Sõnaga koogol. Lugupeetud klassikaraadio kuulajad, Teid tervitab kirjandussaade koogol mis käsitleb laia ampluaad teemasid nii kirjandusest kui elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Täna uurime kui palju, kui kiiresti ja kui pikki teoseid on vaja kirjutada selleks, et olla üks õige kirjanik. Stuudios on Armin Kõomägi ja Berit kas on, kellega koos palju ja vähe kirjutamise kitsaskohti rõõme paagime. Seejärel räägib tõlkija Tiina randus veidi äsja eesti keelde jõudnud suurteosest Ameerika kirjanikud Josep hälleri romaanist nõks 22, mis ilmus äsja kirjastuselt tänapäev. Lisaks kõlavad saates luuletaja Christian haljaku veel avaldamata tekstid kogust Elektra Domina autori esituses. Nüüd aga edastab kirjandus uudiseid internetist, pressiteadetest ja kuluaaridest. Kaisa Ling. Kuni 30. novembrini vältab Helsingi Eesti Maja Youtube'i lehel eesti kirjanduse festival uksest ja aknast. Virtuaalse festivali kavas on kokku 11 videoülekannet, kus tutvustatakse Soomes hiljuti ilmunud ja peatselt ilmuvaid eesti keelest tõlgitud raamatuid ning nendega seonduvaid teemasid. Oma raamatutest. Musti kõnelevad teiste seas kirjanikud Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Kätlin ja Hanneli, ele Kaldma, Mart Kivastik, Tapio Mäkeläinen, Anto Terras ja Mika Keränen. Kõigil videotel on eesti ja soomekeelsed subtiitrid, huviliste rõõmuks jäävad vestlused Eesti Maja Youtube'i kanalile ka pärast festivali lõppu. Kirjanduslinn Tartul on aga pakkuda veel üks tore jõuluprogramm. Nimelt vältab esimesest 22. detsembrini raekoja platsil projekt kirjaniku kodu. Jõulukalendri printsiibil avanevad sel vahemikul igal õhtul kell 18 platsile paigutatud klaasmaja kardinad ja tulevalgele ilmub üks eesti kirjanik vahel ka mitu. Iga õhtu on erinev, sest iga kord on kodus erinev kirjanik ning etteaimamatu on seegi, mida autorid oma kodus teha otsustavad. Kes otsustab vaikida, kes lugeda või kirjutada. Aga kes teab, mõnel õhtul näeme, ehk hoopis sõnateatrit võib reforme. Teiste seas on esimesest 22. detsembrini lootust lisaks kõikidele linnakirjanikele kohata näiteks siin lille ja Paavo Matsin it, aga ka leelo tungalt jaatoris. Karavan. Loomingu raamatukogu kuldsarjas on äsja ilmunud Doris Lessingi aafrika lugude valimik. Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte. Esmakordselt 1957. aastal Loomingu raamatukogus ilmunud jutukogu imerohi ei ole müüdav on uues väljaandes saanud lisa kolme seni eesti keeles avaldamata loo näol. Raamatu on inglise keelest tõlkinud valda raud, uued lood eestindanud ning järeldusena kirjutanud aga Krista kaer. Sarja on kujundanud Mariskaskmann. Ja nagu traditsiooniks saanud, kuulutatakse selgi aastal Betti Alveri sünniaastapäeval ehk 23. novembril välja tänavune Betti Alveri kirjandusauhinna võitja. Alveri preemia antakse igal aastal välja perioodil hingedepäevast hingedepäevani ilmunud silmapaistvaima debüütraamatu eest. Sel aastal on žürii 67 esikteose seast välja valinud seitse nominenti. Nomineeritud debitantide hulgas on kaks novellikirjanikku Tauno Vahter, Ester Urbala ning viis luuletajat Joosep Esselov, Kristiine Kikas, Piret Põldver, Taavi Eelmaa ja Teele Lember. Võitja väljakuulutamine toimub sedakorda virtuaalselt. Otseülekannet saab reaalajas jälgida esmaspäeva, 23. novembri õhtul raamatupood utoopia Facebooki lehel, kuid video jääb ka järel vaadatavaks edaspidi. Kirjandus uudiseid laiast maailmast, vahendas Kaisa Ling. Lugupeetavad tera küsime meie koolis, kas üks õige kirjanik peab kirjutama väga suurel määral või kas kirjanikuks olemine on pigem meeleseisund ja selleks, et asja selgust tuua, olen siia palunud. Kaks päris kirjaniku stuudios on kirjandusteadlane, toimetaja, ajakirja Estonian lektsionäri mägentiin peatoimetaja ja luuletaja Berit kasson, tere tulemast tere. Ja teiseks äsja oma viienda lühiproosakogumikku perifeeria kangelased mis ilmus Loomingu raamatukogus ja miljon toimetanud Kajar Pruul, üllitanud kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi. Tere tulemast. Tere aitäh kutsumast. Läheme kohe asja juurde. Kui palju te siis õigupoolest kirjutate? Küsin kohe niimoodi. Kindlasti oluliselt rohkem, kui ma avaldan aga ma ei mõõda seda, palju ma kirjutan. Et, et just see mahupõhine mõtlemine on juba iseenesest huvitav loovaladel, et see ei vii kusagile, hakka venega pikkust hindama, et teksti pikkust, et asjadel peab ju olema mingisugune terviklikkus ja sisemine loogika, et siis ta on suur või väiketeos. Et lihtsalt käerammu, usun, et on kõik võimelised näitama ikka jälle. Just hakkasingi mõtlema selle peale, et tegelikult inimesed läbi terve elu mõtlevad kirjutiste mahu peale väga põhjalikult, et kooli ajal mõeldakse lehekülgede peale ülikoolis sõnade peale akadeemiast samuti sõnade peale ajakirjanikud. Perioodikas mõtleme me tähemärkidest, aga neid variante on küll ja veel ja niiviisi on sõna väga lihtne ka monetiseerida, et või poognatest mõtleme. Et nendel kõikidel on oma hind üsna selgelt määratletud. Kuidas sellesse suhtute? Ühikuhindadest, mina väga midagi ei tea, kahjuks, aga kui sa loetlesid, et mida kokku lugeda, siis minuga on jah, tõesti läinud viimased paar aastat niimoodi, et ma avastasin enda jaoks sellise kirjandusliku mahu nagu 1000 sõna. Ja mulle hakkas see kuidagi väga sobima. Et ma luban endale maksimaalselt 1000 sõna, et üks lugu ära rääkida ja mitte rohkem. Ma arvan, et see on selline ajutine harjutus iseendaga praegu ja noh, sellesama viimane novellikogu, mida sa mainisid, see koosnebki siis 24-st loost, mis on kõik selle valemi järgi ehitatud. Aga pärast seda ma olen kirjutanud paar artiklit ja olen pärast üle lugenud, et ikka seesama 1000 sõna, nii et mulle tundub, et äkki äkki siin on midagi nagu pikemat minu sees, et äkki see oleks isegi täitsa huvitav, kui see jääkski niimoodi. Võib-olla eluga kuidagi surub peale. Ma ei taha väga lobiseda, ma ei taha väga tühje sõnu kulutada, sest et kogu atmosfäär on sõnu täis ja et peaks võib-olla ikkagi nagu kitsi mõlema nägijaga. Kuidas teie, Armin, kirjutate, kas ongi nüüd ainult selle 1000 sõna kaupa või kas see on alati nii olnud? Ei, kindlasti mitte, kui ma kirjutasin romaane, siis ma tegelikult jälgisin alati sõnade arvu, et ma ei ole kunagi vaadanud mingisuguseid muid, ma hõikuid ja ja kuidagi ma saan aru, et ühel hetkel tuleb ära lõpetada. Mulle tundub, et põhimõtteliselt ma võiksin jahuda lõpmatuseni, siin ongi vaja ennast kuidagi distsiplineerida. Et noh, toimetaja tuleb ka muidugi appi. Aga enesedistsipliin oleks ka nagu väga vajalik. Praegu hetkel ma ei saagi öelda, et ma kirjutan, et ma hea meelega peangi pausi. Nii et mul ei ole ühtegi sellist nagu kodanikuks olemise valemit praegu, mille järgi elada. Oleme mõelnud nüüd ütleme niimoodi, mahu ühikutest, aga kuidas on lood ajaga, kui palju aega te kirjutades sellesse panete päevast nädalast kuust või kui näiteks aastast? Jah, jällegi ei ole nagu teadlikult seda jälginud, et võib-olla peaks mõne äpi võtmaati, et kõigeks on ju nüüd olemas. Aga noh, senise kogemuse põhjal mulle tundub, et kirjutamine võtab alati rohkem aega, kui sa arvad. Et võid istuda täiesti rahulikult ja märkamatult neli tundi ühe luuletuse taga ja tõsta neid ridu ümber ja sõnu ümber. Et jah, mul ei olegi vist hetkel rohkem lisada. Senine kogemus on selline. Ja minu kogemus on üsna sarnane, et mulle meeldib hästi pikalt sellist tooriku moodi teksti kallal nikerdada ja ma võin teha seda nädalaid, isegi võtad sellesama ühe mingi 1000-st sõnast koosneva mininovelli või väikse jutukese ja mida vanemaks ma saan, seda kauem ma seda toimetan. Ja isegi kui ta on nagu mitu korda üle toimetatud mu oma toimetaja poolt ja siis veel väljaandja keeletoimetaja poolt siis me ikkagi veel isegi kolmekesti leiame sealt veel vigu ja parandamisväärset. Ja ma pean tunnistama, et ma naudin seda protsessi, et see on selline kui lihvid, realifide lihvid ja see ei ole isegi niimoodi, et sa kuidagi seda lugu muudad vait, et sa põhimõtteliselt otsid sealt vigu ja tohutult häirib lugejana, kui ma leian isegi 100 lehekülje kohta ühe või kaks viga, see kuidagi nii tohutult häirib, nii et see sunnib mind oma ütleme, kirjutisi ka viimistlema. Muidugi, üks nõuanne, mis perspektiiv, mille ma olen saanud, käivad toimetajaga töötades, on jällegi see, et mõnikord tuleb hoida ka endal selles mõttes silma peale, et sa ei hakkaks nagu elu välja toimetama oma tekstidest. Et ühel hetkel jääd ühel hetkel lugeja saab aru, et sa oled võib-olla natukene liiga palju tunde veetnud seda lihvides, et siis see tunne jääb ka sinna sisse. Et see teksti kirjutamisel, et see noh, et kui sa helistad enam-vähem teadlikult neid erinevaid faase, et üks on see, mis, mis tuleb kõigepealt välja ja siis tuleb see toimetamise periood või sa hakkad nagu seda tervikut kokku panema ja sealt nagu välja välja kutsuma, hoolima vaene. Täitsa huvitav oleks tegelikult lugeda professionaalset kriitikat, kas kriitikud leiavad selle üles, kui tekst on üle toimetatud? Mul endal ei tule ükski selline arvustus nagu silme ette, aga aga põhimõtteliselt ju terav pilk peaks selle üles leidma, et, et nüüd on nagu liiga pikalt rehitsetud seda teksti. See jah, on selline vaistupõhine lähenemine, ma arvan, et et võimalik, et selliseid arvustusi on olnud, kus on sellele ka osutatud, aga eesti kirjanduskriitika võib ju olla tõesti, noh, mis, mis iganes kohe. Et see oleks huvitav, jah. Mina ise olen seda tüüpi noor kirjutaja, kes leiab, et kirjutamine on päris raske töö. Kirjutamine on igavene vaev ja kogu aeg püüan leida erinevaid viise, kuidas seda lihtsamaks muuta. Ta on nii, et küsingi nüüd teie kogenumate käest. Kuidas kirjutamist enda jaoks meeldivamaks teha ja eelkõige ma pöördun teie poole, Berite, sest Te olete ka kirjandusterapeute raamatuterapeute, mida sa esiteks tähendab ja kuidas muuta kirjeldust enda jaoks vähe kergemaks? Osa siis muidugi kirjandusterapeudi tööst on ka mingis mõttes kirjutamise juhendamine, aga selles kontekstis on need siis need harjutused suunatud sellele, et inimene ise õpiks avastama kirjutamise kaudu, ütleme oma sisemisi ressursse, et ta saaks oma välises elus mingeid asju teadmiseks võtta ja korrastada selle kaudu ja ka siis oma mina narratiivi, aga see ei tähenda, et sealt ei võiks siis mingisugune loominguline protsess alguse saada ka muul kujul. Aga kuidas kirjutamist lihtsaks teha? No mulle endale on olnud kirjutamine väga keeruline, et see on võib-olla viimase aasta-paari jooksul on hakanud tekkima selline, selline mõnus mõnus rutiin, mis ka ei ole kuigi järjepidev, aga lihtsalt kui ma kirjutan, siis ma näiteks ei hakka samal ajal toimetama, et võib-olla üks asi ka, et et saad aru, et see, kes loob ja see, kes toimetab, need on täiesti erinevad mõtteprotsessid ja kui sa lased sellel toimetajal liiga vara sekkuda, siis ta lõhub ära selle loo selle tasandi nagu sisemise loogika, et et ma alati soovitaks nagu lasta mingi puhang ära kirjutada, siis hakata toimetama. Aga kirjutada ühe lause siin? Ei, ei, ei, see ei ole loogiline, nadi, kui mõistmine, ütlen nii ja kolmandas, niisiis järelikult ei, see ei lähe kokku ja sillad tagasi. Et siis noh, võib ka jälle väga palju aega minna. Aga jah, lasta endal kirjutada alustuseks, et selleks, et oleks midagi toimetada, peab enne midagi kirjutama, mida oleks toimetada, usaldada ennast lihtsalt lihtsalt usaldada. Te olete küll küli. No mina olen endale defineerinud, et kirjutamine on minu hobi, et ma ei pea ennast kirjanikuks selles mõttes, et, et see on ainukene asi, millega ma tegelen ja mis on minu kuvandi selline suur ja põhjapanev osa ja selline hoiak teeb kohe minu elu palju lihtsamaks, et ma kirjutan siis kui ma tahan, siis kui mul tuleb mingisugune mõte. Ja siis, kui ma leian selleks aega ja noh, muidugi kui kirjutada pikemat teksti näiteks romaani, siis jah, see võib kesta noh, minu puhul paar aastat võib-olla rohkemgi. Ja siis muidugi tekib selliseid momente, kus sa tunned, et nüüd nagu peaks kirjutama, et ma pole kolm nädalat juba näiteks ühtegi rida kirjutanud, et nüüd peaks kirjutama. Ja ausalt öeldes need ei ole nagu meeldivat tunded ja ma olen kuidagi pinud ennast nii palju usaldama, et ma lihtsalt ei sunni ennast kirjutama. Kui see paus tuleb ka kahekuune ja tuleb kahekuune, et õnneks nagu noh, ma ei ela tähtaegade maailmas, et keegi hinga kuklasse, Trumaandad Maide selleks selleks ajaks valmis olema. See mulle üldse ei sobiks ja täna ma suudan hästi rahulikult vaadata, ma võiks mingit teksti kirjutada 10 aastat, kui kulub selle peale 10 aastat. Mingit painet sellega ei tohiks olla ja üldse, kui me teeme ka kirjutamise liiga kergeks, et noh, meil on väga head kirjutamise kursused näiteks, eks ole, või näiteks sümfoonilise muusika kirjutamise kursus no ühel hetkel, mis upume ära kirjatükkides ja sümfoonilise muusikasse, näiteks maalimisse, millesse iganes me teeme kõik hästi kergeks ja lihtsaks õpitavaks. Et äkki seda ei olegi vaja, et las las tuleb ise. Või et kas siin peab olema mingi vaev sees natuke kannatust? Kannatus tuleb ikka elus kasuks, ma arvan, aga mäletan, et üks eesti kirjanik kunagi ütles, et ta vihkab kirjutamist ja see oli minu jaoks nagu ootamatu, et ta ütles, et talle meeldib idee välja mõelda ja siis ta juba kujutab ette, mismoodi see raamat välja näeb ja nii edasi. Aga vot see vahepealne aeg, kui kõik on nagu kirja panna kuidagi seda ta vihkab. Ja mul ei olnud muud öelda, lihtsalt nagu kaasa tunda talle, nagu miks sa siis tegeled sellise asjaga, mida sa vihkad. Aga tundub, et talle meeldis olla kirjanik. Üks asi, mis tõesti on, on selline kergendav asjaolu, millega ma ka väga suurel määral samastan, ongi see, et minu jaoks ka kirjutamine ei ole põhitöö ja see teeb selle nagu väga mõnusaks selles mõttes, et see on selline aus ja hea hobi hobi. Et kui mul tuleb see tunne, siis ma jälle võtan mingi asja ette, aga aga jah, ma ei kujutaks ka teistmoodi ette, et keegi nagu nõuaks minul või eeldakse, et noh, juba, kus on, et anna sellega jah, sai ülikoolis nende asjadega tegeletud teises kontekstis, aga eks ta mingis mõttes ta ei tohiks olla liiga lihtne. Et mingisugune eneseületus, ma arvan, et võiks igas sellises protsessis sees olla selline mõnus väike pinge ja võib-olla isegi mingisugune ebamugavust. Et noh, ka see, mis inimest kirjutama ajendab, et see ju määrab suuresti ära, et ka selle protsessi tegelikult. Et kas sa lähed midagi, ma ei tea, kas sa kirjeldad midagi lihtsalt jällegi kas või, või sa lähed ikkagi juba selle loo alguses nagu enda jaoks midagi otsima. Et sa oled ise ka nagu natuke lugeda. Ja, ja see jällegi Kanet protsessi eri tasandid, et et kui sa ühed mõtted kirjutad välja, siis sealt tagant hakkavad tulema need teised mõtted, mis tihtipeale on terviklikumat, on sulle endale ka põnevamad ja seda tegelikult annab juba õppida, aga ma ei tea koolitööde kaudu tõesti. Et see on see, miks ei tasu essee kirjutamist viimasele päevale, sest et siis hakkad kirjutama ja siis tuleb see tunne, et issand, et oleks mul natuke aega, sellest saaks midagi suurepärast. Berit, teie teine luulekogu hommikune vahetus välja andnud, kassionaaemm toimetanud Helena läks ja sirbis kirjeldas Pille-Riin larm teid kui gurmeeluulet, et mulle tundub tõesti, et selline ajavõtmine, mõnulemine teatav luksus, kõik ei saa endale seda lubada. Noh, tulles tagasi selle juurde, millest on juba räägitud, et ega ei peagi teksti enda seest välja pressima, kui kui neid ei tule. Ja tegelikult no kuidas ma seda raamatut kirjutasin, et see oli minu enda jaoks ka selline väike eksperiment, kuna ma enne olen olnud väga pikalt öine kirjutaja. Ja mul oli ka võib-olla siin natuke romantiline arusaam sellest, et kui ma ikka lähen sellesse kirjutamisprotsessi, siis mul peab olema ikka nädalaid, millele ma saan olla öösiti üleval või noh, kaotada ennast kuidagi ära. Ma tegin seda kogu enne tööd, ärkasin hommikul paar tundi varem ja tegin seda hommikuti tavaliselt niimoodi kuue ja kaheksa vahel. Selline luksus. Millised on teie kirjutamisrituaalid, kuidas te valmistate ennast ette, kas hommikul kirjutamise jaoks on alati kõrval kohvitass hommikusöök, kuidas käib Armin? No mina, kohvi on väga harva, aga mida vanemaks saan, seda rohkem ma tahan hommikuti kirjutada, kui ma olen värske. Ja peamiselt ma eristan kirjutamises kolme etappi, et esimene on see, selline kõige erutavam etapp, et sa tunned, et sul hakkab nii-öelda tulema siis oleks vaja kiiresti leida aeg, et lasta see esimene ots nii-öelda nagu välja, sa ei pea kohe lõpuni seda tegema, aga ta on nagu väljas. Et siis ta hakkab seal kuidagi vingerdama. Ja siis sellele ma tahan kiiresti reageerida, et põhimõtteliselt ma võin autos tööle sõites saada nii-öelda jutumärkides ilmutuse. Ja kui mul on ees mitu koosolekuks ja sellega tegeleda, siis hakkab häirima, et ma võitsin seda esimest vähemalt kolmetunnist auku, et ma olen proovinud kahe tunniga, ma ei saa hakkama, et kolme tunniga ma siis lülitan ennast täiesti välja ja üle nelja tunni jälle ei suuda kirjutada. Ja siis teine etapp on see, kus enam seda ilmutust seda erutavat seisundit vaja ei ole. Sa juba tead, vaata oma lugu, enam-vähem. Sa kirjutad seda. Ja seda võib teha praktiliselt ükskõik millal, selleks ei ole mingit erilist seisundit vaja. Hommikul jälle parem aega, aju, värskem. Ja siis kolmas etapp, mis võib venida siin, nagu juba räägitud nädalate ja kuude peale, on see viimistlemine ja nikerdamine ja nad on kolm täiesti erinevad ja vajavad nikerdamist, kusjuures saab ta teha veerand tunni kaupa, et see on kõige huvitavam seal, ma ei pea sukelduma tundideks. Kas te olete kunagi kogenud ka kirjutamist tõrget inglise keeles Vraitses Blacki või sellist, mis üldse on? Mina tean, mina olen seda väga tihti kogenud kahjuks. Ma ei tunne terminoloogiat kahjuks enam-vähem kujutan ette või ma ei tea, äkki sa ikkagi avad natukene, et mis asi see on, et muidu ma hakkan täitsa pada ajama? Vaikses plokk, kirjutamistõrge, minul vahel isegi kirjutamispeetus, on kompulsiivne tunne, et tahaks kirjutada, aga ei tule. Väga hirmuäratav, kole vaev. Ja ei ole võõras asi tagasi oma nende etappide juurde, siis see on tüüpiline, teise etapi selline võimalik reaktsioon oled, sa tead enam-vähem, kuhu see lugu peaks minema. Aga ta ei ole ikkagi kunagi 100 protsenti peas valmis, võib-olla ta on ainult 70 protsenti valmis on, ma räägin nagu insener, aga mul on mõlemad vanemad insenerid, vabandust. Ja nüüd see 30 protsenti, eks ole, ta ikkagi peab tulema kirjutamise käigus ja kogu aeg peab nagu ka noh, ma ei tea, kust ta kuskilt ta peab tulema ja siis ta ei tule, eks ole, sellel hetkel, kui sa oled leidnud oma need kolm-neli tundi. Aga kunagi ma võtsin seda südamesse, et mis siis nüüd lahti on, aga nüüd jälle mitte, et lihtsalt ei ole õige hetk ja, ja küll see hetk tuleb. Pole vahet, see on mulle väga tuttav seisund, mul pole mul loomingulise kirjutamise mõttes esimesed 30 eluaastat aeg. Jah. Ja kui Armin, rääkisin nendest etappidest, et tõesti see mingisugune teine laine, mis tihtipeale tõesti võib-olla nagu tekstiga töötamisel kõige-kõige keerulisem, sest kui sul on mingisugune struktuur või selgroog juba olemas ja sa lähed selle juurde tagasi, et näiteks sisse kirjutamisblokk või tõrge on Mul ka avaldanud niimoodi, et sa loed selle üle, mis sa oled kirjutanud ja öelnud, et see on nagu täiesti loll. Ja siis ma ei suuda selle tekstiga mõnda aega tegeleda, siis ma pean temast jälle natukeseks eemale minema, kuni siis mõne kuu saan sellele tasandile tagasi, millelt ma selle kirjutasin, et siis saad aru nagu, mis on selle asja sisemine loogika, et et me hakkaksime selle tekstiga jälle üksteisele meeldima. Aga seal on ka noh, oleneb sellest teksti tüübist, et ongi, et kui kirjutada niimoodi mingisugust nii-öelda ilukirjanduslikku teost, ilma et sul oleks mingisugust välist surutist selleks, et siis siis võibki nagu oma rütmi ise ise õppida. Samas kui on konkreetne tähtajaga töö, mis on mingisuguse teise eesmärgi teises valdkonnas, noh siis tuleb lihtsalt ära teha. Aga mulle tundub, et praegu on Eestis kirjutajate töö au sees populaarne noored inimesed keda mina tunnen, kuivõrd olen ka samuti ülikoolis õppinud, kirjandusteadust tahavad kirjutada, tahaksid rohkem kirjutada, see on kuul. Kuidas teile tundub? Tõenäoliselt Tammsaare oli Eesti esimene kirjandus hipster et kuna sa sellest proovist täiel määral ära elatada. Aga ma arvan, et inimene peab alati kirjutama, kui tal on tunne, ta tahab seda teha. Et noh, küsimus tekib avaldamise kontekstis. Ja kui viidates sellele, mis sa ütlesid, et kas kirjutamine on kuul, et praegu tegelikult seda tendentsi on ju selles mõttes päris palju näha, et et ikkagi väga erineva valdkonna inimesed või kuidagi see tunne on juba inimestel sellised noh, et ükskõik, mida ma teen, et nagu selle brändingu üks osa on see, et ühel hetkel ilmub raamat. Aga seesamamoodi ei pruugi selle raamatu kvaliteedi kohta mitte midagi öelda ei head ega halba. Sellepärast et on inimesi, kes nagu me teame, nad võivad ennast pühendada täiel määral kirjutamisele. Aga ikkagi jääda terveks eluks nagu selli staatusesse, pigem et igatahes niikuinii meistrit ei, sa võid nagu igal elualal on ju neid, kes on meistrid ja neid, kes on tublid töömehed ja üks ei välista teist. Loomulikult. Aga noh, selles mõttes jah, et tulles selle alguse juurde tagasi, et pigem on ikkagi vist hea, et inimesed kirjutavad, et muidugi, mida sa teed nagu kirjanduse tajumisega, et noh, see võib nüüd koledasti kõlada, aga noh, tõesti selles suhtes, et ikkagi kui tekib nagu väga suur hulk raamatuid või mis on nagu tõesti nagu natukene sihuke pahvak sooja auru tuleb, kui sa teed selle lahti. Et aga noh, samas las nad siis olla selles mõttes, et maailma mastaabis inimesed, kes hoolivad kirjutamisest ja kirjandusest, neid inimesi on ikkagi ka maailmas kokku väga vähe. Nii et tegelikult me võiksime olla rõõmsad igaühe üle, kes seda oluliseks peab. Mul hakkas kohe nagu meelde tulema hulk inimesi, nii lähemaid tuttavaid kui natukene kaugemaid, kes ütleme, viimase sellise 10 aasta jooksul on minu poole pöördunud, saatnud oma luuletusi täiesti selliseid pikki käsikirju teatud mõttes see, mida Beritust ütles, et et istutad puu, ehitad maja, kirjutad raamatu, et mõned inimesed vist tõesti tunnevadki niimoodi, et, et see oleks nagu kuul just nimelt et minust on näiteks see veel puudub, ma pean ühe raamatuga kirjutama või noh, on meil siin ju ettevõtjad, kes on kirjutanud ooperi lausa ja et nagu olla ka nii-öelda loominguline ja näidata oma loomingut avalikult, olla selles mõttes julge Ja selleni tegelikult jah, ongi see mu õde ka, et, et kui sa oled mingisuguses valdkonnas ennast juba teostanud, ütleme selle näite põhjal, mis tõid, et julgeda olla kusagil mujal amatöör või, või algaja et see hoiab inimese värskena muidugi läbi kukkuda täiel jah, või siis mitte. Proovida. Olemegi juba jõudnud avaldamise juurde, tegelikult kust me alustasime, et üks küsimus on kirjutamises, aga teine küsimus on selles nii-öelda avaldamisest, teil mõlemal on ka kirjastaja kogemus. Kuidas on lood, kas selline krahvomaan, kirjanik on eelistatum või pigem selline, kellelt peab välja kangutama, mis on majanduslikult tulu? Sain. No kui ma räägin nüüd eesti novelli baasil, millega piirdub minu kirjastamiskogemus okei, ühe raamatu andsin ka lihtsalt huvi pärast ise välja, et tunda seda omal nahal kõik aga kui lihtsalt sellest grafomaandusest rääkida, siis mina alati nagu eelistan neid vähe kirjutajaid krahva maanidele minu jaoks mass tapab kuidagi kvaliteedi. Jah, minu profiil ei ole ka selles mõttes päris see, et tema ei ole töötanud sellise toimetajana, kes saaks siis autoritelt päevast päeva käsikirju ja peaks siis neid hindama, et kas neid anda välja või mitte. Et noh, Elmi profiil on ka natukene natukene teistsugune, ise initseerime neid inimesi, kes seal lõpuks ilmuvad, et võtame nendega ühendust ja teeme selle eelvaliku. Aga jah, see pigem ja et, et ütleme, et kui inimene, kui ta ikkagi kirjutab mõõdukalt, siis see tekitab ka selles mõttes usaldust, võib-olla rohkem, et et sa saad aru, et tal endal on ka mingisugune ülevaade sellest, mida ta teeb või et see ei ole nagu puhtalt selline puhanguline, et või noh, et kui tõesti tunne, et inimene, mitte ühtegi lehekülge, mis ta kirjutab nagu ära ei kustuta või välja, et et siis see tähendab toimetajale tohutult palju tööd, et lihtsam on tõesti võtta võtta keegi, kes on juba küpsem, ütleme siis niimoodi autorina. Aga see noh, alati ei pruugi need seotud olla. Aga muidugi jah, see grafomaania kõrval see sõsarmõiste on ju, on ju tüpomaania, mis käib ka avaldamisega koos, et et see soov lihtsalt näha oma nime raamatukaanel. Ja võib-olla seda isegi mõnel juhul soovitakse rohkem kui, kui kirjutada hästi palju, et kes teab selles suhtes, et kõik on väga inimlik, aga jällegi ka eesti kirjandusest, et esimesena tuleb praegu pähe Karl Ristikivi, kes kirjutas tohututes kogustes. Ta oli ikkagi tohutult produktiivne ja seda illustreerib ka tema 1000 leheküljeline päevik. Et ta kirjutas ka veel nii-öelda enda tarbeks muule lisaks, aga ometi see, mida ta kirjutas, onju päris kirjandus ja päris hea kirjandus, et, et alati ei pruugi olla need asjad seotud. Eks. Kui keegi saadab sulle, noh, ma ei tea, 1000 leheküljelise faili, et see on minu uus romaan, aegs esi esimese 50 pealt saab aru, et mis see on või ei ole. Armin 2018. aasta alguses andsite väga dünaamilise intervjuu Maia Tammjärvele Vikerkaares kus tuligi juttu sellest väga korrapärasest avaldamisrütmist iga kahe aasta tagant raamatu, nüüd viimase lühiproosa kogumikuga perifeeria kangelased, mis äsja ilmus Loomingu raamatukogus toimetaja Kajar Pruul, on see rütme nüüd segi löödud. Kuigi intervjuus lubasite, Te jätate viis aastat vahele TV3 kas oli raske nii-öelda tagasi hoida? See on kahetsusväärne jah, et see niimoodi läks. Ja tegelikult ma pean tunnistama, et niimoodi juhtus. Ma tahtsin tõesti pidada viis aastat kirjutamisega pausi aga kui ma sellise nii-öelda eesmärgilaadse asja enda jaoks sõnastasin, siis ma ei osanud läbi mõelda, et sa ei saa oma ajupausile panna. Ja mis minuga juhtus, oli lihtsalt see, et aju nagu elas oma elu edasi, genereerib igasuguseid rumalusi, veidrusi ja fantaasiaid. Ja mul ei olnud neid kusagile nagu panna. Ja siis ma sain alles aru, et kirjutamine on minu jaoks ka teatud mõttes selline nagu prügikasti väljaviimine või midagi sellist. Ja et ei ole lihtne tegelikult viis aastat muutut toppida sinna prügikasti juurde ja seda kordagi nagu mitte tühjendada. Ja sealt tekkisid mul need lühikesed lood, aga ma praegu hoian väga pöialt, et ma nüüd tükk aega ikkagi ei kirjutaks. Et vaataks, kuhu see välja viib, et võib-olla ka aju väsib lõpuks ometi ära. Kas anname välja veksleid ka? Ei enam mitte, sest see oli hea õppetund. Tegelikult ma olen viimastel aastatel taibanud ka enda kohta seda, et kui mul on kogu aeg mingisugune, mitte kogu aeg, aga, aga ikkagi ma tean, et mingi plaan mingist järgmisest kirjatööst või kuskil vaikselt mingi käsikiri tiksub. Ma kuidagi olen nagu normaalsem inimene selle võrra. Mulle vähemalt endale tundub nii et mitte, et see otseselt oleks noh, kui tõesti, kui ma kirjutan, ma ei oma teada, ei kirjuta oma eluloolist materjali või, või noh, selles mõttes võiks ikkagi selle ühe teada ringi ja märkad seda, mida sa märkad, sind kõnetavad need asjad, mis kõnetavad, aga aga jah, kuidagi see hoiab mingi mingi ala puhtana tõesti, kusagile mujale tekib nagu sellist head ruumi juurde. Ja võib-olla see ongi see ausus, mida tuleks enda suhtes hoida ja samas ka seda, et kui see, mis lõpuks saab valmis, et kas ta on kirjandusteos või ta on lihtsalt selle selle ajavahemikku mingisuguseid elu märkmed, aga aga endal on olnud neid vaja. Kui palju soovite tänapäeval näha oma nime raamatukaanel? Pärast juba mõnda aega tegev kirjanik olnuna? Mina peaks ütlema, et minul vist on juba isu täis teatud mõttes, et. Ma pean tunnistama, et väga tore on olnud näha. Esimese raamatu puhul oli elevus väga suur, seda ei saa kuidagi salata. Ja tegelikult ka viimase puhul oli ka väga hea meel näha seda, et et on võimalik välja anda nii õhuke raamat, mis mulle endale tundub, on väga-väga sisukas. Loomingu Raamatukogu sari on minu jaoks ka selline nagu prestiiži küsimus ka natukene, nii et ma mõtlen, et teatud mõttes ma olen oma ülesanne siin elus täitnud. Kirjanikuna. Ainult koogolisatest sellised näited. Ma ei tea, ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, ma, mul tuli praegu meelde see, et enne esimese raamatu väljaandmist, et ma väga tahtsin anda selle välja pseudonüümi all esialgu või isegi vist päris esimesed värske rõhu luuletused, et nendega oli see teemaga üleval, siis ma mäletan, Triin Ploom ütles mulle, et aga see nimi kõlabki juba nagu pseudonüüm. Ja siis ma mõtlesin, et okei. Et las ta läheb. Vot ja võib-olla isegi on hea, et, et see ei ole olnud see peamine motivaator, et ju siis on midagi veel, mida, mida avastada kirjutamise kaudu. Aitäh teile, minuga vestlesid täna kirjanikud, avaldajad, luuletaja Peep, kas on aitäh, aitäh kutsumast ja lühiproosa autor Armin Kõomägi. Ega mul ei olla siin aitäh. Viimaks on eesti keeles ilmunud üks 20. sajandi suurteoste hulka loetav romaan. See on Joseph Elleri nõks 22 väljaandjaks kirjastus tänapäev, tõlkinud Tiina randus ja toimetanud Raulbeda ja tõlkija Tiina randus on nüüd minuga siin stuudios tere tulemast. Tegu on väga pika, 582 leheküljelise ja üpris keerulise teosega, mis räägib peaasjalikult sõjast või, või kas see on üldse nii, sest noh, ütleme nii, et sõjategevust on lugedes üpriski vähe. No eks ta räägib ikka peamiselt inimesest ja sõda on ainukeseks taustaks, mis näitab, kuidas inimene hakkab käituma, kui ta tõsta temale harjumatusse kohta harjumatus olukorda ehk siis kriisi. Ja mida ta tegema hakkab ja mida ta seal tegema ei hakka ka. Ja need karakterid on võib-olla kirjas on raamatus on omajagu, aga siiski piiratud hulgal, need on sellised suht arhetüüp, karakterid ilmselt kirjeldavad hästi seda, mida me oma ümber näeme ja võib-olla varsti kriisi süvenedes helge paremini hakkame nägema. Milliseid arhetüüp siit siis välja võib noppida ja võib-olla mõni näide mõnest huvitavast karakterist? Vaatame peategelase Jussarianni, kes minu meelest on selline kõige harilikum inimene, kui ta seal raamatus mõjub hulluna nagu nad kõik. Aga ta on harilik inimene, kes on sattunud ebaharilik olukorda ja püüab seal jäädi inimeseks. Mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule. Siis on meil seal oportunism terve potitäis, meil on seal Niilo kõige karakterson, nendest varustusülem see, no seda peab ise lugema see, millega mees hakkama saab, see on ikka nii üle võlli üle kõikvõimalike intide keeratud, et tal on ka selle tõttu võiks kuumilisemaid tegelasi kogu selles raamatus. Siis on meil seal kroonilised vingujad, doktor Tanel-Eiko näiteks. Seal lõputud optimist ja siis on seal lõputud testimiste, seal on, seal on kõik, kuidas on, nagu daamidega. Daamid on ainult taust, daamid on, ma ütleks, kulissid, mõnikord nad mugavad toolil, mõnikord on olnud need, mida peale võetaks, mida selle võetakse, igatahes nad ei ole tegelased, nad on tarvikud pidevalt lakkamatult, selgub, et kõik need tegelased on hullud. Miks olukord on hull? Selles olukorras isegi normaalne, kui sa oled sellises olukorras normaalne sisaldus täiesti ebanormaalne. Mida tähendab see Pealkiri hädstwanitši on läinud käibele just nimelt sellest romaanist Joseph Halleri välja mõeldud termin mida see nõks 22 tähendab. Tähendab lahendamatu olukorda, väljapääsmatute olukorda, see võib avalduda erinevates vormides. Aga see on see olukord, kus sa võid püüdlemisse püüad. Aga tehase midagi ei saa. Tegelikult võib väljapääsmatus olukordi leida pea igalt poolt nii lood tasandil kui, kui lausetasandil, kui isegi sõnatasandil. Mulle tundub, et hästi paljud need lõigud on, on nagu sarnase tehnikaga loodud. Et ma võtan lihtsalt ühe täiesti juhusliku lõigu ja loen selle ette. Lahinglennul oled sa iga kord mõne tolli kaugusel surmast, kui palju vanem sa meie vanuses olla saaksid? Pool minutit enne seda astusid sa keskkooli ning lahti haagitud rinnahoidja oli sinu meelest kiireim tee paradiisi. Vaid viiendik sekundit enne seda olid sa alles väike laps ja sul oli kümnenädalane suvevaheaeg, mis kestis 100000 aastat aga lõppes ikka liiga kiiresti naks. Need kihutavad mööda, kuidas kuradi moodi sa kavatsed aega kuidagi teisiti aeglustada? Tanba lõpetades peaaegu vihana? Nojah, võib-olla see ongi nii, nõustus Clevingher alistanud toonil vastu tahtmist. Võib-olla peab pikk elu olema täidetud paljude ebameeldivate tingimustega, et ta pik näiks. Aga sellisel juhul, kes seda tahaks? Mina. Ah, et mulle tundub, et juba üksi selle üpris suvalisest kohast võetud lõiguga on kõik sellel raamatu sees selgitatud, kas anni? Kõik kindlasti mitte aga suur osa ja sest noh, eks see raamat hoolimata sellest, et sõda on seal sihtivaidyankulistideks, siiski lähtub autori enda kogemusest ja ilmselt on ta seal üsna palju kogenud seda, et tal ei ole mitte midagi teha. Elu tundub ühekorraga ja kohutavalt pikk uskumatut üürike, kui. Keeruline on seltsist raamatut tõlkida kui pikk see protsess. Näiteks kohutavalt pikk ja seal oli. Mitu aastat läks ja väga raske oli ja väga huvitav oli, see oli nagu üks lõputu lõputu mõistatus, mis lõppeks siiski lõps. Kuidas seda raamatut esmalt lugeda ja kuidas seda tõlkida? No eks lugenud oled ikka otsast hakata ja soovitatav on lõpule jõudes uuesti otsast pihta hakata, sellepärast et siis härrad hakkavad nagu asjad selgemad paistma. Mul on tunne, et ühe ühes tugevnes, korrast nagu ei piisa, seebi jääb üsna pealiskaudseks, siis jääbki, sellest said sõja romaal. Aga tõlkida. Minu jaoks tekkimine on väga selline, tähendab psühhosomaatiline protseduur, mul on tunne, et tekst läheb minust füüsiliselt läbi ja seda raamatut oli kohati füüsiliselt vastik, tõlkida. Oli kohati oma grotesksuses väga-väga raske taluda. Ja mõnikord hakkas lausa halb. Aga eks ta ole selline suht-koht, tehniline käsitöö, et seda rütmi tabada, see teks, mis vaikselt krutib ja krutib ja krutib ja siis aeg-ajalt täiesti lappama läheb. Et seda, et seda mitte ära nudida, et see kõik jääks ikka samasugusena nagu teine on kirja pandud, et ta peabki aeg-ajalt päris ägedaks minema. Ja toimetaja aeg-ajalt tegi küll ettepanekuid, et paneks ja pooleteise leheküljelise lausele mõned punktid vahele, aga siis tuli natukene tuli vastu hakata. Ta ikka lapaks. Ja eks selle rütmi lagunemiseks selleks läks ka ikka päris mitu lugemise korda. Ja ma loodan, et sai, sai üsna selline nagu Hellar kirjutas. Siin on ka väga vähe joonealuseid, üks või kaks, neid on ja palju on võib-olla mõistmatuid, sõnu, sõja terminoloogiat, kõike on väga palju. Oliver joonealused. Ma vältisin sihipäraselt sellesama rütmi, mitte lõhkumiseks. Sest muidu läheb käest ja teine asi on see, et inimene, kellele peaks hakkama neid asju seletama, võib-olla ei peakski seda lugema. Et selle raamatu täielikuks tabamiseks ongi teatav kultuurikiht all vajalik. Ega see lasteraamat ela, sedasama mainitud rütm on selline kohati korduv refräänis, mis seal tulevad kõik ühesõnaga aeg-ajalt tunne, et jälle seesama sara ma olen siin juba olnud. Aga siis tuleb välja, et väljutakse hoopis järgmisest uksest ja sealt avaneb hoopis teine pilt. Ja see tegelane, keda sa nägid sinna enne sisenemist, tuleb hoopis kuskilt kolmandast kohast ja see lõik on ettemääratus ja kõik peab nii olema. See kõik on omavahel seotud, on selline väga huvitav, kolmemõõtmeline Macroni. Mis oli selle tõlkimisprotsessi juures kõige toredam? Peamiselt ei meeldi see, kui ta lõpuks valmis sai. Aga tegelikult toredaks tegigi see, et oli keeruline. Et seda raske teha, et pidi konsulteerima, testib kümnete kümnete inimestega sõja terminoloogiat sai taga aetud kuude kaupa talimõistatus. Ja see, kui sul lõpuks saab valmis 5000 tükiga pusle. Oi kui hea tunne seal. Kuna tegu on umbes 80. tõlgitud raamatuga, siis kas vahepeal tekkis ka selline rutiinitunne, et jälle üks raamat lihtsalt ja. Ei, seda küll ei tekkinud sest kogu aeg oli pusimist hoolimata, nagu ma tõesti üsna pikast praktikast oli see raamat üsna erakordne minu jaoks, sest üle pikkade aastate pidin välja otsima tolmunud sõnaraamatut. Väga omapärane sõnavalik oli härral. Jäika vaeva tuli näha, et ei olnud mitte ainult sellised sõnad, et hästi ei mäleta vaid väga palju selliseid sõnu, mida ma polnud iial näinudki. Kuidas seda eesti keeles lahendada, millised strateegiad? Mõned võiks ära mainida, milliseid kasvatasite sa ütlesidki, ebaharilikku maid, sõnu mõnikord ei õnnestunud, kahtlemata. Eriti kui ta mängib seal terminitega, mida inglise keeles võib-olla kolm või neli eesti keeles on ikka ainult üks. Kui lihtne on seda raamatut üldse mõista? Ei ole lihtne, kindlasti ei ole lihtne. Kahtlemata võib teda lugeda pealiskaudselt kui sõjaromaani aga ta ei kirjutatud selleks. Ma olen üsna kindel, et kirjutati autori poolt nagu sõjajärgse teraapiana, et seda kõntsa enda seest välja saada, mis sinna nagu halbadel aegadel kogunes. Kahtlemata on sellised kunstipärases vormis välja kukkunud. Aga see on üsna keeruline. Ja selle tema mõtte tabamiseks peab ikka süvenema ja mõtlema, mis seal sõnade taga on ja mis selle tegevuste taga on ja miks, miks need inimesed niimoodi käituvad? Hellerit inspireeris seda raamatut kirjutades selline teos nagu Jaroslav Hašeki šveik ja tuleb tunnistada, et see absurdsus ja selline pidev vastuolu tekitab noh, mitte just otseselt sellist nagu naerutunnet, aga ikkagi see on päris humoorikas. Kas see on sõjaraamatu puhul kuidagi paratamatu? Kas siis paratamatu ka kergemaks, teeb Helle rea naerma, nii nagu Hašekab ta ei aja laginal naerma, ei ole selliseid kergeid naerukohti. Vähemalt mul ei olnud. Aga ju see koomika ikkagi lihtsalt leevendav. Miks praegu aastal 2020 üldse selline teos eesti keelde panna, sest et nüüd on kirjeldatud sündmustest möödunud pea 70 aastat, et ja esimesed väljaandmisest saab järgmisel aastal 60 aastat ja noh, kuna tegu on ka Ameerika kirjanikuga, siis ikkagi kõik viited on justkui Ameerika ühiskonnale, kas me saame sellest üldse aru? No esiteks, ma läheks tagasi selle juurde, et miks teil on vaja oli avaldada. Eks see oli au küsimus, et panemata oli eesti keelde ja nii ei saa. Et selline tähtis raamat on eestikeelne panemata, viimaks veel arvavad, et me hakkaks ka, kas teda nüüd tarvis on? Võin istuda just praegu, tarvis on? See on ajastuteülene, mida ta seal räägib? See jällegi see, et tegemist oli teise maailmasõjaga, on ütleme, juhuslik kokkusattumus. Lihtsalt taustaks, sest kuskil peavad need sündmused toimuma ja kuskil päeva need karakterid saame tegutseda. Aga selliseid sarnaseid situatsioone, sarnaseid karaktereid saaks üsna kergesti tõenäoliselt kuidagi ekstrapoleerida ka tänapäeva. Mulle väga meeldib see avastus, et pealkiri on üks, 22, tuleb meieni ajastul, kui kehtestatakse taas reegel kaks pluss kaks. Ütleme, et tegelikult kokkusattumus, kuna see protseduur algas ja mitu aastat tagasi. Aga ja eks tal ole teatav sümboolika, kriis on kriis. Ehk leiab praegu sealt midagi õppida? Tõenäoliselt siiski pisut teises plaanis, sellepärast et kui meie praegune kriis nõuab eneseisolatsiooni, siis vähemalt kirjeldatud loos on ju kõik pead-jalad koos. Praegu jääb sellest sellest raamatust mõeldes kõlama kriis, sõda, arusaamatus, kas sellest raamatust võib leida ka mõne positiivse nõksu? Jah, ilma jäingi mõneks ajaks mõttesse. Eks seda lõpes. Kas praegu, kus tõeväärtus on täiesti segi löödud infot on nii kohutavalt palju? Ei oleks hoopis vaja midagi selget arusaadavat. Tasandavat kes seda usuks, et ta lihtne, hädasandav pooled usukese pooled karjuksid midagi hoopis vastupidist. Aitäh Tiina randus selle põgusa sissevaate eest Joosep Halleri teosesse nõks 22, mis on nüüd loetav eesti keeles ilmunud kirjastuselt tänapäev. Aitäh. Palun. Nüüd esitab luuletaja Christian haljak kaks teksti veel ilmumata luulekogust Elektra toomina. Shawarmaad teller, Friedrich disainis revoilsi plaat, endine mass jääb ja nii on iga armuke teatud mõttes replikant ja kui armastus puhkeb, siis ütlevad inimesed, see ei saa kaua kesta. Samas ei ole sina sugugi Tiirane, kui detailidesse laskuda, see on liiga püha, sinu juuksed, rinnanibud on pigem nagu detailid vanast filmist ja armastus kahtlemata ongi püha, selle erinevusega, et teravmeelne hipster eristab reppikanti naisest ja pühadus on ikka progressiivne. Selliseid mõtteid veeretades oli majandusanalüütiku armuke bussiga Berliinis kodulinna psiku analiisades toodes sum, halven, pris, nur, hoite, sinine neoon, Carl Jung, seene juurdeveo tänaval Tallinnas, ent kala, majalakaanlaste katusekohvikus, kõlvatuid, mõtteid veeretades, leidis juut disainer ühtäkki aknamisteerimis. Esimesel pilgul polnud juut disainer mitte midagi muud kui väikeriigiametnik, kellel on ta ka välja nägi isegi inimesele, kes temast enne midagi ei teadnud. Neist olevat loodud ainult selleks, et teha konsulaarassistendi või Poola Instituudi abi raamatupidaja, tagasihoidliku, kuid hädavajalikku tööd. Esimesel pilgul polnud Akemisteerimiski midagi enamat kui üks väike must ruut, mitte suurem. Tere, milline see välja nägi ja ei ole vaja vaadata akent niisama, katusekohvikus, disainer ministeeriumi musta ruudu keele alla. Mul on ainult üks solde siiraid tärgata Suiska ent armastuses elada igavesti vahepeal armastuse läbi tassist niht, kain, Greiner vunts, sest see ministeerium ei ole naljaasi ja akent on vaja vaadata täpselt sama rahuga nagu oma baltisaksa algupära nagu igavesti naiste varri üle valge lume närtsinud tooniate hulgas, kes kevadesse jälle uinuvad. Ehk vaadata toomine elektrotasa, kes tuleb, kaob kui lapsemängus forta fort Ta fort fortaadada. Lähme otsisime hommikute, kirjusid liblikaid, ülestõusmispüha, kaneeli ja kanepi lõhnasel hommikul kuskil on meie jaoks vist veel leigeid, kuid kus soojal rannaliival mööda hingede jalgu jookseb su hääl nagu valged oravad, kes soomusrongil varjul Vaavad, kus, kuhu, kui siis sülita nende uduseid karvu täna hommikul, kui, siis silita nende uduseid karvu täna hommikul ja uduseid sina vaid silmi alles õhtu eelkasteheinakimpude vahel, fašes fašess, kaneeli lõhnased hommikul märkasime koduses Itaalias stuudio This prints Lower Bergis, kui just sinu suul tundub sadanud halvajat lund. Raamatuvirnad, leopardi, Sweevossacher, masu, tanuncio, just sinu suul sadanud halvajat lund ja meil on liiklusmüra ja suits, mitte meie mõistuse sääse pirin ja liblikad. Milline vägi peab olema lennata sedavõrd viletsas mõistuses kui meie ja sureva sangeril ja soome-ugri muinasune kleepuvatel naistel on kombeks pead pilvedest pihud met ülendi, oksi on kombeks metaan, Folyya lustliku laulu mitte haledalt müügida, pea haritlasest pliinis. Vilets suplebeiselt puhisel on nõialoss Itaalias ja rahulikud paksud vurrud vaagna riisiviin ja roheluse õndsus märkasime koduses Itaalias kassisabas, et maalides staatilises liikamatuses neid karaktereid, katkendlik, ebamääraseid ähmaseid, keda meie ihut pärimuses tundsid. Sel moel kehastab iga uus ajastu uutes naistes iga uus kujutlusvõime veeuputuses pärimuse tantsijanna mõrsja Eliaadid trupist palee Fenno-Ugria. Ühiskond, kes lõpetas töötehase survel. Teaseppaan suretab ühiskondliku närvihuvi astroloogia ja pühade raamatute vastu. Meffedron argipoeetika lihtsad lihased rõõmud. Kandevõrgus helgib pudeleid. Suve päevas helgib võrkudes jõulisi liha vaid naisi, õhus oimetu, liha lõhn õhus oimetuks saab seltskond kokku tähetorni juures. Hing ihkab helisid ja värve ja teravaid helisid ja värv. Ja veel teravamaid veel veel veel üks lustisõitja kellelgil dressid pooles sääres silmades kaks härja mõõtu musta ketast. Kandevõrgus puder, helgib seltskond kokkutops kokku klaas, kui ihu kokku, ihuga, silm silma, sugu, sugu vastu. Su saksa viirus maitseb siin kevades. Nagu ma ütlesin, on magu magusama meega, kes kuulatav seal pilve all argimagusa poeesiat keset trügib minu vaevade võlumaale juulis. Jah, olgu on aprill, teie ärge norige, Ma mäletan ja mul on ikka külm ja mul on kolm stsenaariumit, mil moel see eluaastale küll on nüüd õitsev issanda vits, heledad nõuded, sool, pipar, jahu, magusaine ketamiin, mis nii heledad kannikad on see ikka juuli, on see ikka Saksamaa nõmme, Meidympoland, mis on see Wism sireli õitseseen, aprill on julm, julm, julm, aprill seal järve rannal lõdisev, haab dressid pooles sääres külon, nöök, rass, kes lubas nendel naistel nii palju lärmata. Miks nad kodus ei ole või olen mina kodus, on need minu naised, on neid üks, on see elekter toomine, kes raugeb rahutusse soome-ugri ulma? Kas ma võtsin kunagi naise, kas sai minust korralik mees, lips kaela ümber, kael uhke, talla all raugeb rahutusse ulma, silmad, mustad, sinised elekter. Tähesadu. Ja millise haiguse ma sulle Vilniuses toon? Malde frantslast, täid, melanhoolia, millise Viinist, millise Barcelonasse. Ent unustagem hädaõied, pühitusegem seda sära, taevatelki ennenägematut, kongi, kus sinu ja minu lapsepõlves sõidavad mööda autod Taani aasta kõige valgemas, pimedasse, otsese trepist alla. Selles kauges keldris on üks väike tüdruk ja üks väike poiss. Kaks noorukit, üks tahab suitsu, teine julgustavat sõna, üks julgustavat sõna, teine suitsu, üks tahab teist teineteist suitsu, stimulante tõde, armastust. Külas kaks luuletust Sovarmat, Helle friitilisainis ja Tvoidsid plaat ning ühiskond, kes lõpetas töötehase survel Christian haljaku järgmisest kogust. Elektra Domina. Koogol te kuulasite kolmandat saadet kirjandussarjast koogol kus täna said sõna alljärgnevad autorid. Armin Kõomägi, Berit kasson, Christian haljak, Joseph Heller, Tiina randus. Saate on kokku pannud Helle Paas, toimetanud Maie Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Google, tänan tähelepanu eest ja jääme peatsete jälle kuulmisteni.