Eesti filmilavastajaid. Stuudios on Jaan Ruus. Vihma tõttu jäi ära 1955. aasta üldlaulupeo vabaõhuetendus ja menetlus. Istusin noore poisina esimest korda, kunstiklubis kukkus lauas olid Voldemar Panso, kes pidi vabaõhuetenduses mängima dekadentlik kui Eesti vabariigi poeeti. Aarne Ruus, minu isa ja Kaljo Kiisk. Mul on elavalt meeles siis just Tallinnfilmi läinud Kaljo Kiisa hoogne deklaratsioon. Ansbergid tulevad ja lähevad, mina tahan kunsti teha. Ansbergoli tollane ENSV kultuuriminister, see tollal veel Kristuse easki. Noore filmilavastaja ennustus on täitunud. Külaliseks on Kaljo Kiisk. Tere päevast. Tere. Sa oled Eestis kõige rohkem mängufilme teinud ja sinu filme vaadates võib otsustada, kuidas eestlased on elanud sajandi algusest peale. Mis sa nüüd ise arvad? Mis on kõikides sinu filmides ühist? Tänapäeva seisuga ja praegu siin istudes sinuga natukene aru pidades minevikku üle, võin ma tõesti ütelda, et võib-olla see, mida ma isegi teadlikult võib-olla ei kavatsenud, kuid mis alateadvuses tähendab Meie alateadvus mängib elus ju pahatihti kolossaalset osa, kuigi pärast aju korrigeerib, täpsustab ühed või teised käigud. Aga tema pani mind teele, mis minu filmide kaudu hakkas jälgima inimest. Minu filmides olnud põhiline objekt on olnud inimene oma elutee, oma saatusega, mis pahatihti on nagu noh temast sõltumatult talle kaelaga kukkunud ja mille õigustamise nimel just nimelt õigustamise nimel. Ta peab tegutsema kas nii või naa. Ja kui nüüd tähelepanelikult vaadata, ma olen tõesti hoidunud, no see on, see on mul teadlikult, ma olen hoidunud üdini halvast ja Ingerlikust heast inimesest, oma filmides mul ei ole, mul on normaalsed inimesed. Ja. Ta ta ei ole lihtsalt üdini halb v just hea. Ja siis on. Pean ütlema ka veel seda, et just inimesi olen minema filmides jälginud ja sellepärast on tekkinudki nii-öelda tolleaegsete instantside juures minul suhtes kõige suurem pretensiooni häda, sisu ja teema on tänu sellele jäänud mul nagu teisejärguliseks. Ma olen neid küllaltki avanud, kuid mitte nii reljeefselt, nagu oleks seda võib-olla vaja olnud. Ja tekib ka esikohale, eriti mul just viimaste filmide juures. Ja see juba teadlikult on vormiline külg, kuidas lahendada, seda on mul tänu väga heade abimeestega, ma ei hakka siin eraldi rääkima, ütleme, kõik kunstnikest ja, ja koos Tügim kunstnikest, kui ma ütlen, et mul on olnud tõelised tohutult head abimehed operaatorite näol, mozzcus jäämineku ajal Doravatovski jälgede ajal saba Lotski hullumeelsus rajal Sillarti viimase, väga keerulise, kuid minu arvates meie poolt hästi õnnestunud teosega surma hind ja 100 aasta pärast mai puhul, kus on tõesti vormiline külg, on kuidagi noh, on pakkunud. Meile kui loojatele mingisugust rahuldust, sinu. Filmid ei ole kunagi mustvalged ja kui ütleme ammuse aja ametiskeemide põhjal võis olla ette nähtud, et tollal nii-öelda ees rindliku idee mängija kehastaja on täiuslik ja vaenlane on läbinisti halb, siis sinu filmides on vastasleeri esindajad ja tõepoolest inimese tavaomadustega. Aga nüüd, mis sind on nendes inimestes nagu huvitunud, huvitanud? Kõigepealt just nimelt tema põhiloomus inimese juures inimlikkus sest inimene ei ole loodud ellu kurjana halvena, vaid inimene tuleb maailma hea tahtlikuna. See on minu põhimõte, siin võivad bioloogid, siin võivad väga paljud teadlased, vaata, kuid minu arvates inimene sünnib siia maailma silmad teeb lahti väga hea tahtlikuna ja no see on mind juhtinud lihtsalt. See on ka minu, ütleme, nõrkus ja võib-olla ka mõnes suhtes ka minu tugev külg, sest kui hakkame lähemalt vaatama. Andres Särev, tänu sellele, et mul on mänginud väga head näitlejad, on, olen ma ka suutnud lahendada seda probleemi just näitlejate näol alates juba esimestes filmides, Hugo Laur, Kaarel Karm eskonnad Särevi nuudeid, liigandit. Ta lutsud, Liis Lindaud ühesõnaga terve raskekahurvägi, kes tol ajal teadis, töötas ühesõnaga Särev minekus nõndanimetatud pugeja võõrale võimule, issand jumal, kui abituda teinekord oli, teinekord hakkas kahju, silm läks märjaks vaadata, kui vaene kahju. Kui, kui, kui, kui halvasti ta sobis sellesse rolli, mida ta on ise endale valinud tegelikult. Ja mida tal on elu peale sundinud. Täpselt samuti jälgedes kõige kesksem kuju, park tordi koju. Ma andsin ju kõige sümpaatsemad näitlejale Paul Ruubelile, aga selle ma andsin meelega. Seepärast tema õnnetus, kui te vaatest, issand jumal, see asi läheb nässu ja kui nad kahekesi Martin Toriniga olid õnnetud, et ei, meil kolhoosist oli suurt midagi välja, siis tõesti me ei hakka mitte inetult irvitama, vaid me hakkame inimlikult vaatama. Tuunika tragöödiaid küll elu-olukorrad sunnivad ja kui sa ise sellega kaasa läheb, tekibki konflikt sinu ja, ja sinu põhimõtete elu ja. Tean, et noorem põlvkond on tundnud huvi, kuidas üldse sai dollastes kompromissi vajaduste tingimustes alasi ja haamri vahel kunsti teha. Noh, teha ju sai, seepärast et muidugi ma pean ütlema seda, et et. Ma ei taha hakata banaalselt tõdesid isegi kordama, kuid midagi ei ole teha. Tõelised ka väga andekad vene poisid, mul vene kolleegid nii Mosfilmis, Lenfilmis, Kiievist, Minskist, ükskõik mismoodi me teame ju, milliseid, milliseid avangartistlik kõige selle oli seal ja milliseid suurepäraseid sõpru oli meil seal millise laveerimisega nad püüdsid ühest või teisest niisugusest panna reaalsest nõnda nimetatust sotsrealismi teemast eemale minna ja tõesti rääkida asjast nii nagu on. Kuid midagi ei ole teha omast küljest. Tseedikiga filmid, huvitav. Eks ma olen ka mõelnud, et mingil moel on kunstnikul alati enesetsensuur ka praegustes tingimustes, see on kusagil nõudlikkus enese vastu. Võib-olla tõepoolest, kui vanasti ei saanud otse minna, sebisid ringi minema, sa olid ehk vahel kujundirikkam, kuigi loomulikult oli sul väga raske olla. Ja see on õige, see on õige, kuid siin on, ongi seepärast niisugused teedeotsimised, need olid tõelised ristsõna, mõistatused juba lavastust projekti koostamisel ja stsenaariumi kokkupanemisel. Samal ajal seal sai ju isegi väga avameelselt rääkida ka näitlejate käes pärast, et ega näitlejannad rumal, ta teadis, mismoodi ta ei hakanud mustvalget kunagi mängima, vaid võit ei oma karattalis ja ta oli huvitatud ka oma karattalist tuua inimlikud momendid väga pooltoonid, need, mis köidavad vaatajat. Kuid siin on muidugi tuleb tunnistada seda, et kõige jubedam on muidugi see kui sa sattusid mingisugusel moel selle hammasratta vahele. Ja kui see tsensuur, mis oli ametlikult käis ja kehtis riigis ja kui see tsensuur pärast sinu nii-öelda poolvigaseks löömist moraalset tapmist hakkab sinu iseendas mängima, see on kõige jubedam tragöödia, mis elusele, seda olen ma ise tunda saanud, seda ma olen ise üle elanud ja see on, ma ütlen, elus kõige kohutavam asi. Film on suur masinavärk. Sa oled lavastanud nüüd 14 mängufilmi, nelja juures olnud ka veel kaaslavastaja tõlk, kui nii saaks öelda, sa õieti tulid ju Tallinnfilmi, kui ütleme eesti keelt valdav näitekunstikonsultant vene lavastajate juurde. Mehelikult filmi juurdetulek oli täiesti juhuslik. Öeldi, et suvevaheaeg teatris on vaheaeg, ringreisidel ma ei käinud tol ajal. Kitise lõpetanud mehed ei olnud veel sellistes tükkides. Tule suvel, tee ära, seal aita natukene üht-teist selle filmi juures teha. Režissöör on umbvenelane, ta eestlastega kuidagimoodi rääkida ei saa ja ka meie näitlejate vene keel ei olnud ju teab kui teab mis tugev. Nii et eks ma siis seal ka tõlgi eest olin, sealjuures sain varsti aru, ma ei taha pikalt heietada, sellest sain ma varsti aru, et, et ka näitlejatega tööd teha, paljud need suured Castor löödi tulijad ja ja tegijad ei osanud nii et ma tegin ka nurga taga nühkisin näitlejatega proove teha. Ja, ja siis. Ja püüdsin ja jõudumööda vahetevahel ennast segada vahele, et kuulge, kallikesed, see on vale ülesanne, siin ei saa ju niimoodi, et olukorda ei saaks naguniimoodi lahendada ja muidugi mind pandi kõige brutaalsemalt paigale, öeldi ei tunne filmi spetsiifikat ja pidage noormees suu. See oli tollal väga moesüüdistus, et filmil on oma eriline spetsiifika, eks ta on ka, aga varjus tehti ju õigustati oma rumalust. Võiks olla just täpselt ja nii et ja siis noh, seda ma olen juba varemgi ütelnud ja ma vist kunagi sulle isegi rääkisin, et siis mul läks lihtsalt hing täis ja ma hakkasin vähemalt kirjandust lugema ja minu tragöödia on ju see, et ma ei ole filmialase haridusega, tähendab, minu tee filmielus on olnud väga okkaline ja küllaltki raske, sest ma olen ju ise õppinud. Ma hakkasin tilpnema ja käima laboratooriumites. Ma käisin montaažiruumis ja muidugi kõige toredam on see, et filmidirektor Dani Lovid saatis mu Lenfilmi. See oli minu õnn, et ma kohtasin seal suuremat säärase mehega filmi režissööriga Heifits, kes on ikka rahvusvahelisega kuulsusega mees ja tänu temale ma hakkasin taipama, mida see töö üldse tähendab. Tema tol ajal filmis käruinantsevi lugu valmistas ette hakkas film. Ühesõnaga see oli mees, kes luges läbi minu esimese filmi stsenaariumi jääminek, kui see oli mees, kes vaatas jäämineku kõige esimesed. Need filmimaterjalid, kõige esimene mees, kellele ma näitasin valmis filmi minu ristiisa, olen ikka mõelnud, et kunstnik Mul on väga oluline leida kedagi, keda ta saaks usaldada ja ristteel küsida nõu, kumbat teed, ma lähen. Aga filmi lavastab režissöör, aga kas vahel läheb film ka ise kokku, et kui operaator teeb oma töö ja stsenarist oma töö ja filmidirektor organiseerija, oma töö ja režissöör vaatab mingil moel formaalselt pealt? Umbes niimoodi, 1500 meetrine lint võib kokku minna, aga filmi kokku isa, midagi ei ole teha. Filmi autor on ainult režissöör. Suure lugupidamisega, kõikide kollektiiv on suur. Seal on, on, on kunstnikud, seal on operaatorid, seal on heliloojad, seal on helirežissöörid, seal on kostüümikunstnikud. Ja seal on ju ka autor kirjanik, ütleme niimoodi, kes on kirjutanud teose, kuid midagi ei ole teha. Filmi võtab üles režissöör, kõik igasugused uudsused, igasugused kombinatsioonid, mis võivad töö käigus tekkida. Näitlejad, mõningane ebasobivus, võib-olla tema, tema teema muutus kõigi selle, selle paneb kokku, korrigeerib lõppkokkuvõttes rezhissöör, filmib, monteerib Cucuresser. Ja kui film saab kusagil festivalil peaauhinna, siis läheb seda võtma vastu režissöör ja kui film saab hävitava kriitika osaliseks, siis võtab. Selle vastu ehk siis missugused peaksid olema režissööri omadused, oled ühes vanas intervjuus öelnud, et peale kõikide üldiste kunstiomaduste peab režissöör olema väga hea tervisega ja kavas. Ja tal peab olema hea tervis, tal peab olema närvid päris korras. Ja muidugi natukene kaval ka, miks mitte, kavalust on väga vaja, oli omal ajal meie töös oli kavalust väga vaja. Ja pean isegi seda ütlema, et Niinetukse kõlab. Pahatihti tuli kasutada ka hädavalet. Valet ma ei salli eluks, ütlen ausalt, alatu vale, ei kulu töö ega mängu juurde. Kuid õilsa eesmärgi juures tuli tihti Luisata lihtsalt anda vale vekslid, selleks et sind usutakse. Ja pärast panna muidugi nad fakti ette, et asi on, kukkus hoopis niimoodi välja. Paneme nüüd mängima väikeste lõõtspillide ühingu. Laulab Marko. Saadame. Riia omadi liiva. Tiinale liikva. Loola jala liival tagasi Sa ei näe, on meil ka? Ei ole, nädala ei ole ja, aga kui rada lai ja Vennad ka väljas. Saates Eesti filmilavastajaid on külaliseks Kaljo Kiisk. Sa kuulud sellesse põlvkonda, kelle noorusesse tuli parajal ajal teise maailmasõja-aastat. Sa oled sündinud 925 ja 1944 toimus sõjaväevõimuvahetus. Kuidas sul see aeg möödus? Sõda on üldse jube asi on kõigile need, kus on rindel ja nendel, kes on tagalas. Midagi ei ole teha. Ja võib-olla ma olen ka mingisugusel moel õnnelik selles suhtes, et ma olen elus kogenud kas selle jubeda julmuse läbi selle õnnetuse, mis tähendab sõda. Jah. Ma olin seitsmeteistkümne aastase poisina läksin mina Eesti SS leegioni. Käisin veehaide laagri lõpetades selles selle sõitsime oma ešeloni tega Neebeli lähistele kuid hirmsad löömingud olid seal juba nagu teises etapis. Osa mehi jäi sinna. Lahingut kuni 44. aasta viimaste päevadeni. Meie tulime. Tartu kaudu Peipsi äärde Peipsi ääres oli minu elu esimene lahing. Tartus oli muidugi veel õhtul saabusime. Ja kui me tänaval liikusime, siis hakkasid tüdrukud kiljuma. Eesti poisid, eesti poisid, nähtavasti neid eesti poissi siis varem nagu seal ei olnud. Siis läksime sinna. See lahing muidugi lõppes õnnetult pealetungiva väele. Ja sealt läkski minu sõjateekond Narva alla. Kõigepealt seisime oma patareidega Narva paemurru ääres. Pärast läksime juba jõe vasakule tiivale. Olime Narva jõe ääres pärast sinimägede ja meriküla vahelisel plats Tarmil. Ja hiljem juba sinimägede küngaste taga. Sinu ihuliikmed jäid ikka lahingutes terveks. Paar auku on, aga need sai kinni pandud ja aga õnneks jäin terveks. Aga muidugi. Jube on see, kui sa näed oma võitluskaaslase sõbra tuttava surma langemist momentaalselt või siis. Pikkamööda elust lahkumist. Ma ei tahagi sellest nagu väga pikalt rääkida, ma ütlen, et ma ei kahetse, et ma olen selle tee läbi teinud, üldse mitte. Kuid ma ei pea ka vajalikuks sellest hirmsa häälega kaljudega hõisata. Sõda on kole asi. Kui juba minevikku läksime sa oled pärit Põhja-Eestist. Mäletad oma kõige esimest mälestust lapsepõlvest? Mäletan. Jah, ma olen Voka valla poiss. Minu esivanemad on kõik Toilast sündinud. Toilas on minu vanaisa vanavanavanaisa talu olid suured maavaldused. Lapseneri palju. Ja ma mäletan, kui minul oli üks Vana tädikene hoidis mind, kui ema ei olnud kodus, isa oli tööl. Ja ma mäletan seda täpselt seda akent mäletan varakevadist põldu, kus olid mõned kivid ja, ja, ja niisugused kollased rohututid. Ja ma mäletan, kuidas minu hoidja tuli köögist ja istus minu isa voodi isa ja ema voodi serva peale ja mina hõikasin talle, tädi ei tohi istuda minu voodipeale. Mul on sinimeeles tantsid, ma istun ainult ääre peale mätsinud, väär on ka nende oma, seal sa ka ei tohi istuda. Vaat niisugune asi, kus ma juba ühesõnaga seisin oma isa ja ema eest ette, öeldes nii palju. Et Ma ei osanud praegugi, ma ütlen, et ma ei oska endale kujutada suurepäraseid vanemaid, kui oli minu isa ema. Oma elu jooksul ma ei kuulnud, et nad oleksid kõva häälega vahetanud mingisugust oleks neil riidu olnud või, või, või konflikti ma ei kuulnud seda. Ja ma ei usu, et seda tehti kusagil minu selja taga. Kui sa juba pärast sõda, kui sõda lõppes läksid Moskvasse teatriinstituuti, kas see oli mingil moel pagulusse minek oma Saksa sõjaväes oleku pärast? Jah, midagi ei ole teha, ta tõesti niimoodi oli. Minu koolivendadest. Kellega me Moskvas õppisime, oli mul koolivendi, kes teadsid mu saatusest, Arvo Kruusement, Jaanus Orgulas. Need olid poisid, kes teadsid, Jaanus Orgu Los oli ju Vaivara poiss, ta elas Vaivara jaama juures, minu isa ja tema isa tundsid teineteist ja kuidagi me kuigi ei olnud ühesõnaga teab mis suurt kokku puutunud, aga me lähenesime teineteisega nii, kui nagu öeldakse, ühe vallapoisid. Oh, oli näinud mind ja saanud minuga kokku ka nendel hulludel hirmsatel aegadel lahingumöllus. Ja tõesti, ma läksin ära, sest juba. Ma tegin noorest peast ühe toreda elus toreda sammu. Ma abiellusin 1947. aastal. Ja ma elan siiamaani oma abikaasaga. Ja me oleme ju klassiõde ja klassivend peale seal. Ja kuna tema pere on küllaltki jõukast, kuna ta on pärit küllaltki jõukast perekonnast siis piiluti ka nende poole ja juba tihti hakati minu käest küsima ikka minu aasta aega ja mis aastal te sündinud ja kuidas ikka selle 43. 44. aastal oli? Minu arust tegi ettepaneku, et kuule, sõidame Moskvasse, siis ma võtsin lihtsalt selle vastu, rääkisin kodus selle ära, minust saadi aru ja ma sõitsin sinna. Ja ühesõnaga ta siiski oli jah, niisugune pagulusreis midagi ei ole teha, kuigi ma enne seda käisin veel rääkimas Põldroosi juures, ta oli Draamateatri peanäitejuht, ma ütlesin, et seltsimees Põldruž, mida ma nüüd tahaksin nagu Moskvasse minna tõenäoliselt laua tagant püsti ja ütles, et me oleme jälginud sind, mul olid väga head õppejõud Kalmet, Põlla Rebane, Felix Moor. Ja siis ta ütles, et aga me oleme nagu salamahti vaadanud, et sa jääksid nagu draamateatrisse. Noh, ühesõnaga ka nii ilus veksel oli mul nagu antud niisugusi inimesi poolt, kellest ma väga lugu pidasin, aga elu oli armsam ja sellepärast ma võtsin selle teekonna ette. Ja kui ma tagasi tulin, siis ma olin juba moskvapoiss. Me peame me Seal ma orava. Olles jäädava vaba kal tooma ela kauni tarva Tooman IKT noole tooks murre. Ja kui koos toovanaloo seda näha, aga ma ei julge ja armastame. Peal me sõja. Ära andma. Saates Eesti filmilavastajaid on külaliseks Kaljo Kiisk. Sa olid filmilavastaja, nüüd poliitik. Kas sa tahad inimest mõjustada? Ei taha. Inimest on vaja. Kui seda suudad õigesti mõtlema panna, suunatuna ma, mõtlemine on nii-öelda õigele rajale. Aga muuta inimest, ma ei usu muutmisesse, aga kas kunst muudab inimest? Ma ei tea, ma ütlen siin niimoodi. Muutmisesse ma ütlen veelkord, ma eriti ei usu, kuid maailma elupilti hakkab ja kunstiga kokku puutudes inimene küll palju rikkamalt, tohutult rikkamalt nägema, aga see ongi. Mis asi see ongi, mis kujundab inimese nii-öelda sisemaailma mille kasutegur tema tegevuse juures on palju suurem, teinekord kui isegi ajutegevus. Ja inimene on ju kokku pandud, niimoodi ta alateadlikult lihtsalt vajab ilu, midagi ei ole teha, vajab küll eriti praegu mulle viimastel päevadel oli ilus kuulata eilegi televiisorist, kui ma nägin praegu nende laste kunstipäevadest kui millise niisuguse tohutu huviga ja, ja väga terve ja asjaliku huviga lapsed lähenevad igasugustele kunstivormidele ja ja teda ümbritsevale sellele kunstimaailmale, kuhu teda viiakse ja kuidas. Ta hakkab ise tegutsema vastavalt sellele, kuidas ta hakkab maailmas nägema just seda, seda ilusat mida tal edaspidi väga vaja on. Ja kas sul õpilasi on? Ei usu. Ma ei usu, et mul on õpilasi, ma saan aru, mida sa mõtled. Et see nii kange ja ja tugev mees küllalt, temal on, järgijaid? Ei usu, kuigi ma olen olnud pedagoog ja olengi seda ka praegu. Aga. Ja selleks, et nii-öelda sellist õpilast omada nagu sina, Matit, selleks peab väga suur olema, aga tavalisi õpilasi, keda ma olen lihtsalt õpetanud andekat inimest juhendada tema ametioskuse omandamise juures, jah, seda tööd ma olen teinud. Sport hakkab meie ellu tagasi tulema, kuidas sina sporti, suhkrut, mina suhtun sporti väga hästi, ma olen ise suusatanud, ujunud, jooksnud, korvpalli, mänginud paljud võivad hakata neid naerma. Siin raadio taga, et kiisk ise nii pisikene nagu punnib, mängib korvpalli, aga aga tol ajal omal ajal mängisid ju väiksed mehed küll ja küll isegi. Ivan Lõssov, keda ma väga hästi tunnen ja keda ma tean. Kes on mul omad ja olnud eeskujuks ja õpetajaks oli ju ka, ei ole ju teab mis hiiglane ja olin isegi Rakvere keskkooli korvpallimeeskonna kapten, nii et ei ole siin häda midagi. Hea tahtmise juures saab ennast ka pikemaks mõtteliselt õnnitleda. Kas. Spordiala, mis võiks nagu režissööri ametiga rohkem sobida? Ma ei tea, ma ei usu, las nad ise valivad, mida nad tahavad. Peaasi, et need eriti ei hakka nagu õllesummerit võistlustest osa võtma, see nüüd suur asi, ei ole. Sa ikka vahel. Peeglisse vaata, et sa oled näitleja ka ja poliitik. Kui sa vaatad, et kas on midagi, mis sulle sinu enda ilmes vahel ei meeldi. Jah, on küll järjest vananev näopilt jube. Ja kui sul oleks võimalik enda juures praegu veel muuta ühte asja, mis võiks olla Nii naljakas kui see ei ole. Arvestades eelne eelnevat minu vastust enda juures ei muudaks ma mitte kui midagi. Absoluutselt, kui suudaksin, paneksin ma aja voolamise mõneks ajaks seisma kõik. Mis võiks olla sinu jaoks kõige suurem häda või õnnetus või? Ja ka tean seda, olen seda ise üle elanud isegi praegu, viimastel aastatel. Ja isegi praegu, viimasel aastal, kus ma istun sellise tooli peal kus vastutus on eriti suur paga, pean ütlema seda. Kõige. Kõige hullem häda ja õnnetus on inimese juures see, kui sa hakkad oma eluloos tuhnima ja kõike, mis tundub praegu väärena halvana hakata maha kriipsutama ja vihkama. Sellega teed sa ennast tohutult vaesemaks. Kasiino negatiivsed küljed on sinu rikkuse allikaks. Mis puhul sa valetad? Mina ütlen seda, ma võin öelda päris ausalt, et ma olen tegelenud anud süütu luiskamisega. Niisuguse ütleme hea, vajaliku eesmärgi nimel võib ikka Luisata küll midagi ei ole teha ja teinekord peabki. Aga alatu vale, ei kuulu elu juurde ega töö juurde. Mida sa täna peaksid enda kõige suuremaks saavutuseks? Pean ütlema seda, et saavutuseks ma pean seda, et ma selles vanuses Et ma selles vanuses olen küllaltki korralikult suutnud säilitada mõtlemise ja analüüsivõime enam-vähem kus sa tahaksid elada ainult kodus ja mida sa täna pead enda elukutseks. Teatri ja filmitööd? Et sa oled ka praegu riigikogu vanim liige. Missuguseid kohustusi see endaga kaasa toob? Vot selle kohta ma nüüd vastaksin nii. Väga hea minu poolt väga-väga lugupeetud inimene. Riigikogu spiiker Toomas Savi ütles ükskord, kui me olime lõpetanud ühe põhimõttelise ske nõupidamise. Et sina kalju oled nagu meie südametunnistus. Annaks jumal, kui ma suudaksin seda lauset õigustada. Sest siis olen ma oma kohustused selles majas seal täitnud. See oli saade Eesti filmilavastajaid. Jaan Roosi külaliseks oli Kaljo Kiisk.