Ööülikool. Ühest küljest see aeg on kuidagi aidanud natukene mingeid oma asju mõelda, mida ma ei ole kunagi jõudnud teha, sest mul ei ole aega. Lihtsalt mul ei ole seda momenti ja selleks on vaja natukene sellist süvenemist või kuidagimoodi mingisugust vaimset, hingelist rahu, et nende teemadega üldse tegeleda. Ei koole. Raadio ööülikooli külaline on dirigent Paavo Järvi. Oleme Pärnust. Kontserdisaalis vestlusringis on muusik ja muusikapedagoog Riina Roose ja mina olen toimetaja Jaan Tootsen. Jutuajamine on salvestatud sel suvel Pärnu muusikafestivalil. Tänase saate pealkiri on ood rõõmule. Ööülikool oma olemuselt on nagu hästi intiimne, et minu parim kujutlus 20 aasta jooksul on olnud selline hetk, kui on öö kell on kolmaon joodud, palju rohelist teed, sõbrad on koos ja mingil hetkel tekib selline mõnus teadvuse vaba vool. Et siis, kui maskid on langenud hakatakse rääkima nagu päris asjadest, hakatakse esitama neid kõige olulisemaid küsimusi. Neid inimeseks olemise küsimusi. Ühesõnaga, armastus, surm, kõik need küsimused tulevad võib-olla alguses selliseks mõnusaks. Lend stardiks viiks hoopis mõte lapsepõlve peale. Et sa oled rääkinud kirbul käimistest ja hästi oluline inimene on olnud selle vanaema. Vanaema. Kalevi tänaval, mis seal alist Rüütli tänavale ja alati käisime suveti, kolm kuud olin tema juures. Meil on üks väike saun Audru jõe ääres on, aga meie nimetasime seda kirbu jääks, mis kohalikud ka kunagi nimetatada, kirbu jõeks ja kas see on lihtsalt niisama üks selline armas nimi või tal on mingisugune ajalugu, ka? Seda ma täpselt ei tea. Tsentraalne kohta pesa selleni, kuhu kõik võivad minna ja see nagu meie kõikide lemmik ja armas paik, aga vanaemast nii palju, et tema oli fantastiline inimene. Palju sellest, kes ma praegu üldse olen, tema on selle eest vastutav või siis selles süüdi või tänu temale on kõik need asjad niimoodi juhtunud, et konkreetselt ma võin paari tähtsat asja esile tuua. Tema oli selline inimene, kes alati rääkis nii, nagu asjad on. Ta oli selline väga tugev Eesti naine. Inimene, kes alati ütles Nigol. Ta võis olla väga karm, ühest küljest. Aga ta oli erakordselt soe süda ja ta oskas olla väga konkreetne, samal ajal me kõik teadsime, et ta meid armastab ja me teda jubedalt armatsesime ka. Tal oli kaks asja, mis olid lahutamatult tema olemusest, üks oli naljasoon. Ja teine oli muusikaarmastus. Ja kui me olime väiksed, Me olime kahekesi mu õega. Mariga Marika on tegelikult päris nimi, aga meil on ta mari ja alati kahekesi väiksest peast vanaema kõrval. Vanaemal oli selline paks, väike, aga väga väga paks, siniste kaantega raamat kus olid kõik vanad eesti laulud ja nende laulusõnad viisida, teadis, see oli selline inimene, kes siis kogu aeg laulis, õpetas meile laulusid ja siis me käisime mööda Pärnut ringi, laulsime kõva häälega, tema laulis ette ja me laulsime koos sellises vanuses nagu häbitunne veel. Sa ütlesid nelja või kolmeaastane või sealt hakkas see niimoodi peale võib-olla isegi varem. Ja üks eriliselt tähtis moment, miks vanaema niivõrd tähtis ütleme, karakteri arengule oli, ta oli inimene, kes Ahati oskas mingisuguse elementaarse lihtsa küsimuse või mingi lihtsa asja absoluutselt pea peale pöörata, näiteks Meil oli selline õpetaja, kes õpetaja supi oli, ta nimi ja tuli selline kiri, kuna ta meid väga ei armastanud. LP, lugupeetud õpetaja saab ja mida, mis Elbe kassadjamisel peenras läks põhja muidugi ja see oli iga iga jumala asi ja mis oli üldse võimalik pea peale keerata ja tagurpidi näha, see keerati pea peale, aga see ei olnud mitte mingisugune respektitu või selline halvustada, siis oli lihtsalt huvitav oskus panna meid nägema igas momendis ka mingit teist varianti. Näiteks vaidlustes või siis näiteks mingisugustes, problemaatilises situatsioonides, isegi kõige hullemates situatsioonides oli võimalik näha mingisugust humoorikat, naljakat aspekti, isegi igasugustes. No elu on ühest küljest võib-olla väga traagiline, teisest küljest ta isegi need traagilised momendid seal on ka midagi naljakat ja seal võib olla ka midagi sellist, mis natukene annab sulle võimaluse hinge tõmmata ja natukene naerda isegi enda üle, näiteks. Avada selle maailma, et midagi Ühelgi asjal ei ole ainult ühte külge, et vähemalt kaks, aga tegelikult neid on veel palju rohkem ja neid nüansse on tegelikult igas situatsioonis nii palju. Ja sa pead ära tundma ja, ja siis julgema neid avaldada. Julgema ühelt mõelda, et selles situatsioonis olla üks külg või, või kahte külge seal kindlasti igasuguseid teisi nüansse ka, nii et see oli tema üks sellistest omadustest ja ta oskas kõiki inimesi. Esiteks ta oli selline inimene, kes tuppa sisse tuli, inimesed teda momentaalselt austasid, lihtsalt oskas ennast niimoodi. Mitte midagi suurt ei teinud, tavaliselt ta tuli tuppa sisse ja nägid, et inimesed teda kohe austasid. Alati hea huumorimeel. Aleti rääkis selliseid asju, et me kõik uskusime seda ja ma eluaeg olin absoluutselt kindel sest ta ütles mulle täpselt, et kui ta oli noor, siis ta oli Titanicu peal kokk. Ja seda ma uskusin, nii kaua kui ma nägin seda filmi stati tuunika film, ma sain aru, et oli kolmeaastane, sel ajal kui see laev põhja läks ja siis ma sain aru, et võib-olla ei olnud. Aga selliseid lugusid oli kogu aeg, see oli selline huumoriga, ta teadis juba ette, et kunagi tuleb see moment, et kui ma selle avastan ja siis naeran hästi kõva häälega omaette selle pärast loomulikult see on tüüpiline vanaema, ta tegi hästi naljakaid ja vaimukaid ja samal ajal mõnikord hästi teravaid nalju ka. Näiteks me ei tohtinud kunagi nutta võime, õde hakkas nutma või mina, aga tavaliselt mehed ei nuta ju. Nutavad küll. Siis ta jookseb vaiba peale ma just sinuga paranda ära siis nuta või saab ainult vaiba peal või sõtta, kõik sellised naljakad ja väga armsad ühest küljest, aga teisest küljest ta nagu võttis selle momentaalselt selle tähelepanu sellelt valult ära. Ja sa hakkasid vaatama, et nüüd ma nüüd kiire peal, kus nad sihukese vaip on, et me oleme nutma ja siis oli nagu terve see asi juba lahendatud, nii et ta oli selle selles mõttes geniaalne inimene, aga kõige tähtsam oli tema juures huumorimeel. Inimene ilma huumorimeeleta on üks õnnetu inimene. Aga millal sa viimati nutsid, kui sa mõtled nagu täismehe aega ja mis põhjusse võis olla? Noh, neid on küllaltki palju olnud, on igasuguseid isiklikke momente, mis panevad sind nutma, on ka väga ilusaid moment, mis näiteks muusikat kuulates mõnikord lihtsalt tuleb. Ma ei tea, miks, aga mingisuguse muusika juures tuleb alati pisar silma seal piinlik. Aga ta on lihtsalt nii ilusad, sa ei saanud. No ja see ei ole selline asi, mida sa nagu eriti saad kontrollida, sest see tuleb iseenesest ja eks neid asju juhtub tihedamini, kui me tegelikult tahame seda nii avalikkuses rääkida. See jabur tunduda, aga ma küsin sinu käest, et mis on muusika just nimelt, et on ju kõige abstraktsem isegi mingis mõttes absurdsem asi, et õhk võngub. See jõuab sulle kõrva, mõistusesse ja südamesse. Sul hakkavad pisarad voolama. Jah, see ongi selle muusika võlus, on natukene selline asi, nagu sa küsid, mis on jumal, keegi ju ei tea, näinud? Ei ole. Aga usud? Mõni ei usu, aga näiteks muusikat on vähemalt võimalik kuulata. Ja muusika on mingisugune füüsiline ja emotsionaalne efekt. Nii palju võin öelda lihtsalt nii, puht tehnilisest küljest, et abstraktselt võib muusikaks nimetada kõike, igat heli. Aga siiski muusika on ikkagi üks mingisugune organiseeritud ja inimese poolt organiseeritud. Tähendab, minu jaoks see ei ole kõikide jaoks sama, aga minu jaoks kahe kahvli teineteise vastu kolksimine ei ole muusika. Aga see neli, John Keithi jaoks oli muusika näiteks temaatiliselt gigakõla muusikaga kõlade õige kokkupanemine ja konteksti loomine ja siis struktuuri loomine ja mingisuguse loogika selle tagajärjel. See on juba rohkem muusika, aga on palju selliseid inimesi, kes kirjutavad väga head ilusat muusikat, aga midagi on puudu ja siis on näiteks selline Mozarti moodi mees, kes kuulata Korno kontserdil täna kuulasime proovis ja suu jääb lahti, kuidas on võimalik mingisuguse imeliku pilliga nagu metsasarv? Lihtsalt, nii vaimukalt ja lihtsalt ja ilusti ja ja samal ajal südamlikult ja soojalt, kõik karakterid on olemas ja seal muusika, minu jaoks. Aga on inimesi muidugi, kes arvavad, et muusika on ka kellahelin ja ja ta on ka mingisuguses kontekstis, kus Arvo Pärdi kantus kuuleb, satub kellaga peale ja see on kindla peale muusika. Kui me saaksime selle ära seletada niimoodi sõnadega, mis muusika on, siis ei oleks seda vist üldse vajagi. Kuulsad sõnad on ju, need muusika hakkab sealt, kus sõnad lõpevad. Eks täpselt nii ongi ja seda seletada, see on küllaltki. No kui sa just ei ole akadeemilises mingisuguses sellises protsessis, siis seda niimoodi päriselt sõnadega lahtiselt ei ole isegi mõtet. Paljud suured heliloojad printsipiaalselt ei taha oma muusikast rääkida, sellepärast et nad, nad ei oska sellest rääkida, see ei ole, see ei ole isegi vajalik. Miks muusika meid paneb viibinud teises sfääri, kuidagimoodi? Seda ei tea keegi. Kas muusika on sinu jaoks vahend, mida on eesmärk omaette või juhul, kui ta on vahend? Sellisel juhul, mis on elu kese? Raske vastata sellisele küsimusele sellepärast et kuna ma olen muusik siis on kõige keskmine ja tähtsam tsenter, ütleme niimoodi. Aga ma olen muusik, tähendab, see on ka loogiline. Tähendab, see on minu, minu eriala samal ajal muusika ei ole mitte ainult erialamuusika, on selline eluviis, lits taevas või isegi muidugi kõlab hästi magedalt, sellepärast see on selline. See ei ole päris ka see, see on way of life, on võib-olla elu. Viis ja ma lihtsalt jäin mõtlema näiteks Arvo Pärdi peale, et mul on tunne, et et Arvo Pärdil pigem elu kese on mujal, aga muusika on mingisugune vahend videe sinna juurde jõudmisel. Kas niimoodi võib ka vaadata? Oskusi ennast väljendada läbi muusika, seda on väga-väga-väga vähestel ja seda, mis näiteks ma olen seda Arvo Pärdi kantud, mida te siin võib-olla Pablo tagasi kuulsite. Olen seda mänginud ma sadu korda igal pool ja, ja kuskil alati on alati sama reaktsioon pärast seda esimest kella nappu. Alusengi sahin saalis. Esimees, kel on natuke selline nagu vaiksem kõiges oli, kelle pärast testisin, kolmas siis on absoluutne vaikus, siis hakkavad, tulevad esimesed teised viiulit siis esindaja ja, ja siis on mingisugune selline. Jääb äraseletamatud, kõhe vaikuseline inimesed ei taha, ei taha hingata, midagi on, aga miks selle loo juures see on ja mõne teise loo juures seda ei ole teda reaktsiooni, seda ma ei oska öelda. See on juba selline jumala poolt. Aga kui palju näiteks dirigendile on erinevate heliloojatega sellest juttu, mis on ühe või teise muusika taga, noh näiteks ka Pärdi puhul on ju see, et ka nii mitmedki instrumentaalteosed tegelikult seal on selgelt loetav see tekst, mis on selle aluseks olnud või selle jaoks tavaliselt aega, et lihtsalt ollakse proovis ja vaadatakse, kuidas kõlab, aga kas on selliseid, ütleme pikemaid vestlusi? Ma kujutan ette Erkki-Sven Tüüriga või Pärdiga, et õhtul lihtsalt istute maha ja räägite mitte muusikast, vaid sellest, et mis on selle muusika taga või et miks see muusika on olemas, et miks Arvo Pärt kirjutab muusikat, kuhu ta sellega viitab? Mänginud esiettekandeid teinud, kui me räägime sellisest inimesest nagu ütleme, Arvo Pärdist või siis Erkki-Sven Tüür, Erkki Sveniga, eriti kui me oleme hästi vanad sõbrad ja koos koolis käinud siis jutt, need jutuajamised on palju sügavamad selles mõttes, et meil on lihtsalt rohkem aega olnud, istuda koos ja rääkida ja mõtiskleda. Ja ta on mõnikord ka püüdnud mulle seletada, vot siin ma mõtlesin seda siinse peaks kõlama nagu mingisugune metsakohin või midagi sellist, see oleneb sellest, kui hästi sa inimest tunned. Mõned ajakirjanikud küsivad, et noh, et kui sa tahaksid, kui sul oleks võimalus mingi heliloojaga tead õhtust süüa, ükskõik mis sajandilt, kellega sa tahaks süüa. Ma ütlen, kellelegi ei tahaks, ei tahaks ühtegi inimest, ma ei taha olla istunud nende inimeste isiklikus meievahelises, keemias parem kaugeldava, austada nende muusikat. Siinkohal jätkab Riina Roose. Vaat siit olekski äkki ja üle minna, et aga milleks meile Beethoven? 250 aastat saab tema sünnist, eks ole, ei tea, millal nii palju uut muusikat tuleb peale ikka jälle Beethovenit. Näiteks ei tule palju headusega peale. Teiseks 90 protsenti sellest muusikat, mida me praegu peame heaks 100 aasta pärast, on unustatud. Aga 250 aastat tagasi kirjutas Peetson oma muusikat ja me siiamaani mängime, kui me tahame, et rahvas tuleks saali ütleme, Beethoveni tsükkel oli rahvast puupüsti täis. Kui sa ütled, et meil tuleb Schumanni tsükkel enam, võib-olla tulen rahalistega ka geniaalne helilooja millegipärast peetsonil on mingisugune sisu. Kõik on nõus, et selles on midagi, mingi erakordne jõud, mingi ajalooline jõud või mingisugune asi, mis on suutnud ellu jääda ja mitte ainult ellu jääda. Ava olla kuidagimoodi 250 aastat Meiega koos ja mitte ainult niimoodi kuskilt taustaks või niimoodi see sümboolika mina eriti ei armasta, kõik selliseid sümboolika jutul selles mõttes, et see, see on väga subjektiivne ja palju sellest, ei ole ka päris õieti tõlgitatud. No näiteks nagu Euroopa Liidu hümn on Beethoveni üheksanda sümfoonia liivane osa, tegelikult, kui hakata mõtlema selle üheksanda sümfoonia viimase osa teksti peale ja muusikalise konteksti peale, siis see ei ole üldse nii lihtne, seal on palju igasuguseid kontserdil sealseid asju, nagu näiteks kõik inimesed on vennad, türklased, medi armastajaid. Sest see sõja, see väike mars, mis seal on, see on ikka need meie inimesed ja need võõrad türklased, kes hakkavad meid valutama ja nii edasi ja siis me lõpuks võidame, nii et see seal on palju selliseid asju, mida me eriti ei taha rääkida, me võtame ainult sellise üldise teksti, et kõik me kõik inimesed on vennad ja me oleme kõik sõbrad. Aga tegelikult ju elu ei ole niimoodi. Ja tegelikult see sümboolika ei pea seda Euroopa liidus, hümniks ma küll ei paneks, aga see selleks, nii Beethovenit rääkides on temal siiski mingi selline sisemine jõud, mida teistele ridadel millegipärast ei tundu olevat sellisel tasemel või sellises kvantiteedis. Kaks tüdrukut võiks olla 13 ja üks on 16. Nagu sa küsinud nende käest. Nad ei ole ajalooliselt küllaltki tähtsad inimesed, need inimesed, keda juba 20 aastat pärast nende surma enam ei tunta. Aga isegi need inimesed, kes üldse klassikalisi muidugi ei tegele, lusikasse oled kuulnud, kes on Beethoven ja muusikateatri nime tead, ja Mozartit ja Shakespeare jah, tunnen lugenud oled, ei ole. Midagi, selles on siiski mingisugune selline surve hävingutest of them. Peab ajaproovile vastu. Just nimelt, ja see, miks see on, seda ma ei tea. Seda ma ei oska öelda, aga midagi sellist suuremat kui harilikku harilikku head muusikat taandowskil. Jätkab Paavo Järvi. Praegu on mul peale Pärnu festivali ja meie orkestri, mille nimi on Eesti festivaliorkester. Peale selle on mul kolm. Nendega me käisime Eestis nüüd alles hiljuti ja mängisime isegi kodumaist viisi. Nii et see oli erakordne situatsiooni moment minu elus vähemalt väga liigutav tava, väga hea orkester, nendega me teeme, olen palju plaate teinud ja. Tõesti väga urus orkester seal Zürist, don haleorkester Šveitsis ja nendega on mul siis kontakt viieks aastaks ja see on selline üks suurtest Euroopa orkestrites, sellistest legendaarsed orkestrites, kus tõeliselt selline vägev ajalugu ja suured traditsioonid ja Zürichis on nende nende kodu. Need on need põhilised orkestrid ja siis ma teen mingisugune valitud arv külalisdirigentidega. On teatud elukutseid arhitektid, romaanikirjanikud, dirigendid, nende puhul öeldakse, et et eriti viljakas on see elu teine pool. Dirigendiamet on teise elu poole amet, see on selge. Aga automaatselt see ei tähenda seda, et kõik. Lihtsalt sõnu ei ole, kuidas mingisugune 18 seitsmeteistaastane, noor inimene nii ilusti ja kõike siis sügavalt ja kuidagi sa tunned, et see lihtsalt ma ei tea, kus see kuskilt tuleb, jäävad, aga see on nii täiuslike, nii ilus ja nii nii perfektne ja läbitunnetatud dirigeerimisel, muud dirigeerimise amet ei ole päris sama amet, mis on, ütleme veel instrumentalistina orkestri inimesed mõnikord räägivad, nojah, aga mina pean pilli mängivad ilusat aktide. No see on aga pinnapealne arusaamine, sest 90 protsenti sellest tööst, mis dirigendid teevad, on tegelikult üksi kodus laua taga, partituriga. Partituuri omandamine on esiteks kõige suurem töö ja aga siis selle edasiandmine tuleb sinu andest sinu tehnilistest võimalustest ja oskustest. Aga veel rohkem tähendab sinu elukogemus sinu oskus inimestega suhelda ja üldse, mida sa kuuled, näiteks kui sa ütleme, Mahleri sümfooniat juhatada, sa juhatad seda jube hästi ja peast nagu ütleme, mõned meie noored kolleegid seda teevad, väga suur aukartus tuleb noore dirigendi ees keset maakleritest, võtleme kuuendat sümfooniat, juhatab peast, silmad kinni paned, siis sa vaatad juba, tühi on kõik sellepärast et see inimene ei ole näinud oma lapse sündi veel, ta ei ole näinud oma vanemate surma, ta ei ole palju asju näinud, ta ei ole, elu, ei ole elanud. Aga kõik seda, et mida Mahleri vanast peab teadma, ei tule mingisugust raamatu lugemiseks, et ma kuskil lugesin, ta ütles midagi sellist, see on ainult selline pinnapealne informatsioon, selle läbi tunnetamine kuidagi mingisugused oma kogemustega siis sidumine, see on juba sisse, mis natuke sügavamaks muusikast, aga see ei ole mingisugune selline respekti küsimus, isegi, või see on lihtsalt paratamatus. Kogemused tulevad ajaga ja aeg teeb meid vanemaks. See on väga oluline just see moment, mis sa ütlesid, et põhitöö käib kodus partituuri ka, siiski me oleme kõik kuulnud seda küsimust, et no mis see dirigent nii tähtis on, vehid seal ees, eks ole, et tähtis on ikka see pillimees, et seal on paralleel vast ka võib-olla teatrimaailmaga režissööriga. Selle kohta on meie legendaarsel teatrimehel Pansol hea ütlemine, et kui on hea lavastuse režissöör on teinud väga hea töö, siis kriitik hakkab näitlejat kiitma. Ja kui on kehv lavastus, siis saab kogu sahmaka endale režissöör, aga näitlejad ei ole sellest justkui vastutavad. Ma ei tea, kas võib orkestri ja dirigendi vahel midagi taolist. Küllalt veenvad tööd, ettevalmistus, eks see oleneb muidugi igast situatsioonist eraldi, aga loomulikult head muusikud seal kõige tähtsam asi, et muusikud on väga head ja orkester on hästi kõrgel tasemel, aga dirigendid on orkestri õpetamine. Ja see kõlab natukene võib-olla isegi ülbelt, aga ma seda üldse nii ei mõtle. Sellepärast et isegi kõige paremad orkestrid, kes on mänginud mingit repertuaari hästi palju ei ole seda partituuri niimodi õppinud dirigendid ja. Ma olen alati niimoodi teinud seda, aga see on liiga kiire, aga seda mängitakse tavaliselt aeglasel. Vot vot see mõtlemine tavaliselt teame seda teistmoodi. Kui sina nüüd tegid siis me ju teame ja sina ei pea, vastupidi, võib-olla on vastupidi. Aga sa pead siis oskama seda niimoodi veenda niimoodi, et et nad näeksid sinu mõtetes ka mingisugust tõetera. Ehkki dirigenditöö eeldab väga head tervikutaju ja samas detaili nägemist selles tervikus Nojah, midagi sellist, aga üldiselt orkestri ja dirigendivaheline. Ma ei tea, kuidas on eesti keelt? Ma ei tea kunagi, kas on õige öelda suhe või vahekord. Mõlemat pidi võib öelda. Kui kahe inimese vahel kui on austus ja usk, usaldus ja üldiselt arusaamine aru, saame, teda lihtsalt on või ei ole. Mõne inimesega tahaks kohutavalt nagu kuidagi püüate leida mingit ühist keelt ja temaga püüab kuidagimoodi ei ole, see ei, ei voola seda loomulikult seda energiat ja teisega lihtsalt kohe esimesest minutist, kui sa räägid, tunne nagu inimest, tead ja oled eluaeg temaga nalja teinud, nii et see on täpselt sama asi orkestri juures ka orkestri dirigendi vahel. Selline väga lihtne asi nagu akustika. Ei kuule, teineteist ei saanud kohe pärast väga hästi, kolmandas saalis peavad vased mängima palju vaiksemalt selle pärast muidu üldse kedagi ei ole kuulda, sellepärast et seal on lihtsalt sellise spetsiifikaga need paindlikkus ja, ja monumentaalne arusaamine, mis su ümbruses toimub ja, ja siis ka reaktsioon. Usaldus, kui sa ikkagi mängid Frankfurdist näiteks Olde Opera, siis sa võid kõvasti mängida, aga kui sa music finishis vased peavad mängima üle metsa, forte keegi mängi sellepärast, et muidu üldse ei ole midagi kuulda. Ja nii edasi, ühesõnaga, see on ainult selline praktiline asi. Ma mäletan seda, kui mul olid samasugused meistrikursused, ma olin noor dirigent Losandilases õppisin persteniga ja tema oli erakordselt elu, teadis kõik ja oli jube hea õpetajaga. Ei, me kõik püüdsime jube hoolega teha kõik, nii nagu ta ütles ja, ja olime hästi närvis ja ma mäletan seda jama väga, saan aru kõikidest nendest meie noortest dirigentidest, sest see on üks selline moment, kus sa tahad väga võimalikult saada palju informatsiooni ja teha nii hästi kui võimalik. Ja, ja siis sa teed kõike seda ja see nagu tuleb välja ja mingi asi tuleb natuke paremini ja ja, ja nii edasi ja siis ta ütles mulle väga huvitav, ausalt öeldes, et kui sa alguses kodus juhatu tuju homseks, Sa pead kodus oma tööd tegema kodus niimoodi, et tunned partituuri kõike võimalikult hästi. Aga kui sa lähed Muusika vaimustab ja muusika inspireerib ja inspireerib, nagu loomeliikideüleselt on rääkinud mulle kunstnikud näiteks, et, et neil on vaja kas või seal oma ateljees, nad kuulavad muusikat ja seal nendele nagu õhk, et nad saaksid luua, mis sind inspireerib. Oi, nii palju on seda, mis inspireerib kui hakata mõtlema juba väga elementaarsed, palju sügavamad ja suuremad asjad, mida suuremad, aga, aga minu jaoks on kõige inspireerinud asi on loodus lihtsalt on ja selles on nii palju ilu ja palju aroomi ja värvi ja, ja rahu ja samal ajal jube jõut mulle eriti meeldib, kui hästi sajab vihma ja ei ole väga palav ja kõvest paduvihmadele kasvaks. Aga samal ajal, mis inspireerib ja kõik see, mis on sind, kas paneb mõtlema või, või naerma ajab näiteks inimesed, kes tulevad tuppa ja teevad midagi vaimukat, niimoodi teevad inimese tuju heaks. See on. Aga kõik asjad on, ma kuulan ka teistmoodi muusikat, ma vaatan filme, ma loen raamatuid, käin teatris muuseumites, see tähendab mitte nii palju, kui ma tahaks, sest mul lihtsalt ei olnud aega, aga üldiselt kõiki ümberringi, kõik on huvitav. Aga võta korra hetk ja ei mõtle selle peale, et mis sind viimati, kas mõni kohtumine või mis oli see hetk, et mingi taipamine tuli, mõtlesid või, või said aru, et oh, et see on. No see on hästi kerge küsimus, sellepärast et suurem osa inimestest, kes viimased paar kuud on elus olnud ja istunud üksi kodus ja ütleme, kolm kuud ja pidanud mõtlema üldse mis edasi saab ja kas üldse midagi edasi saab ja mis siin üldse toimub? Miks me oleme tõesti nüüd järsku kõik on ära jäetud ja me istume kodus ja me peame maski kandma ja me ei tohi lähedale minna kellegile ja jumal teab, mis veel. Ja siis esimene selline moment on, et sa nagu püüad aru saada, milles asi on, ja siis siis tuleb selline tunne, et päriselt nagu päris meeldib, et ma ei pea hommikul vara üles tõusma ja siis sellest ka juba üle saad, siis on veel ütleme, kaks kuud olla niimoodi lihtsalt omaette ja siis hakkavad hoopis teistmoodi mõtted jooksma näiteks. Miks ma üldse seda, miks ma üldse pean palju tööd tegema ja miks ma ei võiks, mulle ju meeldib oma voodis üles tõusta, miks ma pean kogu aeg hotellivoodites ja kogu aeg nende chet laekuda sõna ja vaheta ja sellega kogu aeg tegelema ja miks ma ei võiks näiteks elada lähemal oma lastele ja miks ma? Abased doosi küsimus, kui palju midagi teed ja kas on üldse mõtet sellel võib-olla oleks palju parem kui midagi palju väiksemalt ja kindlate, elad just koju tagasi õhtul ja naudid sellist normaalset elu ja ühesõnaga tähendab kõik need küsimused, kui sa küsisid, millal oli viimane kord, kui seal tõesti sellise eksistentsiaalsete küsimuste peale mõtlesin, et see oli alles nüüd alles hiljuti. Ühest küljest see aeg on kuidagi aidanud natukene mingeid oma asju mõelda, mida ma ei ole kunagi jõudnud teha, sest mul ei ole aega. Lihtsalt mul ei ole seda momenti ja selleks on vaja natukene sellist süvenemist või kuidagimoodi mingisugust vaimset, hingelist rahu, et nende teemadega üldse tegeleda. Kui nüüd natuke torgin seal nii magus koht kas on natuke selle tõttu ka, et, et sa oledki justkui iseenda vange, et ma mõtlen, et sa oled maailmas väga tunnustatud dirigent Sul neid pakkumisi tuleb uksest ja aknast, et see ei ole üldse küsimus. Aga et kas sul on siis hirm võtta näiteks vabaaastat? Täitsa selles mõttes, et see oleks nagu sunnitud võtma tuleb koroona ja me kõik istume kodus ja kõigil on maskid ees. Aga see otsustadki, sa oled 57 aastane. Ma jätan järgmise aasta, teen platsi puhtaks. Et võtta see aeg maha, noh ja nii nagu Fred Jüssi ütleb, et minnagi ja Moilutada seal metsas näiteks aasta aega, et mis siis juhtuks? Ei, ma kujutan ette, et kui ma aastaks ajaks ütleme võtaks ennast vabaks, siis ma kindlasti oleks suuteline uuesti seda tegema. Võib-olla ma kardan seda, et võib-olla ma ei tahaks seda teha nii, nii intensiivselt. Midagi juhtuks, ma arvan. Kui ma aasta võtaks vabaks, ainult et natuke niimoodi tagasi vaadata, siis ma mäletan, kui ma olin koolis ja ma olin Ameerikas, siis ma mõtlesin, et ma oleksin väga õnnelik inimene, kui mul oleks üks kontsert, kuus. Küllalt natuke raha, et ma Saksamaa elementaarse elamise eest makstud ja ma mäletan seda momenti, ma mõtlesin, et kui mul see õnnestuks muusikuna, siis mul on üldiselt kõik, mida ma tegelikult tahan olemas, sest ma saan muusikaga tegeleda ja valida omale repertuaari, mida ma teen. Ja siis alguses sul ei ole seda, keegi ei anna, ei paku sulle ühte kontserdi kuus asteid ei paku sulle siis mingisugune moment toimub, kus keegi jääb haigeks, sind kutsutakse kuidagimoodi ja, või kuidagi said mingi ime läbi kuidagimoodi seal mingisuguse ühe kutse kuskilt ja siis natuke rohkemat kutsutakse siis räägivad, et päris andekas. Ja siis järsku on selline moment, et sa juhatad kogu aeg. Aga väike väikestes kohtades, esimesed 10 aastat olid ainult Skandinaavias ja kõige suurem orkester oli Malme, kõik ülejäänud olid aulud ja hiivas, küllad ja Lindschapingut, Norridžepingud ja igasugused lepingud olid seal. Ja ma olen jube tänulik sellele 10-le aastale, sest need hästi väiksed kohad, aga seal sa õppisid tegema vigu. Ja siis järk-järgult vaikselt kutsutasin siis kuskil väljaspool Skandinaaviat ja siis aga see on selline hästi pikaajaline protsess ja sellist tunnet, et sa kuskile eriti jõuad või niimoodi maailmatasemel, see on alati sinu unistus. Ja see on hästi järk-järgult. Ta on nüüd jõudnud nii kaugele, et ma juhatan päris häid orkestreid. Ja nüüd on just see moment, kus need kaks asja on nagu kooskõlas. Esiteks on see, et mind kutsutakse Berliini Filharmoonikute ja teine on see, et Mul on küllalt kogemust teha enam-vähem head kontserdid, et kutsutakse vara ja siis sa ei ole valmis siis enam kutsuta. Või siis sa oled valmis away kutsutav, seda siin on mingisugune selline püramiid, mis toimub, ja nüüd ma tunnen, et kuidagi on need erienergiat või nad on kuidagimoodi kooskõlas või nad on kuidagi kokku sattunud ühte momenti, kus on tegelikult tunnen, et ma oskan juhatada nüüd enam-vähem natukene ja ja mul on ka võimaluse teha heade orkestrite ees ja nüüd võtta aasta aega, see on kuidagi, tundub vastutustundetu peaga ja sest kõik need projektid, mida ma tahan teha ja kõik need heliloojad ja kõik need asjad, mida ma olen alati tahtnud teha ja kunagi ei ole võimalust olnud, selline tunne on vähemalt kunagi London on nüüd nüüd võimalikud? Kuidagi see ei ole loogiline, et lihtsalt ainukene loogika muidugi on selles, et, et kui su tervise õe ettevaatlik, et sa ei tööta ja see koroonaasi oli mulle selles mõttes natuke kasulik selles mõttes ma olin natuke piiri peal. Kui tihti sa mõtled näiteks oma isikliku surma peale? Tihti. Sest minu vanuses inimesed surevad iga päev ja nooremad ja paljud on ka sõbrad. Ja sa tunnetad, nagu vanaema ütles, elu on üürike. Ekstra seda tunnetad seda aga reaalselt. Aga kas sa saaks enda kohta öelda, et sa oled religioosne inimene või, või pigem mitte, ei ole religioosne? Neeme? Spirituaalne? No seda kindlasti ei saaks muusika olla, kui ta kuidagimoodi oleks. Mida tähendab sinu jaoks olla spirituaalne? Tähendab, minu vanaema oli selline inimene, kes tulevad vanema jutud jälle, aga ta ütles, et ta vihkab alati kõigile, rääkis meile, ütles, et ta vihkab kahte asja kõige rohkem maailmas. Kommunistid ja religioon. Usk ütleb, et mõlemad on tapnud kõige rohkem inimesi siin maailmas ja tal õigus igal inimese usu küsimus. Subjektiivne loomulikult mõtet arutada, sest see on subjektiivne, iga inimese enda asi. Kui sa kuulad Mozarti muusikat, sest sa tead, et see peab olema mingi teine jõud üle kuulad midagi, paneb sind niivõrd seestpoolt tundma ja, või isegi nutma. Sa tead, et see ei ole mingisugune mõtteprotsessi tulemus, aga seal mingi muu asi, mis on palju suurem kui. Siis sa näed, et siin on midagi suuremat. Kindlasti on. Eesti keeles on selle kohta ka hea sõna see üle mõistuse. Selle mõiste, sest mina arvan, et igal inimesel on oma vastus sellele, mis, Siiski mingisugune asi, mis on sinust suurem ja sa oled kohutavalt armunud mingisugusesse näiteks ütleme, muusikasse võime oma töösse või ükskõik, mis sinu missioon on ja mis sinu mitte ainult huvi ja lihtsalt, mis paneb sind põlema. Siis on see mõte. Mõte on teha midagi olla ja, ja midagi endast järgi jätta ja. Aga kui palju seal elus on neid hetki olnud, et kui sa ise ei ole tahtnud hommikul üles tõusta ja tegutsema hakata, et noh, mida me võiks nimetada nagu kriisiks või noh, et seal või sa oled hästi õlitatud masinavärk olnud või on neid hommikuid, sa sirutad ja mõtled, et ah Igasuguseid asju on ju elus, üks on selline füüsiline, mitte ülestõusmise tahtmine, teine on selline üldine. Ei näe eriti põhjust üles tõusta või isegi ei ole energiat, jõudu ja siis peab midagi olema, mis on natuke helgem, mis tav annab sulle annab sulle seda jõudu. Kui sa mõtled oma laste peale siis mis on need väärtused, mida sa tahaksid neile edasi anda, et kas teil on selliseid isa-tütar? Pestlase tähendab praegu juba tihedamini, sest 16 aastasel tüdrukul on vestluses on palju konkreetsemalt tõsisemad ja sügavamad. Aga meie elu juures minu perekonna juures on see nii, et sest igapäevase laste üleskasvatamist minu selles suurt rolli ei ole. Seda on teinud nende ema. Aga kui ma midagi saan üldse neile anda, siis just seda, mida ma olen saanud vanemalt. Esiteks huumorimeelt, oskust näha. Oma õiguste eest võitlemine üks pool räägib sellest. Sellest diskussiooni kui sellist ei ole aga tegelikult kellelegi päris õigus ja mõlemal poolel on ka mingid ära õigust need kuidagimoodi selline nüansside ja tunnetamine, oskus näha neid kõik elu nüansseeritult. See on üks asi, mida ma loodan, et ma olen kuidagimoodi suutnud anda. Ja kõige tähtsam on see, et meil on mingisugune siduv energia ja mis on positiivne ja mis tuleb läbi huumori. Veel üks niisugune noh, võib-olla natuke libe tee, aga alustan sellest, et sul on ju tõesti väga hea eesti keel. Kuigi sa oled põhiliselt oled kogu aeg muus keelekeskkonnas. Et esiteks, et kuidas see on säilinud või noh, miks on seda olnud vaja üldse ja noh, üldse siis eestluse eestlaseks olemise teema Tuleme tagasi väga lihtsalt jälle ühe sama inimese juurde. Sama pärnakad, minu vanaema. Mälestused ei ole, me oleme eestlased selline aga fakt on selles, et mu ema, venelane see tähendab seda, et ema pole vist suuremad ja me oleme kõik suured eestlased. Eestlus ei ole geneetiline, siseeestlus on printsiibi ja usu ja armastuse küsimus ja neid noh, praeguses maailma arusaamisest, seda võib-olla peetakse isegi šovinistlikult eestlasteks lihtsalt sellist Eesti juttu, mida kodus kuulnud ja eriti vanaemad ei ole elusees kellegi juures kuulnud. Sellist eestlust ja sellist Eesti asja emissiooni eest võitlemise juttu ma olen kuulnud sündimisest saadik. Muidugi läks läbi isale ja meile Sand lihtsalt kodunud. Klassikaline muusikat, vaata, kui sa oled praegu klassikaline muusikat tänapäevases üldse elus, siis sa ei ole ainult muusikaga, sa oledki mingi propaganda tegija muusikale, sa oled see sõnumi kojutooja, sa oled see inimene, kellel on missioon, seda muusikat sedasorti muusikat tutvustada, sest praegu vähem ja vähem inimesi on sellega päris kursis. Põhieesmärk minu alati innustada kõiki neid inimesi. Ei ole, meil on hästi palju sellist valet informatsiooni, klassikaline muusika, esimene asi, hoia it's, värise, läksin. Ma üldse ei saa aru sellisest kommentaarist me, mina ei kujuta ette, mis seal läksingi, võis olla seal ütleme, Erkki-Sven Tüüri mingisuguses, kõik panevad niimoodi, tead nagu korrus, viimane kontsert elus. Ooperis läksingi laiklaseks andmiseks. Midagi on selles pildis nagu ei ole päris loogiline, nii et kui inimene tuleb kontserdile, võtate mingi inimese kontserdile ja ta ütleb, et hea küll, ma tulen, ma kuulasin selle kontserdi ära. Asi tead, ma ei ole päris suur austaja, siis sa võtad järgnenud uuesti, kui sa rääkisid, samad loogikat kasutaksid, ütleme, kinos filmis ütles ükskord käisin kinos, mulle ei meeldinud, ma kunagi enam ei lähe. No siis ei ole loogiline ja täpselt sama asi on muusikaga. Sest meil on ju 400 aastat muusikat, mida kõike nimetatakse klassikaliseks. Tegelikult see on lihtsalt muusika ja tänapäeva uus muusika on ju väga lähedane kõigele sellele, mida tehti progressiivse rocki ajal, näiteks Erkki-Sven Tüür oli näiteks ise ju suur rokimees. Nii et see nimetus iseenesest juba võib-olla eemale tõukab väga paljudele, aga tegelikult kõigil oleks vaja ühte sellist head sõpra, kes ütlevad. Kuule, tule, lähme, ma tean täpselt see kava sulle vist meeldib või midagi sellist. Ja kui ükski inimene leiab midagi enda jaoks ettevõtete, tõesti midagi sellist, mida ma ei teadnud, et eksisteerib, aga nüüd mul on ta elus olemas, seal teeb seda lihtsalt inimeste rikkamaks. Tänase saate teema oli ood, rõõmule kõneles dirigent Paavo Järvi. Berliini Filharmoonikute esituses kõlasid katkendid Ludwig van Beethoveni muusikast sümfooniline avamäng leonoore number kolm ja neljas sümfoonia, dirigent Paavo Järvi. Saatel aitasid kaasa Riina Roose meelevastenfeld Vahur Tõnissoo, Virgo Mäe ja Algis Pauline Kaitis. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2020.