Täna teisel aprillil saab 90 aastaseks üks tuntumaid vanema põlve Nõukogude kirjanikke. Marjataša kinni on. Meil on põhjust õnnitleda Lenini preemia laureaati, Marettošovinjaani auväärse juubeli, ennekõike aga kustumatu töövõime puhul. Oma 70. sünnipäeval ütleb šampinjon, et on kirjutanud rohkem raamatuid, kui tal on aastaid. Oma 90. sünnipäeval ütleb ta, et ei tea, mis on puhkus ja Edda ilmselt ei oskakski puhata. Marjotoshoginialan sündinud kultuurilembelise perekonnast Moskvas 1888. aastal. Tema isa, arst Sergei Šaginjon äratas tähelepanu oma originaalsete teaduslike uuringutega ja sai väga noore mehena juba Moskva Ülikooli dotsendiks. Kirjaniku armeenlast ema põlgnas perekonnast, kus oli olnud palju silmapaistvaid muusikuid ja matemaatikuid. Isa surma järel 1902. aastal jääb perekond toitjata. Gümnasist marjotosha kinni on, annab järeleaitamistunde, teeb igasugust juhuslikku kirjatööd kuid hakkab saatma ajalehtedesse ka juba oma seletan artikleid ning luuletusi. Selles seoses on shoginiannise hiljem kirjutanud. Nii. Olen uhke, et alustasin professionaalset tööd 15 aastaselt nagu tegi seda sel ajal enamik tööstustöölisi. 1908. aastal astuks sagin Moskva kõrgemate naiskursuste, kõigi reaktsioonilisemasse teaduskonda. See on ajaloo-keeleteaduskonda. Järgmisel aastal ilmub temalt luulekogu esimesed kohtumised milles kajastuvad nii selles õppeasutuses kui ka ühiskonnas laiemalt tol ajal valitsenud meeleolud. Kuulsuse, tot, kirjanikule aga teine luuleraamat 1913. aastal ilmunud orientaalia mis on otseselt seotud Sergei Rahmaninovi ka ja heliloojale pühendatud aastatel 1000 915920 lapsagenian Rostovi stani ääres, nagu ta ise hiljem on kirjutanud, tuli revolutsioon Lõuna-Venemaale pooleteistaastase hilinemisega. Samal ajal kui Kesk-Venemaa hakkas harjuma uue terminoloogia kantseleide ja isegi uue šargooniga piirdus informatsioon Nõukogude võimu kohta vaid pahatahtlike anekdootide ka mida levitas valget ajakirjandus ja mida keegi uskuda ei tahtnud. Jokinen mäletab, et te nii kinnedeniKindus, kuid sarismi viimased ilmingud olid Rostovi nii eemaletõukavad, et kõik suhtlesid punastesse kui vabastajatesse. Tema tuttavate haritlaste hulgas polevat olnud ühtegi, kes oleks kavatsenud uut võimu saboteerida. Punased tõid võimaluse vabalt hingata ja luua. Järsku jätkus igaühele tööd, kuigi mitte alati just tema oma erialal. Ja igaüks tahtis äkki teha midagi konkreetset ning kasulikku. Tooniäärsetes kasaka külades ei tuntud sel ajal üldse niisugust asja nagu ketramine ja kangakudumine. Ning sageli on tänase päevani ehk et rajas seal esimese kutsekooli, kus seda kunsti õpetati. Kool sai aus, seal oli kuus kudumismasinat ning 50 vokiõpilaseks soovijaid maga tuli kaks pikka järjekorda. Mis toimus edasi, on ta rääkinud oma olukirjelduses, kuidas ma kanga kudumise instruktoriks olin. Toonime niitsadesse olid alles jäänud ainult naised sest finiikin ja perest Wrangel olid kõik kasakad endaga kaasasundinud. Vana istusid täitevkomiteedes, noored mehed olid aga sekretär pärideks. Kord nädalas saatis parteikomiteest Saniitsadesse kõnemehi miitingut pidama. Et mul oli olemas kõikvõimas mandaat. Olin valmis minema ka üksinda, kuid täitevkomitee D oleks mind äärepealt läbi pekstud. Teisel naisagitaatorid ei läinud nii hästi kui minul läbiks digivaeseomaks. Pärast seda sõitsin ma mööda kasaka külasid vaid kaaskonnaga. Kuulasin küllastuseni miitinguid, sest miitingu lõppedes tuli mul olla elav näide selle kohta, kuidas linn hoolitseb maa eest. Ma võtsin istet keset endise vallamaja saali. Lavavankril toodi mulle vokk, Kraasid pestud villa rätiku sees. Ma näitasin, kuidas Kraasitakse tehakse Koonalt. Seejärel hakkasin ketrama ning ketrasin. Kude all lõpu poole julgesid naised lähemale astuda. Nad katsusid voki lõnga ja ka mind ennast. Valetasin neile süütu näoga, et ka minu linane kleit on mu enda kootud. Ning kohe viisin jutu sellele, et tuunimaalgi oleks võimalik ketramiseks sobivat lina kasvatada. Need seansid olid alati miitingu kõige huvitavam osa linna tagasi sõita. Ta tuli tavaliselt öösel läbi kuuvalges tepi. Vanker lõksub, kõrval istuvad kahvatud oraatorid, silmitsevad stepi. Vahetevahel alustasid. Kavalad vanamehed näpurnitsesid habemesse ja sikutasid ohjen. Vanad talupojad ja kasakad olid üldiselt reaktsionäärid ja opositsionäärid, kuid vastupidiselt noortele oskasid nad teisi kuulata. Ning nad said kohe aru, kas nendega räägitakse tõsiselt või aetakse niisama loba. Jõuame arbuusi väljele. Hobune peatub kasakas, ronib vankrist maha ja toob põllult külalisele arbuusi. Me lõikame selle viiludeks, kuid külmas deebeeesseda sööma hakata on sama vähe tahtmist kui suplema minna. 1922. aastal tutvushagenion Pravda toimetuses Lenini õe Maria Uljanova, aga nende vanusevahe oli 10 aastat ja Maria Uljanova suhtushageniani nagu oma nooremassaaesse. Mõlema, eriti muidugi Šaginiani ülesandeks ajalehe juures oli tegeleda lugejate kirjadega. Nagu kuulsime, tekkis shoginiaanil just sel ajal ratas töötamise ajal siis hakata kirjutama Lenini lapsepõlvest. Järgnenud nelja aasta jooksul käis ta korduvalt Tuljanovskis, töötas sealses Lenini muuseumis. Ühel niisugustest kordadest ulatati talle Maria Uljanova kiri. Selles kirjas olid mõned põhimõttelised nõuanded, mida shoginjon peab oma töö jaoks erakordselt tähtsaks. Kuni tänase päevani. See oli siis lõik Maria Uljanova kirjast shoginiaanile. Adressaadi enda esituses. Algas aastatepikkune Leniniga seotud materjalide uurimine selle väga põhjaliku ja süvenenud vili. Petroloogiaulianavite perekond sai 1972. aastal Lenini preemia. Te kuulete katkendit tetraloogi esimesest osast pealkirjaga poja sünd. Uljanevid panid oma pojale emapoolse vanaisa järgi nimeks Alexander. Neil oli juba kolmas laps, tütar Olga, kellestki pidanud õiget elulooma saama, nagu klatšimoorid Olga arglikke nukraid silmi vaadates koridoris sosinal lattraci. Elu veeres jälle oma rada. Kuid midagi juhtunud nagu tookord peensaski. Hiljanika tahtis ära Niižnist tuttavast ümbrusest, millega ta oli harjunud tüütuks muutunud korterist ja majanaabritest, tuttavatest kererikastest, tänavatest, raudrehvide kolinast, munakividel sädemate tolmust ja haisust ära ära, kuhu ta oleks tahtnud endise hooga elada ja töötada öösiti raamat Teie vihikute taga istuda kirgas tähistaevas pea kohal. Aga ta käis juba 30 kuuendat eluaastat, oli raseerimisest tüdinenud, hakanud juba habet kasvatama ja erutavad meeldejäävad hetked, millal inimene tunneb, et ta on andnud? Uljanovi õpetamise meetod oli samuti muutunud. Varem oli tal kombeks tormata nooruslikult klassi, võtta klassipäevik istudagi pliiatsi esimesse pinki ja teeselda nagu otsiksite keda kutsuda, vastama, aga alus ta ikkagi tähestiku järgi. Ja teatas südamliku bassihäälega, nagu oleks neil ammust aega niiviisi kokku lepitud. Ma pole tänased tunniks ette valmistanud viljaniga väitš ai, ai, ai. AV dieef, kuidas siis nõnda jälle jäetit õppimata. Ma panen teile punkti. Ja päevikusse pandi väike delikaatne punkt, millest edaspidi testi füüsiku naiseliku käekirjaga number kolme kaks tillukest korrapärast poolsõõri või koguni number neli. Kui küsimine oli lõppenud, pani. Pinkides puhkes sagin Koradeski jäädobras Räkav, kes olid lühiliendilikud, tõusid tagumistest pinkidest kärarikkalt püsti ja istusid Jäniga värsile lähemale. Kehva kuulmisega Trifonov pani peopesa kõrva äärde, mõni avas vihiku ja hoidis pliiatsite valmis ning juba astuski Jaanika väiks tahvli juurde juba tekkisidki kribiseva ja aeg-ajalt mundrile puru poeg tavakriidi vahendusel tahvile õhulised maailmad, mille keerulist ringmängu paljud silmapaarid võlutult jälgisid. Nüüd aga polnud tundides enam seda Janika läätsi. Ta mõtles Taksaatoritele, meenutas habemik nägusid uude rõhutavate Volgama listi inimeste hääli, pinkidel lebavaid, suuri käsi, kõige elutähtsamaid küsimusi Mulla lõhna. IZ mulle lõhna tundis hiljanika väits järsku tolmusest klassitoas ja jälle piinasid kummaline taltsutamatu soov ära minna, ära minna, elukohta vahetada. Ta ei kutsunud enam tähestiku järjekorras vastama väsinult. Kodus olid naise nutetud, silmad punetavad, paistetanud laud, kolmas laps Kolga suri tõepoolest. Ja emale tundus, et Olienda oli kõigist ilusam ja parem, et leinale ei tulegi lõppu. Kui just ei sünnita tüdruk, kutt, kes hakkaks kandma kadunukese nime. Kuid sääseja Anja olid õiekese juba ammu unustanud. Vanemad vabanesid, hakkasid väsima, lasteliaga oli nende maailma otsekui esimene kevadmaa peal. Anja oli nelja aastane, sääse kahe ja poolene. Nad jalutasid käsikäes, mäenõlval mängisid üheskoos vaibal jääneri, näis, et kogu nende maailm on eriline. Ka ema on neil eriline ja keegi kao sellest maailmast iialgi kuhugi. Anyali kõhnukija, tõmmu. Temast võis kena tüdruk tulla. Tema välimust rikkusid vaid suured kõrvad. Kui sääshli juba praegu ilus. See vaikne, mõtlik ülirahulik, poiss põdes harva nuttis, härva jäi ahnitsenud mänguasju. Ema õmbles lastele ise rõivaid, sääshele vene särke ja puh, üks mille ääreotsad pisteti säärikutesse. Aniele, paasmaa lõngaga veidi oskama tult, kuid seest moe järgi tikitud kleiti ja pikki aluspükse. Hoidjat ei olnud kõikide keema ka nõlvakul jalutama viis ema, ta oli jälle sihvakas nagu neiupõlves, ehkki ta oli juba üle 30. Tänaval, vaadati talle järele. Lenini-ainelised teosed on ehk Marietoshaginiani loomingu kõige tähtsam osa kuid ta on kirjutanud veel tuntud kirjanike biograafiaid näiteks dras Ševtšenko 1941, Ivan Frolov 1944. Etüüdi Nisamist 1955. Pikki aastaid on ta uurinud Götet rännak Weimorisse 1914, Göte 1950 ja nii edasi ja nii edasi. Tema romaan veejõujaam 1000 930931. Kuulub parimate niinimetatud tööstus temaatiliste teoste hulka kogu nõukogude kirjanduses üldse. Ja ajakirja Novõi Mir aprillinumbris on oodata tema memuaaride järjekordset son kuuendat osa. Me jätame täna Marietoshoginaanika hüvasti, saate lõpetuseks aga kuuleme katkendit tema teosest neli õppetundi lenilt. Elu möödub, kaob imekiiresti käest aga meisse püsivaid jälgi jätnud rõõmud säilivad mälus kaua, nagu tulekindlas seifis kaotama Ta oma algset maiku. Ma olen kindel, et treeninil oli meeles, mida ta tundis raamatukogus töötades. Tema eraelu, väheste õnne tundide hulgas olid ka töötunnid kuulsas riiding ruumis, briti muuseumi lugemissaalis. Kui aastail 1902 kuni 1903 Londonis elasime siis saatis Vladimir Iljitš poole majast mööda Briti Muuseumis kus on maailma kõige rikkalikum raamatukogu ja suurepäraselt korraldatud teenindamistehnika. Ta kiindus sellesse raamatukogusse. See hakkas talle nii väga meeldima, et teise emigratsiooni ajal, kui puhkesid vaidlused filosoofiaküsimustes ja kui Vladimir Iljitši asus kirjutama raamatut tutt-materialism ja Empire Credit, siis siis sõitis ta 1908. aasta mais Genfis Londoni, kus viibis rohkem kui kuu aega spetsiaalselt selleks, et töötada Briti muuseumis sõitis ühest riigist teise kaugeltki mitte naaberriik, ehkki justkui ühelt tänavalt teisele, ainult selleks töötada oma lemmikraamatukogus. Turistid, kes maailmakuulsat briti muuseumi iga päev tuhandete viisi külastavad, seostavad seda harilikult egiptuse osakonna Aaretega mõlemal korrusel, muumiatega tiik, arhitektuuri ja aasiakultuuride mälestistega, maiade kreeklaste ja roomlaste, indiaanlaste, pärslaste, giidide ja teiste rahvaste muististega. Kui nad teadmisi käestoast tuppa galeriist galeriisse lähevad, ei tule nii ettegi, et nad liiguvad mööda ruudu külgi. Selle ruudu sees aga on tagasihoidlikult varjul sõõr. Läbi kahe korruse tursaal. Raamatukogu paigutus muuseumis on erakordselt õnnestunud. Haruldaselt ökonoomne ja kompaktne, nagu selle suurepärase hoone arhitektuur tervikuna. De võiti paarkümmend korda muuseumi näitus sfäärides käia lugemissaali üldse märkamata. Vähe sellest, kui te olete harilik Rutukest turist, siis see võib-olla ei teagi lugemissaali olemasolust ei aimagi, kus on tema uks ega tunne tema vastu pidama kihuvi. Ometi on see muuseumit tsentrum tema kesknärvikava, kust kõik muu on alguse saanud välja arenenud raamatukogu ajalugu, tulvil rahvusliku omapära, nii hästi selles, kuidas ta on kujunenud, kui ka selles, kuidas inglased ise limast räägivad on puht inglisomapärane. Selles avalduvad ilmekalt inglise huumor, inglise karakter ja rahvuslikud tunnusjooned. Nüüdisinimesele võib see imelik näida, aga minu põlvkonnale on loomulik pidada kuulsat raamatukogu Briti muuseumis, peamiseks muististe kollektsiooni aga teisejärguliseks Jäärakenduslikuks. Minu põlvkonna inimeste meelest on harilik loomulik asi, et raamatukogu ja muuseum on ühe katuse all. Me ütlesime üliõpilaspõlves, ma lähen rõõmjantsivi muuseumi. See tähendas, et me käisime liumi Antsivi Muuseumi raamatukogus õppimas. Noorusaastail ei teadnud ei mina ega mu fakul keegi kaaslased, mis eksponaate. Lumm Jens sepp, kas leidub ja kas neid seal üldse on, meid huvitasid seal üksnes raamatud. Seepärast on krõps Käia mälestustes esinev lause. Hetkel Lenin ei käinud teistes Londoni muuseumides. Peale briti muuseumi. Briti muuseumis ei käinud ta sealsete väärtuslike kollektsioonide pärast. Teda köitsid maailma kõige rikkam raamatukogu ja need mugavused, mis seal teadusliku töö tegijail on loodud. Minu meelest täiesti loomulik, kui me viimaks direktsioonis ära käisime, kuuajalise pääsemine, kui sain ja esimest korda üleriiding ruumile veastusin, tajusin ma selle maja erilist õhkkonda. Sinna sisenedes sa nagu alustada uut elu, jätad kingad ukse taha, unustad kõik isiklikud asjad. Tühised olmemured. Härra farss aitas mul kõigepealt välja selgitada, kus antakse informatsiooni ning kelle poole tuleb pöörduda, raamatuid tellida, saada, kuidas täita, tellimis kehti, kust leida kataloog ja kuidas nendega ümber käia. Informatsiooni osakond asub kohe ukse juures ja tellimislaud, kus raamatuid välja antakse ringi keskel. Kord on üldiselt samasugune kui meil ainult ühe erinevusega. Teil tuleb tingimata Endel leida raamatu kohaviit, kirjutada see tellimislehele. Lisaks veel leide ja märkide tellimislehele oma istekoha number. Kohavi Ta on väga kerge leida. Siin pole kartoteegisüsteemi kastevarda otsa lükitud kaartidega, mida on tülikas sirvida ja väljakirjutuste tegemise aegu paigal hoida. Nende asemel on siinsamas tellimislaudade all reas kataloogid suured Foljandid, mille seljal on hiigeltähed. Teavate Voljandi laiadele valgetele lehtedele kleebitud väikesed trükise tellid hästi loetavad tühjaks jäetud vahedega, kuhu saab lisada uusi sedeleid. Pool tundi pärast tellimislehe täitmist on teil raamat käes ja võite tööle asuda. Aga istekoha numbrisse puutub. Ma läksin esimese hooga ühe pingirea lõpp, kui panin oma kaustiku ühele vabale lauale. Kuid mister cheers raputas pead. Ta juhatas mind seinaäärsesse kaariasse vahekäiku, kuhu ulatuvad kõik pingiread raadiustega geomeetria. Või kui soovite keelpillimuusika ja osutas selgesti loetavaile märkidele igaria lõpus Lägina Tähke number tähtsa number selgus, et ei tohi esimese vaba laua taha istuda. Kohta ei otsita anarhistlikult, vaid oma nime algustähe järgi nõnda nagu see pääsmikule kirja pandi. Ja ka siis, kui te reas on kõik kohad juba hõivatud, ei võid istuda mõne vaba laua taha väitlejate kannatlikult ootama, millal teie reas mõni koht vabaneb. Ma ei tea täpselt, kus liininistus ütles mister särs kes oli ammu taibanud, milline koht saalis mind huvitab. Londonis elades käis ta meie lugemissaalis töötamas Jacob Richteri nime all. Järelikult võis ta istuda umbes. Me läksime kahe pingirea juurde, mis paiknesid saali peasissekäigu lähedal. Oli möödunud 65 aastat. Aga radikaalsed pingiread, tähed ja numbrid olid arvatavasti samaks jäänud. Kohtade jaotamise süsteem samuti. See võimaldab ideaalselt kontrollida ja on lugeja vastu nõudlik. Et temale määratud kitsas tähtede ja numbritega märgitud reas vaba kohta leida peab ta vara tõusma. Ka Lenin, nagu me teame, läks just varahommikul raamatukogusse. Ta armastas täpsust ja süsteemi.