Eesti filmilavastajaid. Stuudios on Jaan Ruus. Tundub, et filmi suurkuju Charles linn oli õnnelik mees selles mõttes, et ta oli lavastaja, kes sai juhendada iseennast kui näit. Mõtlejat ja näitlejana kuulas iseennast kui lavastajat. Sama lugu on ju joonistatud filmis. Filmilooja on samal ajal ühes isikus nii lavastaja ütleja. Tänane külaline on mees, keda laiem avalikkus küll ka hea vähispetsialistina tunne, et ma mõtlen karikatuure teisel leheküljel Eesti Ekspressis. See mees on Heiki Ernits. Tere tulemast, tere päevast. Sa pead mitmeid ameteid, teed mitmeid töid vene kroonus, suurtükiväes olid vist sihtur, ain, sihtur ja Hiina piiril, jah, täpselt veel amuuri jõe ääres peaaegu. Aga mida sa ise enda elukutseks pead, kui su ees on paber ja see blankett küsib elukutse, öeldakse seitse ametit ja nälg või ma ei tea, kuidas täpselt oli. Mina pean enda ametlikuks, et ma olen nagu kunstnik, magan rohkem. Melgo vigel lähemalt jah. Jah, ka Priit Pärn vastaks ilmselt samamoodi. Me kohtusime ootamatult hiljaaegu Kopenhaagen Tallinn lennukis. Ma sattusin sinu taha istuma ja sa ütlesid, tulid festivalilt Itaaliast? Jah, see oli tore käik, kuna meie suvi on, nagu te näete, eks ole, ainuke külm praegu on ta küll soojaks, ainult korraks. Aga Itaalias tõeliselt paradiis, 30 25 kraadi ja üldse mitte väga kuum, vaid just paras. Väga ilus loodusrikka, fantastiline, ma esimest korda Itaalias. Ja, ja mul ei hakka, ma olengi Sagoogila niuke mulje jätma, tahaks kohe tagasi minna. Aga kas sa sellest ilusast loodusest jahedasse pimedasse kilosooliga fotosid, mis festival see oli? See oli Montekantiini termi. Niuke linn on väike mineraalvetelinn, kus on inimesed vee joomisega. Seal toimus siis 47. rahvusvaheline filmifestival, nii et väga-väga vanad ise kiitsid, et vanem kui Veneetsia inimestele talt küll ma vaatan praegu sinu toodud kataloogi, nad ütlevad, et eelmisel aastal, mil oli kinosajas juubel, nad ei näidanud animatsiooni, aga et sel aastal nad tahtsid just väga palju näidata. Kataloog ütleb oma sissejuhatuses, et, et sel aastal on koomiks manga Kotheriinost ei pea kõik animatsioon joonisfilm eri keeltes ja muuhulgas otsisin siit kataloogist ka sinu filmi ja leidsin ka ühe läti filmi post, see on selline Andres Söödi laadis dokumentaalfilm ilus natüürmort, aga see läti nimi, riigi nimi oli kirjutatud lipp toanya ilma H'ta veel. Ja noh, ma saan asjast aru, eks ole. Et aetakse keel segamini, riik segamini, noh, oleks peaks olema õieti lituania, aga riik on õieti Lätvia ja Litowen on, eks ole, saksa keeles Leedu, nii et et riigid, riigid, kaugel riigid, väiksed, nii et ka nemad eksivad. Aga festivali juurde tagasi sa ütlesid, et Mati Küti Plekveliidis või noh üldse jah, palju õnne, Mati. Tore. Esimesena hüüti välja Mati Kütt Estonia ja see oli siis selle, selle linnakese kõige suurema panga poolt välja pandud karikas. Jah, see lisa seletus ütleb, et kujutlusvõime ja pehmuse eest, millega salapärane lugu on tehtud, joonisin vahenditega. Sinult oli Jaagup ja surm sinu eelviimane joonist, see oli jah, no ma arvan, et see nende jaoks natukene liiga aeglaseks plemaatiliseks natukene põhjamaiselt valge ka niuke ja seal surma ja elu probleem, noh nemad, nemad ka muidugi Itaalsed nagu surmast nagu räägivad, eks ole, oma oma kirikutes ja nii edasi, aga aga noh, ma ei oska midagi öelda, ma arvan, et paremates ja sa peaksid selle filmi saatma Mehhikosse, kus surma ja pealuu kujund on kuskil nagu rahvafolklooris. Aga see film oli mehest, kes sai võimaluse elada igavesti, aga loobus sellest haruldasest võimalusest. Miks sa ta siis loobuma panid? See oli üldse üks hästi hästi vahva nendelt eesti muinasjutt, mille ma olen oma ase lugenud ette, kas mõõdud ja ma olen avastanud, et mõned mõõdud on ikka täiesti originaalse, sõnaga, osa on kindlasti nahad laenult siit-sealt, eks ole, kuninga pühadevärgid, mida me Eestis kunagi pole olnud ja aga see oli tõesti väga omapärane ja siis pärast. Ma mõtlesingi, et sellest võiks saada ühe toreda toreda loo ja, ja kaasabil me kihutasime kaeblase Saarium valmis ja natukene tegime seda rohkem nagu filmilikumaks ja siis tuligi selles mõttes, et see lugu räägib sellest idee on selles, et noh, et mis saaks, kui inimene elaks igavesti. Kas, kas ta üldse tahaks elada igavesti või, või noh, mis ta arvas, kui tahaks elanud juba 500 aastat näiteks nii nagu me vimis juhtub, eks ole, ta elab 100 aastat veel 100 300, siis ta ei taha elada, aga surm ei võta ta ikka, sest neil oli seal surmaga väike arusaamatus, on kriis või tüli, surm maksis ta niimoodi kätte, et andis talle veel elada veel 100 v sadam. Ja lõpuks oli mees ikka tal oli elamisest täielik siiber, nagu öeldakse noorte keeles. Sa armastad üldse paradoksaalselt situatsioone. Kunagi kuus aastat tagasi tegid hästi lühikese filmi igal issanda aastal, mees leiab rahapaja, aga ta ei tea, mida rahaga teha. Kas siis arendada majandust või jagada vaestele. Ja ta leiab iga Jordelt rahulikum. On see varandus tagasi maha matta? Miks sa siis nii nii arvasid, see läheb ühe minu niukse ideega minuni teiega või vaid on, on see, et meie meie elu viib Impic selleni üks kord, et, et noh kõik viitab, et tuleb mingisugune katastroof, ühesõnaga kõik kipub otsa saama, saada otsa, maavarad saavad otsa. Puhas vesi saab otsa, puhas õhk, noh, kõik. Kõik see on ju see, mida me kasutame iga päev pidevalt. Me oleme harjunud sellega, et vesirikka olemas vannis ja WC-s, eks ole, aga kas see ei ole igavene ja see asi kõik siis siin, noh ma loodan muidugi midagi mõeldakse välja kõik, me loodame küll. Ja teadlased panid pead kokku ja leiutavad mingeid uusi asju, uusi energiaid, uusi sünteetilise vee teemal ja kõik, eks ole, ja kunst, õhuja, elu läheb ikka edasi, aga tegelikult on, on see tee väga ohtlik, mis nad on valinud. Noh, see on ikkagi looduses enneolematu, teeks tavaliselt loodus ise, ta tarbib ainult neid asju, mis, mis ise jälle taas toda üks loomsetest looma, kaasates kala, eks. Niimoodi. Aga inimene sööb ära, ütleme, selle nafta maa seest. Tinglikult, aga ta uut ahvat sina asemele pane, eks ole. Siis peaks inimesed kõik pugema alla, et miljon aasta pärast neist saaks nafta, oleks Kasahstani nafta on ju orgaanilist ainet tekkinud? Mees mattis raha vaja tagasi. Kas aga täna sellise filmi teeksid? Noh, ega kahte mõtet ühte ämbrisse astuda, eks ole. Mõnda asja ma teeks küll uuesti, noh, ütleme mõnda filmi näiteks noh, kui oleks nii palju viitsimist, kuidas kiiresti teha näiteks kuidagimoodi imekombel, hästi kiiresti, siis ma teeks muidugi uuesti filmima, ma lavastaks uuesti ja teeks midagi juurde. Sest ma olen laisk ja kui enne, kui film läheb käima, siis on nihuke tunne. Nüüd aga läheb. Aga siis, kui film käib, siis on igast probleemid, mis tuleb lahendada ja nagu väsid, ära aastaga sellest ühest loost ja siis ta saab lõpuks valmis saab just niukse valmis, nagu, nagu sa siis olid parajasti, aga aasta-paari pärast saad sa juba teistsugune natukene. Ja siis näeks juba asju võib-olla natuke küpsemate paremini ja selles filmis oli peategelane raha, kuidas sa muidu rahasse suhtub? Mina suhtun rahasse ääretult positiivsed, raha on kogu aeg vaja ja, ja noh, see see, see on, see, mis, mis minust, räägi, vasta selle juttudes ma enne rääkisin, eks ole. Kuna raha on vaja hakata raha teenida, sellega selleks tuleb kulutada. Kas ressurss, eks ole ja kui ma see, see raha saanud pean sellest midagi ostma, sest muidu jääb kõik seisma ja kui keegi midagi ostaks, eks ole, siis ei saaks keegi midagi uut toota ka, eks ole. Ja noh, kõik see niuke väga-väga-väga kahtlane õnnering, kas kunst on sinu meelest harilik kaug? Teiste kaupade hulgas, jah, täiesti harilik kaup, antidesse käega kaupa on, on hästi mõnus teha kunstnikel ja, ja ma usun, et näiteks kui on ikka hea töömees kuskil vabrikus, siis ma, ma loodan, et tal on ka mõnus teha oma seda mingit mutrit. Mis seal seda Teedakse. Kui ta saab sellest head palka, tal on see töökeskkond, on ta hea, eks ole. Me oleme harjunud vene aastast, et need keskkonda jäetud räpased ja koledad, eks ole, seal vastik töötades, eks ole, mõistlik ümbritseb ennast värvide pilt, jäi, kas asjad on, on see kõik ilus, kaunis hean seal seal olla, seal sees loomulikult, aga ta on kaup. Kas kunst muudab inimesi? Jah, majanduses raudselt kindel, et, et keskkond, mis sisaldab kunsti, mis on nagu noh, ta on lihtsalt nagu kaunistatud ja seal sellepärast inimesed kavandada oma ümbrust, et nad ise muutuvad, kas paremaks, nende meelerahu on suurem ja nad naeratavad rohkem. Võib-olla noh, see on täiesti elementaarne, ta muudab inimesi läbi selle, just. Kunst muudab ka kunstitegijaid endid ja siis, kui nad kogu aeg head kunsti teevad, nad läksid, muutub järjest paremaks ja paremaks, seda ma ei oska öelda, ma arvan, et see ei ole tihtipeale nii, et inimese omadused jäävad ikkagi ikkagi. Me teame ju, kui kunstiajaloost, kuivõrd ägedad on olnud niuksed intriigi kunstnike vahel siin keskajal kuskil, eks ole, ja ka tänapäeval intriigid ja üks kunstnikest täis kunstnikke. Võib-olla kuskil vabrikus ei ole niimoodi, eks ole, üks muutu tegija suhtub täiesti neutraalselt teisese mõttetegevusega. Aga meil viimasel ajal ma näen, ma näen Niukest tendents. Lepi omavahel kuidagi kõik, nagu. Kas hakkab otsa saama mingi mingi suur protsess, ma elan niuke filosoofiat, oskaks nagu seda nii analüüsidega. Kas sa tahad inimesi mõjustada? Ma otseselt ei taha, ausalt öelda, ma, ma ei oska, ei mõjusta, kui ma julgesin seda teha, sest mul ei ole nii see selgelt programmi, et need filmid ja niuksed, nad oleks nagu kantud mingist ühest raudselt ideest. Nüüd nii peab olema. Et uskuge seda, mis ma räägin, et noh, niuke võitleja tüüp ses mõttes. Nii et ma, ma, ma kindlasti mõjusam võib-olla mõnda sekundiks-paariks, aga mitte kauemaks. Kuulame nüüd selle mõjustamise mõtte järel, pink Floydi, sa valisid. Saates Eesti filmilavastajaid on stuudios Jaan Ruus ja tänaseks külaliseks on Heiki Ernits. Kõnelesime enne kunstist, aga kas nali on ka kunst? Kahtlemata on iga asi, mida inimene oma peast nagu välja prindib muutub kohe kunstiks miskit ninad, aga kuidas seda ka nimetada? Mis kunstiliigiks nimetada. Aga kuidas tehakse nalja, küsin sinult sellise labase küsimuse, kuidas sa nalja teed? Noh, võib öelda laias laastus kahte moodi, üks on see, et ehkki tuleb ikka geniaalne lahendus, ühesõnaga ma ei tea, kas ta geniaalne, need on, aga enda meelest naljakas asi, seal tuleb pähe situatsioon või mingi niuke niukses pildi saaks teha. Aga teenimas on see, et lihtsalt istud maha ja hakkad tööle. Hakkad mõtlema, võtad mingisuguse teema endale, mida on vaja vaja näiteks keegi tahab seal mingil kindlal teemal pilti või, või lihtsalt hakkad endaski genereerima, ideid? Niimoodi vaikselt paneb ennast tööle ja selleks on olemas mitmeid abivahendeid, isegi saab sõnu ritta, näiteks. Ma olen kaotanud mingi ta suhteliselt järjest niimoodi, noh, mingisugune tuleb mingi rida. Järgul loen selle lause ära ja hakkab tegema mingisugune niukene omapära või on mingisugune lahendas. Ja mul on niimoodi juhtunud, nii mõnigi pilt on joonud niimoodi juhtunud, aga noh, ma hakkan pilt rääkima siin, eks ole, seal pole mõtet pilti värke vaatamas, see pole, ma võiks laulda laulumiseni tekkinud, aga ei oska lauldagi. See teine viis on juba professionaali lähenemine. Mäletan, lugesin kunagi, kuidas trükikoja jooksupoiss läks Eduard Vilde käsikirjajupile järele, ta avaldas Mahtra sõja enne viienda aasta revolutsiooni teataja joone all ja see jooksu püssis ütles, et Vilde tõusis üles ja istus laua taha, oli Unile, hakkas kirjutama, aga, aga kõik sobis. Nii et professionaali lähenemine on ju öeldud nii. Teoreetiliselt, teravmeelsus põhineb erinevate asjade sarnasusele jaa, sarnosena näivate asjade erinevusele, aga aga eks ole, vaimuhing on ikka teatav kergus. Mis sa selle all mõtled? Et see peab lehvima, sa võid ju kombineerida nalja, aga see ei mõju ja seda ise niimoodi kuidagi lehvima panna ei ole võimalik. Tähendab see, kas on või ei ole? Ma olen, ma olen seda märganud, et sa võid ennast küll mingil määral arendada, aga aga kõik see, mis ütleme algusest peale, nagu on olemas need alged lihtsalt areaal nagu edasi ja aga, aga et, et ma suudaks vägisi teha head pilti niukses sallas, naeran ta kas on üldse või, või on nagu mingid nivood, ühed teevad niukseid pilte, mis ei ole ütleme noh, nii õudselt naljakad teevad natuke naljakaid pilte koondanud, teha tead, täiesti geniaalselt lahendusi aga neil on ka endal ka erinevaid hetki, kus nad on erinevad, nii et noh, ei saa nii-öelda, et ma pean nüüd tegema iga päev geniaalse pildi täiesti, mis, mis on, kõik ajab hulluks osa, kes vaata, ma üritan teha muidugi nii, et, et mul endal oleks lihtsalt hea olla, kui ma seda pilti vaatame häbenema teda enda enda ees, aga vaat seda ma lihtsalt ei tea. Sõbrad, ütleme noh, ütle midagi halvasti, eks ole, ja ja ka lähemad konkurendid ei ütle midagi halvasti, on ka. Aga päris sajaprotsendist ma ei oska öelda, et iga pilt, sinu ülesanne on nalja teha, sa ei peagi seletama, teised teevad, seletab, aga ma küsin sult ikkagi, et mis on üldse naljaks? Naljakas on eksimest naerma ajab see, mis tekitab minus tunnet, et pagan võtaks, panijalas, kas, kuidas ta selle peale tuli, tähendab need need mõtted pähe, kui sa vaatad pilti ja isegi naerma, mis, mis mis, naeran teise pilte või noh, muidugi nüüd, ahah, ahah, õudselt hakkan naerma ja võtab justkui niimoodi suu kõrvuni mõtled, no vot paganat ise ise poleks selle peale tundmani umbes, aga nõial on ju palju erinevaid liike, eks ole, erinevaid laade on must huumor, absurdihuumor on selline leebe huumor näiteks. Sa oled lavastanud Ramsese Vembud Edgar Valteri järele, see on see film ka omal ajal välja tuli, siis. Mina vaatasin, et see on nii hea huumor ja nii lahe ja nii südamlik, et et selle viseerimisega Moskva kunstiametnike poolt ei peaks midagi tõrget tulevat, isegi Brežnev võiks hakata naerma. Ei olnudki muidugi. Ja ma ei tea, kas, kas sa oled nüüd irooniline. Tõsiselt, igatahes siis ma sõlmiti, tegin, siis oli küll väga paljud selle vastu, et niuksem üldse teha ja heitsid enne lastefilm ja igav ja mis seal kõik, midagi seal pole, iga film peab olema sündmus, eks ole, ja kõik nii edasi kultuurilooline sündmus, unustad ära, et noh, nihukest kui niuke niuksed tootjal on olemas ostja ja on olemas see kass toote tegemiseks raha annab, siis võib ka niisugust filmi teha ja mulle see väga meeldis. Ja kui seal midagi head on, siis on see kõik tänu hetke Valtra, sest see rahafilm on tehtud tema raamatu põhjal. Ja tema nagu ka kaasabil ka teatud mõttes. Ei, mina mõtlesin küll tõsiselt, aga äkki mõjustas ütlejaid, ma nüüd ei tea, kas need olid head kolleegid või just vastasleerist kunstiametnikud, aga sa tulid Eesti karikatuuri seitsmekümnendatel, et siis oli musta huumorilaine, et äkki sinu laad on teistsugune, aga nüüd ma küsin, miks sinu meelest selline musta huumori laine tollal lehvis karikatuure 73, eks ole lugenud? No eks see laine hakkas, lehvis uhkelt Euroopasse ja Ponjatovski, kui kuskil vihatud Euroopaski tõeliselt hakkas nüüd laiendamisest mustama. Ja on, on tehtud ka 100 aastat tagasi oma omapärast musta huumorit, eks ole, ja seda avastatakse nagu üha jälle jälle hakatakse tegema ühte laadi asju, noh, rohkem kui teistlaadi asja ass Eestis olid ju Toomas Kall ja Priit Pärn olid need, kes esimesena ütleme seda mustamäe tegema ja meie nagu ta hakkab ennast, noh, Me olime nõksu nooremad ja niimoodi saime vähem löögile. Kui kuigi me olime Priit Pärnaga ühel leheküljel oli, siis oli see noorte suvesädemed omale Pipikes, kus hästi-hästi väikselt ilmusid mee piditsisena. Edasi. Aga jah, seda tahtsid midagi küsida? Ei, ma lähen pahapildi kohta või ja, aga ma küsiksin enne veel seda, et mis vahe on karikatuuril ja liikuvalt karikatuuride, sest sa oled mõlemaid asju teinud. Vahe on ikka väga suur, üks on ikka film ja see kui seal mingid naljad on, ütleme näiteks siis see oli nagu jaotab nagu mingi aja peale ära sõnaga, ta tekib nagu niisugune noh, lisaväärtust nagu, nagu filmi filmiväärtuse sõnaga, seal tekivad nagu rohkem inimeste suhted või midagi muidugi filmi teha, me vaesed seisneb pilti ja ja-le juttu, et vot nüüd on naljakas, millised tekst all seal on asi mingis liikumises ja seal sealt tuleb hoopis teistsugune nali välja kujutleme seisvas pildis. Nii et, et minu meelest ei ole eriti mõtet panna karikatuuri elama, et nüüd ma teen filmi karikatuuris, see liigub ja ikka noh. Ma tean, võibolla võibolla võibolla meie teab, et see, seda on vaja, aga aga minu meelest tundub olevat natukene nagu raiskamine, et film on ikka film. Ja kui sa naljakat siis tekib, mitte sellest, et üks pilt on naljakas, vaid see tekib mingi meeleolu või mingisugune sündmus, mis, mis areneb niimoodi. Kuidas sa kinno sattusid, ütle see ka vedela kinno tõiminud raamat. Siis olid mingid konkursid, olid, kuulutati välja, oli vaja, joon siin, mis töötajaid ja siis ma tulin ka, ma õppisin siis veel eelviimasel kursusel ja kuskohal vedas joonestamist seal ülikoolis ja suur osa meie töötajad on sealt pärit, nii et suur, suur aitäh sulle veda selle eest, et seal on nii palju vägevaid animatsiooni mehi välja. Ja siis sind saadeti isegi Moskvasse õppima, kas kursustel, eks ole vist kõrgemad kursused. Aga eks ole, nüüd jõuamegi selle ilusa loo juurde, siis selgus, et sa ei sobinud sinna punasesse filmikunsti ja sind pagendati Moskvast provintsi tagasi ja see oli tol ajal väga kuulus lugu. Räägi nüüd palun see veel kord ära, uus põlvkond on, on peale kasvanud, ta ei tea seda, ei oleks huvitav Velga minulgi kuulata, kuidas sa nüüd tagasivaates sellele? Nojah, eks see sugu on doonori tobe. Et ta ei ole üldse nii palju väärt, kui see sündmus, mis nad, mis, mis seal, mis seal nagu veerema hakkas see tühine karikatuur nüüd, et seal oli viisimes pildi peal ja isal oli, oli Kallase selle ajal ja oli hästi populaarne või kvaliteedimärk, ma ei tea, kas ilmselt sellised praegu tead, mis on aga siis, kui kunagi anti osadele kaupade kvaliteedimärk ja osadele antud kvaliteedimärki ja isal oli pajulapsi ja isale kaitsemärke, ühesõnaga, ja isa. Ja hiljem kõik läks pikaks, hästi, ühesõnaga väga värka. Tavaline pilt ilmus spikri värviliselt isegi jah, jaja järsku tuli nagu välk selgest taevast, et see on Uljanovite perekonna pildi pealt maha võetud kompositsioon. Ja siis hakkas see asi nagu tema ja ta oligi, tegutses ma, ma seda pilti ka kasutasin ka muidugi jah, millegi oma oma õelusest ilmselt niukses kaasasündinud ja ja Ma ei mõelnud küll, kui midagi otseselt kohtasin, midagi peaks tähendama, aga seal lihtsalt niuke, väike nali, niukene Haldext veel oma kordakse. Üks nali on olemas, nagu kõik näevad, et v seemne ainult mina tea, eks ole, aga ei, leidus valgeid inimesi, ma ei tea, kas need võisid olla, aga nemad said sellest aru. Ja hiljem siis sa said kõik sellest aru ja siis läks asi päris, kuidas toodiselt visati mu Moskvas hästi kiiresti paari kolmandale, aga rongi peale mitte visata oma pisikesi ise minema, muidugi, aga leiad tagasi provintsi ja nojah, provintsi tagasi astuda, ma ei oskagi öelda. Nüüd ebaõnn, sest ma sattusin kahe filmi peale tööle ja suure Tõllu peal hakkasin, hakkasin suurt Tõllu tegema siis põrgut jah, see ühesõnaga arendas mind mingil määral ja, ja ma sain nagu rohkem nagu niimoodi tegeleda niukse karikatuuri, ma saan ta viis aastat pärast seda, sest et mul on, mul anti nagu viieaastane avaldumis, avaldamiskeeld sokutati siia-sinna julgeolekusse viidi ja partei keskkomitees ja midagi muud eriti seal nagu, nagu kinni võtta. Kaupol on ainult see, et pilt seda Modolija ilmute volija. Vaene Harri Lehiste, kes tol ajal oli ikka peatoimetajana, tema suri ära noh, mitte just päris sellepärast, et see oleks, neid asju oli veel, aga ta süda juba juba haige. See aeg oli niuke idiootne. Triilikute valitsus oli siis ta peale karjuda nii kõvasti, seal keskenduti omapäras. Kuulsin, et ta sai südameataki, eks ole. Siis ta oli mõned kuud haiglas lausa istutud. Aga sa oleksid võinud öelda, et sa panid ometi Lenini kvaliteedimärgi külge, oleksid oleksid seda ära võtnud, mul ei olnud siis naljatuju niisuguse asja neile öelda, aga nüüd küsiksin veel, kuidas kolleegid selle järel sinusse, noh kui kergelt tissidentliku mängureeglite rikkujad suhtusid, kas sa märkasid ka mõne silmis argliku võõristust või mõni toetada, kas väga või? Ei mingit võõristust küll ei, on? Ikkagi see aeg oli omavahel öeldes, mida vahel öeldes vaidlema vahel olles tal ikka küllaltki venevaenulik aeg oli siis rohkem kui praegu praegu näiteks on minu meelest täiesti mehe sõbralik aeg saabunud aga siis oli nii, et see oli nagu noh ega tehes seda ei pidanud nagu mingiks eriliseks sündmuseks õudselt kitsi, kesiseks pildiks. Nemad said selle asja nagu sellest aru, nagu teistmoodi on see lihtsalt üks karikatuur, mis lihtsalt sattus hammaste vahel, eks ole, igaüks üritas midagi omamoodi nagu teha, või noh, mina isegi üritan olla poeetiline eriti, sest mina ei ole eriti kunagi sallinud poliitikat ja ja praegu, mis ma teen, nende, need pildid ei saa sugugi, ma arvan, poid piisana rohkem sama ajuvabad naljadest. Ütleme nii. Nii, music aeg, Grennifer, Ralph. Saates Eesti filmilavastajaid on külaliseks Heiki Ernits triale tere, jah. Ja läheksingi veel edasi endiselt teevalt. Et sa said siiski tööd lastefilmide juures, see on kah jälle kummaline, lastele kõlbas poliitiliselt paha poiss küll, aga see on ju paradoks, nii et kasvav põlvkond see kommunismiehitaja usaldati sinu kätte. Noh, ma isegi ei tea, miks esimene on lasteaias, tegin, kohe ebaõnnestus. Aga siis edasi, ma hakkasin hakkasimegi tegema seda filmi ja siis see nagu, kuna see kesktelevisiooni tellimusel tehtud film siis kestev televisioon, see televisioon, eks ole, aga ilusa ideoloogiline nimetus kesktelevisioon tsentraalne ja siis nemad, ühesõnaga ilmselt siis see nagu oli niisugune töö, mis oli vaja kindlasti ära teha sõnaga enda jaoks ja seda tehti ja ja mina olin seal peal algusest peale. Ja läks ilusti. Siis ma mäletan sinu filmi ärasõit 91 seal esimene film, millega siin siis ka välismaale lasti ja Tamperes andis noortežürii auhinna, seal ilus selline kirbe kurbnaljakas, Eesti lühike lähiajalugu, minu meelest haridusministeerium võiks selle ajaloo õpiku illustratsiooniga siidi, rummide viid või viidesse võtta, kas pole sellele mõelnud? Võiks natuke vähemaks, saaks selles. Sind ei lasknud küll pärast seda Lenini lugu filme teha, aga kas üldse filmid on sind muidu veel takistanud, vanasti? Vanasti oli ikka päris ka päris jõhker tsensuuriväärseks igatsuse sõna sa pidid ju konsulteerima sele tsentrum iga nii-öelda. Ja, ja noh, see suur oli, oli, oli kohaga olemas ühesõnaga, nii et see, see, see suur iseendas pidevalt kahjuks tähendab minus küll, noh, me sinuga ei olnud mõtet nagu hüpata pea vastu seina või lihtsalt sa juba teadsid mida, mida, mida, mis läheb läbi, mis ei lähe midagi, õnnestus kuhugile vahel suruda, ma nägi ennast endast, aga ütleme, sõpradest, kes tegid filme, selle on Priit Pärna. Nemad ikkagi üritasid olla natukene niimoodi outsiderid ja samas samas olla ka söödad siiski. Sest et filmi ei saanud ju kirjutada, sahtlisse, lavastada sama jah, eks ole, sa võisid luuletusi kirjutada luuletusi, romaane. Et neid võimalusi on öeldud, et tsenseerimata huumor, on see ühiskonnas elava inimese parim ravi. Aga ikkagi kas tänapäeval peaks olema mingi filmitsensuur komblus või ei tea mitte mingil juhul, mis tsensuur. Järsku kuulusid? Üks homoseksualismi, üks kirikuõpetaja, üks mingisugune riigikogu liige, üks maalt, talumees, iive, siis igaüks ütleb siis oma arvamuse või lähed, arvamused lähevad täiesti risti vastupidi, las olla planeedi jaoks vaatab seda, mis talle meeldib ja see ei tähenda seda, et teisi kuidagi mõjutab, eks ole. Nojah, sa puudutasid juba vastuses, miljoriteetide teevad, see on selline väike suur teema tänapäeva kunsti jaoks. Kuidas sa, feminism, mis juhtub? Tähendab, mulle tundub, et mingi aeg hakkab otsa saama, siis Rooma aine langemist oli, olid täis neid mina titeetide probleeme ja üldse igaaeg, mis on ennast ammendanud, toob jälle needsamad paremini esile, eks ole, nii kare renessansi ajal, oi-oi, oli seesama sama, sama elu täis. Aga kui elu elu nagu hakkab pihta ikka areneb, siis siis kõik unustad ära niuksed probleemid ja neid ei olegi praktiliselt olemas. Nii et, et ma arvan, see on ikkagi aitab mingit taandarengut, ühesõnaga nendest räägitakse või lihtsalt on inimesed muutunud noh, erakordselt tolerantseteks ja võib-olla ta toimub, mingisuguses on suur leppimine, noh, et seda vaenu ühiskonnas on vähem tänu sellele, et sellest räägitakse. Inimesi vihatakse vähe, võib-olla seal on isegi hea, kui ma olin jälle iseendale vastu räägin, siis lause algab, ütlesin, aga noh, mõte liigub peas vaikselt. Nüüd. Ütle mulle seda kas kunst on nüüd ainult kohapeal tarbimiseks, näiteks eesti ajal oldi väga uhked kuulsat kark, turisti gorite trükiti ka mujal, kas sinu karikatuure või filme saab vaadata ka samasuguse arusaamisega mujal, on on see puhas eesti rahvust või saab ka mujal aru? Ma arvan, vabalt kui me saame aru säästmist mujal, eks ole, mitte tänu sellele, et me oleme väiksemad ja see, see, selles mõttes rohkem vahime sinna, kus on suuremad mäetipul, eks ole. Või lihtsalt see, et, et kui kunst on lihtsalt niuke hästi koguku kommunikud, kumb kommunikatsiooniprobleemide vaba, et ei teki mingisugused keelebarjäär, näiteks? Filmifestivalifilmid ma iialgi ei võta endale tõlk aparaati, vaid ma vaatan filmimaailma, et ma saaks aru, mida nad räägivad seal hispaania või itaalia keeles, eks ole. Ja ma saan aru kõigest, mis toimub, mingeid nüansse täpselt, mida keegi ütles. Aga aga nii, et ja probleemid on küllaltki sarnased maailmas, ega me ei ole mingid erilised inimesed, me nüüd oleme elanud, on kuidagi teistmoodi või täpselt kõik inimesel probleemid tekivad füsioloogias, eks ole, kuna meil on kaks kätt ja kaks jalga hingame nina kaudu sisse suu kaudu, siis me peame, probleemid on piiratud, meie kehaga ämblik muidugi saaks meist arvaks, niukses olemas jah, on ju veel ka arvatud ja õigusega, et hea kunstivalem on hea seksuaalakti peegeldus, nii et ülemine ja alumine kehaosa on kuidagi väga seotud ikka üks keha lõpuks. Nüüd, mis sa arvad Euroopa Liidu kultuurist, see on sellesama küsimuse väike edasiarendus, on see asi olemas või sa pead ikka tegema oma asju kohalikule publikule ja kui need siin mõistetavad ja head siis on ka mujal? Ma arvangi, nii, jah, mingil määral tähendab see nii hästi pikk teemadega võiks arutleda niipidi või naapidi, mõlemal võiks olla õigus, ühesõnaga selles mõttes, et et see kultuur mulle tundub, et, et kuhu kunagisi sulab kõik nagu mingitesse ulmeromaanides üheks kultuuriks seda, et on üks maakera kultuur kus võib-olla ei olegi enam säilinud mingeid üksikuid keelega midagi plaanida, professorid räägivad. Aga samas jälle tundub, et ikkagi kaks peab jälle iseennast nagu arendama ja, ja ka väiksed rahvused peavad olema kuidagi eraldi, siiski samas kuidagi koos, et kui nad iseennast arendavad, täiuseni sisend suruda, aga teest aru saada. Ja kuna sa leiad, et hea kunst on mujal mõistetav, siis sa saad noh, vastata jaatavalt ka sellele küsimusele, et kas Eesti filmid on tulevik, kui, eks ole, no miks me muidu oleme saanud nii palju preemiaid meie filmikunstiks või välismaal mitte ainult Euroopas, vaid Aasias Jaapanis, Jaapani meistri, eks ole. Ja noh, järelikult on arusaadav ja need proovinud probleemid on mõistetavad täiesti. Kas praegune iseseisvus vastab sellele, mida sa oled oodanud? Ta isegi ületab ootusi, ma arvan, ma arvan, et meie iseseisvus on muutunud inimesed aktiivsemaks, Nad hakkasid bloidusest ja passiivses nagu, nagu välja kasvama, alles praegu on niisugune noh, vahepealne periood, osa nagu õõnestus välja rabeled, osadel ei õnnestunud osale sakad üritama seda hüpet sooritavad soovitada, eks ole, aga Ma arvan, et see on ikka üks suur asi, mis on toimunud ja toimumas. Singer Vinger. Saates Eesti filmilavastajaid külaliseks Heiki Ernits Kas sa horoskoopide osad? Ei usu eriti? Mõningad usun, ma juba ei usu, ma ei oska öelda, et mul on üks sõber, kes, kes väga põhjalikult tegelema koppidega. Ma olen vaadanud alati ja viinud ida ja läänehoroskoobid kokku. Sa oled jäär ja madu. Seal siis püüton kaljumadu. Te vaadake neid rõngaid ja olge valvel Tarani ees, nii et oled päris müürilõhkumismasina, tuleb välja, et olete horoskoobi järgi iga karikaturist ja ma olen äge tegelikult noh, võib-olla see küll, aga, aga ma ei ole üldse nii ägeda ja ma olen väga-väga rahumeelne inimene. Ma küsiksin sinult veel enne saate lõppu ka mõned isiklikud küsimused, sa tead need suuliselt vastava, muidugi sa eelistaksid näidata pilte, aga raadio on, on kõrvakunst. Mida sa kardad kõige rohkem? Valu, füüsilist valu? Ja mida sa pead oma kõige suuremaks saavutuseks, sa oled küllalt palju elanud? Jumala küll, seda ma ei oska küll öelda, praegu lapsi ja perekonda ja kus sa tahaksid elada? Nädal aega tagasi mulle tundub, et Itaalia vanalinnas niukseid pisikeses pisikeses maalias ühes kohas käisin. Aga praegu mulle tundub juba, et võiks jääda mere ääres, näiteks. On sul oma lemmiktegevus? Pinnin, vaatamine ja ulmefilmide vaatamine, mulle väga meeldib see selline on muidugi selle peal on hea film ka, ma tunnen Alavelmi kohe ära, aga edasi vaata. Mida sa ise pead oma kõige suuremaks ekstravagantsuse, eks. Mul ei ole ühtegi ekstravagantsust mitte ainsamatki. Ja võib-olla sa tead mõnda. Siis sa oled punsid, võib-olla jah, vot näed. Vot nii küsingi, et kas on vahel, et sulle ei meeldi midagi, sinu ilmess vaatad peeglisse ja. Mul läksid sinna tagasi silmad, paistan mingisugune jama, olin autoavarii. See mulle küll ei meeldi ja vanadus hakkab tulema naistelt peale. Ja mida sa kõige vähem sallid? Iseendas, iseendale, laiskust. Nüüd, kui sa. Juhtuksid surema ja tuleksid tagasi inimesena või asjana mis või kes see võiks olla, nagu kui jõge imelik asi juhtuks, siis ma tuleksin tagasi mingi niukse väikese loomana, kes oskaks lennata. Ta tagalalind peaks olema niisugune loom siiski roti moodi loomad oskaks, mitte nahkhiire, muidugi öösel oma üldiselt ma arvan, et pole mingit mõtet sündida loomana Roadi inimese edasist segase elule nii vägev olnud, et et trossid Sart punkti, vanade on geniaalne elu elatuda saanud pühaku staatuse. Jah, isegi pühakud, ütlevad Martin Luther on öelnud, et kui taevas ei lubataks naerda, siis ma ei tahakski üldse sinna minna. Kas sul on ka mõni lemmikmoto või, või kinnismõte, mida see aeg-ajalt kordub? Sa küsisid siin ka seda enne on, mul ei ole ühtegi õiget, aga ma olen ühe niukse ise välja mõelda, naljakanakse tobedad julge, julge hundi rind on rasvane, aga ettevaatlik hunt elab vanaks. Saates Eesti filmilavastajaid oli saatejuhiks Jaan Ruus ja tänaseks külaliseks Heiki Ernits.