Kui kogu rahvas Lähenemas on juba märtsi lõpp ja kombe kohaselt peaksime rääkima sündmustest. Kevadkuu lõpus 40 aastat tagasi. Me astume koos kuulajaga kõigepealt siiski veel veebruaris 1944 üsna selle kuu algusse. Ja seda sellepärast, et see on meelde jäänud paljudele eestlastele, kes rasketel sõja-aastatel elasid ja töötasid Nõukogude tagalas. Vale oleks öelda, et ootamatult seda oodati pikisilmi. Hakkas siis õhus olema reaalse kojujõudmise hõngu. Suure kaasaelamisega olid kuulatud Nõukogude informbüroo teadet rinde jõudmisest Narva jõele. Seal on ju koduvabariigipiir. Tundus, et veel vaid üks hoovõtt ja koduuks ongi pärani. Elevus oli igatahes suur, kui veebruari alguses hakati hulgi komandeerimis tunnistusi välja kirjutama. Sihtpunkt oli kõigil üks ja see sama. Ja oktoobriraudtee juhtkond leidis mugavaid klassi vaguneid eželoni teks, mis eestlasi Neevalinna sõidutasid. Olen küsitlenud paljusid, kes noil päevil selle teekonna ette võtsid. Missuguse meeleoluga siis Moskva Leningradi vaksalis vagunisse astutud. Vastuste sõnastus muidugi on varieerunud, kuid mõte on olnud ühesugune enam-vähem niisugune, nagu selle sõnastas Eesti raadioveteran Rose Toom, kellele see sõit tähendas tegeliku raadiotöö algust. Nagu peamine, oli ikka see optimismi tunne. Kuidagi tundsid, et nagu oleks hästi palju jõudu ja et tahaks kohe nagu kiiresti midagi veel niiskust teha, et kiiremini koju jõuda ja. Sõit Moskvast Leningradi oli paljudele tagalast tulnutele esimene kokkupuude konkreetsete sõjajälgedega. Nendest oli loetud ja kuuldud, kuid oma silm polnud neid nägema jõudnud. Nüüd aga raudtee ääres Kalininist peale varemetes linnad ja külad, haavatud metsad ja ülestustitud maa. Vaguni aknad olid uudishimulikele pilkudele omamoodi ekraan, mis tegi sõjakoledused käegakatsutavaks. Aga kui taheti veelgi lähemalt näha, sellest võis sugeneda põnevat seiklustki, nagu juhtus Rose Toomil ja tema kaaslastel Tihvini jaamas. Tahtsin lihtsalt näha seda kohta, millest sõja lusta, sageli räägiti ikka mitme inimesega, oma vagunist läksin maha, sinna difini jagama, seda vaatama. Muidugi jaam oli väga purustatud, jaama ruumid olid puupüsti täis, sõjaväelasi jaamas seisid ešeloni kuidagi nagu selle siis ei pannud tähelegi, et, et meie rong oli vahepeal hakanud vaikselt liikuma ja kuigi me jooksime nii kuidas meil jaksu oli. Järele me jõudnud talv maha olime tulnud nii mõnely olnud, kindati kätte tõmmatud. Külm peataolek, mida nüüd teha. Siis pöördusime jaamakorraldaja poole ja rääkisime äramis, mehhiklaste juhtunud pitasaks oli Heino linnuse oli. Siis oli veel üks haavata saanud vigastatud jalaga vanem mees oli meiega ja mina väga kiiresti lahendati sealtifynisse olukord ära, meid pandi lihtsalt ühe sõjaväeešeloni selle Faguni platvormile sinna ja, ja öeldi, et teatatakse ette. Ärge kaotage pead, kõik läheb hästi. Ma ei ole nüüd muidugi päris kindel, et kas oli Volhovi ja aga võib arvata, see oli üks 18 suur sõlmjaam. Ja sealt siis maha läksime maha, vaata meie ešelon seisab ees, ešelon oli sõjaväe valve all ja meid ei lastud kuidagi sinna Fagunile ligi. Aga läbi vaguniakna nägime meie vaguni ülema salongi nägu ja siis valvurile ütlesime, lehvitasime ikka, viibutasin neid käsi ja tema tuli siis uksele ja ütles valvuritel, et need on tõesti meie inimesed ja meid võeti peale. No sellest ma ei räägi, missuguseid sõnu meile peale loeti, selle tembu eest, millega me hakkama saime, aga aga noh, kuni Leningradi jõudsime, siis oli kõik see asi juba nagu unustatud ja. Jah, õppetundi on ka teinekord vaja. Üldiselt aga sõideti ülendatud meeleolus, kuigi mugavatest vagunitest hoolimata liiguti edasi üsnagi aeglaselt. Eesõigus oli siis sõjaväeešeloni del ja mis siis Leningradis ees ootas jutujärg helilooja Harri Kõrvitsale, kes siis oli kunstide valitsuse leival, seega Johannes Semperi käe all. Mäletan, ma saabusin üheksandal või 10. veebruaril Leningradi ja siis elukohaks oli määratud oktoobri hotell. Läksime sinna ja seal, kuna võsksed noored vene tüdrukud kandsid välja voodeid ja muud varustust oktoobri hotellis, mis oli sõjapäevil varem blokaadi ajal olnud haiglana kasutusel. Ma küsisin, kas kõik frondi heaks nad vastasid ei, kõik eestlaste heaks. Ja nii saimegi meie oma esimeseks elupaigaks, kaks. Mis ka jäi, kuid esialgu ainult mõned korrused, elasin alguses üheskoos Mart rauaga, hiljem ärni hiirega ja saabus ka Gustav Ernesaks ja siis saime meie kolmandal korrusel milles me siis elasime koos kuni saabumiseni tagasi Eestisse. Ja Leningrad, kuidas linn välja nägi, nende silmis, kes tema kannatustest olid palju kuulnud. Esimeste Neevalinna saabunute hulgas oli tolleaegne valitsuse liige Hendrik Allik. Kui võrrelda Leningradi 41. 44. aastaga, siis muidugi muutus oli palju. Juba siis olid mitmed tänavatele ehitatud barrikaadid, aknad olid seal kaetud paberiribadega. Mitmel pool olid nii liivakottidega ühte teise objekte kaitstud. 44. aastal, kui me tagasi pöördusime, Naši sele linn muidugi juba õige kõvasti kannatada saanud kõigepealt selle tõttu, et inimesi oli teatavasti väga palju, sorry, seal blokaadi ajal teisel välja rännanud need Leningradi jättis võrdlemisi tühja mulje 44. aastal. Kannatada olid saanud käiga palju maju, rikutud oli tänaval elektriliine ja kõike muid näärtus. Puumajad, neid oli väga palju, oli lihtsalt maha kistud ja kastatunud. Tule puudaks. Seega raskesti haavatud Leningrad pakkus kodu poole pürgivatele naabritele kõike mis ta nendes oludes suutis. Seda oli tublisti rohkem, kui ta suutis siis omaenda elanikele pakkuda. Aga niisugune on juba tõeline vene külalislahkus. On sinus haavatute sisemine uhkust ja kangelase rahu kindel arm. Sa võitleja, kel järsku saabunud puhkus kell kinni, kasvamata haavaarm. Kolm aastat ligikaudu oled seisnud valvel, kus maa ja taevas sülitanud tuld. Sabommi sajus olla suvel talvel ning mürskudest sus küntud pühammunist. Johannes Barbarus. Leningrad muutus 1944. aasta veebruaris peale justkui Eesti NSV pealinnaks. Seal asus Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee. Seal olid Eesti NSV ülemnõukogu presiidium ja rahvakomissaride nõukogu kõik valitsusasutused, maakondade ja linnade operatiivgrupid. Seal ilmusid vabariiklikud, ajalehed, töötas Eesti raadio, tegutsesid Eesti kunstikollektiivid. Leningradist lähtusid tuhanded sidemed üle rindejoone okupeeritud Eestisse, kus 1944. aastal oldi juba küllaltki teadlikud asjade seisust ja nõukogude võimu peatsest taaskehtestamisest. Ka saatetegija tunneb kohustust kaugemaks tagasivaateks. Eriti noorema põlvkonna kuulaja tahaks teada, millega tegelesid meie vabariigi keskasutused sõja-aastail Nõukogude tagalas. Kas Nad eksisteerisid kogu aeg? Jah, Nad eksisteerisid kogu aeg olukorrast olenevalt nende asukoht küll muutus. Mõnda aega oldi Tšeljabinskis, mõned valitsusasutused ka Kuiboshevis. Põhiliselt aga asuti enne Leningradi perioodi Moskvas. Partei keskkomitee, mille aparaati kuulus esialgu ainult viis vastutavat töötajat suunas kõigi valitsusasutuste tööd sõjaaja vajadustele vastavalt. Organiseeris ideoloogia tööd. Nõukogude tagalas viibinud eestlaste, eriti eesti sõjameeste hulgas, tegeles vahetult Eesti partisaniliikumise juhtimisega, valmistas ette kaadrit üheks okupantidest vabastatud Eestis. Keskkomitee tööd juhtis sõja ajal tema sekretär Nikolai Karotamm. Eesti NSV ülemnõukogu kollegiaalne tegevus tagalas oli raskendatud, kuna rahvasaadikud olid mitmes paigas laiali. 80-st valitud saadikust oli 30 nõukogude tagalas 19 punaarmees, ülejäänute saatus oli teadmata. Kuid ülemnõukogu presiidium eesotsas oma esimehe Johannes varesega rakendas vajalike seaduste vastuvõtmiseks ja seaduste kinnitamiseks rahvasaadikute suulise ja kirjaliku küsitlemise vormi, mis tolleaegses eriolukorras asendas istungjärkude arutlusi. Täie pingega töötas vabariigi valitsus, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu. Millega tegeldi, seda küsime Hendrik Hallikult, kes siis oli valitsuse liige. Kõigepealt oli tegemist muidugi Eestist evakueeritud, aga teatavaste. Eestist lahkus nii mobilisatsiooni korras vastu umbes 40000 ümber. Tsiviilisikud evakueerimise korras umbes 25000 mobiliseeritud, need läksid Saabe liinis. Tsiviilelanikud, need läksid metal pal laiali. Nende eest tuli hoolitseda. Need vajasid mitmesugust abi, oli vaja korraldada ja abistada neid tööle paigutamisel. Neil päevil ei olnud mitte kerge neeriti riietega varustamine sealt sellepärast evakueerimine toimus suvel, paljud olid suveriides sel talvel, muuseas 41 42 oli küllalt külm. Kus külmakraadid ma mäletan, olid ikka nii all naljakümne isegi kuni 50-ni ja nõnda edasi. Niisamuti tuli hoolitseda seal laste koolis käimise organiseerimise eest. Samuti tuli hakata välja andma kirjandust eesti keeles. Ajalehed, Eesti raadiosaadete organiseerimine. Suurt osa mängis selle juures rahvakomissaride nõukogud, volinikud, instituut, keda saadeti igale poole, kus oli nii neid Eestist evakueeritud tuid suuremal hulgal koos neva keeritud, muidugi leidsid siis ka omale töökohad ja hakkas nii elu normaastazaroobastesse minema mida näitab kas või seegi, et kui oli see autasustamine, medalita kehad ühes suures isamaasõjas, siis nende hulgas oli minu mäletades üle 20000-ga solid. Eestist päritud, teine suur töö oli siis Eesti rahvusväeosade organiseerimine kui esialgu paistab, et sellega oleks kannatanud toime tulema kõik sõjaväe vastavad organid kuid tuleb arvestada seda teistest evakueeritud seal ei olnud tihtipeale mingeid sõjaväelisi dokumentides mobiliseeritud. Väga paljud olid pataljonides, need töötasid ka tähtsatel riiklikel ja kaitseobjektidel, sealt ei tahetud ka mitte kõik ära lasta. Uurali sõjaväeringkonnas, kus toimus meie diviiside organiseerimine, oli volinikuks rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja. Ja temaga koos oli ka veel terve rida teisi. Ja nüüd peale otsekohe inimeste kogumise tuli abistada ka varustuses saame seal, olgugi et varustus oli ette nähtud kõigele, aga kas seda nii kerge jäänud kätte saad arvesse võttes seda üldist puudust, mis meil tol ajal oli. Ja nii, et rahvakomissaride nõukogu koos omalt poolt palju kaasa aidata. No võtame näiteks niisugune asi tol ajal streptotsiidid oli alles ilmunud ja oli väga defitsiitne arstim, tolleaegne rahvakomissar Viktor Hiion D2 killust reptotseedi meile diviisi, mis päästis väga paljudega inimeste elu lisama abistas taga muu meditsiinimaterjale muretsemisega leiduva tervishoiu rahvakomissariaadi kaudu. Niisama tuli organiseeritud väeosades palju abistada kasvatuse poliitkorraldamisel ja selle tõttu meil sõjaväeosades olid väga sagedaseks külastajad, eks paljud valitsuse liikmed üldine seest oli meil selge juba, kui me evakueerime Eestist. Et tuleb igati osaleda võitluses vaenlase tagasitõrjumise eest ja sünnimaale tagasipöördumiseks ja tuli hakata siis ka ettevalmistusi tegema selles suunas nimelt tagasipööramise kolla oleksid ka juba teatud ettevalmistuse saanud kaadrid. Kui ma õieti mäletan, siis 1000 942. aasta seal detsembrikuul avati esimesed kursused Moskvale ta mõtisklenud selle partei Nõukogude komsomolitöötajate jaoks. Samuti 42. aastal alustasime ettevalmistust kaubandustöötajad ettevalmistuseks Jegorjevskis. Kuna ma olen tollal kaubanduse rahvakomissari, siis tuli mul sellega otseselt tegeleda. Hiljem moodustati seal Jegorjevskis juba terve õppekombinaat, kus valmistati õige mitmesugustel aladel inimese ette. Ja see oligi nii suuremaks kui võiks nii nimetada kaadrite sepikojaks. Salvestati ka mitmel pool mujal. Mitmed liidu rahvakomissariaadi teleorganiseerisid vastavad Volmise kursused Noman näiteks mäletan kostromaalsus valmistada, et rahandustöötajaid, Karlovy solid, juristid ajaloo raamatust leidsin, et kokku olevat mitmesugustel kursustel ette valmistatud umbes 2300 töötajat mis ei olnud iseendast ka mitte väike naer. Konkreetsem töö Eestisse tagasipööramiseks. Peale nii-öelda kaadri ettevalmistuse algas 1943. aastal peale Stalingradi lahingut, kui sõda võttis juba otsustava pöörde Meie võidu poole, siis algas nõndanimetatud operatiivgruppide moodustamine, mida need endast kujutasid igas rahvakomissariaadis, aga teistes keskasutuste jaoks moodustate operatiivgrupid nende koosseis, varieerus ajast ja ka rahvakomissariaadist endast. Aga juba alguses püüti niiviisi, et kõigi päämist alade jaoks oleks siiski juba mõni spetsialist olemas. Niisamuti moodustati operatiivgrupid ka maakondade jaoks. Nii nõukogud aparaadi, parteiaparaadi, komsomoliaparaadi kui tõesti kõigi jaoks. Töö 1000 943. aastal suvel algas täie hooga. Nagu hiljem sündmused näitasid, ei olnud sellega mitte liiga vara alustatud. Kõigepealt tegeleti muidugi tulevaste valitsusasutuste komplekteerimisega valida tagalas nende inimeste hulgast. Osa tuli ka juba sõjaväest Temabiliseerida ühenduses sellega tuli siis muidugi ka mõelda juba läbi esimesed sammud, mis tulevad astuda peale selle, kui territoorium vabastatakse, kus tuleb juba otsekohe tegutseda. Sugustel kursustel ette valmistatud kaadrid, need ka väga paljud said Baraktika Liidu mitmesugustes asutustes ja mõned töötaksid ka juba neis kohtades, mis olid saksa okupatsiooni alt vabastatud. See tuli meile hiljem kõik suureks kasuks. Jätkakem tagasivaadet Hendrik Allik nimetas kursusi muskinos. Neid juhatas sotsialistliku töö kangelane Johannes Käbin, kes pikemat tutvustamist ei vaja. Esimesel nõukogude aastal oli ta olnud Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ajakirjandussektori juhataja. Evakueerus 1941. aasta augustis Leningradi, sealt edasi Omski oblastisse Dawritseski rajooni, kus asus tema perekond, kes varem oli tallinnast ära sõitnud. Tagalasse jõudis Johannes Käbin haavatuna partei rajoonikomitee, rakendas tema tööle rajooni haridusosakonna juhatajana. Oli kohalikel organitel korraldused Eesti Kurste materiaalse paadi loomiseks ning need organid tegid kõik võimaliku kursuse läbiviimiseks. Selleks tuli neil muidugi oma organisatsiooni kokku suruda. Meie kursuste jaoks oli eraldatud selle rajoonikeskuse suurim ja parem hoone, kus seniajani oli töötanud põllumajandustehnikum. See oli kahekorruseline kivihoone. Õppe ja ühiselamuruumid. Suhtlus meie vajadustes suure tähelepanuga kohale jäädi vajalik klassi mööbel, samuti sisustus, ühiselamu, söökla ja köögi tarvis. Esimese partei, komsomoli ja nõukogude aktiivi kursuste organiseerimise periood langes kokku Nõukogude armee Eesti rahvuskorpuse väeüksuste farmeerimisega. Evakueeritud eestlased võtsid entociaadiumiga vastu diale rahvuslike väeosade loomise kohta võitluseks vaenlasega. See ju kinnitas Lootust tagasipöördumise. Peatseks kui selleks oli jälle tarvis kaadrid kelle hulgas sel raskel sõja ajal ette valmistada neid. Eeskätt tuli leida neid, kes ja ja tervisliku seisundi poolest jäi kõlbunud sõjaväeteenistusse. Seepärast oligi sõjal korraldatud kursustel enamuses naised, kuid oli ka aktiivset noorsugu Sepremi kuuks. 1942 oli kursust lastaks arvatud ligemale 100 inimest. Nende hulgas olid revolutsiooni. Hästi on meelde jäänud Nõukogude aktivist, õpetaja Erika Siilivask Võrumaalt kes oli kindlate poliitiliste veendumustega naine ja võttis osa kõikidest üritustest, korraldati mowskinas. Kuna ta ei saanud oma kuueteistkümneaastast poega Karli jätta üksinda kaugesse külasse, kuhu nad olid heerimisel sattunud, lubati tal poeg kaasa võtta ja poisist saigi kursuse vabakuulaja. Kuid nooruk suutis õppimises täiskasvanutega sammu pidada ja ka eksamit edukalt sooritada. Mul on meeldiv tõdeda, et selles sõja ajal raskes tingimustes kasvanud ja kursustel poliitiliste teadmistealused omandanud Norokist on saanud väljapaistev eesti ajalooline ajalootohter. Muidugi ei olnud kõige lihtsam organiseerida hüppetööd hariduselt elu kogemustelt, poliitiliselt ettevalmistuselt ning tööpraktikal nii erineva tasemega kursant. Sellega. Õppejõudude põhikoosseis ei olnud ka suur viis-kuus inimest. Kuid need olid inimesed, kes said jagu erinevast valmistumist sest tulevatest raskustest ning tulid toimiga olmeraskustega. Don raske sõja ajal olid tekkinud õppejuhatajaks oli meil kogemustega pedagoogi aparti tööde Liidja lambakaar. Põhidistsipliini õpetasid Arnold puht hilisaviete Külaots, Liidia roots ja ninaga. Rahvas ei ületa, aitas ka see Me kõik õpilased ja õppejõud elasime ühes majas. Nii et tegelikult võib öelda õppimiseks ja kasvatamiseks haigla keegi arvestanud. Iseloomulik oli aga see, et polnud ükskõiksust ega Jeslemist. Ei, et oli veendumus meie maa võidusse ning zoo töötada, võidelda ja õppida selle võidu nimel. Hoogsalt tööd tehes astusid kursuslased aastasse 1943. See aastavahetus rõõmustas oma rindeteadetega. Käsid oli vaenlase garnisoni hävitamine Stalingradis ja Velikije Lukis. Lahingusse olid läinud ka Eesti rahvusväeosade sõjamehed. Jaanuari lõpus lõpetasid kursused oma töö ning kursuste juhtkonnal tuli tegeleda lõpetanute tööle suunamisega. Lõpetanuid oli 85 inimest. Enamus neist said lähetuse praktilisele tööle rajoonide partei ja nõukogudeorganeis. Nende tööpaigaks kujunesid Kalinini oblasti vabastatud rajoonid ning need rajoonid, kus elas arvukamalt evakueeritud eestlasi. Väiksem osa kursuste lõpetanuid läks ajutiselt tööle kolhoosidesse. Eesti kunstiansamblites ja Eesti rahvusväeosadesse. Johannes Käbini meenutusi kuuleme veel edaspidigi. Tänane sõnavõtt andis vast kujutluse, millest ja kuidas alustati tagalas kaadri väljaõpetamist Eesti NSV jaoks. Suuvetel. Kummerdunud, kus sildade on kaared erk unistus käib ringi valgeid öödel. Me hinges terenduvad peatse õnnesaared peas, mõtted käivad ehituse töödel. Johannes Barbarus. Nüüd siis taas Leningrad ja Hendrik Allik. Õppimas veel mitmetes õppekombinaatides, muuseas ka puuskonnas ligemalt 600 inimest. Nii et see oli juba küllalt suur hulk inimesi. No rinne jäi siiski toppama Narva liinil. Nagu teada enne sõda kuulus meie vabariigi koosseisuga kolm Narva-tagust valla. Need olid otse Põhjasõjategevuse piirkonnas ja näed, evakueeriti siis Leningrad tee lähemates rajoonidesse Kingissepa Kai-Paluoja voolosoosse Virumaa operatiivgrupp, mille eesotsas olid parteikomitee sekretärina Jaanson ja täitevkomitee esimehena Melanie Lepik asusid siis esimesel tegevusse otsekoheselt sõjategevusest evakueeritud Narva-taguste valdade elanike raha ja aitasid nende. Ühes otsas Olle parteikomitee sekretär Enena, Arnold Freiberg ja täitevkomitee esimehe näol kuus koma Narva teatavasti vabastati 26. juulil, 27. juulil. Kuid operatiivgrupid, kellel veel nii-öelda oma territooriumi ei olnud, millega need tegelesid näiteks kunstide valitsus, Harri Kõrvits. Kunstide valitsuseni peamiseks ülesandeks oli korraldada Eesti riiklike kunstiansamblite solistide ansamblite edaspidi ka suuremate kollektiivide esinemisi Leningradis, Leningradi, raadios, samuti ka aidata kaasa rinde brigaadide esinemiste korraldamisele eesti laskurväeosades, kes olid juba liikumas lääne poole. Iga nädal tõi uusi üksusi ja samuti ka nende ansambleid, mille esinemist me siis korraldasime Eesti raadiosaadetes Leningrad. Kuskil veebruaril. Teisel poolel saabus ka esimene rindebrigaad, mille koosseisus olid Ants Lauter, Paul Pinna, Aleksander Arder, Marta Rungi, Kaarel Toom Olev Tinn oli Ilmar Tammur ja teised. Ja peatselt Ki sõitsid nad juba Kingissepa rajooni esinema. Muusika inimestest asusid peatselt ka. Vladimir Alumäe ja Hugo Lepnurme tuli sinna koos väikese orkestriga, mis loodi Belka orkestri baasil ja asus tööle Eesti raadio juures, juhatas seda Roman Matsov. Aitasin kaasa raadiosaadete mitmekesistamise selle, mul oli seal vaid loodud väikene vokaalansambel laulu sõpradest, kes olid seal operatiivgruppides ja esitasime nii meie heliloojate laule kui ka Neid laudlem laule, mis okupatsiooni ajal lauldi Eestisse Hitleri ja fašistide vastu. Need saime materjalid ja laulsime neid laule. Esitasime terve rida niukseid populaarseid pleesid, mille tekstid kirjutasid Mart RaudJohannes, Semper ja teised meie luuletajad veebruaris sest teisel poolel saabusid sinna teatriga ja muusika rahva kõrval ka Meie kunstnikud, kes olid olnud rindel Eduard Einmann, Richard Sagrits, Evald Okas ja alu hoidre korraldasid oma rindejoonistustest siis ka väikese näituse. Toobri tellis. Tõesõna tagalast okupeeritud Eestisse kandis raadio, mille iga saate eel kõlas eetris ähvardav loosung surm saksa okupantide-le. Prose tooma räägidki pisut oma tööst Eesti raadio Leningradi perioodil. Seal oli inimesi, kes olid neid raskeid Leningradi päevi läbi elanud nagu iraaltin ja toimetaja Mary Rosenfeld ja Chilli proomet, Max Laosson, noh, saime nendelt juht noorima, kus laua otsa peale keegi siis oma tööpaiga saab. Mismoodi see töö seal üldse käib, stuudiod näidata. Ja nii sai kõik oma paiga peale ja eks hakkasidki jälle kohe saated peale. Saabujate hulgas oli siis Otto Samma olev madi vere kirassibiaagiga. Linda Mõtus leebin. Meie esimehest Paulus manist rääkimata. Töö oli muidugi väga huvitav. Minul oli kogemusi vähe, eelpool nimetatud inimestel oli juba Moskva raadios suured kogemused, nii et nendel oli lihtsalt ainult kohavahetus. Linda leping hakkas kohe jätkama noorte saadete tegemist energiliselt, nii nagu ta Moskvas oli tegutsenud. Mäletan märtsikuus ma tegin ka oma esimese instseneeringu Leedu naiskangelase Marite Merlini kaite lugu, mis õil oli ilmunud Komsomolskaja Pravdas. Päris alguses tegin ka natukene teadustajatööd, väga-väga toredad olid need Leningradi raadiotöötajate inimesed. Ja vaatama ta teatud mõttes ka keelebarjäärilaga kontaktid olid väga-väga südamlikud ja nad olid väga abivalmid ja meie nende lingistustesse ja plaadistamistesse suhtusid väga suure huviga. Kui ma nüüd meelde tuletan just seda kuidasmoodi Leningradi raadiosse tulid esinema meie rahvust, buss, väeosade, ansamblid Leningradi, need operaatorid, kes näid saateid plaadistasid ja töötlesid neid materjali, need olid ka nii elevil, jäika, kiitsid, et küll on suurepärased see artistid, et kui hästi nad mängivad ja kui hästi nad laulavad nendel päevadel, kuigi plaadistamised olid, need võeti vahaplaatidele siis oli see Leningradi raadiomaja täis, jääb meie lõhna ja tõesti, meie mehed nägid väga head välja, väga korralikult riides, nii tip-top, väga hea rühiga. Neid oli tõesti niivõrd hea oli vaadata. Ta oli kohe hea meel, et need inimesed tulevikus hakkavad ka meie koduma seda laastatud okupatsiooni surnud maad üles ehitama ja eks ta nii tegelikult oligi. Hiljem. Me tuleme oma saadetes veel korduvalt selle juurde, millega tegelesid Eesti operatiivgrupid, missuguseid plaane nad tegid enne Eesti NSV vabastamist ja kuidas nad neid plaane ellu viima hakkasid. See oli suurte ootuste ja lootuste aeg, mil inimesed kaalusid oma jõudu ja võimeid, et olla peatselt vääriline võitleja. Taastamisrindel.