Te kuulete Vikerraadiost saadet. Oh Jossif Jossif, miks sa tegid nõnda? Augusti algupäevil 60 aasta eest vormistati Moskvas balti riikide Boltševiseerimine. Ülemnõukogu istungjärgul mängiti maha uute liiduvabariikide vastuvõtmise lavastus. Eestile koitis see päev homme, kuuendal augustil. Lätile, täna ja leedu osas tehti trikk ära, kolmandal. Kuidas rõõmusõnumist kuulutati Eesti rahvale, sellest kuulete saates hiljem. Ja ma räägin asja, mida kusagilt kusagilt ei Kulject, et sotsiaalministeeriumi alla käis ka puhkeparkide valitsus, sa oled mitmed-mitmed, objektid, aga kõige-kõige tähtsam objekt oli Toilas oru loss. Presidendi suveresidents, esiteks loss oli väga ilus ja väga ilusas kohas pühajõe orus ja seal olid väga rikkalikult sisustatud väga palju eesti kunstnik, et ja, ja väliskunstnikud maalilisi palju kallilt põrandavaipu, seinavaipu lauahõbedat portselanserviis ja need väga suured rikkustel seal koos. Ja seal selles lossis oli valvemeeskond, seal oli üks ohvitser, 10 sõdurit ja kaks ratsameest väike Gabyson, kes siis kaitsesse vajajat. Sest president oli ainult suvel vahel harva aasta läbida, põhiliselt tühi oli. No vot, see oru loss sattus ka siis seal sotsiaalkindlustusministeeriumi objektiks sellal. Ja vot ühel päeval helistas mulle selle lossi komandant, see väikse garnisoni ülem kapten oli, et temal on lahinguolukorras, et oru lossi on punaarmee üksus sisse piiranud ja temal ultimaatum antud kaks tundi mitte rohkem kui kaks tundi alistamiseks, kui ei alistu, rünnatakse, vallutakse loss, punaarmee osapoolt. Ja ma siis küsin, et millest see tingitud on tingitud sellest, et seal orul samas lähedal ehitati, sel ajal oli pooleli ehitatud kodumajanduskooli ehitati. Ja vat seal kooli ehitusbrigaad, kes oli kusagil Peipsi äärest pärit Nemad olid niimoodi aru saanud, et seal oru lossis on nüüd palju rikkusi kuus ja see on nüüd kõik rahva vara ja me lähme võtame sealt ka omale, mis teil meeldib võtta. Ja läksid siis oru lossi, Saaki saam oru lossis terve brigaadiga, suur brigaad oli muidugi lossi, neid sisse ei lastud ja see brigaad läks seal kusagil lähedal oli üks mingisugune nõudev osa läksid sinna väeossa ja vene keeruline kõigil suus. Segid siis väeosa selgeks, et seal on valgekaartlased sees, röövivad, tahavad riisuda varad välja viia nii edasi edasi ja ja palusid siis kaitset. No väeosas või ma ei tea, kui suured ülemus seal nähtavastega soli seal Roode pataljon võrreldes väike väeosa ja väike ülemus oli ka, aga väike ülemus oma pead otsustas valged vaja korrale kutsutud läksis ja oma väeosa ka sinna ja nõudis, et Nemad võtavad üle selle üles. Aga see pisik, garnisoni ülem tal oli, ainult kümmekond meest, oli, ta mõtles, et tema on pandud ja tal on oma ülesanded ja ilma, et temal oleks Tallinnas korraldatud, antud tema kedagi ei lase, seepärast korraldasid antud, et segastel aegadel mitte kedagi sisse lasta ilma ministeeriumi korraldustele. Siis see väeosa nõukogude armee üks või ütleme siis tuleme väevõimuga, võtame selle asja, aga no tantsime, pidasid läbirääkimisi ja lõpuks nad jõudsid siiski väeosa ülem, aga kokkuleppele, et kommendanud, kannab tainas asja ette. Ja kui see asi nüüd lahendakse, siis midagi ei juhtu. Aga kui kahe tunni jooksul ultimaatumit vastu midagi ei muutu, siis rünnatakse, võetakse võitlusega, võetakse loss valutama. No vot sedasi kommendanud mulle helistas ja kaks tundi aega, mina ei tea, kakkusin, sõjaväeülemad on kusagil, mina ei muud midagi, kui ainult teadsin, et on linna kommentanton olemas. Panin padavai linna kommentandi, rääkisin temale ära ja ütlesin, et asi on niisugused, et meie väike garnison seal lahinguvalmis, kuulipildujapüssid taga ja teisel pool on ümber. Nõukogude armee üksused läheb verevalamiseks kui seda, et ära hoida, sest et see kommendati meeskond oleks kindlasti oma kohust täitnud. Kommendan teadis, kellel vaja helistada, helistas siia-sinna ja. Ja siis ütles natukese aja pärast, et olge mureta, asi on korraldatud, eks ole. Sedalaadi lugusid nagu kuuldu oli targem jätta enda teada ning neist vaikitigi aastakümneid. Siiski usaldas Orlasi vallutamise katse punaarmee poolt rääkida helilindile 40. aasta sotsiaalministri abi. President lahkus orult 16. juunil, kui oli teatavaks saanud annektsiooniga ähvardava Nõukogude ultimaatum. Lahkus, et enam mitte kunagi tulla orule tagasi. Vähe hilisemast ajast, mälestuse orult, räägib presidendi suveresidentsis autojuhina töötanud. See oli, läks natukene maad üks nädal või poolteist. Mina olin seal, meil on nii, et oru loss oli ühel pool jõge, siis tuli isegi olete käinud, seal oled, eks ole, seal jõgi on all püha jõgi ja teisel pool lähed ülesse kohe kuni otse seal on kaks-kolmsada meetrit Soleni, aga nii alla ja üles oli ametniku tema jaoks olemas. Ja mina parati, tead, ja sealt tuli ükskord kaks tuli seda 200 vene ohvitseri, üks major ja teine oli kapten ja üks v1 kapteni naine oli ja tulid, tulid vaatorilt, kuna neil seal elame, tead, on minu õis on kahetoaline mugavustega korter, veebruari ka riigi poolt, riigid ja neil on seal ja see nüüd tuleb see. Tahate näha, tahad näha, kullast töötajad elavad sugulased, nad on, noh, ma näitan seal muru, kõikumanni tuba, pargikuli, iieveegologini, eransoni saab ja, ja siis naine vaatab, ütleb niimoodi vene keeles, aga ma vene keelt tundsin, ma rääkisin hästi-hästi, aga siis kui ma sain aru, kui ta ütles statistikat Et kes sind korteris elab, tead masin ja mina elan, vaatas mulle otsa noormees, et ma olen siin ja küsivad, miks Imms ametis olete. Ma ütlesin, autojuht. Vii käed, kukud või Software tiiviti, autojuht ja niisugune korter, kahetoaline korter, elati. Järgnev mälestuskatke kirjeldab Eesti saatkonna elu Moskvast tol saatus raskel suvel. Teatavasti õnnestus Eesti saadikul juulikuu 13. Moskvast lahkudes jõuda koos abikaasaga Rootsi. Kuidas saadik Rei viis asju aeti, seletab saatkonna autojuht. Me lihtsalt elasime oma tavalist elu ja ma olin liiga noor inimene ja neil said inimesed, kes seal olid ja nii et meedia ainult seda teadsid küll, et meil tuleb sind arsti ära ninna, tean, kuidas siit ära saama, seda peale mõtlesime küll ja mu naine ta sõitiski varem juba Eestisse ära ja jäin sinna siis hiljemaks veel sinna. Sündmus. Ma tean, et nad siis reierei kutsuti ära, Tallinnasse kutsuti saadikukoha pealt ära, see oli iva juulikuul midagi juuli keskpaiku. No ja siis reisained on väga hästi aru, et ega siis ja nüüd Tallinna lähedases ta sinna jääbki ja küll ta arreteeritakse ja ja siis temale anti seal paar-kolm päeva aega omad vara seal ära realiseerida ja ja siis ta oli paar korda, see oli väga pingeline töö, rei oma isikliku varakomisjon kauplustes laskis viia ja mina olin see viia ja sealse rahatooja ja seal seal isikliku vara tal isegi kunstiesinejad seal olid, olete ja niimoodi noh, ja siis seal oli saatkonna peal oli väga suur, neil oli seal veinikelder oli all ja siis seal oli väga palju neid veini oli ja ja nii, et tema siis Maha ja mina siis edasi, nii et need keldrisse veinid sinna kõik ära ja siis oli tema välispassi välispassi sinna Rootsi saatkonda ja seal siis välispassile löödi siis Rootsi sissesõiduviisa ja kaks lennupiletit ka tähendab Rootsi lennukile. Seekord käis lennukis niimoodi, et Moskvas sõitis lennuk Riiga ja Riia seespidisest. Tallinna tuli eraldi lennuk ja, ja, ja, ja Riiast läks, lennuk läks ka Rootsi. Ja, ja sest ta pidi minema nüüd selle Tallinna lennuki peale. Kogemata ei eksi muidugi jutumärkides. Mina olin niivõrd usaldatav inimene oli, tähendab, et nad küll nad olid omavahel kokku leppinud ja ja keegi seda ei teadnud ja isegi saatkonnale rahvas ei teadnud ka, mis ma seal tegin, ma tegin kõik selleni salaja, nii et keegi ei märganudki seda, mis ma seal sõitsid, kus ma käisin. Ta rääkis ja kõik protseduurid ära, kuidas kõikide asi toimub ja on siis vaja talitajaks, jaan enam sel atašee ja keegi teised ei käi. See oleks nagu silma torganud ja tema välispassiga seal õiendada. Madal muidugi temal oli kodus Moskvas, ta hakkas ära tulema. Siia Tallinnasse pidid olema, sest temal ja liidu väljasõiduviisa oli pea tema liidust välja sai. August Rei on hiljem paguluses tunnistanud, et see pääsemine oli närvide mäng, mis õnnestus tänu üksikasjaliselt plaanile. Ja nagu on väitnud saatkonna atašee Raidna ei teatud saadiku plaanidest saatkonnas midagi arusaamatuks jäänud, kuidas õnnestus NKVD ninapidi vedada välisministri abi Epicon kahtlevam oma mälestusteraamatus. Häda võidetuile kirjutades kõlas uskumatuna, et need kirglikud inimeste püüdjad, küüditajad ja nendega kauplejad, kelle Texon enamlased võisid nii tähtsa saagi nagu annekteeritud riigi saadiku lasta välismaale sõita. Ajaloolane Eero Medijainen ei välista võimalust, et rei põgenemisele aitasid kaasa mõned endised nüüd juuli kommunissideks kehastunud parteikaaslased, siis sotsid. Taasta vaga viletsus, selle valitsus tuli, selle juures olid niisugused huvitavad asjad on. Et päts pani küll valesse valitsus ametisse, aga uluots oma, kui peaminister oma portfelli vares selle üle ei andnud, lihtsalt võttis oma portfelli kätte, jättis kõik sinnapaika, kõndis Toobal, tuleb seal omapärale. Helmes ja siis läks meil selleks viimaseks lahinguks vastu seaduslikuks lahingus varese valitsuse vastu. Siis me tulime ju riigikogu valimistel välja. Riigikogu valimistel tulime varrisse valitsuse kandidaat vastu välja ja selle rindega oli niisugune asi. Mina olin ikkagi, valas susteri paarimees, isiklikult mul ei olnud seda kahtes kahtesada, oli kahtsada viit kroonilt kaltsonics, maks mul ei olnudki vajadust, seda oli teisi mehi, kassa raha raisata. Oli ka ETV-s. Sõstori valimisnimekirja esindajana tulin mina siis välja. Valgamaal käisin, maksin siis Valgasse 250 krooni ära ja siis oli mul eks ränk jutuajamine, ränk jutuajamine tookordse valimiskomitee, esimene. Ta oleks valga advokaat, oleks kommunistlik advokaat, ma tema nime ei mäleta. Ja see siis katsus mind kõvasti ära rääkida, teie olete ikka kannatanud mees ja ja tee, tulge meiega kaasa. Me avame rohelise tee Pole, te võite kõike saada mida ta ministri ministritooli pakkuda ja kõik neist juttu asse, mees minuga. Pool tundi, võitlust minuga. Ma ei saanud asja, teadsin, ma täitsin oma kohuseid edasi, sealt siis selle kandidaadi esitamiskirja sinnapaika sisse ja. Ja siis ütles. Tänapäeval see kõik põlenud metsa poole, aga muidugi kui mina tulin säält ära selles maavalitsusest, siis olite ras, kommunistid patsis juba 12 meest, pidasid tõrva, raekojast, miitingut ja pealtvaatajaid oli ka suur hulk ja ma jalgratas tõrvast sõitsin Elvasse, sattusin kas pealtvaatajate hulka ja kui siis mind kuulutati ametlikult rahvavaenlaseks tolle asja pärast, et ma siis ravi lähedalt või kaugelt seda kuulsite mina. Aga sellest, mis seal midagi hõiskama, sammu tõesti ära mulle sellise pääl. Kohane oleks lisada, et valimisedu tagamiseks ei piirdutud ainult rahvavaenlaste ähvardamisega. Ähvardused viidiga täide. Vallandati nii riigiametnike kui töölisi. Hullemal juhul aga arreteeriti ja kinnivõetu hääl kaduma ei läheks, pisteti see hääletuskasti vanglas häälte kokkulugemisel kasutajatega punaparadiisi ära proovitud kogemusi. Aga mis veel peab ütlema selle valimiste kohta et. Jäi ju valimiste peakomitee see ülesanne täitmata, et valimiste tulemused tuleb üle kontrollida. Seda ei tehtud. Ja materjalid tõepoolest saabusid sinna kastid nende valimissedelitega ja neid hakati alla keldrisse toimetama. Ja kui mina asusin esimest kasti avama. Kastitalifitseeri kastid olid mitte pitseeritud, aga plekkribadega olid nad kinni löödud ja jõudsin esimese kasti avada. Tuli keegi trepist alla. Valimiste peakomitee liikmetest? Ehmatas, mis te siin teete? Et kõik tuleb ju üle kontrollida et hääletussedelid üle vaadata ja võrrelda nende valimisjaoskondade protokollidega ja nii edasi ei ole tarvis, ei ole tarvis, valimisjaoskondades on kõik protokollitud ja kirja pandud ja milleks seda veel kontrollida, et naelutab kast otsekohe kinni ja kõik tuleb saata arhiivi. Ja nii tehtigi. Kirjeldatud seik ei seganud kompartei esimest meest Karl Säret teatavaks tegemist niinimetatud valimiste tulemusi. Nii nagu miski ei seganud teda aasta hiljem reetmastama kaaslasi saksa okupatsioonivõimule. Meeldime Kodanipork Eesti Töötava Rahvaliit on saavutanud valimistel suure võidu. Valitud on kõik tema poolt ülesseatud kandidaat. Lõplikud andmed näitavad, et valimistest osa võtnud protsendil tõuseb üle 84 protsendi kusjuures ära antud häältest Edasi läks kõik nagu lepase reega. Eesti kuulutati uues riigivolikogus Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Sellisena tuli ootamatult osale volikogu saadikutestki järgmise käiguna paluda vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu. Kremlis toimunud lavastusest annab aru üks statistidest. Punase riigivolikogu abiesimees hiilgav kõnemees Aleksei Janson. Moskvas oleme näinud oma oma silmaga ja oma kõrvaga oleme kuulnud, et ülemnõukogus iga rahvaesindaja räägib omas keeles. Usbeki ülemnõukogu esimees ja tegi seda usbeki keeles eest ja siis tegi valitsuse nimel ettepanekud, seltsimees kuulsin, tegi seda soome keeles. Nüüd see küsimus. Meil Eestis lahendakse just Stalini Kaob veel üks kurb lugu lehekülg Eesti ajaloos. Enamus reaalse ja tõsise rahvaste vendluse looja seltsimees Stalin Eesti liideti augustis 1940 nõukogude impeeriumiga või kulumiseni korratud propagandas trumpi kasutades võeti vastu Nõukogude rahvaste vennalikku perre. Kuid enne imet piirid jäidki suletuks. Ei olnud siit võimalik sõita töörahva paradiisi imetlema ega sealtpoolt vaba pääsu. Eestisse tulijad olid suunamiskirjaga, parteikaader, NKVD ülekuulajad, suurt kodumaad ülistavad kirjanikud, ajakirjanikud, Kamaaruska, tantsijad, valitud sportlased. No Leningradist tuli meile küll üks meeskond, küllase oli Leningradi dünamo ja ettenähtud oli üks mäng Tallinna dünamoga ja teine mänguline ettenähtud. Koondusid Eesti koondusega ja no meid saadeti neid jaamas vastu võtma ja kui harukordseid külalisi ja ootasime, rong tuli sisse, jäi niisugune mulje, et neid ei tule seal taga platvormi lõppusikaks punt neid oli, ühel oli siis niimoodi pakk kaenlas, kas ajalehe sisse keeratud või rohelise kotiga üle õla visatud kast oli kampsiku peal või oli tal siit mingisugune ürgkaikas seljas? No ühesõnaga, nii umbes nagu meie kraavi allik, umbes niisugune puit. Meil oli seal. Lõpuks selguski, tuligi see meeskond. Ja kui need siis ära saatsime jagu Kulklodis, bankett tuli, siis need olid kõik nagu noored härrad kunagi pealaest jalatallani riide pantud siin ja kingitud nendele kõik, kui nad ära läksid, siis olid need nii suured sõbrad venelastelt et paremaid sõpru enam ei oskanud kujutada. Juulis 1940 kurdab ajaleht kommunist et rahva kaheks ristitud Eesti sõjaväes ei lähe kõik nii nagu Moskvale meeldiks. Mispärast toimub massiline selgitustöö praeguse silmapilgu tähtsusest liiga aeglaselt. Mispärast kasarmutes nii vähe miitinguid, mispärast ei ole seal loosungeid ja plakateid? Ja kommunistide häälekandja jõuab järeldusele, et olukord paranevat vaid siis kui kõik korraldatakse ümber punaarmee eeskujul. Noh, väga palju, väga palju muutus, toidu värk muutus ja ja niisugused salaluuramisel kõige kõrgem ülemus luures kõik üle, aga see kõige väiksem luuras veel luureülema kah jälgis käik ja siis nii kavalalt kutsuti jälle ööseks ülekuur, kuulame selleks staapi. Oota veel kesklinnas saab siis sotti seal kella kaheni ööseni kinni, päriti niiskeid, pisiasjad, kõik kestel ladudes käib ja küpsiseid ülemused ja mis nad ütlevad ladude kohta ja et võiks laulda, ei ole korras Kustiskit, puudused, diskett, pärimused, värvjueeribidi. Ja siis hoiatati ära koera tuld, et sellest midagi rääkida ei tohi. Kui, mis me siin rääkisime? Me läksime Otepää kiriku, kõik noored olid seal kogu seal, seal Otepää kirikus käivad noored. Nii kui kirikust välja tulime, kohe kinni viidi staapi. No siis oli öö läbi uurimist. Et kui vanemad on usklikud, Jan ise olete leeris käinud ja kas nii ei saa, et jumalad ju viisi? Ma mõtlesin, et see oli meie traditsioon ja siis taheti komsomoli astuda. Mina komsomoli ei astunud, punnisin vastu ja ma sain niivõrd hästi läbi. Kohtu oli mul siis päris päris kohturiga. Aga komsomolis mina edent. Kangekaelselt murdmiseks jätkus laialt kogemusi riigis, kus kuulutati, et kõige väärtuslikumaks kapitaliks on inimene. Siis hakkasid need väga rasked nii-öelda üle kuulama, nähtavasti paar poissi kinni saanud, keda ma olin Meie organisatsiooni värv on ja ja võib-olla mõni oli nii-öelda nõrk jõud ja oli siis näpuga minule näidanud. Kui ma sinna kinni kukkusin, siis ma tegin nendele otsuseks, et mina ei reeda mitte kedagi. Nii see nii peab olema, siis ma ennem suren. Ja ma peaaegu nii kaugele läksin ka. Sest nowska kasutasid elektrišokke, see peksmine, see oli nii-öelda see asi, aga aga just elektrišokke ja see oli jube jube piin. Kas need tiina riistad olid hallis majas, hallis maas, aga siis pärast tooliga sinna Tartu vanglasse seati seal ka siis seati seal ka sisse ja seal oli terve vangla täis. Ja ma mäletan minu, minul numbriks oli 217 vang number 217 number, ma olen eluaeg meeles. See, mille pärast see mulle meelde Eesti ajal oli üks kriminuut kalaga kutsuti. Need elektrimehed seal need spetsialistid, kes venelased vedas, minu, see peamine ülekuulaja oli marošichin tähtsamate asjade kohtu-uurija Rožissin või see oli puhtjõud. Venemaalt tulnud juut ja teine oli lätlane, nimi nimi ei tule praegu meelde. Ja see kestis umbes kolm kuud. Ma palun ette vabandust ühe ebamugava küsimuse pärast. Aga rääkige palun, kuidas korraldati elektrishokk. Oja viidi tähendab sinna sinna ruumi, kus see asi oli, kisti nii-öelda riided seljast halvasti halvasti, pidid seal olema ja siis seoti kasse seal tooliga tooloiza kummialusega, no mis seal all oli, niux eritool oli kohe seal seoti kinni ja siis peamised just suguosadesse panti kontakti, sõidad laua peal või? Reostavad või midagi niisugust siis suurendas või vähendas seda elektriseda amplituudi või kuidas seda kutsutakse ja siis oli, vahest võid sa nii-öelda ütles, räägi kes on suur nii-öelda sidemees ja kes on su organisatsiooni peamees ja kus olen käinud ja keda soolde värvanud ja nii edasi, aga ma lihtsalt vaikses vahel peale seda oli peksja jälle uuesti. Niikaua, kuni ta minestasin kohe seal nende käest ja soovib, väga meeldib oks neile tähendab ajasid seda seda kontakti ta pärasoolde ja siis panid rõõmus see oli, need olid Venemaalt tulnud spetsialiste, oja, venematud spetsialistid, täiesti kohe see, kes kolm kuud umbes mind viidi Tähtvere taha parki, kus hoid lasketiir, kaitse lasketiirus ja viidi sinna kraavi äärde kolme, nelja mehega ja panti sellega nende poole. Kui sa nüüd ei räägi, siis sest maha kohe siin ja seal oli paar tükki ees selles kraavis Tähtvere pargis. Ja siis ma võin seda ka praegu ausalt öelda, et sel hetkel, kui selline asi on tulemas. Mina küll väga üksinda. Üksinda maailmas. Ka see. Mõisted nagu Kawe kelder, Tartu hall maja, pagari tänav on jäänud ajalauludesse ja püsivad rahva keelepruugis tänaseni. Esimese nõukogude okupatsiooni haardesse jäi 77 kunagist Eesti valitsuse liiget. President Pätsi ülemjuhataja Laidoner viidi Eestist juulis. Esimene arreteeritu juba 22. juunil 1940 oli endine põllutööteede ja kaitseminister Oskar Köster. Ulatuslikum arreteerimiste laine tabas Eesti Riigimehi oktoobris. Nähtavasti oli selleks ajaks vilunum NKVD kaader kohal mil vangistati endine riigivanem Juhan Kukk kohtuminister Albert assor, haridusminister Aleksander Jaakson, siseminister August Jürima ja endine riigivanem Friedrich Akel, kelle vangiviimist on meenutanud tema tütar. Viimane aasta enne äraviimist töötas papa jälle Niguliste tänaval oli üks polikliinik ja seal töötas isa silmaarstina ja sealt vastuvõtult tulles kodulävel, siis võtke ta kinni, ma ei elanud seal, ma elasin, nõmmel veel on, aga vanem õde elas vanematega ühes majas. Ema ei olnud sel momendil kodus, ema oli läinud kuhugile. Ja kui isa oli koju tulnud, siis olid tal särgi jooksnud madrused jala ukse vahele pannud, et isa ei saanud oma järelust kinni tõmmata, Helleksid sisse. Muidugi, seal oli siis mingisugune häälitsemine või mis oli etlev vanem õde alla tuli. Ja nägi seda siis, kuidas isaga väga halvasti käik, tee pangitleda istuva ühe keerleva klaveritooli peale keerutati seda klaveritooli ja. Ja naeruvääristati tega. Kell tõmmati taskust ära, sõrmus käest. Papa oli 69 aastat vana. Järgmine aasta oleks seitsmekümneseks saanud. Võib ette kujutada, mida tema üle elas, oli tõugatud ta küünarnukkidega ja püssipäradega ja väga inetust ja ikka nii naeruvääristatud mingisuguseid naerukooli, see asi, kõik sündinud selle peale vaatamata väga traagiline moment. Piisas mõnest kuust poolest aastast, et käivitada terve organisatsioon Eesti elanike vangistamiseks mõrvamiseks ja Venemaale viimiseks. Skeemad hakkasid liikuma, minu teada, minu teada hakkasid liikuma talvel seal 40 41 vist juba hakkasid liikuma, mis tähendab skeema skeeme oli just nende inimestele mõeldud, keda siis taheti sinna külmale maale saata. Tervist kosutav, nii kutsuti neid vangi langenud skeemadeks, Nad olid nummerdatud järjekorra numbritega ja nii nad siis said Patarei vangimaja juures neid laadida kus neid vaguneid ette valmistatud Kopli kaubajaamas ja kuidas seal oli niimoodi, nii kui nendega oli alati üks suur skandaal nende vagunite ka sellepärast, et vagunis ei jätkunud ja siis tulid nad siis, kas nad olid luubi all või olime tsemendi all, siis veeti ju lahtist tsement, lahtist lukkpagunid, tulid siis tulid hobuste loomade juurde ja nii edasi, kõik pagunid olid mustad, siis nüüd viidi, ehitati üks niisugune platvorm sinna Kopli kaubajaama kaubaoodi ideedele, kolme hääle tee peale ja sealt hakati siis ikka neid pesema ka lasti neid üle veega, pritsiti netica kord üle ka eaga, võid ise arvata, mis pritsimine siis oli, vagun oli ikka hull küll, kui ta ikka väelemegi, aga no siis lastele naistele, mis vagunid tihti kahekordseks, terve üks pool vagunist ja teine pool kaubavagunist tehti, lavad lavasid ja vot niimoodi tehti sinna. Ja kui niisugune töö käis, teil pidi juba selge pilt. Tuleb näiteks 20 80 30 lagunemist, tavaliselt nad olid Patarei vangimaja ei olnud, see oli kõik teada. Sest me ise teenisime neid sinna meniga viisime sel ajal, kui nad laadimisele läksid, seal tavaliselt ikka tundide hommiku varastel tundidel nad ikka laaditi seda. Nii et ja siis oli see tee aru piiratud, siis ei lastud sinna enam sõit oligi, ainult üks kord oli seal niisugune võimalus, nad olid vist laadimisega hiljaks jäädud ja siis saime sõita sellele järelisele rongile, siis oli ta alles seal laadimine käimast toodi grupi kaupa välja mitte korraga ei olnud seal ootamas ühindaga toodiks, teatud gruppaetiks vagun täis, siis tuli järgmine ja järgmine ja niiviisi käis vanglast ja Patarei vanglast ja kalasadamast. Ja niimoodi rohkem ma ei trehvanud, sest ma tavaliselt sõitsin reisirongis, aga mul see asi läks natuke viltuse 40 asfaldi peale valimisi kui hakkasse. Kommunismi ehitamine kõvasti peale komsomoli moodustamine ja parteirakkude loomine ja siis kutsuti mind kah uue tipu õue peale, seal oli üks mingisugune kontoriruum pidi olema, kulise sisse läksin, siis olid seal niisugused mehed ees hirmu peale ajasid revolvrit puusa peal ja kõike. Siis öeldi mulle nii, et noormees, kõik vanad nendel ei ole meie jõus kohta, meie juures. Tuleb osa võtta, tuleb meid abistada, tuleb aidata. Ja nii edasi, aga ma vaatasin seal ringi. Mõtlesin, et mul on nyyd. Tööd ja. Ja mulle ennist aitab ja head aega need. Et võtsid Need ideed rohkem sai taha kui Kuressaare mudaravila metsa siis ja suure puna. Kuuldu oli saade, oh Jossif Yossis, miks sa tegid nõnda?