Ootan koridoris direktrissi kabineti ukse taga silmitsi lõpu plakatit valgetes pluusidesse abituriente. Mina lõpetan alles viie aasta pärast. Vaatan nende soenguid, enamikul on pats. Võtan oma patsi pihku. Otsustan, et kui jõuan abitooriumi, palun luba panna plakatile lahtiste juustega pilt. Sikutan juuksekummipatsist, lasen juuksed alla, tõmban sõrmedega läbi juuste. Päris pikad juba. Olen neid kaua aega kasvatanud. Ootan. Vaatan aknast välja parki. Kahel pool alleed, raagus paklite otsas istuvad mustad linnud. Varesed silmitsi vareseid. Ootan. Mõtlen, mida direktriss minust küll tahta võib? Olen internaatkoolis olnud juba peaaegu pool aastat. Kõik on minu vastu, head teised õpilased, õpetajad, kasvatajad tunnevad mulle kaasa selle pärast, mis ema ja isaga juhtus silmitsi puid. Ma ei taha nende peale mõelda. Ootan. Lõpuks uks avaneb. Direktriss palub mul sisse tulla. Lähen sisse. Kabinetis direktrissi laua ees seisab kaks tugitooli. Üks on tühi. Direktriss viipab, et istuksin sinna. Teises toolis istub keegi. Üks tädi, nõjatub kummargil ettepoole, näen ainult tema musta kampsunit ja kondiseid õlgu õlgadele laotatud suurt musta rätikut. Peopesade vahel soojendab, keerutab ja kõigutab ta väikest kohvitassi. Tassi peal on tagurpidi pööratud, alustas tädi luidrat, sõrmed suruvad seda vastu tassi, justkui kardaks ta, et tassist midagi välja putkab. Istun. Tervitan. Nahast tugitool on ebamugavalt kõva. Tädi vaatab mulle otsa, ta tervitab mind nimepidi. Tal on külmad hallid silmad, karm nägu. Tema häälgi on külm. Direktriss ütleb, et see proua tahtis minuga kokku saada. Tädi ütleb, et ta on minu vanaema ja on tulnud selleks, et mind enda juurde viia. Vastan, et mul ei ole vanaema ega vanaisa, mul pole üldse kedagi. Tädi ütleb, et eksin, don siiski mu vanaema, minu ema, ema, ütlen, et see pole tõsi. Minu ema oli orb. Tädi ütleb ei, ei olnud orb, kus sa sellega? Mu ema läks oma ema ja isaga koledasti tülli, kolis minema, jättis nad pärast suurt riidu maha, ütles, et ei taha neid enam kunagi näha. Seda ta soovis ja näed, ei näinudki. Nii ta tahtis. Pärast seda pole nad temast midagi kuulnud. Nad ei teadnud isegi, kas ta elab või on surnud või et neil on lapselaps. Vaene vanaisa ei saagi seda enam teada. Ta poleks eladeski uskunud, et mu ema nii kalgi südamega võib olla. Ütlen, et see pole tõsi. Ma ei ole tema lapselaps. Tädi ütleb, et on küll tõsi, täiesti tõsi. Niisama tõsi kui see, et tema siin istub. Direktriss poetab sõna vahele. Ta ütleb tädile, et oleks parem, kui ta kõneleks taktitundeliselt ja lahkemalt. Tädi rehmab tema poole tassiga ja ütleb, et ärgu tema, öelgu midagi. Ärge segage vahele. Parem on kohe alguses kõik selgeks rääkida. Liigutuse peale hakkab, alustas liikuma, krigiseb mööda tassi äärt, kuid ei kuku maha, sest tädi sõrmed hoiavad seda kinni. Direktrissi jääb vait. Tädi ütleb talle, et olgu ta nii kena ja mingu välja, sest ta tahab minuga nelja silma all kõnelda. Tahan öelda, et ta ei läheks. Aga ikkagi ei ütle. Direktriss tõuseb aeglaselt püsti. On näha, et ta ei lähe hea meelega. Hõikab veel lävelt, et on siinsamas ukse taga. Noogutan. Uks sulgub. Ma ei vaata tädi poole silmitsi oma kingi all pahkluude juures kingapannal del mustjalt säravaid nööpe. Tunnen, kuidas tädi mul käest haarab. Tema peopesa on soe ja niiske. Ma kuulen, kuidas ta lohiseb. Tõstan pilgu. Näen, et tema silmad on pisarais. Mõnda aega ta vaid vaatab mind ega ütle sõnagi. Näen, et üle tema näo voolavad aeglased pisarad. Ta tõmbab keelega üle huulte. Tema keel on kahvaturoosa. Kui ta nüüd rääkima hakkab, on tema hääl muutunud mahedamaks. Soojemaks. Ta palub mul mitte olla pahane. Ütleb, et ta ei tahtnud mu emast halba rääkida. Kuidas ta saakski temast halba rääkida, see on ju tema oma tütar, oma tütar keda ta polnud juba rohkem kui 13 aastat näinud. Ja keda ta enam kunagi ei näe. Kui ta kunagi oligi tema peale vihane, siis on ta juhtunu juba andeks andnud. Ja ta teab, et ka mu ema oli andeks andnud. Jah. Ta tunneb seda oma südames. Ta tõmbab tooli mulle lähemale, tema käsi silitab mu juukseid. Ta ütleb, et olen talle kui taeva kingitus. Nüüd, kui mu vaene vanaisa on surnud, on ta väga üksi jäänud. Tal pole mitte kedagi. Ainult mina olen talle jäänud. Ma pean aru saama, et olen tema lapselaps, me kuulume kokku. Ta hakkab mind armastama, nagu ta armastas oma tütart rohkemgi veel. Tulguma temaga. Ta palub väga, et ma temaga tuleksin. Ma ei vasta. Ei kosta sõnagi. Ta ütleb, et pean temaga minema. Pean temaga minema, muud ei saa ma teha, see on mu saatus, ütleb ta. Avan suu, ütlen ei. Tädi silmis justkui välgataks viha kuid tema nägu ja suu naeratavad. Ta lausub, et ta tõestab seda. Ta haarab mul käest, tõmbab selle kohvitassi juurde, hoiame tassi koos kahekesi kahe käega. Portselan on soe. Ta käsib mul hoolega vaadata. Tunnen, kuidas mu käed liiguvad. Pöörame tassi korraga ümber, nii et alla jääb, alustas ja selle peale kummuli pööratud tass. Tassi alt nõrgub tumepruuni kohvipaksu. See voolab ringiratast, kasvatab endale tundlad. Vaatan, kuidas tundlad paisuvad, ühte sulavad. Tädi pöörab tassi ümber, paneb selle alustassile ja käsib mul sinna sisse vaadata. Kohvipaks on tassi sisemusse joonistanud keeruka pruuni mustri. Justkui liival, labürindi. Tädi keerutab aeglaselt tassi ja käsib mul hoolega vaadata. Vaatan. Mustris, näen korraga oma nägu. See kerkib esile peenikestest joontest nagu äsja valminud pruun tušijoonistus. Tunnen ära oma silmad, nina, suujoone, lõua. See olen mina. Ja ma naeratan. Tädi asetab sõrme tassi servale, teeb sellele ringi ja kui tema küüs vastu serva puutub, hakkab portselan helisema ja nägu tassi seinal muutuma. Jooned voolavad, laiali paisuvad ma just kuid kasvaksin ja muutuksin vanemaks. Näen ema nägu. Tunnen ta ära, see on tema. Ta vaatab ja naeratab lahkelt, kuid kurvalt. Seejärel muutub ka tema veel vanemaks, tema nägu läheb kortsulisemaks, lõug teravamaks. Näen juba tädi nägu, juba vaatab kohvipaksust mulle otsa, tema vaatab ja naeratab. Tunnen peopesaga, et asju on täiesti jahtunud. Lasen tädilisele enda käest ära võtta ja direktrissi laual asetada. Tõstan pilgu, silmad pisarais. Kuulen, et tädi lausub midagi. Ta palub mul end vanaemaks. Vanaema ütleb, et parem oleks võimalikult ruttu teele asuda. Kui jõuame pärastlõunase rongi peale, võime keskööks juba kodus olla. Minul tuleb minna, oma asjad kokku korjata ja ära pakkida ja jäta hüvasti nendega, kellega tahan. Ta ütleb, et oleks hea, kui ma poole tunniga valmis saaksin. Ta küsib, kas mul kell on. Ent enne veel, kui jõuan vastata, et ei ole, aga magamistoas on suur seinakell, teeb ta omaenda käekella pandla lahti. Ta annab kella minu kätte ja ütleb, et ta on alati mõelnud, et jätab selle mu emale. See on perekonna pärandus. Kelmu peos on soe. Vanaema käsib mul seda vaadata. Avan peopesa. Kell on ristküliku kujuline. Kitsal kella plaadil ei ole numbreid. Nende asemel on nööpnõelapea suurused värvilised kivikesed. Need sädelevad nagu veepiisad number ühe kohal asuv kivi on lausa läbipaistev, iga järgmine üha tumedam 12 kivi juba peaaegu must. Sellist kella pole ma veel kunagi näinud. Sekundiosuti ei hüppa nagu seinakellal, vaid liigub peatumata ringiratast. Söön, juuspeen libiseb ringiratast, vaatan seda ega suuda silmigi tõsta. See käib ringi nagu veekeeris kraanikausis. Nagu veekeerisesse sattunud juuksekarv, nagu tõmbaks keeris juuksekarva endaga kaasa üha allapoole ja allapoole. Ma vaatan seda. Ma ei suuda sellelt pilku tõsta, see ongi täpselt selline. Ma vaatan, kuidas see keerleb ja keerleb. Kraanikauss on vett täis, külma külma vett. Mina olen selle sinna lasknud, et nägu pesta, et ma ei nutaks enam nii väga. Seltsimeespolitseinik lasi mu lahti ja ütles, et läheksin peseksin näo ära. See naine oli sõbralik, silitas mul isegi käsivart. Mina tahtsin uuesti virutada, tahtsin uuesti äia Ta tahtsin uuesti hammustada. Tahtsin, et ta minema läheks tagasi kaoks sinna, kust tulnud oli, nagu poleks ta iial trepist üles tulnud, nagu poleks ta iial meie ukse taga seisnud, nagu poleks ta iial lasknud kella, nagu poleks ta iial sisse tulnud, nagu poleks ta iial palunud mul istuda, nagu poleks ta iial öelnud, ütles ema ja isa ja söeauto kohta, nagu poleks iial öelnud, et tal on kahju, et tal on südamest ja siiralt kahju, nagu poleks ta iial öelnud, et pean olema tugev. Tahan, et ta võtaks sõnad tagasi, tahan, et see oleks tõsi. Tahan, et kõik muutuks tagasi selliseks nagu enne seda, kui tema tuli ja kõik ära rikkus. Tahan, et ema ja isa tuleksid koju. Pistan korgi ette ja keeran vee kinni. Ma ei taha keerist enam näha, mulle aitab sellest. Keegi, lausub mu nime. Võõras hääl. Vanaema hääl. Ta küsib. Mis kell nüüd ongi? Kell on mu peos. Vaatan, kuidas sekundiosuti peatumata kellaplaadi kohal ringiratast libiseb muudkui ringi ja ringi. Teen suu lahti. Vastan, et kolmveerand neli. Vanaema ütleb, et hästi olgu ma siis veerand viieks kohvri Kall peavärava ees. Magamissaal on tühi. Lähen oma voodi juurde kummardan, sikutan selle alt välja ratastega kohvri. See on bordoopunane. Tõmblukk on katki selleks rikki kohe pärast ostmist. Ema oli maruvihane, sest parandada seda ei saanud ja ka raha ei antud. Tagasi. Tõstan kohvri voodi peale. Lähen oma kapi juurde, teen ukse lahti. Riidepuudel ripuvad mu riided kulunud punane kiles talvemantel kolm pluusi, kaks seelikut, teksased, mis veel kõigest poolde säärde ulatuvad. Võtan kõik välja ja viin voodi peale. Lähen tagasi kapi juurde. Riiuliga poolel on kolmed, aluspüksid, sokid, sukkpüksid. Ülemisel riiulil on võimlemistriku ja trennikott. Selles ema vana koondise soojendusdress. Kõige alumisel riiulil on kaks norra mustriga kampsunit. Viin need kõik voodi peale. Võtan kapist ka kingad. Mul on peale rihmaga kingade, mis mul jalas on veel üks paar musti lakkkingi ja roheliste kummi taldadega valged tennised. Kapis on veel ainult mu vanakoolivorm ja pioneerivorm. Neid ei tohi uuest aastast saati kanda. Nüüd pole enam vormi vaja ja pioneer regi pole enam olemas. Võtan need ikkagi kapist välja. Kapp on juba tühi. Ainult üks asi on sinna veel jäänud. Ukse siseküljele on kleebitud foto. See on värviline. Kuid värvid on üsna tuhmunud. Isa ütles, et ilmutamine ei õnnestunud hästi. Pildil oleme kolmekesi ema, isa ja mina. See on tehtud üleval mägedes järve kaldal. See on meie ainus ühine pilt. Isa kasutas automaatpäästikut. Me kõik lõkerdame seal naerda, sest kui isa oli aparaadi kännu otsa sättinud ja taimeri käima pannud, tahtis ta kähku meie juurde joosta, aga ei vaadanud ette ja komistas puuoksa otsa, jagub, kus, ent hüppas kohe püsti ja tuli edasi, et õigeks ajaks pildi peale jõuda ja jõudiski ja tal jäi veel aega käed ümber minu ja ema panna. Aga me märkasime, kui ta juba seal seisis, et tal on üks kuuseoks kampsuni külge jäänud ja see ajas meid kõiki veel rohkem naerma. Vaatan pilti, ema lahtiseid, juukseid, puudutan pilti nimetissõrmega, tõmban sõrmega sellest üle. Tunnen ainult fotopaberis siledust. Pistan küünepildi serva alla. Sikutan selle ettevaatlikult kapi küljest lahti. See tuleb ilusti lahti, ega rebene ainult tagakülje, ühte nurka jääb kapi puidust üks laastuke. Lähen voodi juurde. Võtan punamusta sinise norra mustriga kampsuni, selle varrukas topitud kilekott krõbiseb. Tõmban kilekoti välja. See on väike kollane kott, milles on korralikult kokku voldituna ema, prantsuse siidrätt. Räti nurka on seotud isa ja ema laulatussõrmused. Ma pole neid matusest saati puutunud. Nüüdki katsun neid läbi koti. Mõtlen ema, lõhnaõli jasmiinilõhnale. Seda peaks räti küljes veel tunda olema. Pistan pildi salli vahele, võtan koti, tunnen läbi kile ja siidiülesvõte jäikust. Avan kohvri. Seal on kokku kerituna ainult kaks isa, vana püksirihma ja minu vanapinal. Võtan pinali ja sellest vanateritaja, mille tera käib välja. Väikese sõrmeküünega saab lahti keerata kruvi, mis seda kinni hoiab. Keeran kruvi lahti, võtan pera välja. Lõikan voodri kohvripõhjas lõhki, topin salli ja sõrmustega koti kohvri voodri ja kunstnahkse kate vahele. Silun pinna nii seest kui väljast tasaseks. Kunstnahk on hea paks. Pole sugugi tunda, et selle all midagi oleks. Võtan isa püksirihmad välja. Musta rihma pandla, kinnitan pruuni rihma viimasesse auku, tõmban pandla kinni, pistan rihma otsa, pandla juurde, needitud nahariba alt läbi. Nii on Rich piisavalt pikk. Saan selle ümber kohvri tõmmata. Valmis. Asjad on pakitud. Vaatan magamistoas ringi, ma ei jäta siia midagi maha. Lähen veel viimast kord akna juurde, vaatan parki. Näen, et keegi seisab liikumatult kõnniteel, tema sall lehvib ja laperdab tuules. Taipan, et see on vanaema. Taipan, et ta vaatab vareseid. Astun mööda koridori edasi mu kingad kõpsuvat betoonil. Jõuan koolitoa ukse taha. Jään seisma. Ega ma peakski sisse minema. Õigupoolest ei taha ma kellegagi hüvasti jätta. Ootan hetke. Seejärel tõstan ikkagi käe, koputan ja avan ukse. Punapäine õpetaja hüppab oma laua tagant püsti, naeratab mulle. Ta ei ole üllatunud, kui näeb, et mul on mantel seljas ja kohver käes. Direktriss on temaga kindlasti juba rääkinud. Ta viipab, et astuksin lähemale. Kui ma tahvli ette jõuan, annab ta uuesti peaga märku. Tüdrukud tõusevad kõik korraga püsti. Ta ütleb. Kullatüdrukud juhtus nii, et väike Emma läheb täna meie hulgast ära. Ta tänab teid heasoovlikkus eest ja palub, et mäletaksite temast head. Kuigi ta oli teie hulgas lühikest aega, ei unusta ta teid kunagi. Nüüd punapäise õpetaja hääl katkeb. Justkui oleks teda tabanud meeleliigutus. Ta ohkab, hingab sügavalt sisse, lükkab näolt kõrvale lokkis juuksesalgu, naeratab mulle veel kord ja hakkab uuesti rääkima. Ta ütleb, et hüvastijätt on kõigile raske. Siis palub ta tüdrukutel nende raskete hetkede leevendamiseks laulda. Üks ilus laul, mille kestel saan mina oma kraami kenasti kokku korjata ja ära panna. Ta tõstab käed üles ja hakkab koori juhatama. Ta seisab täpselt tahvli keskel. Tahvli kohal seinal on kolm heledat ristküliku kujulist laiku üks suur vertikaalne ja kaks piklikku horisontaalset. Vertikaalselt oli seltsimees kindrali foto. Kahel horisontaalselt punaste tähtedega tekst kodumaast, rahvast, parteist ja rahust. Enam neid seal ei ole. Uuest aastast saati pole enam kuskil selliseid kirju ja ka seltsimees kindrali pilte pole enam kuskil väljas. Topin pinali kohvrisse. Vaatan õpetaja nägu, kuulen läbi tüdrukute häälte, tema häält. See meenutab mulle tema kriiskamist. Seda kiunuvad valju kriiskamist, mille saatel ta rebis oma pioneeri pluusilt sinise komandöri paguni ja trampis selle jalge alla. Tõukas siis tooli jalaga seina äärde, kargas toolile ja haaras kinni seltsimees kindraleid kujutavast tohutu Dust kolmekordses elusuuruses pildist kiskus selle aula seinalt maha ja virutas põrandale. Näen, kuidas pildi klaas puruneb ja õpetaja sülitab seltsimees kindrali pildile ja kisub selle raamist välja ja kriiskab samal ajal, et läbi surnud, surnud seal läbi. Ja meiegi tõuseme püsti ja lükkame eemale toolid, millele olime just äsja istunud, selleks, et koos vaadata, seltsimees kindrali uusaastakõne. Aga nüüd tormame tõugeldes ettepoole, televiisorile lähemale, et paremini näha ja hakkame kõik korraga hüüdma, et surnud läbi, see on läbi ja kisume seintelt maha lipp ja punaste tähtedega loosungeid. Ma näen, et televiisoris ilmub seltsimees kindrali nägu. Ta lamab vahkjalt ja veriselt hallis poris. Keegi haarab autahvlilt suure kollase pronkskarika, mille internaatkooli kasvandikud olid võitnud konkursil rahu eest. Karikas lendab õhus keereldes vastu ekraani ja seltsimees kindrali üleni verine nägu, ekraanil läheb sädemeid pildudes kildudeks ja me kõik tormame läbi internaatkoolisaalide klasside ja tubade ning kisume seintelt maha pilt aitäh ja loosungeid. Mul on siiani kõrvus raamide raksatused, klaaside klirin ja paksude piltide sahiseb rebenemine. Ja juba oligi tulerid valmis. Aga see ei võtnud tuld enne kui raskeid punasekaanelise raamatuid oli piserdatud tõliga, millega seitsmendikud laupäeviti põrandaid õlitasid. Ja kui tuli siis lõpuks lõkkele lõi, vaatas seltsimees kindral pragisevate leekide vahelt korraga 100 ja tuhandekordselt välja ja naeratas meile. Meiega seisime lõkke ääres ja laulsime, et surnud lõpp käes, hurraa. Hurraa. Ja lõkkekohale ei jäänud midagi peale Nõgiste klaasikildude mis nägid välja nagu põlenud mustad hambad. Paar päeva hiljem korjasin ühe üles ja torkasin pinalisse. See on praegugi seal pliiatsite ja sulepeade vahel. Silmitsi punapäise õpetaja nägu. Siis pööran pead ja vaatan järjest kõiki tüdrukuid, vaatan, kuidas nad laulavad. Avan suu. Tahan öelda head aega, jumalaga. Aga ei ütle mitte seda, vaid sosistan väga vaikselt, et läbi see on läbi, hurraa. Hurraa. Keeran siis ümber ja panen klassi ukse enda järel kinni. Lähen trepist alla kuulen kuidas nad ikka veel laulavad. Valjult üha valjemalt.