Erkki-Sven Tüüri muusikutee algas kultusbändist inspee. Kuidas tüür klassikalises muusikasse jõudis, sellest kõneleb Jaan Rääts. Mina olin tema õpetaja konservatooriumis. Ja õieti ma teda varem isiklikult ei tundnud, kuigi ta oli Eestis üks populaarsemaid ansambli juht Ants bee ansambel noorte seas eriti väga tuntud ja armastatud. Nii et kui ta konservatooriumisse tulid, oli kuulus inimene kindlasti kuulsampude õpetajad. Ja ma mäletan, et tema saamisel konservatooriumisse oli ka teatud raskusi. Need olid küll väga juhuslikku laadi ainult tolle aja inimestele eriti juhtivatele inimestele arusaadav. Mis siis juhtus, et teda ei tahetud nimelt konservatooriumisse kuidagi võtta? Säritanu pärast ei, mitte päritolu pärast. Küsimus on selles, et tema huvitusi, elektroonilist muusikat ja siis ta kohtus kirikuringkondadega kokku ja mängis sealses ansamblis lihtsalt mujal ei olnud elektroonilisi vahendeid leida. Nii kerge ja eks tema ümber siis tekkis arvamus, et ju ta on siis mingi lahkusuline või midagi, mida tollal bändi muidugi pahaks. Kõik see oli jutt, udujutt tegelikult, Herkeli täiesti tavaline tudeng nagu kõik teised ei konterile eriline usutegelane midagi. Muidugi on väga huvitav, et ta oli ju nii kuulus ja edukas tollal. Ja nähtavasti oli ta ikka niivõrd intelligentne inimene, taipas, et ega selle teel eriti kaugele ei jõua. Nii tantsuansambli juht oli enne ja teame, et need on tulnud peale selle kui palju. Aga kui paljudel on tarkust hakata haridust omandama ja veel minna üle klassikalise muusikasfääri erglasse kergelt läinud? Ma usun, et tulevikus, kui temast tehakse filme nii umbes nagu sekkovskistan tehtud filme siis kindlasti näidatakse, kuidas juba lapsena seal ärkas ja kuulis sümfooniaid kõrvus. See on nii Tšaikovski pulma kui ka oleks Erki bulvale. Erki läks alguses päris nii kuidagi raskelt. Süvenemine uude sfääri ei ole ju nii kerge ja teiseks oli ta niivõrd tark ja palju kuulnud inimene, et tema eesmärgid olid kõrgemad kui võib-olla esialgu suutlikkus. Ja selle tõttu ma saan temast täiesti aru, ta tuli sageli tundi, mitte midagi kaasas, ainult vestles ja rääkis, kuidas tema näeb, mida peaks tegema, siis ma ikka talle ütlesin, jagaku saaks ikka mõni klaveripala ka selle juurde, et siis mille ümber rääkida. Muidugi need klaveripalad ka tulid aegamööda ikkagi. Ja seal oli palju ideevälgatusi. Nii et mul oli küll, millest õppida. Ja siis lõpuks ta plahvatas nii-öelda ja lõputöö esimene sümfoonia alates juba päris suurt tähelepanu. Ja sellest astmel algas temal normaalse helilooja, normaalne. Niisugune tõus muidugi päris normaalsuseks nimetada ei saa, et nii-öelda kiiresti jõuab näda suure tuntuse ja tunnustusteni. Aga temal seal juhtus. Nõnda rääkis Jaan Rääts aastal 1997. Bändi liidrist klassikalise muusika tippheliloojaks tõusnud Erkki-Sven Tüür sobib hästi sisse juhatama tänase saate peateemat. Me kõneleme mitte klassikalise taustaga muusikutest, kes kirjutavad klassikalistele koos seisudele. Räägime Erki Pärnoja uudisteosest anima Meeaa, mille tõid seitsmendal novembril esiettekandele kammerkoor Collegium Musicale. Dirigent Endrik Üksvärav, Erki Pärnoja koos oma bändiga, kuhu kuulusid lisaks temale ka Filipp Leimann, Peedu kass ja Ulrik koording. Teose tekst koosneb keldi palvetest Anna Haava ja Hasso Krulli luulest ning tekstide koostamisel andsid oma panuse Eero Epner, Anu lamp ja Jaan Tammsalu. Erki Pärnoja uudisteosele eelnesid Arvo Pärdist, abat Maater ja Alinale. 2019. aasta suvel kõrvutas ka Austraalia kammerorkester oma kontserdil indis, aidates rütmimuusikamaailmas tuntud muusikute orkestri loomingu neid inspireerinud klassikalise muusika, antud juhul 20. sajandi Poola avangardi suurkujudega. Karoshimanovski Vitold, Ludozlovski, Jakse Stov Penderetski teoste kõrval oli kavas Reidiooeedist tuntud Johnny kriin uudi süüt muusikast filmile Tarvulbi plaad, indi muusiksubjanstjevensi Ron Räbit Rann ning ansamblist National tuntud Price Desneri orkestriteos. Bons Ludozlovski mida toovad klassikalises muusikasse kaasa heliloojad, kes tulevad väljastpoolt akadeemilisi ringkondi ja keda peaksime tänapäeval üldse heliloojaks nimetama. Selle küsimusega pöördusin esmalt Eesti heliloojate liidu esimehe Märt-Matis Lille poole, kes on varasemalt leidnud, et helilooja nimetust kasutatakse tänapäeval liiga kergekäeliselt. Mulle tundub, et siin Eestis on see võib-olla natukene veel läbi mõtestamata ja seal linna võib-olla natuke nagu vabalt toimiv, et, et kui me vaatame nagu mujale maailmasse, eriti sihukestel vanematesse kultuurriikidesse, et siis on nagu väga selge eristus on, eks heliloomingul, laulu kirjutamisel ja siis kolmanda kategooriline võiks tuua kujundus, muusika ehk kõige paremini on alati organiseerunud filmimuusika heliloojatelt, nendele kolm nagu täiesti erinevat asja mingis mõttes võitlus on erinev ja mingit vidinat, nõuded ja käsitööoskuse vajadus on ka nagu üsna erinev nende nendele kolmele erinevale asjale. Aga ma arvan, laias laastus oleks mõistlik lähtuda sellisest nagu üldisest kasutusest, mis, mis nagu paneb asjad paika, et mis on see tuumik, mõista on ja mida me üldiselt mõistame heliloomingu all. Ja, ja ma arvan, et niimoodi väga suure üldistus, aga võib öelda, et see on siis sellise nagu keskmise ajalooteadlikkusega opereerimine sellel kunst muusikaväljal ehk siis ligikaudu võiks öelda 300 aastat. Noh, tähendab enamik inimesi nagu sellist pilku nagu lääne kunstmuusikale omab, et siis helilooja nagu õpib neid struktuure tundma ja mingit pidi need siis loominguliselt edasi arendama, mis on olnud selle traditsiooni aluseks. Mis see siis täpselt tähendab, kas see tähendab konservatooriumi haridust, kas see tähendab kuulumist heliloojate liitu ja teose puhul ka see tähendab pardid? Tuuri olemasolu, mis puudutab konservatooriumi, tulite, need on pigem sellised formaalsed kategooriad, aga võib öelda küll, et valdav enamik ellu vaid ikkagi on nagu teinud selle akadeemilise koolituse läbi, et väga raske oleks seda nagu täiesti tühjale kohale ja noh, loomulikult on võimalik kuidagi ise ja eratunde võtta. Et selles mõttes seda asja loomulikult välistada, aga ütleme nii, et see eeldab ikkagi väga pikka aega õppimist, see on see põhiasi, see on aeg, see on lihtsalt süvitsiminek ja investeeritud aeg. Ja seda nagu ei asenda mitte miski, noh, et et see ei ole mingisugune kõrkus öelda. Helilooming nagu eeldab nagu üsna nagu sellist pikemaajaliste õpingute, et see on pigem see, et seda aega nagu ei kompenseeri miski, sellepärast et et neid asju lihtsalt tuleb õppida tundma ja kui neid teadmisi oskusi ei ole, siis on väga raske professionaalsel tõsiselt tavaall ja sisukal moel tegeleda siis sellega, mida, mida tahetakse nagu heliloomingu nime all nagu välja käia. Kas näiteks Eestis või siis ka Soome näitel, kas on hierarhiline vahe klassikalise ja mitte klassikalise muusika loojate vahel, hoolimata sellest, kui palju nad on õppinud, mis on nende oskused ja ka tegelikult tõestatud haridusaste. No ma ei tea, mis see hierarhia on, ma arvan, igaühe peas, et selles mõttes, et et kellest me nagu räägime, on ju, et mõne jaoks klassikalisel muusikal pole mingit väärtust, ma arvan, et tema hierarhias on see väga madalale. Ja teistpidi, kui mõelda, et kus nagu rahad liiguvad, siis noh, olgem ausad, rahad ei liigu klassikalises muusikas palju, suuremad rahad liiguvad pigem just nagu popi pool ja tegelikult, mida ma näen nagu klassikaliste helile. Ühelt poolt on need tihtipeale just seal üsna jõuliselt, jõhkralt, eks pluateeritakse klassikalise taustaga heliloojad, et mõnikord on, on nagu laulukirjutajatele ambitsioon teha justkui midagi suuremat ja sellist nagu tõsiseltvõetavamad, aga nad ei saa sellega ise hakkama ja siis oma nime alla pannes tegelikult kasutatakse teiste inimeste teeneid. Sama asi on muide Hollywoodis nagu filmimuusikaga, et seal on tihtipeale väga suur töö täiesti tundmatute tudengite poolt, näiteks kelle nime kusagile mainita, kelle tasustamine on sellise väga küsitava väärtusega. Lõpuks on mingisugune väga kõlav nimi all. Me räägime siis nendest juhtumitest, kus on seadete autor, võetud klassikalisest muusikast, kes on sisuliselt siis nagu teinud selle suurteoseks Ja mitte ainult seabeta, noh, et kui sa nagu lähtud sellisest laulu kirjutas žanrist, et noh, ütleme, et sul võivad olla seal mõned väga eredad kujundid, nagu tihtipeale laulukirjutamises on, noh, see on üks peamiseid asju tavaliselt, onju. Aga noh, kui sa tahad teha suuremat teost, sul peab olema oskus juba nende kujundit ega neid edasi arendada, on ju neid lahti kirjutada, et see pole ainult seade seal tihtipeale, aga ikkagi loominguline töö samamoodi filmimuusikas on ju selline lühivormidega ja eredate kujunditega opereerimisest ei piisa nagu selliste väga suuremahuliste vormide loomiseks. Kui rääkida näiteks riiklikust doteerimisest näiteks helikunsti sihtkapitalile esitatakse taotlus ühe uue teose tellimiseks siis helikunsti sihtkapitali eitava vastuse all on ju aeg-ajalt kirjas, et tegemist ei ole heliloojaga. Et kas riiklikult peakski toetama asju, mis ennast ise ära ei tasu või kuhu see koer sinna maetud? No ma arvan, et riiklikult toetama asju, mis, mis jääks muidu nagu hätta, et on selge see, et nagu sellise tugeva kommertsiaalne potentsiaaliga nähtused nagu, nagu popmuusikat, neil need saavad üsna hästi ise hakkama. Aga noh, ma ei tea, nii palju, kui ma helikunstipraktikad, et olen vaadanud minu arust seal on väga hästi saanud Maida Vaiko Eplik sai hiljuti seal selle, minust elaja särad. Ma siin Eestis küll ei saaks öelda, et siin nagu mingisuguseid väga jõhkraid piire nägu tõmmatakse, et pigem ma näen, et meil on puudu nägu rahast lihtsalt, et väga paljud helilevad Eestis tegutsevad tegelikult, et ma ütleks sellise pool professionaalsuse piiril, nad peavad tegema nii palju muud, et kuidagimoodi ära elada. Samas helilooja on tippspetsialist selleks tõsiseltvõetavat sellel väljal tegutseda, noh, see nõuab väga palju aega süvenemist ja mulle tundub, et Eestis tegelikult nagu vahendeid selleks ikkagi paraku tähendab, see ei tundu mulle. Et Eestis paraku selleks vahendeid kipub ikkagi nappima. Aga mis see lahendus võiks olla? No üks konkreetne lahendus oleks, kui see heliloomingu tellimise raha, mida aastas eraldatakse, oleks ikkagi nagu märgatavalt suurem. Ehk siis see raha, mis, mis loomingu tellimiseks riigi poolt tuleb ja mis veel üks lahendus, mis me oleme ellute liidus mõelnud, et kui näiteks suurtel institutsioonidel oleks eraldi eelarverida loomingu tellimiseks näiteks pärand on võib-olla kõige paremaid näiteid. Ooperi tellimine on väga kallis lõbu ja arusaadavalt, miks sellepärast et see tähendab mitut aastat tööd. Ja jällegi me ei saa oodata mingit tõsiseltvõetavat tulemust, kui, kui see helilooja tegutsema kõige muuga. Noh see on umbes nii, et kui me läheme operatsioonile, et me ei taha tõenäoliselt minna kirurgi juurde, kes päevasel ajal teeb midagi muud ja siis hobikorras õhtul ka opereerida. Tegelikult või minu arust väga hea paralleel on arhitektuuriga arhitekte on nagu väga selge selline oskustepagas arhitektiks ei, üldiselt ei nimetatud Ta igat ühte, kes, kes võib-olla väga toredaid ehitisi iseendale näiteks teeb või, või visandab. Et seal ikkagi väga selge asi, et sul on mingisugune käsitööoskus omandatud, mingisugused väga selged nagu distsipliinid läbi käidud ja siis nagu on sul õigus sellele nimetusele ja ka nendele tellimustele, mis, mis sealtkaudu tuleb. Kõneles Eesti heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill. Mida arvab heliloojate žanrilisest liigitamisest. Aga saksofonist ja helilooja Maria Faust, kas on aegunud? Ta ei ole nagu aeg, sellepärast et peale selle, et teda jagatakse, nagu on see ka nagu hierarhia, tegelikult ju popmuusikat hakati õpetama konservatooriumi tasemel Kopenhaagenis kolm aastat tagasi, kui mina hakkasin õpetama kompositsiooni ja saudi koodi, inimesed ilmtingimata ei pea nagu külma nooti, näiteks. Ja sa pead seda normaalseks. Ja väga tegelikult sellest, kuidas asjad lähevad edasi ja ja muusikaline talent ei saa küll nagu noodi, teised kommunikatsioonivahendid on juba ammu ju nagunii kompuutrid ja nii edasi, et ma olen kompositsioonitunde noh, ülesanded ju samas ja vahet ei ole, millega sa sellega tegeled, kompositsioon, ikka kompositsioon. See, mis tuleb helikandjal, on ju sama lõpptulemus. Tõsi, aga kui me räägime nendest olukordadest, kus kirjutatakse klassikalistele koosseisu talle nagu näiteks orkestrid ja koorid siis mida see eeldab ikkagi muusikat, see eeldab ikkagi teatud nagu kirjaoskuse valdamist. No nagu popmuusik või okei, leri vous ikka tuled klassikalist maailma on ikka Oslady filmimuusika kust on nagu saanud šanssi klassikalisse muusikasse tulla või trügida või kuidas. Aga suur osa ikkagi popmuusikutest ei kasuta, nad küll loovad midagi, aga arranžeerija, onu klassikalised muusikud, nii nagu sushi on, eks ole. Ja tarksegu, et inimene, kes on ikkagi õppinud realiseerima ja sümfooniline selle koosseisu või noh ma leian, et väga vähesed popmuusika ju tegelikult arranžeeringuid omaenda muusikat Kui me korraks läheme tagasi sinu enda teose juurde, sest et sina kirjutasid viimati kolleegiumile Enercy Pärnu Maarja missa siis kui sa mõtled selle loomise peale, mida see eeldas sinult kui muusikult, kui heliloojalt, kes pidid midagi tegema nagu põhimõtteliselt teistmoodi, kui oma bändile muusikat luues. Ja ma olin vaba, on loomulikult selles mõttes, et ma sain väljuda, nagu oleks kruumi põhisusest. Samas ma ei saanud kasutada nii-öelda infoelemente ja selliseid nagu džässmuusikas hästi arusaadavaid märke ja, ja ma ei saa muidugi kasutatud reoola samamoodi, sest see on esimene koht, kus klassikaline ja džässmuusika läheb väga kuidas öelda, aga ta ei lähe kokku. Kaks võimalust, kas sa ise ei mängi ja laseb teistel mängida või et nad üldse välja, et ilmselt minule tohutu vabaduse kirjutada, nii nagu ma tahan. Sellepärast et nõudlik teema, nuudleid, ambitsiooni, mina ise ka, eks ole. Midagi muud ma ette ei valmistanud. Selles mõttes, et ma ei käinud kuskil kursustel või olen käinud küll juba. Kui sa seda Erki Pärnoja teost nüüd kuulasid, kas tema oli ka sealt mingit uut vabadust leidnud või mis sa mõtled sellest? Väga meeldiv teos, selles mõttes kuulasin eile neli korda kirjutasin kõik akordi järgevused ülesse. Natuke analüüsisin ja ütlen ei, tegelikult nagu otseselt ei saa öelda, et kuuri tõus seda teost on võimalik ettekande bändiga aga lihtsalt koorida. Ilmabändid on nagu pisut keerulisem. Hästi meeldiv on see, kui inimesed, kes teevad midagi sellist klassikalist või kes teavad, et nad ei ole Klaskasid. Ma käin nagu pinguta, selles suhteliselt püüavad üle oma varju hüpata, et see oli väga meeldiv. Ei tõesta ennast. Aga millega see teos nagu mõjule pääses? Erki äärmiselt ilusad akordi järgnevust on akordigeen. Minu kolmi noori tuleb üks hea. Osoon on kord selline lootustandev tunne, eks ole, noh, eks see ole muidugi seotud sellega, et tal on kajaefekte ja Tyleida. Sellistesse ekse meeldib inimestele väga muusikalist. Aga loomulikult ma ütlen, et nii nagu mu enda teosed, loogiline on ju, et mitte ükski helilooja, kes hakkab nagu suuremaid teoseid looma, et esimene sümfoonia ei pruugi olla helilooja parim. Aga ta on erinevad selles mõttes. Presenteeritud hetke ERKI kooriteos oli ikkagi pigem nagu bändipõhine mis ei ole absoluutselt halb, mida ju tegelikult kolleeg muusikale ju tahtiski. Ta teadis, mida, mida ta tellis. Oma väga lähedasi kolleege selle oma väga tugev helikeel väga avalikult analüüsiks analüüsige oma õpilaste asju tegelikult niimoodi, et noh, et mida sa umbes teeks teistmoodi. Aga muidugi ma ütlen ausalt, et kui ma ise seal natukene oleksin kaasatud ilmselt kaasaks nagu rohkem kontraste Tegelikult teoses oli üks täiesti ühendav inimene, Eero Epner ilma kelleta kuidagi tundub, et ei möödu naljalt ükski kaasaegse teatrietendus ja ka kooriteoste tekstidel on ta abiks. Miks Eero Epner? Noh, minu teema ju oli mulle endale äärmiselt nagu oluline ja vägivallast nagu maailmas mitmetahuline mitmekihiline vägivald, me alati oleme kellelegi peksupoisid särarhia teema jälle, eks ole, hirme, hierarhia ja tegelikult täpne sellega tegeles ja ja oli nagu üks esimesi mehi, kes sellest rääkis nagu kategooriliselt ja tegelikult ma ei lõpuks ei kasutanud suurt osa, mis ta tegelikult kirjapanija. Sa ei ole teatri selles mõttes. Et grammatika peab olema muusikas ja täitsa ausalt ütlen, et lihtsalt korjasin sellised olulisemad asjad ülesse. Ma ise teksti inimene väga ei ole, aga ma arvan, et meie tugevus dramaatika muusikas, dramaatika muusikas peab olema muusika kanda. Ja tekst peab seda noh, nii-öelda pakendama ja, ja võimendama. Aga ma tõesti, kui ma oleks teadnud, kõik, võib-olla kasutavad ühte inimest, võib-olla ma oleks ise mõelnud midagi muud. Aga Edgar on muidugi äärmiselt tugev teksti ja draamakirjutaja väga õnnelik sellega. Südaöise kontserdil oli Erki Pärnoja teos kõrvuti Arvo Pärdi muusikaga ja mõneti siis sarnaneb see projekt sellele, mida tegi Austraalia kammerorkester aasta tagasi, kui neil oli projekt nimega indis anud aidas kus oli siis suv Jens diivansibristesneri Jonny Green-Woodi muusika kõrvuti neid inspireerinud Poola 20. sajandi heliloojatega. Seal ület tati ka muidu nii-öelda kokkuleppeline piir klassikalise ja popmuusika vahel. Ma palusin sul neid teoseid ka kuulata, mis su muljed on, kui nagu tõsiseltvõetavat kompositsioonid olid? Muidugi, need olid kolm väga erinevat asja. Noh, kolm erinevalt selles mõttes, et üks oli lihtsalt nii selgelt parem ja, ja see oli loomulikult nii nagu peajagu üle, eks ole. Et The National tegelane selles mõttes on ebaõnnestunud teos absoluutselt. Esiteks noh, teadmised, kool ei ole nagu väga halb asi kui teha nagu keelpillidele peaks õppima seda, et seal oli nagu tunda ja kompositsioon iseenesest tuli lõpetamata. Minu kompositsiooniklassis ei oleks läbi läinud, sorry. Aga muud sufion üllatab alati, täitsa uskumatu, eks ole, muidugi filmid jälle, eks ole, mõlemat Johni ja suhtlen ja ikkagi tegelikult ju filmimuusika, eks ole. Ja hästi hea üllatus oli suhtleni mõtted ja sellised rasked ja isegi väga kruvi ja krediidipõhine olid hästi hea elamus. Aga noh, loomulikult soni kriimult võidab seda nagu igatepidi, seda saab hästi-hästi hea muusika. Tavaliselt ma küsin, kas ma tahaks seda mängida? Teost Suhjeni tahaks mängida. Aga kui noodi oleks tahtnud ise nagu luua? Selles mõttes, et seal on nagu suur vahe, et mul oli hea meel, et ma sain seda nagu analüüsida kuulatayle. Aga kuivõrd sa tunnetad siin seda, et vähemalt siis jutu järgi on kõigi nende kolme puhul nagu väga tugevad klassikalise muusika mõjud ja justkui nagu mingisugune reaktsioon ikkagi 20. sajandi modernismi Et praegu noh, ütle üks inimene Eestis, kes teeb filmimuusikat ja tal on nagu sümfooniaorkester taga ei ole, eks ole, kallis samad inimesed, John Williams, Depagu kõik muusikat ja põhimõtteliselt. Okei, seal on teised ka muidugi, aga, aga eks muidugi popmuusikuid ja üldse selliseid muusikuid kergemast. Miks ma isegi ütleks selle kohta, et kergem saks õudselt ei ole kerge sinna noh, kas on, keegi teab klassikalist heliloojaid, kes sul ainult popmuusikasse, see ei ole nii kerge, absoluutselt mitte. Ma, ma isegi ei tea miks, sellepärast et ma arvan, et see on ikka seesama, see kruvi ja tunnetuse küsimus veel, see on selline nokitsemine ja trendide tabamine ja muidugi, kui sul on tohutu suur publik, üks osa vedureid, juhe nagu miljoneid fänne ja sa oled peale selle veel imehea nagu. Noh, peale selle, et sa mängid kõiki instrumente, sa oskad nagu luua suurteoseid. Need lähevad ju nagu soojad saiad, mõtled, et ilmselt on see palju rahast. Tegelikult Ma leian, et klassikalise kompositsiooni pole üldse raske, alustaks sellest, et harida ennast, aga väljundeid, kus kohas mängida mida teha, on ikkagi oluliselt vähem kui kui näiteks minul džässmuusiku, eks ole, ma saan kõiki asju kohe järgi proovida. Võib-olla ma eksin. Aga kui sa peaksid näiteks praegu ühele alustavale muusikule soovitama, et kas pigem nagu hakata bändi tegema või minna näiteks õppima klassikalist kompositsiooni et mis on see tee, mis viib nagu muusikale lähemale No esiteks, muusikaks ei saada, koolis muusikuks saadakse ja heliloojaks saadakse läbi lava seal muusikalise kommunikatsiooni, see nii-öelda see lõppsoos, kus ring jõuab publikuni, et sa saad selle tagasi gsusele energia instrument on äärmiselt oluline, et ilma instrumente tundmata on täiesti noh sinust saab tegelikult ju päris head helilooja, sul peab ikka olema nagu arusaam, kuidas ennast väljendada läbi instrumendi, aga võib-olla natuke praegu on elektroonikamuusika ilmselt kõige suurem osa praegu toodetava muusikast ja see kommunikatsioon otsust teistmoodi ja seda peab ka õpetama ja õppima, et kuidas neid emotsioone sealt läbi masina nagu välja pigistada. Aga oma õpilaste ma alati ühte asja ja iseendale ka. Nii, kui hakkan uut teost kirjutama, siis ma olen suur selline plakat, olen ju George käis. Et põhimõtteliselt, et ole ambitsioonikas nõu anda, proovi uusi asju ära nagu ränga seal oma, nagu jalajälgedes seisnes, ongi sellepärast, et et see oli meeldiv, see, seda sa tead neid kolme, nelja akordi, see ei ole õige. Ambitsioonikus on muusiku edu võti, ma võiksin seda näidata kõikidele, et mul on klaveri kohal on siukesed lipikut, mida ma alati vaatan, üks nendest asjadest on suurelt kirjas, et siukseid ära karda, noh, selles mõttes, et ära karda vastu koja ära karda, mis nagu teised arvavad sinust, ära karda nagu minna, noh ma alati mõtlen, et minu muusika nagu seesama kas selline lärmakas ahva, et ma ei suuda seda kontrollida, aga ma pean temaga kaasa jooksma. Prollinud, aga et muud üle ei jää ahvi järgi joosta? Ja väga fantastiline, et et Eestis on Koore koosseis, kes võtavad riski ja investeerivad nagu nendesse talentidesse, kes, kes suudavad tegelikult olla palju rohkemad kui nii-öelda popmuusikuid, džässmuusikat sellepärast, et mida rohkem on naisi muusikas, seda erilisem on tegelikult rikkam on muusika ja seal on teine aspekt Paavel muusikas alati ma mõtlen ühe asja peale. Kas see peab vastu ajale, kas minu teos peab vastu ajale? Seda peaks nagu iga komponist tegelikult küsima endalt. Heligaja. Kirke Karja ja Marianna liikide mõlemad kirjutate muusikat. Et kas ma võin teie kohta öelda helilooja Marianna kohta, kindlasti võib, ma enda puhul ei, ei ole veel ikkagi nii 100 protsenti kindel selles, aga miks? See on väga raske küsimus ja ma olen ka proovinud aastate jooksul mõelda, miks sa võiks olla nii ja miks mitte ja, ja ma tunnen, et samal ajal ma nagu saan nendest erinevatest parteidest aru, kes ütlevad, et helilooja definitsioon on nüüd niisugune või naasugune. Ja minu meelest see kõik on väga mõistetav. Aga miks ma võib-olla julgeks vahepeal mõnedel enesekindla matel hetkedel ennast heliloojaks nimetada on, on see, et et ma olen sellega ikkagi tegelenud ja seda õppinud ja proovinud sellest asjast aru saada. Aga miks, miks mitte seepärast, et kõrval toimetavadki kolleegid, kes on selle asjaga veelgi rohkem süvitsi läinud siis ma ei julge ikkagi pidada ennast samaväärseks. Kas küsimus on selles, et sa kirjutad, mitte klassikaliste koosseisudega? Võimalik, kuigi ma olen ka kirjutanud klassikalistele koos seisudele, sümfooniaorkestritele ja kammerorkestritele ja muidugi ka BIG kandidele, kus ongi niimoodi, et ühele lehele mahub neli takti ja kui vaadata ülevalt alla, siis on väga palju erinevaid pille, kes selle nelja takti jooksul mängivad. Aga kuna see ei ole ikkagi see asi, millega ma tegeleks igapäevaselt nii intensiivselt nagu mõned heliloojatest sõbrad, kes ärkavad hommikul kell kaheksa ja kell üheksa istuvad juba laua taha ja ja komponeerivad, et sellist harjumust mul Mul ei ole ja ma arvan, et siin tekibki võib-olla üks selline väike lõhestumine. Marianne, kuidas sina seda asja näed, kas klassikalise kompositsiooni diplom, konservatooriumist ja see, et hakkad hommikul tegelema heliloominguga, teeb sinust helilooja. Jah, aga mitte ainult see, et kõigepealt ma arvan, et see heliloojaks nimetamine, see kindlasti ongi selline hall tsoon, Mihhail ala ja see ongi nagu keeruline, et see, kas me vaatame haridust, eks mina olen magistrikraadiga helilooja selle pinnalt ma võiks öelda, et ja ma olen helilooja. Teine asi on see, et mil määral ma tegelen siis heliloominguga ja praegu minu elu on nii, et ma tõesti, see kõige suurem töö või millega ma tegelen. Kõige rohkem ongi ikkagi helilooming ja isegi mu sissetulek, mu peamine sissetulek on siiani hetkel olnud puhtas nendest honorari test stipendiumidest, mis mulle selle tegevuse tõttu on määratud, ehk siis siin tuleb ka, et võib-olla kas see mingi kriteerium metsa elatud sellest või või siis kas partiterul loeb, et kui sul on midagi kirjas, kas see teeb sind heliloojaks ja siis muidugi ka teiste hinnang või et ka see, et kes seda hindab. Et kas sind üldsus hindab, et sa oled nüüd helilooja ja näeb seda, see on väga kombinatsioon väga erinevatest nendest kriteeriumidest ja eks see siis on ka see, kuidas iseennast võib-olla ka tunned või defineerid. Aga jällegi, siis me jõuame sinna, küsimus on piss, on kvaliteet ja mida inimesed vajavad ja et see kõik on väga keeruline teema. Ja absoluutselt selles ei ole kahtlustki tänases saates Meil on luubi all sellised teosed ja sellised Muusikud, kes on klassikalises muusikasse tulnud, mitte klassikalisi teid kaudu ja tegelikult on ju märgata sellist tendentsi, et aina enam ütleme orkestreid selles mõttes klassikalise koosseis ja kui näiteks kammerorkester ja kammerkoor tellivadki oma uusi teoseid kas popmuusikast või indi muusikast pärit heliloojatelt. Mis te arvate, millest see kõneleb? Ma arvan, et selline nähtus on üleüldse väga teretulnud sest kui ma olen kuulanud neid teoseid, mis on kirjutatud mitteakadeemilise helilooja haridusega inimese poolt, aga kes siiski valdab neid printsiipe, kuidas muusikat kirjutada, see sageli toob esitajatele ka mingisuguse teistsuguse hingamise ja seal on mingisugune vaheldus ja samamoodi ka selle muusikakirjutaja jaoks, et korraga tal on hoopis teistsugused võimalused ja, ja Berta istuksid tööriistu kasutama, et see mõlemale osapoolele kindlasti väga arendav ja põnev. Ja nõustun, ilmselt siiski, interpreedid mõtlevad, et ka selle suhtele publikuga ja tõsi on see, et suur osa publikust siiski ei ole kursis akadeemilise muusikaga ja võib-olla nad näevad ka seda teed sellistel sünteesidel, et kuidas jõuda lähemale publikule. Ja kui see on jällegi tehtud põnevalt ja huvitavalt, hea kvaliteediga, siis seal võib tulla väga huvitavaid selliseid kõlakooslusi, et ma arvan ka, et see on alati nagu teretulnud. Ja Marianna tõi välja ühe väga huvitava asjaolu mumeelest tahan et meie eesmärk ikkagi muusikutena onju, kõnetada kuulajaid ja liida publikut, ehk siis mitte mängida üksteisele enda sõpradele ja kes on sageli ka kolleegid vaid et see leiaks ka teie uute kuulajateni. Et kui näiteks panna kokku mõni popp maastikutegija ning mõni akadeemiline koosseis? No kindlasti publikus on vähemalt mõnigi inimene, kes vaatab pärast seda kontserti võib-olla veel mõned selle ansambli või esitaja videot kuskilt üle ja võib-olla leiab enda jaoks midagi uut, see on ju tegelikult üks meie eesmärke muusikutena, aga mida see eeldab ühelt heliloojalt või muusikut, kui ta hakkab klassikalistele koosseisule kirjutama? Ma ei saa muidugi mingit absoluutset tõdesin kuulutada, sest et igasuguseid näiteid on maailmas olemas. Et mõni inimene võib tõesti kirjutada või luua midagi sellist mõnele koosseisule, mille toimimise mehhaanikat ta võib olla väga hästi ei tunne. Aga kui tal on idee, ta suudab selle kuidagi vormistada. Võib-olla talle andestatakse mingid asjad, kui, kui tervik toimib ikkagi ja, ja see on huvitav. Aga ikkagi tekib väga suur väärtus sellest, et kui hakata kirjutama mingile kollektiivile või koosseisule et sa ikkagi tead, mida on võimalik nende pillidega teha ja kui me räägime näiteks orkestrimuusika spetsiifikast. Ma ei kujuta ette, kas oleks võimalik ikkagi kirjutada väga-väga head lugu niimoodi, et ei ole tegelikult läbi närinud läbi töötanud mõnesid teisi partituur. Ja selline elementaarne pillide tundmine, et sellest tuleb tõesti läbi närida, aga sellegipoolest see ei ole ju ainuke või kui me räägime eriti veel orkestri eest, mis on väga paljude instrumentide koosmõju, et siis seal puhtalt nootidega käsitlemine või ka mingite spetsiifiliste mänguvõtetega mänguvõtete tundmine, et see võib jääda väga selline pealiskaudne. Ja kui me nüüd liigume Austraalia kammerorkestri poolt mängitud teoste juurde, siis suhteliselt stimensi teosed jätsin minu jaoks natuke sellise pealiskaudse mulje. Ta tundis nagu elementaarselt neid instrumente ja seal põnevaid selliseid efekte kasutatud puugne surveid ja tuli endale selgeks teinud instrumentide mänguvõtted. Aga see, kuidas need olid siis vertikaalsed kokku pandud, et nad olid lihtsalt ühed leierid, aga oli unustatud minu jaoks. Et see ei ole ainult see, et sa paned üksteise otsa, need vaat seal mängivat erinevat faktuurid, dünaamikat, tämbrid ja see kõik peab olema ka horisontaalselt terviku teenistuses. Et see jäi minu jaoks nagu lihtsalt, et paneme ägedalt midagi. Ja siis on natuke liiga kriitiline, et seal oli väga huvitavaid hetki, aga tähendab mina kuulsin sealt välja, et ta ei olnud enne tegelenud väga instrumentidega orkestriga. Muide, see on selles mõttes üldse huvitav näide, et me võiksime korraks kuulata seda, et selle aluseks, eks ole, on subjektiivne tsüksenda album Ron Räbitran, millest tehti keelpilliseade, millest omakorda Atkinson tegi orkester, see seade. Nii et sa ütlesid siin, et on hästi nagu kurssi ennast viinud, vot ma ei teagi, kes on ennast nüüd kurssi viinud, kas arranžeerija või, või stiil on siseaga, kui me kuulame korraks selle teose aluseks olevat muusikat. Kas mitte selle suhend stiiransi loo puhul ei tõuse kõige tõsisemalt esile see küsimus, et kes helilooja siin on? Aga kas ühe teose valmimiseks peab olema üks helilooja? Aga praegu ma neid võrdsena siin küll kuskil ei näe. Kas Spotify näitab mulle täiesti Arranžeeriana ÄKinseni ja märgitud, et pealkirjas, aga autorlus on? Jeans Tiiransi oma, aga kuivõrd see arranžeerija ikkagi lisas sinna midagi, mis selles loos juba varem ei olnud, kas see ei ole nüüd üks selline näide jälle, kus on tehtud seade võetud kõik need noodid, mis olid esialgses versioonis ja need lihtsalt kirjutatud lahti mõnedele teistele pillidele. Et kas see on nüüd Arranžeerimine, jällegi mul vahepeal on nagu selle sõnaga ka probleeme, et kes on arranžeerija, et niimoodi on ju väga lihtne teha seadeid, et ma nüüd vajutan klaveril mingit akordi võtta näiteks viaalse akordi ja siis paneme järjest kontrabass, tšello vioola, teine viiul, esimene viiul. Et kas see on nagu Arranžeerimine? No ma ei tea, kuidagi tundub liiga liiga lihtne lahendus. Seade puhul ei tohi lisada ühtegi nooti. Või ma ei tea, mul kuskilt on jäänud kõlama selline lause, aga eks see on ka selline jällegi väga hall ala minu meelest selgelt selle näite puhul on tegemist Taranžeeringuga ja, ja minu meelest siin peaks, ma peaks põhjalikumalt seda tausta, aga esmamulje on minu jaoks küll, sekretär on Cheerijad, isend nagu suurema töö ära ja seal on ikkagi palli lisatud erinevaid kihte. Et. Ma nimetaks küll mõlemaid heliloojateks. Me kuulasime Stevensi originaallugu algust ja see oli nii põnev, huvitav, tegelikult see mulle kindlasti meeldib rohkem kui see keelpillidega arranžeeringu algus ja, ja siit tulebki nagu see huvitav asi välja, et kui ma kuulasin tervikuna seda endisenud Aideltsi kava siis ma hakkasingi mõtlema selle peale, et no mingid asjad, mis toimivad nii-öelda selles bändi muusikamaailmas nagu väga hästi ja väga mõjusalt ja mind puudutab ja, ja mulle meeldib rohkem, et siis ülekantuna sellisesse orkestrile või klassikalise koosseisule. Et seal ei toimi needsamad asjad, et tihtipeale jääb puudu. Et kui me lihtsalt kanname üle mingit harmooniajärgnevus, mingi rütmikujundid ja kordused. Ja siis on, mis ma panin hästi, palju tähele on ikkagi imiteerida. D mingisuguse efektidega, mingi kas löökpille või mingid muud elektroonilist kõla prooviti imiteerida keelblide laiendatud tehnikaga, näiteks mis need olid kõik väga põnevad, aga kuidagi ta ei andnud sedasama vaib edasi minu jaoks. Et justkui selle orkestrile seal mängivad rolli mingisugused muud tegurid tihtipeale kuidagi need nende kihtide omavaheline erinevate tämbri kombinatsioonide ette Aimise võime võib-olla et sellega peaks rohkem töötama seal kõigi sellest kavast oli mu lemmik tõesti Johnnyt Winwoodi kaks esimest lugu, et seal oli töötletud tõesti erinevate leieritega, nii et nad ei olnud lihtsalt, et ja järgmine kiht on täpselt sama, kas Klei või sama dünaamika ka, et seal olid väga mitmekihilised, erinevad faktuuri tüübid kokku pandud ka. Ja võib-olla dirigent oli ka väga head tööd teinud selle esitusega ja dünaamika väljatoomisega, et seal oli käsitletud orkestrit nagu vertikaalselt nagu mitmekülgselt, mitte mitte üheplaaniliselt ja see oli ka terviku teenistuses. Aga omamoodi selline indi ja iidoli kooslus toimus möödunud nädalavahetusel ka siin Tallinnas Jaani kirikus, kus kontserdil südaöine kõlas kõrvuti Erki Pärnoja ja Arvo Pärdi looming. Erki Pärnoja jaoks oli see tema esimene kooriteos anima Meeaa. Mis mulje teile jättis? Mina olin päris liigutatud, kuigi Erkki rääkis juba natuke rohkem kui aasta tagasi, et ta tegeleb sellise asjaga kirjutab koorile ja, ja see on see, mis teda väga huvitab. Toona ma ei osanud midagi muud teha, kui soovida jõudu selle tööga. Sest et ma üldse ei teadnud, et temas mingi selline külg ka olemas on. Aga oli kuulda, et ta ei löönud käega, vaid oligi minu meelest ikkagi tajuda, et ta on seda ideed küpsetanud. Rohkem veel kui aasta võib olla mitu. Ja mulle tõesti meeldis, et et see oli siiski väga Erki Pärnoja lik aga koor tõi sinna mingi uue mõõtme. Et tihtipeale on niimoodi, et kui sellistesse ansamblites lisatakse koore või, või mingeid keel või puhkpille siis on natuke selline noh, mõjub kuidagi nagu, nagu mingi maitsetu klamber juustes, mis tegelikult nagu juukseid kinni ei hoia, aga, aga lihtsalt on kuidagi kuidagi peas. Et tihtipeale see ei anna lihtsalt loole mitte midagi juurde. Aga Erki juurde tagasi tulles, et see koor ikkagi tõi mingi lisadimensiooni ja ma arvan, et väga hea, et see oli kõrvuti Arvo Pärdiga. Ma ei saa pead anda, aga, aga mulle tõesti tundub, et ta on ka Pärdi mõtlemisega tema mõtlemisest arusaamisega tegelenud ja see on kandunud üle tema kirjutamisse. Mulle väga meeldis selle teose sisu ja tekst, sõnad, mis oli kokku pandud, tegemist oli kindlasti sellise sakraalse maastikuga. Nämbientlik ongi atmosfääriline muusika, aga mul on nagu hästi kahju, et mul jäi just selle atmosfääritunnetusest puudu, sest ma kuulasin teda klappides ja kodus mitte kontserdisaalis ja mulle tundub, et see kiriku atmosfäär seal ja see reaalne kontakt, et selle ruumi ja nende interpreetide ka oleks sellise muusika puhul minu jaoks olnud nagu kindlasti vajalik ja ma oleks sellest saanud rohkem lihtsalt. Et mulle tundub, et seda koorile käsitletud tuli kohe selline laulupeol ikk koorikäsitlus natukene. Ma ei tea, kas teistel tuli ka? Ei, pigem mitte Kemite vä, et koori saabki ju käsitleda väga erinevalt ütleme nii tugevalt sees traditsioonilised koori kasutatakse selliste laulude loomiseks lihtsate laulude võib-olla nagu meil laulupeol kõlab. Need on mõjutatud sellest rääkima sellest traditsioonist, sellest kooritraditsioonist lihtsalt kaasaegses maailmas. Koor võib anda edasi väga erinevate muusikaliste informatsiooni, et et nagu minu hing oleks, see pole igatsenud seal rohkem mingit üllatust, kontrasti või väljendusrikkust. Kuigi see mõjus, see kõik teos, see oli põnev jälgida, mõtlen seal kirikus oleks olnud väga maagiline. Ma kujutan seda ette. Aga niimoodi klappides kuulates ma oleks ise mõelnud selle peale, et kuidas koori veel põnevamalt kasutada veda, puudutaks minu mingisuguseid hinge teistsuguseid tasandeid. Ma tahaksin lõpuks jõuda veel sellise küsimuseni, et me oleme täna rääkinud sellistest näidetest, kus mitte klassikalise taustaga muusikud kirjutavad klassikalistele koos seisudele. Hakkavad. Uurima orkestratsiooni, kuidas koorile kirjutatakse, nagu viivad ennast selle maailmaga kurssi, aga mis te arvate, kui paljud sellised akadeemilisest klassikalisest muusikast tulnud heliloojad oleksid võimelised kirjutama? Rütmimuusikat indie-muusikat, rokkmuusikat, popmuusikat, see on väga huvitav, huvitav teema. Kohe tahaks öelda muidugi, et no Erkki-Sven Tüür võiks seda teha, aga kas tema on nüüd? Ta on ikkagi ju ka tegelikult bändimees alustas bändimehena, et tal oleks võib-olla see mingis mõttes juurte juurde tagasi tulemine. Kui ta seda teeks, ma arvan, et see oleks väga huvitav. Aga ma ei ole ausalt öeldes kohanud näiteid, kus oleks mind veennud, mis mind tihtipeale on häirinud, on see, et kuskilt kumab läbi, et see on tehtud natukene mööda minnes siuh-viuh. Ja seal ei ole tegelikult taga seda, et inimene oleks ka võib-olla pühendanud mõned aastad, et seda maailma tunda, tundma õppida. Et see asi kehtib ka siin, et tunne seda, mida sa teed. Teine asi on see, et minu kogemusest lähtudes siis, et noh, olen džässmuusika on ju, et tihtipeale arvatakse, et džässmuusika on mingi väga konkreetne asi, väga konkreetsed järgnevused. Kaheksandiknoot peab svingima ja kramatismid ja järgnevus tihtipeale teise astme minu orne septakord, dominantseptakord, tuunika, mingid sellised asjad, aga minu arust nagu muusika olemus on üldse see, et sa pead kogu aeg edasi arenema. Et minu jaoks näiteks jazzmuusika ei ole see, et ma võtan nüüd ühe May'l Stavise standardi ja ma mängin selle nii, nagu Mailis Davis seda oleks teinud. Aga kuhu ma tahtsin tegelikult selle mõttega jõuda, on on see, et mis mind häirib, kui mõni mitte džässmuusik kirjutab džässmuusikat ongi see, et ta arvab, et, et see on mingisugune väga konkreetne asi, mis kunagi oli džässmuusika. Siin ei ole seda essentsi enam, kui, kui me hakkame nagu jäljendama. Marianna, kuivõrd sina usud? Akadeemilise klassikalise heliloominguga tegelevate heliloojate puhul seda, et nad suudavad. Seda žanrit vahetada. Ma arvan, et see on lihtsalt nii ideaalne ja mõistamis. Kirta ütleb, et sa pead miskis asendada seda pühendumist ja seda teadmist sellest valdkonnast. Aga sellegipoolest. Ma ei ole kursis nende näidetega, näiteks mina isiklikult küll tahaksin seda kunagi teha või viie kurssi ennast siis mingisuguse aspektiga sellest et minu meelest on sellel bändilikul vibyl või meelel, on mingi selline tugevus, millega ma võib-olla tahaks ennast kunagi kurssi viia või ma arvan, et see on võimalik. Kui sa ei lähe tõesti niimoodi nagu käega lööma ja keskendud kas või kitsalt mingisugusele aspektile või leiad enda jaoks nagu mingisuguse tuuma või Bondi selles, miks seda teha, ehitad sellest oma terviku üles samas nii-öelda nagu jäädes iseendaks, aga kasutades oma oma ka mingeid muusikalisi vahendeid võõratesse oma rikkuseks ka kirjutades bändile, et siis sealt vip nagu huvitavaid teistsuguseid inspireerida või lahenduse leida. Ma tahaks küll kunagi teha bändile ja väga lahe. Ma loodan, siis Marianna teeb selle teokse, Kirke teeb selle teistpidi teoks. Võtan ette, eks ole. Aitäh, Kirke Karja, aitäh, Marianna Liik. Heliga ja. Selle nädala helikaja oli pühendatud heliloojatele, kes on klassikalises muusikasse tulnud rütmimuusikamaailmast või mitte klassikalisel teel. Mida siis ikkagi teha, kas õppida klassikalist kompositsiooni või teha hoopis bändi? Pöördugem lõpetuseks veel kord tagasi Johni kriin uudi näite juurde. Tõsi, mis muusikakõrgkoolis vaid mõned nädalad täpselt seni, kuni veidi õhed sai lepingu plaadifirmaga Iiemmai. Ometi on kriinud meenutanud, et just nende paari nädala jooksul kuulis ta esimest korda Christoph Penderetski muusikat, mis jättis talle kustumatu mulje. Ta kuulas gospartituuriga Penderetski teost polümorfia ja sai esimest korda aru, et helilooja võib-olla nii vaba. Sul on 48 muusikut, kes võivad teha kõike. Järsku avanes minu ees lõpmatu võimaluste horisont, ütles Johnny. Kriin uud. Helikaja saade avab oma võimaluste horisondi taas juba nädala pärast. Tänase saate tegid helioperaator Helle Paas ja toimetaja Miina Pärn. Elagu muusika. Eligaja.