Sel ajal, kui meie aplodeerisime, keeras naine valges ringi ja lahkus lavalt, et tulla mõne hetke pärast tagasi pikas mustas, pikkade käistega kleidis mille kõrge kaelus varjas tema haava. Nägime vaimusilmas valget sidet mustakaelu, seal muidki sidemeid muidki haavu. Naise puusadel pihal rindade juures must musta vastas seisid nad seal naine ja mees. Nüüd näis, et neid ühendab salajane lepe otsekui oleks naine mehe kaksikõde või otsekui oleksid nad mõlemad ühel poolel selles mängus, mida me kõik mängime. Kuid mis on mäng, millest me enam aru ei saa. Ja tõepoolest, naine nägi oma mustas kleidis välja vanem ja rangem, justkui õpetaja ei anna või vana piigast. Tädi Me ei üllatunud, kuid astus ettepoole, et meid uuesti kõnetada. Kui keegi teie hulgast soovib, et meister talle märgi teeks, tunneb, et ta tahaks meistrilt märki saada, siis nüüd on õige aeg. Kas on soovijaid? Vaatasime kõik ringi. Üksainus kõhklev käsi tõusis ja vajus otsekohe uuesti alla. Veel üks käsi tõusis, siis veel mõned noored innukad kehad pürgisid ettepoole. Naine mustas astus lavalt alla ja kõndis aeglaselt mööda vahekäiku, et lähedalt vaadata, et kaaluda kuni ta lõpuks peatus, osutas kellelegi ja ütles. Sina. Ja Me tundsime teda. See oli siusan, paakar, keskkoolitüdruk, kes oleks võinud olla meie tütar, kes istus seal nägu küsivalt naise poole pööratud, kulmud veidi üles kerkinud ning osutas imestunult endale. Kui tüdruk endale päriselt teadvustas, et just tema on välja valitud, punastas ta kergelt. Ja kui ta lava trepist üles astus, seirasime teda pingsalt püüdes mõistatada, mida naine mustas temas oli näinud. Miks ta oli just selle tüdruku välja valinud, üritades ära arvata, mida temast kiusanud paar ker praegu mõtleb järgnedes naisele puidust vaheseina juurde. Tüdruk andis avaraid, teksaseid ja kitsast musta lühikeste käistega sviitrit. Tema punakaspruunid kergelt läikivad juuksed olid lühikeseks lõigatud. Kas oli tema valge nahk, mille tõttu ta välja valiti või tema aimatav enesevalitsemisoskus? Meil oli tahtmine hüüda, istu maha, sa ei pea seda tegema. Aga me istusime vaikselt ja viisakalt edasi. Hends seisis oma laua juures ja vaatas mitte midagi ütleva näoilmega pealt. Meile turgatas pähe, et sel hetkel me usaldame teda. Me klammerdume tema külge. Tema on kõik, mis meil on, sest kui me pole temast täiesti kindlad, siis kes me oleme, kes pagana päralt, me oleme, et olime lubanud asjadel nii kaugele minna. Naine mustas juhatas Parkeri puidust vaheseina juurde ja seadista selle ette, selg vastu seina, õlad otse. Me nägime, kuidas ta käsi silus kergelt isegi hellalt üle tüdruku lühikeste juuste, mis tõusid turri ja vajusid siis tagasi. Seejärel, võttes kiusanud Parkeri Parema käe, astus ta tüdruku kõrvale. Tüdruku käsivars jäi kogu pikkuses välja sirutatult vastu musta vaheseina. Naine seisis seal siusanud Parkeri üles tõstetud kätt hoides ja talle otsa vaadates teda julgustades, nagu tundus. Ja me panime tähele, kiusanud Parkeri käsivars näis väga valge musta sviitri ja musta kleidi vahel vaheseina musta puidu taustal. Samal ajal kui naised teineteist silmitsesid tõesti sensch noa ja viskas. Kuulsime noalöögi pehmet mürtsu Susan Parkeri kerget lühikest ohet ja nägime, kuidas tema teine käsi rusikasse tõmbus. Must naine astus kiiresti tüdruku ette ja tõmbas noa välja ning meie poole pöördudes tõstis tema käe üles, nii et me kõik võisime näha punast triipu tema kahvatul käsivarrel. Seejärel pistis naine käe oma musta kleidi taskusse ja võttis sealt väikese plekktoosi. Toosist tulid välja vatitups marliplaaster ja rull valget kirurgi sidet, millega ta haava kiiresti kinni sidus. Nii, kullake, kuulsime teda ütlevat. Sa olid väga vapper. Vaatasime, kuidas kiusanud Parker kõndis, vile lava, silmad maas ja hoidis oma kinniseotud käsivart veidi kehast eemal. Ja kui me aplodeerima hakkasime, sest tüdruk oli ikka veel seal, sest ta oli selle läbi teinud, nägime, ta tõstis pilgu ja naeratas korraks häbelikult enne kui taas ripsmed langetasid. Astmetest alla astus. Nüüd käed tõusid, istmed kraaksusid, meie hulgas käis kõva askeldamine ja sosin, sest teisedki tahtsid olla välja valitud meistri poolt ära märgitud. Taasastus naine mustas ettepoole, et midagi öelda. Tänan sind, kallis, sa olid väga vapper ja nüüd kannad sa meistrimärki. Sa hoiad seda kogu elu nagu aaret. Kuid see on õrn märk, kas teate, väga õrn märk. Meister suudab teha ka sügavama märgi, palju sügavama. Ent selleks tuleb teil näidata, et olete seda väärt. Võib-olla mõned teist on juba selle väärilised, aga laske nüüd käed alla, palun, sest mul on siin keegi, kes on märgi saamiseks valmis. Ja palun Teie kõik. Ma palun vaikust. Paremalt poolt lavastus esile noormees, kes võis olla 15 või 16 aastat vana. Tal olid jalas mustad püksid ja seljas must särk ning ta kandis raamideta prille, mis valgust püüdsid. Poiss näis tundvat end vabalt, nägime, et temas on mingit kõhetut ja nurgalist kaunidust. Kaunidus, mis meie arvates oli omane veelinnule haigrule. Naine juhatas ta puidust vaheseina juurde ja näitas, et ta peaks seistes toetama selja selle vastu. Siis kõndis naine lava tagaosas oleva lauani, võttis sealt mingi eseme ja läks sellega tagasi vaheseina juurde. Nihutades poisi vasaku käsivarre sirgelt õla kõrgusele vastu vaheseina, tõstis ta eseme poisi randmetele ja hakkas seda puu külge kinnitama. See paistis olevat klamber, mis hoidis poisi kätt randme kohalt paigal. Siis asetas naine paika poisi käe peopesa meie poole. Sõrmed koos. Eemale astudes silmitses ta noormeest mõtlikult. Liikus siis poisi teisele küljele, võttis tema parema käe ja hoidis seda hellalt. Lavalambid kustusid, siis langes punakas rambivalgus Heinghile, kes seisis oma nugade laeka kõrval. Teine valgusvihk, hele nagu kuupaiste, valgustas poissi ja tema väljasirutatud kätt. Poisi teine külg jäi pimedusse. Isegi kui etendus näis meid õrritavat, lubades meile ohte sündmuste häirivat pööret, mis ei tohiks olla lubatud või mida ei tohiks isegi ette kujutada. Tuletasime endale meelde, et meister ei olnud siiani teinud muud kui ainult natuke nahka kriimustanud. Et kogu number oli lõppude lõpuks avalik ja paljudes kohtades ette kantud, et poiss näis olevat rahulik. Ning kuigi me ei kiitnud heaks liialdatud valgusefekti kogu toorevõitu melodraamat, imetlesime salajas osavust, millega meie hirmudel mängiti. Mida me tegelikult kartsime, seda me ei teadnud ega osanud öelda. Aga Noa loopia 10. veripunases valguses kahvatu ohver oli seina külge aheldatud varjus seisis must naine ja pimestavad valguses vaikuses õhtu kulgemise rütmis peitus salajase unistuse täitumise lubadus. Mõned kuulsid, kuidas poiss äkitselt õhku ahmis, teised vaiksed karjatust heledas valguses nägime noa käepidet poisi verise peopesa keskel. Mõned ütlesid, et hetkel, kui nuga poissi tabas, oli tema kohkunud näol säranud silmaga nähtav rõõm. Peaaegu valu tundmise rõõm. Äkki valgustas hele valgusvihk naist mustas, kes tõstis poisi vabakäe otsekui võidurõõmus kõrgele. Siis aga asus kiiresti tegutsema, tõmbas noa välja, mässis poisi peopesa, marliside meisse pühkis tema kahvatut higist, nägu riidelapiga ja juhatas ta lavalt minema, hoides käsivart kindlalt ümber poisi piha. Me vahtisime Hanssi temaga vaatas pikalt oma assistendile järele. Kui naine üksinda tagasi tuli, astus ta ettepoole, et meile midagi öelda. Ja lavavalgus muutus jälle normaalseks. Sa oled vapper poiss, Thomas seda päeva sa niipea ei unusta. Ja nüüd pean ma ütlema, et täna õhtul on meil veel aega ainult üheks numbriks. Ma tean, et paljud teie hulgast tahaksid nagu Thomas peopessa märki saada. Aga nüüd palun ma midagi teistsugust. Kas täna selle publiku hulgas on keegi, kes tahaks? Siin ta peatus, mitte kõhklevalt, aga otsekui tahtis rõhutada. See on viimane märk märk, mille võib saada ainult ühe korra. Palun kaaluge hoolikalt, enne kui käed üles tõstate. Tahtsime ta ütleks veel midagi, selgitaks üksikasjalikult, mida ta mõtleb oma mõistujutuga sõnadega, mida ta pimeduses otsekui meile kõrva sosistas sõnadega, mis justkui pilkasid meid, isegi kui need nagu polnudki meile öeldud. Ja me vaatasime pingsalt peaaegu üliagaralt ringi, otsekui oleksime puhtalt ringi vaatamisega tõendanud oma valvelolekut. Me ei näinud ühtegi kätt. Ja võib-olla oli tõsi, et otse meie kergendustunde südames oli ka veidike pettumust. Aga kergendus oli see sellegipoolest. Ja kui kogu etendus oli tundunud liikuvat mingi võimsa haripunkti poole, mida nüüd ei pidanud enam tulema oli meie noa loopia meid ikkagi lõbustanud, kas polnud siis? Meid oli juba piisavalt kaugele viidud, nii et isegi kui me tema julma kunsti küsitavaks pidasime, olime ometi valmis sellele aplodeerima. Kui ühtki kätt ei tõuse, ütles naine meile teraselt otsa vaadates, justkui selleks, et meie salajasi mõtteid lugeda. Meiega vahtisime ringi, otsekui püüdes end tema pilgu eest eemale hoida. Meiegi nägime seda pooleldi ülestõstetud käte, et mis oli võib-olla kogu aeg püsti olnud poolhämaras istujate vahel aga märkamata jäänud. Ja me nägime, kuidas keegi tundmatu toolilt tõusis ja tegi endale aeglaselt teed eemale tõmmatud, põlvede kõrvale lükatud mantlite ja end poolpüsti ajanud kogude vahel. Vaatasime, kuidas ta sammus lava trepist üles kurva olemisega pikkade sirgete juuste ja längus õlgadega pikk tüdruk Texastes ja tumedas pluusis. Ja mis su nimi on? Küsis naine mustas lahkelt, aga me ei kuulnud vastust. Hea küll, Laura. Sa oled siis valmis viimast märki vastu võtma? Sa oled tõesti väga vapper ja meie poole pöördudes lisas ta. Ma pean teilt paluma täielikku vaikust. Naine viis tüdruku musta puidust vaheseina juurde ja seadis ta sobivasse asendisse. Lõug üleval, käed ebalevalt külgedel. Naine mustas astus sammu tagasi, et oma kätetööd hinnata ja läks siis üle lava tahapoole. Sel hetkel tabas nii mõnigi meist end ähmaselt mõttelt, et peaks hüüdma selgitust nõudma. Aga me ei teadnud, millele me peaksime vastu hakkama. Igal juhul hoidis meid tagasi mõte, et võiksime Hentsi viset häirida ja võib-olla vigastuse põhjustada, sest nägime, ta on noa juba välja valinud. See oli uutmoodi nuga. Vähemalt nii me arvasime, see oli pikem ja kitsam. Ja meile näis, et seal laval juhtub kõik liiga kiiresti, sest kus oli prožektor, kuhu jäi äkilise pimendamise dramaatika. Aga kui me kõhklesime, tegi Hends juba seda, mida ta oli kogu aeg teinud, viskas noa. Mõned meist kuulsid, kuidas tüdruk karjatas. Teisi hämmastas tema vaikimine. Aga mida me pärast kõik mäletasin, oli see, et puud tabava noa heli ei olnud me kuulnud. Selle asemel kuulsime pehmemat häirivat helipeaaegu vaikus enda häält. Ja mõni ütles, et tüdruk oli otsekui üllatunult maha vaadanud. Teised väitsid, et nägid tüdruku näos tema silmis joovastust. Kui tüdruk põrandale kukkus, astus naine mustas ettepoole ja andis käega märku noa loopiale, kes esimest korda meie sealviibimisele tähelepanu osutades meie poole pöördus. Ja nüüd Ta kummardas. See oli sügav, aeglane, elegantne kummardus, meistri põlvini ulatuv kummardus. Aeglaselt hakkas tumepunane, eesriie langema. Laelambid süttisid. Etenduselt lahkudes olime nõus, et see oli olnud meisterlik etteaste olgugi et me ei saanud lahti tundest, et noa loopia oli läinud liiga kaugele. Ta oli olnud oma maine vääriline, selles ei saanud olla mingisugust kahtlust, tegemata otseseid pingutusi. Meie poolehoiu võitmiseks oli ta kogu aeg suutnud meie tähelepanu jäägitult endale hoida. Aga kõige selle kõrval tundsime kogu aeg, et Hends oleks pidanud leidma mingi muu viisi. Tõenäoliselt oli viimane vaatus muidugi lavastus. Tüdruk tõusis arvatavasti naerdes püsti niipea kui eesriie sulgus. Olgugi et mõnedele meist meenusid mitmesugused kuulujutud, pahandused politseiga, süüdistused ja vastuväited, hämarad toimingud. Igal juhul tuletasime endale meelde, tüdrukut ei olnud mingil viisil sunnitud, ühtki neist polnud kuidagi sunnitud. Ja kindlasti oli tõsi, et Hentsi tasemega mehel oli täielik õigus oma kunsti täiustada. Teha unistustest teoks uued trikid, mis äratasid uudishimu. Sellised arengud olid lausa vältimatult vajalikud, sest ilma nendeta ei saa ükski noa loopia kunagi avalik. Kui see pikaajalisele huvile loota nagu meie peab temagi elatis teenima, mis tuleb möönda, pole sellistel aegadel nagu praegu kindlasti kerge. Aga kui kõik asjaolud said arvesse võetud poolt ja vastuväited olid vaetud ja iga järeldus kaalutud jäi meile ikkagi tunne, et noa loopia oli läinud liiga kaugele. Lõppude lõpuks, kui selliseid etendusi soositi, isegi kui neid üksnes taluti mida pidime siis veel tulevikult ootama. Kas keegigi meist oleks väljaspool ohtu? Mida rohkem me sellest mõtlesime, seda ebamugavamalt menud tundsime. Järgnevatel öödel, kui me oma rahututest unenägudest ärkasime, meenutasime ringi, rändavad noaloopijat, ärevuse ja kohkumusega.