Kui kogu rahvas Need, kes elavad, on need, kes võitlevad, on need, kel kindel siht on südames ja silme ees, kes saatust alistades kõrgustesse jõuavad. Kes mõttekindlalt ülla sihi poole püüavad, on need, kel silme ees olnud päeval ööl kas suur ja hurmav armastus võimiki õilist. Kuulsime Victor Hugo värsse, mille sügav optimism ja elujaatus eelkõige aga õigete eesmärkide eest võitlevate inimeste ülistus muutus eriti lähedaseks prantsuse vastupanuliikumise kangelastele teise maailmasõja aastatel. Need värsid kujunesid just nagu lipulauluks paljudele võitlusrühmadele. Kui jõuliselt see kõlab. Need, kes elavad, on need, kes võitlevad. Mõte on selles ilma võitluseta pole elu. Seda on mõistnud, kuulutanud ja endale elu seaduseks teinud väga paljud progressiivsed inimesed. Ja kui silmad kodukandi ajaloole pöörata, eks niimoodi sõnastanud kunagi oma kreedo ka Carl Robert Jakobson. Rasketes katsumustes suudavad tõelisteks inimesteks jääda ainult need, kes võitlevad eesrindlike ideede nimel keda ei saa sundida tegema mingeid mööndusi oma õigetes vaadetes. Seda on tõendanud kaugem ja lähem minevik. Seda tõestas möödunud sõja aastatel miljonite inimeste mehine võitlus fašistlike röövvallutajate vastu. Andestagu kuulaja saate tegijale see pisut suuresõnaline algus kuid on tõdesid, mis väärivat kordamist, sest need on tõed üle aegade. Pealegi on meie saade täna mõnevõrra erilaadne selles mõttes, et me eemaldume sündmuste kronoloogias ja püüame üheskoos konkreetsete näidete varal mõtiskleda selle üle, mis teeb inimese tugevaks. Paneb teda raskusi trotsima, annab talle meelekindlust hoida, pead püsti. Kuna taas on täis saamas üks aastaring, siis piirdugem meiegi ühe aastaga sellega, mille numbriks kirjutati kunagi 1943. Eks ole nii suur, on alati suur, kuid ka väike võib suur olla selleks saada. Need, kes elavad, on need, kes võitlevad. Avame ühe traagilise Maalehekülje aastast 1943. Ja siis tuli suur reede. Viiendat päeva kestis ülestõusnute vastupanutulekahjud lagunesid järjest kaugemale geto sisemusse. Keset tuld ja suitsupilvi kõmatasid lakkamatut püssilasud kuivalt ragisesid auku tomatid ja kuulipildujad. Kallinnas hakati juutidele haaranguid pidama. Mitmetest kohtadest ja mitmesugustel aegadel õnnestus üksikutel juutidel kehtust välja tungida. Ja nüüd pidasid tugevad saksa välipolitseipatrullid koos siinse ja Ukraina politseinikega tänavatel põgenikke. Jahti pandi valvepostid ka kanalisatsioonitorustike otseste juurde, sest kõige sagedamini püüdsid üles tõusnud siitkaudu vabadusse pääseda. Need inimesed tapeti koha peal ühes või teises Varssavi linnaosas puhkes kogu päeva jooksul aeg-ajalt lühiajalisi laskmisi. Tänavatel tekkis siis kabuhirm, möödakäijad pagesid väravate varju. Oli juhtumeid, kus üle väljaku või tänava jooksis üksikkühmu tõmbunud inimene. Varsti rabasid kärabiinide kogupaugud, ta langes kõnniteele. Maaslamaja juurde sõitsid jalgratastega välipolitseinikud, kelle elu veel sees olise tapeti. Vähe aja pärast oli tänavatel liikumine normaalne. Kirikute esised kubises inimestest, kes tõttasid suur reedesele issanda haua külastamisele. Oli ennenägematult ilus kevad. Niimoodi kirjeldab Poola kirjanik Jeffi Hanschieski üht päeva Varssavi geto ülestõusust mis puhkes 19. aprillil ja kestis kuni juuli keskpaigani 1943. Küllap kuulajad on raamatute ja filmide vahendusel teadlikud, mida kujutasid endast hitlerlaste organiseeritud keetod paljudes Euroopa linnades. Need olid tõelised põrgut, kus päevast päeva alandati ja mõnitati inimesi, kes olid niigi näljasurmale mõistetud. Fašistlike keetode olemasolust saadi Eestimaal esmakordselt lähemalt teada. 1942. aasta alguses. Meil kohalike fašistide häälekandja Eesti sõna avaldas, teab missugustel ajenditel pikema kirjutise Riia getost. Oh ei, seal polnud sõnakestki geto masendavast olukorrast. Lugejale püüti kinnitada, et geto, see on riik riigis, mitte-aaria lastele, kes elavad seal nende endi kehtestatud seaduste alusel ja kes ei tunne millestki puudust. Kuigi sõjaolukorrast tingituna on nendele liikumisvabadus võimaldatud ainult geto piirides välja arvatud defitsiit, see erialaga spetsialistid, kelle tööd on tarvis väljaspool seda suletud ühiskonda. Geto elanikel polevat midagi karta, elagu ainult sõja lõpuni. Siis otsustab füürer nende saatuse. Nüüd teame, et juba sellesama 1942. aasta suvel algas Riia geto likvideerimine. Enamus selle elanikest mõrvati salas piltsis KUID Varssavi geto. See oli üks suuremaid. Hitlerlaste endi andmeil oli sinna suletud ligi pool miljonit inimest. Nüüd mõned leheküljed getos elanud Varssavi ja Frodslavi Ülikooli professori Ludvig Hirsch Veldi meenutustest. Ta oli üks väheseid, kes sealt eluga pääses. Nii et sai hiljem esineda süüdistused tunnistajana. Ka tähtsamate sõjaroimarid protsessil Nürnbergis. Oktoobris 1940 anti korraldus, et kõik mitte aarialased pidid neile määratud linnajakku elama asuma, kusjuures tõrkujaid ähvardati surmaga. Kogu vallasvara tuli maha jätta. Kuna see korraldus käis rohkem kui 400000 inimese kohta, ei olnud võimalik kontrollida, kas nad tõepoolest kogu mööbli maha jätsid. Linnaosale tõmmati okastraat ümber ja juudi koguduse arvele ehitati kõrged müürid, kuhu jäeti ainult mõned avaused, mille kaudu võis toiduaineid edasi anda. 200 kalorit päevas ühele inimesele. See oli ainult kümnendik sellest, mis inimorganismile tingimata vajalik on. Administratiivsed kohustused tasusid juudi kogudusel. Getod juhtis aga saksa komissar, kes pidi selle eest hoolitsema, et juutide arv kiiresti väheneks. Uks ellu langes meie taga kinni. Getos oli alati väga palju lapsi. Aaria poolelt jõllitasid uudishimulikud vaata mängu, mida pakkus neile räbaldunud jõuk. Lapsed olidki keedutegelikult toitjad tarvitses sakslasel ainult hetkeks kõrvale vaadata, kui nad juba kiiresti aaria poolele üle jooksid. Leib, kartulid ja munad, mis sealt osteti, peideti rabalate alla ja siis tuli samal kombel tagasi lipsata. Kord ma märkasin väikest tüdrukut, kes tahtis valvuritest mööda lipsata. Aeglaselt võttis tunnimes püssi õlalt. Laps klammerduda saabaste külge. Tunnimees naeris. Sa ei sure, kuid see salakaupa sa enam ei vea. Siis tulistas ta last jalgadesse. Hiljem need amputeeriti. Väike tüdruk ei saanud tõepoolest iialgi enam salakaupa tuua. Aeg-ajalt sõitsid getost läbi autobussid uudishimulikud saksa näod aknast välja vahtimas. Hitlerlik organisatsioon, krahvasturfroide jõud rõõmu kaudu korraldas sakslastele puhkeekskursioone. Nendel oli see sõit loomaaeda. Nähtavasti tahtis körs tõestada, mida tähendab võim ja kuidas tuleb võõrast rassist inimesi põlata. Jah, geto, haletsemisväärsed elanikud sarnanesid vaevalt veel inimestele. Kord küsisin ühe väikese tüdruku käest, kelleks sa tahad saada ta vastaskoeraks koeri, tunnimehed armastavad. Kuueteistkümnendal veebruaril 1943 andis SS rass füürer Heinrich Himmler korralduse Varssavi geto likvideerimiseks ettekirjutises kõrgemale SS ja politsei füürerile. Krügerile oli märgitud. Igal juhul tuleb taotleda senini eksisteeriv elamispind, kus elab 500000 madalamast rassist inimest, kes ei ole sakslastele kunagi kõlblikud, pühitakse maa pealt. Tegelikult algas Varssavi geto likvideerimine juba 1942. aasta sügisel, kui sealseid elanikke hakati gruppide kaupa koonduslaagritesse saatma. Pärast Himmleri käsku ehitati getoni spetsiaalne raudtee haru, et oleks hõlpsam selle elanikke vagunitesse ajada ja rong rongi järel peamiselt Maidaneki surmavabrikusse saata. Ülestõusu puhkemise päeviks oli getosse alles jäänud vaid umbes 90000 inimest. Neis ohjeldamatu terroritingimusi leidus siiski julgeid inimesi, kes otsustasid oma elu eest võidelda. Nad moodustasid võitlusgrupid, kuhu esialgu kuulus 600 inimest. Otsiti välja peidetud relvad ning majade keldritesse rajati laskepunkrit. Ülestõusu eesotsas oli Mihhai Aniewitz. Kui 19.-st aprillist alates hakkasid Saksa üksused getosse sisse tungides järk-järgult sealseid maju süütama võeti neid mitmel pool vastu püssi ja kuulipilduja tulega. Ülestõusu kõige ägedam periood oli ajavahemikul 24.-st aprillist kuni 10. maini, mil ülestõusnud ei piirdunud enam keldrites tulistamisega, vaid astusid fašistidega tänava lahingusse. Kaotusi kandsid mõlemad pooled. Jesi Anžievski kirjutab. Ülestõusnud kaitsesid end vihaselt ja plaani kindlalt võitlesid iga tänava ja üksiku majade bloki pärast. Hitlerlased tõid abiks Läti, Leedu ja Ukraina politseiüksused. Räpaseid ja häbiväärseid Ülesandeid armastasid nad jätta teiste rahvaste jaoks ässitades neid sel viisil üksteise vastu. Varssavi geto ülestõusu mahasurumisega määrisid end igavese häbiga ka eesti kodanlikud natsionalistid, sest üks Eesti politseipataljoni käis seal samuti rahulike elanikega arveid õiendamas. Valusaid hoope ülestõusudele oli Miley tänav 18 asunud punkri langemine sakslaste kätte. Seal hukkus enamik ülestõusu organisatsiooni juht. Kuid lahingud jätkusid nüüd juba põletatud majade varemetes, keldrites ja kanalisatsioonides. Märkimisväärset toetust said geto võitlejad Poola vastupanuliikumise gruppidelt kuid jõud olid liiga ebavõrdsed selleks, et ülestõusnute oleks olnud kasvõi tillukest keeduloota. Juuli keskpaigaks suutsid fašistid kõik vastupanukolded hävitada. Elu getos lakkas olemast ja geto ise lakkas olemast, sest kõik majad põletati maha. Üksikud allesjäänud võitlusgrupid läksid Poola patriootide kaasabil üle partisanide ridadesse. Juuli teisel poolel võis siis lõpuks Varssavi ringkonna SS ja politseijuht Jürgens tropp Hitlerile ette kanda. Ainult kõigi jõudude järjekindla ja väsimatu koostööga õnnestus kinni võtta ühtekokku 56065 juuti ja need teatavasti hävitada. Sellele arvule tuleb liita veel need, kes lõhkamistel tulekahjude ajal ja nii edasi oma elu kaotasid. Nende arvu pole võimalik kindlaks teha. See ülestõus oli tõeline kangelassaaga. Kurnatud ja meeleheitel inimesed leidsid endas jõudu ja mehisust astuda välja hambuni relvastatud regulaarväe ja politseiüksuste vastu ning müüa oma elu vaenlasele raskeid kaotusi, tekitades. Märkigem, et ajavahemikul 16.-st kuni 20. augustini 1943 toimus ülestõus pealistoki keetos. Edasi aga kandus võitlus Säde koonduslaagritesse. 1943. aasta sügisel tõusid üles Tredlinka ja solibori laagrite vangid. Nende väljaastumiste eesotsas seisid endised punaarmee võitlejat. Need, kes elavad, on need, kes võitlevad. Ka üks on lahinguväljal sõdur. See paljukuuldud lause meenus taas käru alevikus ühe väheldase vanema naisega juttu ajades. Tema nimi on Jelena Madisson. Koduküla asustal Velikije Luki oblasti ja Smolenski maa piiril. Jelena Madisson oli parasjagu keskkooli lõpetanud, kui puhkes sõda. Peatselt jõudis vaenlane ka tema koduni, kuid selle küla pärast peeti ägedaid lahinguid, mis ei läinud ka Jeleenast mööda. Hakkaja tütarlapsena kandis ta haavatuid. Punaarmee lasi lahinguväljalt ära, sidus ja ravis neid, kuni sai ka ise õnneks küll kergelt haavata. Lõpuks õnnestus sakslastel küla vallutada. Algas okupatsiooniaeg, mis sealmail kestis üle kahe aasta. Haavast paranenud jäänud Jelena Madisson käed rüpes istuma. F3 viskab nii Janima Jode saadud sõna puna sidusin ennast kohe partisanidega. Sakslased ei teadnud seda aimatagi, sest koolist olin saanud paraja saksa keele oskuse ja suhtlesin seetõttu nendega. Abistasin partisane nii palju, kui oskasin ja suutsin. Teatasin neile sakslaste relvastusest, sellest, kus asuvad nende väeosade laod. Meie poisid võtsid andmed vastu ja andsid need vajalikku kohta edasi. Kui ma praegu kõigele tagasi mõtlen, on tunne, et tegin väga vähe ära. Kuigi mulle öeldi siis ja pärast pooleli veel, et minu tegevusest olevat suur kasu olnud. Oleksin tahtnud ka ise relvaga võidelda, kuid poisid ütlesid, et mina olevat tugevam kui nemad ja pean sellepärast jääma oma väga raske töö juurde. Ega ma siis ei taibanud, et kõnnin kuristiku serval üksainus vale samm ja ma kukungi sügavikku. Ma nägin päev päeva kõrval, mis fašistid meie külas korda saatsid. Seepärast piitsutas mind teadmine, sa pead, sa pead, sa pead. Muidugi tundsin ma mõnikord ka hirmu päris suurt hirmu kuid selle tunde saab ju maha suruda, kui mõtled oma kohustustele oma seltsimeestele. Aga midagi erilist ma ära ei teinud, iga teine oleks suutnud rohkem teha. Meil pole võimalik neid tegemisi mõõta, aga eks Jelena Madisson üle antud autasud kõnele enda eest. Lõpuks jõudis kätte sügis 1943. September siis oktoober. Sakslastel tekkis siiski minu suhtes kahtlusi ja ning toimetati ülekuulamisele mulle pakkuda tõlki, ma keeldusin sellest. Sakslastele ei avaldanud midagi. Ent sellest hoolimata teatasid fašistid, et hommikul lastakse mind maha kui poliittöötaja. Seda öeldi mulle õhtul, kui mind vangikongi lükati. Seal istusid juba mõned meie poisid ees keda sakslased samuti kahtlustasid. Poisid kinnitasid see jõua sakslased sind maha lasta. Homme on meie omad juba siin. Nad rääkisid seda vist minu rahustamiseks, sest kust nad pidid teadma, kas jõutakse või ei jõuta mind maha lasta? Öö möödus äärmiselt rahutult. Niisugune öö ei saa ju kerge olla. Kuidas nad ütlesid? Nad lasevad mu maha kui poliittöötaja. Kas keegi kandis neile ette, et andsin külarahvale edasi Nõukogude informbüroo sõjateateid, mis ma partisonidelt olin teada saanud? Kas oli vaenlaseni jõudnud, et ma alati rahustasin neid, kelle usk ja lootus kippusid nõrgaks jääma? Pidage vastu, punaarmee ei jää tulemata. Etma partisanidega seotud olen, seda nad ometi ei võinud ju teada. Oli kuidas oli, aga too öö alibit ja kohutav. Hommikul mind siiski mahalaskmisele ei viidud. Nähtavasti lootsid hitlerlased midagi veel välja uurida. Mahalaskmise asemel viidi mind nagu teisigi kindlustustöödele püssimeeste saatel muidugi. Ma tänadsus, jalutan Kadoga jätsustuva osa Talvu kohut nimonaalsuskabiž. Boutsessaa yks šass kalmistu ja meie omad olid tõepoolest lähedal. Nende suurtükid tulistasid juba meie küla näginga, kuidas Saksa lennuk, mis meist oli üle lennanud, eemal meie omade mürskudest põlema süttis ja silmapiiri taha langes. Kaevasime kaevikute ühe keldri läheduses, kus asus mingi sakslaste ladu. Arutasime poistega sosinal, et konstrueerijad on tarvis vagaseks teha, nendelt relvad ära võtta ja siis ladu vallutada. Me teadsime, et kus ja mitu tunnimeest seal on. Raskem tundus lugu miinidega, sest sakslased olid laoümbruse mineerinud. Arutasime parasjagu, kuidas mineeritud paigast üle saada, kui meie ümber hakkasid langema mürsud. Esimene kukkus põllule, teine lõi rivist välja sakslaste traktori, mis meie lähedal mingi kraamikoormaga ukerdas. Kolmas aga tabas täpselt sakslaste gruppi, kes laadisid viljakotte autole. Kildudest said haavata ka kaks meie konveerijat. Leidsin, et aeg on jooksu panna. Tabanud momendi, kui taas lõhkes mürsk, jooksin kiiresti ühe põõsa taha ja sealt edasi. Mulle lasti automaadivalang järele ja ma sain rinnust haavata. Kukkusin, kuid siis suurtükituli tihenes, see kuulutas, et lähenevad omad venelased haavast ja suurest erutusest kaotasin mõneks ajaks teadvuse. Sakslased muidugi pugesid peitu, kuid kahjuks ei suutnud meie omad sedakorda meie küla vabastada. Taas teadvusele tulnud, otsustasin ära roomata. Ma ei mäleta, kuidas ma koduni jõudsin. Ema ja teised kodused olid hirmul. Vaenlane on veel külas, mul tuleb ennast ära peita, muidu lastakse meid kõiki maha. Mind kanti ühte koopasse, kus olid mõned inimesed juba ees. Niisiis vaenlane ei lasknud jalga. Mõtlesin ma. Midagi tuleks ometi teha, aga ma ei saa, olen ju haavatud. Siis tuli karjanaine Liisa meid korraks vaatama, ütlesin sellele tee peal on sakslasi, mine ja aja nad paanikasse. Karju, venelased tulevad, venelased tulevad kliisa talitaski nii ja see aitas. Sakslased põrutasid suure ähmiga küla teise serva. Ent siis tulid fritsud tagasi vihased, täis kättemaksuhimu. Kes nina välja pistis, see kuuli sai. Kuid õnneks siiski tulid varsti meie omad ja küla sai vabaks. Minu tervenemine võttis muidugi veel aega. Aastad on paljud üksikasjad mälust muidugi kustutanud. Jelena Madisson arvas, et tema jutt on raadio jaoks kaunis igav sest ei meenu ühtki põnevat juhtumit. Kuigi neid oli ja mitte vähe. Kindlasti oli. Tarvitseb vaid kujutleda, missugune võis olla see kõndimine kuristiku serval rohkem kui kaks aastat. Ja eks siis me mõistame ka, kui palju mehisust ja eneseohverdamist nõudis. Loomulikult pole Jelena Madisson ainuke, kelle kangelastegu tundub kuidagi märkamatuna olles ikkagi kangelastegu. Niisuguseid inimesi oli nõukogude maal miljoneid. Nende näiliselt tagasihoidlikke kangelastegude kogusumma ongi kogu rahva kangelastegu. Need, kes elavad, on need, kes võitlevad. Liiginime kuuldes seostame selle kohe kuulsa Norra helilooja Edvard riigiga ja meie kujutlustes hakkab helisema kas solvegi laul, Hoose surm, Anitra tantsud või mingi muu kaunis muusikapala, mille geniaalne helimeister on oma rahvale ja kogu maailmale pärandanud. See on muusika, millesse on kätketud Norra looduse ilu, tema inimeste mehisus ja jõud. Armastus selle muusika vastu on arm, mis kunagi ei roosteta. Kuid täna me räägime siiski teisest kriidist, kes, tõsi küll, kuulub heliloojaga ühte suguvõsasse. Me räägime Northal kriigist, keda norra rahvas austab rahvuskangelasena Sügav ja lohutamatu oli norralaste lein. Kui 40 aastat tagasi jõudis nendeni Reutersi agentuuri lakoolinile sõnum. Teisel detsembril õhurünnaku ajal Berliinile hukkus inglise lennueskadrill idega sõjakorrespondendina kaasa lennanud Norra sõjaväekapten. Silmapaistev kirjanik, noordaal Krii. Meie ei tunne Nortal kriigi loomingut, sest eesti keelde seda kahjuks tõlgitud ei ole. Kuid uskugem norralasi, kes väidavad, et tal olid olnud head eeldused saada teiseks, kuid hoopiski uue ajastu Ibseniks tema näidendite ise loomustavaktsiooneks oli autori eriline sotsiaalne aktiivsus. Käsitledes draamas lüüasaamine Pariisi Kommuuni sündmustikku, ründas ta kogu jõuga reaktsiooni, kes oma kitsaste klassi huvide nimel on valmis kasvõi kogu rahvast verre uputama. Teise maailmasõja eelõhtul, kui militaristid kogu maailmas relvi taristasid, kõlas kirjaniku raevukas sõna erilise jõuga. Oma teise näidendiga. Meie kuulsus ja meie vägevus tõmbas ta endale kaela valitsevate klasside piiritu viha. Teose esietenduse ajal korraldasid Bergeni laevaomanikud teatris tõsise käsikähmluseks. Kõigest hoolimata mängiti tema teoseid Skandinaaviamaade teatris suure menuga, sest rahvahulgad mõistsid hästi nendesse kätketud klassivõitluse ideid. Riigilt on ilmunud ka romaane ja luuletuskogusid. Tema luuletustest on paljud muutunud päris rahva lauludeks, sest nendes peegeldub autori mõõtmatu kodumaa armastus ja julge protest vägivalla ja ülekohtu vastu. Kübet saanud muld pole, kõik saad, kui see on su nõu sangaritegudeks, sulle pühendan nooruse jõu. Armasta täiendluba, laulan su õnneteest paljas subhindama, kaitsen keha kapaga seest. Need olid Strohvid Nortal kriigi luuletusest hommik Finnmargis, mis raskeid okupatsiooniaastail kõlas Norra vastupanuliikumises osalejate suus võitlus hümnina. Kuid mitte ainult see luuletus, kui Norrast pagenud noormehed, nagu kriik isegi koondusid Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Norra rahvusväeosadesse oli sõdurite põhilauluvara tekstide autoriks Nortal kriik. Ta oleks võinud rahulduda oma kirjanikukuulsusega ja seda järk-järgult rohkeldada. Kuid tema võitlejahing nõudis seismist eesliinil seal, kus astutakse vastu vägivallajõududele. Nii sõitis ta Hispaania kodusõja puhkedes aega viitmata sinna, et relva ja sõnaga fašismi vastu võidelda. Ta oli tuleliinil kuni hispaania draama viimase vaatuse lõpuni. Kui hitlerlased üheksandal aprillil 1940 Norrasse sisse tungisid, oligi riik Norra armees. Koos väikese rühma meestega õnnestus tal Oslost ära viia riigi kullafond ja mõningad tähtsamad afiimid. Meeleheitlikus võitluses kaitse 103 kuud koos oma rahvaga kõigile kallist isamaad röövvallutajate vastu. Evakueerunud Norrast tegutses ta õpetajana. Norra ohvitseride kursustel. Võttis osa mitmest sõjalisest operatsioonist. Norra ja Prantsusmaa rannikule tegi sõjakorrespondendina kaasa õhurünnakuid Saksa linnadele. Samal ajal esines kriid Londoni raadios norrakeelsete ülevaadete, Pamplettide ja luuletustega. Nortal kriik oli Nõukogude Liidu ustav sõber ja siiras austaja. 20. aastal elas ta isegi mõnda aega meie maal õppides tundma sotsialismi ehitamise üksikasju. Dali vaimustuses, eks pluateerimisest vabanenud inimeste töö entusiasmist, nende loomejõudude mõõtmatusest Nõukogude liidus olles küpses tema maailmavaade, nii et temast sai Norra kommunistliku partei liige. Ka Eesti polnud talle tundmatu. Nõukogude tagalas sõja ajal välja antud almanahhi. 1944 kirjutas Anton Vaarandi. Kui 1937. aastal Oslos hakkas ilmuma Eesti progressiivse rühmituse ajaleht Rahva hääl siis oli kriig selle ürituse juures abivalmis nii nõu kui teoga. Viimati kohtasin teda 1938. aastal Skansenil. Ta oli äsja tulnud Hispaaniast ja jutustas temale omase entusiasmiga Madridist ja rahvarinde tulistest võitlejatest Kataloonias. Skandinaavia rahvuslikes väeosades oli ta kohanud ka eestlasi. Eesti antifašistide sõjamehe tubliduse sitkus. Olite ta paelunud Grigori südamlikule jutule sattunud meie vabatahtlikega ning oli otse vaimustuses eesti rahvalaulust. Hukkudes oli Nortal kriig alles 41 aastane. Tema surnukeha tunti põlenud lennukirusude vahel ära omapärase Kulketi järgi, mida ta sõjateedel kandis kaelas naiselt saadud amuletina. Norralased räägivad, et kord oli kriit kohanud noort neiut nimega Kerd. Tema pilk oli jäänud peatuma neiu kaela ehtel kuldketil. Saanud teada, et selle keti oli Kerdi vanaisale isiklikult kinkinud Itaalia Vabadusvõitluse juht Giuseppe Garibaldi olid liig hakanud ehet endale tahtma. Neiu muidugi keeldus perekonnareliikviad ära andmast. Siis olid liig otsustanud, et kui ta ei saa ketti, muidu võtab ta selle koos kandjaga. Nii ta toimiski on sellega, kuidas on, kuid Kerdoli oma mehe vääriline. Mehine järeleandmatu. Kui Norra valitsus viiekümnendail aastail NATO sõjalise organisatsiooni liikmena hakkas ajama militariseerimise poliitikat laskis kindralstaap sõdurite patriotismitunde äratamiseks süvendamiseks trükkida kogumikku Isamaalaule. Nendest põhiosa moodustasid Nortal kriigi värsid, millega ta omal ajal õhutas norralasi võitlema saksa fašistide vastu. Progressiivne üldsus oli sellest juttumusest nördinud. See oli tõelise patrioodi mälestuse rüvetamine. Siis astus Gerd erakordse sammu. Ta kaebas kindralstaabi Norra ülemkohtusse autoriõiguste rikkumise pärast sest oli ju temal ainuõigus oma mehe pärandusele. Protsess muidugi oli tavatu, kuid Kert saavutas võidukogumiku. Tiraaž läks hävitamisele. Nortal riigi laulud ei hakanud kõlama Nato sõjardite kannupoiste suus. Rahu, see oli riigi sügavaim unistus. Ka tema mälestussambale Bergenis on raiutud tema enda sõnad. Kuid teie noored, kes elate rahu kaitsel, seiske. Ütleksin siia juurde veel, et sõja ajal kuni oma hukkumiseni tegid liig väsimatult tööd nõukogude maa heaks. Oma iganädalastest raadioesinemistes jutustas ta norralastele Nõukogude inimeste kangelastegudest võitluses ühise vaenlase vastu. Ta kinnitas kaasmaalastele, et Nõukogude Liit, Norra tõeline sõber ja ainult punaarmee suudab seda mägede maad fašistlikust orjusest vabastada. Energilise propagantistina selgitas ta inglise, Kanada ja Norra sõjaväelastele teise rinde avamise ja nõukogude maa tõhusa abistamise vajalikkust kartmata seejuures endale tõmmata reaktsioonilise ohvitserkonna viha. Sellest peaks kuulajale selgeks saama, miks me täna meenutasime pikemalt Nortal kriigi võitlejat, kes astus ühte sammu Nõukogude rahvaga. Kuulsime kolme täiesti erinevat lugu ja nüüd peaks tulema kommentaar. Kuid kas seda on üldse vaja? Nagunii ei saa me kõike viia ühise nimetaja alla, sest kangelaslikusele on loendamatuid tahke ja lätteid. Seda esiteks. Ja teiseks saatetegija tahaks, nagu alguses oli öeldud, et kuulaja mõtiskle kuuldu üle on ju kangelaslikkuse eest loetud ja räägitud palju. Aga kas me võime veendunult öelda, et me kõike mõistame? Saatesarja tehes tekkis mul läbikäimine Saaremaa laevaehitajate järglase praegu Kiievis eluneva Nõukogude Liidu kangelase Ludwig kuristiga kes suure isamaasõja lõpuperioodil juhatas kolmanda kaardiväe tankiarmee ühte brigaadi. Tema ei saanud küll kuldtähte 1943. aastal vaid hoopis hiljem, 1945. aasta jaanuaris kuid temalt oli mul võimalik üht-teist küsida, mis tänase teemaga kokku sobib. Ja kuidas sünnib kangelastegu. See oligi üks mu küsimusi. Ma mäletan, kuidas ta selle peale naerma puhkes ja siis ise vastu küsis. Kui teie kõrval keegi kukub libedale tänavale ja teie kiiresti ta üles aitate, kas te siis mõtlete, miks te appi läksite ja kukkunud aitasite? Siit edasi arvas ta, et nähtavasti on üks olulisi motiive, mis sunnib inimest ennast ületama mõtteseltsimeestele tahe neid aidata, neid päästa. Ja sealjuures tuleb otsustada väga kiiresti ja väga õigesti. Ta rääkis mulle ka oma loo. See oli nagu öeldud, 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee tungis Poolas peale. Teele ette jäi biottkovi linn, kuhu oli loendamatult kuhjunud taganevaid, saksa väekoondisi takistades kolmandat kaardiväe tankiarmeed edasi liikumast. Ludwig kuristi brigaadile anti käsk biotkov vallutada. Aga kuidas sa vallutad, kui vaenlane on kümnekordses ülekaalus ja tal on võimalik muuta linnas kõik majad kaitse sõlmedeks. Kuid käsk on käsk. Brigaadikomandör langetas sky siis otsuse, mis hetkel võis tunduda küll ulja riskina, kuid osutus ikkagi ainuõigeks. Ta otsustas oma väheste jõududega rünnata vaenlast öösel, mis tankivägede puhul on erakordne. Otsustas rünnata kõigilt linna suubuvatet teedelt, jättes alguses vabaks ainult ühe, mida mööda vaenlane võis taganeda Krakowi suunas. Ootamatu öine rünnak sireenide ulgudes ja tanki prožektorite põledes viis vaenlase paanikasse. Ta kolonnid hakkasid korratult pagema ainsale vabaks jäänud teele. Tankid tungisid linna ja üheaegselt sellega anti hoopkaa Krakovi teele kuhjunud koondistele. Ja see oligi kogu lugu. Ometi oli see kangelastegu, mis vajas erilist mõistust, otsustavust ja mehisust, millega liitus kohusetunne oma seltsimeeste ees. Armeele tuli tee lahti raiuda, et oleks vähem kaotusi, vähem verd, et siis võiks vaenlast veelgi tugevamini lüüa. Vana kaardiväelane kinnitas mulle, et Pjotr kohv polnud erand. Selliseid keerukaid olukordi oli sõjas loendamatuid ja iga olukord sünnitas oma kangelased. Need, kes elavad, on neid, kes võitlevad, on need, kel kindel siht on südames ja silme ees, kes saatus alistades kõrgustesse joovad. Kes mõttekindlalt ülla sihi poole püüavad, on need, kel silme ees Päeval ööl kas suur ja armastus või mingi õilis?