Ma olen Indrek Sammul ja loen Bernard Kangro luuletuse talvine pilt. Elm talvine härmatis puudel hingeaur käib hobuse suust. Eemal, krigiseb, kaugeneb regi. Jäänõelu tiliseb puust taevas, selge, kui klaasine kukk. Mäel kustuval ehavalgel otse taevasse sõidavad reed.