laevateid mineerimas. Allveelaeva lahingu kroonikasse kuulub ka üks täiesti erakordne juhtum, millest on rohkesti juttu olnud ka välisriikide erialases ajakirjanduses. See juhtum leidis aset 14. detsembril 1944, kui Lembit oli tagasiteel lahinguülesande täitmiselt. Palun veel kord Aleksei Mattiasseevitasid jutustada. Kui põrkasime vee all kokku Saksa allveelaevaga, Jaugutasime selja vaenlasele oli see muidugi suur ootamatus, sest nähtavasti kavatses ta meid rünnata. See oli just pisut enne Soomes kääre, kus on omapärane laine, mis häirib kuuldavust. Lembitu lon, tugevast terasest kere ja nina. Ja kui meie teed juhuslikult ristusid, siis tabasime ilmselt tema õlitsisterne. Pärast seda pinnale tõusnud, nägime lainetel õlilaike ja paari lühikest katkist lauda. Teadsin, et saksa allveelaevade tekilon lautu restid. See andis ilmselt tunnistust, et vaenlase allveelaev on põhja läinud. Panime juhtumi aja ja koha kirja. Ent alles pärast sõda, kui saadi kätte vaenlase dokumendid, leiti ka selline, milles oli öeldud. Allveelaev U 479 hukkus kokkupõrkel Nõukogude allveelaevaga. Detsembrist 1944. Ühtekokku on teada 22 uputatud vaenlase laeva pluss neli tõsisemalt vigastatud transpordilaeva pluss liinilaev Berliin mis pärast torpeedotabamust jõudis vaevu-vaevu sviine münte sadamani, kuid seal sattus meie lennuki heidetud miini otsa ja läks põhja. Kogu laevastiku mastaabis oli Lembitu bilanss suurepärane. Kuuendal märtsil 1945 autasustati allveelaeva väljapaistvate lahinguliste teenete eest punalipu ordeniga. Sellesse autasusse on kätketud kogu rahva kõrge hinnang ja tänu vapratele balti meremeestele. Kogu jõuga pekske Fritze lööge maha, vaenlased, et ei meeldiks neile mitte meie randu kaeda. Veelt. Pihta laske kõik torpeedod, olgu peolaev. Ristleja põhja kõik laskeerleb veevool mullikesed meisklevatele. Surematu allveelaev, nagu seda nimetas Taskupsühholoog Azarov on taas Tallinnas. Kulub veel teatav aeg ja me kõik võime teda näha tema jääval peatus paigal Kadrioru rannas. Temast saab kogu maailmas unikaalne mälestussammas, kõigepealt meie kangelaslikele allveelaevnike üle, aga ka kõigile meremeestele, kes rasketel sõja-aastatel ei säästnud jõudu ega verd vihatud vaenlase purustamisel. Allveelaevast mälestussammas aitab kaasa, et uutes põlvkondades elaksid edasi balti meremeeste mehised. Traditsioonid.