Stuudios on Jaan Ruus. Meie mängufilmis tuleb põlvkonnavahetus, homsed lavastajad. Pedagoogikaülikooli audiovisuaalkateedrist teevad diplomitöid ilma teevad eesti kinos veidi vanemad. Eelmine põlvkond sündinud viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja mitmed neist on jõudnud teha filme omaenda noorusest punasel ajal sest peale võimu, sunduse ja hirmu KGB ees oli noortel inimestel oma loomulik eraelu. Nad olid teatud piirides vabad, tahtsid, mängisid, jalgpalli, tahtsid, läksid metsa, seenile tahtsid, armastasid tüdrukuid, kui muidugi viimased ise keeldu peale ei pannud. Tänaseks külaliseks on just noori inimesi oma filmides portrateerinud Aare Tilk. Tere tulemast stuudiosse. Kui sa peaksid kuhugi ankeeti märkima oma elukutse, mida sa vead oma elukutseks. Ma tahaksin väga märkida seda muidugi selleks filmirežissöör, aga tegelikult on nii, nagu paljudel mu kolleegidel on ka minul teatud aukartus selle, selle elukutse enda ees. Et ma siis märkasin filmirežissöör ja siis ka kaasstsenarist, et mulle meeldib ka siis nagu kirjutada vahel sinu lavastatud tule tagasi. Lumumba oli üks haruldane film selles mõttes, et ta käsitles noori inimesi ja neid filme on üldse maailmas väga vähe. Kas see film oli mingil moel autobiograafiline, kuigi stsenarist oli küll Toomas rauda? Ja muidugi oli, sest et kogu see filmi tegevustik, mis muutus kultuurimajja, toimus reaalselt selle samas kultuurimajas kus mina juba kaheksa-üheksa-aastaselt mängisin juba väikeses näiteringides ja meieisakodu oli sealt 100 meetrit eemal. Ja kogu mu esimesed sellised mälestused teatrist ja üldse mingitest esinemistest ongi just samas samas majas, kus on Mubas isetegevust. Mis on üldse sinu kõige esimene mälestus? Noh, reaalne mälestus, mida võin siis nagu täiesti endale, tunnistan, võib-olla see, kuidas ma olin kolmeaastane, kui me tulime. Meie praeguseks Isabel elab Tabiverre majja, see oli selline väike oma maja, oli talv, maja toanurkades olid lumehanged, meil oli külm ja panime esimest korda nagu ahjuküte. Me vaatasime, kuhu panna voodeid ja me olime siis ema süles ja olime kuidagi õnnetud, et meil polnud kuskil istuda ja me siis lastena väeksasime seal ümberringi. Ja kuidagi see esimene tulek ütles eile väga eredalt meeles. Aga mis on sinu kõige esimene mälestuskilost? No see on juba tunduvalt hilisem, sellepärast et nii väiksena nagu kuskil neli, viis meid ikkagi veel kinno ei lastud. Võib-olla kuskil esimesest, teisest klassist, kui tuli ma vist ise mäletan, oli Ameerika film klipper sellistest delfiinist see vist natukene küll varem või hiljem tehtud, aga üks väga selline ere mälestus sellest. Ja ka esimesed mõõga ja mantlifilmid, sest et kui meil polnud vennaga kuskil võimalik jätta Ta õhtul üksinda koju, siis võeti kinno kaasa ja kui tuli mingisugune võitlusseen või mingi keegi, siis kedagi torkas mõõgaga või siis pandi meile silmad kinni ja istusime ema isa süles. Ja mis need aroomid ütlesin, et miks need kaasa võtta, mis me seal vaata, mis meile ei näe seal? Kuskil selliseid esimesed mälestused ei pea sellest kaheksa aastaselt, näiteks. Et siis televisiooni laps ka, eks ole, kui sa olid väike, siis oli telekas juba Eestimaal olemas ja. Kas on olemas fotogeenilisus? Kindlasti on näiteks kas või selles viimases filmis Mumba, kus peaosaline Rein oma eraelus ei ole niivõrd fotogeeniline või oma sellist fluidumi, nagu tal on tegelikult selles filmis see temas silmade natuke eriline pilk ja selline nagu värisev hinge hääl on kuidagi selline omadus, mis tegelikult reaalses elus välja ei tule, aga ekraanile see tegelikult väga hästi näha. Ma arvan, et seal olemas kassa vahel vaatad oma vanu töid, vanu filme ka vahel ikka ja need on muidugi natukene punastamapanev vaadata, mõnikord nii nagu mõist Te kindlasti ülevaadet termini raamatust, kus Berman kirjutas oma vanu filme vaadates, tal läheb siis kõht lahti, tähendab söögiisu ja tabeli pahaste magab siis halvasti. Siis noh, igalühel on ju mingid vead filmides ja ei ole võimalik astuda kirjandusse kogutud teostega või astuda filmi siis juba klassikuna, kuigi valusid väga tugevate töödega. Kui ma neid vaatan, siis noh, püüan heatahtlikult muiata. Kinos teatakse näitlejeed eemalt juba ja filmirežissööri nimi on tuntud, aga kino on ju mingil moel kollektiivne looming. Missugune on selles kollektiivses autoris režissööri osa, sinu meelest ta on nagu velt veebel juhtoyle? No seda küll, ma tooksin ühe näite, kuidas Moskvas õppisime, räägiti ikooni maalimisest, siis vanasti oli ikoonimaalimine, pühendumine jumalale ja sa ei tohtinud kunagi alla kirjutama nime. Sellepärast siis sa muutusid nagu isiklikuks selle jumalaga siis saab ühisest jumalast olla samaväärne või, või parem. Kuskil varases keskajas itaallast hakkasid Allacraveerime oma nimesid või ja sellest vallandas tohutu buum jäädvusta ennast kunstis. Ma arvan, režissöör peakski olema tegelikult selliste hingeomadustega polegi tähtis, kas tiitrid tulevad, peaasi, et see film oleks ja nii nagu värvid on tähtsamad sellesamale ikoonilised tunne. Nii noh, mina ei põe näiteks režissöör tänaval ei tunta või, või neist ei kirjutata ja see ei ole selline elukutse, millest peaks niimoodi rääkima. Noh, näiteks ammudi ei põe ju tegelikult need autodisainerid, kes teevad siis maale uusi, uusimaid automudeleid, et mispärast ei räägita, et nemad on just sellele, et ma ei tea Saates Eesti filmilavastajaid on stuudios Aare Tilk. Sinu kujunemine toimus õieti ajal, mil tsensuur punane tsensuur toimis, aga oli veidi nõrgenenud. Kas tsensuur jõudis sind takistada? Ei saaks ütelda, oli küll. Noh, ütleme näiteks õpetaja poliitilised eelistused, maitsed ja ideed, mida tahtis ta. Et ma kasuga käsitleksin just niimoodi. Sellisel tarvesanovi arusaamine siis perest, Troikast ja avalikustamisest, ta nagu kogu selle oma teadliku elu, püüdes seda teha. Aga sellest otsest sellise ärakeelamist ma ei ole nagu kogenud ja jumal tanud, sellest olen ma pääsenud. Aga kas tänapäeval praegu vabas Eestis peaks olema mingi filmitsensuur? Tegelikult nii või teisiti peaks, ma olen selles täiesti veendunud, see peaks olema ikkagi eelkõige vägivalla vägivalla on väga raske dentermineerida, aga ikkagi sellist noh, kasutada sellist klassikalisi väljendeid, et rahvustevahelist vaenu üleskutset kutsuvad või, või, või siis vägivallale kutsevat või siis lauspornograafilist filmi, see nende peaks jõudma tegelikult suurele ekraanile. Sest et valge ekraan, kus minnakse ikkagi filmikunsti vaatama, see peaks jääma ikkagi sellistesse raamidesse, kas siis meelelahutuskunst. Minu meelest on maailmas praegu üks riik, see on Holland, kus ei ole üldse filmitsensuuri, aga sellistes riikides nagu Rootsi on olemas filmi tsensuuri ja nad tsenseerivad lõikavad ka välja vägivalla julmi kaadreid ja nad liigitavad ka filmid vastavalt vanuseastmetele. Sest et ega ütleme õudusfilm, kus naine avab köögis külmutuskapi ja seal on kellelegi pea ei peaks just olema lastefilm, eks ole. No siin on veel teine asi, näiteks Taanis on tsensuur, aga on olemas praegu maailmas mingi uus moevool, mis on täielik hullus, kus põranda all liiguvad need kaadrid, kus tegelikult reaalselt ekraanil jooksev on tõelises ehk siis ütleme, kui inimene tapetakse, tapetakse ta reaalselt kaadrites ja neid on juba päris palju, sen viimane kuum sõna, mis jookseb siis kuskil tõesti hollandi tekkides ja see muidugi õudne, kui sellega hakatakse raha tegema. Seal on ka, ütleme, reaalsed vägistamised ja nii edasi. Kuidas sa praegusesse aega suhtud, kas iseseisvus vastab sellele, mida sa ootasid? Tegelikult ikkagi vastav ei saa sellepärast viriseda. Ja noh, eks me mõtlesime tegelikult seda, et kui tuleb Eesti kroon, siis saavad kõik korraga rikkaks. Ja et see nüüd Depay step läheb või aega, ütleme järk-järgult on iseloomulik. Ja noh, natukene aeglaselt läheb see integreerumine Euroopasse ja ega meid ei taheta seal nii palju näha ka meie oma Iseseisvus vastamine kujutusele tegelikult täiesti. Aga mis sa arvad, missuguseid isikuomadusi kultiveerib praegune aeg Eestis? Tegelikult praegune aeg kultiveerib inimestesse kasuahnust. Siis varjamist, ma mõtlen siin ka palju tulude varjamist, ellujäämist, läbilöögivõimet ja iga hinna eest oma tee otsimist. Saates Eesti filmilavastajaid on Aare Tilk külaliseks. Mis sa arvad, kes on sind enda arvates mõjustanud? Kust need ideed tulevad teised kunstid või sõbrad või? Tähendab ühest ühest küljest on see iseenese kogetu, teisest küljest on see, kui sa näiteks näed, mõnda sind vaimustab, anevad kunstiteost ja, ja see nagu inspireerib sind ennast ja, ja, ja nagu ja nagu sunnib uuesti tööle mõtlema ja siis ma mäletan, kuidas ma nägin esimest korda Abu-laadse filmi palve siis võib-olla see ongi selline film, mida eestlased oleksid võimelised tegema, see nagu kuidagi kruusev, gruusia rahva väga isiklik ja need on ainult neile nagu aru saada film. Samas on see muutunud niivõrd üldiselt arusaadavaks, et kui meie, eestlased oleksid võimelised tegema näiteks väga sellise sisevaata tena filmi Juhan Liivist, siis ollakse kõigile teistele ka arusaadav ja ma arvan, et eelkõige väga paljud sellised tugevad filmitööd ja ka ilukirjandus on mõjutanud mind, et ja ka on kindlasti mõned sõbrad. Kunstis on moes kaitsta minioriteet. Praegu oli gei ja lesbifestival või nii nagu rootslased oma talukirjas filmimaksile panevat siiski esikohale lesbi gei, nii et nad on ikkagi viisakad daamide suhtes. Aga kas gei lesbifilmid, kui nad on väga head? On temaatiliselt filmid, nad on ehk lihtsalt hea kunst igal teemal võib ju teha head kunsti. Kuidas sa suhtud üldse Minoriteetide teemasse? Selles suhtes ma ei ole demokraat, selles suhtes. Suhtun neisse eitavalt. Ma ei varja seda. Igalühel on täiesti omaõigus, mida ta teeb ja kellelgi ei ole õigust selle peale näpuga näidata. Tunnistan kad filmikunstis on tehtud suuri teoseid just nimelt selle vähemus vähemuse käitumisest, kasvõi siis morismisi oksale. Selline gei armastusfilm. Ma mul on neist isegi natukene kahju, et nende maailm ei ole standardmaailmale nagu tihti mõistetav, aga kui nad on selles õnnelikus, siis miks ka mitte. Aga kuidas sa feminismi suhkruga? Täpselt samamoodi? Feministid tiga feminismi seoses meelde, kuidas ma vas minu arust väga suurepärast inglise filmi kus mehed noogutades vaatasite teemi feministide sellist pargi koosolekut pealt ja naised siis plakatitega nõudsid võrdõiguslikkust ja, ja nii palju ja nii edasi. Ja kui need naised olid siis tõusnud tiri saabliga taeva alla koos samade loosungitega, siis on needsamad mehed, läksid põõsastest võistlema püsside, katsusin teda tervise alt alla lasta. Naised ei peaks oma õigusi minu arust niimoodi kaitsma, et midagi nõudes, vaid pakkudes iseenda poolt sellist naiselikkust, niivõrd paljud mehed ise hakkavad tahtma naisi palju rohkem astuda. Aga kas kunst on sinu meelest rahvuslik nähtus või on ta kosmopoliit hiline nähtus? Ma armastan kosmopoliit nähtus, sest et igasugune tõeline kunst on, on siiski mõistetav väga paljudele. Ja kui hakkab mingi asja suhtes vaidlus, et kas see nüüd on kunstinähtus või kas kõrgkunst või ei ole, siis siis tavaliselt ei ole see asi niivõrd professionaalne ja tippkunst on alati. Cosmopolitan jumalale. Me ilmselt astume kunagi Euroopa liitu, aga kas on olemas Euroopa Liidu kultuur? Tegelikult ma ei usu, sellesse on olemas, kui praegu selline filmitermin nagu europuding, kus siis ühes filmis mängivad koos saksa, prantsuse, hollandi inglise näitlejad ja selleks, et neist igast erinevast riigist raha saada püütakse tavaliselt selle stoori lainega läbi käia kõik need riigid või millega neid riike seostada. Et iga nagu maa saaks endale ka midagi sealt, siis tavaliselt on need filmid suures osas juba ette määratud läbikukkumisele. Nii et eurokunsti sellist nagu ei olnud nõukogude kunsti. Ma ei usu sellesse ja kõik need katsed alad teha kollektiivseid, kas siis muusika, suuri reforme või või filme, milles oleks, ütleme, mitu režissööri erinevast riigist. Need oleksid minu arust küll ette läbi kukkunud. Stuudios on Jaan Ruus ja külaliseks Aare Tilk. Missugune võiks olla see eestipärane film millel oleks ka maailmale midagi öelda? No meil on olemas selline kogemus nagu Viimse reliikvia, et tegelikult mingisugune ajalooline juhtum osatakse seletada ära üldinimlikus keeles ja siis teda vürtsitades natukene siis meelelahutusega natukene siis kunstiga võib saada sellise kõigile vastuvõetav ja mõistetav stoori. Kuid selleks, et jääda meelde riigina rahvusena peaks ikkagi olema, nagu ma juba enne nimetasin nagu Abu-laadse film palve. Või siis nagu Tarkovski film Andrei rubleow kus üks mingisugune väga eestilik asi, on ta siis mingi tegelane meie ajaloost kas ilukirjandusest, mille lahtiseletamine viiakse sellise professionaalsele tasemele või siis ütleme Juhan Liivi lugu, et see oleks mõistetav nagu väga paljudele rahvustele, nagu on väga palju tehtud pannkoogilugu Prantsusmaal kuskil teistes riikides ühe kunstniku lugu ja läbi selle siis seletada selle rahva eripära, nii et ma arvan, see lihtsalt sõltub Meie lavastajate professionaalsest tasemest ja sellest võimalusest. Sinu uus filmikavand Punane Norman on ju ka rahvusvaheline projekt ja noh, ta on need praegused juba nii kaugele, et hakkab muutuma reaalsuseks. Praegust on olemas sellel reaalne tootja, niisiis Soomest, Rootsist kui ka Peterburist ja suure üllatusena tuli mul vana tuttav Hollandist, kes juhib seda rahvusvahelist filmikompaniid ja tegi pakkumuse praegust, et ta finantseerib selle filmi 95 protsendi ulatuses juba sellel sügisel. Nii et, et Eesti riik kui ta suudab leida nüüd oma riikliku toe nagu ta leidnud teistele filmidele, siis ma loodan selle filmiga alustada ettevalmistustöid juba sellel septembril, augustil häkkima, tallel, filmida, miks selline nimi? Miks punane ja miks normas. Tegelikult selline inimene on reaalselt elanud saare peal ja see oli üks rannarootslane, kes siis nõukogude võimu tulles astus siis punavõimu teenistusse. Ja kui ma kohtusin rannarootslastega, siis nad ise ütlesid mulle et nii naljakas kui see ei ole, et 40. aastal Nõukogude võimu tulekut tervitasid tegelikult ainukesena rannarootslased sest ta oli kuskil Eenpalu valitsuse programmis vist et rannarootsikeelsed koolid pannakse kinni tulevikus viie kuni 10 aasta jooksul ja rootsikeelsed nimed eestindatakse ja nii oli nendel kohalikel Rannarootsi siis rahva killul väike hirm, et nende rahvuslik inteid, titeet hakkab kaduma ja nõukogudevõime lubas kõigile säilitama kohaliku usu kiriku ja mis palju veel. Ja alles hiljem, kui okastraadid pandi rannale ja enam neid rannarootslasi ei lubatud enam kalale merele. Alles sellest peale hakkaksid aru saama, mis tegelikult tähendab võõras võim umbes. Aga põhiliselt läksid rannarootslased sõja ajal ära, eks ole, rootsi ja nad läksid, aga nad läksid 44 põhiliselt ära siis kui nõukogude võim tagasi tulime. Sellest ongi nagu see nagu sümbol, ent väikesaar kes on nii või teisiti emamaast natukene eraldi. Ja kui tuleb üks võõras võim ja vallutab nagu saare, siis tuleb teine, ehk siis saksa võim kehtestab oma korra, siis tuleb kolmas võim tagasi ja see väike saar, see väike rahvas ei saa aru, mis neist tahetakse. Igalühel on oma propaganda ja siis nad otsustasid minna kõik koos merre. Kas kunstis peab olema mingi sõnum, tahtsa inimest mõjustada? Tegelikult inimest mõjustada ma otseselt ei tahame, sellist ambitsioonid nagu puuduvad kellelegi midagi selgeks teha või kellelegi mingit veendumust murda. Aga kui selline kunstis olema kindlasti see, mille pärast sa seda jutustad, mis sa tahaksid sellele konkreetsele vaatajale või siis kuulajale ütelda, ma arvan, selles punas normanis on ka see olemas see normanni kujunemine, see, kuidas ta oskagi ühelegi poolele hoida ja selle filmi nagu üks alapealkirjadest oligi nagu alguses mul topograafiline idioot, kuna üks tegelane ütleb, et sa oled nagu topograafiline idioot, kui sa ei oska kummalegi poole ühelgi poole minna. Ja see Tallinna lastekodulapsi ja otsis omale siis nagu endale oma sõpru. Kui nüüd pikemalt rääkida ja kas kunst muudab inimesi? Ma mõtlen vaatajaid tarbijaid? Tegelikult kindlasti muudab seda ise märganud et pärast kinosaalist välja tulles sad hoopis värskem, hoopis kurvem kui nüüd praegu meil jooksnud linastunud hästi film beib siis on ju väga hästi teada nendes paikades, igatahes kui Speib oli just linastunud läbi see liha läbimüük poodides katastroofiliselt vähenesid. Nii et saab otseselt ütelda, et tegelikult see kunsti mõjutas inimesi. Aga kas kunst mõjutab ka kunstitegijaid endid seestpoolt ja, ja sest et iga valminud, ütleme siis filmid teos on nagu oma laps ja ta läheb sinust sõltumata maailma rändama ja sa ei suuda teda enam kaitsta. Sa oled koos temaga ja uuesti siis nii-öelda uuesti isaks saades midagi tehes, siis oled sa juba uus nagu eelmise kogemus, aga need ikkagi muudamad. Aga kui kunst tarbimisühikuna mööda maailma rändab, kas ta on harilik kaup teiste hulgas? Kunstil ongi selline asi, et ükski kriteerium selle hindamispole tõene üksik kogutud fakt või andmestik ei ole lõpliku kriteeriumi aluseks. Kui puud tuleb üksainuke inimene ütleb, et mis te jamate, see nüüd täielik jama, siis keegi ei saa vastu vaielda talle, sest see on tema isiklik arvamus ja seda turuväärtust, selle hindamine on minu arust väga problemaatiline. Ma ei oska ütelda, ma arvan, mitte. Kunst, ja sport, missugune spordiala sobiks režissööri ametiga, kuidas sa suhtled, sporditegelased? On vist? Suhtun sporti päris hästi, sest ma ise kunagi olen natuke aega džikis õppinud. Ma tahtsin õudselt palju korvpalli mängida ja ma olin noorest peale selline pikk poiss aga enam ei kasvanud nii pikaks, kui oli vaja. Ja siis me korvpalli mängisin ikka päris kaua, aga režissööri sobiks ikkagi rohkem selline male, mida ma ise armastan ka. Ja võimalik, et ka box, et ikkagi noh, olla võitlusvõimeline ja tõestama oma õigsust ja olla vormis ja mingi selline. Aga nüüd järgmine põlvkond, sinu laps ka teed sporti ja ta on natukene väikegi sellest, ta proovis aga, et tema üks lemmikasi ongi male, mis mulle isegi meeldib. Ja ta on selles päris päris andekas. See on saade Eesti filmilavastajad ja stuudios on Aare Tilk. Mõned isiklikud küsimused. Mida sa kõige rohkem kardad? No ma kardan nagu iga tavalised normaalne mees kardab lennukiga sõitmist, üksindust pimedaks jäämist mitteolemist ja palju selliseid asju. Ja mehed pidid üldse, see oli nagu rohkem kartma kui naised tavaliselt need pildid sellest rohkem mõtlema. Aga reaalses elus iga päev ma ei mõtle sellistele asjadele, kui ma hakkan nagu neid loetlema, siis nagu planeet, mida sa pead oma kõige suuremaks saavutuseks. Noh, ütleme, kui räägime siis loomingust, siis oli ikka väga uhke olla Lääne-Berliini filmifestivali konkursiprogrammis anda pressikonverentsi otseselt telekaamerate ees ja kui VIP eskort viis kohtume vaatajatega, siis oli selline selline väga ilus ja mälestus sellest samuti ka, kui ma läksin oma filmi Stockholmi esilinastusele Foogelbloos või kui ma ise korraldasin sellele filmile väikse esilinastuse siis Helsingis need olid sellised ilusad mälestused ja ma arvangi neist festivalis osalemist. Kas sa vahel valetad ka? Ja muidugi ma valetan üpris palju. Jaa, jaa. Valetan siis, kui tegelikult tahetakse jõuda minu päris hingis hingesopp Bideni ära mõistatada, minu selline nagu põhi olemas on, ma ei tea, siis tekib selline kaitserefleks ja, ja püüad keerutada ja agonsulgaa mingi ekstravagantsust tähele, kuidas ma ütlen, minu kõige Mexter oranz on see, et mul ühtegi sellist märgata, Dexter prantslased ei ole. Sest et alles nüüd ma vend tõimule Egiptusest sellise araablase peakate ja sellise valge ruudulise sellise salliga ja mõtlesin, et ma hakkan seda sügisel kandma, nii uhke oleks panna selline pähe või kaelaga, sest ma teadsin, et ma olen nagu sellise tegelikult hoopis standardse maa käitumisega, et ma seda kunagi D. Ja võib-olla sellest ongi kahju, et ma ei ei paista selliste omadustega silma. Kas on mõni joon, mida sa teistes ei salli? Tegelikult ma ei salli. Selja tagant löömist väike hingelisest sellist alatust ja. Palju asju, aga mida sa iseendas ei armasta, ei salli. Tihtipeale ma ei salli sellist mitte stabiilsust, oskamatust olla. Kogu aeg ühtemoodi. Ma ei salli hingelist labiilsust. Nuhkaa laiskust ei salli endas ja palju selliseid asju, mis ma arvan olevat. Kui sa saaksid muuta ühte asja enda juures, mis võiks olla. Aga ma arvan, et ma oleksin nagu täpsem. Laus on vähem laisk, stabiilsem ei tulnud üksainuke, asi oli palju kokku, need. Kus sa tahaksid elada? Kui oleme, õppisin kunagi prantsuse filoloogiat natuke aega siis kõige paremini ma olen erinevatest riikidest, me oleme päris palju reisinud, alle tundma, tegelikult tundnud ennast tegelikult Prantsusmaal ja Eestis loomulikult peale Eesti oleks vist tõesti Prantsusmaa. On sul oma meelisteekond, lemmikteekond? No kui praeguses meil on kesklinnas Tallinnas siin ja on ikka olnud siiamaani kodust siis kinomajja 10 minutit kinomajast, siis kogu lubisse ja kuskile veel kinno. Nii et minu lemmikteekond piirdub siiski ühe kilomeetri raadiuses Tallinna kesklinnas. Mida sa pead iseenda kõige tähelepanu väärivaks iseloomujooneks. Ma arvan, et seal heatahtlikkus ja püüa mõista sõpra kolleeg, partnerit, sa vaatad peeglisse ja vahel ei meeldi sulle selles näos miskit, mis sulle ei meeldi sinu ilmis vahel. No kui päris aus olla, siis mitte miski ei meeldi niimoodi, et et ma arvan, et mul on selles mõttes mingisugune haiglaslik enesekriitiliselt tavaliselt kõik režissöörid püüavad oma filmides väikese sutsu kuskil kaasa mängida või olla kuskil plaan tagataustal või? Ma pole üheski olnud nii, et. Ma nagu allergilised suhtun oma oma isikus ekraanil nagu. Ja ma ei oska veel midagi nagu erilised siin rõhutada, välja tuua ka ma ei tea. Kui sa sureksid ja saaksid tagasi tulla inimesena või asi alla, kes või mis võiks olla. Ma ei tahaks küll tulla tagasi mingisuguse taimena, mida järgmisel hommikul iga suvan hobuneb ära napsata. Kui ma saaksin tulla tagasi reaalselt, siis nagu ütleme oma olemuselt uudiste uudishimulik inimene all olles ma oleksin meelsasti ka mingi maadeavastaja tulevikus või midagi taolist. Aga mingisugune sipelgas, putukas ka ei tahaks olla. Kas sul on olemas ka mõni lemmikmotovi maksiin või kinnismõte, mida sa aeg-ajalt kordit jaan, ma olen tihtipeale kasutanud sellist prantslasest filosoof-Fi ökossaadi mõtetelt jumala õpetaja südant mitte ideede, vaid valude vastu rääkimiste kaudu, et ise peab kõike kogema. Siis ma olen kihti korranud pindarose püütja, kolmandast toodist, sellist fraasi nagu suremat tus Simmul ära ihka ammendav võimalikkuse riik mõned tsiteerinud kuskil sama oli, kui sa tuleb sulle meelde spiiter pruuki raamatust tühi ruum. Gabri pruuk tsiteeris seda ja see on selline. Minu arust loomingu noh, leitmotiive võiks olla, et surematus tiimule raiskate ammendab võimalikkuse riik ja kui sa sellistele ammedata, siis sa oledki surematu. See oli saade Eesti filmilavastajaid. Jaan Ruus vestles Aare Tilga.