Te kuulete Vikerraadiot. Algav saade elustab kaasmaalaste mälestusi 1940. aasta juuni päevilt. Kuressaare mudaravila ei saa siit ja suurebuna väitma. Täna 60 aastat tagasi kolmandal juunil 1940 andis marssal Timošenko kaitserahvaga võis särina käsu viia kõik Eestis, Lätis ja Leedus viibivad baasiväed tema enda otsealluvusse. Samast päevast täheldati Virumaal Vene pommilennukite tungimist Eesti õhuruumi. Me ei tea, kuidas dešifreerida neid kurje endelise märke. Meie riigijuhid. Igatahes ütleb peaminister Uluots mõne päeva pärast Tartus Tamme staadionil peetud kõnes. Meie oleme uhked oma esivanematele, kes kõige raskematel aegadel ei lasknud pead norgu ja ei kaotanud usku kaminasse oma rahvasse ja oma tulevikku. Nii nagu meie esiisad ja esiemad, nõnda tahame ka meie seista usus ja lootuses Eesti õigusse elada siin päikese all. Aga sel ajal oli juba Eesti idapiiri taha koondatud 160000 meest. Punaväge. 16. juunil Eestile esitatud ultimaatumis nõuti piiri avamist ja Eesti vabariigi valitsuse tagasiastumist. Eesti piirivalvurile jättis järgnev ärev kustumatu mälestuse. Ja läksime vahitornivahitorni üks 200 meetrit kordumis eemal Läks, mille vahitorni vaatasime, venelased olid juba valmistasid ette, seal oli terve. Tankikolonn oli, see ükskord on meil külas, läks läbi, tee läks Venemaale, seal piir oli muidugi vahel. No ja siis peaaegu iga viie minuti tagant jaoskonna näeb see 30 miili pelistas, kuidas olukord, kuidas olukord on? No ma siis kandsin ette, mis seal olija. Ja siis nüüd tuli, noh, see, kui see kuradi hooldi vaatama esitati, siis. Ma võtsin kõik metsad kaugemalt ära, panin ühe mehe koeraga ümber ümber kordoni teise küla otsa sinna piiri äärde. Et kui midagi on, siis anda märku tulistada püssidega. Ja vaatasime siis ära ja panin öö läks mööda, siis jaoskonna ülemale hommikul helistasid, et nüüd on rahu majas, et venelased on lubatud sisse tulla, minge piiride, võtke tankikolonn vastu. Mina vene keelt ei osanud, ma. Ta ei tahtke õppida. Ja. Siis läksin, võtsin ühe, reamees orav oli, võtsin selle kaasa ja läksime kaheksaseid spirile. Meile tuli siis vastavaks kella 11, maal. Tuli üks politruk, tuli vastasel viisnurka Köder ja kaks neli nurkalisin või Telliskivisilla õpete peal. Ja see siis ütlevad, et vot meil on niisugune asi, et meil on ühte valitsusega kokkulepe, et teie kordoni kohad tuleb üks tankikolonn tuleb läbi. Siiski ta mulle võtke piirduma, ma ütlesin, et minul seda võimu ei ole. No ja siis läks, helistas sinna kordoni, sealt tuli sapöörirüüd otsis augu sisse, sinna piiri, peale. Kelle sapööri see oli? Nii koitis seitsmeteistkümnenda juuni hommik, mis tõi Eestisse okupatsiooniväed. Seda ma mäletan hästi, siis oli küllalt kuiv suvi nii ja siis need maanteed, mille tolleaegsed maanteed ega nad asfalteeritud ei olnud, nad olid puht kruusateedel. Ja siis suur kontingent nendest väeosadest tuli jälle Petseri Võru, Antsla, Valga kaudu. Ja siis, kui need kolonnid tulid siis juba kaugelt Tolmupilv oligaid taevaalune täis tolmu, maanteetolm, maanteed meil oli küllalt kitsad ja küllalt kõveratega, meie maanteed ei olnud ehitatud motoriseeritud liiklemise jaoks, tol ajal oli rohkem paugu liiklemine. Ja siis ma mäletan, et vene ise nägin oma silmaga terve rida vene tanke ja sõitis välja kurvist. Seoukerdasid seal seal heinamaad raamikut ära ja sa annad, parandasid ja senikaua kui jälle edasi said. Ja siis parajasti tol ajal oli meil noorkotkaste laager, oli koik külas Saniust seal Koiva jõe ääres, Valga Kaagvere, Mõniste maantee ääres. Mina olin ka seal tegev noorkotkaste alal ja siis no siis, kui me juba nägime, väeosad tulevad, siis kiires korras organiseerisid autosid Valgast ja saime veel enne seda tulekut, enne kui nad sinna jõudsid, laagri ära likvideerida ja poisid ära kodus vaata. Siis ma mäletan, kui nad mööda läksid, siis inimesed tee ääres juba lähedal oli kohe nii juba pisar silmis. Tohutud kolonnid tulevad sisse. Samaaegselt vajus võõrväelaviin Eestisse Komarovka Narva suunalt. Ethel palli kasarmus olime. Meil oli kõik Saksa Saksa Saksa autod, saksa tankide kahur, kõiguid saksa tehnika, tehnika tuli, kõvasime, viidi meid järgmise aasta kevadel. Kurna laagrisse, viidi meid. Ja, ja siis, kui 40-l aastal see päristuse sissetulek oli siis oli ta laagris meie kõrgemad ohvitserid piis minema hommikul neljaks vene piiri peale piiri alama. Ja nemad läksid nii täpne saksa kellavärgi sinna. Aga Iisaku kirgi juures tulid vere tankis vassima. Vaat. Üks pilt, mis mulle täitsa selgest selg, meelejad, oliks leitud ots, olime laagris uhke välimusega. Rühikas hoovist seal oli ja õhta. Iga aasta oli lipu langetamise rivistus. Siis loeti ette sõjavägede ülemjuhataja käskkiri. Et kui venelased nõuavad relvad ära andis, siis peab, peame kõik rõivad ära anda. Ja huvitav oli see lito otsesemalt, nagu vajus kokku. Kui sügisel 1939 võis ehk hellitada pette lootusi kõigest 10-ks aastaks sõlmitud baaside lepingust mille järelbaasiväed pidanuks lahkuma siis nüüd juunis 1940. Need lootused kustusid. Igatahes väga-väga vilets oli meeleolu. Riik on nii otsustanud ja baasidesse tulevad et 10-ks aastaks ja nii oli seal leping tõtt ehk lähvad minema ja ja mis seal ikka, et keeruline olukord oli sõda. Ta ja et midagi pole teha ju seal, nii peab olema, nii et me olime küll meelestatud kõik selle vastu, mis toimus, aga iga hetk või ka võõrad võõrad tulid ja, ja millised veel. Juuni keskpaiku. Et vene punaarmee okupeerib meie riik. Ja mis selgus, tulidki, tulidki okupant ratsiooni väed Eestisse sisse. Jumal, need, kes tulid võrusse, ma tean seda. Järgmine hommik õhtul saime teada, et hakkavad tulema, järgmine hommik oli jäänud Võru jaamast siukse ešelon. Peatuma ja siis jooksid jaamast linna, saab umbes seal kaks pool kilomeetrit jooksid vene poisid, meie tänab meie minu majas just oli nurga peal kauplus ja jooksid sinna sisse, kes ostis siis seal võid seal 100 grammi või 200 grammi nagu paberi peale pandi neid ja siis lakkusid seda võidia jooksid jälle jaama tagasi. Keegi kuulis, et noh, et võid müüakse Kaasani üliõpilasteks me neid kutsusime ja pesemata ja need olid siis nähtavasti vene. Seitsmeteistkümnes juuni 1940 Tondi kasarmute ees sõjaväe ühendatud õppeasutuste asukohas. Sellest on mul mälestusi väga palju, mida mitte ühe ega kahe sõnaga ära ei räägi. Vot ma pean ennem rääkima sellest, et meil olid sõjakoolis lõpueksamid 40. aasta maikuu lõpus. Neid oli väga palju ja need tulid küllaltki rasked. Seepärast, et see aine hulk, mis tuli meil aasta jooksul lühikese ajaga läbi võtta, oli tohutu. Juba hakati tegema väikseid ettevalmistusi laagrisse minekuks. Mina töötasin kohakaasluse alusel kompani kantseleis, ma oskasin masinkirja. Ja mina kirjutasin mitu korda välja Nõukogude lehti, kus nõuti täis lahinguvarustus tervele kompaniile. Kui meil oli see eeltöö tehtud, siis see oli vist seitsmeteistkümnendal juunil 1940 Anti Järve jaama ette terve suur ešelon. Ja sinna me laadisime selle varustus ja kõik peale. Kui me saime selle varustuse kõik ilusti peale siis tulime kompaniisse tagasi ja magasime rahulikult ära. Aga hommikul oli äratustund aega varem. Meil oli tavaliselt äratuskell kuus hommikul, aga siis löödi kell viis maast lahti. Kokkadel oli juba toit valmis tehtud ja me käisime kohe hommikusöögil, tulime tagasi, siis anti korraldus kõik lahingrakmed korda teha ja panna valmis ešeloni peale minekuks. Me teame, et sel päeval valgus punaarmee üle piiri. Kas ohvitseride ilme ei reetnud midagi? Ei, meie ei teadnud mitte midagi, keegi mitte midagi ei ütelnud. Meil oli nüüd see teadmine, et nüüd lähme kurtlase kaheks kuuks laagrisi, nii panime rakke, et selga ja korrapidaja võttis täis lahingu, rakmetes terve kompanii voodite vahele koridori paigale. Me seisame paigal, seal ootama, ei, mitte midagi. Tuli kompanii vanem ka, kiiver peas, gaasitorbikvöönd tuli, vaatas korra üle, kas meetonkeid hakkamas ja läks jälle tagasi. Et see aeg venis natukene pikali, anti meile käsklus vabalt ja võite istuda iga voodi ees soli taburet ja mõistusime sinna. Tabureti leia, jäime ootele. Aga muidugi täisvarustuses ranits seljas, piss kõrval. Edasi juhtus nii, et kompaniikorrapidaja andis käskluse püsti, valvel, nagu tookord käis ja sisse astus kompaniiülem major sild. Ta ei läinud mitte oma kabinetti, vaid tuli kohe läbi kahepoolsete klaar uste, mis lükkas kõrvale väga morni näoga. Ta tuli rivi vahelt läbi, käis ühes otsas ja pani käed selja taha ja jalutas teise otsa, läks klaasuste juurde, keeras seal ringi ja andis käskluse kompanii rivitult. Meretulise käsitlus võrdlemisi ootamatult vahtisime üksteisele otsa ja ei oskanud nii aru saada. Mis nüüd selle käskluse taga võis peituda. Aga ega meile mõtlemiseks palju aega ei antud. Siis hakkas tulema käsklusi ja korraldusi üksteise otsa, ütleme nagu Vändrast saelaudu. Kõigepealt võeti Company paigale ja saadeti järve jaama kus algas eelmisel päeval Esseloolile laaditud varustuse ja sõjatehnikamaa laadimine. See toimus kõigepealt üks korraldus lõppes, teine algas, jällegi kästi kõik omad isiklikud asjad kokku panna, kappidest välja võtta ja voodis voodile kokku siduda tekkide sisse nime napakas külg. Kui need asjad korda said, siis algas terve õppeasutuste ärakolimine. Mina kolimisest osa ei võtnud, kompanii vanem tõmbas mind oma juure kantseleisse ja siis hakkasime oma varustust ära vedama Tallinna linna. Selleks oli saadetud väga palju veomasinaid ja isegi punaseid mootori buss, terve õu ja see õppeplats oli täis neid. Mina kukkusin ka ühe veomasina peale, kus oli meie kompanii varustus. Pea ja sõitsin ninna. Nagu jõudsime masinaga sõjakooli väravatest välja. Tervese täna kasarmutest kuni tondi jaamani mõlemat poolt oli tihedalt täis. Vene sõjavägi, küll autosid, küll hobuveokid, aga tanke ma ei näinud seal ühtegi. Kas teile nüüd kolimise põhjus selge? Nüüd oli meile juba selge, kõik meile öeldi, sõjakool peab ära kolima linna, siis oli meil selge. Aga need ei olnud enam niisugused mehed, nagu meie olime harjunud nägema. Ei olnud enam mingisugust viisakust ega sellist korrektsust. Nad seisid väljakutsuvat nägudega tee ääres käed, püksitaskus Plotski hammaste vahel, juuksetutid pilotka vahelt väljas ja mundrit mäe määrdunud ja tolmunud, nagu oleksid pidanud mõne suure lahingu maha. Ja nii mäletab seda päeva punaarmee tulekut tondi kasarmute esse seal naabruses. Elanu. Siin neid maju veel ei olnud, need praegu siis olid tühjad aiamaad, siin olid aiamaad ja sinna vastava tonditänavad olid liivaluited ja siis, kui nad tulid need kasarmud üle võtma, siis oli niimoodi, et need soldatid olid kõhuli, sellel liivaluited pealpüssid ja kuulipildujad olid suunatud vastu kasarmuid ja seal tagaaiamaadel, seal oli veel nende arvu ei oskagi öelda, see oli kõik roheline nendest soldatitest ja siis ootasid parajad aega, millal see kasarmud tühjaks tehtud, teatud tähtaeg antud, see tähtaeg oli nii kiire antud, et Eesti sõjavägi ei jõudnud sealt mitte midagi ära vedadagi, need jäid kõik sõna kätte ja siis, kui see tähtaeg kätte jõudis, siis tohutu mass väravad tehti lahti ja voolas kõik sõna kassa koogi sisse. Tallinnas Juhkentali kasarmutes asunud sidepataljoni meeste tähelepanekuid. 16. juuni pühapäeva õhtu oli meil parajasti ja väga ilusad ilmad, nagu nad enne sõda olid põuased, suved olid meil rahulikult, aknad valla, istume ta äkki vaatame nagu päris rahulik ei ole, et garaazi uksed lahti ja tsiklimees sõidavad, et kurat, markitakse sõitma, eks ole. Ja just selle telefoni keskjaamas pärast saame teada, et lähevad ohvitserid järele. Ja nii see asi Unigi õhta peame veel seal, loen loendust ja ka ei ole veel midagi teada, enne kui kell 10 siis raadiost ütleb, et tähelepanu, et umbes tunni aja pärast avaldame riiklikult tähtsa teate. Ja kell 11 tulebki teadet ja 1000 leppisid kokku, et Nõukogude väed tähendab ta on punaarmee üksused, tulevad Eestis, aga ka Tallinnas ei olnud meile selge. Hommikul juba küljes tuleme, vaatame, mida teeb taevas juba esimesed lennukid lendavad, tegid katust, esimese tulid kõrgel ja siis tulid juba madallennul tulid vall esilennukid maalsus suures kaares miinisadamas. Oli kõik niisugune nuga ärevil, aga me ei oleks nagu päevakorra kohaselt edasi. Marsime siis õppeli õppustele ja vaatame, et seal oli 10. pataljonides sidepataljon Joalt mäe pealt paistab juustu. Kas need mehed seal kolivad juba ja eks meil, Joosep käskjalg järel, et tuleb tagasi minna ja õhtuks peavad olema ruumid tühjad. Aga muidugi kahju oli, meil olid väga head seadmed, olid, eks ole, ja kõik toitekaablitest toitekaablid, et saada kätte need seadmed, tuli kasvõi kirvega purufelduda. Õppeklassidest saame kolm õppeklass oli raadio ja Rafia telefoniklassid. Modolisse lood ja õhtuks kell seitse oli meie siis asi paigas, olid ruumid tühjad. Kell seitse. Grupp ohvitsere, Reino kapten Rein Loli kompaniiülem. Seisame hoovi peal, sal kuuleme, kui üleval pildil keel hakkab teat, mootorite põrin, hakkab tankroomikute lõgin. Kõik läks nii vaikseks, ümberkaudu liiklus vaikival Burbaigus maha. Esimene tank, siis tuleb juht, antaks luugid kinni, kobamisi tuleb mäest alla. Keerulises orienteeruda, siis sõidab üle tee auto, tankide rügement oli teisel pool teed sõitsid sinna väljakule robinal tulema, 15 minutiga oli väljak soomukit täis. Asin reinu seisis nii mõtlikult, oli vabadusse aegne ohvitserina oli paha, oli vaadata, kuidas tulevatel. Suvi 1940 Jägala laagris, kus tulevased eesti ohvitserid olid saamas viimast lihvi 1940. aasta suvel me olime Jägala laagris seal üks vana tuntud suurtükiväele laager mis ta oli seast Jägala jõe sillast umbes poolteist kilomeetrit maa poole. No vot ja seal me siis olime sel ajal ja lõpetasime just parajasti oma olime õppelaskmised juba ära teinud. Ja juunikuus. Me olime seal laagris, no ühesõnaga nagu öeldakse, otsi kokku tõmbamas. Ja siis. Siis juhtus niisugune asi, et ühel päeval levis niisugune kuulujutt või kõlakas, nagu öeldi, et Vene väed tulevad Eestisse sisse. Uut Leningradi maanteed ei olnud, oli see Vana-Narva maantee, hakkasime kuulma sealtpoolt nihukest mootorimürinat ja igasugust imelikku klõbinat ja meil oli keelatud laagrist välja minna. Päev varem oli antud kindlal korraldaselt, keegi ei tohi laagrist välja minna. Meie püssid millegipärast, mis olid, seisid seina ääres püramiidis. Kõik kõikidele panid tabalukud, et tähendab, niisugune pikk raudlatt käis üle, panin saba, lukud, heterorelvasid, ei tohi puutuda, relvadel lukustatud laagrist välja minna ei tohi. Aga noh, muidugi, ega siis, kes siis nii täpselt sellest keelust kinni peab. Noored mehed nagu me olime siis nii väikese grupiga. Mõtlesime, et lähme, vaatame, mis imet sa siis oled, võib-olla tõstelt pula vägi tuleb. Noh, ja siis me läksimegi sealt otse läbi metsa, ei olnud kilomeetritki minna, olime seal Jägala vana kivisilla juurd lähedal natuke maad muidugi eemal ja siis nägime siis nad tulid. Muidugi mõned mingisugused tankid lõgistasid, seal siis vahe aeglaseks, läksid nagu matuserong. Peale jälle marssisid, mõned ruudud või kuidas neid nimetati või ja siis tuli jälle mõni lahingmasin või tähendab veoauto õieti, mis need olid tol ajal ju kallikesed võrdlemisi kiviaegsel. Ja siis jälle mehi, siis jälle tank seal lõpmatu vooluna, me vaatame pool tundi või kolmveerand tundi ei otsa ega äärt. Ja muidugi, mis meile kõige rohkem nalja tegi, oli see, et nad, need jalamehed kõndisid nagu pardid, pardid täpselt kahele poole, kogu aeg kõikusid. Ja niimoodi ühe selg oli peaaegu teise kõhu vastas kinni, meie rivi oli hoopis teistmoodi ja imelikud mütsid olid neil peas, niuksed, nupud, nupud olid pealae peal ja siis pilotkad ja meil olid need, võtame siin võõrad asjad ja need mehed olid ise kantselt imelikud allid kujud, kõik tammusid niimodi monotoonselt rütmis ja võrdlemisi süngeks võttis. Ja mõnel mehel olid isegi pisarad silmas. Omavahel hakkasime rääkima, et see nüüd küll poisid küll Hiaadi tähelda, mõtle, kui palju neid tuleb sisse, et segu tähendama pead. Kas ta tõesti nüüd siis võtavad meie väikese maa ära? Aga üks päev läks mööda, kui sõitis kohale tolleaegne sõjakooli ülem Kolonelleitnant Soodla. Selleks et erakorraliselt kiiresti anda meile kätte diplomid, tunnistused sele koolikursuse lõpetamise kohta tavaliselt tseremoonia toimusid ka Tondil, nii pidulikus rivistuses, aga tookord rivistati meid kohe kahurite ette kiiresti ülesse. Soolal oli väga kiire, loeti nimed ette antitunnistusest kätte. Ja see oli vist viimast korda, kus me teda nii hardunud laulsime. Soodva käis rivi eest läbi, vaatas igale mehele silma sisse ja poisid, meil seisavad ees suured muutused, olge tublid. Olge eesti meeste väärilised. Eestit tollase kaitseväe eliitüksus Kuperjanovi partisanide pataljon paiknes Tartus. Seitsmeteistkümnel juunil, kui need, kui täis okupatsioone oli, ühesõnaga, kida poolt sisse tulid, ei mäletanud kuupäeva, millal meid kasarmust välja löödi, olidki järgmine päev või 21. sajandi kolm tundi aega löödi meid Kuperjanovi kasarmust, Värnitud puitbarakid raudtee ääres puitehitised, meie asukohaks määrati ajutiselt, ühesõnaga Riia maanteel olev see poeglaste gümnaasium, kolmekordne kivihoone. Ja major Margus, tegin niivõrd kiire liigutuse, seal, organiseeris sinna terve rügemendi relvad, lahinguvarustuse ja laskemoona. Igaks juhuks igaks juhuks jääksid igast pataljonis, tähendab ühesõnaga mappi korra piisama rügement. Ja siis ma olin tõesti hämmeldunud nendest relvadest. Kõik tuttuued, Eesti arsenali valmistatud vintpüssid püstolkuulipildujat 80 millimeetrist miinipildujad ja Madsen, Madsen, kuulipilduja. Ja muuseas, niisugune huvitav situatsioon sealjuures. Kõrvas oli üks lõuna pool jäi üks niisugune, selle maja enam ei ole see individuaalmaja. Seal olid niisugust rombikujulised pööninguaknad kõrval ja kui ma sealt oma sate uuesti välja läksin, siis natuke maad eemal tuli sealt, eks muid poolios ringi ja siis, et kas te teate, et teid valatakse. Et meil nüüd punaarmee ohvitser sinna üles hoiate kogu aeg pilgu peale. Ja siis, kui meil käis autost mahalaadimine autolt mahalaadimine, kõige kiirem on see, kui tehakse niisugune kett. Vastme seisab vastastikku nägudega jäänud laskemoona kasitlevad. Nii et käest kätte muidu läbikast kasti järgi muidugi tassima see läbini tohutu kiirusega, siis kui meil oli laskemoona mahalaadimine, relvade mahalaadimine, siis seal akna peal olid neline pardinokaga mütsi, kes 11 ära lükist pead, ikka vaatasid ikka põnevusega, mis, mis sealt läheb. Lugesid kaste, siis lugesid kastia ja terve see koolimaja kellersi pandi siis püssid, haki kõik need alused toodiga, äranid läks kompaniide, kaupasid kompanii, kompanii ruuduseid, kompanii püssis Reoloogikoos kompaniide kaupasid ära paigutatud. Nii miinipildujaid, kuulipildujaid. Kümneid tuhandeid relvi oli veel ka kaitseliitlaste käes lihtsalt kodudes üle Eesti. Eestlased olid tollal tõega relvastatud rahvas. Eestisse tungiva okupatsiooniväe üks karmimaid vastu vaidlemata nõudmisi oli 48 tunni jooksul relvad ära korjata. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt. See tähendas kaitseliidu des armeerimist. Ükskord kutsub Paddar ülem, saadab sõna õppuse juurest, tulgu tema juure sinna. ETV, Värnik, pange hakkama, teil tuleb minna Ahjale Kaitseljudi likvideerima. Ja nüüd minge kohe adjutandi juure toannafel juhtnöörile. Adjutandi juur ütleb sedasama toitmine koloneli juur, kolonel annab täpselt juhtorit. Lähen koloneli juurkabinetti. Teate, mis on teile usaldatud niisukene? Disja raske ülesanne. Et teie lähete Ahjale kaitseliitu likvideerima, vanadele auto, sõidate Kuperjanovist, Lewiselt antakse mehed teile peale ja siis lähete sõjaringkonna staapi Barclay taga aru maja praegusel ringkonna staap kolonel Rasmuse juurde annab siis volitused ja juhtnöörid veel. Et noh, eks see päris juht siis on teie olete. Tummaks, kurat, niisugune ülesanne kaitseliidu malevad likvideerima sinna seal kapten vähemalt pidanud olema. Vanemseersant kurat, see oli jube Seer. Seal käskudega, seal meil seal sõjamoodus oled, meile vastu sai hakata, kui käsk anti meile Tõdimblissati ütelda just nii ja ja, ja aga siis mina, isand tänaseni aru, mis vis Victor vigur see oli, et et ohvitsere sinna ei saadud. Noja lähen sinna, võtsime lihtsalt Borjaanamast ja sõitsid sõjaringkonna staapi, ahnuse juure sõira ei peal ja samasuguse jutuhotellil usaldatud raske ülesanne. Ja et, et nüüd sõidad volituse ja, aga katsume kõrvalteid mööda saeta, praegu punaarmee üksused, kogu aeg voorivat sisse ja autojuhiga räägitud, mina ikka mind kõrvalt ei jätku. Paneme kahtlike seda Räpina maanteed, kogu aeg tuleb Vene vägesid vastu, tuli jalamehi, kõld tuli suurtükkide ja, ja, ja siis tanki ja nemad hästi meist välja meesti nendest ja läksi vahi alla, mis ma jõudsin Ahjal umbes lõuna paiku. Ja järgmisel päeval kell pool 12, ma pidin ette kandma Asmuseletum likvideeritud. Lähen sinna, muidugi kaitseliidu liit oli seal kõik, küll autode hobustega relvi ja laskemoona toomas. Seal suur magasiait, endine rahva ja mis ta seal soli tont minu käsutuses siis need olid suurtükid ka. Sellepärast suurteks väelane pidi olema. Hakkame seal vastu võtma relvadega seal midagi ja ma isiklikult pidin kirjutama kõik need saad leed, nendel olid need blanketid juba saatelehed olemas ja ma isiklikult pidi kontrollima need relvanumbri järele, pidin kõik kirja panema. Jah, ja no relvadega seal midagi selleks käik. Aga laskemoon, mis oli kastides, noh, 300 padrunit sees oli teatud kastid, need olid lihtsalt loed, kassid tere teada, padrunid on advasse lahti, padrunid. Ja mina ei tea, kui palju neid võis olla tuhandeid toi, mis tuhase miljonid sõnad, et ega ta seal midagi seal ja hakkab. Ma ütlen teiega. Käidi lugevakas, loeme kaks päeva, kurat, kes loeb need ära. Ja, ja mina lähen helist Laasmusele, et mis Askus ütleb, et mina ei oska sellega midagi peale hakata. Et tehke, mis te tahate, mina ei osale mingi nõu anda, aga kell pool 12 kandke mulle ette, see oli midagi, ma mäletan nii õhtu hilja või öösel kunagi, nii et tema kogu aeg seal telefoni juures. Tehke, mis te tahate aegagi kell pool 12 katkema pöörle. Ütlesin meestele, nüüd ei aita muud midagi, et ühte kasti loeme sisse ära, kui palju läheb, hakkame mõõtma nagu kartulid ja ja niiviisi. Ja nii sai tehtud ja lõpuks sain siis varemgi valmis, kui pool 12 päeval. Ja siis läksin, kandsin Eteet, kaitseliit on likvideeritud ja seal oli siis ja toodi erarelvad ka, toodi sinna veel. Kaitseb liitlased, protesteerisid kõvasti, aga seal on ülejäänud suure tulemus on teil ka kaasas, üks ütles, et nendele ta, mis te vaidlete, et meil ei ole siin midagi kaasa rääkida, eks kogu see toomine oli vastu tahtmist. Jah, õigel ajal on see kõrvale ka, läks. Jah ja seda imestan ise praegu, et mul oli nii palju julgust, et ma kuratamise mat nool hea, kui see välja tulnud. Ja seal oli nendele staabihoone ja elas ka seal ülemusi ja ükskord kutsuvat minut. Kuulge, tulge sinna, et meil on õhtu seal, sööme õhtust ja ma läksin ka. Ja, ja, ja siis ütlebki, et lõpsistleme, kuidas on need, kes saakseks, kast padruneid. Malli saab ja sokutasin ja mina ei mäleta, kui ta Moody mani äraselt, eks massaa, nii et need mehed pidid, nägime, sõduritki, seal vallus olid ja et mul pärast mõtlesin hiljem, et kurat hulleli, et et seoses makstud minu kui väljast olnud minu päevasele. Jah, sokutasin ära ühe kasti. Nojah, ja siis, siis seal see kaks nädalat kestis, mul see valve seal ja, ja siis kahe nädala pärast siis tuli kapten, vot see tuli sisse pidama, ümberpöördult oli siis jah ja siis manniga sealgi lõpp, päraviidi veeti autoga ja suurtükid muidugi tulid rakendid viisid suurtükid ära säält ja jälle suutelised ka neil olemas ja suurte laskemoonaprotsess oli ju varruka sees vene vägi, Vene väed ka. Ja, ja seal sisse minnes pargi nurga hääl kohe rääkis üks viis, kuus ohvitsere oli, noh, teestik neli, viis meetrit kõrval. Kui ma läksin, mul portfell käes, sihukeses antis Võrno, mulla, käedki kõrvaaria, maga, võtsin vastasesse ja. Ja mis siis oli väeosaga teised väeosad, kõik aeti minema, oli kaks tundi aega antud, lahkuda kasarmutest ja mine kus tahad, aga meie koloneli oli nii kange mees seest lähe välja ja venelased olid seal pargi Alükaga pargialune oli, oli täis neid tanke ja ja siis oli niisugune nali olnud, et tunud nõudma prantslane käest pajastajatelt ja et et mehed ei tule välja kasarmust. No miks nad ei tule, need ei tule. Minge Tiia isi, vaadake, ajarelvad ka on muidugi relvad on. Ei lähe meile ei meeldi, ei näe. Aga lepime kokku, et andke osa kasarmud nendele sest lepiti, kokku anti üks tiib ja nii elasime seal siis nii kava kui. Nii tuli siis elada, kolida ja elamist koomale tõmmata. Peagi tuli osata siiatulnute keelt ja õppida tundma nende kombeid. Siis oli sarnane asi nagu venelastega oli esimene kokkusaamine, juhtumine, sarnane, halb oli seal Tartu ja siis minu koduteel oli. Ma käisin, isa oli metsavaht, vedasime talviti puid ja sai raha teenida, ostsin endale esimese käekella. Ja siis ma tulin 40. 40 tulin koolist koju, sealt mööda seda maanteed ja venelane tuli rattaga vasta, nad olid meie metsa, olid metsalaagritesse, esialgu Tartu, tulid seal. Ja siis oli tuli, küsis Eskolkovreema. No meil koolis oli juba vene keelt, siis õpetati natike, sain aru, hakkasin vaatama, nagu kella vaatasid, nialise Kell läinud. Ema tasku ja võttis käest kinni ilusti ja rabas, võttis ära ja pani minema. Sest see oli nii nagu esimene tutvus nendega oli. No ja siis hiljem ma muidugi nende seal hakkas juba, ma mäletan, isa tuli, vandus, metsas oli võetud puit suuri palke rinna kõrguselt maha ja ikka kõik sarnased. Sarnased asjad, mis meie külas nagu varem võõrad olid, hakati juba uksi lukustama ja ja huvitav oli see, et koerad ei sallinud neid millegipärast. Meil oli kaks koerani kodus ja nad olid enam-vähem külarahvaga, kõik nii sõbralik, tehakse nagu venelased. Venelaste laager oli metsas, elasid nakkus, mõni ohvitser või kes sinna tuli, need käisid, nendel oli soldat ei saanud ringi liikuda, see oli kinnivid. Nagu siia tallu tuli koerad hirmu kinni pane muidu koerad maha murdnud. Ja millest nad südame, millest see tuli, ei tea. Mis asi. Ei tea jah tõesti, miks see asi nii oli. Aga selgemaks sai kõik aja jooksul, sest oli alles suvi 1940 ja näha olid vaid esimesed õied. Ja Hanastaminesi see, see kõik pani mõtlema. Ma tean, kui need Vene sõjavägi sisse tulisid, osa tuli ka Põltsamaa kaudu. Ja siis inimesed läksid nagu kõrvale, et nad saaks vabalt läbi venna. Ja siis meie elektrijaama mehed, kes seal siis olid valves ja mina vaatasime aknast, kuidas nad seal siis üle silla läksid. Elektrijaama juures oli veekraan, puhas Põltsamaa vesi ja sealt paljud inimesed viisid omale koju vett. Joomiseks oli seal gruusia värk olemas ja venelased jäid sinna silla peale siis seisma. Soldatid olid seal peal ja tulid ka jooma, sinna. Aknast vaatab üks tähendab elektrijaama töölised, mäe teel jalgrattad ka kaasas. Tore läksid minema ja siis, kui olid nad läinud. Mees hakkas koju minema, tema ratas olid ka läinud. Ja ta ise nägi ja mina ka nägin, kui ta tõsteti auto peale. Ja siis nemad läksid Põltsamaalt edasi kilomeetrit kolm seal metsa vahel, seal nad siis panid ennast laagrisse, aga õhtul tulid tagasi. Siis näidati meile seal lilli metsapargis tõmmati see ekraan ülesse ja siis nende aparaatidega. Meile tundus nii naljakana. Valgust oli ju parasjagu sel ajal ja kõik oli niisugune, kollane, aga vändati hoolega. Kui hilju nad seal siis juba hakkasid seal nagu rahvaga kokku saama, kõik siis oli, igal pool oli oma politruk, oli seal, siis need käisid seal siis nende koosolekutele õldsama. Selles suures pargis oli siis ka üks rahvakoosoleku ja siis seal peeti siis kõnesid. Ja siis kõnelt ikka niimoodi, et vaata, see nõukogude võim, see on ikka niisugune, et see enam kunagi ei lõpe. Aga üks kõneleja siis ütles, et et vähemalt 200 aastat kestab ikka. Aga siis ma mõtlesin, et aga siiski lõpp tuleb.