Meil tuleb kehaline. Riietusruumis on kaks tühjanagi, valin ühe välja, riputan sinna trennikoti, võtan kotist tennised ja dressid. Need on ema, vanad dressid. Täpselt sellised, nagu koondis olümpial kandis. Ta andis need mulle siis, kui mind kooli teatejooksu võistkonda võeti. Need on mulle veel täpselt parajad, ainult septembrist saadik kannan neid pahupidi pööratult, et vana tikitud vapi näha ei oleks. Tõmban parasjagu kleiti üle pea. Seisan aluspükste ja sukkade väel. Kui Kristina tuleb minu kõrvale ja käratab mulle, et see koht on tema omale liiga lähedal. Sest see on täpselt tema kõrval. Ma pean oma asjadega siit ära minema. Klassis olen sunnitud tema kõrval istuma, sinna pole midagi teha, aga siin võib igaüks vabalt kohta valida. Nii et kadugu ma tema kõrvalt. Vaatan talle otsa. Tema nägu on vihast kahvatu. Mu pahkluu ikka veel valutab sealt, kuhu ta mind esimesel päeval lõi. Võtan pingi pealt oma dressipüksid, ütlen, et siis võin ka mina vabalt valida. Jätku mind rahule, Marieton seal, kus tahan. Kristina kostab selle peale ja ainult mitte tema kõrval. Raps on mul püksid käest, viskab maha. Tõmbab mu koti nagist ja viskab selle samuti maha, sisistab, kao siit ja kui ei kao, siis teen sinuga sama, mida su asjadega ütlen. Unista edasi. Kummardan võtan maastuma pükside koti, astun tagasinagi juurde ja riputan asjad oma kohale. Christina tahab neid uuesti ära võtta, aga enne, kui ta jõuab seda teha, tõukan teda. Ta lööb vankuma, aga ei kuku. Tean, et ta tuleb mulle kallale, kohe ongi ta minu kõrval, haarab mul patsist, sikutab mu juukseid. Ka mina krahman peoga tal juustest, sikutan neid, kuidas jaksan. Ta virutab mulle, mina virutan talle, ta tirib mind kõvasti juustest ja mina teda, aga tal ei ole juuksed, punupatsis tallede tirimine kindlasti rohkem haiget. Tunnen, kuidas ta juuksekarvad, mu peos katkevad. Karjun, et kui ta mind rahule ei jäta, kisun tal kõik juuksed välja. Tõmban veel tugevamini. Tema kisub mind patsist. Kogu mu peanahk tulitab. Polgi tormab sisse, hüüab, et salki tuleb. Olgi, vaatab meid, tuleb lähemale. Ütleb, ärge tehke seda. Jätke järele, sest kui solki meile peale satub, siis karistab ta kogu klassi ja me kõik saame kepiga vastu peopesa. Kristina sikutab mu juuksed edasi. Mina sikutan tema juukseid. Oligi, ütleb. Jätke ometi järele, kas ei kuulnud? Mina ei taha terve tunni söerajal joosta. Ta tõukab meid. Näen, et karvata käsivarrel vabisevad. Ta lükkab meid kõvasti, äärepealt kukume, laseme teineteisest lahti. Kristina vaatab folgil otsa ja ütleb talle. Paks emis, sa ei jaksagi joosta. Kolgi, keerab selle peale ümber ja kehitab õlgu. Panen kiiresti särgi selga, tõmban siis sukad jalast, siis dressid jalga, seisan ühel jalal, hakkan just jalga pükstesse panema, kui Kristina need mul käest rabab. Püksid lähevad poolenisti pahupidi. Vana vapp paistab välja. Kristina küsib, mis see on ise eemale keksides ja pükstega vehkides. Hüüan, et pole tema asi, kargan talle järele, haaran pükste järele. Kristina astub tagasi ja siis kõrvale, viskab püksid üle mu pea. Hüppan. Aga ulatum püksteni vaid sõrmeotstega ega saa neid kätepüksid, lendavad võlv laest rippuva lambi keti otsa keerduvad poolenisti selle ümber, hakkavad alla libisema ja takerduvad siis plekist lambikupli külge. Vana tikitud vapp ripub täpselt lambi all koos oma mägede, nisuvanikute ja naftapuurtornidega. Püksid on kõrgel, hüppan, aga ei ulatu nendeni. Proovin veelkord kätt hüppajal lambi suunas sirutades saan aru, et pole mõtet nagunii ei tule välja. Pean teisi paluma, et nad aitaksid. Teeksid mulle pätikat. Kõik plaksutavad valve seisangusse. Mina olen just pärast hüpet põrandale maandunud. Seisan seal lambi all aluspükste väel, käsi üles sirutatud. Kehalise õpetaja salki seisab riietusruumi uksel. Tema on see, kes juhatas õues hümni laulmisele järgnenud ühist hommikuvõimlemist. Lähedalt tundub ta veel pikem ja rangem. Juuksed on terav, tipulise krunnina pealaele kuhjatud. Tal on seljas dressid. Ta vaatab mulle otsa ja sülgab hõbedase vile suust välja. Taastub sisse, vasakus käes pikk pillirookepp, vihistab sellega läbi õhu ja küsib, mis hullumaja siin lahti on. Võtan lambial valvesse, tahan end tutvustada ja öelda, et kannan ette. Viskasin oma dressipüksid kogemata lambi otsa, aga ei saa sõnagi suust. Salki silmitseb mind pealaest jalatallani. Kortsud tema silme ümber süvenevad silmade vahel, nina juurel on samuti korts. Küsib, kas mina olen see uus tüdruk? Ma ei saa ikka veel sõnagi suust. Suudan vaid noogutada. Reied surisevad häbist, tahaksin end kinni katta, tean, et mul on jalas vanad südametega aluspüksid, mis servadest narmendavad. Tunnen, kuidas kõik vahivad mind ja mu aluspükste küljest riknevaid niite. Solki tõstab aeglaselt pillirookepi sirutab selle lambi poole, see ulatub püksteni. Ta torkab kepi otsa täpselt vapi kohal pükstesse tõmbab need lambi otsast alla ja pistab mu nina alla. Küsib, kes need lambi otsa viskas? Ütlen, et kannan ette, mina viskasin. Ajasin herilased, aga, aga püksid libisesid käest ja jäid lambi külge kinni. Solki silmitsi pappi küsib herilast sellisel aastaajal. Mu nägu lööb hõõgvel. Ma ei saa sõnagi suust. Solki viibutab korra kepiga juba dressid tema käes. Ta võtab vapist kinni ja hakkab seda pükstel maha kiskuma. See on kõvasti kinni õmmeldud. Mõtlen, et ta ei saa seda ära rebida. Aga tema küüned on teravad. Ta hakkab õmblust lahti käristama. Vahepeal ütleb solki. Kas sul häbi ei ole? Kuidas sa julged seda paska siia tuua, nii palju inimesi sai surma ja sina tood ikka veel seda saasta siia näha. Sina peaksid seda veel kõige paremini teadma, et laipu pole tänase päevani üles leitud, sest need sitapead ajasid nad lihtsalt kuhugi auku. Sina peaksid seda väga hästi teadma, sest sinu silmakirjalik ja Vagatsev vanaisa oli ka asjaga seotud, aga tema surnukeha saadi kätte. Selle sai maha matta. Ta peaaegu irvitab. Kangutab vappi, niit annab järgemööda järele. Lõpuks tuleb vapp lahti. Kes solki viskab, püksid minu poole, saan need kätte. Ta käsib mul riidesse panna. Ta vaatab teistele otsa. Pärib, kes viskas püksid sinna üles. Astuge ette. Keegi ei liiguta. Siis ütleb solki. Olgu nii, külgkepp ütleb. Igaüks siruta, kui parem peopesa ette. Tüdrukud tõstavad aeglaselt käed, kuid Christina astub ette. Võtab solki ees valve, seisan kusse ja ütleb, et kannab õpetajale ette. Tema tegi seda. Ainult tema on karistuse ära teeninud. Solki ütleb, et tal peaks häbi olema. Koputab pillirookepiga Kristina randmele. Kristina sirutab peopesa ette. Solki annab talle kepiga järjest kolm nähvakat. Löögist jäävad järele punased triibud. Kristina hammustab, huulde ei nuta. Kuid tema silmad on niisked. Solki pöördub minu poole. Tean, et nüüd on minu kord. Sirutan peopesa ette. Kepp virutab vihinal vastu peopesa. Vaatan oma kätt. Näen sõrmuse sõrmeotsal juuksenõelatorkejälge. Üle selle libised kepivari. See virutab peopessa. Ma ei tunne midagi. Ainult seda, et löögijõud surub mu kätt allapoole. Solki tõstab uuesti kepi, virutab jälle siis kolmandat ja neljandat korda hoobist jäänud punased jooned jooksevad risti-rästi üle üksteise silmitsi neid. Need näevad välja just nagu suure linnu jalajälg. Nagu oleks hõõguvate jalgadega must lind ühel jalal peopesal seisnud. Ja kui solki uuesti kepi mu peopesalt tõstab, kujutlen, et heidan linnu õhku. Tema tiivad vihisevad. Ta on päris mu näo lähedal. Üles lennates teeb ta lambi ümber tiiru ja lendab siis võlviküljel avanevast väikesest aknast välja. Tean, et kepijäljed paisuvad varsti väikesteks silmusteks. Kerkivad naha pinnale. Need alles hakkavad valu tegema. Seda ma saan veel tunda. Rohkem solki ei löö. Ta torkab kepi kaenla alla ja pistab rebitud vappi mulle pihku. Ütleb, et lähme nüüd välja ja laseme selle vetsust alla. Ta tahab näha, kuidas ma seda teen. Vetsus on pissihais. Viskan vappi potti, tõmban käepidemest vesipapi pahinal kaasa. Ainult paar niidijuppi jääb järele. Tahan talle öelda, et ma ei ole kommunist. Ka ema ja isa ei olnud, ega ma sellepärast vappi alles ei hoidnud. Saagu aru, et mulle jäänud emast palju mälestuseks. Ja see oli tema oma. Aga tean, et ta ei saaks nagunii aru. Vahepeal saab veepaak täis. Tõmban uuesti. Vesi viib äraga, viimased kuldsed niidijupid. Ta ütleb. Hea küll. Peksmis olin ma ära teeninud, aga vanaisa pärast ei oleks ta pidanud mind noomima. Sest keegi ei saa oma esivanemate eest vastutust kanda. Solki saadab mind ainult risti teeotsa. Sealt pean juba üksi edasi minema. Ta ütleb, et tuleb minna kalmistu aiast mööda siis üle niidu pikselöögi saanud puust mööda. Sealt on vanamaneež juba näha. Selle taga ootab orienteerumistreener Pali. Teda pole vaja karta. Ta on küll range, aga kes talle kord meeldima hakkab, seda kohtleb hästi. Kõnnin surnuaia ääres. Betoonaiast on kadunud peopesa suurused tükid on näha aias asuvaid haudu. Pikselöögi saanud puu on väga suur ja väga must. See on isegi vanaema kreeka pähklipuust hulga suurem. Puust mööda minnes näen, et see koosneks justkui üleni söest. Sega lõhnab puusöe, järelekoor on üleni must ja pragunenud. Ma ei julge seda puudutada. Maneez on suur lage telliskivihoone. Paistab, et siin ei ela juba ammu enam hobuseid. Lähen läbi maneeži. Kujutlen heina lõhna, hobuse kapjade kopsimist, hobuste puristamist. Ma ei ole veel välja jõudnudki, kui näen treenerit. Ta istub kolme üksteise otsa tõstetud plastmasskasti otsas. Mind märgates lükkab ta väikese rohelise jahimehe kaabu kuklasse ja voldid kokku ajalehe, mida luges. Ta ootab, kuni ma temani jõuan. Siis hüppab kastide otsast maha, silmitseb mind pealaest jalatallani, ütleb ise laialt naeratades. Tervitan tahan öelda, et kehalise õpetaja saatis ja otsimpalik. Aga ta katkestab mind, ütleb, et olen õiges kohas. Ta teab minust kõike, aga tühja sellest. Oluline on hoopis see, mida ta minu jooksmisest on kuulnud. Ta ei tahtnud uskuda, et sellel tõepõhi all on. Aga juba kõnnak, kust on näha, et mul võivad tõelise orienteeruja eeldused olemas olla. Olgu ma nii hea juuks kui nii nagu olen, ilma soojenduseta, paar ringi siin vanal hobuserajal kastide vahel. Ma ei kosta selle peale midagi, vaid pistan jooksu. Siin polegi korralikku rada. Rohi on vaid veidi äratallatud, seal Lopergune ovaal. Aga joostan sellel hea. Lasen jalgadel end Kanda. Ring ei ole väga suur. Ma ei loe neid, jooksen ega vaata treenerit, kuid tunnen seljal tema pilku. Pali hüüab veidi kiiremini, kiirendan. Siis hüüab aeglasemalt, aeglustan siis jälle, et kiiremini. Jooksen kord kiiremini, kord aeglasemalt. Mantel loksub mul seljas. Järsku miski krõbiseb. Mu jalgade all on mingid ümmargused kivid. Vaatan kõrvale. Näen, et pali kallab kastist minu etterajale tõrusid kreeka pähkleid, kastaneid, ümmargusi, kivikesi oksatükke. Tean, et ta tahab, et ma komistasin ja kukkusin. Aga ma ei komista ega kuku. Mutt, tenniseninad leiavad maapinna, tõukavad mind üles, viivad edasi. Pali ütleb. Hea küll, võid kiiruse maha võtta ja seisma jääda. Ta peaaegu naeratab. Ütleb, et siit juba saab midagi. Püsin hästi jalgadel. Muud vigurid jätame praegu kõrvale, praegu huvitab teda ainult see, kas mul suunataju on, sest orienteerumises on see kõige olulisem. Ta võtab ühest kastist väikese kepi, mille mõlemasse otsa on traadiga kinnitatud hobuseraud. Ta tuleb minu juurde ja käsib hästi tähele panna. Ta annab käega hoogu ja heidab kepi eemale. Kepp ühes hobuseraudadega lendab vihinal pööreldes üles ja kaob siis puude vahele. Tean, mis nüüd saab. Ta käsib mul selle üles otsida ja tagasi tuua. Jätsi meelde, kuhu see puude vahel potsatas, hakkaksin juba minema, aga Pali võtab mul käsivarrest kinni, ütleb oota, kullake. Haarab enda peast kaabu ja surub mulle pähe. Kaabu on suur, vajub mu ninale, see lõhnab piibusuitsu järele. Midagi pole näha. Pali käed on mu õlgadel, ta hoiab minust ja keerutab mind muudkui ringiratast. Kuulen, kuidas ta ise samal ajal pomiseb pääsuke, pääsuke, kus on karjapoisike, aga nii lõbusalt, et mullegi tuleb naeratus huulile. Palli muudkui keerutab mind, võtab seejärel mul kaabu peast, paneb oma pähe tagasi, pani jooksu, rutuga, hüüab ta. Samal ajal pilgutas silmi, kõik pöörleb mu ümber. Metsmaa taevas, see keerutamine on pannud mul pea ringi käima. Jalad ei vii mind sinna, kuhu tahan. Mul on tunne, justkui tuul puhuks tuigun sinna-tänna, mõtlen, kuidas kepike ja hobuseraud keereldes läbi õhu lendasid. Minageerlen ka, vaarun, nagu oleksin purjus. Samal ajal tahan jooksma hakata, see ajab mind naerma. Naerangi naer veab mind edasi. Olen juba puude vahel põrkan peaaegu ühe tüve vastu, põikan sellest mööda, poen ühe oksalt läbi, astun ühest üle ja siis näen Sealse pulk kangi. Üks hobuseraud on maasse tunginud, teine on taeva poole vildakil. Sirutan käe välja ja tõstan need üles. Suundun tagasi Bali juurde. Selleks ajaks, kui tagasi jõuan, on peapööritus kadunud. Ta võtab mul pulga käest keerutab seda sõrmede vahel. Hobuseraudade otsad joonistavad õhku hõbedase ringi. Ta naeratab ja ütleb, et juba loob. Siit juba loob midagi. Jumal on mind orienteerumiseks loonud. Õpetajal on hea silm, et selle kohe ühe korraga ära nägi. Ta naeratab mulle ja pärib. Kas tahan trennis käia. Ema tuleb meelde kõik see, mis ta mulle alati jooksmisest jutustas. Vaatan Pali nägu, kui ta naeratab. Noogutan ja ütlen siis. Jah, tahan ka. Tema noogutab. Siis on hästi. Pistab käe taskusse, tõmbab sealt välja nahkrihma, mille otsas ripub väike must medaljon. Ta hoiab seda minu ees. Medaljon kargab lahti. Läbipaistvas vedelikus hõljub peenike valge pulga. Pali raputab medaljoni, pulgake liigub ja võtab siis jälle endise asendi. Pali uurib, kas tean, mis asi see on. Ütlen, et tean. Kompass. Ta annab selle minu kätte. Võtan vastu, raputan seda, vaatan, kuidas nõel pööreldes edasi-tagasi õõtsub ja siis õige suuna leiab. Palli käsib mul seda endaga alati kaasas kanda ja vaadata, kui vähegi saan. Nüüdsest peale pean alati teadma, kus on põhi. Riputan kompassi kaela ja lükkan selle mantli alla. Pali ütleb, et võin nüüd koju minna, küll ta õpetajaga sõna saadab, millal trenn on? Ta naeratab mulle ja ütleb siis, et ärgu arvaku, et ta mind ainult sellepärast paremini kohtlema hakkab, mis mu vaese vanaisaga juhtus. Ta hakkab mind takka sundima nagu hobust. Muidu ei saada teise silmas mu vanaisale silma vaadata. Puudutan kompassi rihma. See keerdub ümber mu sõrmede rihma sikutades, küsin. Kuidas tema, mu vanaisa peale ei pahanda? Siiani olen igalt poolt ainult halba kuulnud kehalise õpetaja ka ainult siunas teda. Pali ütleb, et inimesed on rumalad. Nad ei tundnud mu vanaisa õieti. Temaga tundis teda juba siis, kui oli kahekümneaastane ja maneezist. Ka. Lõpus oli ta lausa vanaisa parim sõber, kui võib nii öelda. Vanaisa oli alati otsekohene. Ainult ühes asjas valmistas ta talle elu jooksul pettumuse. Selles, et vanaisa oli küsinud temalt vana sõjaväekaardi, millest detailsemat ja täpsemat nende mägede kohta pole ja suutis siis niimoodi ära surra, et kaarti tagasi ei andnud. Sellist kaarti ei saa mitte kuskilt, sest kommunistid vihkavad maakaarte ja joonistavad meelega kõik valesti. Kui peaksin seda kuskil nägema. Toogumase tagasi. Küsin miks ta ennast ometi ära tappis? Ta raputab pead, ütleb, et võiks vanaisa eestkäe tulle pista. 100 protsenti kindel, et ta ei tapnud end ära. Ta ei ole kunagi pealekaebaja olnud. Julgeolek tappis ta ja ongi kõik. Vaatan maha. Ütlen, et kõik räägivad teist juttu. Pali keerutab hobuseraudadega pulka sõrmede vahel. Muidugi räägivad kõik teist juttu, aga ma peaks lollpeade jutu vastu huvi tundma. Piisab sellest, et ma tõde tean. Isa nägu tuleb meelde. Tema pilk on vihane. Ta virutab tühjaks joodud klaasi lauale. Ma ütlen, et see pole tõsi. Täpselt nii, nagu isa oleks öelnud. Pali sülitab pläraka, kuidas ei ole, oi kurat, kuidas veel on? Seda räägivad ainult niisugused inimesed, kes oma ninast kaugemale ei näe. Mu vanaisa oli kangelane. Ta tegi läbi sõjavangipõlve töölaagri ümberkasvatuslaagri kannatas ära selle kui temast, kui kirurgiks taheti teha tänavapühkija, kõik kannatas ta ära ja ta kannatab ära ka selle, et teda veel pärast surmagi laimatakse, aga mitte seda, et tema oma lapselaps räägib lollusi. Ta raputab vihaselt pead. Ütleb, et ta rohkem ei kuuleks, et oma vanaisas kahtlen jumala eest, siis annab ta mulle vastu kõrvu. Tema nägu läheb vihast punaseks, ta lausa karjub. Linnas vihisesid kõikjal kuulid, Need tüübid tungisid haiglasse ja varastasid isegi surnud ära, nagu nad olid enne varastanud kõik muu, sest nad kõik on räpased valetajad ja siis läks mu vanaisa täiesti üksi nende juurde, et surnukehad välja antaks, sest ta uskus, et nendest sõbrastes on veel niipalju austust, et nad ei tõsta oma vana õpetaja vastu. Võin oma vanaisas kindel olla. Nii kindel nagu selles, et põhi on põhi. Kodu poole minnes tundub kompassi nahkrism mu kaelas harjumatu. Tunnen seda igal sammul. Ma ei taha seda vaadata. Tahan seda teha alles kodus vanaema juures. Aga ikkagi ei pea ma isegi ristide alguseni vastu. Tõmban selle riiete alt välja. Aga ei, vaata seda veel. Kõigepealt püüan arvata, kuhu jääb põhi. Alles siis piilun sõrmede vahelt kompassinõela. Praegu ei pöörleseni kiiresti. Nõel ei näita päris selles suunas, mida mina arvasin. Aga peaaegu. Seda vaadates märkan, et nõelal on linnupea tilluke nokk ja taha sirutatud tiivad ja harali sabasuled. See näeb välja nagu väga pikaks venitatud allapoole sööstev lind. Kui kompassi sõrmede vahel keerutan, suurendab läbipaistev vedelik linnudetaile. Nii näen iga sulg isegi üksteise külge kinnituvad sulekiud oleksid justkui ükshaaval nikerdatud. Ma ei tea, mis lind see on. Arvan, et pistrik. Või mingi kull Nips vastu kompassi klaasi. Vaatan, kuidas lind seal vedelikus end sirutab. Jälgin ta nokka ja ütlen endamisi väga vaikselt, et põhi on põhi.