Ringhäälingu aastapäeva konverentsist osavõtjad. Siin mõned ajad tagasi. Pöördus minu poole Ene Hiion ja palus, et ma teile vahendaksin mõningaid mõtteid, mis tekivad nendest nähtustest, nendest probleemidest, mis tekivad suhtlemises teiste inimestega ja eelkõige siis, kui ajakirjanik suhtleb teiste inimestega. Ma ei oska öelda, kuivõrd see, minu jutt saab olema vastav teie ootustele sest ise mina niivõrd auväärset tööd kunagi ei ole teinud, kui seda on ajakirjaniku töö. Ja kui Ene Hiion märkis seda, et eriti tahaks kuulda suhtlemisraskustest siis peab ütlema, et meie pedagoogid, psühholoogid, kui me oleme kutsutud esinema ajakirjanike ees, siis me ise oleme alati teatud määral üsna tõsistes raskustes esineda sellises auditooriumis ei ole mitte kerge ja muidugi kõige rohkem hirmutab see sama riista ühte tavalist inimest. Ma pean oma jutus tegema mõned piiramised. Keskenduksime siiski just suhtlemises esile tulevatele raskustele. See sajand lelle lõpule me siin kõik koos kaasa elale. See sajand pakub väga mitmesuguseid probleeme. Ja viimastel aegadel räägitakse sellest, et see sajand on ka suhtleva inimese probleemide sajand. Ja kui me tahame nüüd siin suhtlemise probleemides suhtlemisraskustest rääkida, siis võib-olla kõigepealt tuleks hästi põgusalt luua mingisugune taustsüsteem kogu nähtuse mõistmiseks ja avamiseks. Võib öelda, et viimastel aastakümnetel suhtlev inimene, homokommunikaator on äratanud väga erinevate teadvus ala esindajate tähelepanu. Ja seda seetõttu, et tänapäev Oma teaduse tehnika revolutsiooniga on ka selles valdkonnas midagi väga oluliselt muutnud. Lääne sotsioloogilises ja sotsiaalpsühholoogilises, samuti ka pedagoogilises kirjanduses. Kirjutatakse analüüsitakse tänapäeva suhtleva inimese olukorda ja seda üsna tumedates värvides. Mul näib nii olevat, et probleemid on ka meil kuigi probleemid võib-olla ühiskonna moraalimoraalist välja minnes on mõnedki teistlaadsed. Kuid seesama teaduse tehnikarevolutsioon on väga tugevasti mõjutanud ka meie ühiskonnas inimestevahelist suhtlemist. Mis siin siis oleksid põhitunnused peamine vastu on siin selles et suhtlemine on muutunud ekstensiivse maks, mille arvel on kadunud tugevasti tema intensiivsus. Me võiksime siis öelda, et suhtlemises inimene. On asetatud mõneski mõttes teistsugusesse rolli, kui oli inimene sajandi alguses või kui ta oli ka veel siin paarkümmend aastat tagasi. Külatingimustes selletaolise suhtlemise Extensiivistumise tagajärjeks on see, et suhtlemine muutub üha rohkem asjastatu, kas see tähendab seda, et suhtlemises hakkab domineerima või võiks öelda domineeribki tema Ni instrumentaalne funktsioon, tähendab, inimene suhtleb teiste inimestega selleks ette midagi mingisugust ühist ülesannet koos lahendada ja samal ajal taha läheb, tahaplaanile kipub jääma kõige inimlikum selles suhtlemises või kõige inimlike mate vajaduste rahuldamine seal emotsionaalsete kontaktide vajaduste rahuldamine. Ja sellega ühenduses tekivad mitmed tõsised probleemid, milles läänes filosoofid, sotsioloogid on erilist tähelepanu pööranud, ütleme seal see inimese üksinduse ploom le ja nõnda nõnda edasi. Siit muidugi ka selline küsimus, et kas inimene niisugustes uutes suhtlemistingimustes, eriti just linnatüüpi suhtlemises, kus valitseb rolliline suhtlemine, kus isik xuslikud, intiimsed, kontaktid jäävad tahaplaanile. Kas selles suhtlemises ei ole märgata ohtu ka inimese isiksuse kujunemisele ja üldse tema suhtlemisomaduste väljaarenemine arenemisele? Paradoksaalne niisugune nähtus, et tegelikult suhtlemine on väga keeruline. Inimtegevuse sfäär ja psühholoogid üldiselt meil nõukogude maal on praegu arvamusel, et suhtlemist Me peame vaatlema kui inimesi ühte inimtegevuse ühte põhiliiki. Kuid see on ka ainukene inimtegevuse valdkond, kus inimest ette ei valmista. Ta inimene sünnib, hakkab suhtlema, sureb ja kogu selle perioodi suhtleva inimesena ta siis suhtleb, nii nagu noh, ükskõik kuidas teda siis öelda, kuidas temale jumalast on antud või kuidas tema ise toime tuleb. Muide, sellele momendile on tähelepanu osutatud ja me võime praegu eriti meie ühiskonnas küsida miks näiteks kulutame koolides väga suuri summasid selleks, et ette valmistada inimest seal. Näiteks mingisuguse detaili Treimiseks sealne kujundame temale oskusi ja vilumuse. Aga miks me ei kuluta mitte kopikat selleks, et õpetada inimesele suhtlemist? Niisugune probleem on üles tõstetud ja praeguses pedagoogikas eriti Läänepedagoogikas väga teravalt. Praegu räägitakse erilisest pedagoogilisest voolust kommunikatiivse sti suhtlemise pedagoog. Kas see viitab, et siin selles valdkonnas tõepoolest on probleeme väga palju? Nüüd võib küsida siis, et kas tänapäeva teadus saab juba Nendele suhtlevatele inimestele, eriti nendele inimestele, kelle tegevuse objektiks on teine subjektiivne inimene. Kas siin need tänapäeva teadlased, eelkõige ma mõtlen siin psühholoogilisi distsipliine, kas nad saavad juba midagi reetset nii nõu anda? Minu arusaamise järgi praegu meil nõukogude teadus selles osas suudab pakkuda veel üsna vähe. Uurimused viiakse läbi sellisel moel, et otsesed praktilised järeldused siit on veel nii väga raskesti tuletatavad. Ja sellepärast, kui võtta näiteks ajakirjanikuga suhtlevat inimest, kes tahab, siis kes oma töös põhiliselt esineb kui suhtleja. Mida siis temale selles osas rääkida? No siin võib olla üks võimalus oleks selline, et me läheme välja sellest nähtusest sellest suhtlemisest kui tegevusest ja vaatleme siis missugused on selle suhtlemise koostisosad ja millised probleemid siin võivad kerkida? Suhtlemises eristatakse, võib eristada tinglikult kolme faasi. Esiteks orienteerumise faas, teiseks siis juba suhtlemisülesande realiseerimise faas. Ja kolmandaks kontrollimise faas. Nüüd psühholoogilises mõttes ja võib-olla ka üldse nii praktilises mõttes erilist tähelepanu pälvib siinse esimene foos seal orienteerumise faas. Küsimus on siin siis selles, et, et üldse teise inimesega kontakti luua teist inimest teisele inimesele midagi vahendada, teist inimest mõjutada. Selleks peab olema suhtlejatel piisavat informatsiooni suhtlemise situatsiooni kohta, peab olema informatsiooni teise inimese kohta ja nõnda edasi. See on üks keerukamaid ülesandeid, millega inimene kokku puutub. Kusjuures eriti keerukas on see moment, et siin iga inimene selles igapäevases suhtlemises peab täitma psühholoogi ülesandeid. Ta peab teist tundma õppima, ta peab omama mingisugust kasvõi minimaalset informatsioone, et üldse teisega kontakti asuda astuda. Ja võib öelda, et vastastikuse tunnetamise problemaatika praegu neil näiteks liidus seitsmekümnendatel aastatel leiab küllaltki intensiivset uurim uurimist, sest selle nii rakenduslik tähendus on vägagi suur. Kui võtta nüüd ajakirjaniku töö, siis ilmselt siin on tegemist niisuguse suhtlemisega, kus ajakirjanik tihtipeale selle oma suhtlemispartneriga Varem kontaktis ei ole olnud ja siin tekivad nüüd just selle kontakti loomise probleemid. Suhtlemine algab esimesest muljest esimesest muljest, me ei ole inimest varem kohanud, aga enne seda, kui me ei ole temaga v, tähendab enne seda juba, kui me temaga hakkame mingisuguseid repliike vahetama hakkab, algab juba intensiivne informatsiooniga kogumine. See on põhiliselt siis nägemise kuulmise kaudu. Neil kujuneb väga kiiresti võib-olla seal sekundite jooksul pilt sellest inimesest, mina astusin siia pulti ja suuremast osast auditooriumist. Tekkis minust mingisugune mulje ja peab ütlema, et see mulje, mille ma siis nüüd teile lõin, see mulje nüüd omakorda juba teatud määral mõjutab kõige selle vastuvõtmist, mida ma siin praegu räägid. Nüüd esimese mulje tekkimist on palju uuritud. Ja siin selle esimese mulje loomisel. Etendavad mitmesugust osa erinevat informatsiooni allikad, kõigepealt inimese välimus ja peab ütlema seda, et kuigi need inimesed, kes on töötavad kaja kõvemini ja ma mõtlesin, et teil on niivõrd võimas süsteem siin, et, No peab ütlema seda, et kuigi inimesed kõrgema haridusega inimesed, kes ajakirjanduse sfääris töötavad, need on põhiliselt saanud ka psühholoogilise hariduse kuid nagu näitavad uurimused ega see psühholoogiline haridus, psühholoogiline haridusinimesed tundmise seisukohalt erilist mõju ei avalda. Ja selles osas peab ütlema, et siiski alati igapäevast suhtlemist tulevad esile mitmesugused moonutused ja siin ma kõigepealt esimese mulje tekkimisel. Nende muudatuste esiletulek sõltub ka juba suhtlemise järgnevatest etappidest. Nendest tuleks rääkida mõnedele tähelepanu juhtida. Üks kõige tüüpilisem niisugune moonutuse liik on nõndanimetatud haloefekt ehk oreooli efekt. No mina pedagoogina mitte psühholoogina, see oli mulle väga nii ilus kuulata, kui Ene Hiion ütles, et esineb psühholoog, psühholoog ja Kristiina on alati kõrgem kui pedagoogi prestiiž. Olen siiski pedagoog ja pedagoogina võin öelda, et näiteks koolielus see halo efekt avaldab väga suurt mõju. Küsimus on selles, et teise inimese kohta meie saame siiski informatsiooni küllaltki ühekülgselt ja piiratud seda mõjutada esmajoones meie huvi meie, nii meie meil omaks võetud hindamise kriteeriumid teise suhtes, iga elukutse esindaja, näed üht ja sama inimest erinevalt ja ajakirjanikel mul kahjuks puuduvad andmed selle kohta. Ajakirjanik kui te niisuguste hindamiskriteeriumide kohta, kuid ilmselt ajakirjanikud hindavad ka inimest teatud kindlast aspektist. Õpetaja näiteks õpilast hinnates peab silmas ikka tema õppeedukust ja käitumist. Ja nüüd see hinnang, mis temal sellest vallast õpilase kohta on, see loob selle oreooli. See kujundab tervikhinnangu tervikhinnangu ja peab ütlema, et no kui me peame silmas nüüd ajakirjad nagu tööd, et siin ilmselt ka tihtipeale ajakirjanik kannatab selle oreooli efekti all, sest intervjueerides seal kuulsusi suurusi, niisugune oreool on juba olemas. Ja see oreool nüüd takistab vastu võtmast adekvaatset informatsiooni sellesama inimese isiksuseomaduste kohta. Või teine niisugune väga oluline moonutuse liik, mis alati esineb suhtlemises ka ameeriklased nimetada Sa oled seda kenasti vaikselt omaks võetud isiksuse teooriaks. Küsimus on selles, et kui me teiste inimeste tundma õpime, siis peab olema meil mingisugune kontseptsioon mingisugune omakootud teooria selleks, kuidas siis erinevatest erinevate nähtuste kohta saadud informatsioon ikkagi kokku panna mingisugune pilt teisest luua. Ja võib öelda, et siin selles valdkonnas meie toimime, nõnda et meie mitmesugused erinevad isiksuseomadused asetame omavahel. Põhjus-tagajärg seostesse. Kuna meie saame informatsiooni põhiliselt inimesel välise käitumise kohta siis samal ajal me kirjutame kohe juurde, hakkame, kirjutame juurde inimesel seal tegevuses Tiive, püüame tungida tema sisemusse. Ja siin selles osas niisuguseid isiksuse teooriad avaldavad üsnagi suurt mõju. Kõigepealt näiteks inimese välimus. Kuigi me teame hästi, et inimese välimuse põhjal tema iseloomu üle on raske midagi öelda. Siiski see mõjutab ja näiteks õpetajate seas läbi viidud uurimused näitavad seda, et ka õpilaste ja kolleegide hindamisel just need välimuse omadused mõjutavad üsna tugevasti. Need on need nii rahva seas väga levinud arvamused, kus siis seostatakse üht välimuse tunnust mingisuguse iseloomuomaduse ka näiteks kõrge laup või, või siis niisugused meelad, lihavad huuled või öeldakse, et ilusad naised on teatud omadustega või kõik paksukesed on niisugused heasüdamlikud või kõik väikest kasvu mehed on kindlasti väga võimuahned ja nõnda nõnda edasi. Inimene ise ei pruugi endale üldse aru anda, et see teooria töötab, aga ta paraku alati siiski mõju avaldab ja huvitav on siin see just et ega see psühholoogiline teadmine midagi ei aita. Ma usun, et kui psühholoogid ikka need päris tõelised psühholoogid saunas käivad, siis vähemalt saunas need teooriad töötavad kui muidu ei tööta sest inimesel on ju võimalus teise kohta informatsiooni saada veel ka riietuse põhjal ja nõnda nõnda edasi. Nüüd selle orienteerumise etapil muidugi eriti ka kontakti loomisel on vägagi oluline situatsioon. Ja võib öelda, et meil praegu areneb liidus küllalt. Väheselt veel neid uurimusi läbi viiakse ka meie vabariigis, seda juba tehakse. Niisugune valdkond, kus uuritakse siis seda, kuidas ruumilised tingimused, ruumilised, tingimused soodustavad või takistavad kontakti loomist ja mida siin tuleb arvestada. Siin eriti oleks muidugi ajakirjanikutöös oluline niisugune valt nagu prokseemika. Prokseemikas kõigepealt on uuritud näiteks niisugust valdkonda, milline on optimaalne distants suhtlevat inimeste vahel. Omaette probleem on selles, et missugune peaks olema siis see distants näiteks ajakirjaniku ja intervjueeritava vahel. Siin selle distantsi arvestamine on küllaltki oluline ja siin tuleb arvestada ka nii kultuurikeskkonnamõjusid. Muide, selle distantsi uurimine saigi alguse niisugust huvitavast nähtusest. Põhjaameeriklased ja lõuna-ameeriklased omavad erinevat distantsi. Ja ühel rahvusvahelisel kongressil, kus siis kaks psühholoogiks lõunast, teine Põhja-Ameerikast omavahel vestlesid, mis äkise põhja-ameeriklane märkasid, tema on koridoris surutud nurka, siis ta hakkas mõtlema, et millest see tingitud on. Tingitud oli selles, et lõunaameeriklane nõuab suhtlemisnormaalseks suhtlemiseks märksa lühemat distantsi kui põhja-ameeriklane niiet lõunaameeriklane tahtis luua normaalset instantsi, aga põhjaameeriklasele see oli liialt lühikene ja tema taganes, taganes. Või näiteks, kui võtame töö stuudios stuudios, missugune peaks olema istumise asend, selgub, et kõige soodsama kontakti loomiseks on niisugune istumisasend, kus inimesed istuvad laua taga nurgeti, mitte vastastikku, mitte. Istuvad, aga siin jällegi ülemus alluvaga istub laua taga erinevalt tihtipeale ülemused tahavad distants tseerida seda, et luua suurema ruumilise distantsi siis ei istuta mitte istutakse erinevates laua otsades ja nõnda nõnda edasi. Need on niisugused probleemid, mis näivad esimesel silmapilgul olevat vägagi tühised, kuid nad mõjutavad väga tugevasti. Mul on paar õnnetut juhust olla televisioonis esinemas ja mul on alati hirmus sant tunne olnud, sellepärast et seal pannakse tohutult ebamugavalt istuma. Ääretult ebamugavalt pannakse istuma ja siis juba luuakse inimesele niisugune noh, mitte loomulik temale mitu vastuvõetav. Niisugune suhtlemise suhtlemise situatsioon. Nüüd. Edasi järgneb muidugi siis juba otsene see kommunikatiivne protsess, mõtete vahetamine ja siin ilmselt need, mida siin teha, need teile staažikatele, ajakirjanikele on kõik väga hästi teada. Kontakti loomisel ilmselt tuleks arvestada ja ära kasutada mõningaid inimlikke inimesele omaseid vajadusi. Suhtlemine seisneb ju selles, et inimene ühelt poolt vajab teist inimest ja teiselt poolt tema Temal on vajaduseks olla vajalik teisele inimesele selles kurikuulsas raamatus kaarnegi raamatus, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi seal, tema, need momendid toob väga nii alasti välja. Tehke alati oma suhtlemispartner vajalikuks, andke talle mõista. Ta on ääretult vajalik. Muide võib öelda, et näiteks kui helistatakse Eesti raadios, siis need inimesed, kellega minul on juhust olnud vestelda need oskavad kohe hästi seda nii ära kasutada, vahel niivõrd tugevasti tekib kohe mõte, et siin enam midagi midagi on korrast ära, pakutakse üle inimene on viimasel hädal viimasel momendil hädasi jäänud, teised suured saksad on ära öelnud. Ja siis nüüd tihtipeale nõnda selgubki, et mõni akadeemia keegi on jällegi ära öelnud ja siis siis tehakse vajalikuks sind, aga see mõjub, see mõjub isegi siis, kui inimene teab, et nüüd lihtsalt aetakse ilusat juttu. Isegi siis ta mõjub. Isegi siis ta mõjub. Teine moment. Oskus kuulata teist inimest suhtlemispsühholoogia seda momenti rõhutatakse väga tugevasti, oskus kuulata teist inimest. No raadios see ei tule nii avalikult esile, aga näiteks kui jälgida telesaateid ja siis peab ütlema kahjuks küll seda, et mõnedel reporteritel selles osas jääb puudu puudu, reporterid tavaliselt jäetakse küll kaadrist välja, aga kui tema seal kaadris ongi, siis vahel tekib väga-väga nii võõrastav tunne, kui reporteri hoiaksid mikrofoni intervjueeritava ninal ja, ja ise vahib midagi muud, üsnagi ükskõikse ilmega. Peab ütlema, et suhtlemises peale sõna tohutult suurt osa mängivad just suhtlemise abivahendid. Mitteverbaalse kommunikatsioonivahendid, kui nüüd raadios siin selleks põhiliseks on, siis hääl, inimese kõne, selle tempo, intonatsioon, sellised vahendid. Ja peab ütlema, et meie raadioreporteritele on väga paljudel on väga niisugune, et külgetõmbav sukestiivne hääl siis muidugi televisioonis siin juba. Neid informatsiooni saadvaid vahendeid on märksa rohkem, märksa rohkem, eriti miimikas, istikulatsiooni, nõnda nõnda edasi. Ja siin selles osas, kuigi nagu näha siin auditooriumis on ka telemaja inimesi, siis peab ütlema, et ega kaugeltki mina isiklikult küll ei saa kõikidele reporteritega rahul olla just Nende mitteverbaalset vahendite ärakasutamise osas. Ja vot küsimus ongi selles, et. Meil ju selles osas mingisugust spetsiaalset treeningut ei tehta, aga seda on võimalik teha ja seda tehakse praegu näiteks meie kateedri on sõlmitud leping kaubamajaga, kus meie kaubamajamüüjatele püüame siis videotreeningu põhimõtet kasutades kujundada just suhtlemisvilumusi, mitteverbaalset, nende vahendit ja kasutamise osas. Ja sellest taolisest treeningust on näiteks huvitatud praegu ka mitmete meie ettevõtete tootmisjuhid, nõnda et nad oma juhtivale personali eelkõige just meistritele tahavad siis anda väljaõpet selles valdkonnas. Ja kui me sealt ükskord rikkaks saame, siis me tahame hakata ka oma üliõpilasi treenima, sest õpetaja, aga samuti ka ajakirjanik, see ilmselt neid, seda, neid oskusi vilumust peab täielikult valdama. Nüüd lõpetuseks veel ühest momendist, kui ma alguses ütlesin seda, et suhtlemine Nextensiilistunud, siis see toob kaasa endaga ühe niisuguse nähtuse ja nimelt meil ei ole mahti enam süüvida teisesse inimesse ja seetõttu üha rohkem hakkavad hakkavad mõju avaldama mitmesugused välja kujunenud stereotüübid. Stereotüübid rahvuste kohta, stereotüübid erinevate elukutsete esindajate kohta, stereotüübid erinevate vanu sigade kohta nõnda nõnda edasi, need on meile hädavajalikud. Muidu me igapäevases suhtlemises toime ei tule, aga samal ajal nende stereotüüpide kasutanud vastamine muidugi suhtlemist moonutab, me ei saa tungida teise inimese sisemaailma. Nüüd ilmselt üks võimalus siiski nii suhtlemist muuta selles valdkonnas adekto adekvaatsemalt on selles, et meie need stereotüübid püüan, püüaksime luua võimalikult adekvaatsed. Stereotüübid on tavaliselt vägagi ühekülgsed ja nad on ka eelarvamuslik kul tasemel. Võtame rahvusstereotüübid. Prantslane missugune prantslane? Prantslane on kergemeelne, lõbutse, itaallane. Lärmakas neeger, laisk eestlane, jonnakas venelane, sügavalt usklik. Ma toon ühe uurimuse andmed nii, kuidas, kuidas antakse siis ja tähendab, see rahvusstereotüüpseid sisaldab ainult paar väidet. Paar väidet rohkem ei olegi. Ja nüüd ongi nõnda, et kui me selle teise rahvuse esindajaga kohtule me temast rohkem mitte midagi, siis see stereotüüp hakkab kohe tööle. Samuti on elukutsete esindajatega, samuti on mehe naise rolliga nõnda nõnda edasi. Vaid küsimus on ilmselt selles, et ma nüüd esinesin natuke pedagoogina. Et ilmselt on võimalik siiski luua märksa adekvaatsemat stereotüüp ja minu arvates selleks on väga head võimalused just mitmesuguste massikommunikatsioonivahendite, kus neid stereotüüpe luuakse. Mõned uurimused, mis on meie vabariigis läbi viidud viitavad sellele, et niisugune lähenemisviis võimaldab tõsiselt hakata tegelema nende probleemidega, mida me väga tähtsaks peame. Me, see on internatsionalistlikud kasvatusega ja siin ilmselt saab ka nii, et televisioon kui ringhäälik kaasa aidata. Ma pean vabandama, ma olen oma aega kurjalt kasutanud, ma ei pannud ausalt tähele, kell oli kogu aeg käes. Aga suhtlemisraskused. Nii ma, mis ma siin lõpetan? Mis ma siin ära lõpetada, sest ei saa kuritarvitada? Ja kui on Ma tahaksin seda öelda, et meil vabariigis on praegu terve rida noori väga andekaid suhtlemispsühholooge nõnda et nende nende abi võiks edaspidi kasutada need inimesed, kes on huvitatud näiteks enni Kin. Meie kateedris töötab. Mati Heidmets tegeleb keskkonnapsühholoogiliste probleemidega ja nõnda nõnda edasi ja neid on palju. Nii no teema on väga intrigeeriv, ma kardan, et võib-olla see jutt, mis ma suudan rääkida, ei vasta kõigile ootustele, mida see teema tekitab? No võib-olla ma alustaksin siis nii vähekene uuduslikuma informatsiooniga nimelt Nende probleemide ja muljetega, mis said mulle osaks Uppsalast üle majandussotsioloogia kongressilt, sest selle kongressi põhiteema oligi just nimelt maailma muutumine maailma muutumise teed. Ja sellel kongressil oli ka ajakirjandussektsioon, kus olid siis koos üle maailma ajakirjanduse uurijad, kes selle üldise teema taustal maailma muutumisest üldse püüdsid siis läbi arutada mõningaid neid probleeme, mis praegu ajakirjanduse jaoks on aktuaalsed selles muutuvas maailmas. Ja võib-olla siis sealt kaugelt natukene tulla ka lähemale nende konkreetsemate probleemide juurde, mis puudutavad nii meie oma situatsioon ehk meie vabariigis. Ja lõpuks võib-olla paari sõnaga nagu oli enne natuke juttu nii-öelda tellijate toimetatega informeerida ka raadiomaja rahvast selles, kuidas meie siis ülikoolis praegu noori ajakirjanikke ette valmistame uute programmide alusel selles muutuvas maailmas ja muutuvas ajakirjanduses töötamiseks. Nii no kõigepealt ma arvan, et ei ole tarvidust siinsele auditooriumile pikalt rääkida, millised on tänapäeva maailma muutumistendentsid. Me teame kõik neid ja räägime sellest tehti rahvale. Nii sellest, et on üle maailma tegemist ühelt poolt väga tugevate vastastikuse mõju integratsiooni protsessidega, et meie maailm muutub aina väiksemaks mitte küll nii-öelda füüsiliselt geograafiliselt, kuid kahtlemata informatsiooniliselt sellest, et ühiskonnas erinevate ühiskonnavaldkondade omavahelistest suhetest tagasi mõjudest ütleme näiteks majanduse ja ideoloogia, kultuuripoliitika, hariduse omavahelised seosed, mis kogu ühiskonna lõikes on muutunud palju teravamatakse konfliktsemateks kunagi olnud enne või küsimus linna ja maa vahekorrast, organisatsiooni probleemid või küsimus sellest, millest siin juba eelkõneleja rääkis tänapäeva inimese eripärasest suhtlemisolukorrast, ma lihtsalt lisaksin siia, et sellesama niisuguse instrumentaalse ja asjastatud ja vähe emotsionaalse suhtlemise millesse inimene lülitab oma igapäevastest kontaktidest, teine pool, on see, et inimene otsib siis ikka rohkem emotsiooni, otsib ikka rohkem seda niisugust isiku lähedast informatsiooni just mitte enam isiklikest kontaktidest, vaid pigem kontaktidest, raadioga, televisiooniga, ajakirjandusega, Kinoteatriga. Väga palju oli kongressil jutumehe ja naise rollide muutumisest tänapäeva maaelus. Nii nende nii-öelda töiste rollide, uutest vahekordadest kui ka perekonnarollidest perekonna muutumisest. Väga palju oli juttu nii-öelda erinevate kultuuride erikaalu muutumisest tänavu maailmas ida ja lääne kultuuri muutuvast vahekorrast, aafrika kultuuri rollist ja nii edasi, ühesõnaga tegemist tõepoolest on maailmaga, mis muutub väga kiiresti ja mis väga tugevasti kõlama see muutuv maailm nagu noh, kõigest jõust püüab ennast teadvustada, püüab endale aru anda, mis siis toimub ja on selle teadvusta meiega teadvustamisega küllalt suurtes raskustes. Näiteks puht nii teaduse plaanis öeldi mitmeid mitmeid kordi välja eri maade sotsioloogide poolt, et ei ole praegu niisugust konkreetset teaduslikku teooriat, mis kõiki neid probleeme suudaks rahuldaval viisil kirjeldada, rääkimata sellest, et suudaks rahuldaval viisil ikkagi prognoosida kõike sotsiaalseid protsesse. Ja selles taustas selles kontekstis siis toimusid ka need jutud ajakirjandusuurijate vahel juba väiksemas seltskonnas. Selles ajakirjanduse sotsioloogia uurimiskomitees oli koos inimest umbes 40 50 paljudest maadest niisiis Ameerika mandrilt kui ka Lääne-Euroopas Skandinaaviamaadest sotsialismimaadest. Ning mis seal siis naguniiviisi kõlama jäi, millised on siis ajakirjanduse nagu mõistmise niisugused kontseptsioonid praegu kõigepealt väga tugevasti kõlama just Läänemaade sotsioloogidel äärmiselt kriitiline suhtumine oma maade massikommunikatsiooni väga-väga teravalt kriitiline hoiak kusjuures mitte enam siis ütleme niisugustes nagu üksikprobleemides, mis traditsiooniliselt on olnud sotsioloogias kõne näiteks kurikuulus vägivalla, vägivalla probleem televisioonis ja nii edasi, millest on aastakümneid räägitud vaid nüüd, nagu see kriitilisus oli muutunud palju globaalsemaks, palju sügavamaks. Ja üks niisugune kõige noh, suurem etteheide, mis esitate mitmes ettekandes oli see, et ajakirjandus läänemaades jutt oli konkreetselt seal nii Ameerika kui näiteks Inglismaa televisioonist, vähem raadiost üldse. Ma pean ütlema, et televisioon oli siiski nagu kõige populaarsem meedium, millest kõige rohkem ettekanded. Et see maailmapilt, mida annavad need massiinformatsiooni vahendid inimesele, nendes ühiskondades ei ole enam noh, nii-öelda maailma peegeldus, maailmapilt selle sõna niisuguses otseses mõttes või nagu seal öeldise loob mütoloogilise tegelikkuse. Massimeediumid ei anna inimesele ajaloo tunnetus, nad ei anna inimesele reaalset kujutlust sotsiaalsetest protsessidest, mis ka tema elu mõjutavad, kus ta ise osaleb vaid vastupidi, kisuvad välja sündmused just tavalise protsessi kontekstist muudavad näiteks välispoliitika lihtsalt nii-öelda draama lavaks üksikute isikute vahel. Muudavad ütleme, kasvõi suured sotsiaalsed liikumised, olgu need siis töölisliikon või noorsooliikumine või seal neegri neegrite liikumine lihtsalt teatavaks niisuguste Nosensatsiooniliste sündmuste ahelasse ja nii edasi ja sellega massimeediumid tegelikult eemaldavad, nagu siis inimese reaalmaailmast annavad talle teata lihtsalt missuguse kaasaja müüdi. Väga niisugune huvitav moment oli veel selles kaasaja müüdi kriitikas seotud teatava moega, mida meie oleme näinud, ütleme kasvõi noh, tarbekunstis või niisugustes nagu olmeprobleemides see retromood mingite vanade, juba nagu unustatud asjade taas esile toomine räägibki sellest, et Lääne massimeediumid esse retromood on muutunud lausa nii-öelda nostalgilist sümbolit tootmiseks, niisugune täiesti teadlik nostalgia, kultiveerimine, vanade heade aegade teatud sümbolit, ütleme šarli templi pildikest, muudeni taas käibele laskmine juba nüüd uues kvaliteedis. Kõik see on üks osa siis kogu sellest niisugusest müüdi loomise mehaanikast. Ja samal ajal oli siis nagu teine pool sellest kriitikast seotud probleemiga, et tegelikult noh, võib-olla nii hämmastav kui see ka ei ole on ajakirjaniku roll ja massimeedium, mida roll tänapäeva maailmas suurem, kui ta on olnud kunagi varem? No muidugi, seda seostati ühelt poolt televisiooniga televisiooni muutumisega tegelikult inimeste infovälja dominandiks väga paljus seostatega sellega, millest ma juba rääkisin, inimestel vähenevad isiklikud kontaktid, lastel väheneb näiteks perekonna mõju, kooli mõju, tööalased suhted on väga rollilised ja sellepärast niisugune väärtusi, hinnanguid kujundav inimese, ka eneseteadvust kujundav osa ikka rohkem langeb ajakirjanikule ja nagu öeldi, mida nii-öelda totaalsem, mida üksmeelsem on ajakirjandus seda suurem on ka pika aja jooksul tema mõju inimeste teadvusele. Ning mida enam ajakirjanduses nagu monopoliseerinud seda inimeste teabe välja, seda me tõesti näeme, seda suurem on ka ajakirjaniku vastutus. Ja see niisugune ajakirjaniku täiesti uuelaadse sotsiaalse vastutuse probleem tõusis seal täie teravusega, kus juurest probleem, mis siis nagu jäigi püsti, jäi nagu konstruktiivses plaanis ikkagi lõpuni läbi, rääkimata lõpuni lahendamata. Sellepärast et tundub, et see situatsioon ajakirjanike ja ajakirjandusuurijat kõnes tehakse, on küllaltki veel uus, teadvustamata. Konkreetsemalt veel seoses sellesama nagu enda rolli teadvustamisega ajakirjandus osa teadvustamisega, räägiti sellest last isegi nagu niisugune loosung või definitsioon või, või käibele. Et kui veel ütleme, seal aastakümmet paar tagasi oli ajakirjanikust kujutlus, kui ikkagi ütleme heast andekas igast ajakirjanikust teatavast üksikkangelasest nii-öelda kultuurikangelasest legendaarsed ajakirjanik, eks ole, kes siis nagu, lõid omaette siis tänapäeval ikka enam küsimus on just ajakirjandusest, kui institutsioonist, üksikajakirjaniku rollist selles institutsioonis ja kogu institutsiooni vastutusest. Kogu institutsiooni osast ühiskonnas. Ja muidugi, see on jälle niisugune kahe otsaga asi, sellepärast et niivõrd-kuivõrd, küsimus nagu isiku ajakirjas, kui isiksuse pealt läheb organisatsiooni institutsiooni peale me teame, et see on üldse nagu sotsiaalpsühholoogias üldine, sel juhul isikul nagu endal tekib teatud vastutamatuse tunne, tähendab just see, et tema ei saagi midagi teha, eks ole, tema ei määra midagi, temast midagi ei sõltu. Ja küsimus siis sellest ajakirjaniku isiksuse ja samal ajakirjandusorganisatsiooni institutsiooni nagu vahekorrast ja siis nagu sellest vastutuse määrast ja nii edasi. See küsimus on väga terava, need probleemid on väga tõsised. Ja noh, nagu seal ka rääkisid nii sotsialismimaade kui Nõukogude Liidu esindajad, muidugi nende probleemidega puutume ka meie kokku ja võib-olla meil on neid mõnevõrra noh, võiks öelda. Lihtsam teadvustada ja lahendada, kuna meil probleem nagu ajakirjanduse just niisugusest institutsionaalsest olemusest tema seosest üldse ühiskonnaeluga ajakirjanikku nagu kohast ajakirjaniku ühiskonnategelase kohast on võib-olla selgem, ta on meil nagu rohkem teadvustatud ei ole nii uus, aga see ei tähenda ometi, et selle probleemi konkreetne lahendus iga inimese töös ja ka teoorias oleks meil praegu juba igatepidi hästi läbimõeldud kaasaja situatsioonis. Millest siis natukene täpsemini veel see vastutus nagu seisneb või milles ajakirjaniku rolli muutumine seisneb? Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud prantslase Abraham moli teost kultuuris otse dünaamika. See teos ilmus Meil kuuekümnendatel aastatel seitsmendad alguses, tegelikult on ta pärit veel 10 aastat varasemast ajast ja seal kujutlusajakirjanduse ajakirjanik on niisugusest sotsiaalsest osast on noh, ma ütleksin, küllaltki radikaalne ja samal ajal väga vaieldav, aga küllaltki levinud peegeldab niisugust küllalt levinud suhtumist. Nimelt, et ajakirjandusmassimeediumid on vastandina siis traditsioonilisele kultuurile hoopis uut tüüpi kultuuriloojat moel, nimetab seda mosaiik sekskultuuriks ja ütleb, et ajakirjandus on niisuguste traditsiooniliste kultuuri loome institutsioonide nagu sealt kunst, teaduskool, nende suhtes vahendaja, kusjuures vahendaja, kes ei lähtu kultuuri enda sisemisest loogikast kultuuriväärtustest vaid lähtub juhusest, sündmusest, päevakajalistest, mingitest kriteeriumidest või siis ütleme noh kuna siiski on omad kindlad väärtussüsteemid ka kirjanduses, teatavast propagandistlikkust, manipulaatorlikest, kontseptsioonidest ja kujutlus siis sellest, et ajakirjandus juba oma loomult on niisugune mosaiik juhuslik stohhastiline sündmuse järgnev järgi võsis puht manipulaator oli, see on küllalt levinud pilt küllalt levinud nagu arusaam ja just vot niisuguse arusaamaga nagu siis vastuolus vastu vaidlemas positsioonis oligi ma ütleksin, see nagu probleemiasetus, mis näib olevat aktuaalne ja nagu üldisem 70. aastate lõpul. Nähtavasti küsimus on selles, et kuivõrd ajakirjandus on muutunud kogu ühiskonna infosüsteemis niivõrd olulisemaks domineerivamaks isegi võrreldes näiteks kooliga, kui me vaatame, kui, kui ja kuidas ja mis ajast lapsed on ajakirjanduse mõju all seal televisiooni, raadio ja nii edasi ei saa pida sellise kujutlusega ajakirjanduse, juhuslikkuse stohhastiline eest ja nii edasi vaid küsimus on programmilisest ajakirjandusest küsimus on ajakirjanduse kui ühe ühiskonna info nii-öelda töötlemisinfo levitamise, süsteemi, teadlikkust kasutamisest ja üldse ajakirjaniku elu kutsegi muutub, nagu ikka enam ma ütleksin massi elukutseks mitte selles mõttes, et ajakirjanike tuleks nüüd meil noh, nii väga massiliselt võrreldes teiste elukutsetega, aga ta kuulub nii-öelda kõigi nende elukutsete ühtsesse ritta, kes tegelevad ühiskonnas infotöötlemisinfo levikuga. Ja noh, nagu näitab ameeriklaste 70.-te aastate alguse statistika niisugune tehniseeritud industrialiseeritud ühiskond liigub sinnapoole, et infoga tegelevate osakaal kõigis elukutsetes liigub poolele tähendab pool poole peal võrreldes materiaalse tootmise teensoriks. Ja see on ka mõistetav, kuna me teame, et seesama nisugune intensiivne majandusareng, intensiivne ühiskonna areng tegelikult väga paljus baseerub, baseerub informatsiooni intensiivsel kasutamisel ja sellega ka ajakirjanik puutub kokku esiteks niisuguse situatsiooniga, kus tõepoolest noh, tal on väga palju nii-öelda naaber professioone teiselt poolt aga kust ka üldiseks muutub inimeste hulgas juba palju laiem info kasutus palju suurem oskus ise informatsiooni hankida, sellega töötada ja nii edasi, kus ajakirjanikud ka käest kaob ära. Väga paljus see niisuguse valgustaja ja info Polifti roll mis tal on kah olnud aegade jooksul küllalt tugev, tema on see, kelle käes on võib-olla kõige varem ja kõige rohkem informatsioon praegu ajakirjanikud tuleb kokku puutuda väga tihti olukorraga, kus kuulajal vaatajal-lugejal on tegelikult informatsiooni sama palju tunduvalt rohkemgi ja nii edasi. Ja küsimus on siin juba hoopis teisest vahekorrast. Ajakirjaniku rolli nüüd, kui me võtame teda partnerina, õigemini sellest paaris ajakirjanik näiteks raadioajakirjanik ja kuulaja või leheajakirjanikke lugejatel ajakirjanike vaataja võib siis nagu erinevate mudelite järgi kujutleda, võib kujutada seda partnerit kuulajat näiteks lihtsalt kui objekti passiivne objekt, ajakirjanik sel juhul on nagu see aktiivne pool, eks ole, noh, monopolist ja manipulaator, see on tüüpiliselt lääne propaganda nii-öelda teooria kontseptsioon. Seega siis ajakirjaniku kogu nii-öelda oskustepagas peab olema just see manipuleerimisoskustepagas. Küsimus aga sellest, et noh, ta on teatavas informatsiooni konkurentsis, et tema partneril on juba informatsiooni rohkem, võib-olla kui temal, tal on väga palju muid kanaleid kasutada ja nii edasi see küsimus siin nagu noh, ei ole nii aktuaalne. Samal ajal on teine kontseptsioon, mis on rohkem seotud võib-olla just selle niisuguse meelelahutusliku doktriini ka ajakirjanduses ja mida isegi mõned Nõukogude uurijad siin kuskil 10 aastat tagasi püüdsid sisse tuua on küsimus või kontseptsioon sellest, et kuulaja või vaataja lugeja on tarbija. Ta on tarbija, ta on, tegemist on nagu teatud vahetusega turuga ajakirjanik on siis nagu noh, see noh, nii-öelda hulgikaupmees või ütleme noh, reklaamagent või, või siis ühesõnaga selle tarbija soovide rahuldaja või ka meelelahutaja puhtalt tähendab põhiline on siis see, et meie vastaspool on teatavate niisugustena oma vajadustega oma huvidega ja me püüame neid ainult rahuldada, tähendab sel juhul ajakirjanikule head, küllalt passiivne roll. Aga kaportena suhteliselt passiivne, eks ole, selles mõttes, et ta on puhttarbija positsioonil. Ja kolmas kontseptsioon, mis näib siis olevat võib-olla tänapäeval nii kõige sobivam puht nii-öelda eetiliselt ideeliselt sobivam kui ka vastab, tänab olukorrale, kus meil tõepoolest kuulajaskond, vaatajaskond, lugejaskond muutub aina kvalifitseeritakse ühelt poolt aina rohkem, tema kasutus on erinevaid infokanaleid ja nii edasi on kontseptsioon sellest, et meie partner on ise tegev isiksus just nimelt tegev isiksus, mida tarbinud, vaid tegev isiksust, ta tegutseb, tootmisest, tegutseb perekonnas, ta tegutseb igas muus sotsiaalses sfääris. Ja ajakirjanik ei ole mitte manipulaator, ei ole mitte ülalt alla noh, valgustaja ja nii edasi, vaid ajakirjanik on selles samas süsteemis selles samas sotsiaalses süsteemis partner nii-öelda kaastegutseja ühiste eesmärkide nimel, aga erinevas nii-öelda tööjaotus rollis. Ja vot millest siis, kuidas siis siin kujunevad need partnerite suhted, milline see tööjaotus on, eks ole, ja nii edasi, kuidas ta kujutab endale ette oma siis kaastegutsejad, sedasama kuulad, vaatad edasi? Siin juba Me tuleme teatavate ühiste eesmärkide juurde nende kriteeriumide juurde, millest siis lähtub nii meie partner informatsiooni valikul kui ka meie ise informatsiooni töötlemisel edasiandmisel. Kuidas nüüd võiks neid niisuguseid noh, eesmärke siis ühiseid ühistest eesmärkidest tulenevaid, ajakirjaniku rolli, eesmärke kaasaegses situatsioonis. Sõnastada ma ei pretendeeri mingisugusele ammendavusele, lihtsalt noh, teatud nagu probleemi asetusele lihtsalt. Näib, et üks selliseid küllalt uusi olulisi eesmärke on see, sellest reaalses ajakirjandusajakirjanik peab aitama partneril orienteeruda, infoväljas, orienteeruda selles suures info infoväljas infovoogudes, mis inimesele osaks saavad. Nagu näitavad kasvõi meie vabariigi andmed, meil on praegu inimeste küllastatus infokanalitega noh, üks suurimaid näiteks kogu liidus, kui me võtame kasvõi värsked andmed, mis me oleme saanud, ütleme meie kesk- ja kõrgema haridusega massiteabetarbija, keda meil noh, aja jooksul tuleb ikka rohkem, eks ole, keskharidus muutub üldiseks, tema käsutuses on, kui me Järvus ei arvesta eri raadioteleprogrammi, võtame ainult raadio, televisiooni, võtame ajalehed, ajakirjad, mida tema loeb, on keskmiselt 20 kanalit. Kui me võtame juurde erinevad raadioprogrammid, eri teleprogrammid, siis muidugi see arv ulatub kuskil 30-l iga päev, iga päev. Kusjuures tavaliselt on pilt selline, et kümmekond pidevat. Ja siis veel 10 15 seal 20 oleneb inimestest, neid, mida ta jälgib, aeg-ajalt on kursis. Ühesõnaga näha valiku, diapasoon on väga suur ja noh, selle nisugune väline tagajärg on see, mida me oleme harjunud sõnakõlks suuliselt tegelikult ütleme, on info üleküllus. Tegelikult ei ole küsimus selles, et on info üleküllus, vaid tundub niiviisi, et see suur massiteabetarbimine, ahmimine, erinevate kanalitena, pidev nisugune läbivaatamine väga palju, see on seletatav hoopis vastupidise nähtusega on infovaegus oluliste probleemide kohta. Sest kui me vaatame kas või seda, kui palju aega ütleme, inimesed kulutavad, noh, teil on täpsed andmed raadios, kui palju nad kulutavad aega raadiotelejälgimisele, ütleme lehtede kohta vaatame, ütleme sama suured lehed. Keskmine aeg seal väga paljudel lugeja rühmadel viis, 10 minutit. Ühesõnaga lihtsalt vaadatakse läbi, kas midagi on, kas midagi on ja noh, väga sageli tulemus ei ole, eks ole, midagi, mida tasuks lugeda üle viie minut. Ja lisaliidame siia juurde teatrid, kinod, erialased kirjandused, kõik igasugused muud infokanalid, mis inimese osaks saavad, ajakirjanik muutub selles olukorras, kuna tema käsutuses on kõige operatiivsemalt vahendid kõige laiema ulatusega vahendit. Üheks nendest võimalikest juhtidest selles suures infoväljas. Muidugi, see on küllalt traditsiooniline osa, kui me vaatame näiteks niisuguseid asju nagu ajakirjanduse ülevaade raadios, eks ole, saatekavateade kõik need kino ja teatriprogrammid ja nii edasi, aga näib, et seda on praeguses olukorras veelgi vähe. Et arvestades kasvõi sedasama massiteabekanalite väga suurt korraga tarbimist, kooseksistentsi nähtavasti isegi sedasama massiteabesüsteemi sisemine vastastikune nii-öelda infojuhtimine, Operatiivne nõu andmine siin, eks ole, ja nii edasi eri kanalite vahel meie ühiskonnas, kus ei ole konkurentsi, lääne mõttes oleks palju paremini korraldada, kui ta on praegu, rääkimata veel teistest infoallikatest väljaspool ajakirjandust. See on üks väga oluline moment, teine oluline moment, mis on küllalt noh, ka siiski uus kuigi mitte nüüd lausa silmapilkselt uus on see, et teatavasti spetsialiseerumine areneb edasi, inimesed tuvad ikka rohkem erinevatesse valdkondadesse erinevatele tegevusaladele, erinevates situatsioonides. Ja ikka rohkem. Ajakirjandus muutub peaaegu ainsaks peaaegu ainsaks võimaluseks, kus need eri inimesed omavahel kokku saavad, kus inimesed kuulevad midagi teistest. Ja ma ei tea, kas teie panite tähele paar aastat tagasi oli sirbis või oli saastage tagasi, sirbis oli üks hart pikel kirjanduse representatiivsusest, kus püstitati niisugune teesed kirjandus, proosakirjandus peaks pakkuma inimestele võimaluse sisse vaadata teiste noh, nii elukutsete sotsiaalsete rühmade maailmadesse. Näib, et kirjanduse suhtes on see nõue täiesti, noh, ma ütleksin, utoopiline. Pigem siin on küsimus selles, et ajakirjandus meil ei täida hästi seda rolli ja siis tekib nagu otsimine, kust veel, mis veel saaks seda rolli täita, näib, et ka rohkem just üks ajakirjanduse olulise aegne olulisi rolle olla vahendajaks inimeste vahel erinevate gruppide erinevate maailmade ja veelgi noh, võib-olla suurema praktilise tähtsusega erinevate institutsioonide vahel erinevate ametkondade vaheline edasi sest ühiskond lõigustub ikka rohkem ja teda tuleb ikka rohkem teadlikult integreerida. Kolmas niisugune moment mis on väga oluline just eriti noorte suhtes, on see, millest ma juba seoses kongressiga rääkisin. Ajaloolise kujutlusvõime nagu elushoidmine. Kui me praegu vaatame neid noori, kes tulevad keskkoolist see on muide küllaltki omapärane seltskond, võrreldes isegi nendega, kes tulid keskkoolist kuskil viis, kuus, noh, rääkimata 10 aastat tagasi isegi meie vanemad üliõpilased ütlevad, et nendel tekib mõistmisraskusi, et see on mingi täielikult teistmoodi uus põlvkond. Nendega on väga raske leida sageli ühist keelt. Ja kui me oleme arutanud, milles siis on selle kõige noorema generatsiooni nisugune nagu eripära, miks on temaga raske leida ühist keelt, siis üks väga oluline niisugune nagu tunnus on see Ei ole peaaegu üldse ajaloolist mõtlemist, ajaloolist enesetunnetust, kuigi nad õpivad küll koolis ajalugu muidugi, aga nad õpivad seda kehvasti ja nad ei, ei tee sellest enda jaoks noh, oma maailma osa ja tõepoolest praegu tulevad lapsed, kes koolist, need, kes tulevad meile seitsmest, kaheksast üheksateistaastased ja nende jaoks on olemas täna, kus elan mina ja juba viis aastat tagasi 10, rääkimata 15 20 ja nii edasi on kõik enneminevik. See kõik oli enne neid, see kõik näide puudub. See on mingi täiesti niisugune absoluutselt hetke orientatsioon, olevik, orientatsioon, mis on muidugi väga palju seotud ka selle kurikuulsa tarbijamentaliteediga son asja teine külg. Aga kui me tahame rääkida aktiivsest ühiskonna liikmest ja nii edasi, siis ilma ajaloolise siiski enese tunnetuseta ilma niisuguse nagu kontaktita põlvkondadevaheline edasi on väga raske kujutleda ette ka tulevikku orienteeritud inimestes. Noh nagu juba me kõik teame seda meile tuttavat tuttavat tsitaati, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta ja just nimelt niisugune ühelt poolt ajaloolis enesetunnetuse puudumine, teiselt poolt ka tulevikuorientatsiooni väga noh, niisugune vähesus on, on väga iseloomulik. Ja noh, üks niisugune põhjus, miks sellega on, on väga selge nimelt need on noored, kes tulevad meile keskkoolist, kus nad on käinud tavaliselt praegu juba viimane lend 64.-st aastast järgneva 165.-st aastast ja nii edasi inimesed, kes ei ole tegelikult elanud üle ühtegi ühiskondlikku suurt muutust kellel enda teadlikkus kogemusesse puudub. Ja kui me vaatame nüüd teiselt poolt seda meie maailma kui muutuvat maailma, kus inimene peab olema valmis uuenema ise ja uuendama maailma, siis tekib väga suur kontrast. Ja ajakirjandus, üks roll ka, millest räägiti sealsamas kongressil ka tõstetakse probleem esile on luua seda ajaloolist tunnet. Nii, ja nüüd veel üks väga oluline moment seoses sedasama linnastumise kurbaniseerumisega inimese paisatusega erinevatesse kontaktidesse, mis tal aga emotsionaalselt vähe annavad, on ajakirjanduse stabiliseeriv osa, kusjuures just emotsionaalselt stabiliseerivad väga palju on räägitud sellest, et ajakirjandus on teatud mõttes noh, nii-öelda väärtusele väärtuste stabilisaator, et ta tegelikult töötab nagu vastu järskudele muutustele väga paljus tugevdab olemasolevaid hoiakuid praegu just suund on vastupidi, inimest valmistada muutusteks. Aga samal ajal emotsionaalse stabiliseerimise moment on väga oluline, tähendab see, et inimene on pinges, inimene on, kiirustab ja nii edasi, noh see on kõik, mis on seotud meelelahutuse tähtsusega ja nii edasi, noh sellest ei ole mõtet pikalt rääkida, tead nüüd, mis sellest kõigest tuleneb professionaalsete oskuste seisukohalt ja mida siis nagu ka püüavad arvestada need uued ajakirjanduse õpetamise programmid. Praegu on need inimesed, kes töötavad raadiomajas, on tulnud ülikoolist, ei ole ükski tegelikult uue programmi järgi õppinud ja isegi praegu veel me laseme välja tänavu ja järgmine aasta lennu, kes ei ole veel uue programmiga õppinud. Peab ütlema, et noh, siin on olnud palju kurtmist neil endil, kui nad on majja tööle tulnud või läinud telemajja tööle või lehte ja ka inimestel, kes nendega peab töötama, et vana programm oli küllaltki kitsas ja küllaltki eluvõõras, nii-öelda praktika võõras. Praegu nüüd see uus programm püüab natukene arvestada neid ka uusi nõudeid tähendab, mis, mis on oluline. Ma ei tea, kas see järjekord nüüd on olulisuse järgi, aga no ma tooksin niisugused momendid esile. Kõigepealt teatab professionaalne kompetentsus just nimelt informatsiooniga töötamisel erinevate informatsiooniallikate valdamine, informatsiooni nii-öelda ümbertöötamise erinevatele kategooriatele, nii-öelda ettevalmistamise oskus, raali kasutamisoskus, nii raali andmete kui ka tulevikus nähtavasti Boraali kasutamine, eks ole, puht oma töös siis hoopis teist laadi planeerimisnii-öelda, see noh, suundus, meil on ju, ma ei tea, kuivõrd see on raadios niiviisi, aga vähemasti lehtedes on see väga tugev ja, ja siis kes on meie traditsioonilise ajakirjanikele mõtlemisele väga omane, planeeritakse temaatikat. No näiteks temaatikat, aga tänapäeval nõuab ikka enam probleemset planeerimist ja suunitluse planeerimist, sihiku planeerimist. Ja ja sellega nagu peab ka harjuma küllaltki juba teistelt alustelt tuleb lähtuda nähtavasti rohkem ma ütleksin sotsioloogilisest kah maailmapildist erinevate inimgruppide probleemide tundmisest, nende huvide tundmisest, eri kanalite tarvitamise eripära tundmisest ja nii edasi siis üldse kogu see probleem sotsiaalsest mõtlemisest ja aktiivsusest tähendab ka oskust eesmärke seada, oma tegevust teadvustada. Ja ka analüüsid ajakirjandust ümbritsevat elu sellest seisukohalt. Ja muidugi noh, kõige nii peamine ja vihmane, kõik, millega kõik algab ja lõpeb, on ka omaenda tehniliste vahendite kasutamise oskusvahendite valdamine alates keelest. Mina ei valda hästi väga paljud meile õppima tulejad ja kahjuks ei ei valda ka mitmedki ajakirjanduses töötajad, ma mõtlen niisugust, eks aktset kunstilist valdamist juba ja lõpetades puhttehnikaga puhttehnikaga, olgu see siis offset, tehnika või muud uued trükitehnikad, olgu see raadio, televisiooni, uus tehnika ja nii edasi. Jaa, nüüd see konkreetne õppeprogramm, mille järgi me töötame tõepoolest natukene, võimaldab kõike seda juba rohkem arendada enne praktilisele tööle asumist, esiteks tehniliste vahendite tehniliste oskuste õppimine algab esimesest kursusest esimesest semestrist otsekohe. Otsekohe praktiline töö, otsekohe tehnilised vahendid, otsekohe juba esimesed katsetused ka lindiga esimesed katsetused teisel semestril kaamera ees ja ma pean ütlema, et see, millest rääkis seltsimees Hornet, on vaja treenida ajakirjaniku suhtlema. No mõnevõrra tõesti saamisega teha ja ma võtan näiteks videosokk. Meil elavad üle meie lapsed, kui nad esimest korda näevad ennast kõrvalt juba ekraanil on väga tugev, aga nähtavasti kui inimesed saavad nii enam-vähem viis aastat juba niisugust treeningut, siis see on ka ühtlasi suhtlemise treening. Siis väga põhjalikult me püüame anda nendele ettekujutuse auditooriumist, kõik need uurimused, mida tehakse meil vabariigis, ei tohi jääda ainult noh, ei niisuguseks lihtsalt teadlaste eneste hooleks või, või ütleme ka ainult seal toimetuse töötajatele, vaid juba ajakirjanduse õpetamisel eri rühmades. Meil on ajalehe raadio televisioonirühmad, püüame anda juba inimesele võimalikult täpse orientatsiooni, kelle jaoks tõde lakkab kes teda jälgib, mis huvidega, millal, mis heal ja nii edasi lehe puhul, mis kanaleid, eks ole, mis teemasid nii, et inimesel oleks just seesama eelnev informatsiooni oskus suunitlust nagu ette näha, planeerida, probleeme, näha siis küllalt tugevasti psühholoogiat. See, millest siin räägitud psühholoogia on vajalik, tähendab suhtlemispsühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia laiemas isiksuse teooria inimese mõistmise kogu sotsiaalse tegevuse, nagu mõistmine tähendab küllalt küllalt põhjalikult sotsiaalpsühholoogiat siis täiesti omaette uus kursus, mida seni ei ole, meil õpetan propagandapsühholoog põhjalikult uurimustele põhinev, nii lääne kui meie uurimustel, teoreetiline pikk kursus propagandapsühholoogiast. Ja muidugi igasugused erikursus, mis puudutavad noh, nii-öelda traditsioonilise ajakirjaniku oskusi, žanrit igasugused muud niisugused ajakirjanikud, seal stilistika probleemid ja nii edasi, terve rida spetsiaalkursuseid. Kõigest muidugi veel ei oskagi üleval, et anda, sellepärast et meil on praegu kolm kursustanud, neljas, viies veel puuduvad erikursused on veel väga palju välja töötamata, aga suund on just nimelt sellele esiteks anda tehniliselt paremini ettevalmistatud ajakirjanik ja teiseks anda ajakirjanik, kes orienteerub just nimelt selles kaasaja maailmaprobleemides ja kaasauditooriumis et tal oleks natukene täpsem kujutlus oma partnerist. Nüüd veel üks niisugune, võib-olla väikene märkus siia juurde, meil on niisugune palve ja niisugune kava, et meie üliõpilased saaksid juba üsna varakult omale ka praktilise kontakti toimetustega. Me tahaksime leida nii-öelda neile šeffid, ütleme, raadio, televisiooni ajaleheharudes, üliõpilased, kes on ilmutanud vastavat kutsumust ja andekust ja nii edasi, et nad leiaksid juba ennem kontakti meie juhtivat ajakirjanikega, kes võib-olla praktika ajal ja võib-olla ka õppetöö ajal juba talvel oleksid nendele vanemaks nõuandjaks, kriitikuks võib-olla mõnikord ka tellijaks ja nii edasi. Ühesõnaga nagu niisugune niisugune mõte oli, et leida niisugune praktika ja teooria ühendus juba üliõpilaspõlves, mitte alles siis, kui tööle tullakse. Üks üks mure või üks probleem konkreetsemalt, millega ma tahaksin lõpetada nüüd õppimise juurest ära juba praktilise töö juurde just rahade tegemise juurde. Vot kui me räägime sellest, et nauditooriumi nüüd oleme kaua uurinud raadiumast, tehakse seda väga hästi, väga pikka aega, meil on kujutlusauditooriumi gruppidest, teame missugused, kuid meil, mida saavad ja nii edasi, siis kui me vaatame meie kõiki kanaleid, vaatame lehte ja vaatame raadiot, vaatame televisioon edasi, on olemas üks grupp, kellele väga palju tähelepanu pööratakse. Ja tõesti noh, sellest grupist nagu rääkisin ja see on tõesti oluline gruppe, tal on omad probleemid ja kaugeltki kõik need probleemid praegu veel ei kajastuma saadetesse noored, eriti keskkooli noored. Aga on teine grupp, kes on sama suur, sama suur. Ja kelle jaoks ei ole üheski kanalis mitte midagi. Need on inimesed, kes on, nagu ma ütlesin, pensioniealised. Ja isegi veelgi drastilisem on olukord nendega, kes on nii-öelda vanemas pensionieas, sest isegi raadi uurimismudelis nii palju, kui ma tean, üle 70 inimene ei ole enam inimene teda isegi enam juurita. See ma ei tea, noh, meenutab vähekene. Neid suguharusid, eskimod ja muud, kellel oli kombeks oma vanad inimesed jätta suguharust maha. Ja näib, et see on küllaltki tõsine probleem, sellepärast et esiteks on neid inimesi palju, neid on praegu 21 protsenti ja aastal 2000 on neid 24 protsent. See on üks moment, teine moment, me räägime sellest, et meil on vaja põlvkondade järjepidevust, eks ole, me räägime sellest, et meil kasvatavad need vanaemad ja vanaisad, meie lapselaps ja nii edasi, aga samal ajal kurdame, et nad on ajast maha jäänud, eks ole, et nad ei mõista noor ja nii edasi, tähendab see on juba üks moment, mikspärast oleks vaja nende inimestega eraldi nagu ka rääkida. Teine moment, suhtlemisvaegus see probleem, mis ka noort inimest tänab ühiskonnas, ähvardab, on nende inimeste puhul, kes enam ei käi tööl kellel ümbert kaovad ära ja kaaslased, noorepõlvesõbrad, sugulased ja nii edasi on nende puhul noh, drastiline ja traagiline. Ja noh, terve rida spetsiaalselt nende inimeste probleeme, millest te räägite, millisesse olukorda satub see inimene, kes on enda jaoks täiesti uues sotsiaalses situatsioonis. Me lohutama ennast sellega, et need inimesed niikuinii on aktiivsed, nad niikuinii vaatavad noortesaated ja kuulavad lastesaateid ja loevad lehti ja nii edasi, aga see on väga vale lohutus, sellepärast et see ei ole ju spetsiaalselt nendele see lihtsalt näitab nende suurt informatsiooni ja suhtlemisvaegust. Nii et noh, lihtsalt siin ma tahaksin lõpetada niisuguse niisuguse üles kutsunud niisuguse probleemiga minu meelest raadio on see kanal, mis peaks just seda probleemi eelkõige lahendama, sellepärast et raadio on kanal, mis nendele inimestele on kõige kättesaadavam ja peale sellega, mis sobib oma intiimselt oma kontakti põhimõttest aru. Nad olid. See oli niisuguse sotsioloogilise lõppmärkusena tänan tähelepanu eest.