Tol hommikul oli merel paks udu. Tallinna Sadama kontuurid olid paarikümne meetri pärast kadunud. Piimjas kemass vajus kaatrile peale kaatrijuht. Nooruke Leningradi kõrgema merekooli lõpetanud Volodja võttis kompassi järgi kindlalt suuna avamerele. See oli minu jaoks erakordne sõit. Suure merekaardi järgi arvutati välja meie kohtumispunkt Soome lahel. Raadio teel oli ühendus sisse seatud. Kahe tunni pärast oodati meid aatomijäälõhkuja all. Sibir. Olin varem palju kuulnud meie aatomijäälõhkujate kuulsatest retkedest Põhjamereteedel. Olin varem lugenud nende meremeeste karmist sangarlikkust elust kaugel põhjas. Olin varem kuulnud jutustusi aatomilaevade ohtudest ja ohutusest. Kuid ise olla Nende inimeste keskel olla tänapäeva kõige moodsam laeval. Eks oma silm on ikka kuningas. Kaater vedas valge vahuriba, mis kohe uduga kokku sulas. Pea kohal paistis läbi halli liikuva seina päike ja tükike sinist taevast. Kiirkaatri diisel undas rahulikult ja pani aluse õrnalt värisema. Oodatult, ent ometi ootamatult seisis äkki meie ees suursugune musta poordi ja valgete teki ehitustega Sibir. Kaater tundus kirt väiksena selle hiiglase kõrval ja oma paarkümmend minutit tiirutasime tema poordi all, et leida Allalastavat räppi. Hiiglase tagasi hoitud mühin saatis mind nüüd kõikjal. Vahimadrus juhatas tekilt tekile ikka kõrgemale ja kõrgemale veel ülemistes teki korrustest tuleb laia naeruga vastu kapten Põhjamereteede avastaja, Lenini ordeni, oktoobrirevolutsiooni ordeni ja paljude medalite omanik. Hallipäine ja muhe Vladimir katset ka. Kapteni kajutis, mis võrdub maapealse suure tehase direktori kabinetiga. Ootasid ees ka laeva ehitanud Leningradi baltilaevad tehase esindaja, konstruktor ja vana merekaru sõitnud Lenini ja arktikal Vladimir Kuznetsov ja kapteni esimene abi noorem mees. Mitmeid instituute lõpetanud ja aatomilaevadel merd proovinud Vassili putka. Saagem tuttavaks. Omaehitatud laeva, mis alles lõpetas sõidukatsed, tutvustab laevatehase esindaja Vladimir Kuznetsov. Sibir teine laevaarktika tüüpi seeriast võimsusega 75000 hobujõudu laevas on 1200 ruumi, mis on sisustatud kõige keerulisema seadmes tikuga. Parvlaevaenergeetikasüsteem koosneb aatomi reaktoritest, mis annavad soojusenergiat auru saamiseks. Aur suunatakse võimsatesse turbiinidesse, mis omakorda käivitavad alalisvoolugeneraatoreid laevasõiduks ning seadmete tööks vajaliku elektrienergia tootmiseks. Aatomiseade on ümbritsetud kindla bioloogilise kaitsega. Aatomiseade ja selle kaitsekest kaaluvad mitmeid tuhandeid tonne. Kogu energeetikasüsteemi juhtimine toimub keskjuhtimispuldist kus siis insenerid, füüsikud, soojustehnikud, automaatikud, keemikud ja teised spetsialistid jälgivad ja juhivad kogu automaatikat. Praegu, rääkis tehase esindaja. Laeva meeskond on komplekteeritud eriala inimestega, kes kõik on ka meremehed, kogemustega inimesed. Ja praegu lasub vastutus juba kaptenil. Alustame juttu kaugemalt esimesest tutvusest jäälõhkujatega. Kapten Vladimir Kotzetkov. Mina alustasin oma tööd jäälõhkujaid 1951. aastal ja lõhkujal Jermak. Seal töötasin seitse aastat ja siis saadeti mind aatomijäälõhkuja Lenini ehitusele. Pärast sõitsin ja töötasin leininil kuni möödunud aastani. Algul sõitsin liinil kapteni teise abina. Kaua olin kapteni vanemabi, siis kapteni dublör ja lõpuks kapten. Nii et pikne, milline tee. Teil on suured kogemused ja seetõttu ka hea võrdlusjooni tõmmata oma esimese jäälõhkuja k. Kasutati kivisütt, mida kulus katelde kütmiseks ööpäevas rohkem kui 100 tonni. Mugavused vanal Jer makil pole üldse võrreldavad tänapäevaste jäälõhkujatega. Toome niisuguse näite. Praegune noorte meremeeste põlvkond ei tea üldse vee hinda. Nii nagu teadsime seda meie vanal Germaki. Iga v liiter oli rangelt arvel. Aga nüüd on meie jäälõhkuja all ööpäev läbi võimalik vannis käia duši all kümmelda. Soe, külm vesi on igas pesuruumis alati olemas. Mingit vee kasutamise piiramist me ei tunne. Magedat vett me toodame nüüd ise otse mereveest erilistes aurutites. Tahan veel rõhutada töötingimuste erinevusi. Kui Jer makil tuli töötada lahtisel kaptenisillal külma ja niiskuse käes eriti niiskus, paksude udude ajal tungis kontideni, siis siin on meil täiesti suletud soe juhtimissild kus võib-olla nii nagu siin kajutis. Olete kaptenisillal, kui nii üldse võib nimetada seda ilusat? Ovaalsed salongi kaarjas suurte akendega esisein laeva tekiehitiste kõrgemas osas on 30 meetrit lai. Pikkus jah, arvestades laeva liikumise suunda, on aga seitse, kaheksa meetrit. Siin asuvad laeva juhtimiseks kõik vajalikud seadmed alates justkui väikesest mängu tüüriratast. Kõik on siin juba automatiseeritud, mehhaniseeritud kuni täiuslikke navigatsiooniradar ja signalisatsioonisüsteemideni. Siinsed puldid on dubleeritud kolme seinad, kust avaneb avar vaade laeva ümbritsevale. Kogu laeva juhtimine toimub siit Sillaldaks, kogu seadmestik on laevajuhi otseses käsutuses. Kõik see võimaldab laeva juhtida ükskõik missuguse ilmaga ükskõik missugustes jääoludes ja ükskõik kui kaugel kaldast. Kaptenisild on pühamu. Siin on kapteni ja valvemeeskonnatööruum ka polaaröö pilkases pimeduses. Siin on hubane pehme valgus ei sega loendamatute näit osutite ja tabloode lugemist, mis lubab võimsate laeva prožektorite kiirtevihus teistele laevadele jääs teed murda. Kui nüüd võrrelda seda laeval eelmiste aatomijäälõhkujatega, eriti Agaleeniniga sissi erineb neist täiuslikuma tehnika ja automaatikaga. Paljude uute lisaseadmetega. Puhmurdis aga Arktika, nagu te teate, endale tee põhjanabale Otse kaptenisilla või salongi taga asub tüürimeeste pühamu, mugav kaardikamber. Ka see on hubane ruum, kus automaatseadmed leiavad kaardile laeva täpse sõidutee, kust igal hetkel on võimalik teada saada laeva asukoht, tema koordinaadid. Ja nüüd taas kapteni kajut. Laevaaknad on lahti ja tuul toob sisse soolast mereõhku. Tugitoolid on pehmed ja kapten jutustab. Loomulikult on aatomilaev sõltumatu sadamatest võib merel viibida aastaid, kütusevarusid täiendamata. Samal ajal kui kõik teistel kütustel töötavad laevad peavad üsna sageli sadamatesse sisse sõitma naftat või kivisid peale võtma. Meie sõltumatust piirab ainult toiduainetevarusid, merele minnes võtame pardale kergesti riknevaid värskeid toiduaineid üheks aastaks. Konservide ja kuivtoiduainete kogused on aga praktiliselt piiramatud. Aga kuidas on külmaga jäämere jäiste tuultega? Loomulikult on põhjas alati külm. Sellepärast ongi loodud niisuguseid võimsaid jäälõhkujad. Ja me võime varsti juba suurema osa aastast igasuguse ilmaga laevakaravan idele jää sisse teha. Põhjaäärsed alad on väga rikkad ja nende kasutuselevõtt on rahvamajandusele vajalik. Meie aatomijäälõhkujad aitavad selleks palju kaasa. Navigatsiooniaeg Põhjamereteedel on juba praegu kaks korda pikem, kui ta oli kuus-seitse aastat tagasi. Ja külmakraade on mitmesuguseid. Eriti suured külmad on navigatsiooniaja lõpul detsembris-jaanuaris. Haruldased ei ole 40 kraadised pakased. Et asi ei ole madalates temperatuurides. On ju ka 20 25 kraadise külvi. Sel ajal puhuvad seal väga tugevad tuuled. Tormab Purga, millal nähtavus kahaneb nullini. Ja samal ajal on pime polaaröö. Sel ajal põlevad meil kõik tuled ööpäev läbi. Bioloogiline rütm meil ikkagi säilib vastavalt kellaajale ärkame, elame ja töötame. Nii nagu tavaliselt ööpäevade vaheldumise ajal. Arktikas on ju kaks äärmust, polaaröö ja polaarpäev. Suvekuudel juunis, juulis, augustis ei loojuv päike terve ööpäeva jooksul. Septembris valge aeg järsult väheneb ja saabub polaaröö. Seisan praegu laeva südames otseses ja kaudses mõttes. See on ruum, kust juhitakse laeva, kõiki energeetikaseadmeid, kogu automaat, rikat. Aatomijäälõhkuja kapten Vladimir Putškov paneb seletusi, sest siin tuhandete vilkuvate tulede ja näit arvudega ruumis ei mõista küll midagi. Töötavad selles ruumis operaatoreid, kes juhivad aatomireaktorite tööd, siin asuvad turbiinide juhtimise seadmed, elektrijaamade juhtimine toimub siit, radiatsiooni kontrollitakse siit ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Nurgas äratab tähelepanu televiisor. Massistele kaamerie siit alt laeva südames seal täpselt näha kogu panoraam, mis üleval toimub. Nii et nupule vajutus ja kaamera liigub. Kõik on näha masina südames, kus tellitakse aatomireaktori tööd, nagu öeldi. 280 kraadi, on võimalik pöörata ühele ja teisele poole seda kaamerat niisamuti üles. Teisel on näpuliigutusega võimalik numbreid esile kutsuda, praegu demonstreeriti turbiinide generaatorite juhtimispulti ja sellele näitab loole on võimalik valida kõikide töötavate mehhanismide ja seadmete näidud nagu veetemperatuurid erinevates süsteemides, pinged ja voolutugevused ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Lisaks teadur liinidele ja generaatoritel on meil veel abi, turbiinid ja generaatorid, mis toodavad elektrienergiat meie mitmesugusteks vajadusteks, nagu pumpade süsteemi aparaatide ja automaatika toiteks, navigatsiooniseadmete tööelus aga samuti kogu valgustus, köögi pliidid, leivaahjud ja pagaritööstus ja mitmesugused teeninduslülid. Edasi näitas kapten mõningaid laevaruume. Käisime aatomireaktori juures, tõsi küll, ega seal midagi näha polnud. Ainult siledad seinad ja mõned mõõteriistad turbiinide saalis, mis on justkui Eesti elektrijaama turbiini saali vähendatud koopia. Käisime sööklates ja kaminasaalis kinosaalis ja laevahaiglas täiusliku operatsiooniruumi ja laboratooriumigi. Ja nüüd istun kapteni esimese abi Vassili Kukovi kajutis. Tutvunud pisut selle suure ja väga keerulise majapidamisega, on loomulik küsimus teile. Kui suur peab olema meeskond, et laev edukalt oma ülesandeid täita saaks. Praegu on laeva koosseisus 116 inimest. Enamasti on need inimesed, kes said laevasõidu ja aatomilaevatöö kogemusi aatomijäälõhkuja il Lenini Arktika. Nende hulgas on 50-l kõrgem haridus, paljudel veel kahekordne kõrgem haridus. Kuus inimest õpib töö kõrvalt kõrgemates koolides. Teistel on keskharidus ja mõnedel, kellel veel ei ole, õpivad laevas vastavatel kursustel. Kõigil on aga vähemalt üldine keskharidus. Laeva meeskonna koosseisus on ka üheksa inimest, kes võiksid osa maailma esimese aatomijäälõhkuja Lenin katsetustest ja esimese ekipaaži tööst. Nad on kõik praegu aatomilaevade juhtivad spetsialistid ja nende väärtuslik kogemus kulub meile marjaks ära. Kuid vahet me ju ei tee, olime kõik ühe suure nõukogude maalapsed, ühe pere liikmed. Taevas on tehtud kõik, et meie inimesed ei ole kurje. Alustatakse kajutite dušiga pesuruumidest, lõpetades sööklate, lugemissaalide raamatu koguja basseiniga. Kõik vajalik, et inimene, kes on aastateks kistud suurest maast ja kodust eemale eduneks üksindust ja igavust. Loomulik, et külalisi satub teie laevale üliharva. Enne sadamast lahkumist ja pärast sadamasse tulekut et meil on ka külalisi meres ajal. Nüüd on teie kolleegid, ajakirjanikud, kinooperaatorid, režissöörid. Ent külalisi on ka siis, kui kohtume teiste laevadega avamerel. Sõsaraatomilaevade või kaubalaevade meremehed käivad meie laeval toimuvad ühised kohtumisõhtud, vahetatakse muljeid, sõlmitakse uusi tutvusi, räägitakse ka tööst, kõlab muusika ja laul. Postkohe tekivad järjekorrad laudade ümber, kus toimub posti sorteerimine. Kõik ju tahavad lugeda värskeid ajalehti, kirju kodustelt ja sõpradelt. Kui ma laevast mööda pikka külg treppi alla astusin, üsna veepinnal loksuvale pisikesele kaadrile. Mõtlesin, et niisugusel laeval saavad töötada ainult väga mehised inimesed. Inimesed, kes väga armastavad oma tööd ja merd aga ka lumiseid, avarusi, tuuli, jää looduse stiisijat et ikka võitjana sellest heitlusest välja tulla. See on nende töö.