Täna on nõukogude armee ja sõjalaevastiku päevaga. Esiteks tervitada kõike maa relva vendasi, eeskätt oma korpuse poissi, soovida nendele kõvad tervist kordaminekuid ettevõtmistes ja tegudes. Paljud meie veterani töötavad tänapäevani ja mul on tulnud kokku puutuda rajooni juhtivate inimestega, kes väga kõrgelt hindavad meie sõjaveterani, meie endiste Korpuse poistelt tööd, neid on autasust kõrgede veidi autasudega, see kõik teeb heameelt meile. Meie veteranide töö seisneb selles, et eeskätt noortele tahaks edasi anda meie sõjameeste kangelastegusid ja kui meie saavutame seda, et iga noorele väikene osa nendest sõnadest jääks südames et nad aru saaks, kui suure hinnaga tänapäeva elu saavutada, siis me loeme, et me ütleme, need oleme oma ülesande täitnud ja meie eelmiste põlvkondade teod ei kustu kanduvad ikka põlvest põlve edasi. Väga suur poliitiline kool on armee igapäevases elus, noormees ei saa niisugust pidevat poliitilist õppust, nagu seda on meil armees ja kõik see eluviis, nõudlikkus ja pluss see kõik arendab ta nagu distsiplineerida, tõmbab 100 inimest kokku, nagu see läheb kõik talle kasuks. Minul tulnud isegi noortele ütelda, tähendab et vot sinul on niisugused puudused praegu. Aga kui sina lähed sõjaväkke, siis sa tuled ilma nendeta ja paljud nendest on mulle juba pärast sõjaväeteenistust tagasitulekut suur tänu sellele. Ma olen kuulnud kinos vaadates dokumentaalfilme, ütleme kus meie poisid jooksevad, ründavad tank Gide kõrval siin ja seal lõhkevad miinid, mürsud ja see noormees seal minu kõrval oma sõbraga ütleb, et noh et nii see küll lai võimud. Ma ütlesin, kuidas ei võinud olla, kui see on dokumentaalfilm, nii ta oligi ta kuidas võiks siis inimene minna, kui lõhkevad miinid ja mürsud ja see on moment, mida on raske uskuda nendelt, kes pole seda läbi teinud. Ja kui nüüd võtta punaarmee loomise päevad, rasked päevad, kus meil ei olnud õiget relva, nigel oli varustus, tihtilugu olime nälgas ja ka vastasvaenlane oli pealaest jalatallani varustatud, relvastatud kõhud olid nendel täis, aga siiski meie võitsime. Ja see on seletatav sellega, et meil oli moraal, oli väga kõrgel tasemel, mina ise teadsin, mille eest ma relva pihku võtsin. Ja mille eest me sõdisime vastu Piiaga vaenlase soldatid olid siia võõrale maale toodud. Nemad ei kujutanud ette, mis ees nad sõdivad. Aga meil oli see kindel meel. Me püüdsime vaenlast lüüa lõimegi, meid ühendas ühine eesmärk. Mul tuli olla kõrvuti paljude rahvaste esindajatega venelastega, ukrainlastega trikkidega, Uusbekidega ka Tšehhoslovakkia ungarlastega ja nõnda edasi ja kõik. Me püüdsime ehti kindlustada meie uut Nõukogude Sotsialistliku vabariiki. Muidugi on väga raske ära unustada inimest, kellega sa koos olid. Kaevikus olid lumehanges koos, kargasid sealt välja, vaatamata külmale vihmale läksid rünnakule, kust monaabrile tuli abiandurid, haavata sai sealsamas väljakul ja nõnda edasi, kus tuli raskel päevil jagada leivatera ja mahorka pläru. See on unustamata, seda ei saa unustada. Sõprus kandub ka edasi, kui praegugi need endised sõjamehed töötavad või ükskõik kus see sõprust kestab siiani ja nad on töö juures samuti sõbrad, nagu olid nad sõja päevil. Kustumatu sõprus. Sooviks siis ilusat pühadetuju. Meie sõjaveteranidele endistele sõjameestele. Tahaks loota, et meie oleksime viimased sõjaveteranid. Sõjaveterani enam üldiselt juure ei tuleks, aga tuleks juurde ainult tööveteranid. Kangelased.