Haartere oligi arvanud, et armulugu lõpeb halvasti. Aga ta ei olnud ette näinud, et see kõik lausa nii halvasti lõpeb. Tema istub voodiäärel ja paneb süngel ilmel särginööpe kinni. Naine konutab nutusena voodil lavendlikarva öösärgis just selles, mis äratas haarterisi igatsuse saledama noorema ja ihaldusväärsema naise järele. Ja siis tuli üllatus, mida ta oleks pidanud ette nägema väike saatuse käena, mis kogu loo farsiks pööras. Äkitselt avaneb uks ja hoogsalt sammuldub paastuv raevunud abikaasa. Aga teinud ühe ainsa sammu jäi abikaasa seisma, otsekui oleks saanud hoobi näkku. Harter taipas, et mees oli alles nüüd märganud ebameeldivat stseeni enda ees. Harter mõistis veel muudki. Ta pääseb siit eluga minema. Mees ukse juures oli väike ja ontlik, peaaegu habras haarterile ebavõrdne vastane. Tal oli seljas tume kolmeosaline ülikond, nina all, korralikult pügatud, väikesed vurrud ja tumedad hõrenevad juuksed olid mõlema oimu kohalt kergete lainetena tagasi kammitud. Paljaste meelekohtade tõttu nägi ta välja veidralt õrnu. Otsekui võiks üks rusikalöök ta kolba purustada nagu lapse oma. Ja Harteril hakkas väikesest mehest, kes seal liikumatult ja midagi lausumata seisis korraks isegi kahju. Haarteri pani särginööbid kinni ja tõusis püsti. Marta poole ta ei vaadanud, vaid astus aeglaselt ja ettevaatlikult ümber voodi ukse poole. Marta abikaasast oli ta nimi Choose või Loorents. Lähedalt möödudes märkas ta, et mees ei vaadanud tema poole, vaid ainiti enda ette ja värises. Haarteri pidi äärepealt midagi naeruväärset ütlema, see on niikuinii läbi, sel pole mingit tähtsust. Ta armastab teid. Kui mees hakkas rääkima summutatud katkeval häälel, nii madalale, et haarterzai pihta üksnes vihasisinale ja millelegi, mis kõlas nagu sind hommikul. Haarter läks kiiresti uksest välja ja vaibaga kaetud trepist alla elutuppa. Õhuke must portfell kumas laualambi valguses, tugitoolipadjal. Alles verandale astudes mõistis haarteret. Väikemees oli värisenud raevust. Kuu ehmatas teda. See oli häirivalt ere nagu hele päike. Heitis parki ümbritsevale kõrgele kivimüürile teisel pool teed puude varje ja lõi haartheri auto, mille ta oli diskreetselt ühe tänavavahe võrra kaugemale parkinud. Poritiivad läikima. Öötaevas oli tumesinine, õhus oli tunda sügise jahedust. Sellisel ööl jalutavad noored armastajad käsikäes. Kõnniteelt kostab kõrgete kontsade teravat erutavat klõbinat ja summutatud naeru. Pikkade. Ta oli olnud loll, et sellele juba varem lõppu ei teinud. Kui Harter kummardus, et autosse istuda märkas ta kõrvalistmel kahte raamatukogu raamatut. Ja talle tuli meelde, et kolmas raamat lebab Marta voodi kõrval öökapil. Naine peab selle tema eest tagasi viima. Mõte sellest, kuidas naine seda ükskord teeb ja kui vapralt ta sellega toime tuleb. Kuidas tema käsiraamatut tagastamisletile asetades korraks peatub tegi hartalile mingit kummalist meelehead, otsekui oleks talle meeldinud veel veidi aega naise ellu kuuluda. Otsekui poleks see kõik olnud nii masendavalt lõplik. Võib-olla näeb ta naist mõne aja pärast taas. Siis astuks ta naise juurde ja paneks talle käe õlale. Naine pööraks ennast ringi, tema silmad täituksid pisarais või ei. Ühel õhtul loeks ta raamatukogus, tõstaks pilgu ja seal otse tema vastas. Aga nüüd muutub ta juba sentimentaalseks. Seal on läbi ja kõik. Haarter hakkas sõitma linna teise otsa, kus ta kahepere elamu ülemisel korrusel üksi elas. Kas kell on tõesti üks öösel? Väikesel mehel polnud mingit õigust niimoodi sisse tormata. Või siiski, see oli ju tema kodu ja ta ei tormanudki tegelikult sisse, uks avanes üsna tasakesi. Ta poleks pidanud seda üldse teada saama. Haarter oleks võinud naise elust välja libiseda niisama hõlpsalt, nagu päeva lõpus sokk jalast tõmmatakse. Nii et see on veidi rohkem kortsus ja kuulunud, kuid ei midagi enamat. Ei, see kõlas vastikult. Ta on väsinud, väsinud, kõigest väsinud. Ja siis just samal ööl, kui ta on lõpuks leidnud viisi, kuidas asja lõpetada läheb uks järsku lahti ja väikemees astub sisse. Nüüd veab haarter endaga kaasas kandma pilti vihasest ISISe vastu mehest häbistatud naisest koledast stseenist, mille tunnistaja polnud ta tahtnud kunagi olla. Ja isegi kui ta oli sellele viimaks lõpu teinud, isegi kui ta oli sellest kõigest surmani tüdinud oli kõige hullem see, et mõtte Marta õrnast leppimisest oma väikese abikaasaga ei leevendanud sugugi tema süümepiinu. Selle asemel jäi talle ebamäärane kiivuse tunne. Otsekui oleks talle endale meeldinud olla see, kes naise pisaraid pühib ja talle kõrvalehüpe andeks annab. Arter oli väga väsinud. Ta vaevalt märkas, kuhu sõidab ja üllatus, nähes oma maja äkitselt enda ees. Ta oli jätnud köögis valamu kohale tule põlema. Soli pimeda uinuva tänava ainuke valgustatud aken. Väikemees oli äkitselt seisma jäänud, otsekui oleks teda näkku löödud. Harter sulges hoolikalt autoukse, laskis käepidemest lahti ja andis kinnituseks uksele veel puusa müksu. Siis otsis ta taskust maja võtme, ronis roidunult trepist üles kolmandale korrusele ja nägi sel ööl unesid, mängib oma lapsepõlvekodu, elutoas klaverit. Marta istus tema kõrval klaveripingil. Naise reie puudutus oli soe ja tegi teda uniseks. Aga kui ta pöörasin naisele otsa vaatama, nägi ta väikest abikaasat, kes seisis otse naise taga, surus oma keha vastu naise selga ja väänas oma väikeses valges rusikas naise kõrva. 30 aastaselt oli Harter suur lohva mees laiade ümarate õlgade ja poisi näoga. Talle meeldis kanda ühevärvilisi triiksärki ja nende mansetid ühe korra tagasi keerata pehmeid frangleri teksaseid ja vanu mokas siine koos paksude sokkidega. Ta õpetas ajalugu antiikaega uuemat aega ja Ameerika ajalugu kolledžis kehva elurajooni serval ja mängis tennist. Seda laisavõitu ja rahumeelset mängu. Kuigi Harterile oli olnud naisi üksjagu, jäi nende juures ikka ja alati midagi puudu. Lõpuks, kui kõik sõnad olid öeldud ja teod tehtud, ei erutanud teda küllaldaselt. Ei viinud teda sellise meeletuseni, mida ta igatses. Mõnikord mõtles, et tema erootilise elu muster pandi paika juba seitsmendas klassis, kui ta meeleheitlikult ajas taga tüdrukut, kelle nimi oli Lois Bishop. Alguses ignoreeris tüdruk teda julmalt, aga tema järjekindlus, andumus ja võib-olla isegi kannatused hakkasid pisitasa muljet avaldama. Ja ühel päeval lubas Lois ennast koju saata. Ta. Ja sellel koduteel nii võimsas rõõmujoovastuses, et see pani isegi lihased valutama hakkas ta tüdrukus märkama vigu, mida ta varem kui tooli tema jaoks täiesti ligipääsmatu polnud tähele pannud. Kui tüdruk rääkis, liikus ta ninaots eriskummaliselt üles-alla. Tema lõuajoon oli karmivõitu. Tal olid häirivalt Connised, randmed ja pikad pöidlad. Haarter paistis tüdrukule meeldivat aga teda saatma ei pakkunud ta ennast enam kunagi ja koridoris tüdrukust möödudes muutus ta külmaks ja eemalolevaks. Samasugune pettumus tabas arterit keskkoolis, kui ta möönis kolmani elutoa diivanil kell pool 12 öösel kätt tüdruku sukaserva poole libistas ja nägi äkki vaimusilmas hoopis säron kupka, kauneid Valendavaid, lausa talumatult ihaldusväärseid jalgu. Seminaris, kus arutleti Ameerika demokraatia probleemide üle, istus tüdruk vahtrapuust, toolid ringis, tema vastas. Ja tal oli komme üht jalga ikka uuesti ja uuesti üle teise tõsta aeglaselt kiuslikult piinavalt. Ülikooli teisel kursusel kohtas haarter Uiedat küllaltki hea välimusega tüdruk, kes kandis prille, kasutas oma naljasoont iseenda halvustamiseks ja üllatas haarteri ühel õhtupoolikul endaga voodisse. Aga haarter suutis mõelda vaid tüdruku toanaabrile. Häbematuleb Landile, kellele meeldis kanda musti retuuse ja nahast miniseelikuid kes uskus astroloogiasse ja saientoloogiasse ja tavatses toolil istudes jalad hooletult üle käetoe riputada. Haartheri, täiskasvanu ja vähesed armulood kannatasid kõik ühesuguse pettumustunde all. Kõhn, tasane, vanem naine, keda ta kohtas ühel peol ja kes näis tundvat tohutut kergendust, et võis kellegagi rääkida ja kes lähemal tutvusel osutus kandvat hinges sügavat kibedus, tulv oma ema oma ülemuse, oma elu kohut tabate meeste ja lõpuks haarterigi vastu. Raskepärasus kalduv psühholoogia õpetaja, kes lõhnastas end üleliia ja vajas haarterilt pidevaid kurnatuseni viivaid kinnitusi oma veetluse kohta. Üpris nägus kunstnik, keda ta kohtas ühel peol ning kes naeris nagu pöörane pead kuklasse heites aga muutus voodis vaikseks ja melanhoolseks, otsekui mingi salajase kurbuse. Vangis olles. Oli olnud teisigi, kes kõik olid tundunud paljutõotavad kuid ikka oli peagi välja ilmunud mingi otsustav viga. Ja alati oli nende naiste taga või kohal keegi teine, saatuslikult ihaldusväärne naine, keda haarteri igatses, kuid keda ta kunagi ei võinud enda omaks saada. Keegi, keda ta silmas bussis, mererannas mingil läikival alkoholireklaamiplakatil. Naised, kes haarteril alalõpmata mõttes mõlkusid temaga voodissegi, tulid seal aga pilkasid seda keskpärast naisterahvast, kellega ta parajasti voodis oli, kes teda juba ei rahuldanud. Kuigi haarter tundis, et ta oleks pidanud magama paljude enamate naistega teda vaevas häbelikus, milles ta ei suutnudki nähtavasti üle saada teadis ta ometi, et ta meeldis naistele päris hästi. Ta oli osavõtlik kuulaja ja see viis tavaliselt varem või hiljem füüsilise läheduseni. Aga mõnikord küsis ta endalt, kas ta otsib meelega välja probleemides naised et ilma erilise pingutuseta nende kiindumus võita. Pärast seda ei läinud kuigi palju aega, kuni nende silmanähtavad vead saatuslikeks osutusid. Halvemas tujus olles mõtles ta, kas tema romantiline meelelaad polnud mitte ühtlasi ta needus. Harterile meeldis ennast romantikuks pidada eriti naistega vesteldes ning nii tahtis ta end näidata salapärase lõputust entusiasmist ja kiredest pakatava mehena. Kuid mõtles sellega, tegelikult mitte miski ja eeskätt mitte ükski naine ei suudaks talle pikemat aega rahuldust pakkuda. Miks me sünnime, kuhu me läheme? Need olid mõned neist küsimustest, mida haarterile meeldis aeg-ajalt endale esitada. Kui meel mustaks läks. Ja seetõttu armastas ta end filosoofiks nimetada. Mardaga oli ta kohtunud linnaraamatukogu lugemissaalis, kus talle meeldis käia õhtuti mitu korda nädalas, et ajakirju lehitseda ja keskkoolitüdrukuid vahtida ning püüda ära arvata, milline neist aasta või kahe pärast tema loengutesse ilmub. Teismeliste tüdrukute kehade erutasid teda, ehkki ta oli kindlasti liiga arg, et mõnega neist midagi alustada. Vaatamises aga polnud midagi halba. Ta valis välja eriti ilusad elegantsed tütarlapsed, kellel olid heledad siidised, juuksed, valged pluusid ja põlvini ulatuvad ruudulised seelikud. Aga talle meeldisid ka tarmukad. Töölisklassi kuuluvad erkpunaseks lakitud küüntega tüdrukud, kes kasutasid põseroosi ja kandsid läikivaid, musti nahkjakke ja teksaseid, mis olid nii kitsad, et nende kandmine pidi küll piinarikas olema. Ühel vihmasel õhtul veidi aega enne sulgemist andis ta raamatu ära, astus vihmavari käes peasaali uksest väikesesse vestibüüli suure klaasist peaukse ees. Ja nägi seal tumesinises mantlis naist, kes hoidis käes kahte raamatut ja vaatas murelikult läbi vihma niredes klaasi välja. Haarther oli teda varemgi korra või paar näinud ajakirja lugemas või raamatut valimas. Ta tegi vihma üle nalja ja sai teada, et naine oli parkinud oma auto kaks tänavavahet kaugemale. Hartale pakkus, et nad võiksid tema vihmavarju jagada. Alguses naine keeldus ja võttis siis pakkumise vastu. Haarter aitas ta ettevaatlikult autoni, surus ärrituse alla, kui astus pahkluuni ulatuvasse veelomp appi. Kirus mõttes, kuidas tal ikka üldse ei vea. Polnud ju siin need kaks itsitavad tüdrukud, kes kunstiosakonna riiulite vahel mingi raamatu juures naer olid kihistanud vaid see paksuke abielusõrmusega naine. Too tänas teda südamlikult. Nädala pärast nägi haarterdada jälle raamatukogus. Seekord naine naeratas ja tänas teda veel kord, kui haarderdada kahe päeva pärast uuesti kohtas, hakkasid nad juttu ajama. Naine armastas lugeda, tema abikaasa oli alatasareisil ja ta unustas kogu aeg midagi maha vihmavarju. Näiteks taaskohtudes jooksis jutt juba nii ladusalt, justkui oleksid nad vanad sõbrad. Ja ühel õhtul kutsus naine haarteri enda poole tassikest teed jooma. Alguses erutas see lugu teda. Naine oli tema esimene abielus, armuke ja haarter oli naisele tänulik tema imetluse hellituste tõsise tähelepanuga kuulamise eest. Kõigi nende pikkade minutite jooksul, mil naine teda ainiti vaatas, unustas too isegi oma suuri lahkeid silmi pilgutada. Võib-olla just naise täielik andumus hakkaski haarteris ebamugavust tekitama. Igatahes muutus ta peagi rahulolematuks ja kuu aja pärast juba teadis, et oli teinud vea. Harter ei olnud mingi abielurikkuja. Naine oli 43 ja tema jaoks liiga vana naise keha pehmus ja rohke lihavus häirsitada. Ta hakkas otsima viisi, kuidas lugu viisakalt lõpetada, nii et naisele ei jääks mingit võimalust iseennast süüdistada. Harter kordas endale, et ükskõik kui palju ta naisele praegu ka haiget ei teeks, oleks asi veel hullem, kui ta selle edasi lükkaks. Ta oli kindel, et leiab õiged sõnad. See oli kõigile asjaosalistele parim lahendus.