Head kuulajad. Meil on suur au esitleda täna teile Vanemuise last, kes on teatrile ja tantsule pühendanud kogu oma elu. Jelena, Bosnia kõlar, tere tulemast meie saatesse erist. Teil sai tänavu 65 aastat päevast, kui te tulite Vanemuise teatrisse. Paleriimiks juhtus 19 aastasena. 18 19 aastasena. Milliste lootustega te Tartusse tulite? Absoluutselt mitte mingisugustega. Absoluutselt, ma ei tahtnudki Tartusse tulla, aga ma olin sunnitud, sest nõuti ja siis oli suunamine tunne. Ja siis oli, kui siis Kaarel Ird Markus direktoriks ja nad oskasid lihtsalt välja nõude ida Urbelile soovis ja nemad nõudsid välja, nii et ei jäänudki väljapääsus suunamine. Jumal hoidku, kui ma võiksin arvata, et ma nii kauaks üldse jään. Sest et oma meelest ma 15 aastat olid nagu kahe kohvi vahel, et nüüd ma iga päev sõidan, ärasid aga see aeg venis ja see 65 aastat täis. Te ei tahtnud minda Estonia teatrisse tollasesse Leningradi tantsima. Ma oleks tahtnud minna Estoniasse. Aga nõudmine oli suur. Ja öeldi, et neil on päris esimest solisti. Muidugi ma ei pidanud ennast suureks solistiks, siis aga kui nemad nõudsid ja suunamisele nagu ei saanudki eriti vastu hakata. Ei arva, et ma jään siia kauaks jäänud, et ma näen kuskil näiteks Estoniasse, kuigi ma teadsin, et ma väga suuri või pearolli isasel tantsida arvestasin sellega. Aga kuna ma ei ole eriti pika kasvuga ja seal oli teisiti tantsija, teisi solisti, kes ei olnud Kaipikad. Nii et tol ajal võis olla minu kasutantsija. Nii et ma oleksin saanud Estonias tantsida ja kord mind kutsuti ka Stanislavski tantsuteatrisse. Noh, siin ma ka ei läinud juba perekondlikel põhjustel, sest selleks ajaks oli juba armunud oma mehesse. Te olete sündinud Leningradi oblastis enne teist maailmasõda, mida te oma väga varasest lapsepõlvest mäletate? Ei mäletagi eriti. Tean, et minu vanemad töötasid mõlemad töösid Leningradis, nii ei ole, sinu Ritskisse on 15 kilomeetrit Leningradis, mis on juba ammugi Leningradi linna piirides ja palju mälestusi ei ole. Mälestused hakkavad siis, kui hakkas see sõda ja nii jäine blokaadirõngasse ja me ei läinud enam päris Leningradi ja riskist sünkrazneisse loosi, mis on 25 kilomeetrit Leningradist ja ja sinna jäime kogu blokaadi ajaks. Vot see aeg on nii kuidagi hinges väga sügavale läinud, kuna see meeletu pommitamine küll sakslaste poolt küll venelaste poolt pide kuidas meie Magazine elannist magasini põllul ja siis mul oli vend ka ja olime põllul maas ja nina ühel pool ema, vend, teisel pool ema ja ja, ja siis ma ei käi jällegi, kes mammiskanistrasnai oli hirmus ja väga suured sädemed lendasid sellest suurest tulekahjust ja need suured sedelit olid nii et üks kukkus mul randmele ja mul oli väga palju aastaid üsna suur arv, mis on kolmnurkne, armsas suur, sädelev kukkus õigele ja. Nojah, ja niiviisi siis oli, mis mälestused need on, ikke elamist ei olnud, see, mis ei olnud ja taganes juba koos sakslastega ja siis elasime mõnda aega lastekodus, ema oli kasvatajaks ja meie vennaga oli, mis seal lastekodus ja sellepärast, et seal sai kuigivõrd siia kus sakslased hakkasid taganema. Meid taheti saata Saksamaale kui juudid ja päästis meid meie vana ise õigeusuristimise tunnistus, et ta on ristitud õigeusu kirikus ja need dokumendid päästsid, et meie ei läinud, ei saanudki Saksamaale, vaid taganes koos sakslastega. Nii jõudsime kuskile Rõngu kant ja särjema töödes, tehes põllutööd ja, aga kuna tal oli röömalt, ei saanud sügises nii palju teha ja siis me taganeme niiviisi Tallinnani välja. Ja sinna Tallinnas, niisiis jäimegi, kuhu me jõudsime 43. aastal ja saime kuskil väiksesse tuppa, kus me elasime, nii kaua, kui ema elas selles väikses toas. Nii et elu helgeid mälestusi nagu minul ei saagi olla ja olime õnnelikud, kui saime teha kartulikoortest ja Maltsast kotlette ja olime söönud kuigivõrd. Ja nüüd ma saan aru, kartulikoortes maalses ongi väga palju vitamiine. Võib-olla seletatud elangi siiamaani. Kes teid viis Tallinna balletikooli, kas üliema? Ema ja isamaa on nüüd väga kauged kunstist. Vist jaa, rääkimata paska riietusest, sest jumal hoidku, paljas selgija, paljad jalad, see ei ole sünnis tütarlapsele. Me elasime neljatoalises korteris ja seal perenaisel oli üks väga hea tuttav fiks klaveriõpetaja, kes alati palusid ma midagi, laulaksin, tantsiksin neile, seda ma ka tegin, väikene jää. Mõned arvavad, olen üsnagi Elafina tuur ja, ja siis ma muudkui laulsin, tantsisin neile ja siis ta arvas, õpetaja arvas, et miks ma ei võiks õppida natukene tantsu ja just nimelt tema viis mind ei oska stuudiosse. Siis ei olnud veel balletikooli. Ja kui moodustati balletikool õige koreograafiline kool siis kuidagi loomulikul teel juba kõik nüüd õpilt leksid balletikooli. Ja nii see juhtus. Te lõpetasite Tallinna balletikooli esimese lennuEi seal siis kolmanda lennu, miks me alustasime küll kõik koos ja siis meie klass lagunes. Tähendab, ma olin väga vähe aega selles päris esimeses lennus, aga siis oli meie oma klass, kus muide üks õpilastest oli ja siis tuli ruma Lea Tormis. Ta on minu klassiõde olnud ja siiamaani ma väga austan tema arvamust iga asja kohta. Mis puutub. No ütleme eriti balleti muust ma ei võta sõna, aga balletikohta ma oskan öelda ja nii ja seda ise ka. Neil olid nii eri vanuselised õpilased välja kasvanud noorukid ja niisugused pisikesed nagu mina olin. Ja pikapeale klass lagunes. Aga selles klassis oli minu, ütleme, esimesse hõbedaks klassikalist tantsu õpitakse kiire sirgeene imiljanova kes oli Leningradi kooliharidusega ja tema nägi minus eeldusi. Nägid minu jalad, on väljapoolsed ja annavad balletiga. Siis see oli teine aeg, meie olime esimesed õpilased, kes läbisid professionaalse klassikalise balletikooli, enne seda olid need stuudiod ja siis stuudiolisse moodustest omastuudiaid omakorda niiviisi ja tunne nagu ei olnudki väga oluline, et sul on väga väljapoolsed, jalad on liiga kõrged, jalad või nii tantsutants. Ta piinas mind meeletult, väga pahane, palju, palju aastakümneid hiljem. Ma hakkasin seda hindama, sest just tema leidis, et minul mõtet tegeleda balletiga. Ja hiljem, kui meie klass lagunes ja järgmine klassi poiste klassis ühinesime selle klassiga, kus oli ka Tiiu Randveer ja kus õpetajaks oli Liia Leetmaa jälle erakordselt andekas, nii tantsija kui õpetaja. Ja nad olid väga erinevad. Ja kui imiljaneva nõudis akadeemilist väljapoolsust akadeemiliste jalgade puhul ütleme niiviisi siis Liia Leetmaa poolesse sistantsulisust ja ilu ja graatsiat ja, ja kui ma jõudsin Liia Leetmaa, klasin üsna nurgelisi sinna ja, ja käed mul ei olnud ka väga ilusad. Ja noh, kui oli Arabeski käsis, ta oligi tuim käsi, käsi nagu ei väljendanud midagi ja tema pani meid tantsima ja ka arenduse seljavõimalusi töötas palju seljaga andis mulle väga palju ja ma väga austan ja tänan teda selles, et ta töötas nii hästi. Liia Leetmaa andeid, Jelena Bosnia kõlar iseloomustanud kui imeilusa välimusega neiu pois imeliselt õrna ja kraatsilist, väga siirast oma tantsus. Ja ta on hilisematel aastatel rõõmustanud kõige enam selle üle, et just teie viisite Vanemuisesse klassikalise balleti ja olete selle eest seisnud kõik need aastakümned. See on õige. Sest tõesti, meie olime need, meid oli kolm. Isadus on jääriigina, süveneb tuska tuli hiljem mõned kuud il seadus uniga, kahekesi läksime sinna ja alt, nii-öelda, aga lõpetades graafilise kooli, õppides üheksa aastat klassikalist tantsu, pidasime ennast tohutud, targaks klassikalises mõttes klassiks tantsu mõttes ja jõudes Tartusse, teadsime, et nad majja maastikul oli poolteist aastat Leningradi kooli pooleteist aastaga omandada kogu seda tehnikat ja need teadis, on võimatu. Ja pidasin ennast väga targaks. Ja mida ma kahetsesin, kui sain natuke vanemaks. Sest ega see oli tarkus, kui sa oskad tantsida, on seal siiski on päris palju muid komponente, et olla mingisugune isiksus või olla inimene, keda inimesed tahavad vaadata lava. Meenutage palun 1955. aasta tarka tutt-oh Vanemuise, et kes käis balletti. No, ega ma ju publikut ei näe, kes seal käivad, aga tegelikult Lea Tormis, kes kirjutas raamatu teatrimälu, vot tema kirjutas sellest, mina ei julge seda väita, sest mina ei näinud publikut. Teadsin küll, austajaid oli palju, noh, aga kellel ei ole noores eas austajaid, eks ole. Aga Lea Tormis kirjutas, et tema arvates, et kas meeste noormeeste publikuarv oluliselt suurenes, siis kui mina olin laval ja põhiliselt võib-olla sest meraldast. Jaa, Esmeralda kohta mul räägiti, et tõesti see ei ole minu väljamõeldis, kuna ma ennast kunagi pidanud andekaks, aga, aga näiteks Esmeralda kohta räägiti, et mul piisab laeval seismisest ja ma olin juba Esmeralda juba, publik tuleb selle peale, noh ilmselt ma olin just täpselt see kuju, mis sobis Esmeralda välimusele ja olemusele. Sest see kui ka noorena ma unistasin lüürilise dramaatilistes rollidest, aga siiski tol ajal ma olin rohkem lüüriline ja sõdramatisniaga Esmeralda dramaid, siis kuidas ta tuleriidale viiakse. See oli ka lüürilise dramaatiline, kuigi ma tundsin, et see on just minu ala, aga no ma olin väga noor. Ja ma loodan, et arenemisvõimeline see lõpuks läks täide. Ja lüürilise dramaatiliste osad olidki minu omad. Ja miks lihtsalt tol ajal minu loomus oli selline? Esmeralda esietendus 1957. aastal Kassari Vanemuise väike maja Mul ja siis ei olnudki suurt maja, suurt maja ei olnud ja meie tegime treeningute alati Eestiga, niinimetatud Eesti keskus, meiega. Orkester tegi harjutusi, kus on televisioonimaja, kas praegu on ka veel, igatahes palju-palju aastaid oli seal ja seal me tegime, higistasin märgade peadega, jooksime väiksesse majja lava proovile ja nii mõnigi kord külmetasime, sest me olime läbimärjad ja teades olid proovid ja, ja tollel ei olnud neid suuri salle, moeski olid kitsad, sallikesed vani tuli pea kukal oli paljas ja märg ja noh, nii sai, sai külmetadega. Aga te ka oma käega käinud siis hiljem lõhutud tud vana Vanemuise maja varemeid koristama, nii uue tähendab, meie olime Vanemuise tänaval Väikses Vanemuises, mis praegu, väike Vanemuine, aga meie käisime riismeid korjamas siis kui see praegune surmaja oli lõhatud. Ja mine ise käisin vaatamas, kuidas see lõhkemine käis ja kuidas äkilised majaseened sakilised tõusid ülesse ja siis kukkusid maha ja siis meeletud tolmis tuli, see müremis tuli ja seda ma nägin oma silmaga ja vot need, kuidas veerususid, käisin korjamas ja, ja tõesti, seda me tegime, me kogu kollektiiv seda tegi ja see oli ka omaette elamus enne kui siis tekkis uus suur Vanemuise teatrimaja väikses majas, Me olime Väikses Vanemuises, olime 11 aastat. 1958. aastal Ida Urbel lavastas liidi austri balleti Tiina ja teil oli nimiosa. Tõsi on, mis sellest meeles, on? Väga palju, väga palju positiivsed kui enda suhtes negatiivseid. Miks vot see oli see aeg, kus meie noored lollid tantsijad pidasime ennast väga targaks, väga professionaalseks ja ida Urbelile ei olnud meie jaoks klassikalises mõttes ta ei olnud professionaal tol ajal kaasaegse tantsu üldse tunnustatudki. Ja no hea küll, räägi, räägime sellest, räägid ja mul on piinlik öelda, aga las ma ütlen, et kui ta töötas näiteks metsapildiga või Jaaniku finaaliga, siis vanasti nimepidi nimetatud tantsijaid või isegi tema oli alati Urbelsemina alati Poznak ja teate, poisilik tehke, tehke nii. Ja vaatas mulle otsa. Saite aru? Ei saanud aru, pinnisin teda nii meeletult, tema hakkaks sõnadega väljendama, mida ta tahab minult saada. Aga see oli nooruslik, trotsi ja mu siiamaani peenikeses mõelda. Ja aastakümneid hiljem ma rääkisin Urmiliga sellel samal teemal, et mõlemad saime nii-öelda selle üle ja teine hetk ka, mille pärast mul on piinlik, et see oli see aeg, kus ma sain juba Eerikule. Ja ma olen talle väga tänulik, et mis me ikka tegime, kuulasime muusikat, muidugi jalutasime, kuulasime muusikat lõpmatuseni. Nii ja seletas mulle pillidest ja millised pillid ja milline kõla on ühel või teisel pillil ja selleks ajaks ma juba teadsin, milline klarneti, kõle, milline oboe. Urbelile ei olnud vajadust sellega tegeleda ja kord oli metsapildiproov, kus ta on, see sellest raagus metsas ise must, räpane, niiske poolmärg ja hakkab muusika mängima, mina kägaras, istun seal kuskil nurgas ja teatud temaga pean tõusma. Hakkame tegutsema, õppusi hakkavad, nüüd hakkate, vaadake tõusme ja mina olin siis väga õel seltsi Surbles. Millise pilli järele ma ütleksin, et tõusnud kas oboe või klarneti järele? Ja siis ta läks väga vihaseks, väga vihaseks. Jäise teate poisina. Pillide järele tantsige muusikat. Ja siis ma läksin lihtsalt vihaseks, mida mina tean, aga sa ei tea, no muidugi ta teadis, aga sihuke sõnalemine oli. Ja aastakümneid hiljem, kui ma käisin tema kodus, kus ta vähe liikus ja ja me rääkisime just täpselt nendest probleemidest. Ja ma tuletasin meelde mõlemat, naersime ja õnneliga, ta andestas muisega nooruse lollust, majutaksin rumalust. Teil on olnud haruldane võimalus 25 aastat hiljem tantsida sama Tiina rolli, aga Ülo vilimaa lavastuses hiilima lavastustes ja mittepartnerina ja, ja oli tõepoolest, see oli suurepärane võimalus, see on haruldane võimalus tantsija, ilus ja noh, sellest mul on ka oma kindel arvamine. Asi oli juba eelpensioniajast või kuidagi niiviisi, ei teagi pensioniajast-is ja ja mul on jäänud väga vähe aega, et õigeaegselt pense saamiseni. Ja tol ajal töötas Vassili Medvedjev, kes nyyd tantsis peos kui lavastas. Ja siis ta otsustas teha minule vinni sissi konkreetselt minule ja kysib hiljenaaliks, Andruna, mitu armukest oli elus, mõtlesin vahesia, millest sa räägid? Masinaid, milleks, misasja, no aga see, neljas Tarmo keset piisab. Piisab küll, lase, sest ta lavastas Moosese aastaajad ja see oli nelja. Nii, ja siis, kui ta otsustas minule teha kolmeosalise balletiõhtu, noh, hiiliva muidugi ütles väga pahasti, ei saanud seda lubada, et kuidas nüüd viideks lõpetab minu tantsijakarjääri mitte villima. Sest viilima oli siiski väga suur autoriteet tol ajal ja, ja siis ta otsustas teha siirad. Ja ma väga kaua aega puiklesin, tead sa. Kas sa tead, kui vana ma olen? Ega sa ometigi ei arva, et ma 50 aastaselt tantsinud kiinad? Diviis, aga teine, teine rahulik, täitsa palun pane mulle dublant ja siis minu abikaasal oli üksteise tervisehäire sattus kiirabiga haiglasse ja mind hetkel ei olnud Eestiski, ma olin pilisis seal kuskil kursustel. Ja siis, kui ma tulin tagasi, siis selgus, tal oli eel insult insuldi tulnud, sest arstid ütlesid, kui ta kahe ööpäeva jooksul taastub sisse külje ja läkski üle, aga siis, kui oli kriitiline aeg, ma teadsin, et ma alustasin koos kõveriga ja ma lõpetan tagust ema, et kui tema, isa juhatajad, mina etendust ei tee, panega dublant. Ma ei tee ilma temata, noh, mõned kuud läksid edasi, läksid edasi ja ATKs paranes ja me tegime siiski koos sellisi etendusse. Ja, ja muidugi ma olin väga teistsugune inimene, selleks ajaks Meestest mitte midagi teades ja, ja nii küpse inimesena ütleme nii vaimselt kui füüsiliselt, ma olin siis, kui Willimaseda lavastas ja ja ma väga kaua aega puiklesin ja, ja et ma ei tee. Ma ei tee. Ma ei tee seda, et ma ei suuda, ma ei tee ja ometigi kujunes nagu tipprolliks lõppude lõpuks, sest et selleks ajaks olin küps inimene välja kujunenud agamistega teadmistega veendumustega ja tõekspidamistega. Ja need tõekspidamised muidugi tulid ka väga-väga pikapeale jällegi tänu mitmetele inimestele, kes mid kujundasid. Sest et noh, nüüd on, see on juba teine teema. Aga kuidas mind kujundati, sest meie ei elanud jõukalt ja ma olin lapsest peale väga hõivatud. Sest ma ei tea, miks sellest ma oskasin lugeda ning pandi kohe teise klassi. Lõpetasin keskkooli väga noorelt 16 aastaselt ja see tähendab, mul oli suurem koormus lugeda, ma oskasin, aga kiirude tema oskasin väga halvasti. Nii et mul oli õppimist ja balletti kui sealsamas paralleelselt ja kohe üsna kohe tulid teatrietendused lisaks. Nii et ma praktiliselt olin kogu aeg kodunt ära hommikul sein ja siis läksin kooli, mis oli Tõnismäe tänaval japärasele Lai tänavale balletikooli ja siis teatrisse, etendustele ja lähevad praktikale. Nii et õppima. Ma pidin öösel ja vahepeal jõudis õige pooli 10-l mõtlesin hakkama, peab hakkama õppima ja siis ma muidugi jäingi magama sinna laua äärde ja siis pidin tõusma pooli viieni ja õppida siiski kooliasju. Et ma olin niivõrd palju hõivatud, et ei olnudki aega väga ringi vaadata. Nii, ja siis see teadis olemine ja elamine muidugi väga kõvasti arendas mind, sest me lausa elasime teatris. Me vaatasime kõiki etendusi ja kõigi kordi järjest ja, ja muidugi see oli see aeg, kus need ma räägin ooperist miskipärast rohkem, et niidid kuusik. Darius Georg Ots. Kõik olid need veerand erustiidus ja olid nii naga head tuntud näitlejad ja kunagi ei unusta, kuidas neil Jevgeni Oneginit käis laulmas. Palun, lihtsalt saan. Ja me kõigi etendusi vaatasime. Ja muidugi meie plikad, kõik oli nii vaimustav Georg Otsast ja vaatasime kõigi Georg Otsa etendusi ka, kaasa arvatud kõik need Opeoreetid ja kus ta kaasa tegi ja vot selles Meljeesema siis elasin ja vahel siis sain aega minna filharmooniasse kuulata mõningaid kontserte, kuigi mitte väga massiliselt, sest ma olin tõesti väga hõivatud. Ja alles siis, kui ma tulin teatrisse ja alles siis, kui mul tutvusin oma abikaasale nood, siis tema panus on nüüd väga suur selles osas, et tunda ja tunnetada ja aru saada muusika. Sest ja muusikalise dramaturgia ma julgeksin öelda, sest minu jaoks on väga oluline mitte lihtsalt tantsida, vaid väljendada muusikalisi nüanssi, muusikalist sisu, muusika, dramaturgiat ja just isegi see vahe, mis kõlaga, millise meeleoluga mängib oboe klarnet on ka vahe ja seda kõigi väljendate läbi oma kehaplastiga. Vot see oligi suru, nauding. See on see, miks ma jäingi, sest see on see, mis mind, täidis. Ja panid teele. Kes on olnud teie kõige armastatumaid, lavapartnerid? Ma peaks ütlema, et esines Partners, mul siiski oli Ülo rannast ja väga jõuline, tugev, andekas, aga ilma koolita ja seal näiteks ka muidugi publikule väga meeldis. Ja jällegi mina pidasin ennast väga targaks ja temaga tantsides püüdsin aidata, omaneelse tõsteti, juuresin teatsemis ära pane Nitalist ära tõukama. Suureks teisteks, sina ei saa lihtsalt tõsta, seda oli nii palju tugev ja temal ei olnud tarvis, arvestades selle metoodikaga, millega minnakse tõukamise abil suurtesse kõrgesse tõstesse. Nii kontakt on, mul oli muidugi hea, no see oli põhipartner. No ja siis, kui tuli Vilime, no hiljem oli äärmises sarmikas väga sarmikas, noor ja väga andekas. Siis hakkas lavastama, aruta lavastas koos ida Urbelile, peres on juba ka nii teema ja see oli nende kahe peal ei tee, sest uurile andis ta oli väga häid ideid, mõtteid ja võib-olla koreograafiliselt ja eriti seda viiulimängu ise viimistes ja mis oli väga efektne paga niini teemades ja mina olin seal see muusa, hästi lüüriline natuur, elliga, kes inspireeris teda. Ja siis lõppude lõpuks, kui see kõik see ballett lõppes just vilimaaga, peaosas tema suures tõstes rihma poolt ja siis mind oli tõstet üle teema veel kõrgemast muusa on üle kõige. No muidugi hiljem oli sisuliselt väga hea partner, sest ta oli väga musikaalne. Ma kunagi ei unusta hetke, kui me tantsisime koos. Henrik Kerge lavastas mongoli Ryani kuulbergi muusikale ja seal tema oli see põris Vilde ja mina, prantslanna Iren ja igas Pariisis üks elas Eestis ja nii me suhtlesime ja ja siis tantsides kuulbergi muusikat ja ühtemoodi tunnetate seda muusiks, neil oli selline hetk, me olime ees Avantseenil ja siis pidime laiali jooksma taha horisondi, et lõpuks kokku saada ja Madunentantsin nivoode muusikat. Muusika oli niisugune, mida oli võimalik, nii ja naa, tunnete teda üks, kaks, kolm, neli, kogu lugu või siis hakkasime laiali jooksma. Me ei näe teineteist siis kui lõbuks pidine taga horisondil kokku saama jõudsime, niite ütlesid muusikasse ja see oli selline nauding, mõtlesin, kuidas see võimalik on. Vot see on, see on see identne muusika kuulamine ja muusikast arusaamine. Ja selles mõttes temaga oli väga suur nauding. Muusikat. Interpreteerida näiteks siin ja samamoodi siis, kui ta lavastas Romi Julie pimedas Austria muusikale. Ainult kahekesi 45 minutit olime laval. Tema oli siis sissipoisse, mina olin juuditüdruk, kes armusid sõja ajal ja muidugi õnnetult. Ja vot see muusikast arusaamine ja kokkusulamine tantsu ajal, see oli nauditav tõepoolest, kas on, ongi absoluutselt alati neid inimesi, kes suudavad sinuga ühtemoodi muusikat tunnetada ja lahti mõtestada ja selles mõttes ta oli ideaalne partner muusika interpreteerimisel. Te olete olnud Vanemuise teater, tri, priimabaleriin ja kõikide ballettide peaosatäitja ligi 40 aastat. Kas te terve selle aja jooksul pääsesite traumadest? Mis puudutab tõsteid, mis puudutab lihtsal voliiningut saadud no muidugi ei pääsenud, kes pääseb, muidugi ei pääsenud. Aga kaks väge meeldivad juust, mul on. Aga enne seda ma ütlen, kui Willime midagi lavastas, ta lasen sellele, keda ta nägi selles osas konkreetselt näiteks mind ja kui ta otsuste teeb ainult minule ta iialgi loobunud oma põhimõtetest mitte kunagi ei kannu dublant ei pannud dublante multiinas, ei pannud ta selles Rumi pimeduses ja oligi otsustatud teha Ronoiule Tinedest. Aga noh, see oli õnnetu juhus selle lõpuks tütarlaps tagant diagonaalis jookseb poisile sülle. Jaa, hüppab, lendab ja maandub tema kätele ja tema käsi natuke vales asendis, ta peab lane, siis ma saan õnnelikult maanduda, aga see ja minule läks alumine loiu pooleks. Võranes no teate, mis tähendab roide mõranemise, see on ikkagi ei saa hingata, ei saa voodis pöörata ja, ja minaadigaskis oli orkestri ees puldis seal, oi, kohe kiiresti-kiiresti tuleb kedagi asemele õppida, seda enam, et oli, kes oli minuga sarnane oma natuurilt nii, ja ei, ja oligi esisild korral esines, lükati kaks nädalat edasi minu pärast ja uut asendajat teda ei pannud. Alati oli, nui pooleks, pidin ainult nii, ainult üks koosseis ja ainult mina pidin olin, oleme tema rollides. Aga mul teine juhus ka. Meil oli selle viimase tiina viimased proovid ja oli See on ju väga intensiivne taga ekspressiivne väga jõuline ja, ja füüsiliselt väga tugevate tõugetega maast üles. Ja ühes kohas ma tõukasin parema jalaga tugevasti, et nikastasin hüppeliigese ja mul oli väga valus. Aga noh, ma mõtlesin, et ei saa, ei saa teha. Aga ometigi sidusin väga kõvasti kinni ja järgmisel päeval oli kontroll, mul oli väga valus. No muidugi, jalg oli väga-väga paistes ja sinine ja midagi ei muudetud, kui oli kontrolli etendus tjaile, kontrulli õlu ütleb. No kuule nüüd filmime vili ainuke finaali. Tead, ma ei saa, ma olin nii läbimõõduga just selle valu pärast. Ma ei suuda, säde, ma ei suutnud vaielda, lihtsalt pisarad voolasid. Lihtsalt voolasid, ma olin, ma ei suutnud isegi kõvest rääkida pooli veega, küll sa teed ära. Ja aastaid hiljem, aastaid hiljem kui tihti järjekordse selle sama koha traumaga tehti mulle jala röntgeni selgus mulle oli see, seal on kaks, kaks luud, jäme, jää peenikene seal süüfilis, mis läheb. Vot see oli selle peenikese luumurd. Ja nii ma tantsin, kontrolli etendusse. Filmisin muidugi, mul oli jalg seotud ja vot need, kes oskavad vaadata, mitmed filmivõtted on mu jalt nagu ma palju ei liigutanud seda jalalaba, aga õnneks oli poolvarvastel tantsest varvastel muidugi ma ei oleks saanud siukse jalaga tantsida ja lihtsalt jäeti luumurd ja ma tantsin Eseduse kõigi järgmised etendused, nii et kõik tulevad ja nii, et sellest ma praegu saigi aru, kuis kukub õrnalt midagi natukene. Oh ei, ma ei saa sellest, ma ei saa aru, sest minul ei olnud võimalust. Ka ajaloo uurimisel on Vanemuise teatri priimabaleriin ja nüüd tantsupedagoog Jelena Bosnia kõlar. Õpetaja kutsumus on teil veres, te olete ise seda öelnud, et kohe, kui te Vanemuise teatrisse tulite, te hakkasite teatritöö kõrvalt mõningaid rühmi õpetama õpetasite tudengitele karaktertantsu ja lastele klassikalist tantsu ja siis Tartu viiendas keskkoolis te saite endale terve balletiklassi. Ja 94. aastal asutasid tede Vanemuise tantsu- ja balletikooli. Kui palju seal praegu õpilasi on? Kuigi vanematesse klassidesse enam ei ole väga palju õpilasi sest et praegusel k ütleksin raskel ajal, kus moodi on läinud põhilised välismaalased ja täismaa koolidega siis jääd siis ja, ja meie balletirühmas on suurem osa üle 90 protsendi kõvasti välismaalasi siis meie õpilastel on vähe lootust. Aga vaatamata sellelegi, nii mõnedki lõpetajaid on moodustanud oma stuudio, nüüd on hakanud lavastajaks, on õppinud ka pedagoogid, eks. Nii et see pisike läks neil nii sügavalt sisse, et nad ei suutnud loobuda tantsu Irjalast. Balletikoolis on üheksa aastat, vanasti valiti, kus oli ka üheksa, kuigi praegu on siis 80, neil on üheksa. Nii seitsmendas klassis, kaks tüdrukut tantsivad Marettoningesse uues balletis Tilda ja tolmuingel bioosi kahes koosseisus ja, ja see on suur au, et minu õpilased tantsisid. Tantsulavastus tantsulavastusest poolenisti varbale niiviisi nagu see on ja, ja veel palju neid 11 või 12 laste tantsid, onu inglid, nii et see on väga hea lavapraktika lastele ja, ja üldse meie lapsed on saanud väga õnnelikud, väga head laevapraktikat teadis ja see teatripisik läheb neil tõesti väga sügavale sisse ja nad seda iialgi ei unusta ja aastaid hiljem kohtades neid, kes olid kunagi minu õpilast, nende lapsed käivad meil ja, ja kuidas nad käivad balletti vaatamas, see, vot see balletiarmastus ei kadunud kuskile neist. Te olete viinud oma õpilased ka Peterburi rahvusvahelistele klassikalise balleti Tiit konkurssidel ja neil on läinud seal hästi kui ja läksime sinna nendega palju konkurssidel käinud. Aga Peterburi oli meie jaoks ekstra väljakutse. Sest et mina, kes olen veendunud, et paganova kribine Jagne paganama metoodika vene balletiklaasi, kus on Kui mitte kõige parem, aga väga väärtuslik ja et just tahtsingi näidata oma õpilasi ja ma ei julgenud öelda, et me konkureerime, aga osa võtta konkursist ja saada praktikaid lihtsalt sest seal olid šokid, ka lapsed tegid ja pedagoogid said ka loenguid. Karikaid seal ka nii et see oli väga õnnestunud reis ja ma kogu aeg unistasin, et tahaks jälle sinna minna. Ja eelmine aasta õigemini 20. aasta algus jäi ära, ei tunne seal. Aga nüüd 2001 aasta praegu eile ma nägin, viies kuni kaheksas jaanuar on issand, jälle konkurss, aga ma ei ole kindel, et see toimub selle koroonaviiruse pärast. Vot sinna oleks mõtet jälle minna. Need lapsed on õnnega koos, sest neil on nii tohutu lavapraktika, neil on olnud, meil on olnud loomad, mitte väga ammu. Meil oli kuldvõtmekest lugu, kus oli ainult Aivar Kallaste, papa Carlo osas ja muidu kõik õpilased olid. See oli Mare Tommingas. Nüüd meil on Klaabunnide Janek sabalained lavastas, kus on ainult balletikooli õpilased ja pluss kõik need lõputud etendusse, kaasa arvatud ka seesama Karmen, kus nad poistekooriga koos laval ja ja peavad ka. Ka operettides on teinud ja ballettides on teinud ja varasemat võib-olla siis, kui meil oli klassikat, siis nad niisiis eelisrihmas tantsisid nii pähklipureja kõige täitsa täitsa balleti koliti liikmete kohti, nii et oli teatel kasu ja oli neil ka väga suur kasu ja au ja õnn, olled teatrilaval, jaga tantsida koos artistidega. Kui väikesed lapsed tohivad tulla teie balletikooli, vastuvõtukatsetele? Aeg muutub, kunagi ma arvasin, et enne, kui laps on kaheksa aastane, ei ole mõtet alustada, sest et ma olen veendunud, et ballett nõuab tarka last. See nõuab, et ta oleks juba vaimselt arenenud, ta saaks aru, millest räägitakse, mida talle seletatakse, kuidas tuleb teha ühte või teist asja, väiksed lapsed on ja, ja, ja aga nad nad pisikesed alles. Aga aeg läks edasi ja siis ma olin fakti ees, et ei saa teisiti olla, kui ma tean nooremaid lapsi vastu võtma, kuna one iluvõimlemine, iluuisutamine ja lapsed lihtsalt kaod sinna, hargnevad laiali ja niiviisi siia ja nüüd neil on väiksed lapsed. No ma üritan vastuvõtte, viie aastased, aga ka neljapoolesed tulevad meilile. Mõni ei tahaks nagu kahe otsaga kas või sülelapsega tulnud. Ei, oodake, palun oodake, tuli järgmine aasta ja, aga ka nendega tegelemine on väga kasulik, sest me arendame koordinatsiooni, kõhulihaseid, seljalihaseid, head hoiakut ja nii et see on igati kindlasti väga kasulik. Linnar looris on öelnud, et Ameerika ühendriikides on peaaegu igas linnas oma balletikool ja need on väga populaarsed. Vanemad panevad oma lapsi balletti piima isegi mitte sihiga, et lapsest saaks tantsija. Vaideta omandaks hea rühi, ta õpiks muusikat, hakkad kuulama, et just nii tunne areneks, et laps areneks ja väga õige, väga õige täpselt samal arvamusel. Ja nüüd teie õpetaja, Ida Urbeli 120.-ks sünniaastapäevaks on Vanemuise teater ja Viljandi Ugala ja Viljandi kultuurikolledž lavale toonud Karl Laumetsalavastuse Berlin, et paneme juba näinud? Jah. Me käisime Viljandis vaatamas mulje, tükki positiivsed. See ei ole nüüd küll ballett, kus te ise kunagi oleta, mitra roll ja, aga mina seal sees ja nietter tantsus võiks ju ka rääkida. Ja ka seoses ida Urbelile. Sest ma ei saa siiski Urbilist mainimata. Tõin liiga põgusalt, tema mängis väga suurt rolli minu kujunemisel. Ja võtame alguses, kuidas ta töötas, mina nitrotantsuga, mis oli esimesi rolle Esmeralda, pähklipureja ja Tiina olid vist enne ja ja siis oli see tants, kus oli plastiline tants, plastiga, põhimõtetega varvastants ja ta seadis äärmiselt ebamugavalt paremale, kohe pööre vasakule, kiires tempos ja nii keha Eedeebuli tahab suured painutus, nii mida oli tõesti väga raske teha. Ja nüüd aastaid-aastaid hiljem, miks ma hakkasin seda, uurid väga hindame, tema ju mitte tundes klassikalises tähenduses, vaene inimene oli sunnitud tegema varvastantsu ja kui ta seda sobivale oleks mägesid nihutanud. Aga tol korral ma sain teada, et Läänes oli Labani juures õppis Gert nägu ja samal ajal oli umbes ida Urbelile ka Hamburgis ja oli koos Kerdnegoga koos ja minagi aasta tagasi sain selle Kirtnega Ausin, siis ma jõudsin selgusele Urbelgi, see oli ka Kertnegoga koos ja tema nagu tõi selle laevani ja kerne plastik läbi oma teadmiste, mina tantsusse. Ja, ja ma sain aru, et temal oli väga raske seda saavutada, õigemini minus. Sest see plastik on natuke teistsugused kui klassikalise tantsuplastika, vot tema nõudis ja ta nägi väga palju vaeva, et iga selja selgroolüli oleks paindlik lüli eraldi, millest meie tädi ei saa arugi, mis seal. Ma olen püüdnud neile õpetada mitmeid kordi sest Marietonis kasutas seda oma lavastust Bergent ja sedasama tants, siis on seda surnuna tantsida ja praegu üks tüdruk külje tantsimise, Viljandis, Berginud draamalavastuses ja kuidas iga seljalüli eraldi peab reageerima, kuni kukleni välja ja kuidas külili ei ole, lihtsalt puusas lähed külili, vaid iga eraldi eraldi Iierrede liigub, liigub niikuiniikaua kui tulise, plastiline nisugune, sujuv liikumine ja painutus kõrvale või siis kuidas ringi teha, mis puusa teed, mitte puusas lihtsalt jõnksutavaid, vaata jälle läbi selle lülide plastika ja muidugi tähendab muskulatuurile ta nägi väga palju minuga vaeva ja nüüd ma sain aru palju aastakümneid hiljem, et kuigi Võrtsile laevani kernegoya Urve plastika edasi viia. See on imelik avastus minu jaoks, aga noh, nii see oli. Ja ilmselt Urbeli töö kandis vilja, sest. Nii et noh, ilmselt ma sain too korduvalt selle plastika, mida klassikalise koolkonnaga kooliga raske ja ongi raske saavutada. Nad arvavad, nad teevad, aga tegelikult neil iga lüli eraldi ei liigu, sest selleks on tarvis erilisi lihaseid. Ja sel ajal umbes ma hakkasin urgelid väga austama, sest ma väga halvasti suhtusin temasse. Kuidas ta ei osanud ara veskid, näidates sirge seljaga ja siis ma ükskord ma ütlesin jah, küll ma teen nii nagu tema mul näitab ja siis hakkasin särabesbiki maad, jalg ja keha paralleelselt põrandaga ja aga ta ei teinud siis väljas eepos, ikka tõstke keha üles, garadeskonna ikkagi ära, kesksellise noore plika väga halvad omadused, aga edasi edasi, lähme, ülimad oli üle, kui ta lavastas jällegi. Tegelikult ei olegi raske tagantjärele mõeldes, aga tol ajal tundus ja väga raske mitte nii palju koreograafia, vaid kehahoiakuga, sest et tantsijal käed on need, mis tantsivad, mis väljendavad, liiguvad kõik, aga siin kätevorm oli äärmised piiratud, sest mul oli nagu murtud käed nagu tiivad ja mulle tundus, et ma ei suuda nende kätega mitte midagi väljendada. Lihtsalt kanged nii läbi keha ja läks aega, enne kui ma sain sellest aru ja kuidas jällegi sedasama keha plastikat väljendad, et nagu tänu kehale plastilised kehale mu käed hakkasid väljendama midagi, mis oli loomulikult väga oluline selles osas. Ja mille pärast see hall ööbik oli parem kui kuldne, kes laulis ilusti, aga oli süsi ilma südamete ja vot siis hing panne, mängiva lihtsalt ööbiku laul, nii. Vot meil oli seedriga alguses väikses majas vanas Vanemuises ja siis läks suurde majja. Ja ta oli kahel korral ja Eesti ükskord läksin Urbile juurde, kohtasin teda kuskil koridoris. Surbes, milles kõik seltsimehed siis, et ma ikkagi ei saa aru sellest osast mõisast, psühholoogias naises soovi, seda ma ei saa, ma ei oska, ma ei oska ja tema lahkas mul kõiki kõik osa. Lisaks tegime selgeks, mis ja kuidas ma tean mõtestama ühte või teist momenti ja ma olen seal väga-väga tänulik selle eest. Mul oli väga suur kasuema vägedaga teda austesse austan siiamaani lihtsalt kahju, ta oleks ta õigel ajal õiges kohas. Ta oli geniaalne inimene, äärmiselt musikaalne, väga intelligentne ja väga meeldiv inimene. Ja 50 aasta pärast istub võib-olla siinsamas mikrofoni taga keegi balletitantsija, kes meenutab tiibu nende sõnadega geniaalne jäi. Väga hea õpetaja, kes oskas rolli lahata ja liigutused mõtte ja hingega täita. Jah, aga see ongi väga oluline. See on väga oluline. Draamaturgiline töö näiteks viimase ja varem ka muidugi, aga viimasid viilima Tiina tagastusega, kus villima ei pakkunud mulle eriti huvitavat traagilist keelt. Ma olin nagu looduslaps, pidin vabalt hüppama, kargama ja väljendama ja ma mõtlesin, issand, see liigutus ei väljenda midagi. Öösiti magan, mõtlesin, mõtlesin, kuidas saaks loogikasse panna kõik see, mida Ülo nii umbes mulle joonistas ja piinlesin tehnilisi ja ma pidin endas jõudma sellesse loogikasse nii dramaturgiliselt tantsulise loogikasse, et kuidas ma seda või teist väljendan. Ja kui peale suuri piinlemist öösiti läksime proovile ja tegin seda juppi hüdrokäes, niiviisi võib teha. Aga nii ma mõtlesingi, siis ma olin küll täitsa endast väljas ei tohi nii-öelda, aga ma olin väga nii palju tiine, siis ma nägin selle tunnetuse sünnitamisel ütleme ja niiviisi kogu aeg ja siis veel muusika tunnetamine ja need muusikalised nüansid endast, õigemini võtta nendest sisse ja siis pakud endast välja. Ma arvan, et see on väga oluline. Peab olema niisugune eelduste kompleksid, et tuleks publikule midagi pakkuda arvama. Ja kas need kõik on nii musikaalsed Seste tähe lugeda neljani või kaheksani? Kuigi meil oli üks pallid, sest seal oli võimalik ära õppida, siis saame seitse, neli, 11, kaheksa, viis, 11, jällegi selle lugemise järel tegime no samme niiviisi tegemisest, teised ei olnud võimalik, aga üldises muusika koos oma dramaturgia on väga olulised ja vägagi hingelähedased. Ja muidugi veel lisaks on võib-olla selline, et kuidas laval väljendada tundeid ei mäleta, kes mulle õpetas või rääkis. Aga mis ma võitsin taga omaks, mis on ka tõsi laval mängides rolli mitte mängida mitte tehase, vaid väljendades seda, mis sul on hinges, mis on, singel laseb hinge, aga mis hingest üle voolab, mida sa ei suuda singis pidada. Vot see vot see on see, mis teeb miskist, miski, arvan ma. Kas te olete nõus? Ma ei oska öelda, aga just nimelt, sest mängida need tunded, see iharel kedagist ja aga just nimelt, mis üle voolab sinu hingest nii muusikaliselt, tantsuliselt, hingeliselt, vaimselt ka. Suur looja on tervik. Teil on kadestamisväärne rüht. Praegugi veel ikka veel teete stange juures harjutusi, stange juures me enam ei tee, aga ma teen lastega proovi õpilastega siis, kui meil on omad kontserdid ja neid kontsert, numbrit harjutan ainult mina ja no ma olen sunnitud midagi tegema, muidugi sõin ka neid põranda, mõnikord ma pean neile näitama, et nii, et kahjuks ma peaksin tegema küll, aga tegelane teistega kõhku endaga. Kadrilaupäeval on teil sünnipäev ja on, ei ole kahjuks ümmargune, aga soovin teile väga palju jõudu selle töö juures, mida te praegu teete? Vanemuise tantsu- ja balletikoolis ja sügav tänukummardus teile selle eest, mida te olete 40 aastat teinud Vanemuise teatrilaval? Aitäh, aitäh. Palju tänu teile, jõuduge teile. Tänan. See oli tänane kajalood. Meil oli külacilena Bosnia kõlar. Kas Tartu intelligentsi esindaja ja mul on selle intervjuu üle väga hea meel? Järgmist saatekülalist ootame siia juba nädala pärast. Kuulmiseni.