Eesti filmilavastajaid. Eesti filmilavastajaid. Stuudios on Jaan Ruus. Prantslaste kino on nüüd juba enam kui 100 aastat vana ameeriklaste ühe mehe kino veelgi vanem. Ja kui lehetseme Eesti telefoniraamatuid, leiame igaühes üle terve lehekülje ulatuva nimestik põnevate kaubanduslikke nimedega filmi ja videostuudioid. On audiovisuaalsuse ajastu. Tänapäeval on igal mainekal filmi režissööril oma stuudio, aga igast stuudio taga on kindel isiksus. Režissöör, filmilavastaja, täna esitleme meest, kes väga Liikuvat pilti, jutustust. Ta teab, et kino on pilt ja liiku tundlik pilt. Jüri sillast. Tere tulemast stuudiosse. Kus sa praegu elad? Eesti vabariigis, aga kus sa tahaksid elada Thessalonikis? Oled sa oma elukutsega rahul? Ja kui sa ei oleks see, kes sa praegu oled, kes sa siis tahaksid olla? Kino 100 aastase juubeli puhul kirjutasid sa, et see kõik on meile nii kauge ja võõras, see kinostaaride illusoorne maailm, mis vaatab meile vastu nii 30.-te aastate Marettidest kui ka selle nädala telekavadest. Aga kas sa ei arva, et et näiteks väga moodsa Kanada kultuurifilosoofi Marshal Mc Lohani järgi on individuaalne indiviidide ajastu asendumas elektroonilise ühiskonnaga ja nii-öelda maailmakülaga, kus indiviidide ja rihmade vaimne eraldatus kaob ja kas film ei ole olnud mitte kiirtee sellesse samasse globaalsesse külla, kus kogu inimkonnal on tunda ühesugused jutud ja on kõigile suvised mälestused kindlasti sellest silm oma olemuselt on juba kasutusele sõna internatsionaalne. Vaata, kuidas filmiinimesed käivad maailmas enam-vähem ühtemoodi riides. Aga kas needsamad Kinkongid ja Grenda karva lumivalged näod ja Hitchcocki psühhod ei ole inimkonda tohutult mõjutanud ja miks see siis nii kauge on, kas see ei ole just pigem eestlasi sidunud terve maailma? Kindlasti on sidunud aga vaat mis puutub nendesse miki mahusidesse asjadesse. Vaata, see on nii-öelda selle sajandi mütoloogia eriti palju, palju neid, neid pagana metsavaime haldjaid ei liigu praegusele, ainult ufod lendavad. Aga see mütoloogia vajadust millegagi olema täidetud ja see ongi ja need asjad, see on loomulik, aga viimne reliikvia on ju ka sidunud eesti rahvast, seda nõiad, vot ma ei oska öelda, nii ütleme kaun Eesti seisukohalt seda asja kina siiski oma olemuselt on internatsionaalne ja tähendab meie meile võõras natuke ameerika kina, tähendab see maailm on meile võõras lihtsalt, aga ütleme, Euroopa film, see on. Mulle tundub, et testi kino kuulub nii-öelda Euroopa filmi hulka ja seal on loogika väga sarnane. Sa loobusid operaatoriametist 40 kuueaastaselt, ütlesime, esimene mängufilm oli äratus 1989. See oli selline inimlikkuse vastuseis vägivallale, KGB ja küüditamine ja see oli väga mustvalge film. Metsalise, must ja, ja, ja privalge Lõmmaid ütleb iga asja võib võtta mitmes mitmes nii-öelda lõikes tasapinnas, et minu jaoks oli see, ta oli, vot see on niisugune seisund. Oma loogika. Ei, ei noh, ei ole pädev tavaloogika, see tuli, läks põhjuslikkus. Determinism ei ole seal mingit muud seaduspärast ja noh, seda seisundit mida me praegu siin normaalne inimene ei kujuta ette, mis tähendab säärane seisund, et seda seisundit edasi anda, et see oli põhiline, ta mind isegi. Võib-olla tundub niimoodi nii nagu ta tundub, aga mul ei olnud. Tähendab see on tehtud nii-öelda poliitiliselt või tähendab poliitilisest vaatevinklist või mingisugust säärasest laadis müüakse, oli see situatsiooni analüüs, mida mina ise mäletasin aga hästi, mis väga hästi, aga mäletasin igatahes. Aga samal ajal oli kõrge üldistusastmega, seal oli kurjus ja süütus ja, ja kosjaverepulm, jaa, ja ta ühesõnaga vot seal ma ütlesin, et kehtib mingi muu loogika, see on niisugune. Ütleme, mütoloogiline loogika, müüdi loogika, mingisugune teised, mingist alateadvuse kihid on paljastunud ja siis nad On niimoodi nähtavale väljas tegutsevad kino on ju väga konkreetne nähtus. Sõna- ja müüt on üldistatud abstraktsed mõisted ja isegi seesama sõna. Kui näiteks meil loeme, et noormees suudles neiut, siis me võime ju väga mitmel moel seal ette kujutada, aga kinos sa pead väga konkreetse noormehe lahendama väga konkreetsele neiule. Ma vastaksin selle seda, et et unenägu on ka väga konkreetne asi. Sa lähed ühest ruumist teise, näed seda. Tullakse sulle kallale, kukud, aetakse taga, kõik juhtub. Film, see on unenägu ilmsi. Kuidas oli diplomeeritud operaatorina režissööriks hakata, stuudios on Jaan Ruus ja Jüri sillalt. See läks kuidagi iseenesest seda küsimust turul on väga palju esitatud. Ma saan aru, see on niisugune. Aga see oli asjade loomulik käik. Kolme sõnaga, tähendab, kui sa tegeled ainult pildiga, aga pildi sees liiguvad niisugused imelikud asjad nagu näitlejad. Kui pilt on stiilis ja näitlejad liiguvad teises laadis, siis tekib tahtmine neid näitlejaid ka allutada sellele teisele laadil result. Ma küsiksin veidi teisiti, sama küsimuse. Sa oled Ida horoskoobi järgi kits ja kuidagi needsamad astroloogid, sa oleksid astronoom? Tõlgendavad, et kui kits, keda karjastatakse lopsakal aasal siis ta jääb rahulikuks ja mõõdukaks, aga kui kitsam pandud köiega vaia külge kuskil rohumaal, kus rohi on vilets hõre, siis kitsi, lõpeta kunagi kaeblemiste väegimist. Kas sa tahtsid ka sellepärast saada lavastajaks, režissööriks, et sa saaksid iseennast väljendada ja sa tundsid, et midagi jääb justkui teistega koos töötades üle? Kahtlemata on, põhimõtteliselt eelmises oli see samane, kuna sa valdasid pilti, tahtsid tervet seda pilti enda kätte saada, see on nii loomulik inimene saab ikka asja enda kätte saada. Missugused omadused peaksid siis filmi režissööril olema? Minu meelest? See on väga vastukäiv amet, sa pead olema samal ajal poeeti, veebel näiteks? Jah, see on, mina, ütleksin ress, seal peaks olema noh, mõtlen sõna väljend maagiline tehnokraat. Kui sa seletad seda nüüd veidi lahti, tähendab, ta peab põhimõtteliselt, kuigi alati ei pruugi, ta peab jagama kogu seda kööki, kogu isegi seda puhtorganisatsioone, inspiratsiooni tähendab vägede liikumist. On parem, kui ta jagab, ei pruugi alati meie tingimust, ta peab lihtsalt. Kuulus mees, Federico liini kirjutas kunagi filmi kirjutatakse valgusega. Filmi stiili väljendatakse valgusega, valgus, loovinimesed. Mis sa arvad, miks ta nii kirjutas? Kui valgus ei paista, siis Merit ei näe midagi. Ta poleks lihtsalt ime, jah, lihtsalt pinna ja, aga ma läheksin tsipa edasi, ütleksin selle asja. Tähendab, kui viia, ütleme, pilt kujutas disapsaluuti. Vaata siis on niisugune termin olemas jumalik valgus, aga kui muusika, heli, Vi apsaluuti, seal on termin olemas sfääride muusika, vaata, kui erinevad need on. Tähendab, järelikult ikkagi ikkagi see valgus on kõige tähtsam. Jah, aga tähendab, valgus annab edasi ka mõisteid. Kahtlemata sa võid näiteks ütleme valgustada inimest, noh, nii-öelda positiivselt ja inimesed nii-öelda negatiivselt, jah. Nojah, seda võib, aga vaat siin on niisugune hädaoht, et et need positiivselt, negatiivselt, need muutuvad reegliteks ja need on teatud vanasti, öeldi Prjom. Midagi hullemat ei ole, kui reegel on seaduspärasused, aga reegel on kõige hullem asi. Kui nüüd valgus seab operaator, eks ole, filmiinimesi ja mida teeb filmi juures siis kunstnik? Tähendab, kunstlik kunstnik loob selle keskkonna, tähendab kus, kus tegevus toimub ja talub vastavalt sellele arvestades seda, kuidas ta niimoodi ekraanil välja näeb, ütleme see nüüd nii väga primitiivselt. Kas sulle meeldib mustvalge või värviline siin ja seal ajalooline areng ja mustvalge film tundub teinekord kunstilisem, kui tänapäeva värviline. Tähendab, miks ta kunstilisem tundub, sellepärast et ta paneb teatud piirangud, ta teeb teatud selektsiooni juba mustvalge ja tänu sellele. Ja kuna värvile nii kättesaadavaks tänu videole muutunud värvitan, devalveerunud. Nüüd paneme veidi peale muusika, mis peaks õieti juhatame sisse sinu järgi. Kus ja tema külaliseks, JÜRI Sillart see muusikapill Heily rock around the clock, see oli sinu filmis noorelt õpitud 1991, aga muuhulgas see oli ju filmist klassitahvlite džungel 1955 esimene film, mis üldse kasutas rokiavatiitrite all minu meelest? See film oli ju koolist Hruštšovi sula ajal. Aga ta oli samal ajal silm igavesel teemal elluastujate vaheline vastasseis eelkäijate saastunud hoiakute vastu. Kas see oli mingil moel sinu enda eluga seotud, sinu enda noorus? Tähendab see, mis sa rääkisid, minul, jooks uudis, jah, see on väga ilusat niimoodi kokku läks see asi ja meie kõigi jaoks oli see ajastu märk, sest siis tuli just see rock ja mingite salaja ja aga oli see sinu enda eluga ja see oli, see oli, see oli noh. Kuidas praegu kuum sõna oli? Minu jaoks igaajast on mul seotud mingisuguse niisuguse Viisiga või asjaga see oli nagu sellega seotud ja sellepärast ta sinna rändaski. Kas üldse? Aga peab ju ometi saama lavastada nii et ei ole enda isiklikke kogemusi, näiteks ajaloolist filmi lavastades ei ole isiklik, pigem siis miks ta on olemas niisugune mõiste nagu kollektiivne alateadvus see on meie kõigi ühine. See kogemus on meil kõigil olemas. Sinu film oli eesti keeles noorelt õpitud, inglise keeles Sanni kits ja vene keeles veel magan tõieni. Miks nii? Tähendab võib-olla kõige õigemini inglisekeelne nimetus, see venekeelne, ma isegi. See sündis jah. Sa said õigesti mõtestada punaste aega alles pärast selle aja kukkumist. Kuid on selline paradoks, et filmikunst kui nähtus sündis Nõukogude Eesti ajal oled sa nõus selle väitega ja professionaalne filmi siis kuidas sa seda paradoksi tõlgendaks? Kõik kõigi nähtuste, ükski nähtus ei ole ühene. Et sellise impeeriumi grimass impeeriumi kuidas öelda, noh ülalpidamiskuludest tekisse. Ja see oli, jumal tänatud, sellepärast ma ei kujuta ette, kuidas ta muidu oleks võinud sündida. Ja 1996. aasta mais on Konstantin märscal 100. sünniaastapäev ja teame ka veel teisi üksikuid suurkujusid Eesti vabariigi ajast, aga aga nende tööd on küll huvitavad, aga, aga tervikuna on Eesti vabariigi film tõepoolest kultuurilooline nähtus. Ja õieti kusagil kuue 70.-test 60.-te lõpust, õieti võib rääkida eesti filmikunstist, ükskõik on ta nõukogude või mitte, kuigi see sündis nii, nagu Ülo Tambek. Kadunud režissöör ütles, et Eesti filmikunst ei sündinud mitte tänu kompartei hoolitsusele, vaid sellest hoolitsusest hoolimata. Õigus kuidas sa hindad mängufilmi osa eesti filmikultuuris? Tähendab, minul on niisugune aksioom maksiinbes mängus mitu korda korranud. Mängufilm on silmiakadeemia, nii nagu on prantsuse akadeemia, kes vastutab prantsuse keele see-eest, nii ma mängufilm vastutab kinokeele eest. Mida sa arvad Eesti Kilo seisundist praegu? Üks ajastu ei ole, on lõppenud ja teine ajastu ei ole peale hakanud. Kas kino häda ei ole üldiselt see, et ta maksab palju? Ka see on, aga minu arust oleks kõige suurem häda on praegult, et meil puudub kaks väga tähtsat isikut, kino, nii-öelda tööstuses, kinos, seal produtsent ja filmilevitaja, neil ei ole professionaalsed produtsent ilma selleta mängufilmi teha on praktiliselt võimatu. Produtsent on ju üldse üks väga raske amet, muidugi iga amet on raske, aga siin sa pead. Noh, ütleme peale veel mööblioskuste, nagu ma olen režissööri jaoks ikka oluliseks pidanud oskama veel ka samuti luulest arusaama, nagu ka režissöör, aga sa pead ka veel oskama raha lugeda ja hankima raha, nii et produtsent ongi õieti see ütleme noh, luuletaja ja raha vahetalitaja, eks ole, nojah, võib nii-öelda võtme võtmefiguur antud juhul meie jaoks siis on oht veel tulevikus, nagu on see Ameerika Ühendriikides, et produtsent hangib stsenaariumi ja näitleja teangi režissööri ja nii et äkki kutsume diktaatori välja, annaks jumal niisukestki. Aga mängufilm loob ja õieti selle olulise kliima ja kui meil oleks ainult, et väga kuulus animafilm, siis see oleks ikka see, eks ole. Mõned kriitikud ei pea animafilm üldse Ginaks, tead jah, ta sündis ju ka enne kui päris film ja ega see reaalsus on välja mõeldud ja minu jaoks on animafilm ju õieti puhas fiktsioon, sest et film koosneb üksikutest tasapinnalisest joonistustest, mida meie puhtalt oma silmavea tõttu kujutan ette, eks ole, nii et selles mõttes on, on see veel ilus fiktsioon ja ma ei mäleta, mis see tööstusele ja see mulle meelde. Nii on aeg kuulata järgmist. Sinu lemmikajastu lugu. Millal tuleb? Nüüd. Kui lumi Või kõigi? Saates Eesti filmirežissööre on stuudios Jaan Ruus ja Jüri Sillart. Mis on sinu kõige esi mälestus, mida sa mäletad, hirm? Jah, ma võin seal päeva kaenlasena, üheksas märts 1944. See haakub sinu filmiga äratus. Saatsa öelda veel ühe tähendusrikka juhtumi omaenda elust. Und lihtsalt raske küsimus. Võin öelda, et tähendusrikas oli sinine rabas mis aasta või 173 Tartus Raekoja platsi taga. Jah, see näitab sinu visuaalset mõtlemist, aga selleks ajaks olid sa juba Moskvas kinoinstituudi lõpetanud. Sul on filmioperaatori hariduseta. Aga missugune haridus õieti peab olema filmi režissööri, lavastajale, kes sa nüüd oled? Siin tähendab ka võib-olla ka haritud kretiin, jah, jah, aga, aga ta peab suhteliselt lai olema see asi, sellepärast et eriti no kuigi igaüks leiab omale selle, nagu neid öeldakse, nishi Winifikese, aga, aga et minu arust hääd filmi teha, siis peab ikka suhteliselt lai olemas asi, kas peab olema lai või võib-olla lai ikka peab, peab, peab olema, aga sinu operaatori haridus ei ole nüüd sinu laia elukutse profiili jaoks liiga kitsas? Minu arust tähendab, et nüüd on aeg muutunud, aga tol ajal, kui mina hakkasin, siis paljudel puudus niisugune visuaalne Nägemine suurelt osalt neil oli ja see oli kirjanduslik nägemine või no ma ei oska öelda jah, kirjanduslik, võib-olla tulnud ka teatrist ja niimoodi, aga ta on niisugune visuaalne tunnetus. Neil ei olnud seda haridust lihtsalt või tähendab, nad ei olnud sellega tegelenud ja see, see. Olin segas teater ja kino on erinevad, aga mille poolest nad sinu jaoks on? Vot mul isegi teate ka väga meeldib. Aga tead, miks ta nii meeldib, et ta opereerib tegelikult teater on ka väga erinev ta, tema on ikka niisugune loitsimine põhimõtteliselt sealt on pärit Stahlis nii-öelda religioossest rituaalist ja seal tegeldakse, seal on kergem tegeleda suurte kategooriatega. Jaa, abstraktse mõttekategooriatega kinos tähendab kinos. Kino on selles mõttes keerulisem, et seal niisuguste asjadega tegeleda, kinos raskem, teatrisse lihtsam. Aga see, et sa nüüd oled operaatoriks õppinud, see ei saa kahjuks tulla sinu praeguses töös. Mul on endal muidugi väga raske öelda, aga ma arvan, et mitte, sellepärast ma vähemalt ühte ühte lõiku. Jällegi arvan, arvan arvamat, tean hästi. Sa kõnelesid juba veidi nüüd oma minevikust paarimärgiga, aga mida sa kõige rohkem kardad? Entroopiat millal sa oled olnud kõige õnnelikum? See samane Tartu Tartu sinitaevas. Kas on mõnd inimest, keda sa oled palju imetlenud või, ja, ja mõnda, keda sa oled nagu põlanud emotsioonid? Jah, muidugi on, aga, aga kas me hakkame niimoodi nimetama? Mida sa pead praegu oma kõige suuremaks saavutuseks? See liikumist, rektoriaalsust. Mida sa hindad kõige rohkem, mees? See on küll selline tavaküsimus, aga mees struktuuri loomise võimet aga naises naist. Stuudios on Jüri Sillart ja nüüd mõned sellised isiklikud küsimused. Mis puhul sa valetad siis, kui, kui, kui teistest asjadest ei saada aru, kas sul on mõned sõnad või väljendid, mida sa liiga tarvitad või ma isegi lisaksin tarvitatakse vahel liiga mõningaid pilt, kujundeid, võõrsõnu, tarneid, liiga palju on sul oma meelistegevus. Aga sinu kõige suurem ekstravagantsust? Keerutada ümber oma telje ja vaat, kui sa tänaval käid, vaadates sinu liikumistrajektoori, takerdub postide taha. Mida sa kõige vähem sallid? Tähendab, ma küsiksin nii aru, jah, mida sa jah, ütleme teistes sallid kõige vähem superego, aga iseendas Tehmust või niisukest laiali valgust. On sul kirjanduses ka mõni nimi, mida saaks küsida nagu lemmikkangelane või? Oota, kuidas ta oligi nüüd. Hezerkil see vanast testamendist, jah, ma pean veel nüüd võib-olla veel ei, miks, miks, miks tema oli niisugune lendaja ja ta oli niukene, vägev prohvet oli. Mis on sinu jaoks kõige hullem häda või õnnetus või? Et ei saa teha, mida tahad? Sa tegeled audiovisuaalse jutustusega, kiloon audiovisuaalses, aga sa kindlasti loed ka onsulova meeliskirjanik, missugust kirjanikku sa nagu armastad Nostradamus? Nojah, tema oli niisugune. Kultuur teoloogiline dokumentaalkirjanik. Saan ma küsida, mis on sinu elu suurim armastus? See on nii mahukas sõna küll silm. Kui sa saaksid nende enda juures midagi muuta, mis see oleks? Olla pikemat kasvu ta ei olegi nii Pünken. Aga missuguste omaduste hindade inimeses kõige rohkem? Raske öelda tahet. Aga missugust Annet Sa tahaksid omada? Suhtlemison sul ka selline lemmikteekond või? Lemmikteekond ja esimene lemmikteekond. Sa vaatad vahel peeglisse, on midagi, mis sulle su ilmes ei meeldi. Unisus. Ja siia lisades, mis on sinu kõige tähelepanu, väärin väärivam iseloomujoon sinu enda arvates. Edasiminek, mida sa oma sõprades hindad, küünarnukk? Saates Eesti filmilavastajaid on stuudios Jüri Sillat. Kas fotogeenilises on ikka olemas ja absoluutselt, aga millesse avaldub? Ma isegi ei oska sellele vastata, ma olen ka mõelnud ahelaga, aga sealsele ruumilisuse? Ta fotogeenes on kõige rohkem muidugi fotos. Sealt ta tulebki kinos on ta vähem, tähendab, aga on ka olemas täielikult selle, nähtavasti selle kujutise ruumilisust. Tähendab ruumiline kujutis muutub, muutub tasa pinnaliseks, siis teatud niisugune üldistus toimub ja erivormid erinevalt teevad seda läbi. Nii et sa annad noortele neidudele lootust? Tähendab alati. Sa oled sündinud 29. mail. 1943. Samal päeval kui kreegi tõuland üks kuulus Ameerika filmioperaator, Me teame teda, kodanik geenis, kes ju sai omasele ruumilise filmimisega maailma kuulsaks. Jah. Aga see täna sain teada seda minu käest see väga põnev, hakka või uskuma. Ja sa oled. Ei, ma küsin enne veel, sa oled ka vaadanud kartmatut, mis aineid, Oscarid, John, et tal ei ole seda praegu ja oot, see šoti värk. Ma olen seal piraatkoopiana kuskil näinud, mingisugust piraatkanalis ja ma ei teadnud, ta sai selle. Jah. Sa oled horoskoobi järgi. Ja see on siis idahoroskoop ja, ja Euroopa horoskoobi järgi kaksikud Ma vahel teen sellist tegu, et ma panen need ida ja läänehoroskoobid kokku muuhulgas ka. Seda on, on ennegi tehtud, Vigala Sass kirjutab raamatutes, et tema kasutab patsiendi diagnoosi, mis sealt ka tablette ja need kokku Mandes annavad sellise iseloomustuse sinule kits ilmas summuti Ta tõeline tuulispask katsu vastu pidada ja mitte liiga ära tüdineda, see viimane on mõeldud publikule. Nii et tuleb välja, et sa, et sa sobid oma praeguseks tööks. Tähendab, sa tead, et ma ei ole niisugune. Aga äkki sa oma töös oled? Ja nüüd ma küsiksin veel lõpuks, et kui sa sureksid ja saaksid tagasi tulla kas inimesena või asjana, kes see võiks olla. Vaara. Ja on sul ka mingi oma moto näiteks või sa saad selle sõnastada tagantjärgi. Üks sõna Avanti. Edasi. Saates Eesti filmilavastajaid kõneles Jüri sillalt