Saates kirjutamata memuaare rändavad meie rahvuskaaslased mälestusteradu Soome ja sealtkaudu Rootsi. See ei olnud tollel huvireis. See oli suur põgenemine ajal, mil Eestis varises rinne. Mil mälestus punases terroriaastast oli valus. Värske kui punavägede lähenedes jäeti kodud, et minna vastu tundmatule tulevikule. Sõjaeelse Narva linnapea tütar Lydia lust. Eenpalu. No ja siis olime siis Soomes ja ühel ilusal päeval, kus siis rahuleping tuli Soome ja Vene vahel ja mina tundsin jälle meie endist Soome saadikud, minister, tema oli siis minister hünnine ja tema oli selle rahulepingu sõlmi ja Moskvas ja ma helistasin ja tahtsin küsida, et kas on õigus, räägitakse kõik, eestlased antakse välja, et Vene kodanikud laiali keegi ei saanud mitte vene passi, nii et ma olin ikka eestiplekiga ja saksa passiga laia siis helistaniates. Joe, maitsem, palun öelge, et selle konsul lusti, tütar, palu kaks minutit temaga kokku saada. No jätama tuleb telefonidele ohvrei muidugi väga palju tegemist. Eenpalu, aga muidugi me saame kokku ja siis ta ütles, et tema partner, tema oli poissmees, vana, et Battleron tal täna vaba, aga tema juurde koju tulla, et tass kohvi, mina oskan keeta, ütles ja Nursis läksingi sinna ja no ja siis räägi meie maitsen. Kuulge öelge, kas vastab tõele, et antakse ja hakkab andma? Ei, aga siis ütleb mulle aga pra Eenpalu, miks te ei taha meid Stockholmi sõita? Stockholm on vääga ilus linn, et kui mul vähegi võimalik, mina sõidan ka sinna. No see oli mulle maitsen kohe. Tänan väga, et ma katsun siis Stockholmi läksin koju nüüd kui minu isa 1900 mis aastal 36, kui see suur käel 12-l sammas avati, siis käis meil külas mitu korda folke pärnad, vot tema oli siis selle komisjoni poolt Rootsist ja minu isa oli siis jälle Narva või eesti pool. Käisime otsimas kõigepealt, kus võis olla see koht, kus siin lahing peeti. No ja siis, kui sammas oli pandud juba arma mäele ja, ja jää ilus lõvi ja nii edasi ja siis tuli meie praeguse kuninga isa, prints Gustav Adolf tuli siis avama seda ja siis räägiti, et väga sarnane ilm oli täpselt nii, kui selle sõja ajal, et tuul oli venelasele vastu ja sellega sellega Kaheteistkümnenda väikene armee võitis. Jõudsite Stockholmi. Ja õnnitleb vetkuningas, Gustav viies andis talle selle ordeni. See oli kaasas. Ja siis, kui ma läksin saatkonda, tahtsin viisat saada, siis teate, et seal oli kolmes reas inimesed, kõik tahtsid pääseda Stockholm või Rootsis. Ja, ja küsimus oli. Kõigepealt on telle. Mine maitsen kulgeb mu härra, et üks saksa keeles rääkimine oli, et ma tahaksin teile üks küsimus. Jaa, palun. Ja ma ütlesin, aga seda ma ei saa selle rahvahulga ees püsida. Ja siis läksime sisse. Ma katsusin. Kui veel näitasin seda, et ordeni on saanud ja läksistele ordini kirjaga läks sisse oma saadiku juure tuli tagasi fassaadid lubas teha kõik, mis võimalik, et teie ja teie. Kohviga, muuseas sain korteri omale ja see oli soomerootslane, härra lesk, thats kuulge, proua Eenpalu, Rootsi saatkonnas helistati ja paluti veel täna kindlasti sinna tulla. Pealegi kuutest jääte kilppeast natukene ruttu duši alla ennast värskendama, läksin sinna muttidesse kond kinni, vaid see, aga kui nad ütlesid, et ma pean tulema, kusagilt pean sisse minema, katsusin ühelt poolt, teiselt poolt kõik uksed kinni, siis helistasin ja siis tuli üks portjee välja nagu kindral, suurte pagunite jäljed ja siis ütles, kuidas see nimi on maitsenud sees ja ja saadike jäätiste viisade emale. Teile ja palvused. Ning läbi Porkkala Porkkala anti juba ära ja et viimane rong läheb, et täna kell üheksa aga meie jõudnud oma pakke ära, ema ütles, ma olen kõik kaotanud. Mina ei lähe enne kummanni. Alles hommikul saime rongiga ja üks niisugune erirong, mis soomlastel läks veel läbi Porkkala Porkkala juurest tulid kõik need mingisugused ammet mehed ja ei tohi aknast välja vaadata ja kardin ette tõmmata. No ja nii, ma tulin siis Stockholmi ju, no igatahes Turus oli ka mul väga suured seiklused. Siis tuli juba kommunistid hakkasid juba üle võtma võimu ja ei tohtinud nii palju. Ta ei jää, mõned nüüdsed saab tellida ja siis üks mees tuli jälle uue käskkirjaga, et nii palju kui kanda suudab ja mina ütlesin, mine atsioon nööriga kinni, kõik 13 kohvrid ja vean laeva peale. Ja siis tuli val Luute valuutakontroll. Kas teil raha on? Ei ole, aga mul oli selle rahakoti siis voodri vahele õmmeldud 100. Osta mustal turul väega palju maksis iga Rootsi krooni Rootsi krooni jääte eetika Rootsis, esimese võileiva saab osta nuia ja siis selle valuutakontroll seal istus üks proua, kaks meest oli laua juures ja iga mehe Ta seisis üks mees ja sissegi seal keskel istus, seisneb, et väärtasjad, mitu sõrmust on mul muidugi kõik sõrmused, mis olid, kõik olid pandud, sõrmed käes. Ja siis, ja nii noorena ja loll, mõtlesin, et nutsin ikka, laulatussõrmuse tuleb jätta kõik nii-öelda antidega sai ära antud ja kellad minu loomadel ja siis minu isa oli, et sääsk, Suloos, apteeker ja temal oli siis tsaarikulliga üks kell olemas ja teine oli kuldkell, mis ta ostis lehe vene arsti käes ja ma mõtlesin, et no Ma oma kella annan ära siis ja sõrmused ära jätan siis selle väikse laulatussõrmus ainult ja need kelladest jätan omale siis ainult selle regullida, et seda kindlasti müüa maha, et vähemalt Sabraad ja taimseid laua peal ei hakka siin kõvasti nutma kastajate, ütlesin, et venelased võtsid panka hoiule hõbedat ja sakslased võtsid ja ajasid majast välja ja nüüd soomlased, meie vennad, keda minu isa 15 aastat Teeennisconsuline ja maksis igasuguste purjus nende meremeestele sõidurahad kinni. Et nüüd võtate oma tütre käest tiga asjad ära. Ja siis ma nägin, et, et see proua, panni ikka käeni mudieti hakkas saatma. Ma läksin siis välja meeliks härra, kes meiega koos sõitis meie, mitte Porklas üksinda läbi slaide, et juhtub midagi, siis tema oli väljas, küsis proov, mikspärast. Nutad. Ma ütlesin teate, et soomlased traavisid? Rammul ei või olla, et me ei ole ju mitte Venemaa all veel. Lähme sisse, läksime sisse ja tema siis küsib, et kuidas on ja ma ütlesin, mis te nendega teete, et venelased võtsid riigipanka hoiule, kuskohast eelminaasia hoiate? Ta ütles, et te võite nimetada mõne inimese, keda te usaldate ja anname siis tema kätte. Ma ütlesin otse härra võtta ja see oli vähe vähe tuttav, aga mõtlesin parem see, kui nüüd jälle kommud saavad. No ja siis ma läksin välja ja nüüd kui rääkimine oli, et need 13 koopert ma ei tohi kaasa võtta. Meiega koos sõitsid Rootsi vabatahtlikud soome mundris veel ja need kehtisid misse, proon nutab. Päeva peale, aga kõige hullem oli pärast neid kooprid otsida, sest kõik olid laeva peal laiali. Ei teadnud, kus on aga ikka saime kokku ja otsida tõesti, aga. Mitte nõia, siis olime laeva peal ja mõtlesin, kas teate, nüüd valin Rootsi laeva peal, Rootsi on suurem kui Soome. Rootsi kapten, mina kapteni Julija, lasen temal minu asjad ära tuua. Sealt otsin, kus on kapten üleval silla peal, love komandosilla all. Pean siin ei ole, et olevat all, mina parajasi, jooksin alla. Nii tuleb nii peapoolne trepi peal mul vastu see ametnik, kes mu asjad ära võttis ja mina jään seisma, mõtlesin, et no ei taha seda öelda. Aga ütlesin, et nii palju pigi, Bergelad ütlesin ikka ära ja et kuidas ei, rööviti eestlasi. Aga kas teate selles pimedas, tai ei tundnud mind ära? Kuulge, kas teie pro Eenpalu tunnete maitse? No minu enim palu. Tulge ja läksime siis ka äikest ja alla tema piis esimese kajutis, mis arvatavasti olid kapteni kajut ja võtab mul kinni, annab mulle uusi, mõtlesin, et mõtle nüüd hakkab Belkurammeerima. Seda, et ja siis ta ütles, et ma tõin ära teile. Aga palun, proua Eenpalu, ärge mid sellest Rootsis kellelegi räägi ma parem praegu oma karjääri ja oma perekonna katuse teie kätte, et tee kätte said nuia, nii olid mul asjad käes ja siis ma hakkasin vennasrahvale andeks andma, et nad ikka ei pannud jälle panto hoiule nuia siis umbes jõudsime siis sinna tee peal, mul oli seda. Otse lossi ette ja mina tegin siis emal nalja, ei tea kuskussi, prints tänab ja kussi pärna 1000 elab ja, ja kus kuningas, kuningat ma ei tundnud ju, aga siis pärnatatiga sellega on räägitud juba tuttav, et sinna lähen. Teadsin, et nad elavad veel ikka Rootsis, et kuidas saaks need teda kätte. Nii näen korraga meie Eesti-Soome saatkonnas ühte ametnikku ja mina temal. Kuulge, kas te teate, kus Lincos ta elab ja tema ütleb, tema oli just soomlast tulnud ja ööbis oma perekonnaga Linkurstil seiklus, aga nendel ruumi ei ole, et see maja on täis. Ma ütlesin, ega ma ei tahagi tema juurde mitte minna, mina, ta. Esialgupärast vaatame, kuhu me siis läheme. Nii et muu öömaja saab, olime seal, siis ajasime juttu ja siis ma ütlesin, kuule, ma tahan ikka sinna lähedale, tuleb allagi sina kõik vastu võtnud kõik need krahvid ja asjamehed ja sina lähed laagri eile. Septembris 1944 väljus Soome sõjast. Sõlmiti vaherahu, rahu tingimuste selgudes ei olnud Soomes viibivate eestlaste julgeolek enam tagatud. Ingmar Lauringson tegi vabatahtlikuna läbi tõrjelahingud Karjala kannasel Viiburi lahel jabu Aksel. Oli see kurikuulus veenus kus nalja poolest kõrgul meid 832 selle pisikese kahemassilise kalja saab ja, ja kui ma ei eksi, siis keegi eestlane maksis laeva nalja kinni. Laev läks draamast välja, sellel mootor jäi seisma. See pilt on veel silmade ees üks esimestest, kes maas haigena isegi üle selle pisikese linna sadamas hakkas must juga inimeste tulemused pisikeses laevas, mis vaevalt paistvusele sadamakai. Sa tulid kaheksa inimest välja ühte linna, kus elanike arv umbes 6000, kui ma ei eksi, muidu meid, noori tahetis. Põllutööga eriti viijanud tekstiilivabrikus. See oli võimalik saada tööle kuskile haigemajasse, nagu rootsis nimetati, maks on tegelenud siis kristalli hõbedaga. Tähendab, pesin nõusid. Kolm ja pool kuud, nii et see oli lõbus. Aga kui mõtelda? Päeval tuleb mulle ikkagi meeldib väga rõõmsalt rõõmsalt päevade elus kui 100 oma keha enam-vähem jälle normaalse kaalu, nii et see oli omaette paradiis mitmes suhtes. Aga nagu paljud head asjad, mida ei tohi väga kaua kesta ja siis pidi hakkama mõtlema millegi muu peale ja kuna ma olin käinud tehnika, mis mul oli palju suvetöid olnud, nii et ma maamõõdu, kel on võrdlemisi kogenud noorhärra juba sel ajal ma rääkisin ennast tööle linna, noh, maanteedevalitsuses, tänavate pats, kadu kontorites rootsi keeles. Ja sellel Rootsi kuidagi väga-väga puudulik. 45 ametlikult sõda vist lõppes Euroopas sel päeval, kui ma esimest päeva tööle hakkasin. Kõigi mugavustega kindlustustega ma kujutan ette, et mul, ma olin üks vähestest, kellel oli tõesti väga-väga lihtne elu Rootsis väga korralik sissetulek ja niukse koha peal, kus lahtena saata ei saanud enam ja nii edasi. Aga otsid õige mitmes suhtes, meeldis mulle aga abilasendrootsesse võtmes varakult ja kui esimene laps sündis 48 vastamis Rootsis juhtusid, kui nad saatsid väljunud vaesed läti poisid, mõned eestlased ja mõned muudki asjad siis tuli meelde mu isa noorus, minu noorus. Ma mõtlesin, et mul ei ole mingit õigust oma perekonda niisugust olukorda panna, kui ma ise. Mis määras sõjalõpu kaoses, inimeste saatuse, juhus, nutikus, õnn või kõik kokku ja veel midagi. Teine eestlasest soomepoiss selles saates tuli üksuse põhikoosseisus kodumaale kaasa lööma. Viimastes kaitselahingutes sattus hiljem Tšehhi põrgusse, kust eluga pääses. Sõjavangis Venemaal esines sakslasena. Siis muutus oma elulugu muutes soomlaseks ning jõudis lõpuks vabastamisele kuuluvate Soome kodanike rühmas õnnelikult Nõukogude Soome piirile. Ja siis olimegi üle piiri ja muidugi siis ümberkolimine Soome vagunisse ja seda elevus seal soomlastel olid mitu aastat ära olnud ja kõik ja muidugi ma tegin omale pingi all asemel, et ikka kuulan ja vaatan, segased tunded oli esimene, siis tuleb piirivalveamet, nüüd tuleb sisse ja seal poistel kohe esimene küsis, noh, või Soomes uudistamist Soomes uudist ja siis tulevad need saatuslikud sõnad, noh, ei soomlastel ta ikka enam-vähem hakkab normaalseks Venemaaga, kui ingelasi või eestlased, need saadetakse kohe tagasi, et nii on, see vaherahuleping liigub ammuli pähe ja seda teeb ikka nimekiri. Seks küsib jälle, et mis nimekirjadel asjadega Meie poolt ei anta, yhtegi paberilipaka kaasa ei nimekirja, meie anname Alt viitungile allkirja ja need hüppavad oma ühe vagunisalongi peal ja kaovad. Ja siis muidugi jutustusel edasi viiakse Hankosse laagrisse seal Hankos siis ikka vaadatakse arstist läbi, nii saavad koju kõik ja aga mis ma pidin tegema seal pingi on selles mõttes siis ma hakkasin mõtlema, et ei nii, ma pean oma eluloo ümber tegema kohale jooned, sellega ma siin läbi enam ei lähe. Hangosoli alguses oli sedasi, et kõik barakis just kõik täis ja siis hakati ka jälle ükshaaval noh, saunas käimine, arsti kontrollid ja siis oli see Walko esindaja seal siis Soome kaitsepolitsei, kaitsepolitsei ja see oli see Leenu aeglane õieti väga punaseks. Ja siis ma olin juba, on ta ikka ikka kosta Toweri edasi, enam-vähem sünniaastaga, siis mu ema oli juba eestlane, ema oli eestlane ja isa oli olnud ikka Soome meremees, kes sõitis Inglise laeval vaata ise, kes oli kuskile ära kadunud ja temal läks minuga tagasi Eestisse, et ma olen Eesti koolis käinud, aga ma olen Soome kodanik siiski. Ja isa sünnikoht oli pandud Koivisto, ma teadsin juba enne sealt, kirikukirjad olid kadunud nagu soomlased nutsid seal ajalehtedes samuti Ango kiriku kirjataid pommitati ka kõik ära, seda ma teadsin, seal nad olid abiellunud just ja karjas olid koolis käinud ja oleks see jutt kõik ilusti kirja ja ja toide Helsingist tagasi nagu laagris laagris ja ma sain jälle minna oma parace tagasi poiste sekka tagasi ei olda rahul ja tegin veel paar õiendust, aga siis tuleb see, kus ma tegin vea. Ta ütles, et nojah, et jaga, te tulite tagasi sele Eesti üksusesse, seal iial kahte Saasseti kätte, et mis, mis kuupäev te tulite tagasi. Ja seal ma ütlesin seal 28, august 1943. Ja kui see asi, kesse läks, siis seal kolmandat korda siis tuli tagasi, ütles, et liit tuli Helsingisse ultimaatum. Kõikide nende nimekirjad on meil täpsed, aga et kes välis välismaalt tulnud Soome kodanikud. Aga sel päeval ei tulnud ühtegi sellenimelist, ei ole kunagi tulnud üldse, kus ta toob, eriti, et nüüd on öeldud, et see näitab, et te valetate ja mee saadeid hoidasin lahtises laagris, et te võite olla röövel, mõrtsukas, kes ja hullumeelne, et sealt nõutakse, et kui midagit kohe otsekohe laua peal ei pane, siis ma olen sunnitud neid kohapeal arreteerima ja ootate oma selgitust vanglas ja ise ütleb ka, et aga sealt enam minema ei saa. Küsin endaga, aga mis siis juhtub, kui ma tõtt rääkida, sest ma teadsin kohe tööde eest või et ma ise kuulasin neid eesti poisse, kui nad tulid sinna, et oli üks ainukesi, kes oli Valbusse jäädud keeleoskuse pärast ja siis ma mõtlesin, et ärge nähke suurt vaeva, vaadake Soome sõjakooli arhiivist, et ma pean seal nõuti kahel korral tuli omaga käega kirjutada oma elulooga mitmesse, jutustab mitte ankeet, aga lihtsalt kirjuta nii, kui see. Ja ei, siis laskis baraki enne õhtupoolikut, sest tavalisest jah, kõik on korras. Ja sama suurt rohkem ei rääkinud midagit. Temal oli muidugi kõik korras, aga mul ei olnud midagi ta nagu korras ja aga üks, üks muudatus tuli kohe sellepärast, et see pani mind kohe ohvitseri seisusesse, ikka Vändrükki, aga mina ei tea, kas see see oli, aga mulle anti kohe omaette tuba ja kõige kõige parem oli see asi omaette. Tuba oli naiste baraki ühes otsas, kus olid baraki, tulid need soome tüdrukud, kes olid sakslaste koos läinud ja esimene õhtuma seal ikka Estonia muidugi muremõtted peas kätt, mis ja kus ja siis tuleb selle komandant tuleb, ütleb, et meeleolu uurima, et mis siis saab. Mina, mina ei tea, mis saab, et ma olen nagu vastu seina. Ta ütles, et nojah, Lazio, null küll, et tagasisõit on kindel ja mina pean tagasi viima, ütles ja mina panin natuke ka ütlesid, et mind tagasi viia eluga, et ikka et tead, mul on mul plaani, polnudki midagi, aga ma mõtlesin, et plaanid on olemas ja siis ta kas võib ütelda, et noh, et ega see nii hull ka pole ikka läinud ja pole midagi, mossed pole seal kunagi olnud, ma tulin sealt praegu mull, ärge rääkige. Liiga soomlane oli ta katsest teada, mõtlesite, ütlesite, te peate jalga laskma. Mõtlesin, et jalga laskmata, aga kuidas ma saan jalga lasta, et ma ei tea midagi, vaadake, mis riided mul sel ajal seal raha, midagi ma ei tea, midagi, saame olukorras. Ja siis pikalt selgus kõik, et ikka, et, et see on sealt sellest laagrist on püütud põgeneda, aga ei ole ükski ükski ei ole minema saanud, ta läheks täpselt keegi Joosid välja saanud, et see paistab lahtine laager olevat. Et ikka mingisugune Valpo kool oli seal paar-kolmkümmend poissi öösiti käia ringi lahtiste baraki, juustud vaatasid aknast sisse seal kõik meist, aga see oli see vana saksa õhutõrjelaager neid andmeid kasutada siis selle hind ei näitaks. See asub selle Hango poolsaare tipus. Ja sealt tipust on üks 40 kilomeetrit midagi nii välja pääseda ja ainuke viis on pikki teed või piki raudteed ja nii kui temal. Nad on patrullid väljas, nende põle sildade peal on kohe postid väljas. Ütles, et siit ei saa keegi välja, et jalgsi ei lähe keegi kuskil ütles, et ta seletas selle ära ja et ainukene võimalus on ikka. Tuled rongiga mööda tuleb enne väljasõitu alarm tuleb, et rongiga pääseda. Akasse plaanitseme, need üldlaagris oli ka teada, et ma olen väljaandmisel eriti tüdrukud, said kõik kaastundeliseks ja aitasid riietuda ja kõik plaanitsemist ja ta ütles, et sellega on aega kahed tõlkimines ja valvata komisjonile, et ma olin siis juba nagu selle Valmanda komisjoni hoole all Nõukogude Liidu kodanik. Et see võtab aega, oli selle Zdanovi hoole all, sest ma lihtsalt ei ole olnud ja ja läks aega ja siis siis ühel ühel ööl ikka läks, eriti kui siis tüdrukud kani sõbrad läksid juba koju. Aga siis siis sain ja siis isegi isegi üks Soome tüdruk andis oma head niuksed, visa püksid, need olid teljega terve Soome puusa lavi tegin ja saapaid ainult ei saanud ja ja üks niisugune vilets pass oli jäetud Kadri siin laua peal, vaata Soomes oli see suur probleem selle kuritegevuse ja üldse niiskunud distsipliini langumisega peale sõda. Sellepärast et karjalased seal hulkusid ringi, sõjaveteranid, need seal jõid ja rüngerdas vangid, igat sorti olid pandud töödele metsatöödele, sõja kahjutasusid maksta. Sellepärast oli seal põhja labi lään ja need olid keelatud ala, sinna ei tohtinudgi minna keegi teine kui, kui loaga eriloaga igal reisijate rongil oli politseipatrull peal igalühel isegi Hankos juba igalühel pidi olema õige pass käes, kui pass ei olnud, oli, kohe tõmmati kõrvale, et isikut kindlaks teha. Ja siis teine asi, ta ütles kohe. Aga et hea küll, et rongiga välja, aga teil peab üks koht olema kus te saate kaks nädalat vähemalt ennast varjata, kuskile ei liigu kuskil tee peal kuskil, et iik terved pannakse farmi seisuga raadiost hüütakse järgi, et see on ka küllalt suur, see on vaherahu tingimuste rikkumine, et kui sellest praegusest saanovi grupp teade siis varsti Pravdas saame, rikub vaherahu, tingimuse abistab isamaa reetureid põgenemisele nii edasi ja nii edasi ja siis ikka ühel õhtul ma hakkasin astuma sealt välja, isegi sellega head aega ütlema, kes oli Asama veidi tagasi hüpata, et need, kus kaks näha, peitada, kuidas saatus mängib rolli. Nii ma pean hüpanud, 1943 rindel olime, me hakkasime tutvus kuulutustele kirjutama, kõike kirjutasid, kube, seal kogulas olime ja suurema osa jäid ilma vastuseta, aga mina sain ja siis ma kohtasin ka päris mitu korda Helsingi üliõpilane oli maalt pärit ja ja ma ütlesin, et see on ainuke koht, kus ma nüüd minna ja siis see talu oli, kus, kus poodlemas sihtisin. Muidugi siis angu jaamas õhtu oli väga vähe reisijaid, ma ütleksin üks või kaks reisivagunit, oligi paar tosinat inimest ja, ja muutsin kiirelt pileti ja läksin vagunisse. Ja siis ma ütlen siis natukese aja pärast enne ärasõitu politsei tuleb sealt paatidega ühele pooleteise sealse patrullpolitsei igal rongil kaasa. Minu kohal jääb seisma, jääb õla peal ja ma lihtsalt, ma tundsin kohe füüsilist valu, kõlas, et nüüd on see mäng läbi ja ei astus edasi. Kas oli tema ükskõiksus, tal oleks pidanud see teadaolevad, seal on valvatud laager, seal kahtlaste kahtlaste inimeste laager ette ka. Ja nii see jäi. Muidugi ostsin mitmesse kohta piletid ja väikesed otsad, et mitte kohe keegi jaamast küsima ei saa minna, ikka ostab ja. Ja siis olingi seal seal ilusas alust, nii lahkelt võeti vastu, ei nad kartnud Valbodei Meil pole siia asja, seal naises kaks näolt patuoinaks. Aga kas teil pass oli? Dokumendid olid? Ei olnud, ei olnud. Mul oli see, mis oli jäetutes ilma pildita, jandi, isikukirjeldust, aga aga selle kohta öeldi, et sellega see, see on viimane päästerõngas, et sa mulle öeldi, et see on külla midagit, aga ärge sellega veel minge, kui vagunis oleks. Rebassi oleks lugenud, oskad. Ja seda just hoiatati, et, et te olete väga kergesti kuritegeliku elemendi Arangutesse sattuda, sellepärast öeldi mitu asja. CD, kus te lähete, võta Kesk-Soomest, ei, mitte idast ega läänest, ühel pool valvatakse piiri poolt salakaubavedajaid Jaka piiri, teine asi, et, et mitte ei ööbida kuskil metsades ega niukseid puude andagi sedasi inimesed näevad ja annavad üles ja varsti on seal politsei või kes järgi ikke korralik talu valida ja, ja niiviisi siis mõningad üks episood, mis ma ütlen alati, mis on eriti soomlaslikel ühes Põhja-Soomes öömaja otsimisega jäin hiljaks ja koputan nagu teeme, videvik oli ukse peal ja kaheraudne, mis on kohe-kohe vastu mul seal, noh, ma kiirelt hakkan rääkima, et ja et nad saaks öömaja siin ja siis väga lühisõna saanud, et kui olla õige mees astume sisse, püssiotsad alles külaldatud, õigemini aga kui te olete suli, siis Pehk näitas hilise püssiga püssiga tee peal hingamine ja vot siis tuleks see kõige suurem üllatus. Ta pani püssi, pööras ringi, läks tahatuppa, kahetoaline maja rohkem põlgisema, läks, avad hüppamist oma eelarve, kelleme näitas oma pingis magama, ta jättis täpselt minu otsustada, mis ma olen. Kas ma olen suli või astun edasi. Heino Toome, nii on jutuste ja õige nimi astus ausa mehena edasi üle Soome Rootsi kuningriigi piiri, kust hiljem siirdus Kanadasse Soome rindel sõdiva eestlase sidepidajaks. Tagala ja kodumaaga oli nädalalehest malevlane, mida toimetas Heinrich Mark. Urho Kekkose tegin mina visiidi enne kui ma Rootsilt tulin sest selle Eesti büroo juhatajana oli Eerik Laid, Eerik Lai tuli aga salaja. Eestisse ei tulnud enam Soome tagasi, vaid tuli siis kohe Rootsi. Ja kuna mina töötasin selle malevlase juures, siis ma pidasin nagu oma kohuseks kekusele teha siis lahkumise viisiidi ja tänava. Sest nagu öeldud, ema kaudu tulid ju rahad meile büroole ülespidamiseks ja siis oli juba separaatragu tehtud ja oli teada, et Urho Kekkonen tuleb uude valitsusse kohtuministriks. Ta oli väga informeeritud üldiselt ju meie asjadest, kuna ta oli ju Soome-Eesti sõprusühingu esimees. Suhtus meisse väga, väga sõbralik ja ka meie vastupanuliikumise. Aga ta oli väga huvitatud siiski, kuidas meil oli see esimese okupatsiooni ajal ja venelaste suhtumine kõigesse meisse. Nii et minu lahkumise visiit kestis vist umbes üks tund ega. Ja tema ütles selle doktriini, mida ta lõpuks oma surmani pidas. Ta ütles, et meie seisuga soomlaste seisukoht on see, et meie peame kokkulepet Nõukogude Liiduga sajaprotsendiliselt. Loodame, et venelased ka seda teavad. Ja mina ütlesin selle peale, et seda lootsid ka meie poliitika ja riigimehed, aga venelased ei pidanud oma lubadusi. Kekkoneni istus minu üle laua minu vastas ja mul on see sest meeles, ta laiutas käsi ja ütles, aga mis jääb meil muud üle? Ja siis meie soovisime, ma ütlesin, et ma lähen ära rootsi soovisime siis kõik vastastikku, palju õnne ja head kordaminekud ja nii edasi. Ja mina tulin, mina tulin Rootsi sealt lennukiga. Varmal oli siiski sidemed Rootsis saatkonnaga, nii et farma kirjutas mulle seal välja Eesti välispassi. Ja Rootsi saatkond lõi sellesse sisse viisa, nii et mina sõitsin Rootsi viisaga, aga, aga lennuväljal juhtus minuga veel üks imelik viperus. Kuna minu nimi on Heinrich. Ja siis oli juba nii, et siis oli Soome sõjavägi juba lahingutes sakslastega, kes oli Põhja-Soomes, ei tahtnud sealt välja minna. Sakslased olid siis juba soomlastele vaenlasteks, Lapimaal ja Lapimaal ja, ja siis mina, mina kõik oma pakid ja oma asjad saatsin neile Rootsi saatkonna kaudu. Nii et mina läksin lennuväljale ja mul ei olnud muud, kui üks vihmavari oli käes. Ja passikontroll muidugi vaatas, mis mees, see on, Henris? Seda väga tihti ära vahetatud, minul Heinrichi peetud perekonnanimeks. On ju läänemaailmast väga tihti eesnimi. Korraga hüütakse mind Heinrich, härra Heinrich. Mind otsiti läbi, siis seal pidasid mind sakslasega, seal. Aga mul ei olnud muidugi midagi, natukene rootsi raha oli ja nii et ma sain ilusti läbi, sellest ei tulnud midagi. Jah, see oli siis nagu öeldud, septembris 1094, kui ma jõudsin Sto kolmi Pärast mõne päeva labast peatust Arvo Hormi korteris asusin ma Stockholmi lähedal olevasse kümmelnesi pagulaslaagrisse. Ja varsti ma kohtusin siis Eesti komitee esimest esimeest Rudolf Bennot kes tegi mulle ettepaneku, et ma võtaksin oma peale eesti koolide organiseerimise Rootsis. Sõbrad ütlesid mulle, et see on väga raske ülesanne, sellepärast et. Rootslased ja Rootsi riik. Ei tunnelis sellist asja, mingisugusest võõrrahvuse koolid siin võivad tekkida. Ma käisin paar korda siis koolide peavalitsuse peadirektori juures ja see oli imekombel meile väga vastutulelik ja sõbralik mees. Kolm tal oli selle nimi veel. Ja siis oli juba laagrites olid juba eesti koolid tekkinud, sest noh, lapsed olid seal ja õpetajad dialaagrites tekkisid lihtsalt eesti koolid. Ja siis pandi ametisse välismaalastega Rootsi koolide inspektor doktori Helge Haagi. Ja mina käisin siis selle juures ja ütlesin, et ma olen kaks kord, räägin koolide peavalitsuse peadirektoriga ja see on väga selle poolt, et eesti koolid oleksid. Ja Helge Haage ütles ja tema on ka selle peadirektoriga rääkinud ja see suhtub teisse väga hästi. Nii et temal oli siis see informatsioon edasi antud. Ja siis mind määratigi selle doktor haage assistendiks, nii et mina käisin doktor haagega, kõik need laagrikoolid läbi, sest et. Haage ei osanud muidugi mitte eesti keelt. Aga ta oskas siiski saksa keelt, oli üks, üks väheseid, kes saksa keelt oskas. Aga mina olin siis osalt nagu tõlgiks tal tal kaasas. Ja me käisime kõik need eesti koolid läbi, nii et mina sain juba esimesel aastal ülevaade. Eesti laagreid oli ju väga palju mitmel pool rootsidest. Ja seal tuleb mul jällegi meelde üks niukene lõbus lugu. Millegipärast oli kolhaagel selline informatsioon, et eestlased ja lätlased ei saa läbi teid teisega nii nagu tihti on naabritega. Ja sõitsime siis ühe saare peale selle visingse saar, seon. Veeneri järve sees on üks suur saar, seal oli Läti laager ja eestilaager. Sõitsime paadiga üle ja HG ütles mulle paadis, et võib-olla on parem metsa, Lätti laagrisse ei tule. Võib-olla need panevad pahaks, et üks eestlane tuleb nagu revideerima nende laagrid. Aga seal oli selline olukord, paadisilla juures oli kohe läti laager, eesti laager oli kusagil kuus kilomeetrit eemal. Mul ei olnud mingit võimalust siis eemale jääda ära ja ma rääkisin talle laagrisse. Ja seal Läti lahendis oli kaks lätlast, kes olid vist kah Valgas elanud ja üks oli kirjanik, kogun, need, oskasid eesti keelt. Meie saime lätlastega suurteks sõpradeks ja nii nagu lätlased on. Lätlased kinkisid kohe ühe mari rahvamustris kindaid haagelejateise paari minule. Haagi oli väga imestunud saatega lätlastega hästi läbi. Ja hoopis hullem lugu tuli meil eesti laagris, seal olid just, et need poisid, kes olid olnute soomes eesti rügemendis ja seal ehitati vist mingit sauna ja taheti neid sauna ei taha panna ja poisid ei tahtnud minna ehitustöölisega, meie pole siia tööle tulnud. Meie oleme tulnud siia veel, et väljaõpet saada ja Eestit vabastama minna. Merele sõitvad meestel automaatbaaris ja koledad. See läheb roodi, rattapaarid ja hoone läheb Rootsimaa randa. Vilu mint ülarootslanna Iluklientuur palus jää mu juurde, kuid mõte häälega ei tema poole. Suures valus jää mu juurde võitmata. Lima. Selle aja lauluga paneme täna punkti Eesti saatus lugudele sõjalõpu kaoses. Järgneile kuulete ületuleval laupäeval.