On sul meeles veel see päev 25 aastat tagasi 12 kümnendas november 1953. Jah, on küll seal esimene päev, kui ma tulin raadiomajja tööle. Raadiomaja oli nii uskumatult vaikne, et ma ei kujutanud ette, et siin on raadiosaadete toimetajad, arvasid seal kärarikas ja muusikat ja sebimist. Tänapäeva raadio ma muidugi ei saa seda võrrelda. Ja sa tulid siis kohe päevauudistetoimetusse, tollal nimetati seda nii. Tol ajal jah, oli päevauudiste toimetus ja sülehakkasime tegema uudised. Meil oli Aid kolmekesi. Ja muutsid oli vähe. Uudiseid, muidugi erinesid tunduvalt sellest, mis praegu eetrisse lähevad. Siis oli periood, kus taheti, et uudised on pikad ja mõtlesin välja igasugusi, lilleldisi, alguseid ja sageli jäise fakt nende sõnade taha peitu. Siis tuli periood, kus nõuti uudisteküllust olenemata, kas see fakt on tähtis või vähem tähtis, kas ta kedagi huvitab või mitte, peaasi, et oleks palju. No nüüd olla see uudistevorm stabiliseerunud, peab olema konkreetne, lühike ja fakt, peab iseenda eest mängima ja seal juba aastaid nii välja puhunud. Vaevalt et siin nüüd muutus ka midagi tulemas. Kui sa nüüd võrdleksite kui palju tehti tollal, kui sa majja tulid, uudiseid ja kui palju tehakse neid praegu? Nonii, tsirka on see arv väga palju suurenenud, kui palju, umbes? Noh, neli-viis korda, sest siis me saime ainult kirja teel uudiseid, telefoni ja ühendust ei kasutatud. Need olid vanad ja pikad ja kirjas aitab, meil peaaegu ei olnudki siis. Aga kui sa raadiomajja tulid, siis selja taga oli sul juba üpris pika ajakirjaniku töö. Jah, 1945.-st aastast ma töötasin korrespondendina etas ja sealt tuli siis raadiosse tööle. Nojah, ja edasi, siis tulid ka juba Päevakaja toimetamine, see oli siis sellel perioodil, kui toimetaja ise oma häälega eetris ei olnud ja samuti siis ka vikerkaja toimetamine ja no see tänasest mõnevõrra erinev, kasvõi juba sellepärast, et Päevakaja pikkus oli ju tollel ajal tund aega. Ja siis oli päevakaja pikk ja sinna mahtus sisse peale reportaažid uudiste veel praegune nii-öelda teiste teile ja siis õnnitlused ja muud niisugused teated, igasugused, mis pärast hiljem lahku läks, eritoimetuste alla. Aga mida sa nüüd arvad, kui sa võrdlete tänast päevakaja ja toonast tunni ajast Päevakaja kas oleme nüüd sellega midagi võitnud, et päevaga ja pikkus on pool tundi, lood on võib-olla lühemad, kas see tähendab ka suuremat tihedust? Kahtlematult ma arvan, et see tunniajane päevakajas sageli lohises ja pikad reportaažid kuulaja, mõnikord võib-olla lihtsalt olid närvid proovile. Nüüd on konkreetne ja sisutihedam kahtlematult. Ja peale selle kuulajal on hästi teada, et sina vist tõid. Aga mis juhtus rubriigi päevast veel rubriigi oma lugudega sisse ja samuti need vikerkaja, Saljetonid, mida tihti on meil olnud, millal see periood umbes alguse sai, kui need rubriigid tulid? Umbes 10 aastat tagasi ma mäletan, et tol ajal oli suur ja väga pikaaegne võitlus ei tahetud kuidagi neid, mis juhtus ja päevast veel rubriik sisse panna, kuna oli sündmusi, mõni arvas, et noh, neid asju pole raadio, kui vaja, teatada igast tulekahju kriminaalsed lood. Kuid raadio juhtkond peab ütlema, toetas seda ja lõpuks ikka sai teoks ja võib öelda, et meie järgi raadiol esimene pioneer ja meie järgaksin siis rajoonilehed ja teise ojale paneb omal hobuseid publike sisse hõljetadega ja humoreski tegeleda. Kava tegin alguses ka umbes nii 10 aastat tagasi, kuigi ma parem põlgab ära, kirjutasin. Võib-olla raadiokuulajad mäletavad padrik oli nii-öelda minu ihu luge kes neid siis eetris Saldise. Kas on nüüd loota ka, sest siiski kõigele vaatamata raadios nad kuidagi libisevad kõrvust mööda, kuigi inimene kuuleb, ei jää nii väga hästi meelde, et nad jõuavad kunagi kaante vahele kas või raamatu kujul. Jah, tõenäoliselt küll, mul on nad kokku pandud vähe, vaja veel vähe redigeerida näide võib-olla, et nad näevad ka trükivalgust. Ja siin kogu selle veerandsajandi jooksul, mis asi on raadiomaja, sa oled olnud, ei ole seal truudust murdnud, informatsiooni teadetele on vist nii. On küll jah, kõik need 25 aastat olema isolatsiooniga tegelenud. Ütle, kas see info hunditöö ei ole vahel tekkinud ka sellist momenti, et hästi väsitab ära, sellepärast et meie oleme ju siiski nagu kõige operatiivsemalt siin ja töö on noh, ütleme ausalt, ikka päris pingeline. On küll jah, mõnikord tõepoolest tuleb ka niisugune tüdimus peal, aga see periood läheb tavaliselt mööda ja kui inimene on juba ajakirjanduses ennast nii pikk aasta pühendanud pikki aastaid siis nagu Neid on kirjutatud tõesti palju informatsiooni redigeeritud, mõni arvab, et et uudiste tegemine on niisama lihtne, et no mis seal ikka, paneme kirja. Kuid see päris nii ei ole. Uudistele oma nõuded ja redigeerimise nõuded ja ega see nii lihtne ei ole, kui pealt paistab. Nojah, ühte asja tahaksin sinult veel pärida. Oskad sa nii umbes öelda, kui palju uudiseid oled sa teinud kogu oma ajakirjaniku töö jooksul, see on siis 33 aastat on seda kokku ja kui palju uudiseid umbes meie raadio informatsiooni saadetes töötades. No ma arvan, et laske päris täpselt öelda, aga umbes nii kogu oma ajakirjaniku töö jooksul olen ma kirjutanud vis küll, umbes 18 kuni 20000 raadios, sellest üks, 12000 muidugi meister, tohutu hulk, mis on redigeeritud ja läbi loetud. Ja lõpetuseks päriksin sinult niisugust asja, ütle, mis on selle veerandsajandi jooksul informatsiooni saadete töös muutunud, ma mõtlen nii kolleegiate stiile ja kõike üldiselt. Tööstiilist kui alustame, siis on, muidugi see puutub operatiivsemaks on igast abivahendeid, nüüd teletaip ja telefoni otseühendused ja nii et jast ja sisuliselt ka muidugi võrdsena uudistevorm ja, ja nõudmised hoopis teised. Aga mis puutub kolleegidesse tol ajal, 25 aastat tagasi, kui mina siia tulin olid nii-öelda vanemad, need tegijad kõik uudistetoimetuses ja raadios üldse. Need on peaaegu lahkunud. Praegune informatsiooni saadete toimetus on, võiks öelda, väga noor vist kõige noorem toimetus. Meie terves raadios. Ja lõpetuseks veel üks kõnekas fakt. Kui raadiomajja tuli 12. novembril tööle noormees nimega Hugo Avila, see oli siis 1953. aastal siis päev hiljem, 13. novembril 1953. aastal sündis praegune siseinfo toimetuse noorim mees Olav Osolin.