Head kuulajad, meil on täna jälle võimalik vaadata ühe inimese mõttemaailma, kuulata, kuidas ta ümbritsevat elu mõtestab ja kuulata head eesti keelt. Tere Merlega. Tere. Lavakunstikool ei olnud Teie elus sugugi esimene kõrgem kool, kust haridust saada, järelikult, kui te sinna astusite, see pliidil olema väga teadlik valik. Väga selge siht. Kas selle otsuse tegemise juures oli määrav Voldemar Panso isiksus, ehk kas te tahtsite saada Voldemar Panso õpilaseks? Tollal üldse mitte, Panso oli minu jaoks lihtsalt üks tähtis üks tähtis mees, kellest sõltus la kooli sissepääsemine. Ma õppisin Tartu riiklikus ülikoolis. Töötasin sotsioloogia laboratooriumis, olin valmis üle minema sotsioloogia eriprogrammile. Kui sõprade kaudu tuli teade, et et lavakunstikateedrisse võetakse vastu lavastajaid vaid. Ja ma peaksin nüüd minema. Sest noh, oli teada, et ma kunagi tahtsin väga-väga saada, näit leiaks ja mul ei õnnestunud pääseda eksamit jällegi, sest mu dokumendid olid, olid korda ajamata, kuigi ma lõpetasin selle nimel 10. ja 11. klassi koos 20 esimeses keskkoolis. Mis ei olnud küll ausalt öeldes mitte niivõrd minu kui mu õpetajate pingutused, mul see lõpetamine õnnestus. Aga selle tuhinas ei tulnud ma selle pealegi, et dokumendid võiks ka olla ette valmistatud ja üldse sõnadeks kuidagi ennast valmis seada. Lavakooli jaoks. Nii et see mul siis ei õnnestunud ja ma läksin, läksin nagu teisi teid pidi. Aga nüüd, kui see teade tuli, siis mina ei olnud seda märganud ja mina ei olnud sellel ajal sellel üldse mõtelnud. Aga kui see teade tuli ja kui sõbrad arvasid siis ma läksin ja siis see ja et ma tahtsin sinna kooli sisse saada. See algas kuskil esimesest sisseastumiseksamist. Peal aga siiski, kool oli tähtsam kui Voldemar Panso isiksus. Alguses. Ei, seda ma ka ei saa ütelda, sellepärast et kool just seostaski tema nimega. Aga ma ei tundnud Pansod kui isiksust sellel ajal ja ma ei osanud neid eraldada. Mitmendal kursusel see oli, kui te hakkasite eriala tundides Panso ütlusi üles kirjutama. See oli esimesest koolipäevast alates neljas september 1972. Ja siis ma teadsin juba väga hästi, kes, mis on Panso, kuidas see, kuidas see teadmine sigines, millisel ajaperioodil, kuidas teritus seda ma ei tea, aga, aga esimesest koolipäevast peale mulin andunud õpilane seda küll. Anname kuulajale natuke aimu, mida te tema ütlustest valisite. Üleskirjutamiseks. Ma püüdsin konflekteerida järjest kõike. Ma teadsin, vot nii tark ma sellel ajal olin, et ma teadsin, et ma ei oska veel valida, mis on tähtis ja mis saab tähtsaks hiljem. Nii et ma kirjutasin kõik, konsulteerisin, kuidas ma jaksasin. Tookordsed tema eriala õpilased konsulteerisid vedurite ainus. Ainus maa ei olnud aga aga nii järjekindlalt kui mina teised konspekteerinud, teised tõenäoliselt valisid seda, mis mis nendele oluline tundus või millest nad aru said ja peale selle peale selle mina kirjutasin seda ka üles, millest ma aru ei saanud tol ajal. Ja peale selle on ju see praktika. Me olime väga palju laval ja sellel ajal, kui seal laval oled või tehakse märkusi otse sulle sellel ajal ju ei kirjuta, nii et noh aga on teistel, kõigil on olemas erialapäevikut, need kingiti meile esimesel koolipäeval sellel samal, neljandal septembril. Kuidas Prantsu suhtus sellesse, et tema loenguid komplekteeritakse? Ta pidas seda väga oluliseks, ta kordas seda mitmel mitmel korral ta. Ta rõhutas, mida üldse peab üles kirjutama. Ta tahtis näiteks, et kogu kirjandusest, mida me loeme, märgiksime üles kuidas inimesed mängivad sündmusi. Sest sealt on see kõige rikkalikum materjal just just selleks, kuidas inimene reageerib sündmustele. Ja ta kordasin mitu korda ja, ja ka seda, et tema ise kooli ajal kirjutas väga hoolega hoolega üles. Kui tagantjärgi vaadata, siis tundub, et Panso ju niigi talletas kõik. Ta kirjutas väga palju üles, ta pidas oma päevikuid. Ta kirjutas kartoteeke, ta kirjutas artikleid avaldamiseks. Mulle tundub, et ta tõenäoliselt teadlikult talletas seda oma lugu ja seda ajalugu, milles ta elas. Kas need lähevad omavahel kokku? See, kuidas teised teda kuulsid ja nägid ja see, kuidas ta ise oma mõtteid üles kirjutas, te olete ju trükki toimetamiseks ette valmistanud kaks mahukat köidet Panso päevaraamatuid 40.-test 50.-te aastate esimese poole lõpuni. Seal raamatus on 72 kuni 77 aastat. Ma pean hetkel silmas seda, mis ilmus 2010. aastal, jah, just just. Vaat see paneb natuke pausi pidama see, see, et kirjutas aega ülespäevikutes dollastes ta küll kirjutas, kui ta oli veel noor mees, näiteks sõja sõjaaegsed läbielamused ja Tallinna pommitamine ja põgeneda või mitte põgeneda ja aga sellel pärast ja sel ajal, kui siin oli juba kehtestatud nõukogude võim siis mulle tundub, ta kirjutas aega üles pigem läbi teiste inimeste mitt, et mitte läbi enda enda suhtumist. Ma muidugi ei tunne tema viimaste aastate päevikuid, aga ma arvan, kartoteegi järgi. Ja märkmike järgi nii palju, kui ma neid tunnen, ma ei tunne kaugeltki kõike, kogu pärandit. Ma arvan, etapp pigem kirjutas seda aega läbi teiste inimeste üles, sest ta suhtles väga palju inimestega, keda me teatriväliste inimestega teiste erialade inimestega nii-ütelda tavaliste inimestega ja nende hulgas väga palju metsavendi. Nende hulgas oli palju neid, kes kes käisid seal 25 pluss viis ülikoolis, nagu nad ise seda nimetasid. Ta kirjutas nende mälestuse nende elukogemuse üles üksjagu palju. Ma arvan, ta püüdis seda aega sedapidi kinni. Aga see, mida ta ise tunneb ja mõtleb, see avaldub pigem suhtumises ühte või teise inimesse ühte või teise. Sellesse eks ajad olid ju ka niisugused, kus omaenese suhtumist ei olnud tark must-valgele kirja panna. Jah nii see on, et see on periood, mille kohta mina olen sõnastanud, et me elasime mälutõkete taga. Meie elulood olid keelatud. See oli aeg, et kui inimesed kirjutasidki nüüd on teemaks pigem kultuuriinimesed oma tegelikku elulugu, siis peideti see kirjandusmuuseumi keldritesse, et ta säiliks ja sellest ei tohtinud mitte keegi teada. Need elule lood, mis mis nagu avalikult kirjandusmuuseumisse saabusid, olid ikkagi muudetud elulood. Mida siis pärast inimesed soovisid ümber kirjutada? Kui me räägime veel nendest päevaraamatutest, mida te trükki toimetamiseks ette valmistasite ja mis ilmusid 2007. aastal kui palju neid oli vaja kärpida seal üleskirjutusi või kohendada, et olla tänasele lugejale mõistetav? Lea Tormis aitas palju sellega, et ta kommenteeris mõningaid asju. Me kärpisime küll sellepärast, et need ei oleks lihtsalt ära mahtunud ja mõningasi kordusi ja kõik nõnda edasi, aga aga ega mitte ega mitte palju. Kui kaua Voldemar Panso üldse oma päevikuid pidas? Ma ei tea seda päris täpselt, sest ma ei ole näinud viimaseid päevikuid. Kas me ei näe keegi neid kunagi? Ma arvan küll põhjusel, et need on liiga isiklikud põhjusel, et ma ei tea, kus nad on. No siis jääb lootus, et nad tulevad kunagi välja. Jah, ma teadsin küll, mis aastani need päevikud tegelikult kirjutatud on, aga ma ei mäleta seda peast, ma sellepärast ei julge ütelda, sest nad on mingil hetkel olnud kirjandusmuuseumis. Nad on vaktsineeritud ja sellest ma tean aastat, aga lihtsalt peast ei oska öelda. Nii et seal võib-olla kõik ka see sees, mis puudutab traadi auruga tantsu ära. Ei ei, ei, nii nii kaugele päevikud ei ulatunud üldse. Need, mis puudutavad aurukatelt ja need reaktsioone, need on tema perfokaartidel. Aga räägime nendest, palun, millal ta nendega alustas nende kirjutamist? Ma arvan, et koondama hakkas ta neid siis, kui ta valmistas ette töödel talenti näitleja loomingus ehk siis oma kandidaaditööd. Ja sealt edasi valmistus ta ju doktoritööd kirjutama töö ja talent lavastaja loomingus. Ja, ja sellepärast ta korjas need kaardid kokku, need ei olnud perfokaardid. Ja selles mõttes nagu meil silma ees on perfokaart augustatud äärtega, vaid need olid eraldi tellitud lihtsalt sama suured kaardid kus olid siis kohad pealkirjade jaoks, teemade jaoks ja siis ka kuupäeva jaoks. Sellised kaardid olid, aga selles kogumis, mida mina nimetan kartoteegikastideks, olid ka tavaliselt paberilehed, mis olid siis kas proovis kirjutatud märkmed tunnis kirjutatud märkmed või noh, igasuguseid kandjad peale nende tellitud kaartide oli seal kastides. Niiet. Teha järelduse, et kõik, mis puudutab tema päevaraamatuid, nii palju, kui me neid tunneme, siis see oli elu nägemine läbi teiste inimeste ja mis puudutab neid kartoteegikaarte, siis seal oli kõik see, mis puudutab tema eriala. See mees on päevaraamatutes, on tema enda, see ei ole teiste inimeste nägemus, see on tema enda nägemus elust. Sellist enda nägemust ta oma kartoteegikaartide Sanomel kirjeldanud. Kaardid on algselt mõeldud küll nende teatritööde jaoks aga ajapikku on siginenud sinna väga palju isiklikku ka, mida võiks võrrelda näiteks päevikumärkmete ka. Nii et seal on igat, seda ei saa joontes vahele tõmmata. Inimese elu ongi nii, et, et väga raske on sinna piire vahele tõmmata, et üks on üks ja teine on teine. Te olete siis Panso märkmetest andnud välja väga mitmeid raamatuid, kõigepealt 1980. aastal teie enda üleskirjutuste põhjal raamat, mida on õpetanud Voldemar Panso siis 10 aastat hiljem koos Lea tormisega, koguteos Voldemar Panso. Ja nüüd 100.-ks sünniaastapäevaks on kaks köidet, et tema artiklitest, kas reisipäevikutes seal on intervjuusid inimestega, kes on tundnud Voldemar Pansost, aga rääkige palun, seal on kaks köidet, mida Margus Tabor on nimetanud kaheks telliskiviks, aga te olete ise pannud niisuguse žanrimääratluse eto kommentaarium. Subjektiivne dokumentaarium see raamat koosneb kõigepealt minu eriala päevikutest kooliaegsetest millest siis esimene semester on ilmunud jah, selles raamatus, mida on õpetanud Voldemar Panso juba 80. aastal siis on seal Solnesse prooviprotokollid, sest mul oli rõõm istuda tema kõrvale olles prooviprotsessi. Siis on seal lavakooli õppejõudude protokollid, mis käisid seitsmenda lennu tudengite kohta, nende arutlused meie arengu üle. Ja siis on seal Panso kartoteegikastidest need asjad, mis on kirjutatud samal ajal samal perioodil ja siis kuni kuni tema surmani välja, nii et põhiosa 72 kuni 77 seal ei ole neid materjale, mida ta ise on vorminud, kas raamatuks, sest sellel perioodil ilmusid portreed minus ja minu ümber või artiklit, eks, ja artikleid on ilmunud tal väga palju sellel perioodil ta oli väga võimsa töövõimega ja tema bibliograafia on ilmunud nii, et sealt saab vaadata huvi korral, mida kõike ta jõudis sellel samal perioodil viimasel perioodil. Et neid asju seal ei ole, seal on rohkem rohkem isiklikku, mida ta, mida ta on hoidnud ilmselt selleks, et kas kirjutada siis seda doktoritööd või kirjutada ilukirjanduslikke portreid või mõtisklusi. Sellised materjalid on seal ja kuivõrd seal ei ole seda, mida ta ise ise avaldanud on ja mida me kõik tunneme, siis. Sepilt Pansost ei ole päris selline päikesepoisi portree, kellena me kellena me teda tundnud oleme, see on üks, see on teistsugune mees, aga see seda peab toonitama, see on siis mees minu pilgu läbi, see on subjektiivne, iga teine inimene näeks teiste silmadega ka samu materjale lugedes. Aga mina? Mina nägin sellist Pansot ja see selline Panson seal raamatutes. Kas seal on ka intervjuusid inimestega, kes teda tundsid? Seal on mõned Lea Tormise kommentaarid, mis on tehtud, kas siis, kui ta esimest korda ka tutvus nende kartoteegikastidega või siis on lihtsalt lihtsalt ta tahtnud mingil hetkel midagi oma oma kokkuvõttes Panso kohta kirja panna ja mis ei ole avaldatud, selliseid asju on seal. Ja intervjuu. Ma tegin kunagi ka Panso Panso noorema õega intervjuu aga sellest on väga pisikesed jupid. Aga ma tegin veel möödunud aasta lõpul intervjuu Mari-Liis külaga ja tema intervjuust on katkendeid. Tervikuna ei mahtunud. Kuivõrd tahtsin järgida aega 72 kuni 77 siis tuli ju see intervjuu ka ära lõhkuda, et ta satuks ajas sellele sellele kohale kus ta siis minu pilti noh, minu nägemisele midagi minu pildile midagi juurde annaks. Sellepärast ei ole see tervikuna. Te olete tantsupäevaraamatute abil loonud Antslast ettekujutuse sellest perioodist, kui ta ei olnud isiklikult tuttavad ja, ja sellele liitus siis see lavakunstikooliaeg. Kui te saite olla Voldemar Panso õpilane, temaga koos töötada. Kui palju Voldemar Panso elu jooksul oma töö inimsuhete reiside mõjul muutus? Mina arvan, et Pansost ja tema muutumisest läbi aja on kõige pädevam rääkima Lea Tormis. Mitte mina sellepärast, et Lea tundis teda, tundis teda sellele seal väga-väga lähedalt, kui ta, kui ta tegi oma noh, kuhu tema lavastajatee jooksul ja tema nägi, tema nägi ka neid muutusi, mis inimeses mis inimeses toimuvad aja mõjul ja kogemuse mõjul ja mina ei ole pädev, mina ei ole pädev seda kirjeldama ja minul seda enda peale ei võta. Ma just tahtsin küsida, et ka kõik need viimased aastad, kui te siiski isiklikult tuttavad olite olite Voldemar Panso elus niisugused tormilised töö ja loomingu mõttes. Kas ta kõige selle Tarmlemise kiuste säilitas oma järeleandmatu Se oma nõudlikkuse või sigines temasse ka mingit leplikkust? Nõudlikkuse ta säilitas õpilaste suhtes näitlejate suhtes ja ma arvan, et see ma küll ei tea, millega ma võrdlen aga ma arvan, et see oli võib-olla veel pingsalt sellepärast et tal oli väga tähtis, et. Tal oli väga tähtis, et õpilased jõuaksid sinna, kuhu nad on võimelised jõudma ja näitlejad jõuaksid sinna, kuhu nad on võimelised jõudma. Tal oli see väga tähtis ja ja talvist tundus kogu aeg, et teised inimesed ei pinguta, ei pinguta nii palju, kui nad võiksid, kui nad võimelised oleksid. Et nendele ei ole teater ja see, see ilm nii tähtis kui temale selline tunne. Aga mis puutub sellesse viimase perioodi Paansosse, siis miks mina ei taha? Miks mina arvan, et mina ei ole pädev võrdlema teda varasema aja, Panso on see, et inimesed, kes teda hästi tunnevad on kõik öelnud seda, et et sellel ajal, kui meie kooli jõudsime, oli Panso juba teine mees. Ta ei olnud enam see särav päikesepoiss, ta oli juba väsinud, et ta juba andis ühes või teises asjas järele, mitte küll selles nõudlikkuses. Aga võib-olla isegi mingites oma eetilistes printsiipides. Aga mina ju toda eelmist taksot ei tunne. Minu jaoks oli see Panso, kellega ma siis 72. aastal tutvusin. Ikka see, see särav-särav inimene? No see see oli, see oli raske aeg ja see oli naljakas aeg ka 73. aastal pärast infarkti, kui ta haiglast välja tuli. Ja, ja siis, kui jätkusid, jätkusid proovid, see oli siis 74 juba ehitusmeister Solnessega. Siis me pidime kõik teda valvama. Et ta külmal ajal kindlalt käes peaks, et ta trammile järele ei jookseks. Et ta turvaliselt koju saaksid, ta jookseks trepist üles voorovi, uulitsa neljandale korrusele. Ja kuivõrd mina temaga koos proovist tulin sinna tundi, siis mina olin see, kes kes teda kantseldas, see oli. See oli päris hirmus ja see oli kuidagi ilus ka, noh, ma ei tea. See loojangu aeg. Nii et minul ei saa olla kahju, et ma ei tundnud, tundnud eelmise aja Pansot võib-olla see eelmise aja Panso power see vägi, mis temas ja siis ka alles oli, kui, kui mina kui mina tema õpilaseks sain. See oleks võib-olla liig olnud minu jaoks. Ta oli niivõrd Väega inimene ja seda see vägi ongi see, mida ta mida ta püüdis oma õpilastest kätte saada ja pidada õpilaste juures kõige rohkem, hindas. Ja üha enam lisandub põlvkondi, kes on nagu Vargamäe Indrek, et mäletab ainult teiste inimeste mälestusi. Ja neid mälestusi on väga-väga mitmesuguseid, eks igaüks peab endale oma tantsu sellest kokku panema. Ja ma ei tea, kuidas kellelgi õnnestub, minul on, minul on õnnelik, et minule. Minu oma. Kas see teie enese järele andmatus, leppimatus, laiskusega, nõudlikkus, põhjalikus, kas see oli teil algselt olemas või tantsuisiksus kuidagi toitis seda jooteis. Kuidas nüüd, kuidas nüüd vastata? Igas inimeses on olemas äärmused ja minu, minu äärmused on ühelt poolt äärmine tissi plineerimatus teiselt ja teiselt poolt siis väga range distsipliin ja selle distsipliini nõudmine ka. Ma ei tea, millal see päriselt nagu süvenenud on, ikka ikka Panso koolist. Ma usun küll jah. Kuigi eks iseloomus pidid need asjad olema ju kõik juba ennegi. Aga Panso koolist jah, sellepärast et seitsmes lend meid oli alguses 10 lavastajat ja lõpus oli meid ka päris palju. Me pidime kõik mahtuma tööd tegema, sest me kõik tahtsime tööd teha nii näitlejad kui lavastajad. Me olime väga töökas kursuse, see ei olnud sunniviisiliselt, see oli ikka meie meie eneste enesest vedru, mis neid niimoodi käituma pani. Järelikult oli see aeg väga täpselt ära jagada, järelikult tuli väga täpselt hinnata oma oma ja ja näitlejate jõuvarusid, mida mina iga kord ei osanud küll teha. Ja ma arvan, et see vajadus distsipliini järgi sündiski, sündiski sealt. Aga distsipliini olen ma alati väga hinnanud. Eelkõige sellepärast, et minu uskumuse kohaselt saab inimene vaba olla ainult siis, kui tal ongi nüüd kindlad raamid. Absoluutne vabadus on mingisugune absurd, see, noh. Mina olen niimoodi mõtelnudki, raamid paika, paned nendest raamidest kinni, pead siis selle sees, saad sa olla nii vaba, kui sa oskad. Panso teema lõpetuseks igal juhul on teist Merle karusoo kujunenud inimene, kes kõige rohkem on toonud Panso kirjalikku pärandit avalikkuse ette. Kui peaks olema võimalik praegu Voldemar Panso käest midagi küsida, mis oleks. Ma küsiksin pigem pigem tema eluloo kohta. Mitte niivõrd teatri kohta teatri kohta ma küsiksin. Paluksin endale rääkida inimestest. Keda ta, keda ta keda ta armastas näitlejatest, keda ta armastas. Kui ma oskaksin seda juttu juhtida, siis, siis tahaks ju lahti rääkida, need. Need sõlmed, mis tekkisid ja ega seda, kas Panso üksi oskakski seda lahti rääkida, et seda peaks rääkima ka näiteks piirogradis oma raamatus ka. Viitab sellele, et näitleja ja lavastaja vahel, et kui nad on töös kokku kasvanud, on selline armastuse-vihkamise suhe. Ja siis Panso nimetab seda mittearmastajate vaid armukeste suhteks. Kui see tunne otsa saab, et siis leitakse teine ja näitlejad, leiavad teised ja nii on temal ka olnud näitlejaid, keda ta armastab ja kellega ta pärast enam tööd teha ei taha. See on ilmselt, ta on ilmselt solvunud olnud millestki millestki, aga ja näitlejad on millestki solvunud olnud, tahaks, tahaks seda lõpuni temaga rääkida, seda teemat, aga. Aga ma arvan, et see see võib olla mitmele aastal väga mitmelavastaja teema. Ja see on meil, see on meil lõpuni, see on meil rääkimata, noh, lavastajaid omavahel näitlejatesse, räägi näitlejad omavahel lavastajatest, oo kui palju, eks ole. Aga, aga lavastaja, näitleja tegelikkust, mida lavastaja näitlejatest tegelikult mõtleb, sellest ei räägita. Lavastaja Ma ei räägi, sest noh, kui sa näiteks inimese peale vihastad, sa ju, kui sa noor olid, siis sa purskavad selle välja, kui sa, kui sa juba vanem oled, sa ei ütle seda välja, aga see keep, see keeb seal sees edasi. Millegagi sa ei ole rahul, sa ei saa seda päriselt välja ütelda, sest sa kardad, et sind ei mõisteta. Et mõned niisugused asjad on selles raamatus ka kirjas Panso kaartide pealt, mida ta ise kindlasti sellisel kujul avaldanud ei oleks. Aga kuivõrd ta on nad säilitanud, siis ma arvan, et kui ta oleks teinud selle doktoritöö siis ta oleks ja see on tal kirjas ka tullakse eraldi teemaks võtnud näitleja, lavastaja. Suhted kas tantsu võis kannatada selle all, et teda ei mõisteta? Võib-olla laiemalt kui teatris. Kuidas ma, kuidas ma nüüd vastan? Kas meie arvame, et meid mõistetakse? Jah, aga ma arvan, et mõnedki suudavad meist sellest üle olla. Vot asi ongi selles, et meil kõigil on asju, mille pärast me ilmselt teame, et meid ei mõisteta, ei püüagi, tegelikult ei püüagi jõuda selleni, et meid mõistetakse, sest me suudame jääda kuidagi rahulikuks, vaata seda maailma mingi mingi noh, rahulikuma pilguga. Tema jah, ei tema jah ei suutnud. Selles mõttes, et vaat kui inimene on temperamentne, siis temperament avaldub kõiges avaldub suhtumises ka ja neid äärmuslikke suhtumisi oli, Panso oli üksjagu palju. Ma arvan, et võib-olla noh, mõistmisega on ju niisugune asi, et üks asi, üks konkreetne lavastus, millele ei tulnud selline vastukaja, mida tema oleks lootnud, mida ta ise pidas oma kõige paremaks lavastuseks on tants aurukatla ümber. Aga sellega seoses ta ju teadis ka seda, et seda ei tohi mõista. Sellepärast et aeg oli selline mõista seda, mida ta tegelikult lavalt publikule pakkus, publik mõistis seda väga hästi. Aga publik hakkas ka reageerima ja sellel põhjusel hakati tantsud vaibale kutsuma. Ja ta pidi rahustama näitlejaid, et näitlejad, näitlejad hoiaksid ennast tagasi, et ei tekiks sellist publiku reaktsiooni, mis kasvaks selleni, et lavastus hoopis ära kuulatakse, ta suretati vaikselt välja niikuinii, aga aga noh, päris ära seda seda ei keelatud. Vot see on asi, mille pärast ja mille pärast ta küll väga kannatas. Aga mulle tundub, et ta kannatas ka sellepärast, et talle tundus, et teda ei hinnata. Teda hinnata. Piisavalt kõrgelt. Ka ajaloo uurimisel on lavastaja mäluteatri looja elulugude kogumisele alusepanija Merle karusoo. Pärast seda, kui te seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel olite mitmest teatrist ära tulnud, te hakkasite Pirgu arenduskeskuse mälusektoris kogu maaelulugusid 80.-te aastate lõpus neid näitlejatega ette lugema, natuke lavastama. Ehk elulugusid inimestele tagasi andma. Tulite ometi lavastajaks õppinud. Aka tulite teatritest klassikalistest repertuaari teatritest ära. Kas teil oli seal kitsas? Ma ei tea päris täpselt, võib-olla ma ka poleks pidanud ära tulema selles mõttes, et. Aga aga need olid mingid sellised hetked, kus ma tundsin, et ma ei, ei saa teisiti käituda või võib-olla ma ka olen noh, kindlasti ma olen elus käitunud liiga rabedalt liiga liiga rohmakalt, et võiks anda endale mõnikord aega mingid asjad läbi mõtelda ja püüda teistest inimestest ka aru saada. Et see on suures osas suures osas iseloomu küsimus. Ja ega ma oma iseloomu nüüd eriti kiita küll ei saa. No aga ega me vist ei teagi pehmekesi lavastajaid. Kindlasti on neid olemas, aga, aga noh ma ei tea, vähemasti mina. Kui ma püüan teadlikult pehmem gene olla, ega siis ka sellest tööst suurt midagi välja ei tule. Aga no eks see peamine põhjus oli, oli ju äratulemine ikkagi see kui ruumid on täis lavastus, 10. lennuga diplomi lavastus, mis ära keelati ja mis sünnitaski minu arust selle arusaamise, et meie elulood on keelatud. Me elame mälutõkete taga. Ja see oli paras suur segadus, et kui sa oled sellisel asjal kui sa oled tunnetanud seda põhjani, mingit niisugust asja, et ega siis ükskõik, mis tööd sa teed, sa hakkab sind igal pool, hakkab sind taga ajama, sa nagu ei saagi muud teha, sa ei saagi enam muule mõtelda, see ajab sind igal pool. Mul on ükskõik, mis materjaliga sa siis edasi tööle hakkad. Ja kuidagi sealt ju algas tegelikult see, et elulugude kogumine ja kirgus oli siis võimalik seda teha teha nagu läbivalt, et sellele lausa keskenduda, sellepärast et siis samm-sammult tuli see tuli see aru saada ja need, need inimesed, kes siis veel 87. aastal meie ümber elasid Rodeelised. Et kui me tahame tõeseid tõeseid, emotsionaalseid jälgi kinni püüda kultuuriloost sellest möödunud ajast, siis on see siis on see viimane võimalus, nüüd tuleb nende inimeste juurde minna, nüüd tuleb paluda neil rääkida. Ja see oli täpselt see aeg, kus need enne kahekümnendaid sündinud inimesed olid juba nii vanad etnud Nad hakkasidki rääkima kuidagi paisu tagant ja see oli 87, tuli välja see, et et me ei hooli enam sellest, et need elulood on keelatud, me räägime need lood välja ja see, see läks üle üle riigi, läksime üle üle kogu rahva leks pais umbes samal ajal lahti. Ja siis noh, emotsionaalselt kõige. Kõige suurem tunne selle tööga seoses on see, et üsna-üsna varsti pärast nende eluloointervjuude andmist need inimesed läksidki ära. See jättis sellise mulje, et nad, et nad olid kandnud ja hoidnud mingisugust lugu et seda kellelegi pärandada ja niipea, kui nad said selle päranduse ülejäänud olid nad vabad lahkuma. See on üks kõige suurem asi, mis nende elulugudega seoses, mida ma tajunud olen. Kus tahes koolist ega ei ole õpetanud, te olete igal pool pannud oma õpilased elulugusid koguma. See võis olla niiviisi teatrikoolis Viljandi kultuurikolledžis siis, kui te olite vabade kunstide professor Tartu Ülikoolis. Ja see ei olnud ainult mitte nende ärateeliste elulugude kogumine, vaid see mõistmine aitas ka neid noori inimesi, kes elulugusid üles kirjutasid ja kuulasid ja, ja mõtlesid nende üle. See oli nagu kahesuunaline liikumine. See on üks kõige tähtsam asi, mida, mida ma teinud olen, ma arvan ja ja ma tahan seda jätkuvalt edasi teha. Me nimetame seda projekti, kes see lähtub sellest, et et maailm ei alanud mitte minus aga vaid et selleks, et mina saaks olemas olla, on nii väga palju põlvi pidanud seda elu elu hoidma. Ja, ja sellepärast ma olen palunud noortel inimestel uurida midagi oma vanemate, oma vanavanemate, oma veel kaugemate eellaste eellaste kohta, niipalju kui nii kaugele, kui üldse on võimalik võimalik mäletada. Ja minu suureks rõõmuks on see alati tudengeid ka huvitama hakanud, reaalselt huvitama hakanud ja nad on, see hakkaks inimesi huvitama niikuinii, aga pisut hiljem. Ja mida aasta hiljem seda, seda rohkem on võimalust, et enam ei jõua küsida, et aeg saab otsa. Ja nad kannavad kokku killukesi ikka väga kaugelt eestlastelt ja igas rühmas on mõni selline inimene, kellel, kellel on juba ette see ajaloopilt ja, ja oma hõimkonna tilt olemas, aga aga enamik alles õpivad seda ja, ja siis me lõpetame alati esitlusega. Esitlused on, on erinevad, noh, sellepärast, et ei taha päriselt korrata, aga see baas, mille pealt see oma eellaste baas, eestlaste elulood, see on alati üks ja sama ja mulle tundub, et see on üks väga tähtis asi, et see on kuidagi tervendav asi. Ja mitte ainult esitlustega ei lõpe, sageli on need kogutud elulood jõudnud teatrilavale ja on juhtkond tud hääl seni vaikselt-vaikselt kõrvalt vaadanud inimrühmadele tuletame siis meelde, et teatrilavale on jõudnud elulood lastekodus kasvanud lastest mõrva eest karistust kandvad, sest kinnipeetavatest küüditajatest sõja lõpus läände põgenenutest Nõukogude armees afgaanide vastu sõdinud, sest ka Paldiski Narva ajad ja Sillamäe lastest. Kui te nende peale koondina mõtlete, et missugune Rolf neist andis kõige üllatavama tulemuse või taju selles mõttes, et ei arvanud, et sealt saab niisuguse tulemuse, et arvasite, et asjad on teistmoodi ja siis tuli välja, et ei olegi nii. Jah, eks alati on olnud ju mingisugused hüpoteesid ja need on siis kas leidnud kinnitust või või ümber ümber lükatud, aga ma mõtlen, et mis. Mida ma veel ei teadnud sellel ajal, kui see, kui see juhtus? Enamasti olen ma teadnud ette seda, mida me uurima hakanud, mul on hüpotees, mida, mida ma tahan kontrollida ja see ja see on kontrolli vastu pidanud. Aga üks asi, mida ma ei teadnud üldse tol ajal oli see, et vot paralleelselt need tollased Viljandi kultuurikolledži tudengid intervjueerisid inimesi, kes tahtsid põgeneda 44. aastal läände kõik nende teekonnad ja ja see, et nad pidid tagasi pöörduma. Sest torm tuli vahele, Vene väed tulid vahele. Et kui nad hakkasid uurima neid inimesi, kes sunniti Manukataks 49. aasta küüditamise ajal, siis need olid suures osas samad inimesed. Varik tihti. Aga nad olid võimu eest süüdi, selles et nad olid tahtnud ära põgeneda, oli võimalik nende sõrmed sahtli välja lüüa, oli võimalik neid ähvardada sellega, et kui ta, kui ta seda kaasa ei tee, siis te lähete ise, sest olete süüdi selles te ju tahtsite? Reet, nõukogude võimu, sest tahtsite selle nõukogude võimu eest ära põgeneda. Või siis näiteks hävituspataljoni mees, kes kes üldse hävituspataljoni sunnitigi pärast, et kaitsta, kaitsta venda. Ja vend oli Saksa sõjaväes ja mehele või noh, tollal poisile nad olid ju kõik noored inimesed, nad olid ju, noh, ma ei tea, 20 pluss. Lapsukesed alles näidati neid venna dokumente, et me kas laseme need käiku, need dokumendid või ma põletan nad ära, kui ta, kui ta. Ühesõnaga need uue, uue aja pantvangid. Vaat seda ma ei teadnud, et see samase põgeneda püüdmine oli, oli kõik kuskil kirjas ja sellega sai pitsitada inimesi. Üks töö teie paljude tööde hulgast, mida võib-olla me vähem teame, on liinil viin moskva rääkige sellest ka palun sendistele nagu rahvusvahelise haarde ja võib-olla ka tuntuse. See 37. aastal oli, oli Viinis kolme päeva labane kolmepäevane kodusõda, seda nimetate kodusõjaks. Need olid sotsiaaldemokraadid siis, kes, kes võimu vastu üles astusid. See kodusõda lämmatata kiiresti ära ja siis oli vaja päästa neid eelkõige sotsiaaldemokraatide lapsi. Komitern oli see, kes pani need lapsed rongi peale. Vist väga vähestel sai mingi tädi või ema või keegi kaasa sõita pandi rongi peale ja viidi Moskvasse ja seal asutati nelja jaoks lastekodu number kuus. Ja alguses nad elasid luksuslikult selles lastekodus. Ja sakslased olid sõbrad. Aga aeg pöördus, sakslastest, said ajapikku said vaenlased. Ja see kuues lastekodu taandati tavaliseks venelaste koduks. Alguses oli neil saksakeelne kool seal ja saksakeelsed õpetajad siis kustutati see kõik maha. Siis nad olid tavalised nagu tavaliselt vene väikesed kodutud, kes seal kuidagiviisi väga halbades tingimustes elasid. Ja siis nagu ka lapsed kohanesid. Ja siis nad läksid. Veel punaarmeesse võitlema tegelikult tegelikult siis vene vägede koosseisus, kui nad nii suureks kasvasid. Ja vot siis mingil ajal sai 70 aastat mööda sellest sündmusest, mida austerlased ise ka üldse umbes nagu ei teadnud. Ja siis tehti mulle see ettepanek oli juba, Ta oli juba teada, et ma tegelen sellise projektiga nagu, kes ma olen elulugude kogumisega kõik need härrased et otsida üles need inimesed, niipalju kui noh, eks nad ise leidsid need inimesed, kes kuskil elab ja mina sain siis intervjueerida neid, kes Venemaal elasid, sain vene keeles. Aga vene keelt mäletasid üsna paljud, vähestel oli vaja seda ja seda saksa keelset tõlki. Ja siis ma kirjutasin kokku selle nende noh täpselt nii nagu mõistiski neid lavasid, mõtlesin, et teen ja siis festivali raamides see etendus ja ja meil oli noh, Venemaalt ju inimesed sinna muidugi sõitnud, aga need, kes elasid Viinis või selle lähistel, need tulid kokku tollal juba ikka üsna eakad inimesed ja said ka ise esimest korda kokku üle selle. Noh, ma ei tea, viie-kümne aasta siis osatoodi, neil õnnestus pääseda koju tagasi, osal osal ei õnnestunud pikka aega, osa ei tahtnudki koju tagasi pääseda. Aga no kõik see et kui sa oled elanud võõral maal, sa sa pöördud ikkagi sellest samast, et sa tuled, sa tuled tagasi oma viini. Aga sul ei teki kunagi tunnet, et sa oled sina vastavaks. Sind lihtsalt ei võeta tagasi. Vähemasti jääb sul endal selline tunne teistel inimestel arvatavast ümberringi on ükskõik. Et selles mõttes on alati natukene murelikult vaatan inimesi, kes lähevad siit ära ja usuvad, et nad kunagi tulevad tagasi. Võib-olla maailm kunagi avardub nii kaugele, et tõepoolest on lihtne tulla tagasi, aga aga siiamaani ei ole see kuigi lihtne olnud. Kas seal mingi inimese ellujäämise instinkt, et kohaneb, ühtepidi, kohaneb aga tagasi tulles teistpidi enam ei kohane. No ja vot seda Nende küüditatud inimestega ma olen kohanud seda fenomeni ja ma olen seda fenomeni kohanud mõlemat pidi. See on see asi ja kui sind vägivaldselt viiakse kodust ära, vägivald on siin oluline asi, et kui see toimub vabatahtlikult, et siis on need asjad lihtsamad. Aga kas nad on lihtsalt seda, ma ei oska öelda. Aga kui sind vägivaldselt viiakse, siis on see üks müüdi purunemine. Ja sa pead ehitama uue mina endale üles. Ja sellega saad sa kuidagi kuidagi veel hakkama. Eriti kui sa oled noor, sa ehitad selle uue mina, sa elad selle ninaga. Ühesõnaga, kui sa oled ära küüditatud Venemaale, siis saab sinust väikevenelane. Ja sa oled sellega rahul, sest sa oled sellega harjunud ja sa ei mäleta oma eelmist müütjana, sest sa ei taha, sa ei tohi mäletada. Aga kui sa nüüd pääsed tagasi ja peab purunema, üks müüt, veel üks kord. Sina oled juba väikevenelane, väike kotipoiss täisid täis, oskad ainult vene keelt, paar sõna, eesti keelt, ainult. Siis see on raskem. Ja ma tean inimesi, kes on selle kahekordse läbi elanud. Ja on saanud diagnoosiks skisofreenia. Aga ma tean ka inimesi, kes lapsena paadiga Rootsi jõudsid. Ja ja said oma diagnoosi siis, kui kui maailm läks lahti ja nad said tagasi tulla nii-ütelda siis kodumaa. Ameerikas mul õnnestus ühe eestlasest psühhiaatriga juttu ajada. Ja ta oli jõukate heal järjel inimeste lastepsühhiaater abimees, küsisin, mis see kõige suurem probleem on? Ja vastus oli nõu Foundation. Noh, ei ole vundamente. Vot see on seesama, miks ma, miks ma nii väga tegelikult tahan ja seda, kes ma olen projekti ja miks? Miks mul on hea meel, et seda kaasa ikka jätkuvalt tehakse. See on vundament, sa pead tundma oma vundamenti, siis oled sa kaitstud. Siis sa võid lennata kuhu tahes. Kelle elulugusid praegu peaks koguma? Kes on praegu need vaikivad grupid olukorras, kus kõik üritavad kõikidest üle karjuda? Ma ei tea, ma ei ole sellele, ma ei ole sellele mõtelnud ja ma ei taha vastust improviseerida, et see, millele ma mõtelnud olen, on see, et. Ah, muidugi need inimesed peaksid ka tegema kõik seda, kes ma olen projekti. Siis nad saaksid vastastikku teada, kes nad on. Ja siis, ja siis paljud pained, võib-olla lihtsalt leevenduksid. Inimesed ei tea vastastikku, kes nad sellised on ja tunnevad 11 ainult läbi läbi selle, selle väljundi, kus nad kokku põrkab, aga võib-olla nad ei peaks kokku põrkama, võib olla. Võib-olla seal põhjas ei olegi asjad nii halvad või kui nad on halvad, siis räägime, võiks rääkida lahti, milles on asi. Aga seda ei saa rääkida niimoodi, et me istume vastastikku, mina hakkan rääkima, mis minu arvates on minu probleem ja teie räägite mulle vastu, mis teie arvates on teie probleem? Räägime sellest, kust me tulnud oleme, mis? Ma olen elanud, kes on need vanemad, kes on vanavanemad, kus pool rindejoont olime teise maailmasõja rajal või kus pool rindejoont olime esimese maailmasõja ajal. See on ju kõik see, mis on meiega kaasas, kas me, kas me tajume seda või ei taju, kas me mõtestama mõtestatud oleme nii või teisiti, meie? Me ei tea ju, keegi ei oska seda analüüsida. Millest on mõjutatud tegelikult meie käitumised, meie suhtumised ja kõik nõnda edasi? Me püüame ennast kasvatada jah, nii-ütelda õigete reeglite vaimus, et me oleksime korrektsed ja viisakad üksteise suhtes ja kõik nad hädas, aga miski on alati meiega kaasas, millest oleks tark aru anda. Ja kui me näiteks vastastikku kuuleme, mis kuidas on tänasesse päeva oleme jõudnud. Noh, ekrelased kusjuures mul on ka hüpotees olemas, kes on need ekrelased laias laastus. Ma ei mõtle mitte praegu juhtkonda, vaid ma mõtlen EKRE poolt hääletajaid siis mul on hüpotees olemas, ma ei hakka seda välja ütlema, aga kui oleks ülesanne tehase töö, siis ma võiksin seda, ma usun, et see tõestaks hüpotees. Nii et kõikidel asjadel on põhjused, aga see, mis, mis tänapäeval, miks ma ei mõtle sellele, et keda keda nüüd sellel meie uuemal ajal peaks intervjueerima? Ma mõtlen sellele, et covid, Covid toob praegu täiesti uued uued reeglid meie ellu ja täiesti uued probleemid, millega me kõik peame tegelema hakkama, kaasa arvatud teater ja me ei ole selleks. Me ei ole selleks praegu veel valmis, et see on see üksindusse surutus. Me ei ole tahtnud. Lapsed on taevasse ninapidi telefonis, eks, aga nüüd nüüd on peaaegu sunnitud selline internetikaudne suhtlemine. Me oleme alles hakanud avastama kõiki oma Eeellasi huvi tundma oma vanavanemate vastu, nõnda edasi nüüd ei tohi. Nüüd on lapselaps oma vanavanemate jaoks ohtlik ta võib-olla viirusekandja kallistama õppisime me ka suhteliselt hiljuti ja nüüd. No ühesõnaga, me ei tea, kuhu see kõik kasvab. Sest ega see ei lõpe. See ei lõpe sellega, kui kui tuleb vaktsiin ja me saame uuesti katmata nägudega ringi liikuda. Sest see, mis praegu toimub kevadest saadik, jätkub tõenäoliselt järgmise kevadeni, vähemalt see toob mingisuguse sellise pöörde. Vot see on sündmus. See, mida Bonzo kogu aeg, noh sündmus on see, mis määrab tegevuse käigu, eks ole. Et mida see sündmus tähendab, mida suurem on sündmus, seda kauem ta lainetab. Ja see Covid on suursündmus. Ei haara seda praegu ei järgi ja see üks definitsioon sündmusele on selline, et neil on suurem sündmus, seda kauem, oleme vait. See tähendab seda, et noh, me ei taju seda veel, ta lainetab, ta. Ta ajab oma haarmed igale poole, aga, aga me veel ei saa aru, et see on põhjustatud sellest sündmusest, et see on sündmus. Sellepärast ma nimetan seda, seda ei tohi unustada, et see on sündmus. Kui me mõni aasta hiljem hakkame, hakkame juurdlema, mis on ühe või teise asja põhjus või noh, näiteks inimlike käitumiste suhtumiste põhjus või ka haiguste põhjus. Me ei tohi unustada seda sündmust. Te ütlesite, et tuleks uurida asjaolusid, mis meie suguvõsas on juhtunud mitte ainult teise, vaid ka esimese maailmasõja ajal, see on 100 aastat tagasi. Sinna aega jääb eelmise sajandi see kuulus ja väga laastav Hispaania gripp. Aga inimesed unustavad. Üks asi on mälukogumine, aga teisest küljest on nii lohutav teada, et inimesed unustavad nii hea kui halva sõnaga, päästab. Võib-olla millalgi unustame ka selle sündmuse, mida me praegu Covidi nime all tunneme. Nii ja naa, mälu on selektiivne muidugi kaitseb ennast sellega, et ta surub kuhugi väga kaugele. Teadmised sellest need halvata võib. Aga see, et see teadmine on kuhugi kaugele surutud, ei tähenda seda, et see on kadunud. Ja minu arvates aitab läbi saada läbi tulla kõigest sellest, mis on vaevaline just nimelt see, et mõtestamine saanud endale aru. Loomulikult iga inimese elus igasuguvõsa elus on on asju, mis ei peaks seal olema. Aga seda võiks ju teadvustada, lihtsalt teadvustada, siis saab sellega rahu sõlmida. Seni, kuni neid asju peita endas ja teiste ees. Seni ei saa nagu seda rahu olla. Sellepärast ma arvan, et seda võiks ikkagi teada, sest ju tänapäeva noorte inimeste hulgas istuvad ju koos mõlema sõja poole järglased, eks ole. Istuvad nii kagebešniku järglased kui kõik ja see on ju normaalne, kedagi ei, kedagi ei visata ühiskonnast välja, kedagi ei jäeta maha. Keegi ei ole vastutav selle eest, mida on teinud tema eellased. Küll aga on vastutav selle eest, et seda mõtestada. Noh, sellest aru saada. Sest muidu hakkab see korduma. Noh, elulood on tähtsad sellepärast ja sellepärast on tähtis teada, aga see aeg kuidas me käitusime selles teises maailmasõjas, kui kriisid meid uuesti tabavad, et me oleksime siis rohkem valmis lihtsalt selleks, et. Mälu ei ole kurjast, ta oskab ennast kaitsta väga hästi asjadest, mis teda halvavad. Aga see kaitsmine ei tähenda seda, et neid seda peaks peitma. Seda peaks eitama. Me lõpetame siia selle mõttevahetuse mälust ja mäletamisest inimestest, keda me kõik mäletame, keda võib-olla järgmised kaks põlvkonda avastavad enda jaoks raamatutest. Kui on võimalik, küsivad oma vanemate ja vanavanemate käest. Aga ilmselt see ongi just kõik see, mis inimesel ja rahvusel aitab koondada ja täpsustada oma minapilti. Aitäh, Merle karusoo. Aitäh kutsumast. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja kohtume kuulajatega jälle nädala pärast kuulmiseni.