Kuulete järjekordset saadet sarjast hääled ja seekordne saade on pühendatud koorijuhile ja pedagoogile JÜRI varistele Eestis koorijuhte, kes on koorijuhi töö kõrval pidanud samavõrd tähtsaks ka pedagoogitööd. Ja üks niisuguseid on just professor Jüri variste kes juba kolmekümnendatel aastatel oli tööl gümnaasiumides keele õpetajana, pärast sõda aga pidevalt töötanud koorijuhtide koolitaja maa. Nüüd aga anname siis sõna tiri varistel endale. Lindistus on pärit aastast 1980 ja nagu ikka, alustab ta oma kodustama isast. Ma pean eeskätt mainima oma iso. Kes oli Virumaal kõrveküla vallakoolis, oli kooliõpetaja ja juhatas ka koore. Mängis isegi näitemängudes kaasa. Ja selle koolimaja oreli peal. Ma hakkasin oma esimesi mängukatseid tegema. Ja esimese viise mängima peamiseks partituurilugemise õpikuks ülembul Pulsli koraaliraamat. Selle ma mängisin kõik läbi, hakkasin kergemate lauludega, hiljem läks raskemate juurde. Kui algkooliaeg oli läbi, siis mind viidi tapale. Tappolulise, tollal töötas ühisgümnaasium. Isa soov oli, et minust saaks keskkooli õpetaja. Ta ütles mulle nii, et mina olen algkooli õpetaja. Ja ma tahaks, et sinust saaks keskkooli õpetaja. Selle tõttu me valisime siis Tapa Gümnaasiumi, mitte Rakvere seminari. Minuga ühes koolis õppis ka hiljuti surnud tuntud Rakvere muusikamees Jaan Pakk. Sellel ajal, kui tema seal õppis ja ka hiljem oli Tapa gümnaasiumis muusikaline elu väga aktiivne. Peale selle oli seal veel üks väga aktiivne muusikamees, kes ka praegu veel elab. See oli Juhan Kroon, nii et tema juhatuse all mängisid igasugused orkestrid, mandoliiniorkestrit ja väiksed ansamblit. Keelpillikvartetti mängisid, koolidest rääkimata. Ja see andis mulle ka nagu innustust muusika vastu mul huvi oli. Olin jaan pakult saanud esimesel tunnil viiuli õppimiseks sadama, mängisin klaver klaveri kõrval. Nii et koolipõlves ma võtsin kõikidest muusikalistest kollektiividest osa, mis seal üldse oli? Teatavasti Jüri Varik elas 82 aastaseks. Töövõime säilis veel kaua ja nii oligi, et kui tuli jälle ümmargune tähtpäev, võeti temalt intervjuu, avaldati lehes. Aga kui neid vaadata, siis nad hakkavad korduma nendesse uut. Aga hämmastaval kombel on kõige huvitavam ja kõige südamlikum intervjuu tema isast. Jüri varisti on rääkinud oma isast, kes oli teatavasti külakooli õpetaja. Et see oli mees, keda nimetatakse maa soolaks. Ma loen nüüd seda leheartiklite, ta ütleb, et isa oli inimene, kes oli ühtlasi arst, vokaat, ristija ja matja riigikeele oskaja, palvekirjade koostaja ajalehtedelt eluga ja tema isal käis Peterburi leht niisugune nagu Vedomosti. Ja siis kord nädalas tulid klassituppa mehed, kellele ta siis lehti ette luges ja maailma asju seletas. Silmaring oli mõisal lai. Riiulis olid Puškini Lermontovi, Gogoli kalingur, köited. Ravimist õppis ta Kreutzwald kodutohtri põhjal ja kui isa suri aastal 1931, siis tulid kõik, vallandas mehed, kellel oli hobune kokku oma austatud ja lugupeetud koolmeistrit ära saatma. Sitaga jätkab juba jälle Jüri varista. Muusika nagunii imbus hinge rohkem ja rohkem ja kui tuli kooli lõpetame, siis ma arvasin, et võiks minna õppima edasi Tallinnasse konservatooriumi. Aga muidugi minu aastad olid juba õige kaugele jõudnud. On juba kaheksateistkümneaastane, kui ma lõpetasin. Ja siis enam ei saa, onju mingeid instrumente õppima hakata. Ja pealegi, isa oli sülevastu, ütles mulle rangelt kohe, nii et kui sa tahad ülikooli astuda ja saada kooliõpetajaks, siis ma annan sulle 30 krooni kuus pidamiseks. See oli tolleaegne miinimum, millest võis ära elada. Aga kui sa tahad konservatoorium minna, siis ma sind ei toeta, et mina ei taha, sinust saaks mingisugune kõrtsi muusikat, tolleaegne mentaliteet oli midagi, mina siis muidugi valisin need 30 krooni. Läksin Tartusse, esimene aastal läks mul peamiselt ladina keele õppimisele peale selle veel loogika psühholoogia eksamis. Kevadel sooritasin. Naftal, tundsin juba nagu jõudu, jääb üle ja saavutasin häid hindeid, eksamitele Mulakate stipendiumi maksma. Ja ma siis tegin oma esimese pettuse elus oma vanematele räägin stipendiumi saanvaid, selle stipendiumi rahaga maastasin Tartu kõrgemasse muusikakooli teooria osakond, minu esimene teooriaõppejõud üle Alfred Karindi. Klavereid õpetas tolleaegne üks Leonhard Milk, kuidas siis ajaga toime tulite? Ajaga ma tulin enam-vähem toime, aga tervis ütles üles. Tudengikorteril väga niiskust mäletan, ühes kvartalis oli isegi nii, et voodi taganurgas põrandal ja tapeti, peal oli isegi roheline, hallitus oli. Ja tulemus oligi see. Et kui ma olin kaks ja pool aastat Tartus ära olnud või kaks siis avastasin, et ma hakkan väsima. Hakkan väsima ja ilma erilise põhjuseta ja kes läksin tuttava arsti juures, kontrollis mind, ütles, et mul on näärme tuberkuloos. Ja pani mulle südamele, et ma pean absoluutselt igasugusest tööst praegu loobuma. Jäingi ülikoolist kõrvale terveks aastaks ja nii ma üks semestrit olingi kodus. Isa juures. Ema toimetas mind Toputas sojapiima ja munadega ja, ja peale selle ma kasutasin igasuguseid maarohtusid, mina üks ja teine mulle õpetas 30. aasta sügisel ma võisin jälle ülikooli tagasi minna. 26 astusin sisse ja 32 Mallessen lõpudit. Aga on ikka kiusatus minna veel tagasi nendesse õppi aastatesse ja Jüri varistan nendest väga soojalt tekkinud. Rääkis, et tolleaegne Tapa linn lausa helises muusikast ja silmapaistvate õpetajate hulgas nimetata Juhan krooni, kes oli juhatanud siis tema ajal seal sümfonietta orkestrit, siis ta oli juhatanud mandoliini orkestrit, rääkimata igasugustest segaja mees koorides ansamblites. Ja ta ütleb, et tal on siiamaani meeles, et koolitööks olid tal harmoonia ülesanne niisugune ülesanne, mida praegu tehakse konservat tooriumis. Niisugune oli siis skulptuuri elu tolleaegses provintsilinnas tapal, aga nüüd jälle sõna Jüri varistel endale. Nüüd vahepeal juhtus niisugune asi, et sealsamas poeglis kommertsgümnaasiumis oli muusikaõpetajaks Gustav Ernesaks. Tema oli tulnud enne mind eelmisel semestril märtsikuust ja mina läksin siis esimesest augustist. Ja temal on muidugi rääkisime, olime head tuttavad, rääkisin oma elu ja olemist ja huvisid ja ja siis temale ma näitasin ka mõningaid laule, mis kirjutanud Tartu päevil, siis kui ma olen juba natuke teooriaga tuttavaks saanud, mul on praegugi veel siin. Mine vastaks mu lõpetaja juhatatud juhte, laul, mis oli minu esimene lugu 29. aastal kirjutatud lauludest, ei kaeta lauda. Aga Jüri varist jättis ütlemata, et see, et ta üldse kooliõpetaja koha sai, oli erakordne õnn, see on siis tema sõnastus. Ta räägib, et õpetajatel oli üldse väga raske tööd saada, sel ajal aga just tema õnneks Tallinna kommertsgümnaasiumis ja kaubanduskoolis tasusid. Muide, ühes majas juhtus niimoodi, et sealse õpetajaga ei olnud rahul ei õpilased ega ka direktsioon. Postile ei meeldinud kadakasakslik prouat ja direktor tahtis naisõpetaja asemele saada meest. Nii saigi siis Jüri variste esimese õpetaja koha. Inglise keel oli tema põhiaine, aga ta on õpetanud ka psühholoogiat, loogikat, muide ka 41. aastal näiteks vene keelt Tallinna teises keskkoolis on olnud Tallinna keeltekooli direktor lühikest aega. Nii et õpetaja ja pedagoogitöö on alati käinud tal käsi käes ja paralleelselt koorijuhtimisega. Me kuulame jälle Jüri varisteta. Ja siis Ernesaks tundis end asjade vastu huvi ja tema tuli siis ka selle vastu huvi, et ma saaksin oma nii-öelda lemmikala muusika alal natuke rohkem tegutseda, ütles, et muusikapedagoogika alal saab sisse astuda ainult kõrgemale kursusele vastu võetud kõrgemal, kust saab siis kuval kompositsiooni vastu võetud. Nii et minu tee muusikapedagoogikas läks Artur Kapi kaudu. Gustav Ernesaks korraldas seda asja niimoodi, et ma sain oma laulud, mis mul olid Artur Kapi-le ette nähtud peale tema oli seal veel Eugen Kapi mäleta, kes seal komisjonis olid. Siis mängisin oma lauluta ette, mul olümpaanias klaveripala ka veel seal olemas ja ja siis Artur Kapp küsib mu käest kõigepealt, kui vanade ulat ütlesin, oma vanuse tahtsid ei ole, aga komponeerida võib küll. Nii, mind võeti kompositsiooni alal vastu ja selle kaudu see oli nagu niisugune hüppelaud selle kaudu, ma sain siis muusikapedagooge kasse. Ja õppisin seal praegu, meil on meiega õppejõuks muusikapedagoogikakateedris, Treimot temaga koos lõpetasime siis 41. aastal, siis hakkas peale see õieti kõigepealt Gustav Ernesaks andis mulle võimaluse töötada, seal oli palju koore, andis võimaluse teha proovida oma kooridega. Ja siis isegi polteesi instituudis. Üks semestri enne sõja algust asutati üks meeskoor väike, tal oli üks 30 meest, seal oli nendega, ma sain ka veel mõned kuud tööd teha, siis puhkes sõda ja siis muidugi kõik pooleli. Teatavasti 1950. aastal toimus kurikuulus kaheksas pleenum, mis andis ränga hoobi Eesti tuuri elule. Ja kui sama aasta suvel toimus üldlaulupidu, siis oli sealt kõrvaldatud ka Riho Päts. Olukorra pidi lahendama Jüri variste, kes siis juhatas lastekoore ja ta on pärast tunnistanud, et mure ja vastutus oli suur. Ta sai selle tööga hästi hakkama ja see oli temal esimene kord olla laulupeo üldjuht. Aga kuidas kõik algas, kõik algas mitukümmend aastat varem, kui Wochnias oli pange, tähendab kohaliku rahvaraamatukogu seltsi segakoor pidada hakkas juhatama ja, ja siis tal on meeles, kui nad esimest korda siis Tallinnasse laulupeole sõitsid, siis sõitsid nad kaubavagunites. Neid vaguneid ehtisid kased ja kuigi võib-olla laulud ei olnud nii hästi ära õpitud, nagu tänapäeval eeldataks meeleolu oli aga kõigil ülev. Siit jätkab jälle eri variste. 28 mul nii väga meeles ei ole, ma olin siis veel noor ka, aga 33 mul on meeles, siis oli juba vetikule näiteks sellise näitemängust. Ja tema väga meie rahvale meeldis arvatavasti kõikidele koolidele oli väga spontaanne ja väga subjektiivne ja omapärale huvitavat terrigeerite žestiga mis ei allunud ühelegi klassikalisel skeemil, aga siiski oli väga elamuslik. Mul on meeles veel, kuidas Miina härma kutsuti juhatama Tuljakut. Tüse daam, tol ajal juba valges kleidis. Ta tuli pulti, hakkas väga pikkamööda juhatama ja koorile, alguses segaduses, aga pikkamööda, siis taipasid tema tempo ära ja kõik läks kokku, aga aga ilma liialdamata öelda, et see oli poole aeglasemalt, kui me oleme harjunud seda tegema. Teatavasti alustas Jiri varistama koolmeistritööd aastal 1932 aga juba 34 ja 36 käis ta Inglismaale lühi sõjalistel täiendusreisidel. Ta nimelt ihvis ühes kohalikus kolledžis oma praktilise inglise keele oskust. Aga ta on ise kirjutanud, et talle pakkus ka erilist huvi uurida Bernhard sho arvamust Shakespeare'i loomingu kohta. Ja siis olevat Ta seal tutvustanud inglise üliõpilastele ka Eesti rahvalaule. Ja ta on tõlkinud ka Jack Londoni romaani Merehunt ja siis ka näiteks Hemingway jumalaga, relvad, mõlemad tuntud-teatud kirjandusteosed. Aga siis tuli tema elusse varsti järsk pööre. Helilint on aastast 1982 ja küsitleja rollis Edgar Selberg. Ja siis tuli sõtta minek. Sõtta minek tuli mobilisatsiooni korras, me läksime, kõik suur meie läks 27. juulil siit ära, nende hulgas ka mulluse Ernesaks. Ja metsis paigutati esialgu tööpataljonidesse. Mina sattusin Kotlasesse Arhangelski oblastis. Üks koht, olin seal kuni veebruarini 42, siis moodustati Eesti rahvusväeosad. Mina kattusin 249.-sse diviisi 900 seitsmeteistkümnesse polku staabiülemaks oli üks minu endine kolleeg teisest keskkoolist. Tema kutsus mind staabikirjutajaks ja mina hakkasin ette valmistama ja välja kirjutama planeerima üksikute allüksuste õppuste programmi. Aga mis mul otsest riviõppust pani olnud, mul jäi aega üle ja siis kutsusin mõningaid mehi selleks, et kas me teeksime mees koorimata, siis selguski, et seal nii mõnikümmend meest oli juba, kes olid, seal on laulnud ja ja siin tekkiski siis teistkümnesse polku meeskoor. Seal lisandus veel üks väike ansambel orkestrantide kellele muuseas Edgar Arro, kes oli minuga ühes väeosas, kirjutas õieti orkestreeri teoseid. Ja meie polgus oli veel tuntud lembelaulik Raimond Valgre ja kes oli ka selles ansamblis. Nii et meil oli õige tugev, et praegu polgu mälestustes tuletaks veel meelde need ansambli koore esinemisi. Seal klubiruumi tol ajal ei olnud, vähemalt meie polgu lahidel ei olnud aga laager see väga ilusast looduslikult ilusas kasemetsas Uurali jalamil ja siis sinna Kasemetsa Me raiusime omale pingid ja ja siis ma tuletasin meelde laule, mida ma mäletasin. Mälu järgi kirjutasime üles mõningad laulud eesotsas meestelauluga ja hakkame mehed minema ja kaunimad laulud ja nii edasi. Need, ma õpetasin siis häälega meestele selgeks, sest instrumente ei olnud klaverit ega midagi olnud, laulsin ette, mehed kordasid ja ja niimoodi me saime päris suure repertuaari, nii et seda käisime isegi Moskvas ette laulmas. Selle kollektiiviga raadius. Tagantjärele on öeldud, et ükskõik kuhu Jüri variste sõja ajal ka sattus, alati hakkas ta kohe rajama mees, ansambleid ja koore. Siin võib-olla ei olegi suurt liialdust, aga siiski on teada, et tema sõjateelt ei puudu ka niisugune episood, et ta sai Kofon Sassiga. See oli tuntud saksa väejuht, kes oli Velikije Luki komandant ja 1943. aasta 16. jaanuaril alla andis. Siit aga jätkab jälle JÜRI Voris teise. Mind pandi kolmandasse, kolmandasse pataljoni, kolmas rood, olin tule all ka umbes nädal aega. Aga siis siis hakkasid tulema Saksa sõjavangid fašistlikust armeest, mehed andsid alla ja mind oli vaja nüüd sinna. Tõlgina. Ma oskasin saksa keelt, minust sai siis polgu tõlk. Ja ma olin siis kuni frondil olin, kuni 16 jaanuarini 43, mille Garrison alla andis. Ja pärast seda siis oli meil kaitsetöödel ja siis tuli mul Telegram järgi, kust Jaroslavli sõjast tulite, ilma kriimustusete läbi, siis? Jah. Kuna moni staabi mees ja eesliinil olin ainult lühikest aega. Webber küll seires mind, kui ma läksin teatega tulevasele vaatluspunkti, nii et ma jooksin eest ära ja selja taga need kuulid igijää sisseleid oligi tõeline hirm kohaga riski. Õnneks tee peal oli üks suurem kivi, viskasin paelast pikali, roninud seal, kuni läks pimedaks, siis ja nii edasi liikus. Kohe pärast sõda pandi Jüri varist Tallinna konservatooriumi direktori asetäitjaks. Ta juhtis faktiliselt selle asutuse tööd ja samaaegselt olid aga riikliku akadeemilise meeskoori, nii me teda praegu tunneme selle nime all selle koori dirigent. Aga tema töö olulisem tahk oli Eesti raadio segakoor, selle rajamine, selle juhtimine aastad 1000 945968. Ja esimesed paar aastakümmet ei tehtud helisalvestusi, vaid kontserdid toimusid nii-öelda otse. Ja siin on mõned arvud olid 2000 kontserti ja üle poole neist juhatas koori peadirigent Jüri variste. Koori repertuaaris oli 600 laulu ja 45 suurvormi. Tuleb küll, aga kohe öelda, et neid suurvorme üldiselt juhatasid. Teised dirigendid. Lisaks aga tööle Eesti Raadio segakooriga töötas taastatele 50 kuni 63 ja 68 kuni 78 törn puu nimelise meeskoori peadirigendina. See oli tolle aja üks Eesti juhtivaid harrastuskoore peale selle veel töökoorijuhtide segakooriga. Kui me nüüd loeme ühte tema siirast ülestunnistust, siis me loeme niisugust asja, et ta ütleb, et ega ma ei olnud ju professionaalne koorijuht. Selleks ma ei ole saanud professionaalset ettevalmistust. Lõpetasin ainult kaheaastase kursuse konservatooriumi juures, kui muusikapedagoog. Enne seda olin maga. Teatavasti filoloog ja siis Jüri variste enda kohta ise öelnud. Aga tema tegevuses on veel üks tahk, nagu üldiselt koorijuhid harrastast ka Jüri variste laulude kirjutamist. Aegade jooksul on ta kirjutanud umbes 40 laulu ja asjatundjad on pidanud neid tihedateks ja filosoofilisteks jüri varistan olnud enese suhtes kriitilisem. Ta ei ole neid vägagi kõrgelt hinnanud, aga tegelikult alustas ta laulude kirjutamist juba 22 aastaselt. Oli aasta 1929 kui valmis üks seade, mida me nüüd kuuleme Eesti raadio segakoori esituses. 1973. aastal sai täis 100 aastat helilooja Rudolf Tobiase sünnist ja seda tähti päeva tähistati hämmastaval kombel õige laiahaardeliselt. Kõigepealt avati Kullamaal mälestuskivi suurele heliloojale ja järgmisel päeval, 27. mail Käinas. Hiiumaal avati majamuuseum sellele heliloojale. Nendelt üritustel on säilinud helilindid. Siit kõlavad niisugused nahksed, tuimad sõnavõtud, esinemised kohalikelt võimu kandjatelt ja ka, ütleme kultuuriministrilt. Ja nende hulgas on siiski üks niisugune pikem ja sisukam esinemine professor Jüri varistelt. Helilint on siis aastast 1973. Tõenäosuses teooria järgi oleneb erakordselt andekate inimeste tekkimine rahvastiku arvust. Väikerahvale on see ka erakordselt kallis iga poeg kui tütar, kellesse andekus ühel või teisel kujul on koondunud. Meil olnud Tammsaare ja Vilde. Meil on Wiiralt ja meil oli Rudolf Tobias, kelle loomingulised võimed küündisid sügavamale kõigi tema eelkäijate ja kaasaegsete eesti heliloojat andekusest. Rõhutan sõna, meil oli Rudolf Tobias, sest teatavasti tema elutee katkes kõige parimas loomingulises eas. Ning eelnev elujärk oli täidetud majandusliku muredega ja olustikulist raskustega, mida meil praegu on raske reaalselt hinnata. Kolmveerand sajandit tagasi valitsesid meie aladel sootuks teised kultuurilised ja olustikulised tingimused mille objektiivne hindamine aitab meid mõista, miks tobias elas ja tegutses just nii, nagu ta seda tegi. Ja miks tema loominguline kärsitus helitööde puhul sageli kavandamisest kaugemale ei jõudnud. Nii jäi tal 10-st oreliteosest kolm lõpetamata viiest vokaalsümfooniline teos jäi lõpetamata, Mõniste kool lõpetamata ning visandlike materjalide esines ka teistes žanrites. Sellest hoolimata, et tema elukäik oli väga rahutu ning ta tulid kohati tõsiselt võidelda majanduslike raskustega on ta suutnud jätta Eesti muusika varasalve umbes kolmveerandsada helitööd. Nii suur kui ka väikevormides nii ulatuselt kui ka sisuliselt mahukamaks tööks on tema oratoorium Joonas. See on teos, milles Tobiase loomingulised võimed eredamalt esile tungisid ning tõid temale väärilise hinnangu ja tunnustuse rahvusvahelises ulatuses. Rudolf Tobias avaldas omaloomingulisi mõtet peaaegu kõigis muusikažanrites Liivoka maal kui ka instrumentaalmuusikas. Ainult ooperit ja sümfooniat ta kirjutada ei jõudnud. Ja kalevipoja ainel kavandatud ooperi jäi ainult kavatsuseks. Helilooja loomingulise pärandi põhjal võin aga väita, et stabiilsemates elutingimustes oleks tobias võinud luua ka suur vorbet. Kulad aul mõtlemisviis oli omale tema loomingule. Kuigi võrsunud klerikaalsest ringkondadest peab tobias auks 100 ütlema ja arvatavasti Peterburis valitsevate progressiivsete meeleolude dialevski korsakovitava õpetaja rahvaloomingut kõrgelt hinda mõttelaadi mõjutusel. Tobias õppis vääriliselt suhtuma ka oma rahvaloomingusse. Selle tõendiks on fantaasia eesti rahvaviisides klaverile Es-duur. Siin on kasutatud temaatilise materjali taolise rahvaviise lagu, kus sa käisid sokukele ketraliisu laulge poisid. Teos küll erilist muusikalist väärtust ei oma, aga on mainitav, kui esimene katse eesti rahvaviise instrumentaalmuusikas ära kasutada. Majanduslikele raskustele vaatamata on Tobiase õpinguaega looming kõige mitmekesine ja mahukas. Siia kuuluvad klaveripalad Peterburi konservatooriumi algaastatest. Nimetagem siinkohal screenshot Hamol nelsoni mõjuda, all kirjutatud humoreski Keemol nimetusega veskil. Erilist väärtust omavad aga tema 10 klaveripala lastele, mis on eesti heliloomingust esimene sellelaadne teos. Need on hindamatud leheküljeline rahvuslikus muusikas, mille väärtus kunagi ei kahane. Kui 1987. aastal tähistati jüri varistega kaheksakümnendat sünnipäeva, siis oli peokõnelejat artikli kirjutajatele hea meel tõdeda, et Jüri varistan säilitanud vaimse erksuse töövõime. Kuigi töövõimemaht muidugi on langenud. Ja kui nüüd tagantjärele lugeda neid sõnavõtte, neid kirjutisi, siis torkab silma, et kui on öeldud ka, et ta võis olla alguses kinnine ja võib-olla tõrjuv siis tema lehe lähedale jõudes kohtusid sa väga südamliku, väga vaimuka, väga huumorimeelse, väga tõsised töö, tahtelise ja veel ja veel niisuguse inimesega, kelle kohta ei oldud kiidusõnadega kitsi. On öeldud, et Eestis oli kolm koorijuhtimiskoolkonda. Üks oli vetiku koolkond, teine oli Ernesaksa koolkond ja kolmas oli Jüri variste koolkond. Järjekordne saade sarjast hääled ja selle panin kokku Martin Viirand.