Heligaja tere, head kuulajad heliga ja tuka sel nädalal teieni vahetud muljed erinevatest kontserdisaalidest. Fookuses on uus muusika. Oma tähelepanekuid äsja lõppenud nüüdismuusikafestivalilt refekt jagavad heliloojad Einike Leppik ja Kregor kulla ning muusikateadlane Saale Konsap. Alustame aga ühe erilise muusikalise kohtumisega, mille toimumine Eesti Raadio esimeses stuudios üle-eelmisel nädalal oli keset maailmas valitsevate eriolukorda arvesse võttes motet õnnelik. Uuele muusikale pühendatud kontserdisari urr alustas 20. oktoobril sügishooaega. Seekord oli ansambel uulava part päriks maailma nüüdismuusika absoluutsesse tippu kuuluv vioolakunstnik Carstnuks kelle interpretatsiooni kunsti sai imetleda ka tema enda heliloominguga. Eesti Raadio esimeses stuudios toimunud kontserdil käis vioolamängija Karin Sarv, kelle kaaslaseks oli sel õhtul tema kümneaastane poeg Mikko, kes ilmtingimata just sel õhtul nüüdismuusikat tahtis kuulata. Ja ma räägin seekord selle pärit minna. Et see tundus huvitav, je ei tundunud nagu sellelt nii tavaline kontsertidest tavalise kontserditel ma tavaliselt üldse ei taha minna. Need on igavad. Muusika ei ole huvitav ja pikad on tavaliselt kõige parem on käia siis kontserditel siis kui on ansambel lihtsalt. No seekord oligi väga hea juhus, et seal oli võimalik käia ansambel kontserdil. Kas see muusika oli sinu jaoks huvitav, mida nad tol õhtul raadiomaja stuudios mängisid? Jah, see oli huvitavam kui, kui mõned tegelikult mingid Beethoveni lood ja, ja ägedam, äkilisem ja kasutati erinevaid eriefekte. Viola tegi kuidagi väga kõrget häält, see oli huvitav. Aga kõige ägedam oli see kars noksi lugu vain Tanimaaks. Pealkiri viitab metsloomadele. Kas sinu meelest see temaatika peegeldus ka muusikas oli seal mõni loom äratuntav? No ja oli tunda vära koer, kes magas ja tegelikult kõik loomad olid äratuntavad, et sai aru, mis loomastandega oli siis pull oli, käis portselanipoes, siis oli magav koer ja elevant, kes oli natuke Karin, kas sina oled meelsamini selline inimene, kes käiks kontserdil üksi või kellelegi oma lähedusega näiteks või oma pereliikmega, et sellest kontserdist pärast koduses keskkonnas nagu veel rääkida ja, ja, ja seda elamust nagu kauem enda sees hoida. Üldiselt ma käiks kellegiga koos, tavaliselt ma olen käinud kas oma abikaasa, õe või mõne sõbraga seekord siis oli sihuke tore võimalus, kus ma võtsin siis oma poja kaasa kui palju kõneainet, et üks selline kontserdiõhtu pakub, kas sellest sappel tunde või päevi või nädalaid hiljem veel mõtiskleda ja arutleda? Saab ikka, oleneb muidugi, kellega sa oled käinud, et milline on selle inimese taust. Mikkoga me arutlesime ka natukene, kuidas muusika mõjus ja et noh, nagu Mikko mainis, et talle ei meeldi käia tavalistel kontsertitel tavalisteks kontsertiteks, ta peab klassikalise muusika kontsert, see, mida mina tavaliselt viljenen, kus kavas on Beethoven, keda praegu sel aastal eriti väga palju saadav Mozart, see selline, et Ma isegi ei tea, miks tal selle muusika kontsertitel käimise vastu on midagi. Ma ei ole teda kunagi sundinud, aga, ja kui see kontsert nüüd tuli ja ma temaga rääkisin sellest. Ma tegelikult natukene aimasin, et see võiks teda huvitada, sest on tõesti teistmoodi ja siukest kaasaegset muusikat. Tegelikult Eestis mängitakse palju ja nendele nii-öelda tavalistel kontsertitel ja on ka väga sageli kaasaegne muusikapala sees aga siukest päris kaasaegset. Ta on võib-olla ikkagi natuke nišitoode ikka veel, ta võiks olla palju avaram, sest sest minu kogemus on näidanud, et just selline eriti kaasaegne muusika läheb paremini just väiksematele lastele peale. Ma ei tea, miks, võib-olla see on kuidagi ikkagi nii palju teistmoodi nädalatki avatud rohkem kui meie täiskasvanud, kes on pind ja näinud seda elurohkem kogemus võib olla segab. Kui ma mõtlen selle kontserdiõhtu peale tagasi, siis võib-olla seekord oli üheks magnetiks ka u külaline, vioolamängija ja helilooja Knox kes maailma nüüdismuusika mastaabis on ikkagi väga esinduslik kuju ja ja kes on võib-olla ehk juba natukene tuttavam ka eesti publikule. Karin, kui palju sina vioolamängijana temast tead, teadsid? Ma teadsin, et on olemas ja ma olin kuulnud ka mõnda tema interpreteeritud lugu ka. Aga nüüd ma enne kontserti natuke süvenesin temasse rohkem. Ta on ikkagi väga huvitav tüüp. Ja mulle just meeldib tema juures see, et tegelikult, miks ta ilmselt läheb inimestele hinge ja, ja miks ta köidab oma pillimänguga inimesi, on see, et ta on väga teatraalselt mängib et ta läheb terve oma keha ja vaimuga ikkagi sinna sisse ja pakub kõike seda ilmselt animaalselt. Miks Nicole näiteks meeldis, et see oli ikka väga teatraalne teos, et sa tõesti näed ja tunnetad, mismoodi loomad seal hingavad või, või kuidas see pull seal portselanipoes on, tegelikult sa saadki selle ettekujutuse endale. Võib-olla peakski natukene siis lähenema Kasnoksile kui interpreedi-le ja siis temale kui heliloojale, et kas tema interpretatsiooni kunst peegeldub ka selles heliloomingust jajaa väga, minu meelest. Kontserti oli üles ehitatud, niisiis kõigepealt mängis seda Lauri Jõelehe lugu, mida oli tegelikult ka tunda, et seda soolona mänginud, sest see, kuidas ta sütitas ülejäänud ansamblid, see oli väga lahe vaadata. Ja Sansambel täiesti täiendas, nagu Lauri ise seletas ka alguses, et ta täiendab seda algset teost, mis siis lõppkokkuvõttes ma saan aru, tuli hoopis uue teosena välja, kuigi minu meelest oli alati olnud seal ka väga tunda pele Lauri lugu tuli kohe ta enda lugu, siis oli näha, kuidas ta tegelikult hoopis teise külje alt nagu avanes. Ja kui kommenteerida Mikko väljaütlemist, et ma olen ise vioolamängijaks, et et vioola kõlas kuidagi väga kõrgelt, siis ega ma tõesti, kui ma kodus harjutan, neid osalete asju ju väga palju ei tule. Orkestri partiidesse asjades. Aitäh. Ja Lauri lugu oli ainult põhimõtteliselt Lasolettide peal, et võib-olla sellest Mikko emotsioon, et Biola võib kõlada väga kõrgelt. Aga veel korraks, kas noksi enda teose juurde tagasi tulles? Mis sa arvad, kui palju see lugu muutub, kui keegi teine seda soolopartiid seal? Esiteks ma arvan, et see muutub väga palju. Kui ma enne kontserti natuke uurisin Cars Knoxi kohta, siis Tal on endal sellised teosed nagu Reolas käissis, kus ta siis põhimõtteliselt just tutvustab õigemini erinevaid võtteid. Vioola peale pandi tšello ja pitsikaato ja siis ja selle baasil on teinud lood. Kui sa nüüd neid kuulad, tundub kõik juba lihtne, nii et mul oli võimalus näha neid noote. Ja vot see, et sellest noodist läbi ennast närida, võib olla päris suur kunstnik. Ja nüüd, kui tagasi minnes tema sellele Animal loole, siis ma kujutan ette, et sonaadi pilt võib-olla ka samuti väga huvitav, et kui sa oled ise selle loonud, siis loomulikult ja veel kirja pannud, siis sul on teatav vabadus või, või teatav juba tõlgendus endal olemas. Aga kui nüüd teine inimene võtab selle noodi ette siis? Ma arvan, et seal tuleb hoopis teistsugune lugu välja. Aga mis muljed on kahest järgmisest teosest? Seal Riina ja Feldmann scarinas oli teos siis sellest värvitoonist juskui purk PUR punasest, eks, ja tegelikult andis väga hästi seda edasi. See on nii huvitav, et, et kaasaegne muusika ka ja kui sa paned kõrvale kaasaegse kunsti, et nad tegelikult väga hästi klikivad omavahel see on väga põnev ja kui sa suudad panna kõrvale kõik need enda pillimängu pähe taotud tõed, metoodikad ja asjad ja ainult keskendud sellele emotsioonile ja sellele antud hetkel sündigale helile, siis see mõjub väga võimsalt. Huvitav, aga Feldmann, see lõputeos siis kulminatsioon, minule meeldis see, et ei oskagi rohkem. Sellepärast Ta oli tõesti niiviisi nagu Kerikmäe alguses seletas, et ta nagu sätib, sätib ja lõpuks siis tulebki ilus Viola meloodia, mis oli tõeliselt ilus ja, ja Karl Knox mängisid aga nii ilusasti. Ja, ja see ülesehitus ja kõik see lõpuks andis väga ilusa emotsiooni. Mulle tõesti meeldis, et sinu vioolamängija süda rõõmustas just sellise teosele, mis oligi Viola keskne. Jah, selles mõttes küll, et näitas minu jaoks kõige meeldivama külje, veolasid. Ikkagi see pehmus ja, ja see mahedus, mida viieldajad. Vabandust, aga te kunagi ei suuda teostada. Ansambel U ja vioolamängija Knoxi kontserdil Eesti Raadio esimeses stuudios käisid Karin ja Mikko Sarv. Võib vist öelda, et sel sügisel oleme saanud tavapärasest rohkem rõõmustada meie kontserdisaalides kõlava nüüdismuusika üle. Kevadel toimuma pidanud, kuid olude sunnil edasi lükata festival Eesti muusika päevad toimus ju alles septembrikuus. Ja vaatamata maailma kultuuripilti raputavale olukorrale jäi siiski kindlalt paika igasügisene rahvusvaheline nüüdismuusika festival efekt, mis toimus 29.-st oktoobrist neljanda novembrini Tallinnas ja Tartus. Tõsi küll, väikeste muudatustega sel aastal toimus efekt nime all minia fect, võttes fookusesse kammerlikumaid, koosseisud ja minimaalsuses lähtuva esteetika. Ka 30. oktoobril Estonia kontserdisaalis aset leidnud sümfooniakontserdi kava oli seekordsest erilisest ajast tulenevalt veidi teistsugune ning sajaliikmelise orkestri asemel olid laval väiksemad koosseisud. Festivali avakontserdil käisid Eesti riik kui sümfooniaorkestrit Kaisa Roose dirigeerimisel kuulamas Einike Leppik ja Saale Kunsap. Kui palju see selline minimaalsus või Limiteeritus sellel ERSO kontserdil tee meelest läbi kumas? Kontsert ise oli väga mastaapne ja kestis koos eelkontserdiga kokku peaaegu. Neli tundi. Peenike. Tegelikult sellist minimalistlikku joont mõnes mõttes oli tunda küll. Juss ras ERSO kontserdi selle kogu selle õhtu põhiosa orkestri kontserdi osas, et esimeses pooles ei ole lihtsalt see, et need teosed ise oli see, kuidas nad nagu kokku pandud, said kõik sellised nagu kompaktsed ja pigem nagu lühikesed või noh, ütleme niimoodi, tähendab esimeses pooles ei olnud ühtegi sellist mastaapset teost. Et võib-olla seal minimalism ka selles mõttes kuidagi selline lühidus või mini käib, nagu see selles mõttes nagu käitusele kontseptsiooniga kokku ja samas, mis puudutab seda teist poolt, siis see muusika ise oli minimalistlik. Võib-olla tõesti on võimalik neid, ERSO kontserdi kavas olevaid teoseid kõiki näha mingis mõttes väga väheseid, mingeid väljendusvahendeid kasutavatena ja selles mõttes ka võib-olla minimalistlik Ena. Aga võib-olla selle väitega, et, et selline limiteeritud oli eelkõige tingitud mingisugusest kunstiliselt nägemusest, et see, ma ei ole päris kindel, et ma arvan, et see ehk pigem juhtus nii, et koroonatingimustest tulenevalt sai see valik olema selline. Ja hiljem seda vaadates selgus, et tõesti, et tegelikult siin on võimalik näha mingisugust ühist joont. Et mulle jäi selline mulje, aga otseselt, kuna see teatav joon, sest seal olemas oli, et siis ma ütlesin talle niimoodi käsitleda ka. Koosseisulised eripärasused ja eriti selle kontserdi teine pool siis tegelikult sümfooniaorkestrit täies hiilguses me laval ei näinud. Mis tunde see saalis oli, tegelikult tekitab, kui sa lähed justkui sümfooniaorkestri kontserdile lootuses kuulda seal uut muusikat ja tegelikult on sinu ees väike ansambel ja võib-olla mõni teos, mis kirjutatud hoopistükkis 70 aastat tagasi visega, siis Anton Webermi teosele, mis oli sealt eelmise sajandi 40.-test Võib-olla see mind isiklikult ei häirinud, et, et ma nagu seda orkestrit seal tervenisti laval nii palju ei kogenud, et kuidagi osades teostes minu jaoks ikkagi oli see miski, mida ma otsima lähen kontserdile tavaliselt, et see oli nagu olemas ja samasse mingisugune kõlavärvid ja seal seal oli nagu erinevaid nüansse, et võib-olla see nagu niivõrd ei tekitanud minus küsimusi, aga võib-olla pigem teise poole teos. Abraham, see nišš, need selles mõttes tekitas küsimusi. Et minu meelest juhtus lihtsalt see, et see teos ei saavutanud oma tõelist sellist mõjuvõimu tänu sellele, et see esimene pool oli lihtsalt nii pikk ja kogu see lihtsalt hästi kirju eklektiline mõnes mõttes, ja siis teine pool oli selline üks pikk teosed, noh, minu meelas teos võib-olla oleks töötanud palju paremini ikkagi väiksemas ruumis ja, ja eraldi kontserdiga. Selline tundmus tekkis, et lihtsalt see kuidagi see esimene pool võttis nii palju energiat tegelikult, et tõesti minna selle muusika sisse, see nõuab nagu sellist tõsist keskendumist, minu meelest vähemalt, et ta on selline muusikat mõnes mõttes küll minimalistlik nõudlik muusikalisest küljest ja kui sul ennem on olnud niivõrd infot eelnevalt siis kuidagi keeruline on mõnes mõttes keskenduda ja võib-olla see suur ruum ka ikkagi, et see kuidagi mulle mõjub see teosesti kammerlikuna, et et võib-olla ma arvan, ma oleks seda palju rohkem nautinud mõnes väiksemas Et saalis saali, kas oleksite eelistanud ka need kaks kontserdipoolt? Ma olen eriõhtutel selle, see abra homse Nižni oleks võinud olla tõesti eraldi kontsernina, liiatigi veel arvestada seda, et sellele ERSO kontserdile eelnes ka veel eelkontsert. Ja ausalt öeldes pärast vaheaega, et seal oli päris väsitav, kui võrdselt teise poole teostus kestis kokku tund või isegi natuke läks üle tunni. Kuigi tahta teda võib-olla ei olnud nii pingutav kuulata kui seda esimest poolt selles mõttes, et ta ei olnud, mulle tundus, et ta ei olnud nagu nii nõudlike, selles mõttes teil võib olla pisut kergem. Aga ikkagi juba nagu selle mahu, kas või selle aja mahu mõttes, millal tuleks olla nagu hästi fokusseeritud, et oleks kindlasti õigustanud ennast, kui see teos oleks olnud eraldi, aga et kas ma oleksin oodanud orkestri kontserdilt, et pigem ikkagi suure sümfooniaorkestrimuusikat? Ühesõnaga, ma ei pettunud selles mõttes ka, et väga tihti ka mulle jäänud selline mulje, uus muusika, isegi kui ta on kirjutatud sümfooniaorkestrile, et väga tihti ta ikkagi mõjub kuidagi kammerlikult või et seal on rohkem mängitud kõlavärvidega ja et see on väga suur seina massiivne orkestri kõla, et seda tegelikult pigem kohta nagu harvem või vähemate heliloojate puhul. Et selles osas ei tekkinud samuti minu jaoks vähemalt konflikti, et alguses oli suur sümp orkester ja pärast oli niisugune väike kammeransambel. Et iseenesest kammeransambli valik võib-olla isegi oli noh, natukene huvitav, et kuuleb orkestri mängijaid ka nagu eraldi või sellise solisti rollis. Jah, seda on Elsa viimasel ajal teinud ka. Eks see küsimus oligi võib-olla natukene intrigeeriv. Aga Einike, sa ütlesid, et natukene tekkis selline väsimus sellest tähelepanu ja keskendumist nõudlust esimesest poolest. Kas kaleidoskoopiline, selline väga erinevaid ajastuid ja, ja ka geograafilisi piire hõlmav kava võiks olla midagi, mida tegelikult pigem siis vältida kontserdiprogrammides? Ja ma tegelikult mõtlesin selle peale päris pikalt peale kontserti tegelikult kontserdi ajal, et twitavad, mis see kontseptsioon seal taga võiks olla, et noh, mõnes mõttes mulle tundus kohati, et need teosed oma selliselt atmosfääri ka justkui selliselt nagu emotsionaalselt, et noh, üldse stiililiselt katnud ja nagu kuskil kuidagi ülaÜhe varieerusid noh mitte päris üle ühe, aga et just sellised see kurv käis ka niimoodi, et nagu alt üles jälle alla üles minu jaoks kuidagi et siis mõtlesin, et okei, et võib-olla, et see oligi mõnes mõttes selline kontseptsioon, et, et justkui noh, niimoodi seda kuulajate publikut siis nagu sõidutada seal. Aga teisalt, et noh, ma pean tunnistama siiski, et kogu seda kava tervikut vaadates, et mulle väga nagu meeldis see, et ei olnud seal mingeid esiettekandeid, sest noh, ikkagi väga tihti kaasaegse muusika puhul sa esiettekanne jääb nagu mõnikord ainsaks ettekandeks, et selles mõttes oli hästi tore vaadata, et ma olen mõningaid teoseid ka varem kuulnud. Et selles mõttes hetked voo, seda mängitakse taas ja ma kuulsin seda paar aastat tagasi, et, et selles mõttes see oli nagu hästi positiivne. Võib-olla minu jaoks Veeberenduse lõpus oli natuke küsitav, kui mõelda selle terviku peale, et siis võib-olla tuleks sobinud kuhugi kuidagi keskele või et aga noh, samas võib-olla nad mõtlesid, et kes siis kava koostöös, et, et võib-olla see kuidagi raamistavat, et nagu natukene varasemad teosed on siis nagu esimene viimane eesti heliloojad on keskel, et noh, siin võib mitu nagu mõelda lihtsalt või et mis need kontseptsioonid võisid olla, et aga mulle endale tundus, et võib-olla ma seda Weberni sinna kavasse ei oleks pannud. Selle veepealne jutt on ka, ma olen tõesti on võib-olla nõus, et see Weberne orkestri variatsioonid, et need on siuksed nagu peaaegu kaanoni teos on ju, et siis ta on nagu natukene imelik selliste teiste teoste hulgas, mida noh, võib-olla tuntakse vähem, aga jah, jällegi, et on tore, et mängitakse uuesti, aga võib-olla selle elektrilise osa osas ma tahaksin öelda, et mulle vist isegi meeldis, et ta ei olnud nagu liiga ühtne, et pigem oli vastupidi, et andis suhteliselt hea ülevaate sellest, kuidas kirjutatakse Eestis veel mitte ainult Eestis, aga, aga et, et kuidas on võimalik kirjutada või läheneda uuele muusikale üleüldiselt, et, et millised on nagu need võimalused. Ja ka selles mõttes minu jaoks võib-olla oli see, et miks ta mulle võib-olla meeldis, et ta ei hakanud väsitama, et väga tihti olen sattunud uue muusika kontserdile, kus on ikkagi keskmesse see kõlakuulamine ja, ja sahinaid ja igasugused sellised hästi vaiksed helid ja selline, kus ka ei teki väga mingisugust ütleme, kus tulebki olla nagu selles hetkes või selles ühe sellise tekib mingeid laiemat sellist üldist fraasi taju pole mingit sellist tunnetust, aga et just et kuna siin võimaldasid vahepealsed teosed, mis vastupidiselt no kasvõi Siimri või kõrveri teose, mis võimaldas nagu vahepeal puhata sellisest nagu kõlale või ühele momendile keskendatusest ja siis jällegi vastupidiselt Liisa Hirsch näiteks pakkus just nimelt seda kõlakeskset lähenemist, et mulle nagu see kuidagi meeldis seekord. Ja ei, ma lihtsalt lisanud mulle tegelikult ka, et ma see klektilises pooled tegelikult ma pigem nagu ma ütlekski seda, vaid see on pigem positiivne külg, et see ei olnud nagu üldse halb asi, aga vabala ja et selles mõttes see oli nagu ka minu meelest oligi noh, tegelikult oli huvitav nagu, et ei olnud sellist tunnet, et, et see kuidagi vajub ära või midagi, aga lihtsalt see, et ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla see Veevern oleks võinud olla hoopis esimene teos, et oleks selline nagu sissejuhatav natuke selline kuidagi istajateist, selline fragmentaalne ja siis kuidagi läheb tervikuks. Aga kui üldse muidugi seda võib rünnata sinna. Kontsert oli niigi väga pikalt, ma ei tea, kas otseselt seda pahtli oleks olnud vajalik. Ma tõesti ei oleks olnud vaja tegelikult juba see esimene pool oli tund ja 10 minutit vabalt. Et oleks võinud ju olla ka olla tunni. Kas kogu selle paljususe ja kirjususe keskel erinevates kõlama ilmetes orienteeruda, sesse jõuakeses, märgata mingeid teisi nüansse, näiteks interpretatsiooni kunsti? Kas selleks on aega, et meil oli ju ka tegelikult orkestri ees dirigent Kaisa Roose, kes ei ole ERSO? Ees olnud mõnda aega ja ka flöödi tuua mu maa solistidena. Ma vaatasin päris palju, jälgisin tegelikult dirigent, et ma võib-olla tavaliselt ei jälgi kuidagi mingisugune kehakeel, miski jäi mulle nagu väga just silma kuidagi mingid liigutused, mis tundusid taiast mingil hetkel, nagu ma hakkasin, isegi ausalt öeldes praegu ei mäleta, mis teos, see oli äkki sellise sama ja teise poole teos, et kuidagi see nagu dirigendi liikumine ja kõik siis oligi selline nagu see, tema kehakeel, see ja see, kuidas ta dirigeeris sellises nagu aegluubis, et mul oli selline tunne, et ma nagu vaataks filmisesse reaalselt tunduski, nagu see oleks nagu selline nagu venitatud, et see ei olnud nagu peaaegu et oli selline ebareaalne või selline nagu maagiline. Et selles mõttes see oli päris huvitav, et ma pole ennast kunagi ka tabanud selliselt nagu vaatelt või selliselt positsioonilt kunagi, et ma niimoodi dirigent ja vaatan, et see oli mulle tegelikult ausalt öeldes endale nagu hästi üllatav ja siis ma vaatasin, et vau, et see kuidagi tervikuks kokku, et see hetkel minu jaoks küll nagu mingi mingi selline üks üks hetk selle kontserdi keskel kuidagi, kus ma nagu tõesti kuidagi hakkasin vaatama rohkem dirigenti kui tavaliselt, et selles mõttes ma pean tunnistama, et justkui jäi aega ka, mis puudutab üldse interpretatsiooni jälgimisest, siis ma mõtlesin ka seda, et ma tegelikult olen Liisa Hirschi ja Christian kõrvale teost kui varem kuulnud, et mõtlesin, et okei, et aga kuidas ta siis kõlas tookord ja noh, ausalt öeldes ega nagu seda mitme aasta tagust tänas, et kogemust nagu võrrelda, et noh, selles suhtes, et ma ei mäletanud seda nii hästi, et ma oskaksin nagu selles mõttes, et mul ei olnud ka nootilised, ma oskaks nagu noh, missugune ta kõla, mida ta nagu missugune see muusika olema peaks täpselt Moskaks selles mõttes interpretatsiooni kohta nagu detailsemalt midagi öelda, et ma võin öelda, et minu jaoks Liisa Hirschi teos mõjus nagu väga tugevalt emotsionaalselt ka kuidagi see jõudis minuni. Aga noh, see ongi see, et eriti kaasaegse muusika puhul, et see on nagu väga selline keeruline on rääkida nagu interpretatsioonis võib-olla sellises võtmes, et mis ta nagu olla veel võiks või mis ta nagu olema peaks. Liisa teosega mul vastupidi, mul kuidagi on väga hästi meeles esiettekanne ERSO suure koosseisuga ja mulle tundusid need küll sama lugu, aga sellises dünaamilises plaanis täiesti erinev lähenemine. Võib-olla ka sellepärast, et seekordne koosseis oli oluliselt väiksem ja samas oli seal ka dirigendile antud mingisugune vabadus seda lugu vastavalt oma käe järgi oma nägemuse järgi ka kujundada. Selle lõpuosas. Tõsi, ta on, et interpretatsiooni hindamiseks oleks vaja just nimelt seda mingisugust ootust, et sa nagu kujutad ette, kuidas see teos sinu hinnangul kõlab ja siis isegi kui ta ei kõla niimoodi, võib-olla ka väga positiivne, aga siis saab nagu ohoo üllatud, onju aga just, et selle uue muusika puhul mitte isegi asi võib-olla ei ole nii palju selles, et et kas need teosi on varem mängitud, sest noh, see on juba mitu korda käinud läbi, et neid on ka enne ette kantud. Aga Mulle tundub, et ka see, et uut muusikat on lihtsalt oluliselt keerulisem endal nagu ajus kokku pakkida või, või seda niimoodi mäletada nagu teadlikult mäletada, et kuidas mingisugused detailid või kõlavad. Nii palju ma võin öelda, et ma olen ka Liisa Hirschi teost kuulunud Kristjan Kõrver ja ma üldse ei mäleta. Aga Liisa Hirschi tõst ma olen ka kuulnud ja ma mäletan, et see esimene kord jättis mulle nagu mõjusama või oli kuidagi mõjus, on minu jaoks, aga kui nüüd ma peaksin vastama, et miks või et mis otseselt oli teistmoodi või või siis ma jällegi jääks hätta. No võib-olla see ongi siis kogu komplekt, mis sellele kogemusele eelneb ja järgneb Võib-olla see ka lihtsalt tõesti, ma mäletan seda Liisa teost, aga noh, ma ei mäleta, mul ei ole nagunii tugevat sellist sellest esmaettekandes, sellist nagu väga tugevat emotsioonidesse mingi flash mul ajus kuskile ta nüüd tuleb kohe ja noh, ütleme siis selle kontserdi kontekstist kuidagi nagu kõik, mis sellele eelnes, siis ta kuidagi ikkagi minu jaoks ta jäi nagu domineerima, et mulle meeldis ka väga nöör koordide tegelikult aga, aga lihtsalt kuidagi noh, olidki, et nüüd on nagu mingisuguseid selliseid kaks, ühel nagu tasandil punkt ja siis on teisel tasandil punktid ja siis asi nagu niimoodi vaikselt, sujuvalt kuidagi liigub nende punktide vahel nagu teadvus sõltub sellest kontekstist ja kõigest, eks ju kuidas toimuma parasjagu. Einike Leppik ja saale kontsad rääkisid festivali miniefekt avakontserdist, kus Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees dirigendipuldis oli Kaisa Roose. Aga festival jõudis tänavu Tallinna kõrval ka Tartusse ja neljandal novembril Genialistide klubis toimunud Liis Viira õhtule sattus Grigor kulla. Kas Liis Viira õhtu oli kontsert või helise oma olemuselt atmosfäär-ilt midagi enamat? Kindlasti see oli midagi enamat. Ma ei teadnud kusjuures, et liisk animatsiooni õppis ja see oli minu suureks üllatuseks ja tegi mind väga rõõmsaks, et mulle väga meeldivad sellised mitmetasemelised kontserdid, kus kasutatakse ka muid väljundeid, kas siis multimeedia on näiteks žanr? Ta mängis harfi ja taustal mängisid tema animatsioonid, mis töötas selle kogu kontseptsiooniga väga-väga hästi. Kas animatsioonide ja kõige selle visuaalse peale panustamine ei võta kuidagi tähelepanu ära muusikalt helidelt? Ma ei ütleks, tema eesmärk oligi ühendada või dialoogi luua nende kahe žesti vahel. Ja minu meelest töötas päris hästi, sest ma mõtlesin küll alguses, et absoluutselt väga millestki aru ei saanud, et mis toimub, mida aeg edasi läks, seda rohkem kuidagi vajusin sinna sisse. Et kui alguses olid seal kuidagi joonistatud lõngakerad otseselt loomulikult lõngakeradega mulle meenutasid seda halja kollast, siis kuidagi illustreeris seda või tegi nagu joonistus hääli, mis mulle katkestasid ka mingisuguse pildi. Et kuidagi need kaks põhimõtteliselt tervikuna. Ning kui ta lõpuks kaotas visuaali ära, oli lihtsalt valge kraan taustaks või noh, selline peesikas pigem siis Ta lõi oma harfi raamist kuidagi maali või, või joonistuse. Et lõigi heliga mulle Silmeta joonistuse, mis oli minu meelest väga erakordne. Liis Viira on heli- ja visuaalkunstnik ja on näidanud ennast nii helilooja harfimängija, vaba improvisaator kui ka animakunstniku küljest. Milline külg temast sel õhtul kõige tugevam oli? Minu meelest ta võimendas seal kõike. Ilmselgelt oli aru saada, et on helilooja samal ajal Timpraviseeris alguses harfilsis ning taustaks käis tema animatsioon, et ta sai kõiki neid ühendada ja tegi seda kuidagi väga hästi ja loomulikult, kui sa näed, et keegi mängib harfi, mitte et sa ei näe, ta lõi näiteks animatsiooni minu ees laivis, siis eks ikka kuidagi esmaselt ma ühendan teda selle Arbiga, aga üldiselt laiemalt mõeldes siis loomulikult ta kuidagi sai kõike ühendada see mulle nii väga meeldiski. Kui võtta ainult fookusesse korraks heli või kompositsioon siis kas see on midagi sellist, mis võiks toimida ka mõnes muus keskkonnas kellegi teise esituses? Hoopis mõnel teisel õhtul on see selline musikaalne teos, mis võiks ellu jääda. Kindlasti mina näiteks ei olnud midagi sellist varem näinud või mis kuidagi visuaalselt mõjus, et ta alguses küll ütles, et ta ei ole veel selles väga kindel, tal ei ole väga palju praktikat, et ta ise ei tunne, et see kõik kuidagi toimuks dioloogina sisesse viimane teos, mis kandiski nima joonistus kuidagi laiendas seda täielikult, et mulle väga meeldis, et oli pandud lõpusaal, oli pime, ma kuidagi vajusin sinna sisse ja nüüd see, kuidas ta üldse lõi selle terviku. Et see harfi raam kuidagi mõjus mulle kui omaette maalina või teosena. See oli väga erakordne võimul, ma hakkasin mõtlema, et mida ma siis näen seal või milline see maailm välja näeks, kui ta joonistaks või maaliks, siis esimesena tulid pähe Ameerika abstraktse ekspressionismi. Ja siis ma hakkasingi pärast kodusel uurima ka, et mille muutis rohkem välja nägi ja siis kuidagi oligi selline. Poole kaldu, et väga selline punakad toonid, mida loomulikult kuningaga palju kasutanud, aga kuidagi punaka varjundiga kuningvõi sinu meelest nii lahe, et see lõi nii kuidagi spetsiifilise suuna mulle, et oleksin võinud ette kujutada ükskõik mida, aga et mulle tuli mingi kindel asi pähe. Kindlasti usun, et see võiks jääda ellu, sest kui mina ei ole midagi sellist varem näinud, siis ma usun, et paljudele midagi sellist varem näinud vähemasti Eestis. Liis Viira on ise öelnud selle õhtu sissejuhatuseks või kirjelduseks, et pikaajaline muusikaline treening mõjutab kehalisi reaktsioone ja alateadlikke füüsilisi impulsse. Gregor, ma tahaksin teadet. Kui sa oleksid terve õhtu istunud näiteks silmad kinni usaldades ainult oma kuulmistaju, siis kas see seal kogetu oli ka võimeline mingisuguseid füüsilisi impulsse sinus looma? Kas kuidagi tunnetasid kehaliselt seda? Kontserti ma küll olin seal mingi hetk silmad kinni ja otseselt ei tajunud seda füüsiliselt, et ma justkui ei oleks üldse siis võib-olla ette kujutanud, et tegu oleks harfiga olnud. Ma pigem oleksin tundnud, et võimendatud on mingisugust muud heli, näiteks tegi alguses ma mõtlesin, et selline hiirte krabin tundus olevat seinte sees siis see muundus joonistuseks või olidki sellised kraapimishääled, et keegi kraabib näiteks mingit lehte või keegi hõõrub lõuendit. Et kõik olid väga teistsugused, et üldse ei ei tundunud, et tegu oleks harfiga olnud. Kuid kui sa silmad lahti tegid, sa nägidki, et Liisbani näiteks maalriteipi harfi peale hõõrustame ära just nii nagu tehakse ka maaliga. Et kui küsisid füüsilise impulsi kohta või millegi sellise kohta, siis pigem see ei toonud midagi otseselt füüsilist minus esile. Aga pigem lihtsalt seostas seda mingisuguse muu füüsilise tegevusega. Kas selline kontserdiõhtu ühe nüüdismuusika festivali programmis näitab kätte mingi uue suuna, kas sellist asja festivali programmi panna on ka mõnes mõttes riskantne? Kindlasti on, Tartus ei toimu väga palju kaasaegse muusika kontserte, affekt on pea, et üksainus ka loomulikult tahe, kuid taha jälgi korraldada, tihti kontserte. Aga kui nüüd laiemalt mõelda, siis seal oli ju tegu loominguga heliloominguga, intervjotatsioonilise tegevusega. Kuid ma tahaksin kindlasti rohkem näha, kuidas kõike ühendatakse või just sellist. Et muusikat saab nii palju võimendada mõne muu tegevusega või mõne muu mõttega või sellise kontseptsioonilisem, aga et on riskantne, kuid minu meelest täielikult põhjendatud. Muide, kuidas sel õhtul üldse Genialistide klubis publik kuuga oli, kui suur publikuhuvi oli? See on alati ahvati kantslerite, ka väike probleem või minter lihtsalt väga kurvaks, et ma kirjutasin isegi eelmine aasta meeleheitest artikli sellest, et oli kurb näha Tartu Ülikooli aulas kuueliikmelist publikut sellisel tegelikult suurel sündmusel ja ka seekord oli. Publikut oli vähe, väga vähe, aga see oli tore ka sesse lõi kuidagi väga intiimse õhkkonna, ei tundnud ennast kuidagi kimbatuses ei olnud sagimist. Et kõik oli väga vaba, väga vaba õhkkond oli, oli küll palju kostavat lärmi alt korruselt, kuid see kõik kuidagi toimus käsikäes, sest kuidagi joonistab Kaagegi joonista vaikuses. Ikka seal toimub midagi muuta ka taustal. Ja loomulikult mul oli kahju, et nii vähesed tulid liisi kuulama, aga ma ei kaeba. Liis Viira õhtu oli osaga nädalapäevad varem Tallinnas toimunud festivali affekt kavast. Kai kunstikeskuses käis esimesel novembril. Päeval siis mis tegelikult oli mõeldud, et inimestele pakkuda võimalust kohtuda uue muusikaga või muusikutega kusagil linnaruumis, aga kuna need sellised kontserdid ei olnud väljakuulutatud või et neil ei olnud mingisugust kindlat kellaaega, pidigi olema nii-öelda spontaanne kohtumine, siis kuidagi läks nii et nendele ma jõudnud. Küll aga oli selline planeeritud kava pühapäeval Kai kunstikeskuses, kus mina ei olnud varem käinud, ma ei tea, kas keegi on seal mõnda kontserdi varem korraldanud kus siis selle päeva põhiosa täitsid siis kaks artisti kõige laiemas mõttes, et mitte ses ainult et ei ole tegemist interprojektidega, vaid selliste loojatega, kelle tegevus hõlmaks siis väga paljusid erinevaid kunstialasid, sealhulgas ka muusikat ja siis kuidas siis neid erinevaid kalasid püütakse ühel või teisel viisil sünteesida. Päev siis algas Liis Viira, et lastega siin on küll väljareklaamitud pealkirja all joonistus mis vist tegelikult kujutab endast ikkagi ühte seda viimast, võib-olla kõige olulisemat teost, kuigi ma ei ole päris kindel, kas seda päris teoseks nimetada. Aga ühesõnaga, et see etteaste sees sisaldas nii liis Veera mängimist, improviseerimist oma põhiinstrumentide harfil kui ka teistel võib-olla mitte klassikalistel poogen keelpillidel ja samuti siis ka Liis Viira enda selliseid videokunsti, videolahendusi, millele ta siis kas mängis peale elavas ettekandes või siis või siis mis juba sisaldas ka tema enda muusikat, et sellised hübriidvormid mõis võib-olla selle Liis Viira esinemise juures hakkas, see tähendab vist rohkem kõrva oli see see tegelikult kui oleks seda esitust pidanud ainult kuulama ja nägemata üldse, mis toimub. Et siis oleks olnud näiteks väga raske öelda, et tegemist on harfiga kõla järgi ei oleks, või oli väga vähe momente, mille põhjal võiks tuvastada, et oh, sellest on harf, et väga palju oli siis kasutatud sellist instrumendiga manipuleerimist või selle ettevalmistamist igasuguste paberite, riidetükkide või, või nööride ja asjadega. Ja enamasti mulle tundus, et see kogu see ehitus, et see oli selline pigem improvisantoorne, kus siis oli kasutatud mingisuguseid erinevaid. Noh, ma kujutan ette, et ilmselt Liismira enda leiutatud mänguvõtteid, et mitte mitte klassikalise aga nüüd see viimane, mida ma kutsuksin teoseks, et sellest ikkagi oli päris varem ka valmis komponeeritud, sest et mulle tundub, et see oli ainuke, mida siis interpreet, mängiskand partituuris. Aga see keeli rohkem selline etenduse laadne, kus väga suur osa oli ikka visuaalil või üldse sellel, kuidas artist siis läheneb oma instrumendi või et jah ja et ka kasutatud oli igasuguseid tarbeelust pärit esemeid nagu sõela või et mulle tundub, et kogu selle etenduse peamine fookus, vähemalt minu jaoks oli ikkagi see, missugune konflikt peaks tekkima selle vahel, mida siis kuulaja-vaataja näeb, vaadates laval sellist harfi ja siis selle vahel, et mis seal tegelikult tulebki, et kuidas teda, sest tegelikult üldse käsitletakse. Ja sellele Liismira, et lastele pidi küll järgnema vestlus kai kaljuga, aga vähemalt kohe otseselt kontserdile järgnenud ja siis mulle tundub, et äkki siis sellest loobuti igatahes. Ning siis teine selline põhiline esineja tol päeval olin Fletist luuletaja, Leonora talu ja siis sellele tõesti eelnes ka vestlus Kivisildniku ka. Ja selles mõttes oli sellel Leonora palu kontsert iseenesest päris huvitavalt üles ehitatud, et ta siis esitas oma luulet ja mängis Fredil siis kas selliseid lühiprovokatsioone või ka osaliselt ette valmistatud katkeid. Aga see oli kõik ikkagi moodustas mingisuguse tervikut, näiteks mõnikord tema luuletus, et ta tegi selle ülemineku Nietzsche luuletus ise läks üle selliseks heliluuleks kõlaluuleks, mis siis läks üle flöödimänguks, et seal kõik hästi selline sujuv või siis vastupidiselt, et ta lõi oma muusikaga mingisuguse kontrasti sellele eelneva luuletsemast või et et mulle see kogu selle kontserdi ülesehitus tegelikult väga meeldis. Ma panin tähele Tegelikult sa mitmel korral kõhklesid, enne kui sa ütlesid, kas tegemist oli kontserdiga või mõnel juhul ka etteastega mis seda kõhklust nagu tekitas, kes kõike siis ei saa kontserdiks nimetada või? Ja mulle tundub, et ei saa eriti veel selliste artistide puhul nagu näiteks Liismira, kes ise tegelebki väga mingisuguste piiripealsete asja, on tegelikult on väga raske öelda, et kas tegemist on muusikaga või kujutava kunstiga või teatrikunstiga. Võib-olla asi on lihtsalt selles, et mul on endal peas see sõna kontsert väga kivistunud ja selline jäik, et ikkagi kujutavad ette, et lähed kuhugi midagi kuulama ja siis on teosed ja instrumendid ja ja sellised selgelt piiritletavad üksused, Nad, kontsert mulle jah, pigem tundub, et see on midagi, mida vastu võtta kõrvadega. Aga et kuna sellistel puhkudel, et ei ole päris kindel, kas esiplaanil on, on see muusika või on see liikumine või mingeid Värmidel. Et sellest see kõhklus. Aga kui me enne ERSO kontserdi kontekstis rääkisime sellest paljususest ja võib-olla ajalisest mahusti mõõtmest, siis kas see päev seal Kai kunstikeskuses oli tervikuna nagu hoomatavam. Minu jaoks oli tõesti see kergem, kuigi tegelikult kui vaadata lihtsalt seda ajakulu, mis algas selle selle päeva algusest kuni siis viimaseni, ütlesin, et see ei olnud mitte lühem, vaid pigem isegi vist pikem reedesest. Küll aga jäin nende siin nende erinevate ürituste vahele päris palju aega, kus sai kuidagi puhata ja ükski neist tolle päeva üritustest ei olnud ka. Nii. Noh, et sellest nagu tüdineb ära või sa oled tekiks selline tunne, et enam ei jaksa. Et see Liis Viira etteaste kestis, ma arvan, Nike tunnikese. Aga kuna see ei olnud nagu ainult koormus sellele kuulmisele või et et sa võtsid vastu seda toimuvat ka mingisuguste muude meeltega, et siis. Ma ei tea, mulle endale tundus, et siis see koormus oli nagu hajutatud või selline ja samamoodi sellele Norra palu puhul, et kuna seal kõlas vaheldumisi luule ja muusika, ent siis ta nagu selles mõttes ei väsitanud, ma ei tea, minu meelest see päev oli päris hästi korraldatud või hästi mõeldud mis võib-olla pisut nagu tekitas minus küsimusi, oli selle Oliverose teos tyyplisse ning mida tegelikult kuulati selle teose salvestust. Ja kui noh, kuigi sellele eelnes Liisa Hirschi kommentaar. Aga siiski, et kuigi see ei olnud ka nagu muusikalise materjali poolest eriti keeruline seal pigem oli selline kasutatud Diatoonika ette väga pikalt kõlama, jäävad sellised, sest tekkis selline üldine helimassiiv. Ühesõnaga, sellel teose näol on tegemist teatava sellise meditatiivsem kuulamispraktika ka või selle arendamiseks, sobilikku teosega või. Aga mulle tundub, et see idee on ka nagu tänaseks võib-olla pisut juba noh, ma ei tea, kas ta on ammendunud, aga minu jaoks võib-olla mõjus natukene tüütult noh, et see idee, et kuulmine ja kuulamine on erinevad ja ja kõik see, et sellest on nagunii palju räägitud. Ja no pluss lisaks veel see, et teos kõlas ka salvestis on, et võib-olla tõesti kui luua midagi sarnast ja minna kuhugi. Nojah, ja see idee, et, et ruumist sõltub see kõlaline tulemus, et mitte ainult teosest või sellest, mis on kirja pandud, et kõik mängib rolli ja et võib-olla see asi oleks olnud kõike efektne, kui see siis olekski leitud mingisugune selline ruum, kus reverbaratsiooni selle kaja aeg on see 45 sekundit. Umbes nii ta vist oli seal, kus teost salvestati. Et, et võib-olla jällegi ma isegi oleksin olnud. Ma käin rahul ka sellega, kui tolle päeva oleksid sisustanud Liis Viira ja Eleonora palu. Aga samas vaadates seda, kui palju oli inimesi Oliverose teose kuulamisel siis tundub, et see jällegi läheb endiselt väga palju on selle korda ja ma lihtsalt üksinda olen pisut tüdinud selliste ideede esitamisest kui millestki väga uuest. Ja erakordsest mõttest. Kui nüüd fantaseerida, milline üks uue muusika festival üldse peaks olema kui suures mahus näiteks toimuma või, või mida nagu pakkuma praegusel ajal nende võimalike raamide sees, mis meil on kas mõnes mõttes seda festivalibuketi vaadates oli see parim võimalikust või oli seal mingisuguseid puudujääke? Vaat seda on iseenesest väga raske olnud, et ma tegelikult ei kujuta väga hästi ette, missuguses olukorras oli festivali kunstiline juht Monika Mattiisen, kui selgus, et tal ikkagi on võimalik seda festivali korraldada või et ikkagi noh, tuli, sest ma sain aru, et vahepeal vist käisid ka jutud, et ja üldse ära. Et ma ei kujuta ette täpselt millal, et kui kaua tal oli aega selle festivali ettevalmistamiseks ja on võimalik, et see ongi see tulemus, mis on võimalik sellise lühikese aja jooksul kõikide nende piirangutega korraldada. Aga kui ma üldiselt mõtlen, mis on olnud nagu Monica Mattiiseni sellised trumbid sest minu jaoks on teha selliselt tugevam külg olnud just igasuguste rahvusvaheliste kontaktide loomine ja rahvusvaheliste artistide ja heliloojate siia kohapeale toomine, et Ma muidugi ei kujuta ette, aga mulle tundub, et tänapäeva tehnilise võimekuse juures äkki oleks võimalik olnud ka ikkagi luua see mingisugune kontakt ka kõikide nende artistidega, kellega tegelikult Monika Mattiisen, neil on see kontakt olemas. Et võib-olla oleks võinud natuke sees olla seda nagu maailma muusika hõngu ka rohkem tunda. Ja noh, tänapäeval on ju ka võimalik, et need igasugused üle internetti mingisuguseid koostööprojektid, et on võimalik, et üks mängib Estonia kontserdisaalis, aga teine on kuskil Berliini korteris isolatsioonis, et et noh, ma ei tea Tegelikult sedasama võimalust kasutas üldse mitte ammu toimunud festival Eesti muusika päevad kui Stockholmi saksofonikvartett, et siia Eestisse kohale ei saanud tulla jäänud andsidki oma kontserdi sellise veebiplatvormi kaudu Stockholmist. Kui veel neid paralleele tõmmata, siis kas sellises mahus nagu festivali on meil üldse vaja või piisab nagu mõnest üksikust kontserdist? Pikkus? Kava on tervikuna läbimõeldud ja interpreetide on olnud aega süveneda ja. Jah, see on selles mõttes nagu keeruline küsimus, et, et nii ja naa, et noh, võib-olla praegu seda sügist vaadates siis, kuna kõik kõik üritused on just ikkagi surutud sügisesse, et samamoodi oli Eesti muusika päevad nüüd ja meil oli akadeemias mini kum juut, eks ju, et nad kõik need festivalid on olnud siin järjest kooseta. Et kui vaadata seda konteksti, siis võib-olla võiks mõelda, et nojah, et võib-olla tegelikult oleks aidanud ka või oleks piisanud ka, võib olla paarist kontserdist lihtsalt, et võib-olla ühest kontserdid, mis on väga hästi nagu kuidagi kava on väga läbimõeldud ja kuidagi selline kompaktne. Aga samas see festival oli ka, et juba juba see, et ta on selline mini, et noh, mis võib-olla mind natuke häiris võib-olla esse kontsentratsiooni teema, et, et see võib-olla, et inimestel on see kontsentratsioon väga erinev lisa keskendumise võime, et, et mulle tundub, et minul nagu on see keskendumisvõimelised üsna väike, et ma nagu suudan nagu asju võtta vastu sellistes portsjonite siis neid nagu seedida. Et lihtsalt, et kui on festival, mis põhimõtteliselt on paar päeva ja ühe päeva jooksul on umbes nagu mitu mitu üritust, et siis kuidagi see Ma lihtsalt tunnen ise, et seda on nagu hästi raske kõike nagu vastu võtta. Aga et kui ma vaatasin kala, siis mulle meeldis otsitaksegi selliseid alternatiivseid kohti, alternatiivseid lahendusi, lisatakse siia sellist palju visuaalset kunsti, mis on mulle väga südamelähedane, et et selles mõttes mulle nagu formaat võib-olla noh, täitsa tundub põnev nagu, et just nimelt selline, et mis see nüanss võiks olla või mis eripära võiks olla, või mis kaasaegse muusika festival võiks sisaldada, et selles mõttes mulle sobib sa iseenesest, et seal on ka lisatud selliseid teisi meedi, mees ei keskendu konkreetselt nüüdismuusikale, et selles mõttes see on nagu tore. Eli heliga ja keskendus seekord festivalile miniefekt, mis toimus 29.-st oktoobrist neljanda novembrini Tallinnas ja Tartus. Kontsertidel käisid saale Konsa, Einike Leppik ja Kregor. Kulla. Saate alguses meenutasime ka kontserdisarjas urr toimunud õhtut, kus ansambel U lavapartner oli vioolamängija kaast Knox. Ja sellest sündmusest jagasid oma muljeid Karin Sarv ja Miko Sarv. Saate tegid toimetaja Johanna Mängel ja helioperaator Helle Paas. Ilusat päeva.