Ööülikool. Kuidas me ka ei räägiks surmast, see kõik on kuidagiviisi luulekunst. Lõplikult ikkagi saamegi sellest rääkida ainult rituaalses keeles mis on religiooni või kunstikeel. Koole. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneleb teemal kaduvuse õied. Surm ja kunstloeng on salvestatud Niguliste muuseumi sarjas Memento mori. Ozurm, vana kapten, aeg on käes, hiivame ankru. See maa tüütab meid, Ozurm heiskama purjed nüüd. Olgu taevas ja meri mustad. Vot see, kuid tindist tehtud. Meie südamed, mida sa tunned? On säravaid kiiri täis. Meile nüüd oma mürki kalla, et see meile annaks jõudu. Me tahame nii väga põletab aju see leek. Heita end sügavikku põrgu või taeva, mis vahet? Kaduda tundmatusesse et leida uut. See on muidugi poleer kurjaõitest pikast lõpupoeemist. Teekond Voyaaž, kui ma mõtlesin selle peale, et ma tulen rääkima siia Niguliste kirikusse kus ma nüüd teie istun siin altari ees, võlvid kajavad. Et me astume siia ellu täies teadmatuses, tuleme olematusest meid enne ei olnud, siis me oleme, siis me saame teada, et me oleme. Ja siis me saame teada, et see olemine on lõplik, et me sureme. Ja keegi meile ei ütle, mismoodi need selle kõigega hakkama saada. Peame seda asja proovima, mis siis, et kõik inimesed seda enne meid on teinud. Aga meie teeme seda ikka esimest korda. Ja, ja ega ta selgeks ei saagi. Kuid on olemas õnneks ja võib-olla sellepärast ongi olemas kunst mis lubab seda asja teha mängult, kunsttükina kunst on alati, kui ta üldse kunst, siis ta ikkagi natukene mustkunst natukene pettus. Vot ma ei saa oma elu elada ju algusest lõpuni. Seda lõppu ei näe, see on see asi, me seda ei saa mitte iialgi kogeda enda matustel kahjuks küll nii väga kui ka tahaks olla ei saa. Aga kunstis on see võimalik, on see lõpuvõimalus, on võimalus minna teatud mõttes lõpuni teha üks eksistents läbi. Ja ühtlasi on see siis ka võimalus nendele kunstikeelse raamatu, lugejale või teatri vaatajale ka seesama asi läbi elada. Ei oska sellises noh, see on üks trikk, et me justkui elaksime ja sureksime. Jah, see, see kõlab kõik väga, peaaegu et kerglaselt. Aga ta päris nii kerglane ka ei ole ja just just selle autori kunstniku jaoks. Et kunst muidugi on kuidagi kraadikese võrra vähem tõsine kui elu. Kuid ta ühel hetkel võib muidugi muutuda vähemalt sama tõsiseks, kui mitte tõsisemaks. Ja millesse minnakse kuidagi süütult ja naiivselt kui kunsti, kui, kui milles peaaegu kerglasse ja toredasse mängu. Sest kunst alati on ka mäng, sinna minnakse sisse. Ja siis see on päriselt. Ja siis saab läbi ja see selgub, et see ongi läbi ja, ja seal ei olegi enam rohkem midagi teha, et seal on, ongi üks lõpp-s. Ja tegelikult oli see see, mida me taotlesime. Me taotlesime Ki surma kogeda seda, mida me iialgi kogeda ei saa. Nüüd need Pottleri rändurid, sest need on rändurid, see poeem on teekond või reis või rännak. Kes nad õieti on, seda ei öelda, aga, aga noh, väga vabalt nad võivad olla kunstnikud. Üleüldse see see poeem on siis suures luuleraamatus, kurja õied. Ja selle viimane osa selle kurja õite viimane osa kannabki pealkirja surm ja omakorda see poeem, rännak on siis päris lõpp ja see, mis ma ette lugesin, on, on siis lõppude lõpp. Kuid nagu te kuulsite? Jah, siin tuleb küll kapten või kutsutakse kapten surma. Et minna tasuta teele minna minna merele ja heita end sügavustesse põrgu või taevasuhet, kaduda tundmatusse, et leida uut. Ühesõnaga seda teekonda võib väga vabalt võtta allegooriliselt kui kunstniku teekonda või ühe kunstiteose sündi. Selle teekonna alguses minnakse teele muretult. Kuidagiviisi ühel päeval lihtsalt minnakse merele. Seal on niisugune rida või kaks rida ja me läheme järgides lainete, rütmisid eneste lõpmatust, hallitades merede lõplikkusel. See Eda on mind sestsaadik, kui ma selle tõlkisin eesti keelde sellisel kujul ja, ja see ja miks Niguliste see mõte jäi pooleli Niguliste kirikus nimelt 20 aastat tagasi. Siin esitlesime seda kurgihoid tõlget, mis siis valmis sai. Ja ma lugesin värsse seal Antoniuse kabelis aga, ja selle tõttu see Niguliste. No minu jaoks ja see surmatants seal muidugi ja, ja kõik see on seotud Pottleriga. Aga see eneste lõpmatus tallitades merede lõplikkusel, selles on minu meelest selle teekonna essents ja samas mõistatus. Ja üleüldse see inimelu üks kõige suurem vastuolu. Samas see tundub esimesel pilgul kui paradoksaalne rida eneste lõpmatust hällitades merede, lõpliku seal, mis oleks lõpmatum kui mered ja mis oleks lõplikum kui, kui meie ise. Kuid kui see ei ole nii, just nimelt lõppude lõpuks see maailm kõigi oma merede ja mandritega ja avarustega on üks lõplik maailm. Ja lõplik on ka meie materiaalne, meie keha siin maailmas, see, kuidas me elame siin inimestena, see on lõplik nii ajas kui ruumis on meil piirid. Kuid kui on olemas mingisugune lõpmatus, mida me tunneme, siis see on meie sees selles mõttes, et meie teadvuses seal sisemiselt. Me oleme lõpmatud, oleme Heatud. Me oleme igavesed ei vanane ega sure ega ole iialgi sündinud, vaid me lihtsalt oleme need, kes me oleme algusest noh, justkui igavesti ja see ei saaks nagu kunagi otsa saada, aga lõppeda. Aga see, et me teame samal ajal, et see lõpeb. Ja kogu see maailm siin ümber on oma piiride ja lõplikkusega ja me näeme seda, kogeme iga päev. See ongi see suur valu ja mõistatus, et kuidas see siis võimalik on, kuidas me saame elada lõpmatutena lõplikkuses. Ja nüüd sellele valule, noh, tal ei ole lõplikku rohtu. Aga on valuvaigistit. Ja üks valuvaigisti, mida pakub välja siin seesama poeem, on minek, teele minek, reisimine selles lõplikus maailmas noh, teha justkui ta oleks lõpmatu ja, ja ta. Ja selles mõttes ongi nagu lõpmatu, et me saame oma lõplikus elus reisida. Ta otsa saaks ja võimegi jääda rändama. Püüdal oma sellele lõpmatusele, mis meie sees on leida vastet väljastust, kui suurendada, laiendada seda, seda maailma, oma kogemust, oma materiaalset kogemust, mis, ega ei oleks muljeid koguda. Aga muidugi varem või hiljem tuleb välja, et see ikkagi ei ole lõpmatu, et kuidagi ikka tüütab. Nagu siin rändurid ütlevad, see maa tüütab meid, Ozurm, heiskama purjed nüüd. Ja teine võimalus on siis mitte minna sellele lõplikule materiaalsetele merele, vaid minnagi sellele sisemisele, lõpmatult merele ja ja see on siis see kunstnikuvõimalus. Ja selle tulemus on siis muidugi paraku üks lõplik teos mis noh, selle valmimist saab muidugi edasi lükata, aga mitte lõpmatult. Ükskord tuleb see punkt panna või, või asi lõpule viia, millegipärast noh, võiks ju teorietiseerida sellise lõpmatu teose üle, mis ei, ei valmiga iial, aga aga ilmselt on ikkagi vaja ikkagi seda lõppu. See on tegelikult see, mida me taga otsime, sealt kunstist. Et me jõuaksime, mille nägi välja mingisuguse, noh, seda kutsutakse Katarsiseks suguseks, rahulduseks avardamiseks. Et on see see teos ja muidugi siis tuleb välja, et ta ongi lõplik ja ta tegelikult ei ei ole see, mis arvasime või tahtsime, et oleks, lõpuks on, on temaga sama häda nagu nende suurte reisidega. Et Sa lähed küll. Jõuad ikkagi välja enda juurde. Samamoodi siin siin, selles nendes lõpuvärssides see, see päris lõpp siis end sügavustesse heita põrgu või taeva, mis vahet, kaduda tundmatusse, et leida uut. See saab jällegi olla, noh, see ei ole ilmselt siin mitte mere enda sügavus selle lõpliku mere, vaid, vaid just selle lõpmatu Merese iseenda sügavus. Ja, ja vot siin ongi niisugune asi see põrgu või taeva, mis vahet see on, noh, see kõlab niisuguse uljusena. Et küll me näeme ja, ja muidugi uljas peab olema seda sööstu ette võtta. Aga aga asi ongi selles, et me ei tea, mis meid seal ees ootab, selles endasse süvenemises või endasse süüvimises või endasse uppumises. Seal võib olla ees, embkumb nii põrgu kui taevas. Või algul üks ja siis teine. Et sellest ei saa hoolida. Aga just nimelt, et need mõlemad on, on meis enestes ja järelikult nad mõlemad on meis enestes kogu aeg olemas. Ei ole olemas mingit põrgutega taevast väljaspool meid, minu arusaamist mööda väljaspool seda seda meie lõpmatut olemist. Jätkab Tõnu Õnnepalu. Aga tuleb siis välja, et see, see põrgu või taevas, mis seal sisemaailmas meid ees ootab, et see on ainukene värav uude. Kogu selle selle sööstu eesmärk siin Pottleril on leida uut. Aga miks peab leidma uut, küsime kas vana siis ei kõlba? No vot, see on seesama Meie põhiline mõistatus või vastuolu selle lõpliku ja lõpmatu vahel selle sisemise surematu mina ja välise sureliku inimese vahel. Et meil on tunne, et kusagil peab ju olema see lahendus sellele mõistatusele. Noh, me ei ole seda siiamaani leidnud, need vanad lahendused, kõik, mis on välja pakutud, need noh, nad ikkagi ei ole päris, need tähendab, on vaja uut, on vaja otsida, kuskil peab olema see õige asi. Ja sellesse janu see lõpmatu janu uue järele. Kas see uus on, on uus, kas me üldse oleme võimelised millekski tõeliselt uueks? Ei tea. Selles mõttes, et, et inimesed on kogu aeg otsinud seda uut ja, ja kogu aeg on nad midagi leidnud ja see kõik tundub meile vana ja kas siis meie oleme paremad, ma ei tea, aga meil ei ole, ei jää ka midagi muud üle, kui ikkagi jälle see uue otsing ette võtta. Ja selle juures üldse meie teadlikkus oma oma surmast. See on jällegi niisugune kahe otsaga asi, et et jah, me teame, aga see on puhtalt selline teoreetiline teadmine või ega see meid väga palju ei aita. Samuti me teame, et me jääme vanaks. Teoreetiliselt, aga, aga ometi see, see kogemus on täiesti uus ja ainukordne ja hea küll, et keegi ei valmista meid ette, kuidas olla noor ei jõua, eks ole, noh, aega pole. Aga, aga millegipärast ei räägi meile ikka keegi, kuidas saadakse vanaks, mida see võib-olla räägitakse, aga me kuula sellepärast, et me ei saa vanaks, sest asja ei ole. Aga siis me ikkagi saame. Ja, ja see on ka üks reis kuhugi tundmatule maale täiesti ette valmistamata. Muudkui Akadeesia lavastusi, et nii see siis Anise siis käibki. Ja samal ajal see võib muidugi täiesti meelest ära minna, sest jällegi see meie sisemine mina, see ju ei vanane, see on ikka ühe ühe noor või ma ei teagi, kui vana ta on või noor. Aga siis jälle jälle see väline lõplikus tuletab ennast meelde. Ja niisamuti on surmaga, et tundub isegi, et kuidagi Noorena me tunneme surma paremini kui, kui vanana. François morjaki mälestustes ta kaheksakümneaastaselt kirjutab ETA noh, ta on nüüd elanud ja ja ta näinud nii paljude inimeste suremist juba noorusest peale, sest noh, tema nooruse veel 19.-sse sajandisse, kui perekondades oli ühtelugu turseid ja surid ka noored inimesed, siis tuli esimene maailmasõda, kus ta oli sanitar ja siis tuli teine maailmasõda ja ja nii paljud inimesed on tema ümbert kadunud, on näinud nende suremist lähedalt ja ta ise on nüüd igati loogiliselt surmale päris lähedal aga teab järjest vähem, mis surm on. Ta ei oska sellest niigi palju mõelda, kuid enne oskas. Et võib-olla on lihtsalt nii, et elades Me harjume eluga ära esialgu ma ei ole veel eluga nii harjunud, meil on justkui veel mälestus sellest, kui meid ei olnud. Aga see mälestus tuhmub ja siis me harjume olema siin maailmas ja, ja noh, see on kuidagi nii loomulik ja loogiline ja ongi. Et täiesti arusaamatu, tundub, et kuidas siis on, et meid ei, meid ei olegi. Ja kõige selle juures ometi see surmateadlikkus ta ei ole ka ainult üks häda ja valu, vaid ta muidugi ka lohutus. Sellel samal Bodelleerisin viimases oma selle kurja õite viimases osas. Seal kujutatakse kolme eraldi luuletusega, kolme surma on armastajate surm, kunstnike surm ja vaeste surm. Noh, sellega justkui oleks kõik surmad hõlmatud, sest lõppude lõpuks iga inimene on kord armastaja vähemalt mingil viisil on iga inimene kunstnik. Ja lõppude lõpuks me oleme kõik vaesed või vähemalt kogema seda ühel või teisel hetkel, aga muidugi on on olemas siis veel tõelised vaesed ja võib-olla ka tõelised armastajad ja kunstnikud. Ja nende kolme surma puhul, mis kõigis on see surm, on, on mingisugune väljapääs või lootuse ja eriti eriti kuidagi liigutav. On see vaeste puhul muidugi, kus see ongi see, see öömaja, kus saab puhata ja see, see, see lubadus, see, see, mis pärast üldse tõusta hommikul üles ja asuda jälle oma raskele teekonnale, hakata jälle seda tööd tegema. Et kuskil on meile lubatud puhkus. Ja, ja see aurav supikatel ja ja voodi, mis selle eest tehakse. Et see annab jõudu. Niisamuti nagu siin kõige lõpus selles teelemineku värssides öeldakse ka surmale kalla meile nüüd oma mürki kalla, et see meile annaks jõudu. Aga muidugi jõudu, mitte jõudu surra, vaid jõudu elada. See on see, miks. Miks me üldse, kui me mõtleme surmast, miks me temast mõtlema on see, et me otsime jõudu elamiseks. Ja, ja see on ka, miks minu arvates ei maksaks seda kuidagi häbeneda või või eitada kui meile on antud niisugune suurepärane lohutus. Et see, see segadus ja vaev, mida me siin maailmas kogeme, et olgu, mis ta on, aga igal juhul ta on lõplik ja selle taga on siis, olgu, mis seal on, aga miski muu. Et võib-olla, kui kui me seda oma surmateadlikkust mõtet oma surelikkusest ka liiga palju tõrjume. Ja noh, niipea kui see või jutt kellelgi tuleb, siis kohe kuidagi katsume seda vaigistada, et oi, ära nüüd räägi nii süngetest asjadest. Siis me võtame endalt ära ühe jõuallika ja teistelt, mis on meile antud ja mida on väga-väga vaja, sest ega selleks, et siit elust läbi minna, ei ole meil mitte midagi ülearu. See inimelu ülesanne on, on hirmus raske ja igasugune abi mis sellel teel võib-olla, olgu siis sisemine või väline, teiste inimeste poolt, seda ei maksa ära põlata ega, ega tagasi lükata. Isegi kui tundub, et see noh, see mõte on, on kuidagi vale või tume või must. Või halb. No ma arvan, et selle kõrvaleheitmine meid ei päästa ega aita sellest sellest tumedast ja mustast. Ega sealt mööda ei pääse, sellest saab ainult läbi minna. Nagu siin surmale öeldakse, olgu taevas ja meri mustad otsekui tindist tehtud meie südamed, mida sa tunned, säravaid kiiri täis. Noh, see süda on, on justkui see lamp, mis, mis võetakse rinnust ja, ja mis näitab, näitab valgust sealt mustast läbi minna kuhu, ei tea ja ja võib-olla ei peagi teadma. On tõesti nii, et läbi aegade on inimesed noh, et ikka selle selle surmamõistatusega kuidagi hakkama saada, siis ta on kujutletud niisuguse uinumise magama heitmisena igavese une Ena, nagu öeldakse. Ja muidugi seal siis on ka kuskil ärkamine. Kui see tõesti ei ole igavene On üks ilus koraal tulesurm, une Veli, vii mind ära, kaugele on kuidagi niimoodi. Vanal ajal inimestele see, see kujutelm oli kuidagi omane või selline kodune kui seda surma oli palju rohkem inimestel ümberringi, see oli niisugune igapäevane reaalsus, palju enam kui praegu, kus ta on ära tõrjutud kuhugi elu ääremaadele ja haiglaseinte vahele ja igatahes siit elu keskelt ära. Vanal ajal surm oli avalik ja, ja noh, see oli kuidagi paratamatu, et temast ei saanud mööda vaadata. Inimesed surid palju kergemate haiguste kätte, kui, kui nüüd ja nooremalt ja, ja igasugustel asjaoludel siis noh, oli ka muidugi loomulik, et seda mõtet ja teadmist kuidagi kodustada ja hubasemaks muuta enda jaoks. Ja miks ka mitte uinumine ega lõppude lõpuks ükskõik mida me ka surma kohta ei ütle see kõik on kujundlik. Lõppude lõpuks ikkagi ei tea, mis ta on, on küll olemas ja mis on selline väga moodne materjal, on igasugused need surmalähedased kogemused. Aga jah, nad on põnevad, aga minusugune märkus nende juurde oleks see, et nad on siiski lähedased, nad kõik on tulnud tagasi, nad ei ole keegi käinud sealt üle. Nii et ega, ega me tegelikult ikkagi väga palju sellest targemaks ei saa. Nii et kuidas me ka ei räägiks, Urmas, kõik on kuidagiviisi luule kunst. Ja õigupoolest ma ei ole kindel, kas seda luuleta kunsti oleks vaja, kui meil ei oleks vaja rääkida surmast, millest, millest ei saa rääkida, millest me lõppude lõpuks ikkagi ei tea. Aga me teame, et on olemas. See on kindel. Aga mis ta on, vot ei tea. Et leida rohtu, selle omaenda lõplikkusele, oma lõpmatus hinges, selleks on, on meil muude asjade hulgas on kunst. Ja luule ja, ja paraku nad ei paku mingisugust lõplikku lohutustega anesteesia, et aga aga aitavad edasi minna. Selles mõttes on kunst ja luule minu jaoks väga praktilised asjad elus. Et nad tõepoolest aitavad. Mul oleks küsimus, nimelt ei ole täna jutt olnud usu ja surma, religiooni ja surma vahekorrast. Et kas see on teadlikult niimoodi ja võib-olla ka kommentaarse juurde, et kui rääkida ükskõik mis vana preestriga, siis alati kuuleme, et osa surmasid on ilusat surmad ja siis on ka koledad surmad. Et see kuidagi on, on ka usukogemusega seotud. Kuidas kommenteerite? Mina rääkisin siin surmast kunstist ja loomulikult ma ei, ma ei saa pretendeerida siin kogu surma temaatika läbivalgustamist, õigust öelda, see kunstsin minu käsitluses või siis poleeri käsitluses ta on ka üks kvaasireligioosne tegevus või nähtus või praktika, nagu kasutatakse tänapäeval ka sõna. Et ta kindlasti on. Ma ei oska isegi siin tõmmata niisugust vahet, jah, muidugi, ma tean, olemas religioon kui miski, mida viljeldakse teatud institutsioonides kirikus, me oleme siin kiriku võlvide all. Ma räägin ja see kajab vastu ja see on justkui religioosne religioosne ruum, keskkond, olukord. Aga minu jaoks on luule on samamoodi religioosne või kuidagi. Luuletused on nagu palved, mis, mis see palve, palve on ka nagu mingisugune sild selle meie sisemise lõpmatuse ja selle maailma lõplikkuse vahel või mingi hetkeline püüd neid asju kokku viia. Ja mujalgi. Ma ei. Ma ei näe seda tegelikku vahet kuidagiviisi. Kui on olemas üldse meis religioosne sfäär, siis peaks ulatuma läbi terve elu. See ei puutu ainult selliseid uskumusi ja rituaale, vaid, vaid ikkagi tervet olemist. Aga nüüd see hea surm ja halb surm jah, kõige selle juures muidugi me kõik tahaksime surra hästi mida see ka ei tähendaks. Aga mida see tähendab, ega me seda ka ei tea, sellepärast et, et üks asi on see, mida me näeme kõrvalt. Ma usun ja loodan, et, et on, on võimalik ikkagi mingisugust rahu siin elus leida. Aga mida selleks tegema peab, ma ei tea. Ja ma arvan, et sellega ongi niimoodi, et seda saab leida. See on üks niisugune. Ma ei tea, kas tarkus või lollus, mida on mulle õpetanud just nimelt see kunst ja selle tegemine. Et see, mis seal on midagi väärt. Ei ole mitte see, mida ma arvan, nüüd ma hakkan tegema ja see on üks väärt asi vaid see on see, mille ma leian. Mille ma saan kingiks täiesti tasuta. Nagu ütleb ka apostel Paulus maksutaja, muidu hakka seda kuidagiviisi pälvida või saavutada, ma ei tea. Kuid see ei tähenda seda ja kunsti puhul see on selge, et et sa jääd seda ootama, et millal see andis, siis tuleb see inspiratsioon, millest räägitakse, et see sind tabab, ta ei taba. Sa jäädki seda ootama, et sa pead ikkagi tegema, püüdlema, proovima, või kes oma rumaluses ja julgema nagu siin Bodelleeril julgema sinna sügavusse söösta. Teadmata on seal põrgu või taevas. Võib-olla sa leiad sealt midagi, võib-olla ei leia? Seda ei tea. Aga on kindlasti niisugune asi, et ja seda ma olen, olen vaadanud, jälginud ka teiste kunstnike kirjanike juures tihti see, mida inimene peab ise kuidagi tähtsaks, mida ta tahab öelda oma kaasinimestele oma teostes, mida ta arvab, et ta tahab öelda ei ole üldse tähtis. Ja see on tihti nii labane ja nii nii tühine ja ütleme, niipea kui kunstnik hakkab ideoloogiks arvab, et tal on mingisugused ideed, et talle midagi õpetada inimestele enamasti see on üks rumalus ja banaalsus, mida on ammu juba teame, aga see ei ole meid aidanud. Aga seesama, seesama kunstnik, võib-olla kunstnikuna väga tark ja oma teostes tahtmatult rääkida tõdesid, mis meid tõesti aitavad. Aga ta ise ka ei tea, mida ta räägib. Mina ei ole ise seda surmahirmu ületanud veel, et mul on see tegelikult hästi tugevalt ja mul on tunne isegi, et mida edasi, seda rohkem 20 aastaselt, see tundus kõik huvitav seikluseks. Aga et noh, praegu see tunne, et me elame siin selles kolmemõõtmelises reaalsuses, aga et kui sa ära sured, et milline see mitmemõõtmelises võib siis olla, et see on nii tundmatu ja see on suur saladus. Kas sinu enda isiklik ettekujutus oma isiklikust surmast on muutunud võrreldes sellega, kui seal ütleme, 10 aastane, 15 aastane või 40 aastane, et kas sa oled teinud mingisugust arengut selles või, või mis, mis pidi san? Mulle tundub küll, et me surma ja iseäranis enda surmajäseme ikka kümneaastaseks, enam-vähem. Kuidas ikka targemaks saad. Seesama Milsi uraan, kes on öelnud, et iga raamat on edasilükatud enesetapp. Kuskil ka kirjutab, et kui tal närv väga mustaks läheb või, või elu on, on hirmus raske või ta läheb lihtsalt väga närvi siis ta kujutleb ennast kirstus, lama vana ja otsekohe, teda valdab tohutu rahu. Aga ma ei, ma ei teagi, kumb on suurem, kas hirmutav või lohutav ja valgustav külge, et nad on kuidagi nagu võrdset meis mulle väga tundub, nii et ega me jäämegi kõndima mingi sellise väga kitsaharja peal. Ma väga ei usu, et see muutub laiaks maanteeks, kus saastad siis lõpuks kindlal sammul. Mingil viisil need küsimused ikkagi saadavad meid. Ma arvan, et lõpuni. Aga sa kardad surma? Ma ei karda teda niimoodi. Aga ma vaata, see on niisugune asi, mida on mida on ühtepidi lihtne öelda. Ja ma mõtlen seda tõsiselt, aga aga ma olen kaunis kindel, et, Et kui mul see surm on suu juures nii-öelda külma, siis ikka teda kardan ka. See on miski, see on selle vastuolu või selle mõistatuse enda südamik, et et ühtepidi see surm ju ei saa olla hirmus. Kui ta on just nimelt valude, kannatuste, hädade, küsimuste, vaevade ja tööde lõpp. Aga teistpidi me kardame teda just nagu suurimat valu. Aga kas see on nii ikkagi, et me kardame seda valu just et kas me ei karda seda, et mis saab ikkagi edasi pärast seda? No need on kõik sellised mõtted, ma püüan nagu süveneda, selle tunda niisuguse noh, kus ei ole enam mõtteid, vaid, vaid see ongi, on kas hirm või lootus või rahulikus olukorras nende asjade üle mõlgutada saab täiesti nii ja naapidi. Aga me ei tea ikkagi, kuidas, noh, mis me teeme, kui miski on käes? Mistahes siin elus. Tuleb meelde, Jaan Tätte rääkis kunagi, et tal oli ikega see surmahirm ja siis aga tema abikaasa ütles talle kuidagi. Aga mõtle, hea on, et nii paljud inimesed on ära surnud, et kõik on hakkama saanud või kuidagi. Aga veel noh, ma tean, et see eutanaasia teema on hästi suur teema ja noh, ka enesetaputeema on ka väga suur teema ja seesama võib siis olla abistatud enesetapp või see, et sa viid selle ise täide, et ma ei tea ühtegi. No ütleme, kui me räägime kas või sellest religioossest tasandist ühtegi usku, kus oleks enesetapp kuidagi õigustada või et see ikkagi tundub, et see on nagu mingi noh, mingit selle universumi reeglitele vastu vastamine, aga samas ütleme humanistina me ju kellelegi ei taha mingisugust elu lõpupiinaegset, kui ta ei saa hingata, ta vaevleb aga siis üks vaade, võib-olla niuke veel see, et noh, kui me kujutaksime seda ette, et me oleme siin ka mingisugusel. Me õpime siin midagi. Millegipärast me oleme siia sattunud just sellisesse sagedusse või sellesse kolme mõõtmelisusesse. Et siis võib-olla mõnel inimesel ongi vaja läbi kogeda seda elu lõppu, viimane raskus, et kui me teeme selle abistatud enesetappu, siis me tegelikult noh, röövime talt selle, eksju aga see on väga keeruline teema, et võib-olla kui ise alat sellises olukorras, siis see mõte sind kuidagi ei aita, et aga see võimalus on, et need viis viimast minutit on millegipärast väga olulised Noh, kui niimoodi teorietiseerida, siis siis võib ju ka see enesetapukogemus olla miski mis on vajalik. Ma ei. Kuidagiviisi mulle tundub, see enesetapukeeld on on noh, ta on niuksed tabu ja ta on kuidagiviisi nagu praktiline või või noh, ta õieti nagu aitav või, või ma ei oska seda seletada, aga jah, minu enda tunded selles osas on väga kahe mõtlen, ma saan aru, miks ta on keelatud. Ma saan sellest väga hästi aru, miks ta on keelatud siis, sest ta on liiga ahvatlev ja justkui liiga kerge lahendus. Aga samas samas me ikkagi lõpuni ei tea ja kuidagiviisi kui minna ühe inimese tasandile välja, siis siis minu meelest ikkagi ei saa talle ei lubada ega keelata seda. Et minu jaoks on see noh, selle eutanaasia puhul just nagu kõige suurem küsimus on see, et seal justkui tekib mingisugune väline lubamine või, või nagu institutsionaalne raam, et siis see asi läbi viia. Aga kas see on miski, mis on nii sügavalt, et isiklik, et seda kuidagiviisi nagu ei saa minu meelest ära seadustada? Tuleb meelde selle kohta see võrdlus, et noh, täpselt see ongi, et me siin oleme nagu selles maailmas justkui ja siis me läheme üle teatud piiri, et selle kohta on öeldud, et ükstapuha kui raske jama sul võib siin maailmas olla, ma arvan, et paljudel inimestel on see enesetapumõte käinud läbi peast, ei mäleta, kas või teoreetiliselt seesama see pääsemise võimalus aga selle kohta on öeldud, et see, mida sa siin saad veel tegelikult parandada või lahendada selles spektri osas. Et kui sa sellest piirist üle läheb, et siis see tegelikult ei pruugi enam seda ära lahendada, et see oleks lahendus, siis kui see on lihtsalt nii-öelda stepsel välja, eks ju, mis võib ka ju täiesti olla, et ega me ei tea ju, võib-olla see surm ongi lõpp ja midagi muud ei ole, eks ju. Et need võimalused on kõik saladuseloori. Jah, just nimelt need võimalused on saladuseloori taga. Me võime selle üle teoritiseerida, aga lõplikult ikkagi saamegi sellest rääkida ainult rituaalses keeles mis on religiooni või kunstikeel erinevatel ja mitte väga erinevatel viisidel, aga ikkagi. Ja mis teeb selle, et vat seal ei ole? See asi peab minema kuidagi sinnapoole, mõistust? Seda ei saa siin mõistuse tasandil ära lahendada. Lihtsalt ei saa. Me võime ajusid ragistada ja välja pakkuda nii palju võimalusi kui tahame. Aga me tunneme ise, et see ei ole lahendus. Noh, ka see, et jah, meil on siin võimalused ja kõike, me peame need lõpuni ja ma sain lõpuks on ka üks konstruktsioon, ega me ei tea, kas see ka tõele vastab. Kuid miski on meis, mis no igal juhul on selge, on see, et miski on mees, mis väga tahab elada. Et elu on hea. Mingil viisil on elu ikkagi hea. Kuigi ta võib olla kohutavalt raske, valus ja, ja hirmus. Ühtepidi igaühe surm on tema enda asi ja teistpidi me kõik oleme surma ees võrdsed. Aga kas on võimalik kuidagi paremini kohvreid pakkida või, või rohkem valmis olla selleks viimaseks reisiks? Printide kodus välja enne pordincthazia? Ma tahaks uskuda, et on. Aga ma olen üpris kindel, et mingisugust teejuhti meile ikkagi väga võtta ei ole. Või noh, neid on. Peaaegu võimatu vist on vahet teha nende õigete ja valede teejuhtide vahel. Et lõppude lõpuks, ega meil ikkagi muud üle ei jää, kui elada. Oma kõige parema äranägemise piires kuidagi kõigest hoolimata. Mitte ära unustada. Et elu on hea. Surm on ka hea. Aga me ei tea, mismoodi, aga seda, mismoodi elu on, Heame ikka kuidagiviisi teame. Võib-olla niimoodi elades. Me kogume mingisugust tarkust. Ometi ja oleme rohkem valmis ja see võimalus on. Kuid ma arvan, et, et sellest ei saa teha nagu mingit eraldi eesmärki või ikkagi peab peab katsuma siin siin oma lõplikkuses õigesti elada, mida see siis ka ei tähendaks, see on juba omaette loengute ja no mis loengute, tervete filosoofiat teema, kuidas õigesti ja hästi-hästi elada, hästi surra. Ma ei usu, et on mingid muud ästi suremist kui hästi elamine. Sest kui inimene ütleb näiteks kuskil kohas, et oo, siin ma tahaksin surra, siis ta mõtleb tegelikult seda, et oo, siin ma tahaksin elada. Ja niisamuti ma arvan, et kui me mõtleme, too nii, ma tahaksin surra vaat niisuguse missuguse hea kena, toreda, mõistliku rahu leidnud inimesena, siis noh, me tegelikult tahame niimoodi elada kas või selle ühe minuti siis veel enne surma, aga noh, miks siis ka mitte veel teise ja kolmanda ja, ja veel võib-olla mõne päeva ja ja aastagi Ja tegelikult lõpmatult. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneles teemal kaduvuse õiad. Surm ja kunstloeng on Niguliste muuseumi sarjast Memento mori mis kaasneb Jan teevetti lavastusega metsik kaart. Ära jäta mind meelde. Ööülikool tänab koostöö eest. Niguliste muuseumi. Saate panid kokku Kelly tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.