Järgnevate saate minutite jooksul jätkakem külaskäiku Kaukaasias elavate eestlaste juurde viile, kes juhtunud kuulama külaskäigu eelmist saadet, meeldetuletuseks nii palju, et möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail dissuur hulk Eestimaa talupoegi maha maa sünnimaa siirdus maa ja parem elujärg otsingul Krimmi Kaukaasiasse või kaugesse Siberisse. Need, kes jõudsid välja Kaukaasiasse sovjõe kallastele, panid seal aluse Salme Sulevi küladele. Tänapäeval moodustavad need külad sealsete alade ühe jõukama tuntuma ühismajandi sõpruse kolhoosi tuumiku. Otse kolhoosikeskuse vastas üle tee elavad Valentiina ja Konstantin Tiismused. Nende külalisteks on mikrofoniga möödunud kuu lõpupäevil olimegi mitmendat põlve Teie esindajate siingi Kaukaasia eestlaste hulgas. Kolmas põlv vist on meil praegalt, mis läheb siis vanaisa ja vanaema sõitsivad siia Eestist Kolga rannast tulivad. Aga muidugi, isa, ema on siin sündinud ja meie laseb ja naise võtsite kasid naise oma küla inimene. Ja sõjanagu, ma kuulsin tekitega läbi. Sõjaväkke võeti 43. aastal mind siit Kaukaasias ja siis suunati Sverlovskisse või sinna Eesti tagavarapolku. Seal sai õppeteenistus läbi tehtud, hiljem siis Leningradi rindele. Nii et sõjaga sead andage, jõudsite ikka Eestimaale välja. Jah, Eestisse Narva linnas olime, kui veel sakslane veel pommitas ja lasi, aga jäin haigeks, sellega jäin omas polgus maha, mis suunati Saaremaa lahingutesse. Siis kui ma sain Kuurama laavat, oli Riias haiglas siis hiljem, sealt pidin juba Debumbliseeruma kodu üldse. Aga õnneks kilp tuli ise välja, mis oli saadud Kuura maal. Ja siis seal valiti sõjaväelasi. Kuidas ütelda, mobiliseeriti uuesti tagasi sõjaväeosades ja ma sattusin õppepataljoni kuskohalt oma omandasin siis endale autojuhiload ja hiljem siis töötasin staabi juures autojuhina. Olin isiklik autojuht polkovnik Pustal. Ja siis, kuidas edasi kulges elusad Hiljem 50. aastal demobiliseeriti siis jäin esialgu Eestisse tööle, töötasin Tallinna metsabaasis, hiljem läksin võrusse tööle. Võru auto kolmandas autobaasis töötasin ja Võrus, siis ikka tõmbas nagu igale siia Kaukaasiasse tagasi ja sealt tulingi ära ja siis tuli siia Salme külas. Siin töötasin ka veel autojuhina, seni kui nüüd praegult pensiia peal ja, ja millal te ühise kodu rajastasin? Ühine kodus ära aetud peale seda ka siin Kaukaasias. See on kaheksa või üheksa aastat tagasi. Mina ja need Kressid, mis siin ka saavad kõrvuti viinamarjadega, mul on tunne, et need on küll nii, et see minut küll Eestimaalt perenaene maabuldas pistnud. Jää on küll nii, et täditütre poolt saadetud Tallinnast siia maanismil järeldusi Aga muidu on kõik siin lõuna mainima, näed, viljamarjad, siin ripuvad ja muud kõik lõunamaised taimed. Ja eks need, mis meil kasvavad, püüame ikka nende omad pidada. Kui viljakas see maapind otsida? Oleneb aastaajast, kuidas vihmad ja kuidas loodus annab, sedasi ta meile. Jah, te kõik nüüd räägite nii mõnusalt eesti keelt, nagu oleks tunne, et me olemegi nagu Eestist pärit eestlaste hulgas, aga te olete sündinud, kasvan siin sõda end vahepeal on eemale viinud. Kuidas nüüd te olete ilusasti oma eesti keele nüüd säilitanud, mõlemad? Koolis õpetati meile eesti keelt ja sellega on säilinud ja seda tuleb ütelda, et siin Salme külast pea iga eesti perest on keegi juba kuskil Eestis, kui mitte Tallinnas, aga siis teistes linnades või üldse kusagil Eestimaal. Ja siis ühtlasi väga palju käib eestlasi meil siin külas, meil on siin energia, kolhoosi, kel pinki kohe külje ääres väga palju käib siin eestlasi. Ja meie rahvas käib ka Eestis väga tihti. Ja nagu ma kuulnud olen, teie vennaski on siit läinud muutut Tallinna. Jah, rändalgasema õppimise sisu ummis hiljem Arkowist, siis suundus Tallinnasse ja Tallinnast, ta lõpetas polütehnilise instituudi ja jäeti teda sinna nagu õppejõuks siia nüüd töötab õppealaprorektorina Hugo tingimus. Kas kodu, Eesti ajalehed, ajakirjad, raamatut ka jõuavad, siia? Jõuavad küll, et rahva hääl ja siis Nõukogude naine seal. Signaal ja ühtegi teist on olemas. Kas perenaine meie siluetti ka loeb, on kursis moejoontega Eestis. Ja oleme ikka püüdnud teda ka tellida, kui ikka vähegi kättesaadav on, aga jääme ju vahest ikka hiljaks, et iga aasta ei ole tellida, püüame ikka moodidest eriti ka kinni pidada. Ja kuidas Möldrist kombed tavad siinmail pidama on jäänud. Eks ta raske nüüd teiste rahvaste seas seda pidada, aga oleme ikka püüdnud ka ikka, mis vähegi on võimalik säilitada. Kas jaanipäeva peetakse töökülas ja ikka on alati olnud, iga aasta on ikka andnud vööndi, eme, kiiget ja lõkketuld ja on ka vahest külalisi seal Eestist meil siin olnud ja ja kindlasti võtavad osas kolhoosi teiste rahvuste esindajad. Dialatika tahavad ka ikka osa võtta, kuidas perenaise aastavahetuse laud uue aasta laud välja näeb? Eks me d k ike, nagu vanasti tehti, keedame sülti, neeme, verivorsti, püüame ka kuuske leida, seda meil raske leida. Kui ikkagi on, oleme püüdnud samuti kõik teha. Kuusk küünaldega on ikka toas koos küünaldega on toas ja me püüame isegi õues, meil on niisugune kuudega härnane puu, paneme sellele kaile ilutulestiku üles. Palmide külge. Ei, Palmige täna nii välja ei ole ikka see, mis peab olema. Ma kuskilt olen lugenud, et siin Eesti külades on nagu traditsiooniks, et kui noored eestlased paari lähevad, et siis istutakse seal pall, peab see ütelus mõttepaik. Jah, enamvähem ikka on küll. Mis neil on siin kombeks läinud, käivad ühishaudadele lilli panemas, kes on sõjas langenud, see on nüüd, ma vaatan viimasel ajal uus juurde tulnud. On ka teised rahvused andnud mõnda huvitavat traditsiooni, mida teie olete omakorda omaks võtnud. No pidude peal, kui, kui on, siis mis on neile nagu ka juurde tulnud, tähendab, et valitakse laua vanem siis isegi, kui on suurem seltskond, valitakse seal üks või kaks abi, isegi kes aitavad seda õhtut ilusti läbi viia. Ja muidugi siis võetakse sõnas, soovitakse igaühele peaaegu seal esialgu omastele, lähematele, suurematele sugulastele, hiljem kõigile kaugemalt ja lõppude lõpuks ka külalistele kõigile, kes on tulnud neid külastama kõike kõige paremad. Ja see käib, nagu ma tean, kaukaasia rahvastel kombeks, on siis toostiga. Ei kindlasti sellega ilmadostita ei ole mingit juttu, tähendab. Jah, väga omapärane ja rikas on Kaukaasia köök, mida just peremehe sealt omaks on võtnud oma kööki. Öelda võib seda, et eesti toitudele muidugi meil lõunas on siin igasuguseid muud lõunapäraseid toite juurde tulnud, näiteks kana tehakse kibedakastmega ja sinna juurde nimelt maisiputru mammaliga. Peale selle on meil veel väga maitsev, mis meiega oleme hakanud tegema, juust sulu, kuni juust on seda ka ise siis peale selle igasugused kibedad toidud, salatid, näiteks isegi bambusesalat, mis tehakse väga terav punase pipra ja küüslauguga. Peale selle on veel väga palju kibedaid toite, mis oleme hakanud tarvitama ja päris maitseb meile juba. Jah, sest lõunamaarikas oma vürtside poolest Just peale selle on neil siis veel väga palju lihatoite näiteks need saslõkki ja lobivorst mida nendel süüakse kalaga just nimelt matuste juures nemad liha matuste juures ei kasuta. See on nendel väga kombe poolest keelatud. Peale selle muidugi linnud, kalkunid ja kõiksugused, muud niisugused toidud, seda püüame ka meie kasutad sellesse maitsev. Aga mida nemad omalt poolt Eestis roogadest omaksanud? Eks nad ka meie toidu, näiteks nagu sült, kui meil on laual väga, on ta minev toit. Mis veel võib öelda, kapsarull ka väga armastavad seda meie toitude hulgast, verivorst jällegi hindavad seda. Video ta, meie laud ei ole halb, kõik söövad valge, siis rahvusmissugune on. Kuidas tõi eesti külade omavaheline suhtlemine? Meie jah, küladsin külal, meil Salme küla ja siis Sulevi küla kõrval kohe siin vähe kõrgemal mägedes. Need on seotu Tugulusega ja käivad külas ja kutsutakse pidude peale Salmlasi Sulemisse, Sulevlasiga Salmlastel see, see on nagu ühed isegi ühine laulukoor oli meil siin olemas. Pasunakoor oli, kus mängisime kahe külamehed koos. Tihti nüüd Tallinnas, käite Eestimaal, millal viimati? Momendil neid ma ei ole tükk aega olnud, aga muidu ma elasin Tallinnas kuni 60. aastani, töötasin Tallinna Karusnahavabrikus, selle aeg oli ta sellise nimetusega. Nüüd olen kodus. Sellest pärast ei ole nüüd saanud sõita, kuna ehitasin omale maja ja läks sellega palju aega ja vähe oli vaba aega. Jaa, aga mis teid siis eesti materjali lastele tagasi tagasitulemise põhjus oli just see, et tema oli üksinda, jäi vanaks ja ühesõnaga soovis, et tuleksin tagasi aitama teda kodukant oli ikka muutunud siis kodusemaks noh, muidugi selles suhtes, et tema oli siin ja sündinud olen siin ja kord tulin teda vaatama, jäi. Kuidas teil läbisaamised nüüd kolhoosid teiste rahvustega? Me ei märka, et oleme keegi teised teisest rahvusest või midagi. Suhtleme hästi üksteisega ja nii töös kui ka pidulauas. Teiste rahvastega siin me elame nagu ütelda käsikäes, sest austame üks ühekombeid ja traditsioone. Kõik on nagu üks pere teevad tööd ja austavad 11. Kes teie kõige lähemad naabrid praegu siin ümberringi? Kõige vähem arvel on jah, just mäe peal armeenlane, tema on kolhoosi traktorist. Mattusion hambards ja tema abikaasa Veera, tal on poeg tütar väga hästi, saame läbi. Kunagi midagi halba ütlemist ei ole siis lähemal, siin on veel eesti peresi paar tükki ja energia kolhoosigemping. Ja see on jah, nagu ma kuulnud olen Rakvere rajooni energiaga puhkamas. Ja väge rajoonis just energia. Mitu korda kolhoosi esimees siin käinud on, isegi minu poolsin käinud, istud, oleme juttu ajanud. Jah, ega vist ühtegi suve mööda ei lähe, kui, kui teemas ei oleks suvitajaid Eestimaalt Anseni. Ja alati iga suve on kedagi sündida, sõidab täditütar, siin sõidavad vend oma mehe lendama perekonnaga ja palju külalisi. Nii et side Eestimaaga on väga tihevõimelist öeldagi. Ja võib öelda küll tõesti, et tugevalt ja tunneme 11 igas asjas. Mis viga sidet pidada, kui see Eesti ja see Kaukaasia vahemaa nii lühikeseks jäänud annab lennata kolm ja pool tundi. Hommikut võid süüa Tallinnas lõunaaeg, istud juba kaukaasia laua taga ja isegi nii peale lõunat või veel musta äärde minna, suplema. Eks siinsete alade rikkuseks ole viinamari ja meiegi jutulauda ilutsevad siin imekaunid sinised mustad viinamarjad. Kuidas peremees neid nimetab? Need sinised marjad on Isabella marjad, need on meil siin, eestlastel väga levinenud veini marjust. Ja Gruusia rahvas rohkem pooldab, nagu seal ikka uuritsioon, valge mari, nemad, nende veinid on rohkem soliguurist tehtud. Kui maitsev see vein on, selle ma olen ära proovinud ja tõesti degusteerimist olemas, kõik anda kõrgema hinde. Nii et teise kasvatasin oma koduaias viinamarja ja mis te sellest töötajad? Olen katsunud teda päris palju kasvatada. Neist mustades marjades, nendest tuleb veini teha kõigepealt ja seda teevad meil siin salme külalise Sulevis. Kõik pea. Kui nüüd küsida, kui suur see aastane kogus võiks olla praegu on sügis käes, lina varjanud, valminud kui paljud aastas keskmisest veinid. Kui on hea aasta, siis minule isiklikult tuleb 800 liitrit puhast veini. Siin meil laua peal on õige mitut rooga veel. Ja on muidugi ka valge leib. Nii palju kui mina olen siin paar nädalat juba Mustamäe rannikul olnud, ma musta leiba ei ole näinud, nike seda vist ei valmistata, kesid. On küll tehakse ka, aga leivasortiment on siin väga suur. Sellepärast on isegi põrandaleivad väga suured, mis on vot seegi, mis laual praegalt valge, valge küll, aga mustlase leiba tehakse ka seda seda tarvitame. Teinekord ostsime isegi musta nisuleiba, saaks justkui tundub veel maitsvam olema, sest need valged on justkui vaheldust oleks tarvis saada. Ja kuidas seda juustu nimetatakse. Juust on sulukuuni, see, mis on siin Gruusia, mis me oleme üle võtnud, grusiin lastest ja oleme hakanud teda tegema niga oma laua jaoks või oma tarvitada. Kui lehmad rohkem piima annavad, siis saab ikka jälle suluconi tehtud, see on jälle kuidagi nii toiduvaenus, aga ta on üksjagu soolasem. Soolane on ta sellepärast siis säilib paremini soojas siin. Muidu ei taha seista hästi. Meil on tänasel õhtul võimalus veel oma magnetofon käivitada, sest siia majja tuli külla oma pojale vanema põlve esindaja siinse peremehe isa Teie vist oma vanemate jutustuste järgi, mäletate vist küll, kuidas need esimesed vaod siia maa saeti? Muidugi ise. Ühel hetkel selle isegi kui isegi poisi on, siis oligi põllud mõist niimoodi tihedalt, siis ise väitis kaasa kukkursi, maisid tippima, vagusse sinna ja siis ma mäletan, oli rahvamaja oli meil siin siis tuli, oli koosolek õhtul, ma tulin ka siis siit on ühes ühes niimoodi, nii et kui teie vanemad tulid, see on siis õige mitu põlvkonda tagasi, siis need alad olid kõike veel asustamata, siin ju eestlanakas Allasamalt põllumaad kujundama ja siis oli kõik igal pool metsi ja see Kalloskaja risuga. Puhast maad ei olnud seesugune. Aga kuidas eestlane seda maad hindab, kui viljakandev Simon? Maa tahab tööd saada, siis kannab ta ka, muidugi, ega ta niikuiniisugust vile siin lähevad nagu rohu ajada rohkem ja niisugused asjad. Muidugi me tegime, enne, enne seda tegime siin vilja ka maha nisu ja ja siis odra ja naisi keemiamüüki veel, aga siis ega siis suurt ei olnud, seda aga peaasjalikult siin rohuajani. Millist ametit teie ise oma elu jooksul olete pidanud? Majanduses pidanud ja vahepeal olin ka seal, 25. aastal olin siin. Asutati see samane põllumeeste selts maanisel eestvedajaks. Seal ma 25.-st 29. aastani töötasin seal, aga maa on olnud ja muudetud viljakandvaks on eestlased siin ära toitnud. Ja eestlane, kes tööd teeb, see saab igal pool süüa oma. Kui ta algatades oli ta täiesti hirmus, raske ja vaevaline. Jah, nüüd te olete näinud läbi selle kolhoosi, siinsete alade eesti külade arengu läbi läbi mitmete aastakümnete millest tänastel oma vanaduse päevadel rõõmutunnet. Et elu on ikka enam-vähem niimoodi sisse, et võib elada, kui tervist on. Isa tõi vis täna kaasa meeldiva kirja Tallinnast ja ma näen, et selle kirjaga kaasas oli ühe väga meeldiva tunnistuse ärakiri. Jah, on küll, see on tema töö tiitli või? Kuidas nimetada kinnitustõend? Tõend annabki juttu sellest, et teie ja vennale Ugodismusele on omistatud tehnikateaduste doktorikraad. Jah, nii et see oli vist niuke rõõmustav sõnum ka teema ära rõõmustav, see on väga rõõmustav, sõnalises ta tööd tegi, nägi väga palju vaeva, andis jõudu ära endast sellepärast. Ja nüüd ta on saavutanud seda, mida ta on tahtnud. Ja ma usun, et isal on suur rõõm sellest muidugi jää. Et selle tee peale, mis on tulemused olnud. Ja just, et poeg selle kraadion kaitsenud, kaugel siin Kaukaasias, kodu Eestist, Tallinnas Tallinnagi. Millal poeg viimati isa käis vaatamas, tema käib ikka igal suvel siia. Suvel oli ka neitsi, nii et ka sel suvel oli koos perega oma puhkust veetmas. Jäähamilasena oli ühes.