Täna õhtul kuuleme Kalevala Runasid. See on läbilõige Viljandi Ugala Kalevala aastaks valminud lavastusest. Ruunad valis Marju Sarv. Lavastas Mikk Sarv esinevat seitse näit. Eha Undo, Kristi Teemusk, Ülo Vihma, Mikk Sarv, Riho Räni, Elmo ainule, Jaan restaabun. No ma ta ta ta, ta, ta ema, ta. See oli ilmulaadil ta härga Loonatardoore ja enamasti ka see ta pika aspekt, ka need sidus ta ilma lai ja au. Olla ta see tandereil. Ega ta ei ka see luu, tallab ta üksi Ta ei Nareitina. Ja see saast Laado laski sentaalai etel. Soore toole, oo, mere ikuma oota. Tuulde neiduda tornaado, ta. Tulüka. Ta selga, ta teenis ta tulla kalaine, ta too ta söömaks Lai Reegi kles kanti ja ksi kallis, toda ta täita raske. Ta aastakse, eks, ja saada ta üheksa v ega ta ei siin sündinud. Sindi v eva ana olev loo tujus kõik needil vaara. Kõik need ilma. Vaadeldes valusa tuhu Toskadestu eest Sweeleisin teeni laane la Toomada. Oimu vaese paelaside lapse õnnetu elu, ta parem oleks ju olnud ilmaimena elada, kui on siin hädassasestreeritellabee emana veel ujuv verda, vääris külma kõike kangestele vahel voogude asude mees ümber veereldessa. Oi Huko ülijumala maailma ülalpidaja päästab liiga pingutusest naine vaeva väemlemisest. Tule tea, tulisi jõua, tulisemad talvitaks. Kuuluvus ega ta ääres möödame tulijaga parkeedis kuuli toolen, see loob, kelleks otseedeeeffpee sa, see ta Soobaika haudu lendas, loodedendas ütlen, näed, ja teile ja seda ta, päike, kaeba eemata, nii, nagu panna võiks ta ootada haudumist. Kas tuule peale pesalainele sa peale tuul toa purustab? Pesalainet pillutavad? Tõesti. Ei. Ta ka. Juri parti, tee, hiilin, toolikelex loog neks põlve saieeaa soosiks, tal lööbee sa, ta moraatkul tased voore kuusikul las ta moona rauda, voola seitsmenda rauda, muna seitsmenda oma. Hakkas hauduma ta põdrale otsa, nüüd pani haudus vao toost, ei see oodus korrast, kolmanda ei too siis selles v ma. Naq Taali tundis end tooli, ma ta ju köik kõrv. Ta mõtles põlvee ta tööle ja kõik need sooned kee soola. Poest taastab ta liigad, leeli. Ta režimoonad langesid laadlairetes Natratsate tooruks, igat käsi kõikil, tõudeek siin. See laam. Ega. See ka ei ole. Mu. Aga see Ma üksi. Koormu ta Maxi taeva, see. Kuu noore kuu täike see pais Malloy. No. Kooli. Vuuke seks kogunenud. Seltskond purunenud. Mees mu rasta musta. Taevataadi. Taeva pil. Ma ka ei näe. 10. Ma kui sa 30. soove ta sama soodu talvesi ja Leisin teeni loode loomatu vaba arvasi ja ruubi ta see, kui ta olla, kui see ja ta p Tooba, egas teeme ta, sa ta kaasa, takk, see kooselu ega ei paistnud päevake. Kuuke aita, päike, päästa õpetaja odamas, kuidas mees ei saaks minema väravaid võõrainta pisikesest pesast asupaigast ahtake, sest saada ka. Ma sla kuu vaata ka. Ma ei Ma poola musta. Kui kuusehai toanudki ega päike pääst Ki hootusesti see tuusa elus seda asja Dostüüdi. Kas lahti linna sõrmel Neeme Toomasel Eesti suisa siis neere rõngaslaines käes sattus meeseevee varal märgvoogude. Res lavi siia ta taastati, see kui ka kuusi aastavateid ja ta, eks ta siis tahab see saataasme rel Manderil puutumal. Meil neemes. Põi vil maasta PIN-koodi, et. See on selge, et. See. Eid manner jalule, murueit maaemanda. Pane nüüd mulda, muutumai, maa vägevad vääneway, tõusema magalemast looja põldu puhkamas. Pane kõrred kerkima, ei varred kanged võrse mai. Põllu maasta pehmest. Minu vaese vaevadest kaugel ees kanti laialt hooldusega Jagnoosi. Oskused veeosa. On Motaadid, tarkus veel enam peedekese oma tarkus on ülemeni kui tahan tagasi lüüa mehe kombel kõnelda ise, ma laulan, laulul nõiad, son sõnu laulan laulja parima pahimakse lauljaksi, teadmise, heki, viisat, kinnad, püksid, puistad puusadele kividel, rasked ründadele. Tibid, kambad, Kädaye pähe, baasist kübar. Ajas lavastajat võti kaob, sealhulgas sõela ja ta sai täis saadil range ravimi. Ta jäi kraagati rauale. Mis sa oled sina lugudel? Kärbakalt vaatamata vastakuti lõhud randid, mu kaaslased katki looga küna puise, rikud muld hüva reegli puruks korviku põlise. Mina olen noor jõuga. Kui oled noor, joogahai kääna kõrvale väheke, sest oled noorem, Bei minust vähenenud noorusest noorusest ei jätku, sest kes on tarkus? Teadmistelt Taiukam, kes sellel õigus teele siis tekitanud kõrvetada. Kui ole vana väina mehine laulik, hea põlinelases, läheme laule, mõivõistlusi sõnule majja, mees meelt õppima ja teineteist võistlema, mis nüüd, paljugi minust lauljaga taidjaga. Ain, olen üksinda elanud Ekanud neil mail. Kodupõllupeenraid kuulanud koduke kuude. Aga siiski seepärast ütle siis minugikuul, mida õige enim sa, Deaned, mõistad, mõista targemad, küllap ma midagi mõista. Seda teadma selgesti. Tunnen teistest targem masti. Suitsuauk laen ligidal, tuli tuleb hoida lõukasse Põhjala porruga, Künnap lõuna pool päris hobucata kallapit, arv, aga kolm on koskede kõvada. Kolm algkuulsat järve laia kolm on kõrgetel mägedes, selle ilma põlvi alla. Hämmesson hälla, pööra kaatorecovski, Karjalas ei ole Woodse võitjana üle käinud ta emad. Lapse teadus, naise tarkus ei mehe Haberilisega naise võtjagi ütles sünniloos sügavad, räägi asju. Airulisi. Ma. Tean, et linnuke, tihane, Roela rästiks mao, sugude kiisk, see järve kalduda, arvan rauda hapraks, mulda mustada, mõruksi, pettacki vot kõrbetajaks tule haavasid tigedaks. Vesi vanim on võideista kose kopruzalvideista. Isa loojal valitseja, issand jumal. Moores Annebeekeses sõnn. Tule sõnn Al taevassa. Raua algus roostes vaseka algkaljudesse. Maist vanim on. Puista esimene Kuuse juur elu kohista. Kivi keeldub pottides. Kas mäletad veel midagi või lõpul sul urinat? Ka olin kuuel mehena seitsmend talategi jalas, seda maadas soetavassa ilmada ehitavassaa Evopintapistamassa ilmataarta, kandemassa kuukest käitavasse päikest, taevatestamassa tähti paigale panemas. Joon üldjootsid. Valetad siis nähtudki sinuga, kui siin künti neid meresid. Mere käe käänati, mäed kõrgeks mütata ja karid visati. Ega siin ta siiski nähtud ei sind nähtud ega kuuldud seda maaga soetades ilmaga ehitades ilma piitubistesse taeva kaarda kandes kuukesta käitudes odamust, aidates tähti ta tähitadesse. Ei, ma neid küll palju pelga. Mõõka ei someeta. Ei su tuura, et ujusid. Aga siiski seepärast Keila mõõka mõõtelema sinuga, sina, Kadala. Tule mõõku mõõtavaimat katsuma, kõhuterasid selle masseaksi, laulan kärsa kändajaks, käsutan, mõtlesin ma need sihukesed selle sinna teise tänna. Ta Haydiacene Kivi Alta kaitsjakene, tule kalmuse, kohutav tuletusk, mahusse, toeksani, turvakseni väeks võimuks oli meile köigile dekavalile vaevuneva ootavaile. Ei minda, nõiad ju, ega laula, lapalane ma ise lühidujani, ise peksan mu posi kadedalt silma, kaevan nõiad, pal nina ludistan. Kui lään ise laule, May. Tasaselt tahan tasuda, laulan lõhki. Nõialõuad kurja kaeluse kaheksi. Mütsiga pähe je ussid Musta alla mütsi, jõugu jõhvista madusid. Neile söödan, kes mind söövad, purrejad, omad, Puletan, laulan nõiad, laulan, nooled võlud, kõik laulan väitsadega teadjad terasest ega Rute koske ja kõvaie kiide kosk, hirm sellesse ala kurgu kõrgema alla pöörise pahe, ema keskele, kosegi viiseid, balalaika gaasisida. Tulena põleta mai. Mai seal mu laus hoiad, vana vana, ajab minu magagu, seni kui kõrred kasvavad. Läbi nõiaõlga luu ta läbi lause lihase. Laulis noore Launis mõõga kuulnud, aga. Tulin olin, laulis siis vibu vihase laulisi tehase Vikerkaarest. Sinus noolest. Dolly väikse keel halliksin kolli enda naise talus vööri tasa, seal säärida soojas. Laudas Reinomine lahe. Tagasi maksnud parima maksud tasub olla tõhusam. Mida siis minule annad, kui pööran sõnad pühasid. Võtame vande tagasi, on minul kippuda kaksikaksi andugevnikest eksam viskama, teinud täpne süsti Maie võttanista emba-kumba ei ma suu vibudest hooli. Erissohambudest on minul meid enesel küllalt igaveses seinal seisemasse meesteta metsas käivad kütita, koju tulevad. Kaczypaatikovikest ükse sõitmann, nobedad. Kate maie. Ei, ma su venestada, hooli paati Su paljak, liigatse on mul neid enese küllalt igal rannal ootamassa. Mõned tuulele tugevad, mõned vahvad vastutuul. Hobuste kaks, kaks. Üks uhke sõita mägi, teinud vedama papa võttanista emba-kumba ei masu hobustest hooli. Kaheksas kapocki jalgu on mul enesel küllalt iga ajal sõimele seisemasse pesi selge selja Luile rasvalu. Saag teavad. Mustab silmadeta. Võtad veel tagasi? Kudujaks. See taas pööras sõnad, joob öö ma, see võttis vande. See oli, oi no ei, uuri seda noore. Läksime taavi ta tooma kõivu, otsi otsi, iva ei murdeid, oksa ei otsi. Teise jaoks saada ja oksi otsad kolmanda koha, kuhu siis veel-veel jälle. Jooduuri koju, tuule ma lepikus lennud tooli vastu väina jääl, ei näegi. See põõsas Ramullile, Leedu noori. Kui minule leedunu ori kana kaela Helmekesi rinda ristile ehita paneb ta kalmikusse seosiidillase joosta. Ei, ma sulle eiga muile, kannarina, ristikesi, seosiirilla, kiusta, Mac taha, kaugema kalevit, sooni saiaviil ida elan mõndagi. Hüvasti kasvam leivakannika Ella õuel, hüva isaks. Ema armsama kodussa. Mis sa, tütreke, muretsed kui memme kandiani. Oi, ema, imetajani asju, hirmu saidamuresid. Päris pahased. Läksin metsast vihkadu viga oksi otsima, ei. Murdsin ukse häiri jooksi, teise murdsin taadi, jooksi, oksad, kolmandad, kogusin verevalle veel jällegi. Hakkasin punn tulenud. Astusin aleta pikki Ossmoine norusta, ütles Kalevainen küttis maata ärasa muhile neidu, kulda, kui minule leidu kulda, kanna kaela. Helmekesi rind ristil, lehvitab disk siin riskidel, rinnatalil, helmed kaelas, seda käristi. Midagi muretsemiseks, seda ootnud ma alati igatsenud Eeaa poliide suurt mehestame suhu jää hõimuste hüva nimelist väimeheks väina näita laulijada langukseni. Ei lähe onu varaksi Gigi Taavile Eloxi toeksi tulise valle kinga pääle, komistaval risu pääle langeval. Parim Meriks olla alla lainete Asudo sõsar Annahhiga della vennana vesi kalu mällu. Kui olla vana varrana toena tudise valle kinga pääle komista Vallerrorismi pääle langeb alla. Avase ilusam kirstu, kääne, gaasi kirjateldu, seal on kuusi kulda püüda, seitse ürpida, sinista, nüüd on puutari kootud päevatari pisteletud Seo nüüd siidi, silmallesi kullad, kuulmulaseta, siis tuled tuba ja säält astuda aidata siis je kogu hõimule iluksi sugu. Suure Etexi kõnnid lillena kui alla veered, kui Vabarnakene. Hakkas juues tuumaparuubiki teise põiki tame Resva resmetzee mustava, ta sattus sees, määri jutus vastu Roovur on ta kolm, olin, ei tunne. Sa meres asub lööma, kas sa ei too neljandaks lit varbavi andaksi? Kivi oli niuke merel paasi kauniskul triivi joonud, aga lõunast võistub seda pael. Siis andsin saade, sai ise tuuma suusi keevile, kiirendaval paele tattalist val. Kui te tagasi ja Neiud kellelegi liiga. See oli suur mane onu kodu, lapsee, kaunik. Ju olid sõnumid Otkajad kantud kaugemal neiu noor hukkumi kaanikese koiotoomi vana tarkade eirajale, selles Pääres toosa Tastosoftides, Moores ta sõda lasin veel rannale veere siini rannale määr seeni. Ei ma nüüd isegi, kuidas olla, kuis elada siin ilmas, asuda neil Mailamat kail. Oleks veel ema elusse vanem kallis, valvel. See ütelda, teaks, kuidas püsti võiks püsida. Muredes murdumata pooltesse häbenemata neil päevil pahul meelehalva haigusesse. On. Kes? Ja see, kui ta saab tulla või Kui ta olla Puhul. Viilu reisil olla väga vaevanud, põgeneda aina rai, käis ta meres külmas küünutel. Mu isa ja ema on Arva ma ja pesti Streti peale see Rava suul. Üürisee su pandud ei kogu labajooja alla edastoomi, kus su koosa ääris kui ei lõuga, sata. Ahhaa eeldame seda vahetada ja läma alla. Ja ma isegi, et olen maalne võõral täitsa tunde tõmmata omal maal olin paremgi. Kodussari kõrgembi. Ehk võiks kuulda võõralt. Ehk oleks luba küsida, mis oled sina mehida, kust tuled? Purus kodustada. Öeldi arvati vanasti õhtuti ilutajaks. Iga laulu lauljaks neil olla Väinel Välil. Kalevala küttis mail. Küllap nüüd olen Kadalas. Vaevalt tunnen end isegi. Tõuse mudast domeesi taati uuele teele rääkima oma hädasta lugu kurba kurtevaiele. Sõu toiti tootjaalas, võõrad ju maakodu, seal ta söötis, nälginud ta Kastoluda. Või, või disleere ta hõõrud. Li haud teegi tervele taadi, suur. Paarandasime pahasta. Mis sa nutsid väina, töine Hitkesi tuvandolainen seal paigal. Paalla rannal, merelise Ella. Seda hetke on alati. Hädaldan hea põliset tuli nomilitamailta väravaile pöörail. Kõik siin võõrsilt puud purevad kõik siin ok katki, õelad Igakaski kitkelex, igal ledki lõikel, eks truu Lonna airustutwakene. Enne nähtud päike üksi neil mail võõrail. Tundumatuila tee Rajul. Sul on siingi olla küll altar mas aega viita, süüa Ljuvasta lõhed, lõigates sealihad. Kõhnaks teeb külale kunsti parimasse pilusse. Omal maalane mees, paremgi omas kambris kõrgendi. Mis ta siis minule annad? Kui suvi, nomine, maine oma põldude pärale künnisel kasvatatud kulda, kaabutäied või hõbedat, pilditäied. Ma ei saa vana väina möidel teadjast Unailine kuldama köiselega inkasso, hõbedat, kullad on lastekannikesed, hõbedat häbened. Kas ta suudab taguda sammu? Kaanekirju kirjatella Luige lendava sulest õhmachtrandidest, odra aimsusta, ivasta, suvi Boona villadesse. Siis annan tütre, ma sinule, panen neiu palga eest saadan soomile mail oma põldude pärale, kodu saunakünnise looma kukke kuulama oma linnulauludel. Ei tea, sammud taguda kirjuga, kõlksutada viijaga mindomile, maile. Saadan seppa Ilmarise. Küll see taob sinule sammu kõlksetele kirju kaane. Sega neiusam nõusse tütarlapsel lepiteleta, seal paneelis sihuke, see vast Payukas pakkuja, kes seal taevaski tagunud ilma kaaneta kõlksutanud. Sellele annan oma tütre, luban lapsema lihase, kes ta mulle sammukese kaanekirju kirjateleb. Luhi ja la emanda paadi varsapall ja. Nii vana vähi näen, ei see tuumao puur. Ära nüüd Kuuda tõsta ega kergita koondasi enne kui õhtu ennateleb, või kui väsib hobune, muidu tuleb paha järele, saabub peale kuku päeva. Ka sest ta pidi ja ma Ma ma ta reisis ta ta nädal. Kas laabus õhule, eks laagris Kuuse tänaval kui. Sa lähed ma tõesti seda. Ilma leheli taas. Laulule Let's ta eks laulis voolu, kuhu ta ka ei, kullamaa kuuse otsa. Hobuseoksaaladel. Ma ka ei räme seastu Siibayas Labeiba olla Eli viltu kaldu ja Lettalisepa ei baarid ju ka tagu ja luuvalud Loonastuseksi oma päästjaks. Kuulge, see tagaaugu kõlksud elus egojasta sepa mari, suta ta Tujabai. Vanad teadjad, tuna higine, mida matkata, pajatab, tulles kodu Dubai. Palju mullal pajatamist. Anette meedu põhjalasse Imbi külmasse külas, kes ei lepi osjadega meie meestesse hüvisse kiitis pooli Põhjamaade toni ilmatu toreda. Kuukume endas kulmu. Luilka päeva paistis rindadelta odamaks õla kohalda. Sõelatähed selja pealt. Sina sepa Ilmarinen, taguja igipõline, mine neidu Nõukogude May patsi käega püüdemai. Kui suudad taguda sammu kirju kaanekirjata, siis saad palgaks leiu noore töö eest tüdruku toredad. Oi vana naine, ma ühinen ja osalist minu lubasid oma käest päästjaks, enese lunastuseks. Mina elu iganes kuu kullavalgel läheb Põhjala pärale sarjale seinte sisse mees uppudele urust. Nägime muudagi imeta. Kollet kuuski, kulda, lakk, kulgalak, kulda, oksa, Osmo peenra, Ella kuukel advassacumendas oks silla odamas seisis leiva peale. Seda tõesti, kui ei käi. Kui ei usu seda koguni lähme siis ühes kaema, kas räägin, tõtta või valeta. Niisiis vaatama ei ta kuuske latva sol la. Sepa Ilmarinen sai sepa, imesta suuta kuusk, kummasteri okstel odavus kuuselaas guugu, vennas müüks sepa veinid, kere, tõuse kookesta tabama alla tooma odamust kuninga ladva kuuse otsast siis Ilvari poole kõrgel tõusis üsna pale maa alla, siis kooke seda aga ma alla too. Ooda jooskul täna ta kuuse otsas, võtad ujulaga venesse, iik enda paadikesse, Riia säärel kihistaneezi pimedasse põhjalas tõusis, tuul ei too. Raevuka raadi sees, ta ei, lämbe läks, eks toole. Ju siis polnud ja sa Reola saunateel, et ei kuulnud, koerad, korja kaer ka tuur taadi. Mis oled sina mehida, kust tuled udus, kodusta, esinda koerad, roogu, villahe, Nad ei värise. Ega ma olegi tund küla koertelegi lisaksin, mida händade vihaksi siia, õudse õue pääle väravaid võõrail. Kas oled juhtunud teada Maie tundemaine kuulamaie seda seppa Ilmarista, kõige teadjamad tagujat joode, too ammune oodatudki, kaua aega ihatudki siia Põhjala pärale, uue sammus jäädiaksi. Küllap vist teda ma tunnen seda seppa Ilmarista. Kui olengi Ilmarinen ise Taiukas taguja. Oi Ilmarinen, kas sa suudad taguda sammu Luige lendavas sulest, õhk vahtra, Andidesta odraainsast ivasta suvivoona villadest. Panna panen noore töö ees tüdruku toredam. Suudan küll taguda sammu kirju kaaneta ürgsetel luige lendava sulesta õht vahtra Andidesta odrapäikesest ivasta suvi moonaviljadest, kui olen taevaski tagunud, ilma kaante kõrksutanud, kui polnud enne veel midagi valmis lõnga juppidagi Läks ta deegeeva RK talava kirjutama küüsis ka ja ta otsis sepa asja, siis ta ei ole pall. No ja ta ei ole ees, ta ei ole lõõtsa, ei ole ju, ei a'la seedid, ei ole Marta tiiva Saara. Heegelda tagas kahelgu käpard keskel katkes tagu, mitte mees pahemgi muista, sangar, teistest ta tühisem. Otsi saak joole, lase ta. Ja sadel otsis päevama ots, siis teisipäeval, kolmandal leidis tee kiire Eva Kallio rünka, kui ta sinna sepa sate taadu ja tuuleasuta. Sepa taadu ja too naaber oli. Sall, toone. Ja daatium olla pahane, orja. Koorime see vääravai. Orjad lõõtsu ta meeriti poolele, see. Kol. Ta soovis ta ja kolme soovis ta ta keevit Kasswee tades varvast. Valla see möla, inimesed, epa Ilmari kadunud lähex ka. Ta juba hoolt, ka meil on toores ta selgtaset. See on noore daami buduaari. Kaaringul. On küll andnud hüva nägune, aga Nampaad jaguneb igal päeval pääda, nõuab parem olla, kaksi, pääda. Mari neli selles elud ka Remordis, jood aegsi poole pais ka. A ja sorr ja lõõtshai unele. Juua jälle sel päeval Ilmarine kaldun Lotte, läheks ka ema mees ta poolt. Küll. On aga? Olla tohutu vaala. Vene hüva nägune, aga jale hüva tegune. Asjata sõda jäikaks, kargatage takkusesse. See on see ill Marile sel sky luts, tekki teks virutas tuule, ta toppis joo päeval mätta alla, hiised epa Ilmarine. Kaeva lubist A Jowoolta. No no no. No no. Nähtava süga nägune ei ole, hüva tegune päevad metsas on, ma arvan, et piimamaale pillutele. See on see Elmari sel lehma lõike laadee kobee neetud. Laupäeval La neljanda allaseppa kalluta. Seega ta poolt atraal. Ta tahab massi nagu vurr. On ader, Püva nägune ei ole külma tegune küla põlde kündma kipub võõraid, Vainuid igatseb. See on see ma-l varieere seal hästi läinud. Aga no siin ka, et see on ju. Ja siis. Tuul lõõtsus. Läänes lõbus mees igale. Vähegi kaaluti lõõtsus. Seal olla Tuuli tuisk kaasalk. Kutsuda. Oli see ta eelvari Wagolma pärast kallude eks ka eeva numista ahju poolt. Mu. Bail. Ka seda lugu ja ta ta teelistele kõik söödatöölist. Kas ta sammu ta ju ka jahuveski. Soolaveskid ei, see. Veski kolmandas. Ja madal koht jooksu Venemaa. Ja Hiina kolm, aga Liina. Et saaks koju ja. Kes su koju ja laagivi? Voorevaskise siis sinna juure teoorud. Veed öödeksa silla juure, ma ma näen, et kulteese vete liikul kolmandaga Kas minule neidu kui see sammu valmiksid kirju, gaasi kauniks? Üksikema noorukene tütarlapsi, mu tasane, pane nüüd paremad riided, sea selga, uhke ilmad. Ehte tuukeima, teede je kulmudele kiir, käivamad. Teisel aastal Kesse, kolmandal kevadel kukuteleksi kägusid laulate, eks lindusida, kui läheks mina mujale, saaksin marjahu, Lemaile. Mine nüüd lilli. Sõit. Pole mul aega vuugi poole pääsey nelju päeviltaly nelistada, ühistadetavaista suvi köita tõttavaista marjad maa alla, korjamata lehe rannad, laulemata mängimata metsatukad. Mine nüüd lilli tooma. Läks voore, eks. Ei lähe, mina sinule ei taha, ilma hulgusel on selles neiukesed paarilist, mehe parima väärilist reeglina oma toredama saami täita paigale paremal legist meile ilusa maile heis epa süsimäe, mehe tuhlardid tulle. See oli see ma Ilmari talu aastaarvu ja ratsu ras päena uurides must. Ta, tõmba tüdruku sabas käppa. Läksid uisu NATO aasta juurde noorelisi tõukas tüdruku rege. Lee Kornikus. Joonud taastuvate said käsi. Alla. Sain nüüd Soome, toimus täna väljamaale maalitada. Siia ma kana kaalungi, suren linnu liiga surma. Kuulen sepa Ilmarinen. Kui sa ei lasegi minna, löönsub korvikul teracti tõkunree Rädalatexi puruks, peksan põlvi, lani, sõkun sääre marjunlani. Setestanudki Deparella tiivad rauana taotud pektsemaie majja. Aga sina ei lasegi lina? Ma laulan meregalaxy sügavikus liiakeseks. Aga kui sina ei lahmi, mina, ma ka metsvaguni kärvi, kivipalu jää. Aga kui lina ei vabasta, minna Mado Seulunast ületna taha WWW maie. Nüüd ma. Arvan, et see joode Nordajaga kestis kõrva Tubulate heli. Kes on jooksnud? Jänes on jooksnud siitkaudu. Oi, minna neil loeta parematki, peaksin enne olla, tahaksin jänku jooksva jälinla konksus koiva tundmatu hoidla, kus selle kosiierreeezza viltu kaugumeeldi alla. No sõitsid ta jälle nurka. Kõrva tuura. Kes jooksnud siitkaudu? Süüte kaudu koju minna niidu vaesta paremaks ei peaks. Enne hullema tahaksin olla hundi ulguma jälilla montis, koon, longid tulla. Mis emmeku siia Krees? Siis. Taadi juurde ei öelnud välja ka selle et see ja veel ma ei tooli. Ta ei. Veli sepp Ilmarine miks oled pahas meel viltu kaldunud kübaral põhja lasta tulles sai kuidas Põhjala ele mis visa põhjal elada, sääransammujastamas kirju, gaasi keerlemas päeva jahtab söödavaid teise päeva müüdavaida, kolmanda kodu varada. Ja kui ütlena kõnelen, kordan siis veel teist korda. Mis viga põhjanal elada, kui on sammu põhjalazza sest on kündi Seston külvi sest on kasvu kõiksugune. Sellest seal põline onni. Ei ole sammu saadavana kirju, gaasi toodavana pimedasse põhja lasta süngasta sarja lasta. Seal ja samm on seotud kirju, gaasi kütkestatud põhjala kivi mägeja voore, vaskise siseüheksa taba taha relisepa peenikene. Läki siiski põhjalasse tolle sammu saaminguile. Seadkem sõitma laeva suur. Kuhu sammu saadetakse. Kirju kaase kannetakse Põhjala kivimäesta voore baskise sees ta üheksa kaba tagant. Owen lõikas joove süül baas Well eesleristusi rahas. See luule arhiivis uuris pikki Aitud laia kui aeru pihuks lakka, see pine, need püüna laulsid lava koodrud nina, kuid kelle elu ära kraalsus, Aarne. Ei, see polnud Ape üheksaid parti. Ninakas laane, küünage pakency oli akti neeme uusi kalu, paneele, Käärampussa galatustaga monumenti, leevatust, talenti. Ei, ma tean seda tunnet. Tunne paati tõttavad stuudios, Soomest tullakse aerutamates idast. Pära Ilmarinen laenudel. Vana põimumine. Võtan üldis Meeksi kaaslaseks kolmandaksi mehest, minagi maksan, kui tuleb tormis tapmises. Annan käsku, kämbalale, hapu staalla. Kui sa saad samas hommikul. Kaane kandmisel. Või siis maka? Nii. Tarka. Määri Ma ei ole ka sõitsite. Laiali nääril. Tas. A-le. Mul juba jõudsidki päeva läänest said külavanemalt kaalu punkranna leevena masinad rinna, sest ta on maa, kui valge naine laskis. Hüva on sama siingi olla kirjuga keeritella põhjalad, ini mäesta voorel maskide sees ja olen läbi sammu suure poldi õla. Kui ei anna, saad osaga seda sammu, ateist, poolkad. Sistage ime tervenisti. Peame kõigega veresse. Loogiline on ka see sell spaa. Noored, alustades rahvatabelina Ilusti kõik rahvas kui lambaluu avarii või ma ei. Hella rööval naise suul aerus. Ivor sööd väelasi raudteed, kõik rahvad suviluusid kõiku ja ta ei võida häält tava veel. Kui luik noorey aganamängudes siis Sammo saamikul kirjugale kandmisel põhja arhiivimäe olevast, siis see kestab üheksa päeva tagant luku kinni. Kui saadistlik lemme poega, sõbrakes, sula, sõnane, mine nüüd sammud, võte, May kirju kaaneta kiskuma. Minusse, mees ta päris, kus ta pojast saab hukka see kõik sammat, siruta tagukirju, kaante kergeid tagu. Toetuse. Ei hooli kolu, Cervjuuga siga allunud keemilisel kuradi uurita õudselt peeti üheks lasella Hargla põhjalas mõista Kangerti käega ta kõige vintske külgedel. Soorilt mustasid terve vetikapooli täitsa tur, jagaksu. Liikus ta adra põllu, käin eraldata. Sammu suumi kaugele vedada, paiguta pauguta pimedasse põhja. Sinna viia sammu suuri kirjugase kandel edasi. Ninas uduse neeme otsas aariku sumeda on seal vähe, aseta veidi koputada Kelada söömattuda vöömattuda mehe mõõga käimatuda. Seal olgu õnnega hüvaga, asugu valati hästi. Miks ei laulnud, näinud on ühine? Sugune küll saadud sama suuri õiestki osatud vara veel laulmiseks Ilovjox enneaegne, siis vast laulmine, sobiksi, Ilo kutsud, kõlbaaksid, kui näha, koduväravad, koduksid U2 oleksin ise päras, põimib laulu ajal hääl ehk iga kord võlga saa iga ajaga kui pole sinust lauljat ise tammedega ritta. Kaugel üle ääreviis ka ja siin kuuldus kuude küüno üleseid järve sell ja kurg, seistus kännu pääl ja mätabki sõrmeluu, siiluge jalgu kergi, taas keera siin see, et sega kuusi kõvasti lemming. Laulmises täiesti sburg see, kumma kraaksada spa haadi saaga. Kar lendavai lendas põiki põhjalas. Saab sinna tulla, sai ta ja soolesaade sai särgi krooks on taas kõvasti praeksas veel Reispaasti häälel pal jaa la äärata haaval vannud. Ärkasportsiaala eemaldunud muredikaaba elades joogargavatiivil, raba, Levassi voore. Nüüd on siis samma saadud, viinud siit vana voliga. Ei too, magan kodavad, aga ta ei näe. Haavad Halle kull küll mõtluseida. Juba varjendit ei seal veegast hall kull Eegaagi võitu sõida ega poisid põhja lasta. Kolmandat korda tuleks põhja maati. Soe arm vajaduse suunamine. Sue lustlik leebe poega etega jookseksid Eneke Aadee ennetaksi. Siin rõhud pulgakest lakke ja see neile ei meeldi, see ka nii, see ei ole enam. See mees ideerigeeristes puistu käibetõena. Veel ma siia Debu tunner oskan veidike imeta. Uksetaskust kapsast, kahtlasi tudengitega, mõned aela tükikese. Paiskasid mere. Usku tolles ta karik. Korraks paati kaarigadki võeti Matsatiivne korjekuudel. Ei võta ta kala ERR-i aasta ikka on ka ikka ei tee. Mul ka ju. Mis nüüd panna nõuksi, võta nüüd edele. Kogu muu. Võttisi süvikati tankuri konksuga vana. No eks näis, ta 10 keerub hoolega igat elu seal laiali laiali ei laota. Raagus haavad silbis. Toodud seekord ja ei lõhnav linnu kummaline. Laukamoori kolka rooline. Valka letas Legorjevu motiidiku enko. Tulin märgaiskumas üüritiga luhas. Ei tule mina jagamas, samad see, nii viletsad siis Väine möire. Märka joove laane kellega ta raiskas üldi kontaal. Need kaklesin ma jälle üksi väikerda õrnil poll sütti vuta voode sultati näide meres, teise kapsaranna Kaarekoorile, Mõttus männi otsas koonuse oksad, aura. Siis lisa modo sõrmella leevetum alla. Moosu renetis, ärge minuga Punava Richaarnaal ta kelt tere neere. Kõiki kalli. No ta kodu Ja ta ema. Tooli. Ta. Vatis moora. See ju ka tillu. Ninas. Oot, sa ühiku Su ta. Analoogia no jumal Anna õnn olla Mei. Aita poegisid oma poega olevama lastele abitsi. Ained toeks ö. Ajaline. Päästjana päevandagi. Kalevala Runasid laulsid ja pajatasid Viljandi Ugala näitlejad. Väine me ise osas oli Riho Räni jõuga häinen Elmo ainule sepp Ilmarinen, Andres tabun Loughi ja Aino ema Kristi Teemusk Aino ja põhja neid Ehaunda jutustajad Ülo Vihma ja Mikk Sarv. Tema on ka Kalevala kangelaslugude lavastaja. Raadiosalvestuse helirežissöör oli Aili Jõeleht.