Kui saime teada, et Hends noa loopia peatub meie linnas vaid üheks etenduseks laupäeva õhtul kell kaheksa. Kõhklesime ega teadnud, mida arvata. Heints Noa loopia. Kas tundsime, tahaksime rõõmust käsi plaksutada, püsti karata ja ootusärevusest laialt naeratada. Või tahtsime tegelikult hoopis huuled kõvasti kokku pigistada ja nördinud halvakspanuga pea ära pöörata. Selliseid mõtteid Hends tekitas. Sest kuigi ta oli oma kunsti selle raske ja kergelt halvamaiguline, isegi kunsti, millest me nii vähe teadsime, tunnustatud meister, oli tõsi, ka see, temaga käisid kaasas teatavad häirivat kuulujutt tud mille küllaldase tähelepanuta jätmise eest me endale etteheiteid tegime. Kui need aeg-ajalt pühapäevalehe kultuurirubriigi silmusid. Händ, noa ja muidugi oli tema nimi meile tuttav. Tema nime teadis igaüks, nii nagu teatakse kuulsa malemängija või mustkunstniku nime. Kindlad ei saanud olla selles, mida ta tegelikult teeb. Me mäletasime ähmaselt, et oma viskiosavuse tõttu oli ta vara tähelepanu võitnud aga tõsiselt hakati teda võtma alles siis, kui ta täiesti uued normid kehtestas. Taali vapralt, mõnede meelest isegi hulljulgelt astunud üle piiri, mida Noa loopiad varem kunagi polnud ületanud. Häbiväärsest teost lugupidamisega välja tulnud. Mõned meist oleksid kunagi justkui lugenud, et ta oli oma karjääri alguspäevil rändtsirkuses üht assistenti raskelt haavanud aga pärast pooleaastast tagasitõmbumist uue numbriga naasnud. Just sellega oli ta noaloopimise siivsesse distsipliini toonud kunstipärase haava idee veremärgi kui kunstniku signatuuri. Me olime isegi kuulnud, et tema jüngrite hulgas on palju neid ja eeskätt noori naisi, kes ihaldavad meistri käe läbi haavata saada ja uhkelt tema tehtud armi kanda. Isegi kui sellised kuulujutud meid häirisid või kui need ei lasknud meil Hentsi saabumist rikkumatu rõõmuga tähistada. Tunnistasime siiski, et ilma selliste kahtlaste ahvatustetame vaevalt oleksime üldse etendusele läinud, sest noaloopimise kunst hoolimata selle ilmsest ohtlikkusest on tegelikult igav ja iganenud. Meie ajal on see vaid veidi enam kui veider, vanamoeline meelelahutus. Ainsad noa loopiad, keda keegi meist kunagi oli näinud, tegi oma etteaste tsirkuseetendustel või laada lõbustusena koos paksu maadami ja Kontmehega. Meie meelest pidi Hentsile tegema tuska tunne, et tema on üks veidrik teiste veidrikke. See aasta pidi otsima mingit väljapääsu. Kas ta polnud siis omal viisil kunstnik. Ja nõnda me imetlesime tema söakust isegi, kuid aunisime tema meetodite, põlgasime teda kui vulgaarse meelelahutajad. Meegahtlesime kuulujuttudes püüdsime meenutada kõike, mida me temast teadsime. Esitasime ise endale lakkamatult küsimusi. Mõned meist nägite, taunes ruudulistes pükstes ja punase kübaraga pärdik meest teraskõva läikivate saabastega ohvitseri. Reklaamilehtedel oli ainult nuga, mida hoidis kinnastatud käsi. Siis pole ju üllatav, et me ei teadnud, mida asjast arvata. Täpselt kell kaheksa astus Hends lavale vilgas tõsine mees mustas sabakuues. Meid üllatas, et ta juba lavale tuli, sest kuigi enamik meist oli oma koha juba poole kaheksast alates sisse võtnud olid teised alles tulemas, liikusid vingi ridade vahel ja pressi sidend istujate kõrvale pööratud põlvi müksates oma kiiksuvate istmete poole. Tegelikult olime hilinejate tõttu edasi lükkuva algusega nii harjunud, et kui etendus pidi algama õhtul kell kaheksa, siis tähendas algust kell kaheksa, 10 või koguni kaheksa, 15. Kui Hentsile lavastus toimekas asjalik mees, mustad juuksed ümber paljaneva pealae ei teadnud meiega imetlesime teda ülima ükskõiksuse pärast, mida ta meie lärmaka saabumise suhtes üles näitas. Või oli meile vastumeelt, see ta ei leppinud vähimagi hilinemisega. Taastus kiiresti üle lava talle vööni ulatuva laua juurde, millel lebas mahagonipuust laegas. Kindaid tal käes ei olnud. Tagapool vastasnurgas poolitas lava, must puidust vahesein. Hends läks laeka juurde ja haavas selle laekas vältlesid noad. Sel hetkel ilmus musta vaheseina ette valges hõljumas hõlstis naine, hele, kahvatud juuksed kõvasti kuklasse seotud, käes hõbedane Kaus. Sel ajal, kui hilinejad sosinal endale põlvede ja mantlite vahel teed rajasid, jant süüdlaslikult istmetele poetasid, pöördus naine näoga meie poole ja pistis käe kaussi, et võtta sealt umbes praetaldrikusuurune valge võru. Ta sirutas selle üles ja pööras seda otsekui meile ülevaatamiseks ühelt küljelt teisele. Samal ajal, kui Hends tõstis oma laekast pool tosinat nuga. Siis astus Heints laua kõrvale. Ta hoidis kuut ülespoole pööratud teradega, nuga otsekui lehvikut vasakus käes. Noad olid umbes jala pikkused, nende terad olid nagu pikergused teemantid. Ja kui ta seal seisis lava ühe sääres mees, kelle nägu ei väljendanud mingit tunde liigutust. Mees, kellel justkui polnudki midagi teha, oli ta näol äraolev ja veidi tüdinenud ilme nagu vara küpsel poisil, kes hoiab ühes käes kohmetuks tegevat kingitust ja ootab kannatlikult, et keegi talle ukse lahti teeks. Nõtke liigutusega heitis valges rüüs naine võru musta vaheseina ees õhku. Äkitselt tungis üks nuga sügavale pehmesse puusse ja püüdis võru kinni. See jäi noa käepideme külge õudsuma. Enne kui jõudsime otsustada, kas aplodeerida või mitte, laskis naine lendu teise valge võru. Heinz tõstis noa, tegi ühe ainsa kiire sujuva liigutuse ning seegi võru kiikus noa küljes. Kui kolmaski võru oli õhku tõusnud ja korraga noa käepideme külge rippuma jäänud, võttis naine kausist väiksema alustassi suuruse võru ja näitas seda meile. Hends naelutas lendava võru taas puhtalt puu külge. Seejärel viskas naine teineteise järel kaks väikest võru, mille Hends kahe kiire liigutusega kinni püüdis. Esimese lennutrajektoori tipppunktis teise vaheseina keskkoha lähedal. Vaatasime, kuidas Hendsch võttis välja veel kolm nuga ja laotas need vasakus käes lehvikuna laiali. Ta seisis ja vahtis kullipilgul oma assistenti, selg sirge, tüüakas käsi rahulikult küljel. Kui naine viskas üksteise järel kolm väikest võru, nägime, kuidas Hentsi keha tõmbus pingule ja ootasime kolm nuga järgemööda kõngam kõmbusse tungiksid. Aga mees seisis liikumatult, üksnes jälgis mängu valjul ilmel. Võrud, kukkusid põrandale, põrkasid kergelt üles ja hakkasid veerema üle lava nagu suured maha pillatud mündid. Kas talle ei meeldinud, kuidas need olid visatud? Me oleksime tahtnud pilgu ära pöörata ja teeselda, et me ei pannud seda tähele. Assistent korjas veerevad võrud kärmelt kokku ja asus oma kohale musta seina äärde. Paistis, et ta hingas sügavalt sisse, enne kui uuesti viskas. Seekord laskis Heinz oma kolm nuga lendu erakordse kiirusega ja äkki nägime kõiki kolme võru vaheseina küljes kõlkumas. Viimane vaid mõni toll põrandast kõrgemal. Naine tegi laia käeliigutuse Hentsi poole, kes ei kummardanud. Me hakkasime maruliselt plaksutama. Naine valges pistis käe uuesti kaussi ja tõstis seekord pöidla ja esimese sõrme vahel üles midagi sellist, mida isegi need meie hulgast, kes esimestes ridades istusid, esialgu ära ei tundnud. Naine astus sammu ette ja nüüd said paljud meist aru. Tema sõrmede vahel oli oranži-mustakirju liblikas. Ta läks vaheseina juurde tagasi ja vaatas Heinchi poole, kes oli juba noa välja valinud. Kerge tõukega laskis naine liblika lendu. Vallandasime tormilise aplausi, kui nuga liblikapuu külge naelutas. Esimestes ridades istujatele olid abitult ekslevad tiivad hästi näha. See oli midagi sellist, mida me varem ei olnud näinud või isegi ette kujutanud, et võiksime näha. See oli midagi sellist, mis väärib meelespidamist ja aplodeerida. Püüdsime meenutada oma lapsepõlve noaloopijaid, saepuru ja suhkruvatilõhnarattal pöörlevat sädelevat naist. Nüüd kiskus naine valges noad musta vaheseina küljest lahti ja viisile Lawahentsige, et kes iganuga hoolega takseeris ja need enne tagasi laekasse asetamist lapiga üle pühkis. Äkitselt silmus Hends lava keskele ja pööras end näoga meie poole. Assistent lükkas noalaekaga laua tema kõrvale, lahkus siis lavalt ja tuli tagasi lükates teist lauda, mille ta paigutas Finchi teisele küljele. Naine astus eemale, pool pimedusse. Lava valgus oli aga suunatud otse Hentsile ja tema laudadele. Nägime, kuidas Heints pani oma vasaku käe peopesa ülespoole tühjale lauale. Parema käega võttis ta esimesel laual olevast laekast noa ja äkki peale vaatamata viskas selle otsejoones õhku. Me nägime, kuidas nuga kerkis õhku, seisatas ja sööstis siis alla. Keegi karjatas, kui nuga Hentsi peopessa lõi. Aga noa loopia tõstis käelaualt, et me seda näeksime, hoidis seda üleval ja pööras kõigepealt ühele, siis teisele poole. Nuga oli tabanud kohta sõrmede vahel. Mees asetas käenoale nii, et selle tera jäi paistma tema teise ja kolmanda sõrme vahelt ning viskas üksteise järel üles veel kolm nuga, mis tärisedes laua sisse tungisid. Varjust astus esile naine valges ja kallutas lauda meie poole. Nii et võisime näha kõiki nelja nuga noa, loopia sõrmede vahel. Oo Me imetlesime Hanssi. Me olime tema imetlusväärsest kartmatusest lummatud. Ja ometi tundsime meeletult taplodeerides kerget rahul Dust kergelt rahulolematuse tunnet, otsekui oleks mingi sõnatult antud lubadus täitmata jäetud. Sest kas polnud meil olnud natuke häbi enda pärast, sellepärast et üldse etendusele olime tulnud. Kas polnud mehentši maitsetu komejandi tema küsitava üle piiri mineku juba ette hukka mõistnud? Otsekui vastuseks meie varjatud rahutusele sammu sents otsusekindlalt oma lavanurka. Kiirelt järgnes talle enda eeslauda lükates heledapäine assistent. Edasi nihutas naine teise laua lava tagaossa ja tuli tagasi musta vaheseina juurde. Ta seisis, selg vastu vaheseina ja vaatas üle lava Hentsi poole. Tema valge, avara hõlstid, kitsad õlapaelad olid libisenud alla ta käsivartele. Sel hetkel tundsime oma kätes ja piki selgroogu alla esimest kerget ärevusevärinat sest seal meie ees nad seisid. Sünge meister ja heledapäine tütarlaps, otsekui tegelased unenäost, millest me püüdsime ärgata. Heints valis noa välja ja tõstis selle rutamata pea juurde. Saime aru, kui kiiresti ta oli enne tegutsenud. Ainsa kärme terava käsivarrelöögiga juskui puutüki raiudes laskis ta noa lahti. Alguses näis meile, et Heints oli tabanud naise õlavart aga siis nägime, et noatera oli tunginud puusse, niiet riivas naise nahka. Järgmine nuga tabas märki teise õlavarre juures. Naine hakkas õlgadega vingerdavaid liigutusi tegema, otsekui püüdes end kõditavatest nugadest vabastada. Ja alles siis, kui tema hõlst lainetades alla vajus, mõistsime, et noad olid õlapaelad läbi lõiganud. Nüüd olime häntsil peos, Me olime tal peos. Naine astus maha, langenud hõldist välja ja jäi sihvakate jalgadega ja naeratav seljas hõbedane litritega trikk Ko musta vaheseina ette seisma. Meie mõte läks köiel kõndijatele sadulata ratsanikele tsirkusetelkide helesiniste suvepäevade palavuses. Kahvatu blondid juuksed, litritega kangas, kahvatu nahk, millel siin-seal tume varjulaik. Kõige selle tõttu jättis ta kauge, otsekui raami asetatud kunstiteose mulje. Kuid samal ajal oli ta juures tunda mingit külma meelelisust, sest kostüümi metalliläige näis tõmbavad tähelepanu tema paljale ihule mis oli häirivalt katmatu, ohtlikult valge ning jahe ja pehme. Sädelev assistent astus kiirel sammul lava tagaosas seisva laua juurde ja võttis midagi selle sahtlist. Seejärel läks ta tagasi puidust vaheseina keskele ja asetas oma pealaele punase õuna. Õun oli nii punane ja läikiv, et nägi välja, otsekui oleks olnud küünelakiga üle värvitud. Jälgisime Hentsi, kes vahtis üksisilmi oma assistenti ega liigutanud. Siis tõstis ta ühe ainsa liigutusega noa ja viskas. Naine astus puu külge kinni löödud punase õuna alt välja. Ta võttis laualt teise õuna ja haaras selle varre hammaste vahele. Musta vaheseina ees painutas ta end aeglaselt taha, kuni erepunane õun jäi tema ülespoole pööratud huulte kohale. Nägime, kuidas ta hingetoru vastu ta kõri nahka surus ja puusanukid hõbedasi litreid tõugates ülespoole kerkisid. Hänš sihtis hoolikalt ja heitis noa õuna südamest läbi. Järgmiseks võttis naine laualt paari pikki valgeid kindaid ja tõmbasid randmeid pöörates aeglaselt kätte. Ta tõstis mõlemad tihedalt kinnastatud käed järgemööda üles ja liigutas hoogsalt sõrmi ning võttis siis sisse koha vaheseina ees, käed kõrvale sirutatud, sõrmed harali. Henš vaatas teda, tõstis noa ja viskas. Nuga tabas naise sõrmeotsa parema käe keskmise sõrmeotsa ja naelutas ta musta vaheseina külge. Naine vaatas otse enda ette. Hends võttis terve peotäie nuge ja hoidis neid lehvikuna vasakus käes. Kärmelt laskis ta lendu üheksanuga. Ühe teise järel, ja kui need naise sõrmeotsi tabasid üksteise järel parem, vasak, parem, vasak, hakkasime oma istmetel rahutult nihelema. Naine seisis seal järsku tekkinud vaikuses, käed laiali sirutatud, nuga igas sõrmes hõbedased litrid, helkimas valged kindad, veel valgemad kui tema kahvatud käsivarred. Ja tundus, justkui hakkaks ta pea iga hetk ettepoole vajuma, nagu ristil ripub all märtril. Ja ettevaatlikult kindlast välja, jättes kindlad seinale rippuma. Nüüd tegi Heints sõrmega terava lainekujulise liigutuse otsekui kõike varem juhtunud, mitte miskiks pidades. Ja meie üllatuseks astus naine ette lava äärele ja pöördus esimest korda meie poole. Ma pean paluma, ütles ta leebel toonil, et te oleksite väga tasa. Sest järgmine number on äärmiselt ohtlik. Meister teeb mulle märgi. Palun ärge tehke mingit häält, tänan teid. Naine läks tagasi musta vaheseina juurde ja lihtsalt seisis seal, õlad taga, käed all, kuid surutud vastu seina. Ta vaatas kindlal pilgul hänghi poole, kes nähistada uurivat. Mõned meist ütlesid hiljem, et sel hetkel jättis naine mulje lapsest, keda ootab hoop näkku. Samal ajal kui teiste arvates oli ta tundunud rahulik. Ülirahulik. Henš valis laekast noa, hoidis seda hetke käes, tõstis siis üles ja viskas. Nuga peatus naise kaela juures. Kas ta tõesti viskas mööda? Tundsime teravat pettumuse sahmakat, mis otsekohe muutus häbiks sügavaks, häbiks sest me ei olnud ju tulnud verd otsima ainult noh, midagi muud. Ja kui küsisime endalt, mida me siis otsima tulnud olime, üllatusime, kui naine sirutas käe ette ja tõmbas noa seinast välja. Nägime tema kaelal kitsast punast nire, et mis ulatus õlani ja saime aru, et just seda hetke silmas pidades pidigi ta nii vale välja nägema. Aplodeerisite kaua ja valjult, kui naine sädelevat nuga kõrgel hoides kummardas, kinnitades meile sel viisil, et teda oli küll haavatud, aga temaga oli kõik hästi. Ehk et teda oli hästi haavatud. Ja me ei teadnud, kas me aplodeerisite sellepärast, et temaga oli kõik hästi või tema haava pärast või meistri puudutuse pärast, kes oli läinud üle piiri, kes oli viinud meid nagu paistis turvaliselt keelatud asjade kuningriiki.