Tere kõigile aiasõpradele. Aiaajakirjanik Kaja Kurg on Maalehe iganädalases lisas targu talita ta juba varem soovitanud aeda helmik pööriseid istutada. Tegemist on ju aastaid tuntud püsikuga, mille õied on küll suhteliselt tagasihoidlikud, kuid lehed seda silmatorkavamad ja mis nüüd sõidab selle poolest, et uusi sorte on viimasel ajal palju juurde tulnud. Mille poolest siis Kaja Kurg helmik pöörist koduaeda soovitab? Helmik pöörised on aiapidajad ja aiandushuvilised täitsa pöördesse ajanud, viimasel ajal sai hullumeelsus, mida aretajad on teinud. Siin on kümneid, kui mitte sadu sorte, lihtsalt see värvigamma, helmik, pöörison, superpinnakate, sul pole õisi vaja aeda, signor, roosat tumepunast, pruunikat, kollast salatirohelist, niuksed mustrid on lehtedel ja iga aasta tuleb järjest hullemaid, jutumärkides muidugi. Ja arendajate töö ei vaibu. Ja see on väga tore. Lisaks sellele, et tal on väga ilus lehestik, kuidas ta talvitub eesti oludes. On üldlevinud arvamus, et helmik pööris on väga vähenõudlik, ei ole sugugi nii. Ühed tahavad olla varjus, ühed tahavad päikese käes. Nad kardavad põuda. Jaga liigniiskust. Pildi peal on sadevälja aiandustalu eesaed, kus on väga kaunis niukene, suur lapiline vaip, helmik pööristest. Nii sadevälja talu, kogu suvi võib sinna minna, seal on ka väike puukool vaatama seda imet, mida helmitööristega annab teha kevadest sügiseni ja mingit muret, kuidas nad talvituvad? No kui nad liigniiskuses jääb, et siis ei ole tulemas väga hea, aga siis tuleb neile luua vastavate vastavad tingimused. Ta tuleb aeda tuua, et päästa ennast lõputust rohimisest, et oleks mullapind kaetud ilusa lehevaibaga. Ja see helmik pööris. Ta on tulnud viimase ütleme 10 aasta jooksul, et varem seda väga palju pole jah, et orig, paar sorti, eks ole, mis levisid, siin oli hästi tumepunane. Aga just see on tõesti mingi buum olnud ja no aia sõbrad on ka täitsa hullunud. Jaga siis helmid pööriseloni, väga kaunid need sugulased, Tearellid, diarelid on samamoodi ilusad, et pidavat ilusad lehed on neil, aga nendel on ka meeletu ilusat õitsemine, et see nagu õievaht kuidagi sihuke õrn õrn hõljumine, nad õitsevad üle kuu aja ja siis see hõljub, see õievaht seal peenra kohal, et see on tõeline ime, meenutab natukene nagu stiil, just nimelt jah. Ja need forellid on ka suhteliselt siis ja enne meie aianduses seos, aga eks neid sorte tuleb ja aretajad mängivad muidugi kandelehemustritega. Nii etet. Varsti astub kannale Helvik pöörisele. Ja see on siis lill, mis saab hakkama ka poolvarjus või varjulises kasvukohas. Seda kõike peab täpselt vaatama, kuhu teda panna. Suuri mõjusaid laike saab ka Tearelliga tekitada aeda. Just see ta katab pinda. Aga siis kolmas tegelane autlemambisi pöörised, tema ei ole üldse loodusest pärit. Temasse on siis koondatud helmik, pöörise leheilu, jääderellide õisikud, aretajad muidugi mängivad ka temaga väga mõnuga edasi need lehevärvid ja lehemustrid ja nii et, et tasub tähelepanu pöörata oma aeda tuua selliseid taimi, mis väga paljudelt hoolt ei nõua, aga efekt on, missugune. Heli Russak Tallinna botaanikaaiast soovitab linaõisi neid, seda sinist linaõit lillepeenrasse, oma aeda, aga harilikust linast on ka aretatud ilusaid sorte, mida saab suvelillepeenrale külvata ja segudes kasvatada. Ja need ei ole juba enam sinise õiega heidan igast värvi, aga linal on ka väga toredaid teisi liike. Pisikuid. Mida kõike saab püsilillepeenar kasvatada, et ei ole seda igakevadist külvamise muret. Kollane lina püsib pilina Mägilina suureõieline lina muidugi suvelil üheks suveks. Jah, tema tuntum ja siis linaõis on ju väga armas lihtõieline ja värvid, armas, lihtne lillekene. Ja pärast talve on igasugust värvi, õis on väga teretulnud. Räägime veel viljavaheldus, sest meil on aiatarga saates sellest varem ka juttu olnud, mis tähendab seda, et kui ennem on olnud sul ühe koha peal maa vitsaline, siis järgmine kord võiks olla mingi ristõieline. Aga kui tõsiselt seda võib nüüd võtta, ütlen ausalt, et mina väga tõsiselt ei ole suutnud seda järgida, sest see küll väga paljud teised Väike-aeditud see nii väike, aga tuleb pingutada natukenegi, et sellest tuleb üles kirjutada, mis sul on ühel aastal seal kohal, kassasid sa just täpselt samast sugukonnast, ei paneks sinna natukenegi püüda selles suunas. Igal juhul see aitab jälle vältida mürke. Sa ei pea võitlema haiguste kahjuritega ja ka muld, kui sul muld on terve, siis on ka taimed tugevad. Ei tule neid hädasid, et sa saad hulga lihtsamalt hakkama tegelikult natukene pingutust. Kõige lihtsam on muidugi Pisa, teeksid endale näiteks neli kast, peenart ei olnud lihtsalt, on ka ringmäng, et siis enam-vähem oma neid liike, kultuure siis paigutad ümber täpselt samale kohale ei satuks. No natukenegi püüda selles suunas, no aga neid aia ausad, kus mul on näiteks jagad kartulid sinna ei tee ju ometi püsilillepeenart või see, mis mul on väga päikesele avatud maasikamaaja seakartulid ka jälle ei pane, hea maasikaga on üldse, kuidas maasikas lülitada sinna vaheldusse. Seda ma uurisin kaerakusagilt vastust ei saanud käsiraamatutest, keegi ei räägi sellest, ütleme, et kui mul on väike aeg. Mul on kaks maasikapeenart, siis on mingi Tootsi peenar kusagil, et mida ma seal vahel tal. Aga mind aitas Väino Eskla ja andis väga nutika nipi, mida nende maasikatega teha maasikas, öeldakse, et neli aastat, siis ta hakkab alla käima, marjad pole enam ilusad, siis tuleb ta teise kohta viia. Väino, siis nuputas, mida siis selle maasikamaaga teha näiteks võiks sinna külvata, mina planeerin, see aasta näiteks külvasin rukki. See on ju väga ilus, kui rukis hakkab kaasama ora, siis kuidas viljapead seal hõljuvad tuules ja siis on veel mitmeid muid taimi, mida võib siis seal vahepeal kasvada, sihuke dekoratiivne lapikene. Näiteks tatart võiks panna keerispead kurgirohtu dekoratiivse lapikese, noh, väike aiasse lapp ei ole ju suur, eks ole. Ja ongi muide niuksed näiteks rukkilapp on väga trendikas, rokist on näha väga paljudes moodsates aedades kui aiakujunduselementi, mingi teravili. Kust te saate rukki tera, mida see maha küll, no võib kasvõi tavalisest supermarketi riiulist leida ökorockis öko, nisu, mahenisu, mina kogu talve idandasin siin idandeid, nisu, idandeid. Väga maitsev oli. Kassidele tegin rohtu, ma võin ta külvata sinna peenral, väga ilus, haljendab ilusat sapp. Väga nutikas ja minu meelest ka. Ja siis oled sa pühendunud veel permakultuurile. Eelmisel kevadel käisime lilleoru koolituskeskuses permakultuuri praktilisel kursusel, kus siis õpetati tegema permap peenraid. Permakultuur seostub millegi imelikuga, mis asi see on, mis imeasi see on, keegi ei tea, väga kahtlane lugu. Aga tegelikult see põhineb lihtsalt talupojamõtlemisel, et seal on ka omad nipid ja nõksud, aga kõik on lihtne ja loogiline, näiteks nende peenarde puhul. Papi been on näiteks, kui on tihe murukamar, seda pole mõtet ennast vaevata kaevamisega. Paned sinna papikihi, paned viljaka mulla peale, paned sinna rohuniidet, kõdusõnnikut, komposti, suurepärane, kõik kasvab, mis mühinal alt ei tule umbrohi läbi, väga lihtne nipp. Tavad aiakujundajad on kasutanud näiteks juba ammusest ajast. Ma tean, et muru peale pannakse paks kiht ajalehte, ei mingit kaebamistega mässamist. Lihtne loogiline, orase juur, lihtsalt mädaneda mädaneb ära, ta ei saa ju valgust, ta ei tungi läbida, ei saa valgust ja väga ilus, väga lihtne, mõnusat kõik oma vana risu ära kasutada. Siukse makulatuuri, vanad papid, ajalehed. Teine väga heani on see, kuid peenar lilleorus seal nad tegid selle kõrvitsatele. Selle põhimõte on selles, et kaevatakse süvend sinna, siis pannakse kõik, mis sul on, vanad puidu notid, tüved, kõik sihuke vana risu, orgaaniline risu, mis kõduneb selle, nad panid kõik sinna alla, siis katsid seal kõdusõnnikuga siis parim kõike, mis kõduneb, mädaneb siis peale, viljakas muld. Siis pandi taimed ja siis veel multsiti, oli vist kõhuga. Ja siis see tohutu energia on, see oli tõeline aku, mis seal hakkas tööle, kui see hakkas kõik seal all kõdunema. Kuhik bilansis oli kõik soe, kuigi oli väga vilets või nagu me mäletame, niiske külm kõrvitsat sellest ei hoolita. Nii meeletu saak tuli, ma ei tea, kas nad võib-olla siiamaani söövad neid kõrvitsaid. Ühesõnaga, et selline väga hea nipp, kuidas sa saad kõik oma sodi ära kasutada, seal on mitmepoolne kasu, eks ole, saad sodist lahti, sa saad väga hea niukses, kindlasti sobib ka korgile, mis tahab sooja pinnast. Kuid peenart töötab ikka ikka tükk aega seni, kuni kõik need puu notid seal vära kõdunevad oksarisu. No kõik, väga nutikas tuletab meelde seda vana kommet kõrvitsad kompostihunniku kõrvale, võib-olla kaitsealal hulga vägevam kütte all väga Healikele kindlasti energi. Lilleoru aednik Marta Padrik ütlebki, et see, kui peenar ja papi pera töötasidki kõige paremini muidugi maasikatornid vanadesse nendesse suhkrupottidesse. See on ka hea nipp, et sinna saab ka ürte panna, aga see nõuab pidevat hoolt, et sa ei jäta neid kuivale. Kasvuhoonesse on väga-väga nutikas teha, nad on kohe seal silma all. Tehke järgi uus aiasaade jälle tuleval pühapäeval. Kuulmiseni.