Esimene klass on peaaegu tühi. Leiame tühja kupee, läheme sisse. Istume kulunud punase sametkattega istmetele. Vanaema istub akna alla, mina samuti. Nõjatun seljatoele silmitsi on vanaema seljatoe ja kübarariiuli vahel. Kogu kupee seina laiuses on suur peegel. Nii vanaema kui ka minu pea kohal. Kupee on nagu lõputu peegel. Fuajee. Ma näen peeglis nii vanaema kui ka ennast mitmekordselt. Üha kahanevat ja kahanevat peeglid sulatavad meie näod ühte. See on nagu pikk moona, siuglevad nägu. Ja kui kupee rappub, siis madu kupatab. Mul hakkab vaatamisest pea ringi käima. Näen peeglist, et mu juuksed on sassis. Pistan käe kohvrisse, lukk kriimustab mu nahka. Otsin kammivart, tõmban kammi välja, hakkan kammima. Vanaema vaatab, naeratab. Ütleb, et kui ta minu olemasolust teada sai, ei tahtnud ta enam muud, kui et saaks mu enda juurde võtta. Ütleb, et ta on tänulik, et ma temaga tulin. On tänulik, et ma teda usaldasin. Ma ei vasta midagi. Vaatan peeglist oma juukseid. Näen, kuidas need aeglaselt kammi piide vahelt välja libisevad. Tunnen, et olen unine. Silmad vajuvad kohe kinni. Vanaema ütleb, et võin rahulikult magada. Küll tema valvab, mind, võin magada, karta pole vaja. Näen unes tuld. Ma ei tea, mis põleb. Näen suuri hõõguvaid leeke. Nende otsast tõuseb musta suitsu. Tulib, ragiseb sisinal visinal, leegid undavad nagu tuul. On pime. Ainult lõke annab valgust. Ma ei taha sinnapoole vaadata, ei taha pead pöörata, pean leeke vahtima. Leekide sügavuses näen musti laudu ja prusse. Söestunud paberilehti. Punastes ütles, liigatab miski tume. Ma ei näe, mis see on? Ma ei tea, mis see on. Ma ei taha teada. Ärkan selle peale, et kõht on hirmus tühi. Väljas on juba pime. Kupee laes hõõgub tuhm neoonlamp. Selle valguses paistab vanaema nahk üleni luuvalge seljatoe kohalt peeglist näen, et minu nägu on samuti täiesti kaame. Vanaema küsib, kas nägin midagi unes? Vastan, et ei midagi. Kui ma vaka jään, kuulen, kuidas mu kõht pikalt ja valjusti koriseb. Tunnen, et löön näost lõkendama. Vanaema vaatab mulle otsa ja puhkeb siis naerma. Vaatan tema nägu. Kui ta naerab, tõmbub tema nina kirtsu. Ta lõpetab naeru, ütleb, et jätaksin meelde, et kunagi ei tohi teel asuda moonakotita sest iial ei või teada, kui pikk tee ees ootab. Kord, kui mu ema veel päris väike oli, ei pakkinud nad midagi kaasa, sest tahtsid kõigest naaberkülla sõita, mis see 40 kilomeetrit ikka ära ei ole ja võtsid kaasa ainult vett. Teel oli aga tulvavesi ja sõidu peale läks kaks päeva. Ja kui üks tädi poleks neile heast südamest andnud veidi leiba, juustu ja piima, siis ei teagi, mis oleks võinud juhtuda. Vanaema vaatab mulle silma, ütleb, et jätaksin meelde, et teele minnes on kõige tähtsam asi moonakott. Vanaema ütleb seda täpselt nii, nagu ema oleks öelnud. Või mitte täpselt samamoodi, aga tean, et olen ema suust seda lauset kuulnud. Ma ei mäleta, millal täpselt. Aga mäletan selle rõhutust. Kurgus pitsitab. Tunnen silmanurgas pisarat. Pööran kõrvale, pühin pisara käeseljaga ära. Tumedal aknal peegeldub mu nägu. Selle taga pimeduses on elektripostid. Proovin naeratada, vaatan vanaemal otsa, küsin, kus see moonakott siis on? Vanaema turtsatab naerma. Ütleb, et me ei võtnud midagi kaasa. Siis ütleb ta, et lähme vaatame, mida rongi puhvetis pakutakse. Läheme läbi kahe vaguni, siis ongi juba puhvet. See on nagu kõrts. Kahel pool on letid lettidele nõjatuvad kaevuritöölise riietes mehed. Nad joovad õlut, ploomi Paalinkaga. Tunnen sellevina. Läheme leti juurde. Selle taga seisab üks mees. Halli põlle alt paistab roheline pullover. Letil on vahariidest malelaud. Sellel paar malendit. Mees jõllitab lauda ja närib tiku. Vanaema uurib, mida süüa saab. Mees ütleb, mitte midagi. Midagi ei ole. Vanaema ütleb, et see ei saa nii olla. Midagi peab ju olema. Selles uues vabas maailmas peab ometi söögipoolist olema. Mees ütleb, et mitte midagi ei ole. Õlut on, võime seda süüa. Vanaema vaatab malelauda, sirutab käe ja lükkab ühe nupu edasi. Mees ütleb, et must peaks kolme käiguga võitma. Vanaema ütleb. Lapsemäng. Neoonvalgus särab tema sõrmusel, kui ta nuppe liigutab. Ta ütleb, palun, ongi kõik. Mees silmitseb lauda, raputab pead. Võtab siis nuppu, mida vanaema enne teda tõstis. Paneb tagasi esialgsele kohale, vaatab seda, kordab vanaema käiku, paneb jälle tagasi, vaatab uuesti, kurdab uuesti vanaema, käiku. Ütleb südant küll. Ta võtab leti alt plastkarbi ja pühib nupud sinna sisse. Ta vaatab vanaemale otsa, ütleb, et on kalakotleti, hapukurki ja musta leiba. Vanaema noogutab. Ei küsigi, kas see mulle meeldib. Ütleb, et sobib. Mees pöörab kõrvale ja asetab letile kaks papptaldrikut. Vanaema vaatab vagunis ringi viipab ühe aknaaluse laua poole ja käsib mul toidu sinna viia. Tõstan taldrikud letilt astudes nõrgub kurgivedelikku mulle sõrmedele. Kuule, need vanaema tellib endale suure viina mulle vaarika limpsi. Panen taldrikud lauale silmitsi kalakotleti pruuni õlist koorikut. Ootan, et vanaema tooks joogid. Kotletil pole peaaegu üldse kala maitset. See on kuiv nagu saepuru. Ja kui hambad sisse löön, laguneb suus laiali. Olen nii näljane, et ei tee sellest väljagi. Ma pole elu sees nii näljane olnud. Vanaema sööb, silmitsedes samal ajal mind. Ütleb, et rõõm näha, kuid tublisti ma söön. Minu ema oskas nii süüa. Väikesena oli ta väga valiv. Aga kui kasvama hakkas, sõid kõike, nii nagu mina. Kasvamiseks on väga toitu vaja. Vanaema nuusutab viina ja kummutab selle siis ühe korraga alla. Söön oma kurgi ära. Sellel on maitsev äädikavedelik, mis teeb mu käed niiskeks. Salfrätti, mul pole. Pühin sõrmed papptaldriku serva vastu puhtaks. Vanaema annab mulle raha ja käsib veel ühe viina tuua, endale aga veel ühe vari, limpsi. Ütleb, et ta ei peaks seda tegema, aga täna on eriline päev. Leti taga vahib mees tühja malelauda. Lükkan raha tema ette, ta noogutab, paneb joogid letile. Rong nõksatab. Viin loksub klaasis ja läigib selle külje lüliselt. Kui võtan letilt klaasi, et see vanaemale viia kuulen muusikat, lõõtspilli, viiulit, trummi. Mängitakse aeglast nukrat meloodiat. Ma ei tunne seda ära. Ma pole seda kunagi varem kuulnud. Vanaema võtab mu käest, klaasid kallab veidi viina, mu vaarika limpsi sisse, ütleb ainult väike sõõm. See idee mulle midagi, lööb klaase kokku ja ütleb, et kasvaksin suureks. Ta annab klaasi mulle. Võtan lonksu. Paarikalimpson kibedaks muutunud. Kui neelan hakkab kurgus soojalt kriipima. Vanaema arvab, et küll see toob mulle natuke jumet näkku siis ma ei ole nii kohutavalt kahvatu. Kuulen uuesti muusikat. Nüüd on see juba palju valjem. Vaguni uks paiskub lahti. Kolm meest tuleb sisse, igaühel erinev pill. Esimesel akordion, teisel viiul, kolmandal trumm. Nad mängivad sedasama kurba viisi. Aeglaselt, väga aeglaselt. See kõlab nagu allasurutud hingeldav nutt. Mul tuleb meelde, kuidas tüdrukud öösiti magamistoas teki all nutsid nägu patja surutud. Nutsin viimati tõeliselt ööl enne ema ja isa matust peaaegu hommikuni välja. Matusel ei tulnud mul silmist enam ainsatki pisarat. Seal nutsin veel vaid hinges. Raputan pead, ma ei taha matusele mõelda, vaatan hoopis muusikuid. Nad seisavad puhvet vaguni keskel ja mängivad ikka veel sedasama kurba viisi. Kõik vaatavad neid vaikides. Akordionimängija hakkab laulma. Tema hääl on kõrge, kähe ja kare. Sõnadest on ainult nii palju aru, et tuvi valge tuvi lendas ära. Ta ei tule tagasi, ta ei tule enam tagasi. Ma ei taha seda kuulata, ma ei taha seda kuulda, aga ma pean seda kuulama. Ma pean seda kuulma. Trummimängija lööb trummi, mulle meenub mulla õliselt läiklev must pind, Mulla tüki, külm puudutus, see, kuidas ma selle üles tõstan ja hooga auku heidan, aga kui see mul sõrmede vahelt välja libiseb, tahaksin kohe selle liikumise olematuks teha. Soovin, et kamakas õhus peatuks, jääks alatiseks sinna ripuks avatud haua kohal. See jää sinna, kuulen, kuidas see lakitud puidule langeb valju tuhmi mütsatusega. Tean, et seda heli ei unusta ma enam iial. Raputan pead, aitab. Ma ei taha enam matusele mõelda. Silmitsi trumminahk on keskelt kulunud. Trummipulk kerkib, lööb tuhmi mütsatusega vastu nahka, vaatan, mõtlen, et see on kõigest trummilöök. See ei sarnane millegagi. Vaatan trummimängija kätt, pitsatsõrmust väikeses sõrmes käeseljale tätoveeritud rohekassinist tuvi. Ja kui trummipulk liigub, siis tuvi justkui astuks õõtsuks ja koogutaks. Akordionimängija ikka veel laulab. Mustast surilinast külmast mullast. Jääb korraga vait, paneb pilli väga aeglaselt kokku. Viiulimängija langetab poogna. Akordionimängija pühib silmi ja köhib samal ajal kurku puhtaks, siis hakkab rääkima. Ta ütleb, et nad käisid vaese Milani matusel, olgu muld talle kerge ja beeta, kui teda meeles hea sõnaga. Ja kes on kordki kuulnud teda singlit mängimas ei unusta teda iial. Muusikud käivad puhvet vagunis ringi, igaühel käes liitrine pudel ja valavad kõigile. Vaatan vanaemale otsa. Ütlen vaikselt, et lähme kupeesse tagasi. Vanaema vastab, et veel ei saa minna. Me solvaksime muusikuid ja surnu mälestust, aga pole vaja karta. Küll tema minu eest hoolitseb. Midagi halba ei juhtu. Viiulimängija jõuab meie juurde esimesena. Kuid ei pahanda, armuline proua, ütleb, ta kallab vanaemale klaasitäis. Vaatab siis mulle otsa, ütleb, oled sina alles ilus lilleke, valab mulle ka. Tahan öelda, et ei soovi, aga vanaema annab pilguga märku, et olevaka. Hoian sõnatult oma klaasi. Muusikud lähevad puhvet vaguni keskele. Trummimängija tõstab klaasi, ütleb, et oleme juba küllalt pisaraid valanud, nüüd aitab kurvastamisest. Joogem. Ta heidab pea kuklasse, nüristab joogi kõrgelt kurku. Kõik tõstavad klaasid ja joovad. Mina tõstan klaasi vaid suu juurde ja teesklen, nagu jooksin. Aga isegi nii täidab kibe lõhn mu sõõrmed. Trummimängija viskab klaasi põrandale. Juba ongi tal pulgad käes ja ta lööb trummi. Teised hakkavad laulma. Nüüd kõlab kiire, mürtsub rütm. Trummimängija laulab päris kõrgel häälel hõbedast teemantidest. Tüdrukute kuld, kiharatest. Akordionimängija Hopahopachopatab kaasa. Muusika üha kiireneb, tunnen jalgades rütmi, suudan neid vaevu paigal hoida. Muusika muutub kiiremaks. Peaaegu kõik löövad jalaga kaasa ka muusikud. Viiulimängija rautatud saabas põrutab vastu põrandat nagu trummitaldrik. Ronki liiguks justkui kiiremini. Rataste kolin seguneb rütmiga. Trummimängija laulab truudusetutest neidudest, kes ka põrgus jäävad truudusetuks ja löövad sealgi muudkui tantsu oma kaunite kiharate, kaunite kaelte ja kaunite peente pihtadega. Näen, et viiulimängija vaatab mind, astub meile lähemale, kummardub kergelt ettepoole mängib ja justkui näitab poognaga minu poole tanookkab peaga. Tean, et ta tahab, et tantsiksin. Põrand vibreerib muusika rütmis, tunnen, kuidas läbi kingade mu taldu kõditab. Mailiguta. Juba vaatab mind akordionimängija, siis juba ka trummimängija. Ta laulab, et külma südamega neiud on kõige hullemad need, kes ainult mängivad meeste südametega. Need, kes ainult naeravad heliseval häälel meeste valu üle. Need, kes teesklevad nagu ei märkakski mehi. Nüüd vaatavad meid juba kõik vanaema ja mind. Viiulimängija teeb suu lahti ja ütleb. Tantsi, tüdruk. Ära lase end paluda. Vanaema võtab mul käsivarrest kinni, vaatab viiulimängijale otsa, ütleb hea küll, poisid aitab nüüd küll. Meilgi on oma lein, oma valu. Viiulimängija nagu ei kuulekski teda. Ta vaatab mind, ta mängib üha hoogsamalt. Üha metsikumalt lööb ta rautatud saapaga vastu põrandat. Vanaema hakkab uuesti rääkima. Ta ütleb uuesti, et poisid aitab, nüüd küll. Aga selleks ajaks seisavad juba kõik kolm muusikut meie ees. Nad mängivad väga-väga kiiresti. Trummimängija laulab, et ilus tüdruk tõstab oma jalgu, kergitab seelikut. Viiulimängija pragab jälle minuga, ütleb tantsi juba, mis sa ootad. Tantsi juba vaesele Milaanile. Tunnen, kuidas külm jutt jookseb ülemuselia. Langetan, pea vahin põrandale. Soovin, et nad läheksid ära, jätaksid mind rahule. Aga ma ei ütle sõnagi. Ei suuda suudki lahti teha. Tahan eemale astuda tagasi puhvet vaguni akna juurde, aga minnes lükkan oma klaasi küünarnukiga maha. Vaatan klaasi poole, see keerleb õhus, jook pritsib laiali, klaas kukub põrandale, jääb terveks ja veereb viiulimängija saapa ette. Viiulimängija vaatab maha klaasi poole ja hüüab uuesti. Tantsi, tüdruk. Kas sa ei kuule? Tantsi taastub klaasist üle ja on juba päris meie juures. Siis laseb vanaema mu käsivarrest lahti, astub laua juurest eemale, jääb minu ja muusikute vahele seisma, ütleb hea küll, poisid, kui te nii ilusasti palute, siis olen muidugi nõus. Siis hakkab viiulimängija vanaema peale karjuma. Ta hüüab, ma ei rääkinud sinuga, aga ta ei lõpeta. Sest vanaema tõstab käed üles hästi kõrgele üles. Oma pea kohale. Seisab siis hetke liikumatult ja korraga jääb vagunis vaikseks. Muusikutki ei liiguta ja seisavad nagu kivikujud. Muusika vaikib. Või siis mitte täiesti, sest akordionist kumiseb veel viimane heli ja trummis kajab veel viimane mürtsatus ja viiuli üks keel alles võngub madalalt ja valel häälel. Vanaema vaatab mulle otsa, limpsab huuli, naeratab, laseb siis käed alla ja hakkab tantsima. Kui tema kingakonts vastu põrandat küpsetab, hakkavad muusikud mängima alguses aeglaselt sest vanaema tantsib aeglaselt. Ja kui vanaema hakkab kiiremini tantsima, hakkavad ka nemad seejärel kiiremini mängima. Tantsu ajal vanaema kummardub ja tõstab üles eemale veerenud klaasi hoiab seda käte vahel, nagu see oleks ta tantsupartner. Näen, et sinna on jäänud veel tilgake joodavat ja kui vanaema, ent keerutab veered ka tilk klaasi siseküljel ringi. Alguses ainult põhjas. Siis roomab klaasi seinale, lippab seal muudkui ringi nagu roosa elavhõbedatilk. Näen seda vanaema sõrmede vahelt. Muusikud mängivad juba päris kiiresti. Ma tean seda lugu, see on pulmalaul ja räägib sellest, et kurat tahab pruudi tantsima viia, aga tal lähevad asjad viltu, sest pruut on temast keevalisem ja tantsitab kuradit niikaua, kuni tolle kabjad ära kuluvad. Vanaema muudkui keerutab. Ta ei laula, vaid ümiseb kaasa mitte sõnu, vaid üksnes viisi. Ja iga pöördega liigub ta märkamatult edasi. Ta läheb minust mööda vaguni keskele, seejärel leti juurde, kus on singel. Muusikud, järgnevad talle. Vanaema tantsib leti ees ja muudkui keerutab letini, jõudestab, peatub ja tõmbab singli keelte vahelt välja pildi, asetab selle letile. Virutab klaasi selle peale. Ja tants on läbi. Näen, et roosa tilgake on ikka veel klaasi seinal. Muusikud vahivad klaasi. Nad mängivad väga kiiresti. Vanaema astub neil eest ära. Nad ei pööra talle järele, vaid vahivad klaasi. Näen, et rahatähed Simply keelte all lahvatavad leekidesse. Keeled liiguvad, hakkavad tinisema. Simpel hakkab helisema, nagu keegi mängiks seda. Ja vanaema ütleb, et meil on aeg rahulikult oma kohale tagasi minna. Ärme segamehi nende leinas. Tõstan kohvri üles. Lähen vanaemale järele. Ukseni jõudes vaatan tagasi. Muusikud jõllitavad singlit ja mängivad väga-väga kiiresti. Jõuame tagasi oma kupeesse. Istume tagasi oma kohale. Vanaema ütleb, et suure tantsimisega tuli tal krunn lahti. Ta tõmbab juuksenõelad välja, asetab need aknaalusele kokku käivale lauale, hakkab juukseid kammima. Vaatan juuksenõelu rongi rappumise rütmis, veerevad need edasi-tagasi. Need on pikad teravad nõelad. Neil on raske ümar pea. Pärlitest panus kujutab kärbseid. Tiivad on pärlmutrit, mida ümbritseb pasktraat. Kõik on ühesugused. Ainult silmad on igaühel eri värvi pärlitest. Mulle ei meeldi kärbsed. Aga need juuksenõelad on ilusad. Sirutan käe ja puudutan üht seda, millel on punased silmad. Muusikud tulevad meelde viiulimängija irvitus, leegitsevad rahatähed, Symbly helisevad, keeled. Vaatan vanaemale otsa ja küsin. Kuidas ta seda tegi. Vanaema on kammemise lõpetanud. Ta põimib juukseid, Palmikusse, limpsab huuli, naeratab ta küsib, mida ta kuidas tegi. Ütlen, et seda, mis täna juhtus. Kuidas ta seda tegi? Vanaema hoiab patsi otsa paneb sellele musta pärlitega kumme ümber ja tõmbab veel ühe tiiru peale, ütleb, et see on saladus. Seda ei tohi kellelegi rääkida. Ta hakkab patsi üles keerama, kerib selle krunniks kokku, hoiab krunni ühe käega teise, sirutab minu poole. Samal ajal ütleb, et olen tema lapselaps, viipab pöidlaga juuksenõelte poole, sirutan käe ja ulatan talle ühe nõela. Ta pistab selle krunni sisse. Ütleb, et minu puhul võib ta erandi teha. Ta sirutab uuesti peopesa minu poole, annan talle veel ühe juuksenõela. Ta pistab ka selle krunni. See ütleb, et ta võib erandi teha ja mulle üht-teist õpetada. Aga ainult siis, kui ma väga tahan. Ta sirutab uuesti käe minu poole, panen sellele veel ühe juuksenõela ja ütlen. Hea küll. Vanaema pistab nõela krunni sisse, ütleb, et hästi oleme kokku leppinud. Ta sirutab peopesa minu poole. Ainult üks juuksenõel on veel jäänud punaste silmadega kärbes. Kui ma selle vanaema peopessa panen, haarab ta mul käest kinni, võtab mu sõrmede vahelt juuksenõela ja ütleb, et lubadus tuleb pitseriga kinnitada. Ma tean, mida ta teha kavatseb. Tean ka seda, et võiksin käe ära tõmmata. Aga ma ei tee seda. Vanaema keerab nõela ümber ja torkab otsaga mu parema käe sõrmuse sõrme. Üldse pole valus. Kerget torget on vaevu tunda. Torke kohale immitseb tilgake verd. Vanaema laseb mul käest lahti. Ta ei pühi nõela puhtaks, vaid pistab selleni samuti krunni sisse. Ta märkab, et silmitsi veretilka oma sõrmeotsal ja ütleb limpsi ära, mis sa ootad. Veretilk on tumepunane nagu väike pärl. Kui ma käe üles tõstan ja peeglis oma nägu näen. Tunnen tugevat valu. Justkui tungiks hõõguv teramu sõrmeotsa nagu torkaks läbi sõrme. Ah et on valust? Tunnen, et ühest silmast hakkavad pisarad voolama. Torkan sõrmed kiiresti suhu. See kestab vaid hetke. Enam ei ole üldse valus. Verd ka ei tule. Torke kohta reedab ainult väike punane täpike. Vaatan vanaema. Ta värvib akna peegli ees suud. Ütleb, et ma enam magama ei jääks. Kohe oleme kohal.