Vannitoas värskendas haarter veega nägu ja kohmitses ennast riidesse. Tal oli tunne, nagu oleksid tal kindad käes. Ta suutis suurivaevu libedaid need särgi pisikestest nööpaukudest läbi toppida. Ja kui ta hämara öölambi valguses kammiga läbi juuste tõmbas, mõtles ta, et see kõik on absurdne. Ta peaks mehed välja viskama, tagasi voodisse heitma ja hakkama selle kõigega tegelema alles selges hommikuvalguses. Talle tundus, et väiksemagi vastupanu korral tõmbuksid mehed tagasi ja jätaksid ta rahule. Ta isegi kaalus mõtet, kas mehed ehk mitte ei lootnudki, salajased ta nad minema laseb. Lõppude lõpuks, kas polnud üks meestest algusest peale mõista andnud, et nende arvates oli kogu lugu niisama ebameeldiv nagu temagi meelest. Aga just ta ise tahtis kannatamatult asjaga ühele poole saada. Kui väikemees kibeles temaga kohtuma, siis ei kavatse tema vähemalt asja keeruliseks teha. Kui haarter käed kuivatamiseks käterätiku poole sirutas, tõmbas ta need võpatusega tagasi, sest rätiku voltide vahel tõusis korraga hääletult lendumus, tööliblikas. Sõrm huultel hakkas ta meeste ees hämarast trepist alla minema. Iga trepi modet valgustas 25 vatine pirn pruunide kõrbemis jälgedega kollasest õli paberist varju all. Pimedal rannal võis oma hingeõhku näha. Omaenda sulgkerget. Habrast hingeõhku nähes hakkas tal külm. Ja kuidagi imelik, otsekui peaks temasuguse suure mehe hinge õhki toekam olema. Taevas oli mustjashall silmapiir helkis väävlikarva. Tähti polnud üksnes neoonsiltide gaasilampide helk. Kõik, mis taevast värvis. Kahe vereelamute viilkatused näisid taeva taustal mustad. Mehed, juhatasid ta auto juurde. Kuhu me läheme? Sosistas haarterend esiistmele libistades. Teie kohtumisele vastas vanem mees. Arter tahtis kangesti silmi kinni panna. Silmalaud kipitasid, tal oli palav ja palavikutunne ning talle tuli meelde, kuidas ta lapsena hilistel autosõitudel unega võidelnud oli. Et ärkvel püsida, vajudes poolunne ja selles taas ärgates andes järjest enam järele tuimaks tegevale magusale roidumusele, mis temas maad võttis. Äkitselt sirutas ta end sirgelt istuma. Oli tähtis erksaks jääda. Auto oli tema tänavalt ära keeranud ja möödumas Kozlovski vürtspoest, kus tänavalaterna rohekas valguses pikutas prügikasti kaanel roostekarva kass, käpad kõhu all. Kaupluse akna tumedal klaasil nägi Harteri telefoniposti peegeldust ja läbi selle konserv supipurkide püramiidi ähmast kuju. Ta sulges hetkeks silmad ja kui ta need uuesti avas, nägi ta tanklaid ja ilusalongi mööda libisemas. Tänaval liikusid tumedad raskeveoautod suured raskeveohaagiseid, mis suundusid kiirtee poole. Kaks vaarikavärvi bensiinipumpa kiiskasid walkijate tulede all ja ühes erkkollases bistroos oli tõmblukuga jakis mees oma tassi kohale kummardunud. Veoauto auks paugutas kinni. Seejärel liikusid nad mööda peale sõiduteed üles kiirteele, kust haarter vaatas alla roheliste ja oranžide tänavalaternate vunklevatele, ridadele, pimedate katkiste akendega, vabrikutele ja naftatankidele mis olid uduse taevariba taustal nagu tohutu suured plekist saapamäärdetopsid. Mis te ütlesite, kuhu me kuulis haartherend ütlevat ja arvas, et oli kuulnud sõna Randev puu, mis hakkas ta peas kummitama ikka Rande vu. Rande. Rande tasapisi hakkas ta huvi tundma, kuhu olid kadunud kõik vanad tänavalaternad, need vanad mõnusad tänavalaternad, mille valguski tundus lahkem. Peatselt hüplest autoga kaasa juba viled seal põlluvaheteel, mille ääres kasvas kõrge rohi, oli näha värvimata, tarajub. Nad peatusid rohusel nõlvakul, kust algas mets. Harter tundis, et auto oli kergelt ühele küljele kaldu. Puud paistsid, mustad kahvatuvad taeva taustal. 10 jalga eemale oli pargitud veel üks auto. Nad tapavad mu ära, mõtles haarter ja kui ta autost väljus, jäi ta seisma enne kui edasi astus. Ma ei tea, mis teil plaanis on, ütles ta, aga sinna ma ei lähe. Mehed vaatasid teineteisele otsa ja vältisid haarteri pilku. Muidugi ütles vanem mees ootamatult väsinud näides. See on täielikult teie otsustada. Ja lisas vaiksemalt. Ma ei peaks seda ütlema, aga ma tunnistan, et ma ei pea eriti sellisest probleemide lahendamise viisist. Mees tõstis veidi häält. Pean lisama, et meie poolt pole teil midagi karta. Me ei ole teie sõbrad, raharter, kaugel sellest. Me oleme tema sõbrad ja meile ei meeldi, kuidas te temaga käitunud olete. Kuid oleks vale arvata, et me oleme teie vaenlased, isegi kui me tema soovil teid siia tõime. Me ei saa sundida teid sellele kohtumisele minema. Me ei teeks seda isegi, kui võiksime. See on täielikult teie enda otsustada. Te muidugi kuulete temast jälle. Ta ei ole sedasorti mees, kes asja sinnapaika jätaks. Ja eriti kui tegu on sellise valulise küsimusega. Ta nõuaks teiega kohtumist, tema ei loobu iialgi. Varem või hiljem, oh, teeme selle siis ära. Ütle Saarter. Sest kogu seiklus hakkas äkitselt groteski poole kiskuma. Kaks meest, arvete klaarimine, koidu ajal, sünge mets. Tegelikult Lincolni mets, kus ta alles nädal tagasi oli piknikku pidanud. See oli just nagu vanades filmides, mille pealkirjad kunagi meelde ei tulnud. Ta oli väikest meest haavanud ning pidi seepärast keset ööd üles tõusma ja selle naeruväärse kohtumise läbi tegema. Nii palju tundus olevat selge. Kaks meest vaatasid teineteisele otsa, näisid kõhklevad, kuid võtsid suuna teeraja poole. Harteri järgnes heites pilgu teisele autole. Kas on Marta auto? Ta oli selles kindel. Muidugi see oli väikese mehe auto. Hetkeks kujutas ta ette, et Marta rabeleb ja väänleb autos kinni seotud tropp suus. Aga raputas siis järsult pead ja astus meeste järel teerajale. Hakkas koitma. Pea kohal, tumehallil taeval oli valkjas viierg. Aga metsarada oli ikka veel öö võimuses. Nad kõndisid hanereas kõige ees, vanem mees, tema järel Harter ja siis teine mees. Terava metsa lõhn pani haarteri silmad kipitama. See oli niiske mulla, magusa kõduneva puidu ja paabulinnu sulgedena, kõrguvate sõnajalgade lõhn. Ja imedes endasse karget värsket nina, kihelema panevat ja vett silmatoovat õhku haaras teda imelik elevus. Ta ajab selle asja korda. Ta võtab väikeselt mehelt igasugused kahtlused. Ja kas polnud pelgalt ta kohalolek, tõendust tema headest kavatsustest? Ta polnud kunagi halba kavatsenud. Arteri meeled olid avali, paistis, et ahmib endasse kõik suuri valgeid moodustisi puutüvel, nagu selle külge kleebitud alustasse kollast nätsupaberid, puu, juurel, kahvatut, sinitaevatükikest mustade puulehtede vahel mingi linnutšikk, tšikk, tšiki, justkui oleks keegi lusikaga puust salatikausi äärele koputanud. Teerada tegi käänaku kuum ja tundus valgemaks minevat. Mis toimub? Kõdunevad kännud, kasvasid oranžid seened taevas pea kohal oli valkjashall ja kahvatu, sinine ja Harterile näised pimedus hakkas lahkuma ka temast endast. Ta oli teinud midagi halba. Ta polnud kunagi tahtnud kellelegi liiga teha, kuid oli seda ometigi teinud. Ta oli teinud haigeid Martale ja tema väikesele abikaasale ja nüüd klaarita selle ära. Harterile näis, et kui ta ainult suudaks leida õiged sõnad, võiks temast saada abikaasade lepitaja isegi nende uue sügavamaid tundeid tulvil elu looja, uus elu. Jah. Aga mis saab tema enda elust? Mis sellest saab? Ta hingas sügavalt sisse vänged, roheluse ja mullahõngu. Tal ei lasknud elul end närususse kukutada. Ta muudab selle kõik, tal ei olnud oma ellu nii kõvasti kinni jäänud ja nüüd nägi ta väljapääsu. See kõik oli kuidagi seotud teravalt lõhnava õhu ja kummaliste oranžide, seente ning heledamaks muutuva taevaga. Ja haarter tundis sooja, sulavad poolehoidu meeste vastu kes olid ta tardumusest välja raputanud ja juhtisid teda ilmutuse poole, mille mõistmist ei saanud neilt eeldada. Maailm oli avanemas purskama, seda ette pisiasju, mida ta polnud kunagi viitsinud märgata. Ta hakkab asjadele tähelepanu pöörama, ta muudab oma elu. Ja mõeldes, kui palju tal on öelda, haaras teda kahtlus ja mingi naljakas tunne käis ta kõhust läbi. Ma pean ennast kokku võtma, mõtles haarter ja kui teerada hakkas kõrgemale tõusma, tõmbas ta endasse tubli sõõmu karget õhku. Siiapoole. Siia. Ütles mees, kes sammus kõige ees ja haarteri järgnes talle rajalt kõrvale läbi hõreda metsa, kus puude vahel oli tühja, peaaegu paljaid laike. Haarternegi kõike väga teravalt näised. Sel kõigel oli tema jaoks mingi tähendus, tähendus, mis oli kogu aeg olemas olnud, kuid mida ta ei olnud suutnud mõista. Otsekui oleks ta kogu elu vales suunas vaadanud. Korraga jõudis ta lagendikule hommikuvalgus, heitis püksis ääreni ulatuvale rohule laia kaare. Kõige kõrgemate puude ladvad olid juba päikesepaistes. Lagendiku ühes ääres seisis hämaras kange ja liikumatuna väikemees. Tal oli seljas tume ülikond ja ühel käsivarrel hoidis ta implegineer riidest mantlit. Kaks meest läksid väikese mehe juurde. Rohus tõusis kollane liblikas ja haarteri jälgis hämmastanulta sihitud närvilist lendu. Kaks meest sammusid lagendiku keskele ja rääkisid hetkeks omavahel, enne kui vanem mees aeglaselt ja otsustavalt eemaldus. Ükski neist ei paistnud tähelepanu, pööravad haarterile, kes tundis end äkki Arana nagu koolipoiss, kes direktori nahakarvapruunis kabinetis ootab, kuni ta jutule võetakse. Vanem mees oli seisma jäänud ja keerutas kannaga rohu sisse augu. Harter tundis, kuidas hommikusoojus hakkab jahedus sisse imbuma. Tulemas oli palav, päikeseline sügispäev. Vanem mees tuli nüüd haarteri poole, kes vaatas üllatunult üles, justkui oleks unustanud, kus kohas ta viibib. Varjus seisis liikumatult väikemees ja jõllitas üksisilmi otse enda ette. Ning Harterile tundus, et ta ei suudaks iialgi mitte iialgi rääkida selle omakangesse vahk vihase sulgunud mehega. Haarter mõtles, kui kena oleks hetkeks pehmele rohule pikali visata ja silmad sulgeda. Ja läks taas närvi, kui püüdis meelde tuletada, mis see oli, mida ta oli tahtnud ütelda. Selle märgi juures, ütles mees, kes oli haarteri üle rohuplatsi viinud ja osutas maapinnale. Harteri pani tähele, et mees pistis talle midagi pihku ja oli üllatunud, kui raske see ese oma väiksusest hoolimata oli papa ja oledki surnud. Kusagil metsas tagus üks lind lusikat vastu puukaussi ja korraga meenus haarterile, kuidas ta mumpsiga lahtise akna kõrval voodis lamas ja isa hoogsalt sammul uue koomiksiga tuppa astus. Läbi aknavõrgu võis näha tagahoovi kiike kahte mullast jälge, selle all kaht metsõunapuud maisiridade ja pikkade tomatikeppidega juurviljaaeda. Üheldumatigi pillihindu, kes äkki õhku tõusis, ikka kõrgemale ja kõrgemale sinisesse taevasse lendas. Haarter silmitses relva oma käes. Ta seisis lagendikul, relv käes ja see kõik oli absurdne. Nii absurdne, et oleks tahtnud kõva häälega naerda. Aga mõtte valjust, naerust vaiksel lagendikul, tegi ta rahutuks. Ja tuletas talle meelde, et sellele, mis parasjagu toimumas oli, tuli osutada täit tähelepanu. Mees oli talle midagi selgitanud ja kõndis eemale. Varjustaga ilmus nüüd väike abikaasa tumedas ülikonnas ja ilma mantlite, kus oli mantel. Sammus kahvatus hommikuvalguses lagedale ja jäi seisma. Valguse käes oli ta nägu väga kahvatu, paljad meelekohad näisid haprad nagu munakoor. Haarter püüdis meelde tuletada, mida ta tükk aega tagasi teerajal kõndides oli kavatsenud mehele öelda. Aga tundis end surmväsinuna ja vahtis hingeldades lummatuna kahvatut, väikest meest enda vastas, kes seisis tikksirgelt käsivars vastu külge surutud. Haarterile oli tunne, et kui ta nüüd astuks mehe juurde ja toksaks teda sõrmega meelekohta, kukuks mees rohule maha. Äkki sai Harter väga selgelt aru, mis toimub. Ja mõtles, kas peaks tulistama või minema jooksma. Aga kõik oli nii naljakas. Ta kujutas ette, kuidas ta hakkab valjult hüsteeriliselt naerma ja järgmisel hetkel naeravad nad kõik ja suured rammusat pisarad voolavad neil põski mööda alla. Üks meestest ütles talle midagi kiire pea raputusega, vastas haarter ei ja viskas relva käest. Ta jälgis, kuidas see lendas ja kõrgesse rohtu vajus. Harter astus sammu ettepoole ja nägi, kuidas väikemees tõstis oma jäiga käsivarre. See käsivars meenutas haarterile midagi, mida ta oli näinud kaua aega tagasi lapsepõlves või võib-olla mõnel muul ajal jah, nüüd tuli talle meelde, see oli kauboi käsi ühes mänguautomaatide saalis. Aga kui kaua aega tagasi on kaua aega tagasi? Haarter kuulis lasuga sarnanevat heli. Nüüd allat, lausus ta valjusti ja astus veel ühe sammu, enne kui maapind tema eest ära libises. Ta tundis meeletut soovi midagi selgitada. Midagi ääretult tähtsat, aga raske oli mõtteid koguda, sest rinnus kipitas, kusagil kihutas mürinal rong ja sadade kollaste liblikate tiivad pekslesid hullunult.