Haarter ärkas tasaseent järele jätmata koputuse peale. Nii võis koputada inimene, kes teadis, et aeg on väga varane. Kell polnud veel seitsegi, kes tahtis häirimise pärast vabandada, kuid samas nõudis sisselaskmist. Haarter haaras selga vana hommikumantli ja vedas sõrmedega läbi juuste. Ta ei olnud hästi maganud. Köögiust avades üllatasid teda kaks soliidses mantlis meest, kes seisid kübarad käes. Kas me tohime sisse tulla? Küsis vanem ja pikem mees, kelle tihedad hallid juuksed olid kõrvade kohalt hoolikalt tahapoole kammitud. Kui haarter kõhkles, ütles teine mees. Me oleme siin selle möödunud öise jama pärast. Ta palus, et me räägiks teiega. Mees langetas pilgu. Me võime mõnel muul ajal tagasi tulla. Ei, pole viga, ma olen, kel pole ju seitsegi, tulge sisse. Haarter tegi käega sirgelduse, mida ta otsekohe kahetses, kuigi tegelegemeelset ja liigutust järsult peatudes pistis ta käe hommikumantli veidi rebenenud taskusse. Mehed astusid paar sammu edasi kööki ja jäid seisma. Viltkübaraid kõvasti kätte pigistades. Haarter hakkas laual tooli tõmbama ja märkas vastikkusega kohvitassi ja selle põhja kleepunud pruuni ollust taldrikut, kuivanud sõõrikupoolikuga ja suhkrukoorikuga kaetud lusikat lillelise suhkrutoosis. Mehed ei tulnud laua poole ja haarter, kes ei teadnud, mida öelda, jäi seisma käsi toolileenil. Härra haarthar, lausus vanem mees. Meil on kahju, et me teile tüli teeme ja me tulime ainult mõneks minutiks. Meie sõber nõudis, et me teiega rääkima tuleksime. Pole vaja nimetadagi, et ta on endast väljas väga endast väljas. Ta tahaks teiega kohtuda nii pea kui võimalik. Haarter, kujuta seda kohtumist vastumeelselt ette ja vaagis, kas ta mingil moel sellest pääseda ei saaks. Aga mõtte väikese mehe vältimisest tekitas temas ebameeldiva tunde, justkui kavatseks ta selle eest põgeneda. Ma saan temaga kokku, miks mitte, kui ta seda soovib. Aga mida ta tahab? Teine mees ütles. Härra haarter, te ei pea temaga kohtuma, kuid ei taha. Teil on õigus keelduda. Kuigi ma ei teeks seda, lausus vanem mees, kui ma teie asemel oleksin. Kas te ähvardate mind? Küsis haarter vihaselt ja tundis kõhus väikest hirmu virvendust. Vanem mees vaatas talle üllatunult otsa. Kahju, et te valesti aru saite. Ma mõtlesin ainult seda, et kui te nüüd temaga kohtumisest keeldute, siis peate hiljem ikkagi kokku saama. Meie sõber on väga kangekaelne. Ja seetõttu tundub soovitav asjaga mitte venitada, sest see põhjustaks veelgi enam tüli ja südamevalu. Aga tehke muidugi nii, nagu tahate. Hea küll, vastas haarter ja maju, ütlesin, et kohtun temaga millal iganes. Hästi. See teeb meie ülesande tunduvalt lihtsamaks. Kas homme sobib teile varahommikul? Me mõlemad käime tööl. Haartel kõhkles, ma ei ole hommikuti just parimas vormis. Vanem mees silmitses oma kübarat ja tõstis siis pilgu. Härra haarter, kas ma võin midagi öelda? Põhjustel, mida te ise kõige paremini teate, olete tekitanud palju valu ja kannatusi. Kas te tõesti jätaksite kahju saanud osapoolega talle sobival ajal kohtumata, et mõni tund kauem magada? Harter tundis, kuidas viha temas tõusis ja ta haaras toolist kõvemini kinni. Vana kaabakas tuleks kõrvupidi toast välja visata. Aga mehe hääletoon polnud solvav ja tema nägu ilmutas vaid kerget üllatust. Harter kehitas õlgu millal iganes, kus ta? Oh, ärge muretsege, lausus teine mees. Me tuleme ise Teie juurde tagasi. Aga milleks, alustas haarteria, loobus sammas. Tore, lausus vanem, mees pani kübara pähe. Kokkulepitud, me võime nüüd ära minna. Teine mees tahtis ka midagi ütelda. Kui te peaks ümber mõtlema, seda pole vaja arutada, sõnas kaabuga mees, kes oli juba ukse juurde astunud ja seisis käsi Rihvatud klaasist uksenupul. Ma ju ütlesin teile, et kohtun temaga, ütles haarter häälel, mille veidi liiga vali toon isegi kiledustada üllatas. Ja ta püüdis end kokku võtta. Vaadake, ma ei maganud öösel peaaegu silmatäitki. Mehed vahetasid omavahel pilke. Kuulge, ega öelnud midagi. Kohtumiseni siis, lausus kaabuga mees ja astus uksest välja trepikotta. Teine mees järgnes talle kübarat ühes käes hoides ja samal ajal teise käega vaikselt ust sulgedes. Läbi messingist aknavõre, mida poolenisti katsid valged kroogitud kardinad, nägi haarter meeste eemalduvaid kukleid. Järgmise tunni jooksul püüdis haarter tulutult magama jääda ja pärast põhjalikku dushi ning kaht tassi kohvi sõitis ta linnast välja maale. Suhkruvahtrad olid hakanud värvi muutma ja nägid kaugematel küngastel välja nagu värvilised kummikommid. Väike valge teetähis juhatas haarteri tuttavale puude alusele pinnaseteele ja peatselt jõudiski ta vana punase raamatuid täis aida juurde. Riiulite vahelised hämarad käigud, mida valgustasid elektripirnid, lõhnasid niiske puidu järele. Harterile meeldis lugeda kodusõjast. Aeg-ajalt oli tal kavatsus kirjutada pikem essee otsast laetava musketi mõjust sõjastrateegiale. Aga sellest ei olnud kunagi midagi välja tulnud. Haarter sirvis just monograafia tämbari Marsi kohta, kui märkas silmanurgast vahekäigu lõpus Martat tuttavas sinises mantlis. Ehkki tal jäi korraks hing kinni, mõistis ta kohe oma eksitust. Naine oli Martast vanem ja paksem ning polnud tegelikult üldse Marta moodi. Ometi oli haarter päris kindlasti õhku ahminud. Ta pistis raamatu tagasi riiulisse ja sammus läbi poolpimeda aida eredasse päevavalgusesse. Ait oli punane taevas sinine. Hoone üht külge pidi kulges rida raamatul ette, mis olid täis topitud pehmekaanelise raamatuid ning mida jätkus nii päikesesse kui varju. Umbes 18 aastane tüdruk kummardas ühe varjulise leti kohale ja kui ta siis liikudes pooleldi ereda päikese kätte sattus, välgatas miski korraks tilluke kõrvarõngas. Tüdrukul olid väga lühikesed õlekarva juuksed, mille lahk oli ühel küljel ja ta kandis puhtaid ja korralikke tumesiniseid, pahkluust kõrgemale üles keeratud säärtega, teksaseid ja pikkade käistega valget pluusi, mis ulatus üle tagumikku. Välgatus meenutas haarterile midagi. See oli talle äärepealt meelde tulemas, kuid tema kruusal gravisevate sammude peale vaatas tüdruk üles ja ta pilk jäi hetkeks haarterile pidama. Enne kui ta jälle raamatuid lehitsema hakkas. Haarter oli täiesti kindel, et ta võiks tüdrukule läheneda, temaga vestlust alustada, võib-olla isegi sõita temaga kuhugi külakõrtsi tassikest kohvi jooma. Tüdruku kriimu võrra kauem peatunud pilgust võis seda välja lugeda. Ta räägiks tüdrukule kõik ära. Tüdrukut liigutaks tema õnnetust, ta sirutas oma käe üle laua ja asetaks selle haarteri käeseljale. Ja kui haarter nüüd tagasi oma auto poole kõndis, sest kõik see oli võimatu ja absurdne kujutas ta ette selle peatunud pilgu jooksul oli tüdruk võõra tõsises näos näinud varjatud südamevalu. Kodus viskus haarter voodisse, aga isegi silmi sulgedes tunnista, kui häirivalt kiiresti ta süda lõi. Ta peaaegu tundis, kuidas veri paisus ja tormas lainetena läbi veenide et jõuda tema keha kõige kaugemate veerdeni, kust edasipääsu enam polnud varvasteni sõrmeotsteni pakitseva pea nahani. Väikemees oli äkki seisma jäänud, otsekui oleks ta näkku hoobi saanud ja Marta, kes oma lavendlikarva öösärgis voodil konutas ja roosasse pabertaskuräti nina nuuskas. Roosa pabertaskurätt oli tal meelest läinud. Tuba oli olnud peaaegu pime. Marta ei sallinud öökapilampi sele eredat paljastavat valgust. Esimesel õhtul oli ta tahtnud tingimata välja otsida mingi paksude punaste ja siniste klaasidega laterna. See oli olnud kohal haarteri kõikide külaskäikude ajal heitmaks üle toa, oma hämarat romantilist valgust ja aidates naisel veidikegi üle saada ülimast häbelikkusest mis alguses oli ääretult südantliigutav, aga hakkas meest järjest enam ja enam ärritama. Väikemees oli vaikselt tuppa astunud, hartale ei mäletanud, et oleks uksenupu liikumist kuulnud ja hoogsalt edasi sammunud, enne kui äkitselt seisma jäi. Mees ei olnud midagi lausunud, ta oli lihtsalt liikumatult seisnud, kui haartherama vihaleajavat nööpide kallal kohmitses. Ja nüüd tuli talle meelde, kuidas Marta see suur segadusse aetud tüdruk juuksesalgud märgadele põskedele kleepunud justkui äkilised häbelikkuse oos öösärki rindadele kiskus. Ta jättis mõneks hetkeks nuttu ja vaatas ainiti uksel seisvat meest, kes paigast ei liikunud. Haarter soovis, et oleks pööranud rohkem tähelepanu neile vähestele asjadele, mida naine mõnikord oma mehe kohta rääkinud oli. Aga tõtt-öelda polnud haarter tahtnud abikaasast üldse mitte mõeldagi. Dali Martale paljusõnaliselt selgeks teinud, et naise abielu üksikasjadest tuleb teda säästa. Kuigi Martale oli tüütu komme inimestest halba mitte rääkida, oli ta ükskord oma abikaasat põik peaks nimetanud. Haarter ei olnud täpsustusi soovinud. Teinekord nimetas naine oma meest vana moeliseks ja haarterali siis millegipärast ette kujutanud, et mees kannab hästi läikima löödud kingi, millel on varvaste kohal augukesed ja ta armastab palliks kokku rullitud sokke. Harteri olnud mehe kohta kunagi ühtegi küsimust esitanud ja oli näinud ta fotot ainult üks kord kirjutuslaual enne kui Marta seda peitma hakkas. Mehe perekonnanimi oli veider. Razumian. Ta reisis palju. Kas ta polnud mitte müügimees? Väikest kasvu, vanamoeline põikpäine mees? Ta tahab hartaliga kohtuda. Kuid milleks? Võib-olla oli tal kinnitust tarvis? Artereid ei olnud enam mingit tahtmist kahetsusväärse looga tegemist teha, aga ilmselt polnud tal sellest pääsu. Teie abikaasa armastab teid, ta on üksildane ja muud midagi. Me lihtsalt juhtusime kokku. Selliseid asju tuleb ette, see on läbi, see polnud midagi tõsist. Mees oli mingid sõnad endast välja pigistada suutnud. Haarter avas silmad, sai aknast sissetuleva kollase valguse järgi aru, et on hiline pärastlõuna. Ta oli peaaegu kaheks tunniks magama jäänud. Nüüd oli tema ööuni ohus ja mehed pidid varahommikul tagasi tulema. Kuidas oli võimalik, et ta oli lasknud endaga manipuleerida ja sellise rumala lubaduse andnud? Ta pea oli raske, otsekui hakkaks iga hetk valutama. Järsku tundis ta, kuidas närviline värin ta kõhust läbi käis. Haarter tõusis vihaselt istuli. Tal polnud põikpäise väikese mehe ja tema iseäralikke sõprade poolt midagi karta. Nad kohtuvad, räägivad suud puhtaks ja sellega asi lõpeb. Üks kohtumine mitte enam. Haarter heitis jalad otsustavalt üle voodiääre ja kui need põrandat puudutasid tuli talle meelde tüdruk, kes varjust poolenisti päikesepaistesse astus. Miski välgatas korraks tilluke kõrvarõngas. See oli talle meenutanud midagi muud, mis nüüd meelde tuli. See oli õhukese musta portfelli klamber, mis elutoalambi valguses küüdles. Tüdinult vedas haartherend kööki pikka ööd algust teha. Haarteri jalutas mööda raamatukogu kitsast vahekäiku järgnedes tüdrukule, kes sõrmedega üle raamatu selgade vedas. Kui ta lähemale jõudis, pööras tüdruk end ümber ja mees nägi enda ees pisikest lühikeses öösärgis tütarlast, kelle üks õlg oli paljas ja kelle põlvel oli plaaster. Tema huuled olid erepunaseks võõbatud ja haarteri poole üles vaadates ta naeratas. Aga kui haarter kummardus teda õlale suudelda, kortsutas tüdruk kulmu, haaras äkitselt mehe käsivarrest ja pigistas valusasti hüüdes. Tõuske üles, tõuske üles. Hääl pimedusest kordas, tõuske üles. Haarter võpatas end istukile. Hirm ajas teda iiveldama, aga juba ta taipas, teadis täpselt, mis toimumas oli. Kuidas te siia sisse saite? Küsis ta kätt rusikasse surudes. Selle kohta on seadused. Ma võin politsei kutsuda politsei vastasvanema mehe hääl. Aga selleks pole mingit vajadust. Ei ole ju, härra haarther. Me ju ütlesime teile, et tuleme tagasi ja te peaksite veidi mõtlema, kas te ikka tahate, et keegi teaks, miks me siin oleme. Meil on muidugi kahju, et me teid sedaviisi nii varajasel tunnil üles äratasime, aga te magasite nii sügavasti. Kahjuks ei jätnud meile mingit valikut. Me koputasime minu sõna selle peale. Jaa, Megoputasime, selles võite kindel olla. Me mõlemad koputasime kaks korda. Ja uks ei olnud lukus. Harrahhaarter justkui oleksite te selle meelega lahti jätnud. Mu sõber arvas, et te jätsite selle kindlasti meelega lahti. Meie jaoks. Aga te peate nüüd üles tõusma, meil pole aega raisata. Praegu on südaöö, ütles haarter, aga kella vaatama küünitades nägida, et kell hakkas viis saama. Mitte et ma magada saaksin, see oli kohutav. Ööteki eemale lükates heitis ta jalad nii raevuka liigutusega üle voodiääre, et üks meestest eemale hüppas. Aga te olite nõus kokku saama, ütles vanem mees, kes oli voodi juurde jäänud. Nii võis sellest aru saada, meie arvasime, et kõik on kokku lepitud. See ei ole õige, ütles haarter astudes tooli poole, kuhu ta oma särgi ja püksid oli jätnud. Ma arvan, et me oleme kõik seda meelt, et see ei ole õige, härra haarter. Küsimus on selles, kuidas nüüd probleemile rahuldav lahendus leida. Mis varajasse kellaaega puutub, siis me muidugi vabandame, ehkki kui aus olla, siis peate tunnistama, et meie oleme samuti väga vara üleval ja niisuguse asja pärast, mis meid otseselt ei puuduta. Me oleksime väga tänulikud, kui teeksite kiiresti. Me peame ise ka tööle minema ja terve päeva tööd tegema, kuigi oleme üksnes viis tundi maganud. Kas te kujutate ette, kuidas on terve päev tööd teha, kui olete ainult viis tundi maganud? Aga te olete kindlasti nõus, et see pole tavaline päev üldse mitte tavaline päev, lausus teine mees. Vähemalt mitte tavalises mõttes. Aga miks me nii palju räägime, küsis haartel riideid haarates ja vannitoa poole suundudes. Ma tahaks sellega ühele poole saada, niisama nagu temagi.