Head kuulajad ei ole see page Itaalia nautinud. Ohjeldamatut. Haalad. Nüüd algab saade sarjast, hääled on pühendatud Artur rinnale. Et Artur Rinne on sagedane külaline ka praegustes kontserdikavades nii Eesti raadios kui mujal, siis kuulame teda võib-olla täna vähem laulmas, aga rohkem temas oma lapsepõlvest, oma noorusajast, Jaama tegevusest kutselise muusikuna meenutanud vaid ta sündis 1910. aastal Narvas vedurijuhi perekonnas. Ema oli kodune õmbleja. Ema armastas muusikat ja sealt see muusika armastus kandus ilmselt ka üle esimesele pojale. Teisest küljest aga isa soovised poisis saaks raudtee insener ja tõesti poiss seda ametit ka hakkas õppima. Enne aga oli olnud esimene kokkupuude muusikaga, nimelt aastal 1922 saida Karl Leinused laululaste Tapa osakonna laulupoisiks. Ja see oligi esimene kokkupuude muusikaga tulevasel väga suure staažiga lauljal. Aga see maja, kus tulevane laulja sündis ja üles kasvas, oli tüüpiline väikekodanlik maja. Ja oma mälestustes on ta kirjutanud nii. Meie korteri aknad vaatasid hoovi hommikune päike, kui ta paistis, tegime toad rõõmsaks. Hoovis oli pesuköök selle taga sealaut, mis kuulus koos seaga roose, mammale roose, mammale olid peale Seavial hall kass, neli kana ja ilus kukk. Petka. Kas magas köögis, ahi augus, kanad koos kukega kuuris rel. Meie puud ja muu oli olid ka selles kooris niisuguses miljöös kassas siis üles tulevane laulja. Aga kui rääkida tema kui elukutselise lauljateest, siis tuleb nimetada kindlasti aastate 1929, kui temast sai Estonia Peri koori liige, aga ta oli juba kolmandat aastat üliõpilane. Ta õppis laulu Tallinna konservatooriumis. Ja kohe tulid ka esimesed esietendused, 34. aastal aga esimene ooperisolisti roll. Lastaide meenutab Artur Rinne Eiseni. Need teatriaastat andsid mulle väga palju. Ma ütleksin, siin Ülo ülima sõnadega, ta tegi ur piludest paganiinid, dast üks paganiini tegemine, selle tantsimine andis temale sama palju, võib-olla rohkem kui kõik need oldud aastat balletikoolis. Et see on küll, ta ütles, et see on väga karmid küll öeldud, aga kahjuks tõsi. Ja teatel on täpselt samuti tema väga suur kool, kui sealt mõistusega hingega läbi käia, näiteks ma ütlen liikumisjuhtmeid vahel Olbri maandada haua veereni pean tänutundega meeles samuti Raimond Kull, professor Aavik, Värnad mereta, Hanno Kompus. Need olid tohutu autoriteedid ja kui ma praegu vaatan, siis see vahe näiteks aeg koguvusele, oopri ansamblijuhtide vahel oli ikka väga niisugune sõbralik ja soe, ent mitte family. Aarne. Seal oli see austuse moment, oli väga suur. Nad olid väga leebed ja lahked, aga meil ei olnud niisugust asja. Antsla autoriga mõned üksikud inimesed näitlejate hulgas, kes ta ka sina rääkisid. Ja Hans autor oli niisugune kui uued, noh teda kardeti rohkem ka austati ja austati rohkem kui armastati. Kusagil öeldud ja teistega oli peaaegu ka, niisamuti näiteks rahel Olbri, ma mäletan, ta võttis kõik tantsud alati enne etendust läbi ja ja tüdrukud teda kartsida kõnetada hoidsid näiteks ka konservatooriumis oli ka need konservatooriumi õppejõud, nemad jälgisid ja olid kuidagi ma ei tea, oskasid nii hinge pugeda, näiteks mul ei olnud ükskord raha mul akti, seda vene heliloojaid ja Musforski vihu pidin ostmas emaks seitse krooni 20 senti ja mul ei olnud rahakraan sel ajal ja ja, ja muidugi ei läinud tundi. Kontsert olen, ma käisin edasi tulema ja siis ja professor Sternberg ostis need noodid tõimule koju. Praeguse kujutlematu tõi koju ja just et maksta ei ole vaja. Hundi, aga ma olin kodu ja ma nägin, kui ta aknast tuleb ja ütlesin, selle perenaise tärk ütles nii, et ma ei ole kodus ja niisugused asjad jäävad meelde. Tallinna ärimees Karl Lemberg 1000 930. aastal ja Agrosseeris minu heliplaadil lauljaks laulsin kolmekümnendates on nüüd 50 aastat tagasi esimese heliplaadi jaanipäeval ja esimest heliplaati ma ei mäleta, kui palju neid oli tol ajal muidugi vaadates selle peale ka natukene viltu, nii et isegi oli niisugune asi. Estonia ta direktori Anton Kasemets muusikapedagoog ja laulupidude üldjuht, igatpidi seltskondlik ja väga arukas inimene, küsisin luba jah, et ma lähen, plaatori esines, tema ütles niimoodi, laitis selle maha. Tee, see on ikka liiga vara, et ega see poisikeste ala ja nii edasi ja oleks tal võimalus, tahaks ära keelanud. Aga kuna mul juba lepinguli olemas Carlymbergiga, siis ma laulma läksin ja siis need heliplaadid demonstreeriti koos Hugo Lauriga, kes kaneeliplaate tegi Felix mooriga ja minu laulud olid raadiost demonstreerimisel, tema kuulas seda saadet ja tegi kohe range käskkirja kus ta minule tegi valinoomituse ja siis Hugo Laurile hoiatuse, et ma loata esinesin raadios. Ja kui ma läksin ütlema, et mina ei ole esinenud siis tuli, hämmastas suur, kuidas võistlev võimalik olla. Sest need olid eriplaadid minust sõltumatult. Peale selle siis veel Esto-Muusika nähes, et need plaadid küllalt hästi lähevad, siis pani reklaami välja, et mina laotasin Kolumbia firmale ja ja me, minu kolleegid sellest Estoniast vanemad kolleegid laulsid hism aastasel poisil siis Esto-Muusikapaneelis reklaami välja, ostke Esto muusikast siis Massuess plaate eesti heliplaate, et need on meisterlikult laulnud, kuna need laula, laula, meistrit, mitte õpilased. Ja see kivi oli minu kapsa, aga muidugi, mis direktor pipar all siiski seal kivi kolme aasta pärast välja tõstis ja kutsus mu bella koordi laulma, siis juba kriisiaega, kas nagu üle minema ja siis Läti hakkas tootma neid heliplaat siin oma laul, siis väga palju neid ja see muidugi läks, rahvas, see sundisime peale teise kutse, kuigi ma juba mõtlesin, otsustasin loobuda üldse laulmisest kui nii suulisest sööstma. 38. aastal ma läksin Esto muusikasse tööle ja palgatingimused olid seal paremad ja mul oli juba nii-ütelda artistina hea nimi seal meeste plaadiosakonnas, ma mäletan, oli väga sel päeval, kui ma olin esimest päeva tööl ja ajalehest tuli see teade, et nüüd sinna üle läinud piltrigaa sees rahvast, nii palju siis mõtlesin. No jumal hoidku, et see kutse on ju palju ettev ikka hommikul vaja ikka karta ka seal on korras või midagi, köhid hääle puhtaks laulad siis kui tahad ja mitte siis kui pead ja ja ma tundsid ennast täiesti inimesena inimeste keskel, muidu ma seal olen ikka nagu alamõõduline. Artur Rinne tuli 1944. aasta sügisel Vanemuises teatrisse Tartusse või nagu ta ise ütles, läks abiks Errscruudale baritoni laulma lisaks laulja rollile ja ülesandele hakastaga kiiresti oopereid lavastama. Siis aga tuli kuue aastane periood, mida Nõukogude teatmeteosed häbelikult maha vaikisid. Ja seal kaugel kodumaast kirjutas ta ka oma esimese laulu. Siit jätkab juba Helve võsamäe. Me kuuleme katkendeid 1980. aastal tehtud jutuajamisest, mis oli pühendatud siis Artur Rinne 70.-le sünnipäevale. Helve võsamäe. Millal te tegite ise oma esimese laulu? Rahmanid siis kaugel kodumaast ja see inspireeris ja mul oli üksnes geni ja pill oli nagu seltsimees, seda ma ikka klõbistasin teest vabal tundidel ja ees tegin need sõnad ja siis teine mul kevade laul, see on ka tehtud. Samal ajal meil oli seal, mis isetegevuslik. Ansambel oli ka, ma juhatasin seda, see oli niisugune võimalused, maja, Orgstreesin ta ära ja siis oli mul omal võimalus kuulata teda niimoodi. Tõelised, see oli väga. Tegelikult mul oleks muidu neist võimalust kunagi olnud, tähendab, aga seal oli võimalus niimoodi ja siis ma kasutasin selle ära ja ja laulsin siis. Kas seal olid ka mingid otseselt lapsepõlve muljed, mis selle teksti juures oma osa mängisid? Otseseid vastake ei olnud, sest et maa mere ääres nii ei olnud, aga ma kujutasin ennast ette küll väikse poisina, aga mitte selle allikasse jõe ääres, kus ma vanaisa juures oli, aga mererannas, kus ma käisin nii 48. aastal ioni pärast sõda kalal ja sealsel voog ja kõike see inspireeris ja samuti üks vana kalur, kes võrke paikese istus ja kes mulle paati andis ja selle just selle peale siin tähendab siin, kus praegu kiirulkohoodsanud seal Rummo küla ääres, nii et need olid siis mitme aja ilusat muljet. Ja sel ajal oli noh, sai seal ikka lõhe, Garibaldi, kas ainult forelli ja, ja haugi ja kõva spinningumees siis siis 50 neli-viis aastat hiljem siis muidugi tiks assotsiatsioon ei heledalt, sidusin enda, siis saab nagu väikse poisi kuju. Kui ma käisin, siis ka kalasid püüdmas küll topsiga ja küll õngega pisikene olin ja, ja veevoolu vaatasin, siis peaks ringi käima, kukkusin sisse, siis ema tükk aega ei lubanudki nalja teha, õnneks madal Skinaalikene oja seal vanaisa juures ja nüüd muidugi see assotsiatsioon siis oli nagu ühendatud selle juba täismehe ja siis niimoodi see laul tekkis. Kaabelvõrgu ka nooremarajal. V? Keele. Kuid aasta seal ela intel vastus ja ta. Sõbrad? Ei või naabri tõttu on ka ju. Ja. See. See lihtsakoeline laul tähendas Artur Rinne elus ühte pöördepunkti kui ta Eestisse tagasi sai. 56. aastal andis ta esimese kontserdi Estonia kontserdisaalis ja teise 25. juunil Kadrioru kontserdiväljakul oma mälestustes. Ta on kirjutanud, et ta tuli kaks tundi varem kohale, et olukorraga kohaneda. Ta on ikka öelnud. Vabaõhukontserdid talle eriti ei meeldi. Aga siis ta nägi seda rahvahulka, mis mööda Narva maanteed Tallinnas Kadrioru poole voolas. Kokku tuli 10000 inimest. Kontsert läks edukalt, ta nägi palju valgeid taskurätikuid ja niiskeid silmi ja ta on pärast öelnud, et see oli tema elu kõige tähtsam sündmus. See Kontsert Kadriorus pärast kaugelt tagasitulemist. Aga 1956. aasta oli üldse Artur Rinne elus tähtis aasta. Nimelt kutsus tolleaegne Eesti televisiooni pearežissöör kunstiline juht Vello Rummo ta tööle televisiooni muusikasaadete režissööriks. Ja esimesel oktoobril asuski ta sellele tööpostile. Tali juba teist korda hüppanud vette tundmatus kohas, nagu võiks praegu öelda. Aga nad kõik olid noored ja algajad ja sellele järgnes 14 aastat tööd Eesti televisiooni muusikasaadete kallal. Artur Rinne ooperilauljakarjäär sai varsti otsa. Tema tegevus Eesti televisioonis muusikasaadete režissöörina pakub küll teatud kultuuriloolist huvi, aga tema tegevuse põhiala oli ja on Need olid rahvalikud laulud, millega ta Eesti kultuurilukku jääb, aga need laulud, mida ta esitas, tulid tema juurde mõnikord küllaltki ebaharilikul viisil. Artur Rinne ise jätkab Sydney. Mina sain, eks nõval üleskirjutatud rahvaviisi, mind kutsuti pulma, mind kutsuti pulma minna, ei saa loode minna, see oli mul esimene niisugune laul ja ma esitasin seda kuma koroonus, olin siis esitasin seda laulu Estonia sinises saalis. Avatud mikrofoni õhtul, Felix Moor olisi eestvedajal ei saanudki tulemas, sel ajal loeti niisuguseks vempukaks lauluks, et olin niisugune vastu, et hoia ja keela. Ja mul olid juuksed, olid pooleldi lühikesed ja siis oli ja olin ise sõdurba, vahetasin vormi ära, pärast järgmine päev oli Reeder küsis mu käest kaste, vormis esinesid Me ei tohtinud. Orgute esinesid. Tekkis paus ja siis ta sai, vot kuram küll on araablane. Muidugi oli teil smoking seljas. Mulle räägiti, keegi talle juba rääkis säraeda ja õnn, et ma valetama ei hakka. Aga siis sel ajal oli jah, see oli mul esimesenist vembulaule, hiljem mulle neid on olnud ja ma olen mänginud Bufoosi ka ikka nii. Edu küll operettides ja Sevilla maa abi võiksin partoleb, siin ei nooli lavastajana Estonias ja siis Vanemuises omaenda lavastuses, mis on nendest vembulauludest veel olnud, need, mis mis püsivad kauem või mida te ise kõige rohkem tahate laule? Näiteks mul Ojakääru ristsed, see püsis üsna kaua, laulsin seda siis muidugi vembulaul on, ta pole, aga see maasaunas kõrveri maasaunas sooja ka läks väga populaarseks, nii et mul praegu sauna Kalmas sauna, siis mõni laual. Tätte Õhrest tõmban hätta, et äigen üle piha ise naerab mulle otsa. Ja nüüd me mängime teile ette helilindi, mis on 39 aastat vana, tehtud aastal 61, kus meie estraadimuusika suurkujud räägivad eesti džässi algusest, kõneleb jälle Artur Rinne. Esimene jazzorkestri löökriistad, kõige tähtsamad, seal oli fileed ja isegi lasknud püstolit vahepeal ja seal igasugune lärm käis muidugi eeskuju, õieti pärast esimest maailmasõda. Šasse hullustus, haaraso kogu maa elab ja tuli meile ka. Meie käisime ka nende kannul. Ja siis oli niisugune asi isegi lasti paugud Corp sõstraid paraja kolpa pani pauguga ära. Ja näiteks ma mäletan, üks niisugune laulu aju antud äpi alla ei aja siin üle, ei läinud joonte prii, appi ju antud püüabki ja nii edasi. Ei alguses tõesti ei ole niisugused lood, mis rahvas sellel ajal ei pea ja orkestrantide Wendriga rohkem lõbudes kära ja seda mängiti siis pidudel Kunis näitemüügid oli, kus oli ka napsimüük ja nii edasi, kus juba kaugelt üle keskkus inimene ei olnud nii kriitikavõimeline siis teda vähekese ergutada, siis laste mõned lood ka püstoli. Aga hiljem muidugi see Wool taandus, Jaan andis teed ja siis sellest oma ajova arenes juba meie oma heliloojad selle selles voolus terve rida, kes tegid nagu biitveebel esimesed, siis Victor kompe, kõige esimene. Mina mäletan. 1964. aastal toimus tolleaegses teatri- ja muusikamuuseumis mälestust õhtu, mis oli pühendatud Benno Hansenile ja Karl otsale. Ja põhikõneleja oligi sellel õhtul Artur Rinne. Benno Hansen, et võib-olla vähem, aga Karl Otsa tunnustasi austas Artur Rinne kui inimest ja kui muusikut suuresti. Ja nüüd me kuulemegi paari kildu sellelt mälestust õhtult, nagu juba öeldud aasta oli siis 1964. Ja minu isa tundis Karl Otsa, nemad olid nii-ütelda. Ühest kandist Narva mehed. Ja 1000 969. aastal ka, kui ma siis sain selle au osaliseks, et mulle anti see luba, kus oli peale kirjutatud, et koori liige, ooperikoori liige ja sain alt tagant sisse direktsiooni uksest. Sall oli proua riis, Serbias oli seljas kedagi üles, keda ta ei tundnud ega teadnud. Ja kõige suuremat tutati lootama, nagu ajab oma jutu ära kedagi üles last nooguma, siis sai sinna siis uudiski mind ja vaadati ja muidugi paljud raputasid teadega, sest midagi tulema olin kole väike. Väikse kasuga siin nagu niisugune mees, nagu tammeveski oli suurepiga kasutus. Sulle ütlesin teaduslike midagi erilist ei oled sa, kui sisse tuled, sind ei näegi. Ma olin solvunud, mõtlesin Eksmastule mitu korda. Nojah, siis ükskord piltide järgi tundsin Karl Otsa ära, ta oli meie koolis ka kooliaktusel oli laulmas käinud, lääne kuulnud ja näinud kontserdidel. Tuli mu juures, et kas teie olete Karl Rinne poeg, mõtlesin oriendil siis muidugi Zemlakid, tähendamisemiliacki Narva moodi niimoodi. Ja siis sellest ajast ma pean ütlema, Karl Ots pühendas mulle väga palju tähelepanu, kui ta juhtis, juhtus kuulama, et ma kusagil proovisaalis harjutasin, tuli ikka juurde, kuulas, tükk aega, parandas, näitas tuuni, admiste hingamist ja oli minu suhtes väga sõbralik. Kui ma tegin esimest osa, siis tuli Carlos minu juurde, see oli esimene osa võimul, üks raamatukaupmees pokatsiust. Ja maalin kangesti ärritatud ja siis tema ütles, niimoodi. Pole midagi maa, kui esimest osa tegid nii ärritatud, et Mihkelsoniga olime laval ja ma ei tea, kuidas, mõtlesin mukile ka ameeriklane teda tagasi hoidnud, ikka Citarium osa ära laulnud. Ja kui ma oma osa laulis, siis oli tema esimene, kes tuli, patsutas käe õlale, tegi tunnustavalt ja juhtis ühtlasi samal ajal ka tähelepanu tooni andmise tähendab ees su suhtes kriitilisi märkused, tegi. See oli siis mu esimene kokkupuude Karl otsaga sellesama tark, 1929 30 oli mingisugune saksa firma. Tegi Eesti heliplaate, siis meie Carloxtegi ansambli vokaalansamblis sextet ja Evald Aav oli siis meie väljaõpetajaks usaldas baritoni osa selles ansamblis minule suureks auks ja selle au taga oli raha ka mõnisada krooni. Ja siis minu otsakorteris harjutasime, soss oli pisike, poiss vaatas pealt seda asja, ühtegi sõna ei rääkinud, et seal on hakanud. Nagu praegugi. Mis sorti oli siis üheksakümneaastane? See laul oli 20, laulu tähendab 10 plaati, see tükk aega nii tublit tööd, et need hääletit kõlama panna ja siis eemaltaalnegi purje päeva meiega. Ja siis saime ikka need laugud sisse lauldud ja sellest ajast mulle jäi otsa Carlose vastane soe tunne, ta võis niisuguse noore poisi. Mul on sellest veel pilt alles, seda kahjuks ei näidata. Võttis, ja kui ka täismeeste hulka seal juba on suur tunnustus seepärast, et sel ajal teatris oli vanemate kolleegide vastu, need olid mingise Oriooliga ümbritsetud, ta võis küll familiaarsed suga rääkida, ta oli Paul Pinna või Karl Ots või, või Alfred sällik. Aga teatud kaugus jäi, ei saanud nüüd niimoodi, et läheb, patsutab õlale nagu meil sageli noored inimesed, kultuuriminister lubadused, mida ma temaga rääkida? Vot niisuguseid asju ja samuti oli suur austus ja kui sulle osutati ka, et sinust lugu peeti, siis oli niisugune niukene hindamute moraalne niisugune toetus, millel ei olnud üldse mingit hinda, tähendab, selles mõttes need oli suure väärtusega. Ja nüüd me kuuleme veel ühte lõiku sellelt avalikult õhtult, mis toimus teatri- ja muusikamuuseumis. Seekord rääkis Artur Rinne Benno Hansenist ja ta jutustas ühest koomilisest ja isegi halenaljakast loost Artur Rinne. Siis ma mäletan ühte episoodi, mis on niisugune kurioosne ja iseloomulik tema kohta. See on 1900 30 31. aastal suvel. Benno sõitis Pärnu õhku hingama ja värsket suitsuangerjat Roon ette juba Pärnus oli siis muidugi, loomulikult tahtsid pärnakate sisse sõitnud supelsaksad kuulsat eesti passi kuulda ja näha. Benno Hansen andiski lahkelt nõusoleku esineda Pärnu rannasalongis. Praegune kuurordiklubi esinemised pidid toima laupäeval ja pühapäeva õhtul Pennugades aga reedel ära ja ilmus alles laupäeva hommikul hommikupoole rannasalongi ning muidugi säärases seisundis, mis pani rannasalongi perenaise muret tundma. Suitsuangerjad teatavasti kala tahab ujuda suitsuangerjas enam vees ujudes. Selleks on teine vedelik. Ja selle kombinatsiooni all oli muidugi passi lauljale nii tugevat muljet. Ta on avaldanud, et et perenaine oli mures, meelitas ta selle hoone teisele korrusele. Ja härra Hansen eidki nüüd puhkama õhtuks peavad olema vormis. Väsinud on siin Eestiski voodisse uinus. Perenaine pani ukse väljastpoolt lukku, ise väga rõõmus oma kavalusile. Kuuse Benno ikka läheb. Ukselukkudega ta teise korruse pealt ikka aknast välja ei julge hüpata. Lõuna paiku jooksid teised artistiks. Naabrid olid Ancenile. Jooksid perenaise juurde teatega bassi laule on ärganud ja nõuab kõuehäälel oma vangipõlve lõpetamiste ukselt ukse lahti tegemist. Berenena arvas, et las ta klopib, pealegi ehk jääb uuesti magama. Et minge tröösti, ker, varsti on esinemise ajal käes ja nii edasi jõeks jäänudki vaka puhas, jäi kõik vaikseks. Suurudega õhtul perenaise jahmatus ja ehmatus, kui ta oma kallist vangidaadis vabastada, aga tuba oli tühi. Oli aknast välja roninud ja siis kuigi ta kartis hirmsasti kõrgust aknast välja roninud, mööda seda veelauda, veetorusid katsunud ronida ja sealt Leedo Romney kaksiratsi alla lasknud. Ja nii kui tõsine vang põgenik kunagi muidugi õhtu täis kirjutatud palaga ootas asjatult oma lemmikut, kes pidi täna muude laulude ees esitama ka all keldris all keldris teisend, keegi saanud teada, kuhu keldri lennu sellest pööningukambrist läks. Aga esinemine jäi seekord ära. Me teame, et Artur Rinne oli mõnus ja lahe jutuvestja Tauliga osava sulega mälestuste kirjapanija ja seetõttu mängime ette veel ühe helilindid, kus ta teatud niisukese muheda suhtumisega kirjeldab oma lavade algust Estonias Artur Rinne. Esimene aasta, kui ma teatris mängiti klassikalist operetti Peepokatsia ja minul pole seal raamatukaupmeest mängida, siis generaalpause aabitsa sisse karva uued novellid, kartark, kes kohe tellib. Aga Kaarel Karmol inspetseentax mulle anekdoote rääkima teistele mul üks suu lahti kuulame, unustasin ära, et mul tuleb seda laulda. Saime kõik lavatool laua taga, kuulad, milles asi seisab. Ja siis pull põrutas edasi. Mullaks põlved värisema. Aga kindel ja kull. Niisuguse toreda näoga vaatas mulle, aga mis siis juhtus? Ma ei osanud mitte midagi öelda, muidugi mainin tummaks, et ta jälle tema midagi mulle ei öelnud. Ja nüüd ma mõtlesin, pole hea, on alati elus, ma olen kogenud seda, kui sa midagi teed. Ja kui selle eest sulle pähe andmata jäetakse hirmus südamevalu. 50 aastat möödas on sees kui ristiti talapsukes tulippa orga ja Hooaja eellaps ja pärast tõesti tagasihoidlik naps tulidki. Korranicus uurib. No see on muidugi palju jaami, haagi reeri polegi, seal tuli PR-mees ka ja. Veega enam see suunaskeemul läbi. Ja temal oli taskus tita, Kellomeetriooketi taga oli seal, temal vedas kotita kellaga meedeeoo keti taga oli käinud. Ja mulle. Pressisotsialistid. Tuli baas, torga tulid küün, varga tuli pireenis, ka nad. Mis sa teed siin, kui nüüd abi Ei saanud Artur rinnest ei sulast ega sõjaväes taga, temast sai rahvalike laulude laulja. Ja teist temasugust ei ole silmapiiril ja võib-olla tuleb ka aastakümneid oodata. Aga seda saadet tahaks lõpetada Artur Rinne sõnadega, kus ta on kokku võtnud oma elufilosoofia. Ta ise on öelnud nii enda kohta. Mina olen mõtlenud, et iga päev on esietendus elus, kui juba paljud noored praegu leiavad, et igav on elada ja neid miski ei huvita siis on muidugi naljakas neid vaadata, seepärast ka nendel on ju iga päev, on erinev, vaadata suudab, aga muidugi kui ei suuda, siis ta ei ole enam esietendus. Aga elu on tõesti unikaalne ja väga huvitav. Väga huvitav, kui aga tervist oleks, et sa saad mõtelda ja enam-vähem nikeni oma vanuseklassis niimoodi ringi liikuda, kuidas on ette nähtud? Üldiselt need normid siis on ikka päris hea. Õnneks pole kuigi palju vaja. See oli järjekordne saade sarjast hääled ja helilindid Artur Rinne häälega oli pannud kokku Martin, piiranud.