Tere, laenatud sõnad on keelesaate pealkiri, minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus, tere. Tere. Laensõnade oskussõnana kõlab harjumuspäraselt. Laenatud sõnad kõlab juba kuidagi ärevust tekitavalt, et kas siis laensõnad? Me oleme ju laenanud, kas need on siis võõra oma nagu ikka, võlg. Eks see laensõna on natukene naljakas termin jah. Et me ju tegelikult ei ole võtnud sõna laenuks, see tähendab tagasi ei anna, võtame ja jätame endale väga harva. Anname üldse midagi tagasi. Aga paremat mul ei ole, see on omaaegse saksa traditsiooni järgi tulnud termin. Ma olen kuulnud küll. Ta on pakutud näiteks võet sõna. Et äkki see on ilmekam, näitab tegelikkuses seda, mis toimub, ühesõnaga sõnavõtmine. Aga ilmselt on, see lahendus on ikkagi nii kodunenud. Et peame temaga läbi ajama. Igal juhul laenamine on teisest keelest mingi elemendi võtmine. Harva anname tagasi, nimetasite, see tähendab seda, et ega meie keelest palju pole laenatud teistesse keeltesse, mõtlesite seda? Jah, mõtlesin seda, eks üht-teist ikka on. Et seesama kilu ja, ja üht-teist veel saun on kas Eesti või Soome või soome-ugri või, või midagi säärast ja eks me oleme lähedastesse keeltesse ikka laenanud. Midagi ka. Et no näiteks väidetavalt meie sai on vene hõimudel olnud Saika. Mingil ajal vähemalt 90.-te alguses oli selline hirmus popp ja defitsiitne kaup nagu kilka ehk kilki. Need olid need grafoprojektori kilet, mida Venemaal saada ei olnud ja sealsed teadlased meilt neid said ja ei osanud neid muudmoodi nimetada, kui kui kase sama kiletüvega, et siis kilkad või kilki või midagi säärast. See on küll vene keelest ilmselt ka praeguseks kadunud, aga omal ajal igal juhul laenata. Mulle tuli meelde siinkohal tegelikult, et meie oleme inglise keelde või täpsemini Ameerika inglise keelde või Ameerika keerde andnud ühe sõna, see on käsitöötermin. Vaat seda mina ei tea. See on kudumistermin, täpsemalt see nupp, sellepärast et Eesti naine on seal usinasti kudunud ja tema õpetused, kuidas nuppu kududa, levivad ka Youtube'is ja ameeriklaste seas erilt. Nii et natukene ikkagi oleme tõesti andnud aga laensõnade juurde tagasi, millal meie laenamine teistest keeltest? Algas seda jube raske öelda, millal see täpselt algas, ilmselt on kogu aeg olnud Huno Rätsep, meie vast kõige kõige tuntum sõnavara ajaloo uurija ütleb, et laenati juba enne meie aega. Ta paigutab need vanad indoiraani ja indoeuroopa tüved sellises ajaperioodi nagu 1000 kuni 3000 aastat enne meie aega. Nii et väga-väga ammu. Hiljem tulid peale seal balti laenud ja slaavi laenud ja muud. Aga need kõige esimesed jah, juba enne meie aega. Et no nii kaua, kuni meie keel on olnud nii kaua, Me oleme laenanud ja eks tuleb teiste keelte puhul ka tunnistada, ega me ei ole erandit siin. Ja ilmselt kõik keeled, mis on andnud kontaktis teiste keeltega teiste rahvastega, neid on ikka laenanud, et vaevalt, et meil enam on kuskil maailmas sellist keelt, mis on nii üksinda, et ühtegi kokkupuudet teise keelega ei ole. Et aga kokkupuude ikka alati mingi laenamiseni. Kui me räägime laenamisest, siis esimese asjana me kindlasti mõtleme laensõnade peale tõepoolest, aga kas sõnad on ainuke asi, mis me laename? Kas me laename ka suuremaid ja väiksemaid keelelisi üksusi? Ikka me laename kõikidel keeletasanditel tegelikult Talot, Stades häälikutest, no võib-olla kõige tavalisemad eff saaja, kõikvõimalikud muud susisevad siis kuni häälikuühendite, nii näiteks et siin see tee, see, see ühend on ju meile, eesti keelel ikkagi võõras. Me võime laenata liiteid, no näiteks kõige tuntumast vene nikliide nagu kordnik, ametnik, politseinik ja nii edasi sõnu, mis on vast kõige tavalisem, eks ole. Aga, aga konstruktsioone, mis on juba sõna ja sõna grammatika kombinatsioon kahe tasandi vahepeal ütleme omal ajal saksa keeles need saama tegusõnaga mallid, et saab olema tehtud hiljem siis poolt-konstruktsioon nagu kellegi poolt on midagi tehtud, selline passiivi konstruktsioon. Me võime laenata tähendusi ka. Näiteks on mõni laensõna juba varasem ja laename talle uue tähenduse juurde näiteks simuleerima. Et omal ajal oli simuleerimine teesklemine, aga nüüd me oleme laenanud silla matkimise juurde nagu lennusimulaator ja muud säärased trips, et uue tähenduse vanale sõnale olemasolevale sõnale juba juurde laenata. Aga võib laenata ka sellise väljendi, mis on tõlgitud otse teisest keelest, on viimasel ajal üsna populaarne. See ei ole minu teetass näiteks või liblikad kõhus tundma, et need on kõik tõlgitud, aga põhimõtteliselt samamoodi laenud. Ja muidugi võib laenata grammatikat väidetavalt Me oleme laenanud saksa keelest ühend ja väljendverbisüsteemi terve süsteemi. Ja võib laenata isegi teksti. Nii ütleme meie Koidula aegsed tekstid tihtipeale olid ju saksakeelsete tekstide mugandused, nii et tollel ajal oli selline traditsioon, kus seda laenamist ei peetud üldse halvaks ega mingiteks pahaks ja allikad tihtipeale ei märgidki, tõlgiti vähekene kohendati omatahtsi. Ja oligi laenatud tekst. Mis see tähendab? Koidula tekstile ega see ei tähenda ametilt Koidula näidendit, on laenatud tekst. Kirjandusteadlased oskavad selle kohta ilmselt paremini öelda, aga aga tema, tema tekstides on ka laenuelemente ikka väga palju. Ja tema kaasaegsete tekstides samamoodi. Kas see ei ole mahakirjutamine ja tõlkimine? Kuidas võtta? Kõik sõltub suhtumisest omal ajal ei võetud seda nii, et see on nüüd mahakirjutamine. Et see oli väga loomulik. Et võeti, võeti tekst ja tõlgiti ja, ja natuke kohendati ja ja keegi ei pidanud seda halvaks. Nii lihtsalt oli. Ja ei ole praegu ka tagasi vaadates nagu kuidagi aru saada, et see meile midagi halba oleks teinud. Ei usu, mina ütlen midagi halbadeks. Aga kui ma nüüd küsiksin, kellelt kõigilt Me oleme laenanud, kas siis sõnavara puhul on see, see on kooliõpikute teadmine, et missuguseid sõnu me oleme laenanud parajasti nende rahvasse käest, kelle all me oleme elanud. Kas, kas see puudutab siis ka kõiki neid teisi laenamisi, häälikute laenamisi ja tekstide laenamist? Ja häälikud tulevad koos sõnadega, nii et kui me oleme laenanud näiteks effi, siis küllap ta sellest keelest tulnud, kus ta vastavates sõnades sees olnud. Ja, ja me oleme laenanud väga eri rahvastelt eri perioodidel. Ta ainult neilt, kelle võimu all oleme olnud, vaid ka neilt, kelle naabrid Me oleme olnud, ütleme, vanad balti laenud on meie keeles läti laenud natukene uuemad, aga täiesti olemas. Ja nüüd inglise keel on lihtsalt nii prestiižne, et me laename sealt hästi palju. Kuid ei ole inglise keele võimu all vähemalt formaalselt mitte. Jah, aga. Kui ma nüüd ei eksi, siis Jaan Kross juba nimetas seda olukorda inglise keel inglise keele ülemvõimuks. Keeleline-meeleline ülemvõim kindlasti ja ja selliseid prestiižse, keele ülemvõimuperioode on meil olnud küll ja küll. Et on olnud saksa keel prestiižne keel, kus on palju, laena, tulud on olnud vene keel hämmastaval kombel Nõukogude ajast ei ole hirmus palju sõnalaene. Kuigi võiks eeldada, et on rohkem, aga ilmselt oli see vastupanu siis selline vaikne ja tõsine, lihtsalt ei võetud väga palju. Ja suur hulk sõnavarast jäi sinna aega ja sovhoosid ja kolhoosid ja kõik need jäid sinna aega, et et päris uusi, ütleme kaheksakümnendat lõpust venelane justkui enam peaaegu ei olegi. Oleme laenanud soomlastelt viimati 90.-te alguses hästi aktiivselt kõik pusad ja tagid ja tossud ja ja muud sellised, mis olid Viru ärikate igapäevasõnavaras, et need tulid pärast seda ei ole kuigi palju soome laen enam tulnud midagi kindlasti, aga vähem. Ja pärast seda ongi alates 90.-test selge inglise keele. Selline võimuperiood. Kuidas me laename, kumb on ülekaalus, kas on ülekaalus need sõnad laen või need laenud, mis tulevad läbi inimeste endi või need, mis mida toovad näiteks tervinaloogid, oskussõnavara? Korraldajad, keegi ei ole täpselt mõõtnud seda tasakaalu paika seadnud. Kindlasti tuleb siit ja sealt tuleb nii oskuskeelest kõige rohkemast teaduse ja tehnikavaldkondadest, aga tuleb igapäevakeelest ka ja see on puhtalt tunnetuse küsimus, aga minule tundub, et viimasel ajal igapäevakeeles tuleb järjest rohkem ja tuleb kindlalt kanalilt, ütleme Youtuberit. Sellised moodsad kanalid, blogid, blogid, enne seda nüüd logid. Ja sealt tuleb selliste mitte terminoloogiat, vaid igapäevakeeletükke. Jaa, jaa, Need tükid, mulle tundub, et mõned neist jäävad, et need ei ole ühekordsed, ühe inimesele iseloomulikud vaid, vaid paljud neist on on jäänud, et ütleme, sellised moesõnavarasse kuuluvad sõnad nagu outfit ja lukk. Et neid on väga palju just sellistes moeteemalistes saadetes või siis Youtuberit kanalitel või blogides ja sealt tundub, et nad on levinud üsna üldkeelde juba. Kuidas sellesse suhtuda, kas meil on selliseid sõnu, mis niimoodi tulevad ikka väga vaja? Nii ja naa mõnda sõna äkki ikka on vaja. Et kui nüüd mõelda sellesama minu enne näiteks toodud outfit-i peale, et, et kuidas sa siis eesti keeles oleks. Hakkame mõtlema, et ta ei ole ainult tööriietus sinna outfit alla kuuluvad ka kotid, kingad, vööd, kõik see, mis endale külge paned, aga näiteks nii et kogu see konkreetne sinu väljanägemine sel hetkel. Aga see ei ole ainult väljanägemine, ta natuke teistsuguse tähendusega väljanägemine võib olla juhuslik, aga see on teadlik. Ma just teen endale sellise outfit-i. Et ühesõnaga mina ei ole leidnud päris head eestikeelset vastet. Samas mõnele teisele sõnale leiab küll väga hea eestikeelse vastu, ütleme seesama lukk on lihtsalt väljanägemine. Vahel on ta ilme ja välimus midagi veel. Aga no mõned sõnad on tõesti sellised, mille puhul vähemalt ei ole mina leidnud head vastet. Ja mõne sõna puhul on see suhtumine või võiks suhtumine ollagi. Nii et las nemad olla, ütleme sellised elustiilisõnad, mis ei ole kuigi sagedased, ilmselt ei saaga kuigi sagedaseks ütleme, purset laud. No nii, see on siis see suupistehaud Forset väidetavalt on prantsuse keeles kahvel, see on selline laud, kus toitu saab võtta ühe kahvliga. Sedasorti suupisted võib-olla natuke salatit tehtist. Aga kuna see ei ole sage nähtus ei ole igapäevane, siis võib-olla ongi hea, kui see jääb, see võõrsõna inglise keele kaudu tulnud prantslasest sõna. Ja mingil määral ta ikkagi peegeldab mingisugust suhtumist või sellist natukene, selline peenmaik on tal küljes. Ja ilmselt ei ole vajagi sinna ütelda mingisugust eestikeelset vastet. Aga mida sagedasemad see mõiste ise, see asi ise, seda rohkem on vajadus mõelda oma sõna, näiteks, mis mind häirib, on see draiv in, millel ei ole suudetud ikkagi eestikeelset head vastet mõelda. Olen märganud siltidel kahes kohas Tallinnas vähemalt, et ta on kirjas sissesõit, mis on otsetõlge. Sisuliselt ei ole tegemist sissesõiduga, sõidetakse ju läbi, läbi võetakse mingi toite, sõidetakse läbi. Aga mis ta siis on? Läbisõidukiosk? Kiosk ei ole ka eriti hea sõna, see läbisõidurestoran ammugi mitte, ma ei jää sinna einestama, ma võtan kaasa läbisõidu vastu, punkt on väga pikk ja kohmakas ja keeruline. Läbisõiduhoov hoov sellel on jälle hoopis teine stiiliväärtus. Nii et praegu veel ei ole, kui keegi mõtleks hea eestikeelse vaste, oleks tore küll. Läbisõiduhoov liiga pikka aega. Samas sõltub ju ka, tahtsin öelda kontekstist, aga, aga see, see ei ole ka ilus sõna, et sõltub ju ka ümbrusest ja lausest, kus me väljendit või sõna kasutame näiteks seesama outfit. Kui öelda, et näiteks sul on äge outfit, selle saab ilusti eesti keeles öelda, et sa näed äge välja. Ja, ja kindlasti selles kontekstis annab asendada kindlasti just. Aga noh, mõnes kontekstis võib-olla ei anna, et, et neid neid lause ümbrusi või, või situatsioon ilmselt on, kus ta kus ta midagi eripärast siiski tähistab. Ja ma arvan, et iga kord ei ole mõtet hästi püüdlikult mõelda välja seda eestikeelset sõna kui see nähtus ise on harv. Või näiteks kui see nähtus on ajutine, siis tuleb lihtsalt ära kannatada. Omal ajal ma mäletan, kuidas mulle ei meeldinud selline sõna nagu MP3 mängija see oli selline pisikene Kolmnurkne vidin. Kui ma mõtlesin sellele mingisugust asendust eestikeelset, siis minusugune ei osanud seda välja mõelda. Aga nüüd mõni aeg tagasi, leidsime sahtlid, selle vidina viskasin ära. Ja sain aru, et tegelikult oli hea, et keegi pingutanud ja ei punnitanud seda eestikeelset vastet mõelda sest et see oli nii ajutine nähtus, seda pole enam kellelegi, vaja. Läks tema prügikasti. Nii et tehnikas vahel nähtused ise esemed näiteks muutuvad ise nii kiiresti, et võib-olla keele poole pealt ei ole mõtet panustada, aga kui vähegi on kahtlust, et asi jääb või on püsivam, siis siis tasub sinna ressurssi nii-öelda suunata moodsalt. Kyljest mul tuleb meelde üks tehniline vidin, mis, mida me enam ammu-ammu ei kasuta, millest on nüüd üks eestikeelne sõna, ülejäänud piipar oli kunagi oli. Nii võiks selle sõna siis kuidagi mõnes muus tähenduses või mõne muu asja tähistamiseks kasutusele võtta. See oli piipar ja tal oli teine sõna veel. See oli meile nii, et, et see oli selles mõttes õnnetu õnnetu sõna paarike, kumbki ei läinud käibele ja lõpuks kadus asi isenesest ära. Outfit on tegelikult ju võõrsõnu, kas ei ole, mis vahe on laen sõnal võõrsõnal? See on jälle keeruline, keeruline selles mõttes, et võõrsõna on tegelikult ju ka laensõna. Et need on kaks sellist terminit, mis käivad natukene ise asjade kohta või õigemini eri tasanditele ET laenamine või laensõna tähendab ikkagi seda, et laenatud võõrsõna käib nende laensõnade kohta, mis ei ole kodunenud millel on struktuurijooni, mis on veel võõrad ütleme talle, võib-olla võõras häälik, sama enne mainitud eff sa midagi sellist, ta võib olla kirjutatud ühtmoodi, hääldatud teistmoodi. Või siis tal on võõraid häälikuühendeid või häälikuid imelikest kohtades nagu järgsilbi o kino või midagi säärast. Ühesõnaga see võõrsõna tähistab siis tegelikult struktuuri võõrust ja mõne sõna puhul on see skaala Vi liikumise suund hästi ilusa, selge et tuleb sõna, teeb kenasti need etapid läbi muganemise etapid näiteks sõna show. Et kui alguses ta oli kaua aega selgelt ainult originaalipäraselt kirjutatud Haajagaksisveega lõpust ehk siis tsitaatsõnana siis mingil hetkel hakkas ta tasapisi muganema, kasutati Šavaga varianti ja nii et olen väga palju näinud ikkagi ajakirjanduses selgelt esiõlga varianti sõu. Nii et on etapp etapihaaval teinud läbi kõik need muganemise astmed, kuidas ta jääb, ega keegi ei tea, tal võib jääda vabalt käibel, ega see päris originaalipärane variant, aga ka muganenud variant, seda saaga varianti näeb järjest vähem. Mõni sõna tuleb otse nii-öelda kolksti ei vaja mingit muganemisest, on juba hea struktuuriga, ütleme arvuti termin link. Väga hea, selge struktuuriga täpselt see muutüüp, kuhu väga suur hulk Eesti sõnu juba kuulub ja kuhu palju võõrsõnu läheb, see on see muutüüp, mis on nimetavas igas astmes ja omastavas nõrgas astmes LINK klindi linki. Ja ta sobib eestlastele hästi kahel põhjusel. Esiteks on ta tähenduselt läbipaistev, me saame aru, mis ta on ja teiseks on ta hea struktuuriga Mõnusa öelda, mõnus käänata. Ja, ja ei vaja mitte mingisugust muganemist. Ja mõni sõna, nagu see Forset laud ilmselt jääbki sinna sinna otsa, kus on muganemata variant. Aga kuidas suhtuda sellesse, kui praegu tõesti selle inglise keele ülemvõimu tõttu lihtsalt inglise keele sõnu võetakse ja kasutatakse neid eesti keeles ja no eeldatakse, et inimene teab iseenesest nende tähendust, näiteks obsessioon lihtsalt võetud tegelikult inglisekeelne sõna oksesson ja öeldud, nagu oleks eestikeelne sõna obsessioon ja siis peakski riik sellega olema selge. Eks ta on selline peenutsemine, keegi tahab näidata, et võõrkeelt hästi oskab, tegelikult ei oska emakeelt ilmselt. Ja seda nähtust on ju läbi aegade olnud, et omal ajal saksa keelest võeti fraase ja sõnu. Seal oli haritlastelt moes ka prantsusekeelseid tükke, oma jutu sisse põimida ja nii edasi ja nii edasi. Aga neid otse inglise keelest võetud sõnu selle koha peale, kus eesti keeles on olemas sõnad, ilmselt kab võõrsõnad juba varem, et neid on küllalt palju ja keelekorraldaja nendega ikka hädas on. Et hiljuti tekstides tekstidest leidsin sellise sellise sõna nagu võisin väljendi õigemini, et me vajame Agiilseid lahendusi. Et tükk aega mõtlesin, sain aru, et tahetakse öelda seda, et on vaja kiiresti hakata tegutsema ja kõik. Et nii lihtne see oligi tegelikult tõsiselt refleksi piilne tänapäeva inimene peab Flexi piilne olema, mõeldakse seda, et peab kohanema aga isegi mitte seda, et paindlik. Ja, ja tihtipeale on on juhtunud see, et võetakse inglisekeelne laen juba olemasoleva laenu asemele. Et ka seda näeb üsna palju. Et kui näiteks meil oli vanasti see mäng, mida sai tükkidest kokku panna Li mosaiik väidetavalt siis tulnud prantsuse keelest list itaalia keele vahendusel siis nüüd meil ei ole enam mosaiik. Need on meil pusled. Et inglise keele sõna on asendanud eelmise laensõna ja Tiina Leemets ühes artiklis on väga palju väljendanud selliseid paarikuid, kus näiteks et on prantsuse sviit, on asendunud inglise Apatzmandiga ja nii edasi ja nii edasi. Vaata sviit. Apaatmendiga see ei kõla nagu hästi, sviit on nagu ilusam sõna sobima kui Eesti keelde rohkem, aga pusle on pusle sobib eesti keelde paremini kui Mosaic. Kas pole, et mõnikord on siiski, võib-olla on hästi läinud, kui võetakse see uus sõna? Ja ega me ei tea, kas on hästi läinud, et võib-olla aastakümnete pärast on selge, et, et kas läks hästi, kas on kodunenud või ole kodunenud või või näiteks minul oli pusle alguses väga-väga raske omaks võtta, miskipärast. See on umbes samamoodi nagu makaroni asemel pasta. Et ka keeleliselt sobiks ju see uus sõna pasta paremini, aga ikka natuke raskemaks. Pasta puhul on võib-olla see, et meil on juba sama sõna olemas, teises tähenduses, natuke hakkab segama, et et tomatipasta tomatipastaga pastat ja et see ilmselt hakkab segama. Aga ma kahtlustan küll, et pasta on saanud võimu, on tulnud, et jääda. Aga näiteks ansambli põhja konn frontmann Valter Soosalu. No see frontmann on võimalik ju eesti keelde öelda. Näiteks ansambli eestvedaja Just nimelt väga hea eestikeelne sõna. Aga millalgi pani muigama jälle üks moesõna näkku moderaator. Ja kui varem oli meil nii, et moderaator oli jututoal interneti jututoal, moderaator võis olla ka mingisugusel mingi veebikeskkonnal siis nüüdse moderaator on juba näiteks koolitustel päevajuht, kelle kohta öeldakse. Meil on täna moderaator, see ja see, tegelikult on see päevajuht. Ja, ja hiljutine leid oli, räägiti varieteekavast ja öeldi, et moderaator on kuulus näitleja, see tegelikult oli selle koha peal meil vanasti selline peenutsev, aga vähemalt stiililiselt sobivam võõrsõna nagu komperantsi. Et sellel on vähemalt mingisugust maiku. Aga moderaator tundub kuidagi kuiv ja, ja ametlik selles kontekstis eriti. Aga jälle vana prantsuse päritolu sõna on siis inglise laene asendanud. Seda juhtub. Mis võib-olla ongi see halva näite poole, et inglise keel jällegi jällegi inglise keele ülemvõim, et kui me võtaksime erinevatest keeltest, siis oleks meie meie keele jaoks parem kui see, et me läheme ainult ühe keele kallale. Huvitavam kindlasti ja, ja siis ilma vahenduskeeleta hääldus on ilmselt stabiilsem ja lihtsam tihtipeale sellepärast, et kui me laename väga mitme keele kaudu, siis lõpuks lõpuks sõna hääldus on meil selline inglisepärane. Sest et inglased on ka tihtipeale mõne sõna laenanud kuskilt sisse laen teeb läbi mitu mitu astet muganemise aastate. Ja lõpuks, kui ta meile jõuab, siis ta on ikka üsna inglise kujuga. Et kindlasti oleks huvitav laenata teistest keeltest ka. Aga praegu küll tundub, et teistest keeltest võetakse ikkagi inglise keele kaudu meelsena. Üksikuid selliseid kultuurisõnu siiski on, teistest keeltest ka ja kohati on, on lausa rõõm näha, et näiteks ilukirjandusteoses ei ole püütud meeleheitlikult mingisuguseid mõisteid Teid tõlkida. Et kui ongi väga raske kida, ütleme täiesti kultuuri omased nähtused et siis on mõttekas jätta nad kursiivis originaalipäraseks ja see annab hõngu edasi. Et näiteks Kalle kasemaa tõlgitud kahe palee vahel seal on väga palju palju originaalkeelseid sõnu, mis, mis sugugi ei sega, vastupidi, et nad tekitavad täpselt selle maahõngu sinna, mida ongi vaja. Kuidas targalt laenata, see on see küsimus, millal võib öelda, et see on nüüd targalt laenatud ja põhjusega laenanud. No kõigepealt, kui enda sõna ei ole. Et see ongi kõige tähtsam laenamise motivatsioon, et kui ei ole mingisuguse nähtuse tähistamiseks enda keeles vastet olemas. Ja kui see võõrkeelne vaste on sobiv, struktuurilt sobiv, hea hääldada, või siis Ta on nii enam-vähem hääldatav, et ta väikese muganemisega sobib meie keelde siis on ilmselt mõtekas laenata, sest et kui hakata oma sõna mõtlema, siis on oht see, et see oma sõna käibele ei lähe, kui on hea laen kõrval. Ei ole mõtet kindlasti laenata sinna, kus juba on olemas hea eestikeelne sõna. Ei ole mõtet laenata sinna, kus on olemas vana laensõna, mis muganenud, suurepärane. Nii et, et kui me suudaksime hoida sealt tagasi, oleks hästi, aga, aga ilmselgelt see on selline keeruline protsess, lähenetakse kogu aeg. Nii et vaevalt, et keelekorraldajad suudavad panna kätt ette. Et vaat nüüd me ei võta seda sõna ja kõik siis meil on ikkagi demokraatia, ei saa keelekasutajad sundida mitte kasutama lahendusena. Võib-olla keelekasutaja ise teeb ka lõpuks õigeid valikuid ja ma usun näiteks, et sõnaking saris, mis ühes dokumentaalfilmis oli tõlgitud kuningsuuruseks, et ma usun, et see tegelikult käibele ei lähe ja ajab eesti keele kasutajad ka naerma, et on olemas sõna hiigelsuur näit. Ja, ja, ja seal on veel võimalik teha selliseid üle võlli sõnu, nagu, kui tahta tõesti slängis kasutada, võib alati teha selliseid siga suur või tagasi hirm, suur, kõike muud, et kindlasti suurem osa keelekasutajatest on nii palju targad küll, et oskavad neid valikuid teha. Laensõnadest räägime me sellepärast, et hoida ühte jalga kooli õpilastega sellepärast, et eesti keele huvilised või üldse laiemalt keele huvilised kooli õpilased sel õppeaastal tegelevadki laensõnadega. Just nimelt emakeeleolümpiaad on laenamise teemal ja seal all on väga palju eri teemasid, mida kõike võiks uurida ja mida ei ole siiamaani piisavalt uuritud. Ja eriti tore oleks, kui noored uuriksid iseenda oma eakaaslaste keelekasutust sest seda, mis toimub slängis, kuidas seal laenatakse, seda oleks huvitav teada. Aga kas Eesti noored Tallinna Ülikooli õppejõuna, kuidas te näete, kui palju nad tunnevad huvi keele vastu? Nad tunduvad keele vastu küllalt palju huvi, vähemalt need, kes on tulnud õppima, need kindlasti. Samas need teemad, mille vastu huvi tuntakse on sellised. Üsna üsna, kuidas ma ütlen, nad lähevad nagu mingitesse kindlatesse valdkondadesse, on teemasid, mille vastu viimasel ajal üsna vähe tuntakse huvi. Aga laenamine, õnneks on see teema, mille vastu ikkagi on huvi tuntud ja näiteks on vaadatud päris palju selliseid koodivahetus nähtusi näiteks blogides, blogides, tasku häälingutes, et kuidas seal inglise keel nii-öelda sisse tuleb. Et mis väljendit kasutatakse, miks neid kasutatakse, kuidas nad omavahel kombineeruvad. Et see on küll see teema, mis tundub, et on noorte enda jaoks ka atraktiivne mida ei ole uuritud ja, ja mida ma olen proovinud kuidagi ette sööta üliõpilastele on suuline suhtlus ja laenamine päris tavalises suulises suhtluses, ütleme igapäevavestluses. Et kui kuulata sööklas näiteks üliõpilasi, siis nende tekstist leiab väga palju kõikvõimalikke koodikopeerimise näiteid, inglisekeelseid väljendeid, aga mitte ainult inglisekeelset segunevad Eesti ja, ja vene keel ja vahel päris vaimukalt. Niisugune, hõikab üks üliõpilane teisele, too mulle ka seda hapu, koorus kat. Et nüüd, et selliseid asju on, aga suulises kõnes ma saan aru muidugi raske uurida, peab lindistama ja nii edasi ja kes tahab, et tema spontaanset kõnet keegi lindistab ja kui spontaanne see siis on. Aga aga neid teemasid suulist suhtlust võiks küll rohkem juurde. Nii et tööpõld on lai, ka tulevastel keeleuurijatel on suur aitäh Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, aitäh.