Tere, head kuulajad, on jälle heliga ja aeg. Sel nädalal räägime keelpillimängust, unistame nüüdismuusikakeskusest ning kogume muljeid elektroonilise muusika õpitoast ja spektraalmuusikute kontserdilt. 19. novembril toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia multimeediakeskuses Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambli ema õpitubade sari ema juures, mida käis kuulamas Sander Saarmets. Samal õhtul esines Eestis esmakordselt spektraalmuusika lipulaevaks nimetatud ansambel Likini tee Prantsusmaalt. Kontserdimuljeid jagab Liisa Hirsch. Eesti heliloojate liit soovib pärast sajandat juubeli aastatavad Tallinnas nüüdismuusikakeskuse selle projekti eesmärke ja edasisi plaane, tutvustab heliloojate liidu projektijuht Mari-Liis Rebane. Aga saate esimene teema on pühendatud Eesti keelpillimängijate konkursile. Viiendast 13. novembrini toimus Eesti keelpilliõpetajate ühingu ja Eesti muusika ja teatriakadeemia koostöös Eesti keelpillimängijate konkurss. EMTA kontserdi- ja teatrimaja suures saalis peetud sündmusel osales üle 30 keelpillimängija. Viiuldajad, vioolamängijad, tšellistid ja kontrabassid. Võistlejaid hindas läbi mitme vooru rahvusvaheline žürii. Finaali valitud üheksa interpreedid D said võimaluse esineda koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri dirigeerimisel. Konkursi parimaid ja eripreemiate võitjad selgusid 13. novembri hilisõhtul. Pärast viimast finaalkontserti. Lõputseremoonial kõneles korraldusmeeskonna nimel Eesti keelpilliõpetajate ühingu president Kaido Välja, kes rõhutas, et igale noorele muusikule on suureks toeks tema. Eesti keelpilliõpetajate ühingu ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia koostöös korraldatud konkurss hakkab lõppema. Kõik mängimised on selleks korrad mängitud ja see suur üheksapäevane pidu võiks seda küll niimoodi nimetada. Keelpillide pidu siin kaunis saalis hakkab tõesti läbi saama. Väike statistika, osales 32 noort keelpillimängijat. Teises voorus näitas oma võimeid 17 mängijat ning Eesti riikliku sümfooniaorkestriga finaalis astus ülesse üheksa talenti. Kuskohast need mängijad kõik pärit olid? Eesti muusika ja teatriakadeemia 11 osavõtjat, Sibeliuse Akadeemia seitse osavõtjad, erinevad välisülikoolid Frankfurdist kuni Helsingini kaheksa osavõtjad muusikakeskkoolist neli osavõtjat, Elleri koolist üks osavõtja ja juba koolid lõpetanud ERSO-st võttis osa tervelt kolm võistlejat. Kuidas me oleme siis jõudnud siia? Kuidas on jõudnud, et osavõtjad finaali? Eks loomulikult osavõtjad enda väga suure töö ja pühendumisega. Need, ma julgen öelda küll kilomeetrid, mis on poogen, liikunud teie keeltel, ma arvan, need kilomeetrid on muljetavaldavad. Aga need kilomeetrid ei ole sugugi läbinud üksi, vaid teil on olnud teie kallid kaasosavõtjad, koolikaaslased loomulikult klaverisaatjad, de juhendajad. Ja võib-olla juhendajatel ja õpetajatel. Ma tahakski natuke pikemalt peatuda. Mis on siis õpetaja ülesanne? Kindlasti juhendada, öelda, kuidas on õige, kuidas peab. Ja teinekord me kuuleme ka siin laval väga head õpetaja tööd. Aga parim õpetaja töö on see, mida laval kuulda ei ole. Kus avaneb kõige paremini noorte endi talent ja lööb särama. Ja neid esitusi ma tõepoolest väga palju sellel konkursil kuulsime. Selle konkursil, mis on Tubina nimeline, esitati väga palju eesti muusikat. Viiuldajate seas oli ka Tubin kohustuslikuks ja eriti teeb rõõmu see, et meie konkurss lõppes mitte väga tihti esitatava Tubina kontrabassikontserdiga. Ja loodetavasti järgnevatel konkursidel kuuleme ka Tubina vioolasonaati ning võib-olla ka esimest osa Tubina tšello kontserdist. Kui vaadata tagasi korraks konkursi ajaloo peale, siis umbes 50 aastat tagasi. Tuleaegsete võitjad ja laureaadid on meile paljudele teada. Tiiu siis tol ajal Heinsalu praegu peaske Jüri Gerretz. Nende tegemisi teatakse. Aga mis teevad tänased finalistid? 50 aasta pärast? Kuidas meenutada seda konkurssi, mis siis toimus nüüd 2020. aastal, kuhu nad on jõudnud selleks ajaks, kui on 50 aastat möödas? Ma arvan, et nad kannavad edasi kõrgetasemelist keelpillikultuuri. Nad on õppejõud, professorid, kontsertmeistrid, ja me võime südamerahuga öelda, et meie keelpillikultuur on heades kätes. Aitäh teile kõigile ja tuletage oma tulevastele õpilastele meelde, et nad oma viiuleid ei unustaks. Žürii esimees Kristel Pappel võitis auhinnatseremoonial peetud kõnes kokku žürii tööpõhimõtted ja tõi välja, et tänavusel konkursil oli kõige tihedam konkurents viiulimängijate seas. Kui viis aastat tagasi konkursil paistsid eriti silma tšellistid siis seekord tõusid esile eriliselt viiuldajad. Esimesest voorust võttis osa 20 noort viiuldajat. Konkurents oli väga tihe ja ettevalmistus oli väga hea. Aga kaatialistidel kujunes juba algusest peale oma juhtgrupp. Kontrabassimängijad köitsid oma tõlgenduste ka ja me saime kuulata ka üht vioola mängijat mida žürii hindas kõigepealt kõla, kõla, kõla, kõla, nüansid, kõla, fantaasia, kõlavärvid, suhtumine helisse aga sellega seoses ka fraseerimine vastavalt stiilile ja sellele, kuidas noor interpreet seda muusikat tunnetas. Teiseks loomulikult eneseväljendustahet tahet midagi öelda, kuulajaid kõnetada. Ja samavõrd tähtis on isikupära, oma individuaalne lähenemine. Kõik laureaadid, finaali jõudnud on väga andekad või isegi erakordselt andekad, säravad omanäolised muusikud. Ja vahest ei olegi nüüdse preemiate järjestus nii oluline kui see, mis saab edasi, millised kogemused sellest konkursist kaasa võetakse ja kuidas neid kasutatakse. Žürii otsusel on eesti keelpillimängijate konkursi 2020 tulemused järgmised. Viiuldajate seas pälvis esimese preemia Hans Christian Aavik teise preemia Amanda Ernesaks kolmanda preemia. Piirsalu diplomid anti lisand Altravile ja Linda-Anette vertele. Tšellode seas anti üle teine preemia. Kreeta Ernesaksale ja kolmanda preemia pälvis Valle-Rasmus Roots. Diplom anti Silvan Hirv. Ojale contra passide seas anti välja teine preemia ja selle pälvis Regina Uudod. Lisaks jagati mitmeid eripreemiaid. Võistluse kulgu ja noorte interpreetide sooritusi jälgis kogu nädala vältel viiuliõpetaja Tiina Panksepp, kes tunnistas, et tänavune konkurss pakkus mitmeid muusikaelamusi. Ühel meelel ei ta ka žürii otsustega. Ma pean ütlema, et ma olen nii väga väga Žiriga ühel nõul. Ei ole alati nii ja seekord tõesti juba see, kes sai teise vooru, see täpselt langes kokku ei taha, ma mõtlesin. Ja mulle tundub üldse, et seekord oli kuidagi väga puhas ja selline klaar, oli see žürii töö, et tõesti ma kuulasin enamus osalejaid ja mina olen nendega väga-väga nõus. Kõik voorud olid väga huvitavad ja tõid välja nende erinevate osalejat, isiksused. Et kuidas mängida ühes voorus, barokk, ehkki klassikat, kaasaegset muusikat, romantilist, see oli väga põnev. Eelmine konkurss, mis toimus viis aastat tagasi, eristusid just nimelt tšellod oma väga kõrge tasemega ja seekord just toodi välja viiuldajat väga kõrge tase. Ja tõesti ka seal ringi liikudes. Ja kolleegidega rääkides siis tõesti auväärsed kolleegid tõid välja võrdlused. Vanasti käidi selliseid konkursse kuulamas Moskvas ja Leningradis. Tänapäeval on meil Eestis endal väga kõva rahvusvaheline Tase ja täiesti austusväärselt võib seda siin nimetada tõesti rahvusvaheliseks tasemeks. Nüüd kas selline taseme tõus tekib äkki järsku kuskilt lihtsalt siis ma arvan, et mitte. Ma arvan, et see on pikkade põlvkondlike traditsioonide. Ja ükski asi ei sünni tühja koha pealt ja see eelmine kordne konkurss oli esmakordne, üle väga-väga mitmekümne aasta. Ja konkursil osalemine nõuab harjumist ja harjutamist, sest et väga paljud tänased osalejad olid ka eelmisel korral osalejad just nimelt ka finalistid. See tähendab seda, et isu mängida, areneda on väga suur ja, ja seda võimalust on nüüd antud juba siin teist korda ja mulle tundub, et sellest ka, et see on üks suur põlvkondlik töö mis tehakse Eesti lastemuusikakoolides, kus tulevad suured anded, kes tulevad õppima Tallinnasse ja Tartusse ja siis nad jõuavad ka Euroopa ülikoolidesse. Sest ikkagi väga suur osa meie laureaatidest õpivad ikkagi praegu väliskõrgkoolides. Mis on muidugi kiitus eesti õpetajate suurepärasele tööle, et nad on saanud sinna sisse ja väga auväärsete professorite juurde. Mil määral peegeldus Eesti keelpillimängijate konkursi osalejate interpretatsioonikunstis igaühe isikupära? Tegelikult ma arvan, et praegusel kõik finalistid olid oma nägu ja, ja huvitav on see, et kui ma nüüd niimoodi vaatan seda nimekirja ja mõtlen tagasi, siis nad olid seda algusest peale. Loomulikult Hans Christian Aavik oma väga isikupärase mängustiiliga, oma suhtumisega muusikasse ja, ja sellise kirglikkusega esitamas erinevate ajastute teoseid. Ja need kõik teosed olid tal nagu väga ilusti nagu läbimõeldud. Ja ometi kõige selle tagant kiirgab tema enda särav isiksus ja selline loomupärane muusikast rõõmu tundmine, teistega jagamine, aga see käis tegelikult minu meelest, kui ma nüüd vaatan seda nimekirja kõikide nende laureaatide kohta enamasti sellepärast et kui rääkida viiuldajatest, siis tõesti Igalühel olid seal omad tugevused ja võib-olla mingid asjad, mis noh, kas just Al edasi taga on natukene nõrgemini esindatud. Kui rääkida nõrgemini esindatud nii kõrgel tasemel mängust siis ma arvan, et need preemiate jaotused, need olid väga ilusti tegelikult kui mõtelda tagasi tõesti kõike kolme vooru ja mitte hinnata ainult finaali. Või mitte ainult hinnata kapriis või mitte ainult hinnata Tubina teoseid või noh, mis olid viiuldajatel, eks ju. Et kui tõesti vaadata seda kolme voorulist pilti, siis kõigil nendel on, on omad mis algusest peale nagu tulid välja Amanda Ernesaksa helguse kargust, tema mängustiilist, Triinu Piirsalu tohutult haarav mängustiil, väga tark ja väga selline inspireeritud pillimäng. Ja selge on see, et ta on alles, aga noor samuti komando Ernesaks, et nad on alles oma tee alguses. Samamoodi diplomandid lisan Altrov eristus esimesest voorust oma sellise pühendunud ja kauni kõlalise tooniga Lindan ette verte, kes eelmise korral ka juba osales ja nagunii-öelda vana kala siis temaga eristusest, sellise kindlameelse, oma mängustiiliga, samamoodi Valle-Rasmus Roots oma oma sellise jõulise tšellomänguga ja ka väga nagu sellise läbi töötatud repertuaariga silon hirvoja. Minu meelest kohe eristus esimeses voorus, millegipärast mul on kõrvus tema esimene hetk, kui ta tõmbas oma esimesed helid tšellol ja ma kuulsin neid samu kauni kõlalisi heli tekitamise, sellist kuulsin täiesti tema finaalis, kui ta mängis absoluutselt teist muusikat, Šostakovitši samamoodi Regina autod oma pühendunud ja sellise kindlameelse mänguga ja ega selline tema muusikaline isikupära laval, et ta on ikkagi artist laval kõige paremas mõttes. Kui me räägime juba niivõrd kõrgetasemelist pillimängust siis sellest, kas nii-öelda tuleb välja sellest sinna, kui enam rääkida ei ole vaja, millest me saame rääkida ja millest me peame rääkima, on muusikaline eneseväljendus. Ja mulle tundub, et vot sellega saab teha tööd veel edasi, et leida, otsida, pidada seda oluliseks ennast muusikas, minu väljendus. Et neid teoseid mängivad ju interpreedid üle maailma, on mänginud sajandeid. Aga milline on minu suhe ja vot mulle tundub, et see õnnestus väga-väga hästi. Hans Christian Aavikul, kellel oli igasse teosesse oma Suhe ja saad seda külge minu meelest võib alati arendada, et oma isikliku muusikalise väljenduse kirgastumine seda ootab ja kuulaja. Et, aga sellel konkursil oli tõesti väga palju selliseid hetki, kui ma tajusin, et see ei ole konkurss vaid see on tõesti kontsert, et ma sain muusikalise elamuse. Ma arvan, et see on kõige tähtsam. Tõesti võib ütelda, et oli selliseid väga erilisi hetki. Me kuulsime sellist pahisakonni esitust, mis tõesti väga, väga nagu ülendav, et selleks võib-olla siin maa peal neid sõnu leida ongi raske. Aga mulle tundub just selline tarkus tundlik, kus teadlikkus, soov jagada. Ja muidugi väga tark töö, seda pahisakunny esitas Hans Christian Aavik. Samamoodi olid siin mõned kapriisi esitused, mis on ju teadagi suur komistuskivi mängida ühte tehniliselt virtuoosliku teost üksinda laval ja näiteks Triinu Piirsalu mängis nagu erakordselt haaravalt oma Winjovskiga briisi, mis oli tõeline muusikasündmus. Mitte see, et tuli hästi välja. Ja siin oli veel teisi näiteid kindlasti, kus tõesti see muusik ka oli üle kõige nii nagu ta peabki olema. Eesti keelpillimängijate konkursi finaali pääses žürii otsusel viis viiuldajat kolmtšelisti ja üks kontrabassimängija. Kahjuks mitte ühtegi vioola mängijat. Tiina Pangsepp. Meie ainus mängija, kes konkursil osales liisirus, naq, ta tegelikult oli väga sümpaatse esituse tegi ta on lõpetanud muusikaakadeemia juba viis aastat tagasi ja tegutseb, eks ju, orkestribändina. Ja see on väga suur ja julge samm niimoodi tulla tudengitega koos, kes nii-öelda tegelevadki ainult pilli harjutamisega ja samamoodi oli toon lihtsalt kõrvale, oli ka Regina Udot, kes ju tegelikult töötab orkestris igapäevaselt püüdviooladest üldiselt ma arvan, et siin oleks küll tarvis praegu, et inimesed istuksid kokku ja südamest arutaksid seda teemat. Sest et mitte ükski orkester maailmas ei saa hakkama ilma suurepärast vioola mängijat deta mitte ükski kammeransambel, mitte ükski keelpillikvartett, kui seal ei ole vioolat, siis seda kvartetti ei ole olemas, vaid see teema väärib arutust. Kuna ma neid ei ole uurinud neid üksikasju ja ma arvan, see tegelikult ei olegi oluline urgitseda, et miks see ei tuld või teine või mis seal oli. Aga mulle tundub, et see pink on väga lühike. Ja sellega peaksid nüüd vastavalt nii-öelda inimesed, kes on kutsutud meie keelpillielu juhtima. Ma arvan, selle teemaga tuleks väga tõsiselt ja sõbralikult tegeleda selles mõttes, et kas meil on piisavalt õppejõude kuhu kaob inspiratsioon seda pilli mängida, miks see kaob ja kas me oleme teinud piisavalt selleks, et seda pilli väärtustada. Sest veelkord ükski keelpillikvartett ei saa hakkama ilma minu loata ja ükski sümfooniaorkestri ooperi orkester mitte keegi ei saa hakkama ilma Violetta. Aga meie oleme sellises seisus, et mitte ükski tudeng, akadeemiast ega mingist muust koolist ja osaleja ainuke oli siis, kes tõesti töötab igapäevaselt Eesti riiklikus sümfooniaorkestris. Et see väärib mõtlemist. Ja ma arvan, et nüüd see konkurss, et see on värskelt toimunud ja ma arvan, sellega peaks kohe alustama. Et seda ei ole mõtet lükata kuskil, et kunagi hakkame seda siis kunagi millalgi, et ma arvan, et see peaks olema nüüd põhimõtteliselt laual täna, et kutsuda kokku mõtelda, arutada spetsialistid. Sest ma arvan, et iseenesest ei sünni mitte midagi nii nagu eelnevalt oli juttu, et kust tuleb viiuldajat kõrge tase ei sünni ise, see on põlvkondade pikkune, pidev töö, mis nüüd hakkab piljugan. Ja kui me nüüd ei alusta vioola teemaga nagu tõsiselt sügavalt kohe praegu siis me ju teame, mis tähendab ühe pillimängija kasvamine, mitu aastat selleks aega läheb, siis me oleme ikkagi nukras seisus. Viimati toimus Eesti keelpillimängijate konkurss Eesti keelpilliõpetajate ühingu initsiatiivil koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemia ka 2015. aastal seega viis aastat tagasi. Loodetavasti saab järgmine konkurss toimuma juba aastal 2025. Ma tegelikult ise arvan, et see on väga hea intervall, sest nagu praegune konkurss näitas, siis tõesti, kui ma võtan siin välja need selleaastased laureaadid, siis eelmisel, viis aastat tagasi osales Hans Christian Aavik osales Regina Udod kontrabassimängija, osales Greta, Ernesaks tšellomängija ja osales Linda-Anette verte, see tähendab seda, et see on parasjagu selline periood, et kui sa õpid, kus kõrgkoolis muusikaülikoolis, kui sa lähened kõrgkooliõpingutele oled keskastme lõpuaastatel või on sul paar aastat kõrgkooli õppimisest möödas siis sa jõuad tegelikult osaleda, sa jõuad seda kava valmistada. Ja kui sa oled seda teinud päris noorelt nagu keskastme lõpuaasta, siis on sul veel kord võimaluse, nagu me näeme, praeguse konkursil osalemise nimekiri näitab, et see annab ka veel rohkem võimalusi nagu ennast arendada ja veel paremaks saada. Et kui ta oleks tihemini, siis ta kaotaks, ma arvan, selle selge pildi ja harvemini oleks lihtsalt liiga harva, see tähendab seda, et üks lend jääb nagu ilma sellest võimalusest. Ja samas ega siis sellele vabariiklikule konkursile eelnevad ju keskastme koolide konkursid, mis toimuvad üle pooleteist aasta. Ja samamoodi on meil olemas ju lastemuusikakoolide konkursid, mis toimuvad üle kahe aasta. Et ega see suurele konkursile tulek ei tule niimoodi äkki, et sa ikkagi ennem oled käinud lapsena ja siis keskastmes leidnud oma tee ja siis edasi, et mulle tundub, see viis aastat on väga praegu mulle tundub, see õigustab ennast. Kuulsime mõtteid ja muljeid viiendast 13. novembrini toimunud Eesti keelpillimängijate konkurss selt. Järgmine konkurss toimub loodetavasti juba viie aasta pärast. Aastaks 2025 teeb ka plaane Eesti heliloojate liit. Sellest järgmiseks kuulemegi. 19. novembril täitus Eesti Heliloojate liidul 96. tegutsemisaasta ja oma tähtpäeval andsid nad teada soovist pärast sajandat juubeliaastat avada Tallinnas Eesti nüüdismuusikakeskus. Nimelt on Eesti üks vanemaid loomeliite taaskäivitanud Tallinnas Eesti heliloojate liidule ja Eesti muusikafondile kuuluva Lauteri seitse c. Hoone renoveerimisprojekti. Visioon näeb ette, et aastaks 2025 on sinna rajada tuntud koht mis on tunnustatud koostöö ja kompetentsikeskus Eesti helilooja tele ja nende partneritele Eestis ja välismaal. Praegu muusikaga seotud asutusi selles majas ei tegutse. Majas on rentnikud ja mõned allüürnikud. Kogu siinse kaasaegse muusika loomisega seotud isikud ja institutsioonid on aga hajali. Tulevane eesti nüüdismuusikakeskus võiks ühendada enda alla eesti helilooja Liidu, Eesti Muusikafondi, Eesti muusika, infokeskuse, Eesti elektroonilise muusikaseltsi ei loeta töö ja residentuuriruumid ning Eesti kaasaegset muusikat. Rahvusvaheliselt tutvustavad ansamblid Vox Clamantis, Tallinna uue muusika ansambel Una korda ja teised heliloominguga seotud organisatsioonid. Kellele ja mis otstarbeks tulevane eesti nüüdismuusikakeskus on mõeldud ja millised on pärast tänast järgmised sammud selle loomiseks? Ülevaate annab Eesti heliloojate liidu projektijuht Mari-Liis Rebane. Eesti heliloojate liidule ja sihtasutus muusikafondile kuuluv hoone aadressil Lauteri seitse see Tallinnas ootab renoveerimist juba pikki aastaid. Kuskil viis või rohkem aastat tagasi taotleti maja renoveerimiseks rahastuste ettevõtluse arendamise sihtasutusest. Imilga praegu esitleda eskiisprojekte arhitekt Kalle Vellevoog poolt tehtud sai ja eesmärk, kui oli juba toona laieneda ühe täiendava kontserdisaaliga katusekorrusele ehk siis ehitada olemasolevale hoonele lisakorrus ja ümber mõtestada senine planeering ning luua võimalused teistele muusikavaldkonna esindusorganisatsioonidele koos seisvudele tööruumide kasutamiseks. Samuti oli neil vajadus ja siiani on vajaduse ladustada muusikafondi noodikogu arhiivi. Toona viis aastat tagasi olid peamisteks partneriteks Eesti filharmoonia kammerkoor ja ERSO kes ja samuti olid huvitatud sellest, et ka neile tekiks püsivad töö ja kontoriruumid. Tänaseks on eff ERSO eeldanud jõud, et luua ka juba täiesti uus kontserdisaal tööl pealkirja all heliorg. Et selle aja jooksul on kasvanud ka partnerite vajadused ja ootused. Ja On hea meel näha, et ette on võetud veel ambitsioonikamad projektid. Ja ka Eesti heliloojate liit on nüüd viis aastat hiljem pidanud oma plaanid ja ideed uuesti läbi vaatama. Toona siis, kui viis aastat tagasirahastust taotleti, kahjux projekt rahastust ei leidnud, sellepärast et EAS-i vahendid suunati teiste kultuuriobjektide ja keskuste alla. Tänaseks on siis maja renoveerimisplaanile uuesti elu sisse puhutud. Muutunud on täpsemaks maja funktsioon ja see on fokusseeritud just nimelt rohkem nüüdismuusikakeskseks. Et soodustada siis kaasaegse ja eksperimentaalmuusikaalase tegevuse arendamist. Üks eesmärk on ka luua võimalusi loomeresidentuuri teks heliloojatele esitajatele ja miks mitte ka siis muusikateadlastele. Tahaksime teha kättesaadavamaks muusikafondi all oleva noodikogu ja Täita maja kontserdipublikuprogrammiga, mis sisaldaks meistriklass, õpitubasid tutvustaks kaasaegset muusikat. Ja üks selliseid olulisemaid partnereid on hetkel Eesti elektronmuusikaselts, kes on just väga huvitatud sellest, et Tallinnas oleks ka korralik kontserdisaal elektroakustilise muusika esitamiseks. Koht, kus pidada loenguprogramme, võimalus kasutada ruume proovideks. Ja elektronmuusikaseltsi eestvedaja Taavi Kerikmäe, kes on ka ise õppejõud, interpreet ja igal muul mitmel rindel nüüdismuusika eestkõneleja on teinud mitmeid häid ettepanekuid ja väga motiveeritud just nimelt haridusprogrammide ja residentuur programmidega maja täita. Et meie mõte ja eesmärk oleks siis avada ligipääs heliloojate liidu majale, elavneks kontserdipublikuprogrammiga ja oleks avalikkusele rohkem ligipääsetav. Ja kindlasti üks idee oleks koondada valdkonna esindajad, et soodustada tugevamat koostööd ühises ruumis ja keskkonnas. Et siis maja uued planeeringulised vormid ja peskiis võimaldab siis luua multifunktsionaalne saal, mis toimiks erinevaid kunstivaldkondi sünteesivate sündmuste esituspaigana. Maja ideed esitleda tee ka novembri alguses riigikogu kultuurikomisjonile. Ja edasised sammud olekski jätkata rahastuse otsimisega, sellepärast et kindlasti ei juhtu nüüdismuusikakeskuse avamine ilma kaasrahastajateta. Et heliloojate liit asub nüüd loodetavasti otsima aktiivselt võimalikke partnereid riigi ja linna näol. Ja praegu hoiame pöidlaid, et me saaksime teise vooru riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastuse konkursil. Eligaja heligaja jätkab muljetega. Arvestamisele on kaks sündmust, mis mõlemad leidsid aset 19. novembril. Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambel ema korraldab koostöös Eesti heliloojate Liiduga õpitubade sarja ema juures. Selle eesmärk on tutvustada elektrooniliste instrumentide ansamblit kui omalaadset tänapäevast kammermuusikakoosseisu ning üheskoos mõelda ja uurida, kuidas sellisele koosseisule kirjutada. 19. novembril eesti muusikat Akadeemia multimeediakeskuses toimunud kohtumise peateema oli modulatsioon. Kohal käis elektronmuusik ja helikujundaja Sander Saarmets. Selline õpituba on väga hea formaat just just selliste algtõdede demonstreerimiseks, et ma arvan, et sellel loengul saime kõik päris hea ülevaate algtõdedest amplituudmodulatsiooni string, modulatsiooni sagedusmodulatsioon eest ja see teos, mis esitlusele tuli ikke rästiku teos piltlikustas päris kenasti, kuidas siis selliseid modulatsioon on muusikaliselt võimalik ka poeetilisemalt kasutada? Mingis mõttes on tema teos huvitav ka selle poolest, et tegemist on graafilise partituuriga ja et ei ole määratud mängijate arv ja ka on esitatud seda üsna erinevates koosseisudes. Tihtipeale võib olla kas elektrooniline muusika või elektrooniliste vahendite kasutamine võib lisada teatud sellise painduvuse. Kui ka seltsiansambel on ühest küljest justkui väike kammerkoosseis, siis noh, tegelikult see, mida nad teha suudavad. Kuna ma ise puutun kokku nende teemaga praktiliselt iga päev, siis otseselt uusi teadmisi ja sealt ei saanud. Küll aga kinnitus sellele, et elektroonika on vahel väga vigurlik. Tehnikaga võitlemist jätkub igal sellisel ülesastumisel, et asjad tihtipeale ei tööta, nii nagu nad ideaalis võiksid. Et võib-olla mingis mõttes on see elektroonilise muusika paradoks, et kuigi töövahendid võivad sul ju kodus olemas olla, siis helivõimendus on igal pool erinev ja sellest tekivad komplikatsioonid, on asi, millega peab lihtsalt arvestama. Noh, kuna ansambli liikmed on kõik päris staažikad elektromuusikaga tegelejad, siis nad on ilmselt tihtipeale puutunud kokku olukordadega, kus tehnoloogia ei alistu alati inimese tahtele ja võib-olla, et vaba improvisatsiooni taust annab mingis mõttes kindlasti juurde sellist julgust olukordades kui ka masinad kipuvad peale jääma, kuidas sellistest olukordadest positiivselt välja tulla? Ma leian, et elektroonilise muusikaseltsi ansambel on tegemas väga tänuväärt tööd just kogukonna harimisel võib-olla nagu üldse mujal maailmas, siis elektroonika jaguneb üldiselt kaheks, et on nagu selline akadeemiline sfäär ja siis mitteakadeemiline. Ja sageli need kaks sfääri ei puutu omavahel üldse kokku. Ja siis Eesti elektroonilise muusikaselts justkui üritab ühendada seda kahte osa poolt, et siis tuua veidi võib-olla akadeemilist diskursust ka elektroonikute igapäevaellu, kes sellele võib-olla akadeemiliselt ei lähene. Ja vastupidiselt, et akadeemilised heliloojad, kes igapäevaselt võib-olla ei puutu kokku elektrooniliste instrumentidega et nende jaoks tuua siis töövahendite bukett võimalikult lähedale ja teha arusaadavaks. Sest tegelikult on ju tegemist lõpmatu helide arsenaliga. Ma ei jõudnud küll sarja eelmisele üritusele, kuulsin, et seal mängiti ka elavas esituses üht teost. Aga et just rohkem erinevate teoste live'is mängimisest võiks olla heliloojatele kõige rohkem kasu. Et üks osa, see nii-öelda puhas teooria, aga siis näha, kuidas erinevad heliloojad seda võimalikult loominguliselt on lahendanud, kasutades neid töövõtteid. Et võib-olla rohkem elavas esituses elektronmuusika klassikat tahaks kuulda. Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambli ema õpitoas ema juures käis möödunud neljapäeval Sander Saarmets. Järgmine kohtumine selles sarjas toimub 15. detsembril. Kohtumistest sündinud teosed tulevad ema ansambli esituses ettekandele järgmisel festivalil. Eesti muusika päevad. Neljapäeval algas festival Sound plasma, mis tänavu pühendatud spektraalmuusikale. Avaõhtul jõudis Mustpeade majja Eesti publiku ette esmakordselt mainekas prantsuse ansambel Klitynere kes 1900 seitsmekümnendatel lõi mõiste spektraalmuusika. Festivali kunstiline juht ars Estonian öelnud, et ansambli nimi on prantsuse spektraalmuusika sünonüüme. Ansambli kontserdil käis helilooja Liisa Hirsch. Ma arvan, et tähelepanuväärne on see prantsuse uue muusika ansambel juba sellep poolest, et see on asutatud 1973. aastal juba ja asutajateks oli, et heliloojad, kes tegelesid tol ajal siis spektraalmuusikavõimaluste otsimisega ning kindlasti ka meie publikule tuttavad heliloojad nagu Sherart kriisee ja Tristan Moray. Et seda ansamblit iseloomustab selline tihe koostöö heliloojat ja interpreetide vahel, mis ka kavalehel kajastus, et nad on väga avatud ja huvitatud tegema koostööd ka noorte heliloojatega. Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma seda ansamblit kuulsin. Aga nende interpretatsioon ja nende täpsus jättis küll väga hea mulje. Terve see kava oli sellisest prantslaslikuste spektralismi statistikast kantud vähemalt minu meelest. Et esiteks oli siin kahe ansambli asutajaliikme teosed Michael levinasse ja Tristan Moray lood ja samuti kindlasti saapa spetralismi alla liigitada Jonatan Harvi kolme visandid soolotšellole. See oli ka selle kontserdi avateos. Ja jäi võib olla väga eredalt meelde just tšellist mürty hetseli väga intensiivse ja sugestiivse mängu ja keskendumise poolest. Lisaks kõigele pidi ta teoses kaks korda vahetama. Pillihäälestust oli väga huvitavalt kirjutatud. Kolm sketši. Teiseks kõlas seal Fominooritaanada, kes on ka muide selle ansambli pianist. Kajab mets number kaks kas viiulile ja klaverile, võib-olla peab veel ütlema, et see ansambel käis praegu Eestis küll vähendatud koosseisus. Muusikutest olid ju kohal viiul, tšello, flööt, klaver. Aga see kava variatiivsus oli väga nauditav. Sisaldades niisiis sooloteoseid küüsis nagu triosid ja, ja siis kvartett seal lõpus. Ja siis donada jah, ta, no ta kajab mets selle teose puhul, mis oli väga nauditav. Ma võib-olla küsiksin seda, et kas, kas selleks, et jõuda mingisugusesse staažisesse või mingisse sellisesse seisundisse, et kas alati peab arendama muusikat sinna ja siis et kas alati peab, peab tegema need need sammud, et jõuda sellesse staadiumisse, et et ma arvan, et see teos oleks toiminud ka niipidi, kui kui see seisund oleks kohe meie ees avatud olnud. Nagu näiteks Kristjan Moray lehed läbi kellade, mis oli ka viimane lugu. Aga see oli väga-väga nauditav interpretatsioon ja väga ilusat kõlavärvid, mis seal tekkisid. Lenina seekordses tiivad oli kolmas teos soolo flöödile. Mängis seda suliipponeeshai jälle väga kandev ja selline selge teos. Kontserdikavas oli ka esiettekanne Iraani heliloojad Siina Fal saadehhilt. Selle teose nimi on, jääb üksnes Kõrb flöödi-le, tšellole ja klaverile. Ta kasutas selles teoses sellist Ravelli. Kaspar teile nii teise osa lüüsi bee sarnast mänguvõtet, sellise üksiku kurdab noodiga. Mis siis hoidis, hoidis sellise peetu mobilina seda teost koos selle teose puhul esimeseks iseloomuomaduseks. Minu jaoks on selline hõrk minimalism mis ei ole kuidagi lihtne. Aga ei ürita olla kuidagi pretensioonikas. Et see oli justkui mõtisklus ja mingisugune tühjuse tunne tõesti prevolveeris läbi selle teose. Christian murayydeostest jäi mulle kõige rohkem hinge see viimane teos, lehed läbi kellade. Kuigi Elvis viimaseks kõlasega tegelikult sentikiri, mis on 2018 aastal kirjutatud ja lehed läbi kellade, on siis 20 aastat varem. Võib-olla, miks viimane Moraiin nii hästi mõjus? Oli sellepärast, et tõesti, selles teoses oligi justkui kaks elementi noh, tinglikult võiks neid nimetada siis kelladeks ja siis lehtedeks nad olid kogu aeg üksteisega ühendatud ja Christian Murray ei püüdnud seda teost arendada, see muutunud millekski muuks. See teos laienes, see need elemendid, mis oli alguses sinna pannud, Nad lihtsalt laiendasid oma tähendusvälja ilma transformatsiooni itta. Ja just siis, kui kuulajana see justkui oled aru saanud selle luues seltsist, siis korraga see teos lõpeb. Nii et see jättis sellise natuke sellise näljase tunde. Et ah, et oleks tahtnud seda veel tähelepanelikumad kuulata. Ja mis oli väga tegelikult südamlik. Kui, kui siis me kutsusime ansambli kolm korda tagasi, siis nad otsustasidki, et nad teevad selle viimase Moroy loo uuesti. Ja see oli selline huvitav kognitiivne tunnetus, vahe, mis siis sellest sellest kõigest tekkis. Kuidas korraga nad olid lasknud ennast nagu vabamaks sellisesse Ankoori meeleolusse. Ja see muusika hakkas uuesti hingama teistmoodi, natuke suuremalt. Ja nad lubasid endale natuke rohkem seal natuke rohkem loksuda nagu kõige paremas tähenduses. Ja selles suhtes see oli, see oli nii nauditav, oli kuulda just sellesama teosena teiste teiste esitust uuesti. Et seda lugu oli võimalik siis nagu haarata teistmoodi ja kuulda jälle neid hetki ja näha endas nagunii teisi reaktsioone või uusi uusi arusaamisi. Et tegelikult ju ansambli liikmed ka ütlesid enne Helimast lugu, et selliseid kontserte, kus nad saavad elavale publikule mängida on nii väheks jäänud, et see on nende jaoks ka nagu tõeline elamus. Et saal oli rahvast täis ja inimesed sõitsid oma emotsionaalse nii-öelda jõu nende mängule, lisada. Prantsuse legendaarse nüüdismuusikaansambli Litynereg kontserdil käis helilooja Liisa Hirsch. Neljapäeval alanud festival Sound plasma jõuab lõpule täna õhtul Noblessneri valukojas kui Tallinna uue muusika ansambel toob Eesti esiettekandele Georg Friedrich Haasi suurteose In lein. Selline sai heliga ja 21. novembril vaatasime tagasi kahele 19. novembril toimunud sündmusele. Need olid ansambli litsinereer kontsert ja Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambli ema õpituba. Kuulsime ka eesti heliloojate liidu unistustes, et avada Tallinnas nüüdismuusikakeskus. Ja saate esimeses pooles vaatasime tagasi viiendast 13. novembrini toimunud Eesti keelpillimängijate konkursile. Saate tegi Johanna Mängel rõõmsat nädalavahetust.