Lugupeetud kuulajad, kuuldud novelli autor on Hispaania 19. sajandi kirjanik, pläriin kodanlik nimega Leopolda alas i moreen ja eluaastad 1852 kuni 1900 kas ta pseudonüümi võiks tõlkida sarvepuhuja ehk signalist üheda. Biograafi tõlgenduse järgi tähendavat sümboolselt, et kirjanik on endale ülesandeks seadnud äratada uinuvad kaasajakirjandust elukutset, oli kirjanik, rooma õiguse professor, kelle elu möödus suuremas osas provintsilinnas Oviedo-s missugune linn vetusta nime all on mitmete ta teoste tegevuspaigaks. Tal oli neid kirjanikke, kellele kuulsus tuli postuumselt. Kaasajal oli ta vähe loodud, ilukirjanik see-eest aga vaimukas. Ent halastamatu kirjanduskriitik, keda arvestati ja kardeti. Clariini peaalaks on Hispaania provintsielu 19-l sajandil. Nii on tema peateos ladegentad võrreldud Globeri mad hambaavariiga. Teostan iseloomustavad kui Hispaania provintsi kroonikad pärast 1870 viiendat aastat seal tabavamaid Väikelinna miljöö ja kommete romaane. Hispaania kirjanduses. Plariini arvukate jutustuste teemaks on enamikul linna või külapäike inimeste vahekorrad ja saatused. Neid häälestab mõnikord looduse lüürilisus võidelda detail, tähelepanekud, argielust ja sageli seltsid neis kaasatundev sisseelamine üleoleva irooniaga. Lemmik on Bukooliline idüll, milles näiliselt valitseb rahu, harmoonia, tundeküllus, selle sündmustik, areng kusagil Ki tsivilisatsiooni kauges unelevas, hispaania provintsikolkas kuulilt suur maailm läbi käiva raudtee näol on sisse tunginud. Esiplaanil on lapsed ja nende karjatab lehmi lemmik. Ei saa kujutleda sellist otse antiikse pasteraali laadset karjast elust veel tunde, rikkamat vaikelu. Ent see kaunis elu sellisena on vaid näiline idüll mis peidab kõike muserdavad katastroofi-le viivat halastamatut õelust. Algusest peale suhtuvad kõik nad umbusklikult vaenulikuna tunduvasse raudtee Essija telegrafisse, mis neid eelaimduse näe, häirib ja selgubki, et õnnelikus võib püsida vaid intiimses eraldatuses. Laiemale ulatuvad suhted on vaenulikud, ohtlikud ja need viivadki tegelaste saatused katastroofini. Tugeva kontrastsuse tõttu. Sointiimsuse julmus kujuneb see eriti reljeefseks, mis tugevasti on välja tõstetud sündmustikku järsult pöördelise edasi arenguga. Õidi algab tegevustik peale idülli purunemisega. Perekonnaisal on juba teada, et lemmik tuleb müüa. Lapsed seda veel ei tea ja jätkub jutustuses veel mõne aja mõeldavalt täiuslik idüll. Lehm kuulub sõna otseses mõttes perekonda. Teda nimetatud memm lehmaks. Perekonna isa möönab, et lehm on asendanud lastele emaarmastus, milleks tema suurt enne polnud. Ja autor lisab korra otseselt, et ka lehm on suuteline armastama. Seni laste loomavaheline kiindumus võib tunduda pisut senti mentaalselt isegi ülepakutult idüliliselt kuid seda kujutad hea psühholoogilise mõjukusega, nii et Esida pilt on usutav ning meeleoluline. Aga õnnelikkus on habras. Seal saavad nautida ainult elu tundmatud lapsed ja loom. Niipea kui juttu on teistest perekonnaliikmetest, selgub, et tegelikult on võideldud puudusega ja alla jäetud. Kunagi ei jõuta perekonnapea unistuste sil. Oma talus paari härgadega tuleb loovutada raskete pingutustega omandard lemmik pereema. See kokkuhoiu muusa on surnud üle jõu käivast tööst ja näljast. Säärane idülli tõeline taust ja katastrofaalse situatsiooni tekkega algabki, nagu öeldud tegevustik. Inertsi kirjelduse siirdumine aktiivsesse tegevusse on pöördeline nii novellihäälestus kui esituslaadis. Järgnev osa on üles ehitatud astmeliselt, mis üha tugevnevad, käsitleb idülli purunemisprotsessi algul autori sõnades antud inflatsioon, lemmiku müümise paratamatu, sest loomaturule viimine salajas laste eest järgnevad talumehe illusoorne enese pett antoon, teabest Peab lemmiku müüma, kuid määrab hinna, mida keegi ei maksa. Selles käitumises näeme autori peent irooniat, millest oli juttu varem isa saabumisel koos lehmaga turult. Paljastub saladus lastele ja siitpeale areneb kõik traagilises häälestuses. Pane muie tähele, et konflikti arengus autor ei peatu niivõrd faktide kirjeldamisel, kuivõrd registreerib nende kajastusi tegelaste psüühikas Velgaks pilti, masendus, astmistlikus, piniin turul ja lehmamüümine, mis on nähtud poisi silmadega ja läbielatud tema poolt kõige juures ahastav teadmine, et lemming sattus turu türammide saagiks. Lemmiku äraviimisest seen on taas masendus, stseen psüühiline vastupoolne on murtud, alistumine paratamatu. Jällegi on osalejate meeleolu käsitlus samane. Sellega oleks võinud lõppeda lemmiku lugu, ent autor viib katastroofi veel ühendusse kunagiste õnnepäevadega, et selle suurust veelgi enam esile tõsta. See areneb kunagisel õnne paigal, kus lapsed jätavad tapale viidavate loomadega muidugi ka oma lemmikuga esijoones hüvasti Nadedad hüvasti. Samas ka oma õnneliku noorusmaaga ei tundnud nad asjatult umbusaldust tsivilisatsiooni tooja raudtee vastu. Novelliraskuspunkt paigutab aga epiloogi otse detailideni. Paralleelne on hüvastijätt venna ja õe vahel esimese nekruttina sõtta viiduna kuninga käsul ja rööbitamisel omandab novelli ideeline laeng sotsiaalse teravuse. Vaese mehe lehm viiakse rikastele kõrgutiste valmistamiseks. Vaese mehe poeg ohverdatakse kahuriliha, annab maailma vägevate valitsemishimudele paralleeli Litzmon ilmne teine juhus on veelgi ahastust tekitavam ja eesti lugejale kuulajale. Kas pole tegemist ühe härja eluloo hispaania variandiga, mis on aga veelgi valusamalt sisse lõikab, kui särgava paisete puhul?